Soojad ilmad tähendavad seda, et lapsed tahavad kogu aeg aias passida. Muidu tore, aga meie aed oli paras bardakk. Majaesine oli paksult vannitoast järele jäänud ehitussodi täis, muru niitmata, umbrohi vohas kahte lehte, liivakast oli ära lagunenud ja batuut vale koha peal.

Nii polnud meil suur muud midagi teha, kui tuli ennast kokku võtta ja kuskilt otsast pihta alata. Seega olen ma viimastel päevadel rohkem aias möllanud. Mitte muidugi üksi, ikka Kardo ja sõbradki on käe külge pannud. Näiteks vaatasid Ivar ja Kalle, et mul on storydes näha, et muru on nii pikk, võtsid oma niiduki ja tulid niitsid muru ära   On segased, eks…

Värvida mulle meeldib, seega võtsin ma korraga kätte kaks värvimisprojekti. Esiteks saime me uue liivakasti*, mis tuli ära immutada ja värvida. Teiseks plaanis Lea uut aiakiike osta, aga ma pakkusin välja, et ehk ta laseb mul väikse tuuningu teha. Nagu mul tegevusi vähe oleks, eks. Aga meisterdada meeldib, mis sinna ikka teha. Ühtlasi vaatasin ma, et kuigi meie vana aiakiik oli niiöelda sent surmale võlgu ja vana ja kulunud, siis tegelikult raam oli tal tugev ja kiirelt sündiski mõte värvida raam üle ja tellida uued kiigepadjad. Palju odavam oli ka! Uus aiakiik on umbes 250-300€, meie saime tuunimise tehtud 95 euro eest. 75 eurot maksid kiigepadjad (LINK) ja 20 euri eest ostsin kaks totsikut metallivärvi. Ühe sprei ja ühe tavalise.

selline oli siis kiik enne…

Ja kiik nüüd!

Tegelikult tal kunagi oli katus ka, aga kuna ta koht on Lea terrassil, katuse all, siis polnud mõtet seda sinna külge panna. Üldse tahaks kuuri ka sel suvel üle värvida, aga eks näis, kuidas me seda teha jõuame. Igasuguseid muid asju on ka veel täiega teha tarvis, nagu ikka oma majas. Ja suvi on nii lühike, nagu me kõik teame.

Liivakastiga olid lood sellised, et meil kunagi enne üks väike oli, aga seda ostes me ei taibanud seda immutada ja tulemuseks oli see, et paari aastaga lagunes ta lihtsalt nii laiali, et kuidagi tuunida polnud seda enam võimalik, seega tuli uus hankida, sest mis lapsele ei meeldiks liivakastis kaevata, eks?

Valisime kõige lihtsama mudeli, sellise ja peale seda, kui ta meil kuu aega kenasti pakendis oma saatust ootas, koorisin ta lõpuks lahti, Kardo pani ta kokku ja mina immutasin üleeile ära. Seega sain täna alustada glamuurset osa – värvi peale kandmine. Kardo tegi nii kauni pildi minust, kuidas ma seal sidemetes ja küürakil liivakasti võõpan…

Õhtuks oli värv kuiv, seega saime uue ja värske liiva sisse panna (Kardo tellis seda nii palju, et üks teinegi Nõmmekas sai enda lapse liivakasti vajaliku koormatäie) ja lõpuks ometi käiku lasta kõik liivakasti mänguasjad, mis enne toas tolmu kogusid. Marta oli igatahes vaimustatud ja mängis väga süvenenult jupp aega.

Liivakastile käib peale ka kahes osas kaas. Meil ju nii palju kasse (+ need, kes niisama meie aeda hulguvad) et kaas peab alati peal olema, muidu see liiv kaua puhas ei püsi.

Reaalselt minu jaoks on nii oluline, et meil aias korralik liivakast oleks. Seda seetõttu, et kõik mänguväljakud jne, seal on see liiv alati NII räme, et ma ei julge iial lapsi sinna mängima lasta. Ma ju tean küll, palju kassid armastavad liivakastides hädal käia ja üldiselt mänguväljakutel kaanega kaste ei ole.  Samas ma tean, et mu laste lasteaias on kastidel alati õhtuks katted peal Igatahes on mul hea meel, et meil jälle lastele liivakast olemas on ja et seal puhas liiv sees on ja et ma viitsisin selle ära ka immutada, et see ikka head aastad kestaks.

Kui ma juba aiast räägin, siis üks äge asi on meil lastele veel. Selleks on see Väike Boss turnikas*. Ma ükskord näitasin seda suvalt instastorydes ja postkast oli kirju täis, et mis see on ja kust saab. Noh, selline hästi kerge turnikas, mis sobib ka isegi tuppa, kui ruumi on. Meil on ta igatahes õues ja me peame Mariga plaani sinna onn ehitada ja tulukesed sisse panna ja hästi palju tekke ja patju ja siis kahekesti seal pidu korraldada (Mari käsklus, teised lapsed ei ole oodatud ).

Ma ei saa, see pilt on nii hea – Lende solvus miskipärast ja astus otsustavalt minema just see moment, kui ma pilti tegema juhtusin

Mari näitab, mis trikke ta oskab

Marta kadestavalt vaatamas, kuidas Mari otsa turnida saab, aga tema, vaeseke, ei oska.

Ja et aiajutud oleks täielikud, siis näitan ette, et ma ükspäev rohisin ka. Avastasin, et maltsapõõsast tulid üüratud rabarberid välja. Ups. Peaks neist kiirelt midagi maitsvat tegema. Ma pole 30 aasta jooksul ikka mitte kunagi rabarberikooki teinud, võiks ju teha. Eriti kui nad siin nii uhkelt kasvavad.

Tegelt aias veel tegutsemist kah. Nagu öeldud, siis batuudi tahaks maja eest ka maja taha tuua, et lastel alati silma peal hoida saaks. Kuuri peaks ära värvima ja rohida on ka veel maa ja ilm. Tegelikult tahaks endale aiamaja tagumisele terrassile paari päevitustooli ka, aga neid ma ka uuest peast osta ei raatsi, ehk leian jälle midagi kasutatut, mida ise ära tuunida, siis võiks ju juba mõelda kah! Aga teate, me tellisime konteineri ära ja majaesine ei näe enam välja nagu prügimägi, wohhhoo! (Seal on kood PÜSI TERVE, millega saab 10% odavamalt tellida!).

Mis toimetused teil aias käsil on? Või mis plaanid selleks suveks? Kui keegi mõtles, et tahaks lastele liivakasti sisse seada, siis mul on head uudised: Ehedalt Puidune paneb välja ühe, omal valikul, liivakasti! Anna aga kommentaarides teada, millist sa võita sooviksid ja juba nädala pärast loosin võitja välja! Kogu liivakastivalikut näed SIIT!

*Tooted saadud kingitusena

The post jälle on käes aeg, kus ma kord aastas aias toimetan appeared first on Mallukas.

Enne kui ma teema kallale lähen, siis ma pean kiirelt halama, et ma viimasel ajal ei viitsi blogida juba ainuüksi selle pärast, et mu arvuti hakkab saba andma. Jookseb kogu aeg kokku, kuumeneb üle ja takkatipuks hakkavad klahvid küljest ära tulema. Mul on mingi sellise aasta mudel, mille klaviatuuril ei ole tihendeid, ütles mulle arvutiparandus. Et noh, tere tali. Ehk siis kui ma arvuti kätte võtan, siis ma juba tean, et see blogiposti kirjutamine saab paras taak olema, sest L, K ja I tähti pean ma viis korda üle peksma ja see on niii niii nii tüütu, et võtab kohe kirjutamise motti maha.

Nõme on see, et ma olen sellega juba mitu korda paranduses käinud ja nad teevad selle 50 euriga korda, aga mõne aja pärast on seis jälle sama. Kodukindlustus mu arvutit ka selle pärast välja vahetama ei kipu, et tal aeg-ajalt klahvid ei tööta. Sucks!

Uued macid on kallid (minu oma maksis kaks aastat tagasi üle kahe tonni), kasutatut ei julge osta ja… midagi muud kui maci ei taha, sest ainukene programm, millega ma videosid töödelda oskan, on iMovie, haha. Ei, lihtsalt ma niii harjunud, et ei oskaks muu arvutiga midagi enam tehagi.

Ok, hala lõpp, asun nüüd klahve pekstes teema kallale.

Kas teil on kunagi nii olnud, et ajate omi asju, kui avastate, et teie mees vahib teid? Ja kas teil on ka esimene mõte, et rauuuudselt ta vaatab sind mega põlastusega, sest sa istud küürus ja oled voltis ja ta on just seda avastanud ja nüüd mõtleb oma peas, et ewwwww, selline naine mul ongi v?!

Ma ei tee nalja! Iga kord, kui ma avastan Kardo ennast lambist vahtimas, siis ma võin vanduda, et ta nägu on selline:

via GIPHY

Kuigi tema sõnul on ta nägu hoopis selline:

via GIPHY

Ükspäev oli jälle selline keiss, et toksisin siin blogiposti kirjutada, kui näen silmanurgast, et Kardo mind kõõritab. Sekunditki raiskamata käratasin ma: “Mida sa vahid mind kogu aeg, ah?!?!”. Kardo hakkas naerma ja küsis, et Mallu kuule, kui kuradi damaged sa oled, et sind ei või vaadata ka, ilma et sa arvaksid, et ma midagi halba sellega mõtlen. Või mida halba ma üldse mõtlema peaks?

Siis ma hakkasin mõtlema, et noh. Jah. Tõesti miks ta peaks mind vaikselt diivani teisest otsast tülgastusega kõõritama? Ja miks see üldse mu esimene mõte oli?? Kardo pole väga suurem asi kellegi põlastavalt kõõritaja tüüpi inimene või nii Rääkisin sellest sõbrannale ja ta ütles, et issand jumal, mul ka seda tunnet olnud, et kohe tekib ebamugavus, et issand, miks ta vahib, et raudset on midagi viga mul.

Niiet ilmselgelt on siin mängus mingi imelik ebakindlus.

Omg, selgub, et ma olen ka ebakindel. Seda kõige ebaloogilisema inimese ees nagu Kardo

Kas teil ka tunne, et teie mees vahib teid põlastavalt? (ok, kui kõik nüüd “eee…eiiii…” ütlevad, siis ma ilmselgelt saikar, ups).

Avapilt on 376363 aastat vana, täna lambist leidsin.

The post mida sa vahid?!?! appeared first on Mallukas.

Ma ükspäev avastasin, et ma kaotasin teel poest koju ära 50€. Krt, kui kurvaks tegi. Ainuke hea osa on see, et ma kujutan ette, et selle leidis keegi, kellel seda hädasti vaja oli ja nüüd ta istub kodus ja rõõmustab, sest sai lastele süüa osta…võiiii endale ja sõpradele pudeli viina ja paki tobi, mõlemad variandid rõõmustaksid mu kujutletavat leidjat võrdselt ma usun.

Kui ma oleks kuskile koju kaotanud, siis poleks hullu. Sellel “enda taskutest” raha leidmisel on mingi imeline võlu. Kujutad ette. Tasuta raha. Nagu kingitus minevikusinult tulevikusinule. Kahju, et neid kinke ei õnnestu teadlikult teha, sest siis ma kasutaks selle suht kohe ära ja seda tunnet, et ommmggg, rahaaa! Jeeee! Ei ole üldse.

