Jäime ükskord sõpradega arutama teemal abielu tähtsus ja tähendus. Sõber ütles, et tema jaoks on mõte abielust natukene hirmutav, sest see on kuidagi nii lõplik ja igavene. Mina olin jälle segaduses, sest minu jaoks on ainukene igavene side, mis ma mehega luua saaks, lapse saamine. Nii kaua kuni meil on koos laps, oleme me seotud ja seda isegi juhul, kui meie omavaheline suhe läbi saab. Öeldakse veel, et teine püsiv asi on ühine kodulaen, aga noh, seda annab ka kuidagi ära jagada või klattida, ning mitte kunagi enam suhelda.

Abiellumine on minu jaoks alati olnud selline asi, et see pole lubadus igavesti koos olla. See on minu lubadus, et ma üritan sinuga võimalikult kaua koos olla. Me ei saa ju kunagi 100% kindlad olla, mis tulevik toob ja kui ma peaksin praegu lubama, et jah, ma olen kindlasti Kardoga surmatunnini koos, siis… ma ei saaks seda lihtsalt lubada, sest ma ei ole ennustaja ja ma ei saa teada, mida ma tunnen 10 aasta pärast või mida Kardo 15 aasta pärast minust arvab.

Elud on kogu aeg muutumises ja minu jaoks ongi see alati kuidagi loogiline olnud, et ma ei hakka kellelegi midagi säärast kokku lubama. Abielu tähendab minu jaoks seda, et vot PRAEGU ma tahan sinuga koos olla, ma PRAEGU tunnen, et sa võid vabalt olla see, kellega ma näen ennast igavesti koos ja ma annan endast parima. Aga mingeid grantiisid ma küll ei loobi. Ma ei tea, kas see teeb mind siis ebaromantiliseks või mis iganes, aga ma ei saa sinna miskit parata, et just nii ma seda abieluteemat alati võtnud olen.

Olgem ausad, me oleme Kardoga mingi 7 aastat koos olnud ja on olnud momente, kus ma mõtlen oma peas, et okei, ma nüüd lausa huviga vaatan, et kaua me teineteist veel kannatada suudame, teistel hetkedel ma vaatan Kardot ja näen juba oma vaimusilmas, kuidas ta on kunagi superarmas papa, kes lapselastega jäätist ostmas käib ja neile pannkooke küpsetab, samal ajal kui 70 aastane mina ikka veel kõrval blogi toksib. Näiteks arvustus: parimad proteesiliimid.

Mind tegelikult huvitab täiega, et mismoodi need abieluaastad koos mööda lähevad. Me oleme ju tegelikult nii vähe koos olnud, et mul on lihtne rääkida, et me iial ei tülitse ja muud sellist. Ma hiljaaegu sain teada, et Kardo lihtsalt ei viitsi minuga vaielda, sest ma olen oma vaadetes nii kinni, et ta teab, et sellel poleks mingit pointi. Seega ta on mingite asjade koha pealt vait, mis teda tegelikult võib-olla häirivad, sest ta ei taha minuga lihtsalt vaielda. Ja mina arvasin lolli peaga, et wow, me elame sellises harmoonias, ei tülitse kunagi. Samal ajal vaene Kardo surus oma tundeid alla ja tundis, et ei saa mulle öelda, mida ta arvab