Öeldakse, et elu on tõusud ja mõõnad. Alles paar kuud tagasi ma leidsin ühe koti seest 50€, nüüd kaotasin. Eks see vist ole selline ring. Ja kunagi olen ma isegi maast raha leidnud. 25 krooni! Ja oota… Kanaaridel ma leidsin ka basseini kõrvalt sularaha, aga ma ei mäleta, kas see oli 10€ või 50€? Ma arvan, et ikka kümme. Basseiniäärne oli tühi, meie tulime veel viimast ujumist tegema ja siis see õnnelik hetk oligi. Tooli all vedeles. Ma olin nii õnnelik, aga samas mõtlesin, et krt, kahju sellest, kes ära kaotas. Meenutas mind ennast

Samas ega ma imestama ei peaks. Ma kaotan KÕIK ära, mis vähegi võimalik. Oma ID kaarti pole ma kuid näinud. Isegi Kardot nakatasin – see pole oma rahakotti alates Hiiumaast näinud. Õnneks ma ei tea ilmselt pooli asju, mis mul kadunud on, sest mul on nii halb mälu, et enamasti leian ma midagi ja olen nagu oooo JAAA, SEEE asi oli mul küll kunagi, pole seda u 5a näinud ja olen 0 korda sellele mõelnud, aga ikka tore leida ju, haha. Selle pärast ma vist nii kergekäeliselt asju ka ära annan. Suva ju, nagunii ei mäleta ma teda juba umbes nädala aja pärast.

Aga oma 50€ tahaks tagasi küll, krt.

Mida teie viimati ära kaotasite? Aga kas leidnud olete raha või midagi väärtusliku?

The post kadunud ja leitud asjadest appeared first on Mallukas.

Mul iga aasta käib korra mingi tuhin, et ma hakkan maru fitiks, aga üldiselt üritan ma seda toitumisega teha. Muidugi selles pole ka midagi halba, aga mul on see asi, et kui ma kaua mingisuguseid asju enda keelan, siis ma lõpuks murdun ja annan täiesti alla.

Olgem ausad, ma olen 100000x alustanud ja alla andnud. Nii palju, et ma isegi ei viitsi enam kuskil väga hõisata, et ooo, fitlife algab nüüd, sest ma arvan, et kõigil on kopp ammu ees sellest, et ma vahepeal jälle kraaksatan, et shit, ma olen 68 kilo ja siis mõnikord võtan veits alla (ikka veel ei saa üle, et ma sügisel oli ühel hetkel 61 kilo!!!! nagu miks ma sellel minna lasin?!?!?!?) aga mõnikord ei võta ka ja siis kogu see fit teema kaob unustustehõlma, et mingi hetk jälle välja ujuda.

Ausalt, ma ei viitsi teid sellega isegi mitte enam kurnata, aga kuna vaba maa ja ma võin siia kirjutada, mida tahan, siis upsss…

Ühesõnaga, seekord võtsin sellise lähenemise, et… Ma ei võtnudki lähenemist! Mul mitmed sõbrannad on hakanud aeg-ajalt jalutamas käima ja kuna lobiseda ja jalutada on täitsa okei ajaviide, siis aina rohkem olen ka mina oma igapäevased 10 000 sammu täis saanud. Kuigi otsest eesmärki ei olnud, siis mida päev edasi, siis seda rohkem eesmärgipõhiselt ma seda teen. Näiteks eile käisin spets Mari ja Lende ja Lottega õhtul trippimas, et enda viimased 2000 sammu täis korjata. Ei taha enam kuidagi nagu seda päevast tempot alla 10 000 sammu lasta.

Selle pärast ma mõtlesingi, et võiks kambakesti teha mingi asja, et iga päev peale pildi panema, et palju samme on ja nädala lõpu goal on, et iga päev vähemalt 10 000. Ma tean, et mõne jaoks on see ala laisk päev, aga mul üldiselt keskmine on muidu mingi 2000 Ma ju töötan arvuti taga + sõidan igale poole autoga, ega neid samme nii kokku ei korja. Selles suhtes on see kümne tonni kokku korjamine minu jaoks ikka motiveeriv ja paneb ekstra liigutama, esiti mulle sellest piisab. Isegi ju geenitest ütles mulle kunagi, et minu kehatüübile mõjub liikumine rohkem kui toitumine.

Myfitnessis olen ka jälle käinud, sedapuhku nüüd rohkem jõusaalis. Lihtsalt selle pärast, et raske on leida rühmatrenni, kuhu ma tahaks minna ja mis ajaliselt sobib. Mujal MyFitnessides on ilmselt tunniplaan vaheldusrikkam, aga Järve oma on üsna hõre ja mulle isiklikult meeldivad sealt ainult paar üksikut. Seega olen oma vana jõuka kava välja otsinud ja proovin seda teha. Viimane kord olin lausa nii fit, et sõitsin rattaga trenni ja tagasi, ehk siis tavalisele trennile + 5km rattasõitu otsa. Ja loomulikult KOHE, kui koju jõudsin, oli kange kihk ennast kaaluda, sest tunduks ju loogiline, et peale kogu seda trenni olen ma kohemaid 5kg kergem ka. Kahjuks mul enam kaalu pole, aga too päev kui opil käisin (1.06) olin ma seal kaaludes 68 kilo. Ilmselt olen praegugi midagi sinnakanti.

Üldiselt on nii, et kui mul on seljas mustad riided ja ma vaatan ennast kaugelt, siis ma tundun üsna fit. Aga kui lähemale tuled, siis saad aru, et naliiiii. Haha, ei, tegelt ma olen jumala fine inimene, lihtsalt ma tean ise ka, et liikuda võiks rohkem ja toituma peaks paremini, seega kasutan oma motivatsiooni nii kauaks, kui teda on. Ma lihtsalt ei taha lasta sellel juhtuda, et kaal vaikselt tasa-tasa tõuseb ja mina muudkui ostan uusi ja suuremaid riideid ja lõpuks vaatan peeglisse ja mõtlen, et upsss, kuidas SEE nüüd juhtus. Sest ma tean, et see võibki nii kiiresti ja ootamatult tulla ja parem on varem kui hiljem seda damage control’i teha .

Et jah, minu nädalaplaan:

• Iga päev minimaalselt 10 000 sammu. Täna käisin sõbrannaga lausa kümnekildisel ringil.

  minu ustav Samsung Watch Active 2

• Kord nädalas käin kindlalt trennis. Parem oleks kaks, aga ei hakka nüüd siin hulluks ka minema, võib-olla ei jõua kaks ja siis olen kohe enda plaani rikkunud. Las jääda alguses üks.
• Kord nädalas sõidan kuskile rattaga. Näiteks trenni, siis kaks kärbest ühe hoobiga, haha.
• Kord nädalas teen smuutit. Seda nii selle pärast, et kasulik on, aga ülejäägi saan laste jäätisevormi valada ja neile sisse sööta (nad söövad iga jumala päev jäätist, veidi tervislikum variant on vast parem, kus pole suhkruid jne sees).

Toitumise suhtes ma plaane ei pea, sest ma niigi üritan siin tagasihoidlik olla, koju saia ja cocat ei osta (va mõnikord zerot) ja proovin süüa regulaarselt, et vältida seda, et appii, mul kõht NII tühi, et kraban kapist viinerit ja viilu leiba ja söön seda (literally the best snäkk ). Eile ostsin isegi tahhiinit, et ise õppida hummust tegema. Ma korra proovisin, aga nii rõve tuli. Peaks veel katsetama.

Vot sellised lood, aga ma nüüd hakkan igatahes Mariga kaerahelbeküpsiseid tegema. Inimene nii tahab ja kes olen mina, et teda keelata. Ja homme on mul plaanis minna rattaga stuudiosse, siis ripsmetesse ja õhtul kehaanalüüsi ja trenni ka. Seega saan kohe pooled nädala asjad maha kriipsutada

Tegin just sellised pildid ka, et ausalt ette näidata, mis mul on. Noh, selline…püdel on see seis, aga eks näis, mis tast edasi saab. Ehk saab rohkem tihkemaks tõmmatud.

ma oleks pidanud peale rasvaimu LPG’s käima, aga ei saanud (sest olin rase) ja nüüd on rasv mõne koha pealt ebaühtlane, ups

Keegi veel praegu fitlife’iga alustada proovib?

The post igaastane fitlife, nagu ikka appeared first on Mallukas.

Mul on päev läbi selline hullumaja olnud ja just need kiired ajad on kõige tavalisemad, mil ma murdun ja söön midagi, mida ma teoorias süüa ei tahaks. Miks see nii on, et just kõige suurema näljaga see magusaisu murdma hakkab, seda ma ei tea.

Muidu on mul alati kotis mõni Yummikomm, ananassibatoonike või mangobatoonike, aga esimesed jagasin ma ükskord peale fotoshuuti tublidele lastele laiai ja batoonid olid kah autost otsa saanud, seega murdusin poes ja ostsin paki suvalisi kummikomme, et koduteel paar tükki ära süüa. Ma olin hommikul nii fitlife olnud, et viisin lapsed jala lasteaeda, mis tähendab seda, et juba pooled vajalikud sammud said varakult tehtud ja selline “omg, ma nii tubli” tunne võttis üle, et näljahoos mõtlesingi, et suva, paar kommi mind ju ei tapa ja ega midagi ei tohikski endale 100% keelata, kui üritad normaaselt toituda, eks?

Ma sõin need neli kummikommi ära ja ausalt öeldes kahetsesin suht kohe. Need neli said nii ruttu otsa, need ei olnud üldse nii maitsvad, kui ma lootunud olin ja takkatippu sain kodus aru, et need neli väikest kommi olid 148 kalorit. Selle sama kaloraažiga oleksin ma võinud ära süüa 7.5 yummikommi pulgakat, mis oleks tähendanud seda, et ma oleks pool õhtut maiustada saanud. Aga noh, loll pea on ihu nuhtlus.

Reaalselt ilma Yummikommide lehelt saadava kraamiga ei saaks ma enam elada. Pulgakommid magusaisu kiireks leevenduseks. Batoonikesed kiireks snäkiks – ja kui keegi oleks mulle enne öelnud, et mingisugused TOORBATOONID mulle meeldivad, siis ma arvaks, et keegi on segi läinud. Aga tõesõna, vannun jumalteab mille nimel, et kui teile maitseb ananass või mango, siis te peate neid batoone proovima. 100% puhas vili, niii maitsev ja ideaalne snäkk kiireks ajaks, et vältida just seda, mida ma täna tegin.

Näiteks eile tegin ma kaerahelbeküpsiseid. Täitsa suvaliselt keerasime Mariga midagi kokku, sest tal oli tahtmine midagi küpsetada ja mul oli üks purgipõhi mandlikreemi järgi, see oli lihtsalt parim idee ever. See mandlikreem tegi need küpsised nii suusssulavaks ja pähkliseks. Retsepti pole, aga kokku keerasime mandlikreemi, kaerahelbed, kookoshelbed, kookosõli, mandlijahu ja muna asemel kasutasin kikerhernevedelikku. Parimad klaasi piimaga (kuigi me juba ammu piima ei joo, ainult Alprot kohvi peal, aga need küpsised ja piim on lihtsalt da best!).

Yummikommid saatsid mulle hiljaaegu ühe paki. Või noh, pigem oli  saadetis lastele, mitte mulle, aga oh well. Mina lasin pool saagist tuuri ja ülejäänuga on lapsed vahepeal poodi mänginud, sest see karp on täpselt samasugune, mis poodides pulgakommide jaoks on. Ja kuna ma lolli peaga paki avasin justnimelt laste silme all, siis oli õnn nende õuel – jupp aega sai segamatult komme vitsutada. Selliseid päevi on igasse lapsepõlve vaja, eks.

Hea uudis on see, et Yummikommide lehel on hetkel suured aled käimas, seega hea aeg oma varusid täiendada ja koju väike salasahtel tekitada, kust lapsed kraami kätte ei saa, aga sina saad magusanälja kiirelt ja tervislikult kustutatud. Kui sa kirjutad märkustesse MALLUKAS, pannakse sulle tellimusega prooviks kaasa ka minu lemmik batoonike (kas ananass või mango). Uskuge mind, kui korra proovite, tellite järgmine kord juba ise.

Väike üllatus veel – kõik, kes teevad selle nädala jooksul Yummikommidest tellimuse, mille märkuses MALLUKAS kirjas on, osalevad väikses salaloosis. Nimelt võidab üks tellija endale lisaks täpselt samasuguse kommikarbi, millega poodi mängida, või mis laste eest kapi tahanurka peita Anna kommentaarides teada, mida head tellisid

*Postitus sündis koostöös Yummikommidega

The post vead mu fitlife’is* appeared first on Mallukas.

Minu meelest on siin majas kogu aeg mingi jalatsiprobleem. Kuigi nii palju lapsi ja teoorias võiks mul vähemalt kahele nooremale jalanõusid jalaga segada olla, siis… ma ei tea. Meil on kodus mingi kummitus, kes asju ära paigutab. Ja siis üks kummitus veel, kes laste jalgu kasvatab. Ma ei tee nalja, ma just tellisin lastele vajalikud jalanõud ja nüüd avastan, et rihmikud ja sandaalid on kõik väiksed. Ja loomulikult nii, et Mari väiksed on Lendele suured ja Lende väiksed Martale suured. Nagu… MIKS?!

Eriti ahastama paneb see fakt, et ma tahan lastele tõesti ainult barefoot jalatseid osta. Mitte selle pärast, et laadiiidaa, see nii uhke ja fancy värk, vaid ma ise ka tunnen, kuidas tavalised jalatsid on palju ebamugavamad ja ega järelikult lastegi teine asi olla saa. Miinus on aga see, et kui mind see barefoot osa ei huvitaks, saaks ma lastele tossud umbes 20 euriga ostetud. Barefootid on aga veidi kallimad ja kui kolmele vaja, on see ikka paras väljaminek. Õnneks on neil väga korralik järelturg, aga ma ei julge ju midagi maha müüa, sest äkki pärast on ikka kellelegi teisele paras, haha.

Aaa ei, ma eksin! Mul on ühed jalanõud, mis mul ühelegi lapsele ei lähe, sest neil on kõrge jalg ja need sobiksid just madalale ja ee… peenikesele jalale. Ma ühe leidsin praegu üles, teine on maiteakus, kui üles leian, panen Barefoot jalatsite gruppi facebookis müügile. Sealt võib teinekord hea hinnaga jalatseid leida ja ma tean, et osadel on mingi teema, et absull ei taha lapsele kellegi kasutatud jalatseid panna, mul seda muret ei ole. Mul on suht… suva. Ainuke asi on see, et kasutatuna ei pruugi just neid suurusi olla, mis mul parasjagu vaja. Eriti kui kiirelt tahaks, pole aega oodata ka ja siis tuleb juba ise tellida kuskilt täishinnaga.

Viimati tellisin lastele Hello24’st tossud. Marile kollased Filiid, Martale roosad Filiid ja Lendele kollased Affenzahni tiigritossud. Ütlen kohe ära, et Mari tossud kannatavad kõige vähem trööpamist ja need on praeguseks üsna …mittekollased, haha. Aga kuna jalatsid ongi kandmiseks mõeldud, siis mul vahet pole. Lihtsalt tean, et osad on praktilisemad ja peaks siis võtma tumedamad jalatsid. Samas Marta ja Lende ka ju jooksevad ringi, aga nende omad kuidagi nii palju ei määrdu, ei tea milles asi.

Lende papudega tuli nii äge paber kaasa, et saad jalatsit jalga panemata teada, kas need on parajad. Olid!

Igatahes lootsin ma, et selle ostuga on jalatsid jupiks ajaks olemas, aga jah, nagu ma mainisin, siis nüüd läheb rihmikute jahiks. Ma arvan, et ma võtan jälle Tikkid. Need on hästi pehmed, kerged ja mõnusad jalga tõmmata. Ma soovitan ainult seda, et ostke barefoot jalatseid mõõtude, mitte sees oleva numbri järgi, siis saad suurema tõenäosusega lapsele mugavamad jalanõud.

Küsin teie nõu ka, kui keegi juhtumisi samamoodi barefooti fänn on. Mul oleks endale ilusaid vabaajajalatseid vaja. See Rocket Dog enam Eestisse ei saada ja kuigi ma praegu veel aeg-ajalt neid vanu kannan, aga nad juba nii räbalad ja asenduseks ostetud number suuremad Conversed on küll kantavad, aga no mitte päris SEE. Et kui keegi oskab soovitada midagi, mis pole hingehinnaga (või teab, kuidas Rocket Dog’e saada) siis öelge mulle ka!

Aga kui kelllegi lastele tosse või miskit vaja, siis Hello24 andis mulle koodi “mallukas”. Esiti küll selle jaoks, et ma enda lastele sandaalid parema hinnaga saaks, aga lubas teilegi jagada. Ja kui jätate kommentaaridesse, mis teie pere jalanõudest puudu on (lingiga), siis ühele õnnelikule loosingi juba ülehomme 50€ kinkekaardi

*Postitus sündis koostöös Hello24’ga

The post elu lastega, aina osta jalatseid…* appeared first on Mallukas.

Tahate ma olen täna hästi aus?

Kui tihti ma kuulen kommentaariumis, et ma olen ülbe, nähvan, “ei suuda normaalselt rääkida”. Teate, see on täiesti tõsi. Ma alles siin hiljaaegu tegin väikest iseendasse vaatamist ja päris raske oli endale tunnistada, et ma olen selline keskmiselt ebameeldivam inimene. St. ma ütlen otse ja ausalt nii kuidas ma mõtlen, kuigi viisakam oleks enne sada korda mõelda teiste tunnetele ja mõned asjad enda teada jätta, mitte need kohe välja plahvatada. Seda võtavad võõrad kommenteerijad kindasti rohkem isiklikult, sest kuigi ma teen seda ka oma sõpradele, siis on neil vähemalt minust ka neid mälestusi, kus me koos pulli teeme ja poole hommikuni veini trimpame, kuni kõhud naermisest valusad. Neti inimestel aga midagi head meenutada pole, on ainult üks vastu paukuv Mallukas.

Ütlen ausalt, sellel on kaks põhjust: esiteks ma olen kannatamatu ja ma ei viitsi sada asja üle rääkida. Ma ei suuda taluda lolle küsimusi (irooniline, sest ma ise neid muudkui esitan) ja vastan kohe üleolevalt. Mõne puhul hiljem mõtlen, et oleks võinud viisakam olla, mõne puhul mitte isegi seda. Näiteks eile, kui ma olin pannud üles enda kõhu pildi eest, paremalt ja vasakult, küsis keegi KAKS korda, et kas saaks reaalselt pilti mu kõhust praegu, peale rasvaimu. Nagu… mida sa sellisele vastad, ah?

Teine põhjus, miks ma vahel nagu saikar vastan on see, et ma võtan kõike rünnakuna. See olla parim kaitse, või mis. Ma olen nii harjunud, et mind kritiseeritakse iga asja üle, mida ma teen, et kui lause tundub natukenegi ründav, siis on minu esimene reaktsioon kohe hammustada.

See on tegelikut väga imelik endale tunnistada, et ma olen suht… fked up. Aga kui ma sellele rohkem mõtlen, siis kas pika mõtemise käigus ei jõuaks me kõik enda kohta samale tulemusele? Lihtsalt mina olen kuidagi sattunud tegema seda tööd, mille kohta kuulen ma aina, et see pole päris töö, et ma näitan oma lastele halba eeskuju sellega, et teen oma mõttetut “tööd”, lastega ma ka ei tegele, sest ma passin ju arvutis ja teen “tööd” ja kui ka nendega tegelen, siis ilmselt kardan lastekaitset (tänane pärl netist).

Ühest küljest tahaks öelda, et isssand, mingid inimesed on maalinud endale minust täiesti absurdse pildi ja see on kõik nii ebaaus, aga teine osa minust ütleb, et enamasti on neil õigus. Ma olen vaimselt ilmselt lapsest saadik kuidagi katki läinud ja olen iseseisvalt õppinud hakkama saama sellega, et ma viskan enamuste asjade üle nalja, ma ei võta midagi kuigi tõsiselt, või mul on kõigest “pohui” nagu mulle armastatakse ette heita. Ma ei oska olla emotsionaalselt … armastav? Mul on raske välja näidata positiivseid tundeid ja öelda häid sõnu. Mul on lihtsam “aidata” sellega, et ma ütlen ausalt ja otse välja, mida ma arvan ja pakun, kuidas olukorda lahendada (kuigi see enamuse ajast ei ole see, mida mu sõbrannad tahaksid või vajaksid) või ma ostan neile mingi ilusa kingituse, mida neil vaja on. Ma lihtsalt ei oska välja näidata oma… tundeid.

Ma olengi veits selline piece of shit kind of person, kes eelistab alati, et inimestel oleks minust võimalikult madalad ootused, sest siis nad ei pea vähemalt pettuma. Selles suhtes, et arvake pealegi, et ma olen ülbe ja vastik ja päris elus max paks ja vastik. Siis ei tule see teile üllatusena, kui te minuga päriselt kokku puutute, haha. Ja ma ei tee isegi nalja – ma olen see sõber, kes unustab kohale tulla, kes ei mäleta su sünnipäeva, kes ei kirjuta lambist, et ooo, kuidas läheb jne. Ma ei teeee neid asju never ever, sest teate miks v?

Sest mul lihtsalt pole energiat.

Eile just sain kommentaari, et kahju et su blogis enam sisu pole, ainult reklaam reklaam. Vabandust, aga see ongi mu “töö”. See on see, mille eest ma maksan arveid ja liisingut ja ostan koju süüa ja lastele riideid ja  autole kütust ja… See ongi see, mida ma tegema pean. Ma ei saa sinna midagi teha, et kunagisest päevaraamatust on saanud mu töö, ma ei saa seda muuta, et ma pean oma arveid maksma ja mulle täitsa meeldib kirjutada asjadest. Sest kui ma kirjutan ASJADEST, siis ei saa keegi tulla mulle rääkima, kui valesti ma oma elu elan ja kui sitt inimene ma olen ja kuidas iga mu tehtud asi on solvav ja vastik ja ülbe.

Nagu te võite hetkel aru saada, siis ma siiin niisama at the moment, veits breadownin.

Ma pean tegema tööd, et teenida raha. Ma pean maja korras hoidma, sest ma ise olen nii laisk ja lohakas, midagi ära ei pane, ajan ainult sassi. Ilmselgelt ma keeran sellega oma lapsigi pekki ja nad on suurena samasugused laisad ja lohakad. Ma pean päevas tegema 10 000 sammu ja ma pean jõudma nädalas korra-kaks trenni. Ja ma pean suutma kõike seda viie inimese pesu halllata, mis meetrise kuhjana mu magamistoapõrandal on. Ja ma pean suutma minna poodi ja teha süüa, enne kui lapsed koju jõuavad. Ja kui nad tulevad, siis ma pean ju nendega koos midagi toredat tegema, sest ma olen nende ema ja muidu ma olen sitt ema, kes ainult tööd teeb, või koristab, või kuskil oma samme täis tatsub. Ja samal ajal peab mul olema aega, et kirjutada oma igapäeva argiblogi ja ma pean olema sama naljakas kui vanasti ja ma PEAN kirjutama oma elust neid asju, mille jaoks inimesed üldse hakkasid kunagi mu blogi lugema, et suudavad relateda minuga. Ma pean olema hästi isiklik. Aga samas ma ei tohi olla isiklik, sest “vaesed lapsed, neid hakatakse koolis raudset mõnitama, et neil selline ema on…”.

Ja ma ütlen ausalt, et ma ei jõua.

Ma istun siin elutoas, kus kõik on segamini. Ja ma olen nii väsinud. Ja mu arvuti on katki. Ja kogu aeg lendab peale uusi arveid. Ja kogu aeg tiksub kuskil peas mõte, et ma ei suuda. Ma ei ole piisav kogu selle täiskasvanud elu ära handelimiseks. Et ma ei tea, kas teie kõik saate hakkama, aga mina tõesti ei jõua.

Ja selle asemel, et midagi päriselt teha, ma lihtsat peksan seda postitust siin valmis, missiis, et mul pooled klahvid ei tööta ja mitte midagi sellest ei muutu. Aga ma lihtsalt tahtsin teada anda, et te ei pea enam oma aega raiskama sellega, et te mulle teete etteheiteid minu kehvas blogimises või emaks olemises või sõbraks olemises. Et ma tean seda kõike ise ka.

Ja ma lihtsalt, päriselt, ei jõua enam. Ükskõik, mis meili ma avan, ükskõik kuhu ma vaatan, igal pool on mingi tegemata töö ja ma vannun, et ma ei suuda varsti siit diivanilt enam tõusta. Võib olla oleng siis saamatu ja laisk, endal pole päris töödki ja juba ei jõua. Ja kui me paneme kokku kõik need erinevad aspektid, mida ma ei jõua, siis jõuamegi tänasesse kaosesse, mille nimi on mina ise. Tere.

Aga ma tõesti ei jõua. Ma ei suuda kõikidele meele järele olla. Isegi mitte iseendale, mis siis veel teisest rääkida.

The post väike breakdown, tsau appeared first on Mallukas.

Paar kuud tagasi lõin ma kampa Kumaga ja kes veel ei teadnud, siis peale liblikaprosside on nende tootevalikus erinevaid ehteid, küünlaid ja isegi riideid. Ja just nende riideid olengi ma viimasel ajal väga tihti kandnud ja tõepoolest kiidan. Ka Mari keeldub juba jupp aega muud pusa kandmast, kui seda Kuma oma. Ma spets pilti teinud ei ole, aga siin suvaline hommik, Mari lasteaeda minemas. Ma kardan, et ta õpetajad arvavad, et tal muid riideid ei olegi…

Kuma pusad on hästi mõnusad, pehmed, ei lähe pestes kõvaks (nagu mul just üks pusa läks, selle pärast mainin, haha) ja püsivad kenasti sellised, nagu ostmise hetkel, ei nõua mingit erikohtlemist ja pesu. Sama ei saa ma kahjuks öelda t-särkide kohta. Ma olen laisk ja eelistaks, kui ma saaks kõik korraga masinasse visata, sest mul pole aega, et iga oma riideeset sama hellalt, kui vastsündinud last sussutada. Paraku ma juba ühe t-särgi niimoodi koledaks tegin, seega edaspidi jään ma selle juurde, et pesen neid särke vastavalt juhendile. Muidu tõmbuvad need tikandi juurest kokku ja ei jää pärast üldse nii ilusad, lihtsalt teile soovituseks, sest need on imelised särgid. Mõtled küll, et tavaline särk, aga see õrn tikand seal peal muudab ka kõige lihtsama outfiti üliägedaks.

Kanna teksade või retuusidega, ikka äge

Ja no loomulikult on ka minu Kuma pusad tihti kasutuses. Hiiumaal tegime nendega väikese shuudi ka!

Nüüd sain endale lõpuks nende dressika-kleidi kah ja no, uus lemmik! Nii mugav, sobib näiteks tuunikana kanda koos retukatega, või niisama kleidina. Kerge, samas ei vaja peale jakki, kui on jahedam suveõhtu ja näeb oma lillekestega nii armas välja, et kui see pesus pole, siis on see mul seljas

Mul on teilegi pakkuda sooduskood “mallukas”, mis annab sulle 15% allahindlust kuni 23da kuupäevani. Lisaks paneme käima ka eriti mõnusa kingiloosi! Vali välja enda lemmik riideese Kuma lehelt (ükskõik, kas laste, või täiskasvanute) ja jäta siia kommentaariumisse link. Võitja saabki enda soovitud eseme kingituseks Auhinna loosin välja nädala pärast!

The post imelised Kumalised* appeared first on Mallukas.

Nagu te teate on mul pikalt juba koostööpartneriks Ulakas Kaunitar. Üht teist on sealt meie koju oma tee leidnud, kasutatud saanud ja lemmikukski saanud. Kuigi viisakad daamid vist seda ei tunnistaks, eks

Ilmselt enamus emadel ja koduperenaistel ei tule ka üllatuseks, et peamised asjad, mis netipoodidest ja muidu poodidest tee koju leiavad on laste riided, mänguasjad, jalanõud, köögitarvikud, uus mööbel, tehnika jne. Seda enam tegi mulle headmeelt, kui Ulakas Kaunitar mulle kirjutas ja teatas, et neil on väljas uus kollektsioon Pillow Talk.

Jessas kui ilusad pastelsed toonid mulle esiteks otsa vaatasid. See piparmündiroheline on muide kollase kõrval mul üks lemmikvärvidest niiet juba värvi pärast äratasid need minus uudishimu. Kas see on imelik, et selliseid asju välimuse järgi soetaks? Ilmselt mitte, iga päev tuleb turule uusi tooteid ja pole ka ime, et asjad peavad nüüd ka lisaks funktsionaalsusele olema ka imekaunid. Eriti, kui need on mõeldud naistele. Meestel oleks vist suva, mis värvi taskut*ss neil on. Haha, ok sry, ma ei teadnud, kuidas seda viisakamalt öelda, aga on ju meestele ka need masinad ja lelud välja mõeldud. Ja Ulakas Kaunitaris on isegi NEED erilised ja nunnud, eks

Kusjuures mu sõbranna rääkis, et peale lapse saamist neil selle sängisamba (jah, ma just kasutasin seda sõna ) eluga enam kuigi hästi lood ei olnud. Eks selle tee on läbi käinud ilmselt kõik emad, kellel imik 24/7 küljes ripub. Ei tundu kohe mitte üldse erutav mõte sellest, et keegi veel sinult füüsilist lähedust soovib ja pigem tahaks lihtsalt lamada ja omaette olla. Sõbranna siis ütles, et nemad mehega proovisid sellist asja, et valisid iga kuu mingi uue mänguasja, mida koos katsetada. Naistele, nagu me teame, uued asjad väga meeldivad ja ilmselt on raske leida meest, kellel uute lelude testimise vastu midagi oleks. Esimene shoping, kuhu ta hea meelega kaasa tuleb, haha. Ja kui poodi kohapeale minna ei julge (kuig nt Ulaka Kaunitari pood on nii armas ja hubane!) siis saab ju selle igakuise katsetamise ja valimise netis ära teha. Selline natukene salajane traditsioon, mida mehega koos teha.

Igatahes, mina hakkan nüüd valima, kutsun kohe Kardo ka kampa. Haha, Kardo nägi SEDA ja kohe kijatas, et ooo, ma alati seda tahtnud! Nagu ee.. miks? Mis ta sellega ALATI teha tahtnud on

Kusjuures tore uudis on see, et ka teie saate võimaluse, kas siis lihtsalt iseendale või koos mehega katsetamiseks Ulaka Kaunitari Pillow Talk uuest kollektsioonist midagi välja valida. Ah, lähme hulluks, lapake koos terve Ulaka valik läbi! Ehk leiate muust kollektsioonist midagi veel huvipakkuvamat! Eriti lõbus oleks see, kui te küsiksite oma kaasalt, et kas nad aitaksid sul kingituse välja valida, kas maitsed on samad? Jäta soovitud asja link kommentaaridesse ja juba nädala pärast loosin võitja!

*Postitus sündis koostöös Ulaka Kaunitariga

The post ulakas shoping* appeared first on Mallukas.

Kuulge, olge mehed… Või okei, naised võite ka olla, aga palun andke mullle nõu: minuga võttis ühendust Mikk, kes teibib suht…kõike. K.a autosid. Näete, siin on tema insta, kus on näha, mida kõike ta teibib. Muidugi on mul nüüd vaja, et ta mu külmkapi ka ära teibiks, aga okei, see on juba teine jutt. Igatahes ma ju rääkisin, et mulle väga see valge auto ei meeldi, et võiks olla mingit teist värvi, aga MILLIST, välja mõelda ei suuda.

See kiletamine on autole selles suhtes ka kasulik, et autole endale ei teki kriime ja kui kunagi uuest värvist kopa ette viskab, siis lased kiled maha võtta ja ongi jälle valge auto tagasi. Aga mis see teine värv olla võiks?

Mu esimene mõte oli muidugi kollane – kas oleks minulikumat värvi? Samas  natukene pelgan, et kollane on veits liiga… takso?  Muidugi ega vahet ei oleks, kas teised arvavad, et ma sõidan taksoga või mitte, aga tahaks teada, milline minu auto kollasena välja näeb…

Haha, googeldasin yellow kia carens ja no obv tuli pilt…taksost Samas kui tal neid platesid ja kleepse peal ei oleks, siis ma ei ütleks, et kole on. Mõnus tibukollane autoke.

Tegelikult on valik väga lai.. Mikk tõi mulle kaks pakki värvikaarte ja seal oli kõikmõeldavaid toone. Kollast oli nt vähe, aga ala sinist ja punast oli küll kakskümmend eri varjundit. Ma instas näitasin neid ka ja seal meeldis kõigile eriti just sädelev sinine ja sädelev punane. Ma ei vaidle vastu, et päikese käes näeb see eriti tuus välja ja punase autoga saaksime me Piltsudega täitsa kaksikud olla, aga ma ei saa üle tundest, et kollane on see “minu” värv. Isegi kui see teeb mind taksojuhiks. Mis sellelgi ametil viga .

Selline roosa on ka äge, aga Mari-Leen juba ostsis roosa auto, muidu on kõikidel blogijatel üks suund, roosa auto peale, haha.

erinevad kollased…

Mulle meeldib see kõige vaskpoolne kollane.

Siin on näha see sädelev sinine ja punane – päikse käes muidugi veel mega ilusad!

See helesinine, või tiffany blue, on samas ka niii ilus. Mul terve kodu seda värvi täis ja ka suht minulik?

Nätsuroosa, how cute!

Ja muuseas, ega see ei pea tegelt üks konkreetne värv olema. Võib ka olla ala peegli moodi, rose gold, kameelion jne. Aga ma lihtsalt ei oska seda valikut teha… Kas kuidagi nii pole võimalik, et kuidagi töödelda mu auto pildil neisse värvidesse, mille vahel ma olen? Ala nagu sadolini värvikaart vms?

Nii, öelge mulle nüüd – mis värvi teie just SELLE auto teeksite? Must oleks vist ka ilus, aga samas liiga tavaline? Oeh, ma ei tea…

Ja kui te saaksite oma auto teha ükskõik mis värvi, siis mis auto teil on ja mis värvi ta oleks? Andke nõu, mul paar nädalat aega otsustada!

Ma nüüd panen Tartu poole ajama, V Spa juba ootab! Ja kui järgmine kord blogisse jõuan, siis kirjutan oma fit life elust ja olust, sellest, kuidas ma Kardo peale solvunud olen ja… millestki tahtsin veel kirjutada. Ilmselt sellest, kuidas võtta 40 mintsaga 10 kg alla. Aga need on juba uued jutud. See ya!

The post aidake autovärv valida! appeared first on Mallukas.

Ma pean teile rääkima ühest viimaase aja ägedaimast koostööst. Nimelt kutsuti mind 1Falafel wrapikohta nende sööki maitsma, seega võtsin Katu kampa ja läksime Kalamajja. Ma ise kujutasin ette, et lähme sinna, saame wrapid kätte ja lähme kuskile parki sööma vms, aga tegelikult olime seal lausa paar tundi aeg lausa lendas.

Ütlen ausalt, ma olin kunagi falafelit proovinud ja see isend, mida mina mekkisin, oli kuiv ja rõve pruun asi. Seega ei olnud mul erilisi ootuseid, aga 1Falafel oli mingi next level! Nii mõnusad krõbedad, petersellised falafelid ja veel selle mõnusa wrapi sees, koos värske hummuse, seesamikastme ja tsilliga. Oeh, mul hakkab suu vett jooksma!

Hinnad on neil üle mõistuse madalad. Nagu päriselt, kesmine wrap, millest saab kõhu täis ka suur mees, maksab vaid 2.90 ja kui tellid nende kodukalt, siis on hind VEEL 15% soodsam (kui ise järele lähed). Mul on niii kahju, et ma nii kaugel elan, aga kõik, kes sealkandis asuvad või töötavad, minge jalutage lõunapausi ajal või peale tööd kohale. Te EI kahetse, ma luban.

Selliste hindade puhul ma ausalt eeldaks saada poolfabrikaatidest jama… Väga suur oli mu imestus, kui me astusime kööki ja see oli värviline. Nagu turul! Värsked tomatid, kurgid, küüslaugud, sibulad, pertersellimeri. Nad teevad kõik värskelt, nullist ja tellimuse peale. Mitte midagi pole purgist ja valmis – nende oma kastmed, falafelid jne. Ja kõik on timmitud katse-eksitus meetodil just parimaks. Lihtsalt imeline!

Me saime ise pealt vaadata kõige valmimist ja sellest inspireerituna tegin ka kodus jälle proovi hummusega ja nende õpetustele sai see ideaalne. Järgmisena proovin falafeleid teha, kuigi ma eelistaks neid lihtsalt nende käest külmutatuna soetada, need on super head!

Loomulikult on nende wrapid ka vegan, aga see pole selles suhtes oluline, et ei pea kartma, et süües “midagi puudu jääks”. Värske kraam+ krõbedad falafelid+ krõbe wrap + hõrgud kastmed. Appi, nagu ma päriselt tahan kohe ja nüüd ühte mõnusat wrapi haugata….

Omanikud ja kokk teevad oma tööd hingega, nad ei koonerda kvaliteedi pealt ja on ajaga suutnud välja mõelda just parimad kastmed ja falafelid. Kes pole veel enne proovinud, siis soovitan minna. Maitsev ja vägagi taskukohane.

Mul on teile kaks loosi kah – ühe panen üles Facebooki ja teise Instagrammi – mõlemas loosin välja lausa kahele söögikorda 1Falafel’is. Ehk siis sõbraga koos omal valikul roog+jook Aga kes loosiõnnele lootma jääda ei taha, siis minge nende kodukale SIIN, kasutage koodi “Mallukas” ja saate üli hea hinnaga maailma parima wrapi See kood kehtib juuni lõpuni!

Ja kõikide vahel, kes siin postituses kaasa räägivad kommentaariumis, loosin ma juba reedel välja 30€ krediiti 1Falafelis! 

*Postitus sündis koostöös 1Falafel söögikohaga

The post tahate, ma ajan teil suu vett jooksma?* appeared first on Mallukas.

Ma alustan oma juttu sellega, et hõiskan – ma olen ikka veel alles. Lihtsalt käisime Tartus ja täna jagame lapsed laiali ja lähme Kardoga ise Viirelaiule, et saaks vahelduse mõttes veits kahekesti kah olla. Küll aga tahtsin ma korraks arvuti taha jõuda, et ühest projektist rääkida ja paluda teil kaasa lüüa.

Nimelt loodi selline heategevuskampaania “Mina Aitan“, kus erinevad inimesed said valida neile südamelähedase heategevuse ja võimaluse pakkuda annetajatele midagi niiöelda vastu. Selles suhtes, et ma ei usu elu sees, et keegi annetaks selle pärast, et midagi sealt vastu saada, aga pigem lihtsalt selline äge võimalus annetades ka saada võimalus mingiks veel ekstra boonuseks. Mina korjan annetusi Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidule. Miks? Täitsa imelik öelda, aga ikka veel see vana hea instagram. Mäletate ju ise, kuidas ma aasta alguses hakkasin kaasa elama Milole, kes loetud kuud hiljem kahjuks siiski leukeemiale alla jäi. Seejärel nägin ma väikese Stevie lugu, kellel vaid kaheaastasena avastasti väga agresiivne ajuvähk ja pooleteise kuuga sai pealtnäha täiesti tervest lapsest kahjuks ingel. Ta jõudis vahepeal isegi oma kolmanda sünnipäeva vastu võtta, aga kui ma nägin seal videos, kuidas ta enam käia ei saa ja isa süles krampe saab, siis mu süda lihtsalt purunes. Selle lapse pärast ja nende vanemate pärast ka.

Vähk on kohutav haigus ja seda ei soovi enda vihavaenlaselegi, rääkimata sinu enda lihasest lapsest. Ma ei taha kujutada ettegi elu, kus tavaline argipäev on asendunud haiglatega, testidega, arstidega, kangete ravimitega, operatsioonidega ja sellega, et sa vaatad oma last valudes ja kannatamas. Ma muidugi tean, et on kergemaid ja raskemaid juhtumeid, aga tõesti see, mida ma Milo ema kontol nägin, see šokeeris mind hingepõhjani. Ma ei taha teile kehva tunnet, aga ma näitan paari pilti (ja uskuge mind, seal kontol on neid kohutavalt palju..)

Kujutate ette, et terve oma lapse elu peate te alati tema elu nimel võitlema ja tavaliste tegevuste asemel, nagu ala loomaaias käimine, pead sina laskma talle teha keha laastavat keemiat ja viima teda operatsioonilt operatsioonile. Ma ei taha seda ette kujutada ja ma tean, et teie ka ilmselt ei taha. Juba see MÕTE tundub õudne, rääkimata selle läbi elamine. Aga kahjuks meid lapsi on ja neid vanemaid on ja üldsegi mitte kuskil kaugel USAs, vaid siinsamas Eestis ka. Ja rääkimata sellest, et see on vaimselt kohutavalt keeruline, on see paraku ka rahaliselt kohati ahastusse ajav, sest mida haruldasem vähvorm sul on, seda suurema tõenäosusega ei ole see haigekassa poolt rahastatud, või ei saa ravi Eestis teha.

Kahjuks ei ole nii, et saad vähi, antakse ravi ja tadaaaaa, oled terve. See on paljudele peredele lihtsalt elumuutev. Kallis ravi, võimalik elukohamuutus, tööl käia ei saa. Eriti raske on oma elu planeerida siis, kui peres on veel teisi lapsi… Igatahes, kuhu ma tahan jõuda on see, et ma ei tea, mis tunne neil on ja ma ausalt tänan taevast selle eest, et ma seda tunnet ei tea. Ei taha ka teda. Keegi ei tahaks… Aga mõne jaoks on see reaalsus ja selle reaalsusega aitab neid just Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit. Ja seetõttu ma neile annetusi korjangi. Sest see teema kõnetab mind ja teeb haiget ja ma tahan kuidagigi aidata.

Ja ma oleksin nii õnnelik, kui sa praegu vaataksid oma rahalised võimalused üle ja leiaksid need 5€ ja paneksid teele. Viis eurot on paar kaasa ostetud kohvi, veinipokaalike restoranis või paar lotopiletit, aga ma luban, et need ei ole maha visatud. Te aitate kedagi nende elu raskeimal ajal ja see tähendab nii palju

MÄNGUS OSALEMISEKS TEE ANNETUS:

Saaja nimi: Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit
Saaja konto/IBAN:
EE382200221001116031 (Swedbank)
EE491010220228910221 (SEB)
EE147700771001365866 (LHV)
Makse selgitus: Mina Aitan Mariann Treimann

See tähendab siis seda, et kui sina tahad annetada Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidule, siis pane vähemalt viieeurone annetus teele ja juba 10.07 loositakse selle selgituse teinud inimeste vahel välja auhind, milleks ma sain panna koos Snoob restoga ühe toreda õhtusöögi/veiniõhtu minuga. Ja ma luban, et kui sa minuga minna ei taha, siis ma ei ole pahane, kui eelistad kaasa võtta oma ema, venna, sõbranna või mehe. Ma ei taha, et keegi annetamata jätaks, sest ewwww, ei taha selle Malluga küll kuskile minna. Et noh, ei peagi. Lihtsalt ma mõtlesin, et mõni äkki tahaks .

Seal kampaanias lööb veel palju inimesi kaasa ja igaühel on oma valitud heategevus, kui minu pakutu ei kõneta –  SIIT näed kõiki inimesi, nende pakutud auhindu ja valitud heategevusi. Kampaania eesmärgiks on 10daks juuliks kokku saada 10 000 eurot, mis tundus mulle alguses nii väike summa, et raudselt saab kohe kokku, seega suur oli mu üllatus, kui praegu on kokku saadud ainut 10% sellest summast…

Seega palun, palun, palun – kui vähegi võimalik, leidke see 5€. See on mulle miskipärast nii südamelähedane ja isegi mõte sellest tundub mulle nii hingemattev, et ma tahaks kuidagigi aidata. Ja see projekt tundus äge, sest siiis saate teie ka aidata ja ma ausalt juba ette armastan igaühte, kes oma panuse annab. Ehk siis juba juulis näeme ja joome väikse veinikesegi.

Te ju teate, et kui teil midagi vaja, siis ma võimalusel ikka aitan, see asi on mulle hästi südamelähedane, aidake siis mind ka pliis. Või noh, te ei aita mind, vaid sadu peresid Eestis, kellel on raske  Aitate?

The post kle, su viiekat on anda v? appeared first on Mallukas.

Ma ütlen kohe ära, et allolev tekst võib sündsale daamile liig olla, seega kui sa üks sünnis daam oled, ära edasi loe

Ma pidin vahatama minema. Kardo ütles mulle küll, et kui ma minna ei viitsi, et siis ma võin endale spa tripi jaoks kalipso ka osta, aga kuna need on veits kallivõitu, siis panin endale siiski lõpuks vahataja juurde aja kinni.

Et te teaksite, ma vihkan vahataja juures käimist. Ei, mitte selle pärast, et valus oleks (veits on ka), aga pigem selle pärast, et mu unistus oleks leida vahataja, kes ei tea, kes ma olen. Mitte, et ma nüüd omast arust mega staar oleksin, või et ma kardaksin, et keegi saab midagi mu va-j-j kohta teada, mida enne elu eest varjanud oleksin. Siiski on minu jaoks vaks vahet, et kas ma räägin teile ise, et mul üks mokk on veits pooleks (ilmselt olen seda ka veidi liiga dramaatiliselt kirjeldanud, sest ma olen inimestelt saanud lugematul hulgal küsimusi selle kohta, samal ajal ku neil on super grossed out ja mures nägu ees ). Et seletuseks – see nüüd niii hull ka välja ei näe ja oma poolikute mokkade otsa ma ei komista, aga noh…

Issand, krt, kaua võib üks inimene ühest poolikust mokast lobiseda, haha. Aga mu point on selles, et isegi kui ma olen sellest ise bloginud, siis sellegipoolest ei võrdu see sellega, et ma nüüd igale blogilugejale seda näitama ka hakkaks, et noh, sa ju nagunii tead, viska siis juba kiire pilk ka peale.

Seega oli mu unistus leida pime, soovitatavalt Ukrainlasest 60-aastane vahataja, kellel poleks halli aimugi, kes on Mallukas. Kuna aga neile eraldi lehekülge ei ole, siis ma tegin järgmise parima asja: ma panin iluteenindajate gruppi, et otsin vahatajat ja siis vaatasin lihtsalt Fbis, et kas ta followib mind või laigib mu lehte või miskit. Leidsin siis mina ühe vahataja, kes tundus mu kriteeriumitele vastav (kuigi nüüd ma mõtlen, et see võib samahästi tähendada, et ta TEAB kes ma olen, aga fking vihkab mind ja sp ei follow mind kuskil ) ja panin aja kirja.

Loomulikult ärkasin ma vahatamise päeval lihtsalt maailma kõige pikema sissekarvanud karvaga mu vaginleeriumi piirkonnas. See reaalselt nägi välja nagu midagi sellist, millesarnast mu silm enne näinud ei olnud. See oli tulipunane ja mega paistes ja nagu… ma juba mõtlesin, et ma pean aja ära tühistama, sest muidu vaene vahataja saab südari, aga kell oli juba nii palju ja ma mõtlesin, et ma lähen ikka kohale, et kui ta ei saa teha, siis ei saa.

Kohale ma läksin, ta heitis pilgu peale ja ütles, et ah lebo, teha saab ikka ja noh, hakkas pihta. Algus oli paljulubav, sest ta oli hästi kiire ja valus ka üldse polnud. Passisin rahumeeli telefonis ja juba oma peas mõtlesin, et issand, miks ma üldse põdesin siia vahataja juurde tulemise pärast, et nagu ausalt Mallu, get over yourself, laadiidaa, kõik peavad sind jubedalt teadma onju. Seda hetkeni, kuni vahataja, samal ajal usinalt mu mokkasid paremale ja vasakule lapates, ise mega ametlikult vahatades, uuris: “Noh, kas Kardo on lastega kodus või hoiab neid vanaema?”.

via GIPHY

Ma tahan rõhutada, et vahataja ise oli super tore ja sõbralik ja ma sain tänu sellele visiidile ilma kalipsota vspasse minna ja ilmselt olen ma nüüd viis kilo kergem, sest ainult taevaisa mäletab ja teab, millal ma seda alumise korruse hekki viimati pügasin, aga mingi osa minust kujutab siiani ette, kuidas see vaene vahataja nüüd sõpradele õlgu judistades räägib, kuidas SEE MOLLUKAS tema juures käis, endal tutikarvad poolde põlve, üks mokk nagu noaga lõigatud ja takkatipuks oli tal veel 90 meetrine sissekasvanud karv. Et nagu… I have to live with that now...

Tore, et ma selle nüüd südamelt ära sain. Te käite vahatamas v?

The post ma ja vahatamine appeared first on Mallukas.

Vahepeal ringles netis selline küsimustik lastele, ma lasin Maril ka vastata, aga unustasin üles riputada. No vot, siin see siis on:

1. Kui sa võidaks miljon eurot, siis mis sa ostaksid?

Kaisukaid. Kõik kaisukad, mis on. Aga mul on juba sada tuhat raha. Ma arvan?

The post lapse suu ei valeta? appeared first on Mallukas.

Mingi aeg tagasi jättis keegi mulle kommentaari, et äkki mul on ATH (aktiivsus ja tähelepanuhäire). Ma arvasin, et see on mingi laste värk, seega väga sellesse ei süvenenud, kuni ühel hetkel sattusin lambist artikli peale, kus ATH’st räägiti. Ja mida rohkem ma peale seda edasi googeldasin, seda rohkem sain aru, et kõik need punktid käivad minu kohta.

Ups.

Ma olen juba paar aastat tundnud, et mul võib midagi viga olla. St ma ise dramaatiliselt kaldusin rohkem loomulikult ajukasvaja poole, sest mu tähelepanuvõime on NII väike, et ma poleks üllatunud, kui ma ühel päeval hingata unustaks.

Ma vist ühes postituses kirjeldasin, kuidas ma alustan ühe asjaga ja siis sujuvalt unustan selle ära ja liigun asjadega edasi. No umbes, et viin kohvitassi kööki, et elutuba koristada, mida ma olen lubanud endale, et on mu tänase päeva ülesanne. Köögis näeb, et üks maitseainepakk on riiulil, topin ta siis teiste juurde korvi, kui mõten, et ooo, ma nägin tiktokis ühte ägedat asja, kuidas maitseaineid hästi hoida saab ja järgmine hetk olen ma Magaziinis, et osta väikseid purke enda maitseainetele uut elamist teha.Purgid ostetud, näen ma magaziinis ägedat meigipintslite hoidikut, millest sünnib idee enda meigilaud korda teha ja asjad ära sorteerida. Tulen koju, viin meigivärginduse magamistuppa ja avastan, et need riided, mida ma ikka veel pole ära koristanud (kuigi olen endale lubanud 35 aastat). Hakkan neid hunnkutesse sorteerima, kui äkki tuleb meelde, et ma pidin täna ühe loosi ära tegema. Võtan telefoni, lähen arvutisse, vaatan, et ooo 5 lugemata kirja. Üks nendest küsib midagi, mille vastust ma pool tundi otsin, selle ajaga ammu ära unustades loosi. Tõstan pilgu ja kell on 21.00, mu elutuba on segamini, köök on täis maitseained, magamistuba on still a mess, töö tegemata ja ma pean lapsi magama viima.

Proovi mitte hulluks minna eks, eriti kui see juhtub iga jumala päev, terve su elu.

Nagu ma arvasin, et see on kõigil nii. Või et ma olengi selline “veits udupea”, aga see on viimasel ajal nii hulluks läinud, et ma ise tunnen ka, et midagi on valesti. Sest see tõesti juba VÄGA mõjutab mu elu. Pole vist normaalne poole nõudepesu pealt kaheks tunniks lastetoas multikat vaatama jääda, endal vesi jookseb, sest ma unustasin. Või et pooled toidud on ühelt poolt söestunud, sest ma unustan. Või et ma ei tee pooli asju õigeks ajaks, sest ma ei mäleta neid.

Iga mõttega kaaseb 3766363 muud mõtet ja enamasti võidab kõige ebaolulisem, aga samas kõige huvitavam. Nagu väike laps noh.

Muuseas, te teate, et väikestel lastel on alguses see, et nad unustavad asja, kui see pole neil silmapiiril, eks? Kui nad kasvavad, siis see kaob ära, aga inimestel, kellel on ATH, ei kao see suht kunagi ära ja nad peavad sellega maadlema terve elu. No näiteks asi, mis on vast paljudel inimestel: kui külmkapis on midagi kuskile taha asetatud, siis seda ei eksisteeri. Kui mõni ülesanne ei ole kalendrisse märgitud, siis seda ei eksisteeri. Ja see kehtib ka inimeste puhul. Selle pärast ma olengi vist selline, et ma ei igatse inimesi pea kunagi. Mida ma ei näe, seda pole enam olemas See pole isegi nali, see on päriselt sümptom, mille pärast ATH’ga inimesi peetakse külmaks ja ebaviisakaks, aga see on lihtsalt see, kuidas nende aju töötab. Näiteks vaadake seda videot (selllel mehel palju erinevaid tiktoke selle häire kohta).

Muidugi vabalt võib olla, et mul ikka pole seda, aga väga imelik on selle kohta lugeda ja avastada, et kõik punktid klapivad minu “iseloomuga”. Et äkki mul ongi see? Selles suhtes, et ma tõesti olen terve elu selline olnud ja tänks, vanemad, et selle asemel, et kogu aeg mulle pähe taguda, kui tont, laisk, lohakas ja suur unustaja ma olen, mulle abi otsisite, haha. Aga kui neid unustamisi ja keskendumist saaks kuidagi ravida, siis ma teeks seda hea meelega, sest ma just lugesin, et kui ATH jätta ravimata, siis see paremaks ise ei lähe. Seega… ma kirjutasin perearstile ja kui ma õigesti aru saan, siis tema saab kirjutada saatekirja psühhiaatri juurde, kes peaks siis mingeid teste tegema? Ma ei tea.

Mu suurim hirm on see, et ma lähen sinna ja arst on mingi wtf, ei ole sul midagi viga, lihtsalt massive värdjas oled, kes eluga hakkama ei saa, baiiiii.

Kui kellelgi on infot selle teema kohta, siis kuulan hea meelega. See pidi tegelikut väga levinud häire olema, seega peaks ju nagu olema inimesi, kes oskaks kaasa rääkida? Kuigi jällegi väga palju inimesi pidid ka mitte diagnoositud olema, sest nagu ka mina, arvavad, et see ongi “osa iseloomust” ja mingi “lastehaigus” mida neil olla ei saa.

Keda huvitab, siis ATH sümptomid täiskasvanutel:

• vähene huvi enamike asjade vastu ja vähene huvi detailsuse vastu. Sageli loetakse seda “ülbuseks” või kalkuseks, aga tegelikkuses aju lihtsalt.. ei huvitu asjadest, mis ei simuleeri kogu aeg.
• alustad pidevalt uusi ülesanded, vanad unustades.
• halb organiseerimisvõime
• võimetus fookuses olla või asju tähtsuse järgi teha.
• pidev asjade kaotamine.
• unustamine
• pidev ärevus (midagi on tegemata, olen midagi unustanud)
• võimetus olla mõnes olukorras vait või oodata enda korda rääkimiseks.
• oma arvamuse välja purtsatamine, olukordades, kus seda tegema ei peaks.
• tujude kõikumised, kiire ärritumine (ja kiire ärrituse kadumine), liigne emotsionaalsus.
• võimetus stressiga tegeleda.
• erakordne kannatamatus: “KARDOOOO, MITU AASTAT SUL LÄHEB??!?!??!! HAKKAME MINEMAAAAA” *ise samal ajal kõik asjad maha unustades *
• Riskide võtmine kergekäeliselt ja suurte otsuste tegemine ilma neid kaalumata ja läbi mõtlemata.

Ps! Avapildil on mu maitseained ja purgid… ma pidin sellega tegelema… 3 kuud tagasi? Kes enam mäletab, sellised nad hetkel igatahes on

Igatahes, need kes mind kaua lugenud olete? Mis arvate? Kas mul võib see haigus olla?

The post aus ülestunnistus: ma vist olen veits haige? appeared first on Mallukas.

• Mari läheb 7-aastaselt kooli jah, aga ta on hetkel alles kuus ja saab seitse 10.10. Seega jätkab ta veel ühe aasta lasteaias ja läheb kooli uuest aastast. Küll aga olen ma mõelnud ta kuskile eelkooli panna, et uueks aastaks teda ette valmistada. Kui kellelgi on Nõmme kandis soovitusi, siis olen üks suur kõrv. Mina muidugi omal ajal ei käinud kuskil eelkoolis, aga tänapäeval on see vist thing? Ma muidugi oskasin esimeseks klassiks aastaid lugeda.
• Marta silmad olid veel hiljaaegugi natukene kõõrdis, Tenerifel nt veel märkasin osadel piltidel. Aga viimasel paaril kuul pole enam üldse märganud, ei pildil ega päriselus. Seda arst ütles ka, et võib ise ka ära kaduda (tal oli ka ainult üli vähe ühel silmal).
• Neil oli suht suva tigudest. St Mari aeg-ajalt tahtis kätte võtta, aga Lendel oli mega suva.
• Ma ei tea veel, kuhu kooli. Aga kõige lähemal meile on Rahumäe Põhikool.
• Nad mängivad igasuguseid asju, enamasti mingisuguseid peitmise ja tagaajamise mänge. Vahepeal ehitavad ka midagi koos, aga see lõppeb alati kraaklusega (teisel on raudselt need jupid, mis ühel vaja).
• Mari hoolitseb väga Marta eest. Aga Marta ja Lende käivad koos kogu aeg lollusi tegemas

Tead, see oleneb väga lapsest, selle pärast ongi hea minna eripedagoogi juurde, et ta annab individuaalset nõu, mis su lapsele sobida võiks. Üldiselt on aga nii, et õpetada saab edukalt seda, mida last parasjagu huvitab. Et kui teda ei huvita numbrid ja tähed, pole mõtet suruda. Aga kui ta ise küsib, siis pane täiel rinnal.

• Ma arvan, et ma lapsendaks ikka Eestist. Ma kujutan ette, et lapsendamine on niigi hästi keeruline protsess ja ma tahaks seda lapsele võimalikult lihtsaks teha. Uue kultuuri, söögi ja kommetega harjumine on kindasti veel keerulisem.
• Maril pole kunagi huulekida olnudki.
• Lende on aeg-ajalt veidi armukade, aga enamasti saavad nad hästi läbi ja kuna Mari Lendega väga palju mängida ei taha (liiga titt), siis Lende armastab Marta kamandamist. Martale jälle meeldib teha, mida Lende tahab.
• Mari on 6-aastane, Lende on kolmene ja Marta on üks. Neil on kõigil okt-nov sünna, seega varsti aasta vanemad.
• Ega ei olegi mingit eri nippi. Lihtsalt palju korrutamist ja rääkimist.
• Magavad nii, et Lende ja Mari lastetoas ja Marta meiega. Magada saab lebolt. Marta pole öösiti ärganud väga kaua…peale esimest aastat vist üldse mitte? Või ei, peale rinnaga imetamise lõpetamist hakkas öö läbi magama.
• Mari ütles esimese sõna 2.5 aastaselt, aga Marta rääkis sõnu juba aastaselt. Hetkel oskab ta öelda: välja, alla, anna, aitäh, sülle, kass, mina ka, jäätis,  õue, seda, anna kokat (seda ütleb ta iga joogi kohta, mis pole vesi), multikat, kaka, piss, kleiti, “tte” (see tähendab lottet), ei taha, lutti, musi, kalli. Raudselt praegu midagi unustan, aga ta saab kõigest aru, mida talle öeldakse ja toob kõike, mida palun, niiet väga mugav
• Jäätist söövad nad tõesti peaaegu iga päev (meil hetkel otsas, seega paar päeva on nad kuival olnud, haha). Aga üldiselt söövad, mida me teeme. Eks ikka lemmikud on makaronid jne, Mari lemmik on samas brokkoli. Pitsa meeldib ainult Marile, teised ei söö väga. Lende räägib iga päev, et ta tahab hamburgerit, aga ma pole teda iial seda isegi maitsmas näinud, haha.
• Armukadedusega pole kunagi väga hulle probleeme olnud, eks õed ikka kraaklevad, aga mingit suurt mure ja probleemi pole õnneks olnud.
• No Mari puhul pakkus perearst 2 aasta kontrollis, et peaks tsekkima üle. Ta ei osanud sõnagi, ei täitnud palveid ja isegi väga ei reageerinud jutule. Aga üsna kiirelt see muutus. Teiste lastega pole kuskile suunamine vajalik olnud, aga eelmisel aastal käis Lende ka paar korda eripedagoogi juures ja tema soovitusel panime Lende tasandusrühma, st logopeed ka tegeleb lastega.
• Lende kõne on raske mul isiklikult hinnata, sest Mariga võrreldes on ta mega ees, aga samas osade omaealistega võrreldes siiski maas. Alles hiljaaegu rääkis ta ainult siis, kui midagi tahtis: juua, süüa, õue, riideid vms, nüüd lobiseb niisama asjadest, mida näeb. Kordab palju järele.
• Ma arvan, et teise aasta kontrollis ongi kõige varem. Samas osad perearstid arvavad, et enne kolmandat eluaastat pole logopeedile asja – see on vale. Mida varem alustad, seda parem.
• See oleneb nii mitmest asjast, et kas ta saab aru, mida sa räägid? Kas täidab palveid jne? Kui muretsed, lase perearstil neuroloogi või eripedagoogi juurde suunata ennast. Halba see ei tee.
• Laste pärast küll sõbrad ei kao, ma arvan.
• Enamik laste riideid on Emmystore, Paavli kaltsukas või Lindex.
• Mul pole tegeikult kunagi mega probleemi olnud öösiti, sest kui nad veel rinda said, siis nad ärkasid super korraks, et süüa (ma ise magasin pmst samal ajal) ja kui enam ei imetanud, siis magasid ka öö läbi kohe.
• Ausalt, ma ei tea. Lende hakkas suht vara ise (ämm vist õpetas teda rohkem, haha). Martale meeldib potile ISTUDA, aga sinna sisse ta veel midagi teinud ei ole.
• Jah, on küll.

Üldiselt hästi palju küsitigi Mari arengu kohta, aga ma pean tunnistama, et kõik on kuidagi omasoodu läinud. Et ma mäletan seda muret jne, kui ta rääkima ei hakanud, aga samas aeg läks niii kiiresti ja iga natukese ajaga tuli aina rohkem juttu ja nüüd on tõesti nii, nagu kunagi öeldi, et varsti ei jää enam vait, haha Ja tasandusrühm on väga tänuväärne asi, just vaatan logopeedi tehtud kaarti Mari kohta ja no minu meelest tundub ikka väga tubli laps!

The post küsimused-vastused meie lastest appeared first on Mallukas.

Mulle on alati ristsõnad tundunud pigem selline vanaduspõlve meelelahutus. Ma olen kujutanud ette, kuidas me Kardoga istume vanana kuskil maakodus või suvilas. Mina istun terrassil, aknast kiikan, et millal need lapselapsed külla tulevad ja samal ajal täidan muudkui usinasti ristsõnu, nagu üks tubli vanaemake.

Kui ma olin väiksem siis ma lahendasin laste Kumakest küll. Sõitsin tihti Pärnu-Tallinna vahet ja bussis suurt midagi targemat teha polnud.  Lugesin need koomiksitekstid läbi, mõtlesin ise, et mis see lahendus olla võiks ja hakkasin muudkui vastuseid otsima. Eks alguses oli  see paras pusserdamine, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid vastused korduma ja ristsõnade lahendamine läks ludinal. Eriti lahe oli veel need õiged vastused ära saata ja siis oodata järgmist Kumakest, et kas ma midagi võitsin ka või mitte. Konkreetselt never ei võitnud…Sellel ajal ju oli loose tegelikult vähe ja enamus toimusidki ajakirjades ja telekas. Eriti tahtsin ma raha võita, et saaks selle eest cocat osta, haha.

Mingi hetk oma elus mul enam ei olnud aega ristsõnade peale enam mõeldagi kuid nüüd, mingi aeg tagasi ma ostsin uuesti ristsõnad. Mõtlesin seekord osta täiskasvanute omad, sest noh… Ma olen täiskasvanu ja arvasin, et olen vanem ja targem, aga teate mis? See on ikka paras ajugümnastika! Nagu reaalselt, kas on minu mõistusega midagi viga, või…ei ole sugugi enam niimodi, et muudkui võtad ette, lahendad ja saad ludinal vastuseid teada. Hea, kui paari asja vastused välja mõelda suutsin. Veits piinik küll, kui aus olla.

Muidugi mängib siin ilmselt ka rolli, et ma ei ole enam peale ajakirjanikuna töötamist viitsinud ennast eriti seltsieluga kursis hoida ja kuulsuste nimedest ja sellest, millega nad tegelevad või kuulsaks on saanud tean ma üsna vähe.

Ärge nüüd arvake, et mu aju on ka unustanud info selle kohta, et millised tähed järjestikus tähestikus asetsevad või, millises järjestikus kuud ja nädalapäevad asetsevad aga ma pean tõdema, selleks, et ma sinna vanaduspõlve unistuseni, mina ristsõnu lahendamas ja lapselapsi ootamas, jõuaksin, pean ma vist hakkama juba praegu hoolega ennast erinevate teemadega kurssi viima. Ja no ever ei viitsi seda teha, tahaks lihtsalt seda tunnet tunda, et JESSS, valmis sain ristsõna! Ja muuseas, lõpuks saingi. Kahjuks selle jaoks pidin ma uuesti KUMAKESE ette võtma, aga noh… Vähemalt sai tehtud, haha.

Muuseas, ma lugesin, et ristsõnade ja sudokude lahendamine aitab aju treenida. Ilmseget on mu aju sama püdel, kui mu ülejäänud keha. Ups! Just leidsin köögikapilt selle ristsõna, kust ainult paar asja välja mõelda suutnud olin. Viskasin ta minema. Tont temaga, Kumakeses veel paar tükki lahendamata, abiks ikka

Millised suhted teil ristsõnadega on? Millal ise viimati lahendasite?

The post mis värk nende ristsõnadega on? appeared first on Mallukas.

Ei saa mina aru, miks inimesed juba esimeste päiksekiirtega reied paljaks kisuvad ja päikese kätte pikali heidavad. Nagu ma saan aru, et jumekas olla on veidi kenam, kui laibavalge, aga sellist asja, nagu “tervislik päevitus” ei ole olemas. Kui sa päevitud – rikud oma nahka. See on lihtsalt fakt.

Ja arvestades, et ma pole enam esimeses nooruses, siis ei aitäh, ma juba niigi hakkan veits kortsu minema, ei ole mul vaja seda protsessi kiirendada, ega muuhulgas ka endale nahavähki saada. Teate ka, kui levinud melanoomid on? Ehk siis jah, ma vaatan kadedusega kõiki kuldpruune inimesi, aga samal ajal ei kavatse ise selle suhtes muud teha, kui endale suvel hoolega päiksekaitsekreemi peale määrida, või aeg-ajalt ennast isepruunistajaga kokku kreemitada. Seda muidugi juhul, kui ma leian selle viissada aastat, et käia pesus, koorida, kreemitada, sheivida, otsida välja kreem ja kinnas, võtta 100 aastat, et kõik kohad ühtlaselt katta, võtta veel 6 nädalat, kus ma paljalt mööda maja ringi hiilin ja alles siis saab pruun olla. Ma kasutan ainult Vita Liberta kraami, muu jääb alati laiguline. Aga see on alati nii suur tegemine, et lihtsam on… tegemata jätta. Ja isegi see jääb laiguline, kui korralikult ei tee, mida te saate ise ka aru, on minu jaoks taakade taak.

Jep, saate ehk ise aru, et ma olen üsna alla andnud. Olen valge, siis olen. Las ma olen pealegi. Ma olen see vend, kelle kõrvale kõik alati oma kätt topivad, et issand, vaata kui valge sa oled. Ma olen parim võrdlusmaterjal – konkreetselt aastaläbi laibavalge. Ups.

Küll aga on mulle tekkinud vannitoariiulile üks vahend, millega ma inimesi natukene ära petta suudan –  isepruunistavad tilgad näole. Need peaks ka vananemisvastased olema, seega hoiame pöialt, seda osa ma veel märganud pole. Isepruunistavat osa küll. See on hästi vedel ja kui seda konsentraati otse näole panna, siis ongi vaja pmst ühte pumbatäit, et saaks terve näo tehtud.

Mul oli siin üks nädal see, et tahtsin teile enne-pärast pilti teha eks. Panin vedeliku näkku ja kuigi peeglist nägin kohe sellist kuldsemat jume, siis pildile see kuidagi ei jäänud, tee või tina. Samas ma ei taibanud oodata, sest õhtuks nägin ma kenasti, et suvalt näkku hõõrumine, nagu sa kreemiga teed, selle imeasja jaoks kõne alla ei tule, sest tulemuseks oli mega suur rant mu otsa ees. See lihtsalt võtab paar tundi aega, et lõpptulemust näha.

Peale seda olen targem ja panen ühe pumbatäie enda tavalise näokreemi sisse – niimoodi jaotub ta näol ühtlasemalt ja rante pole enam tekkinud. Ega ma nüüd mingi super jumekas ka tänu sellele pole (ilmselt oleneb, kui tihti ja palju seda kasutada) aga minu jaoks on tulemus nii hea, et praeguste palavate ilmadega ei viitsi üldse jumekat kasutada. Näonahk on ka selle kuumusega vigurdama hakanud, seega parem ongi au naturelle olla, või kuidas selle kohta öeldaksegi. Ja no kenam oleks, kui see au naturelle natukenegi mingit jume omaks, mitte mu harilik tumedad silmaalused, paar punni ja see arm, millelt vaikselt botox maha kuluma hakkab ja uuesti piltidele ronib. Mis teha, vanus seal maal…

Minu soovitused selle kasutamiseks, mis tagab sulle ilusa ja särava tulemuse:

• Pese nägu, kuivata hoolikalt ja kanna ettevaalikult kogu näole. Hõõru hoolikalt ka juuksepiiri, muidu jääb imelik. Kui kreemi sisse segad, võid hooletum olla.
• Pese kindlasti pärast käed (paari tunni pärast on su peod muidu väga vale tooni).
• Peale kasutamist oota meikimise või pesemisega vähemalt tunnikese.

Et jah, ta ei jää üldse laiguline, kui ise kenasti peale paned. Kulub mega ühtlaselt ja loob inimestele illusiooni, et sa oled elus päikest näinud. Mida veel tahta ühest tootest? Hetkel on see viiekas alla hinnatud ja ma võin öelda, et isegi igapäevasel kasutamisel jätkub teda väääga kauaks, seega suveks täitsa must-have ost mu meelest.

Ühe loosin kõikide postituse kommenteerijate vahel välja ka, niiet rääkige kaasa: kuidas teie päevitust saate? Kreemidega või peesitades?

*Postitus sündis koostöös Kehapood.ee’ga

The post päevitamine on “so yesterday”* appeared first on Mallukas.

Kas keegi palun teeks mulle selgeks, mida ma peaksin tegema, kui Mari mulle juba viimased pool aastat räägib lapsest lasteaias, kes pidevalt lööb, küünistab, sülitab ja asju lõhub? Nagu IGA päev on tal lasteaiast tulles uus jutt, kuidas X jälle midagi tegi ja “paha poiss” oli. Maril on kohati käed küünejälgi täis ja no ega see just eriti tore pole. Ükskord Mari palus, et ma õpetajale ütleksin, et X teda ei lööks lasteaias.

Ma muidugi ei arvanud, et see on eluseees mingi palve, mida ma pean lasteaiaõpetajale ütlema, et kle, kui tüli ei tee, äkki siis vaatate, et mu laps peksa ei saaks täna. Aga noh, muidugi ma rääkisin õpetajaga ja ta ütles, et selle lapsega ongi pidevalt probleeme, et ilmselt käitumisraskused vms ja et nad annavad endast parima.

Loomulikult tuli Mari ka too päev uue jutuga, kuidas X pahandusi tegi ja teisi lõi.

Veits vastik oli last lasteaeda saata, sest tundub vale oma esmasündinut iga päev kuskile viia, kus ta potensiaalselt piki hambaid saada võib.

Ükskord olime Mariga poes, kui ta äkki röögatas, et vaata, see on X ema! Jooksis kohe selle ema juurde ja põrutas, et X on lasteaias nii paha poiss ja kogu aeg lööb teda ja võtab ta asju ära ja näitas isegi oma käe peal küünistusjälgi. See ema lihtsalt vaatas Mari poole, naeratas ja läks rahulikult edasi. Tal oli nagu max suva, et ta laps aias teistega vägivallatseb. Ma ei tea, mul oleks endal küll väga piinlik, kui keegi mulle räägiks, et Mari talle haiget teeb. Midagi ikka suvatseks lapsele vastata ju, aga sellel naisel oli naeratus ette kleebitud ja hea, et ta vilejuppi ei puhunud, kui edasi astus.

Ilmselt ta teab, et laps problemaatiline on (sest aiast ju öeldi, et sellega tegeletakse jne), et võib-olla ta oli nii piinlik vms? Aga noh, ma ei tea, mul jäi imelik tunne sisse, et isegi vastata ei suvatse sõnagi.

Ise räägin kogu aeg, et teisi ei lööda jne, aga Kardo ükskord ütles küll Marile, et pane siis ükskord vastu, küll ta siis aru saab, et sinuga ei maksa jamada. Enne kui ma jõudsin midagi vahele öelda, ütles Mari jumala stoiliselt, et jaa, muidugi ma olen löönud vastu, aga ta ikka teeb edasi. Et jah… Mis kuradi hullumaja see lasteaed on, kus lapsed teineteist nüpeldavad päevast-päeva? Ma saaks aru, et sõimes tited ei saa aru, mida nad teevad, aga Mari rühmas on juba suured, kuueaastased, et kaua see pull veel kestab, et sõnu kasutada ei osata? Aga no tõesti, kui keegi mu lapsele liiga teeb, siis ega ma ei taha ka, et ta laseks seda teha. Ma muidugi soovitasin, et ta kohe kasvatajale ütleks, mitte ise seal vastu ei rapsiks.

Ahjaa, see laps oli Marile öelnud ka, et ta on nii kole ilma hammasteta ja see tähendab, et ta on “titt” sest ainult titadel pole hambaid. Mari rääkis mulle seda ükskord autos, kui me lasteaeda läksime ja kui ma ütlesin, et see on väga rumal jutt, sest kõikidel tulevad vahepeal hambad ära, et uued saaksid asemele kasvada ja see ei tee kedagi koledaks, siis Mari vastas rahumeeli: “Jah, ma tean. Ma ütlesin Xle ka, et ega hambad kasvavad tagasi, aga nad kasvavad niiiii aeglaselt, tasakesti. Ja et pole ilus teistele öelda kole!”.

Sisesta siia pisar mõttest, et keegi mu lapsele kole ütles. Nagu KUI vastik on see tunne, et ma pean teda oma kaitsva ja armastava tiiva alt päris maailma laskma, kus on kiusamised ja koledasti ütlemised jne. Mulle ei meeldi see mitte üks teps. Õnneks ma näen, et vähemalt praegu saab ta aru, et mõnikord inimesed ütlevad inetuid asju ja see ei tähenda, et see oleks tõsi ja väga hinge ta vist ka ei võtnud, seegi hea. That’s my girl!

Ausaltöeldes ma isegi ei tea, kas see laps uuel aastal ka lasteaeda jääb, või läheb kooli. Ma loodan, et läheb kooli…

Mis te sellises olukorras teeksite? Ma ei oska enam midagi väga teha, kuigi õnneks on suvi ja lasteaeda praegu polegi, aga kui ta ei lähe kooli, siis hakkab see pull jälle sügisest pihta.

The post kui keegi nüpeldab appeared first on Mallukas.

Terekest, jälle uus nädal ja jälle oleme me sammu võrra suve lõppemisele lähemal. Ei tahaks siin negatiivne Nancy olla, aga nii on ju! Alles oli mai, nüüd juba juuli. Suve peale on paar üritust orgunnitud, paar väljasõitu ja tere tulemast tagasi sügis. Eiiiiii! Selle pärast ongi see talvel Tenerifel elamise idee nii ilus – ei pea kuskil külmas ja kõledas Eestis passima. Öäk. Ainuüksi mõte sellest teeb mind närviliseks.

Teate, mis mind veel närviliseks teeb? Ikka see vana hea lugu, et kui ma ei kirjuta oma elust, vaid asjadest ja kohtadest, siis olen nii igav ja mõttetu, võiks blogi kinni panna ja viisakusest maha surra. Kui ma KIRJUTAN oma elust, siis kaasneb sellega raudpoltnael mingisugune kohtusse andmine või kammajaa ja hala teemal: “kuidas sa julgesid olla nii avameelne??! mõtle oma lastele!” või veel parem, minu anonüümsest loost tunneb keegi ennast ära ja peab vajalikuks hüsteeritseda, kutsuda seda avalikuks laimuks, käskida maha võtta ja lõpuks käratada, et kuna ma ei soovi sundida meie lapsi kahekesti koos mängima, siis järelikult ei soovi ma probleemi lahendust vaid …trummipõrin-… klikke!

via GIPHY

Vot need on küll need hetked, et nagu jumala eest, ega mul ei tohi ju ühtegi mõtet või probleemi või arutelu vajavaid asju elus, sest kõik mida ma tahan, on need maagilised klikid. Mul tegelikult laps ei käigi lasteaias, tahtsin lihtsalt lahe olla ja mõtlesin teema välja, sest noh… why not. Kuidagi tuleb see klikk majja tuua eks…

Ok, hingan sisse, hingan välja.

Rahulikuks seletades: minu eilse postituse point ei olnudki küsida nõu, et mida sellise lapsega teha. Pigem oli see niisama arutlev, sest Mari just jälle tegi sellest juttu ja kuna see on mõnda aega kestnud, siis tahtsin lihtsalt antud teema blogis tõstatada, et inimesed saaksid kaasa rääkida ja arutada. Minu küsimus oli pigem, et mida mina MARILE öelda ja teha saaks, et ta seda olukorda vältida saaks. Minu lahenduse otsimine ei olnud kordagi sinna suunatud, et oh, korjame allkirju ja viskame lapse välja või ma ei tea mis imelahendusi siin soovitati.

Ma ei ole kordagi arvanud, et antud pere eitaks probleemi või ei viitsiks/tahaks sellega tegeleda. Ka Maril on eelnevalt erinevaid probleeme olnud ja ma tean selle pärast väga hästi, et ükski asi ei käi üleöö, vaid võtab aega. Seetõttu, peale seda kui õpetaja ütles, et nemad ja pere on probleemist teadlikud ja sellega tegeletakse, miks ma oleks sellele emale eraldi kirjutama? Mida? Mölisema, et issand, iga päev kuulen seda ja teist? Miks ma peaksin seda tegema, ma ju saan aru, et ega neil ka ilmselt kerge pole.

Igal asjal on kaks otsa ja kindlasti oleks mul  ka väga paha, kui keegi ütleks, et minu laps teistele haiget teeb ja inetusi ütleb. Mõistan, et selline tunne võib inimese viia kaitsereaktsiooni, kus pigem tahaks süüdistada kedagi teist, mitte enda last (kuigi endiselt, ei ole ma kordagi süüdistanud ei last, ega vanemaid).  Minu postitus on anonüümne, selle on enda isikuga sidunud ainult see ema ise kuskil facebooki grupis, kus visati link üles selle mõttega, et issand, mida nüüd teha, suur ja kohutav Mallukas laimab. Loomulikult olid kommentaarid ka vastavad, et ega selliselt pole mõistmist elusees loota ja põhimõtteliselt pisendati minu muret ja probleemi selleni välja, et ilmselt minu enda laps on lõpuks süüdi.

Kõikidel lastel on vahepeal momente, kus neid on raske talitseda ja neil emotsioone kontrollida, mismõttu paljud kommentaarid vb olid ka ründavad, et ah, raudselt vanemaid ei huvita vms, mis kindlasti antud pere puhul ei päde. Samas igaüks räägib enda mätta otsast:

Mina räägin selle mätta otsast, et mu laps saab haiget ja talle öeldakse pidevalt inetusi.

Sellele emale teeb haiget, et teised tema lapsest eemale hoiavad ja et tal raske on seltskonnas hakkama saada, mõistan ka seda.

Osadel kommenteerijatel võivad olla aga näiteks kogemused lastevanematega, keda ei huvita lapse probleemid vaid eitavad neid. ja ei taha sellega tegeleda.

Igaühel on omad vaatenurgad, mis teisele võivad valed või ründavad tunduda, aga igaüks räägib ainult oma kogemusest. Ja kujutage ette – ma olen oma blogi pidanud varsti juba viisteist aastat ja väga pikalt olen ma saanud oma asju siin välja kirjutada ja teie käest nõu ja erinevaid vaatenurki. Samas aina vähemaks jääb see, kes ma kunagi siin blogis olin. Lihtsalt sellle pärast, et ma ei saa mitte millestki ega kellestki kirjutada, ilma, et see KEEGI ennast ära tunneks.

Mul on ka mingid jamad olnud sõbrannadega, Kardoga… eluga, aga ma ei saa neist kirjutada, sest ma tean ju ise ka, et minu nn välja kirjutamise point ongi ju ENDA vaatenurk kirja panna ja kui keegi ennast ära tunneb, siis hakkab kohe pihta see, et AHHAA, nüüd ma siis tean, mida sa mõtled ja tunned ja see pole üldse nii ja üldse SELLEST ei tohiks sa blogida, sest vaesed lapsed ja… Ehk siis mu päris elu on off the limits, sest kedagi ma raudselt haavan ja solvan ja laiman isegi anonüümselt ja mu töö osa (arvustused ja reklaam) on mõttetu sitt, right?

Oeh, eks ma tegelikult ise ka tean, et laste teemad ongi sellised, mis ajavad kaitsepositsiooni ja ei lase võib-olla olukorda selgelt näha, aga ausalt läksin praegu närvi. Ilmselt paneme nüüd kokku kogu selle lasteaia teema, selle, et ma ei suuda ever kaalust alla võtta ja ma näen kõikidel eile rannas tehtud piltidel välja, nagu mul oleks 6644464 kilone pekitutt trikoosse topitud, ma pean kolme päevaga stuudio tühjaks tegema + muud tööd ka ära tegema. Ja nagu ikka, ei saa ka pettumust valmistada sellega, et mu maja ei näeks välja nagu bardakk.

Edaspidi teen oma halad parooliga postitustesse, ei viitsi enam vaielda nendega, kes ei tahagi mõista või aidata, ainult näpuga näidata ja iniseda.

The post veits närvi ajab appeared first on Mallukas.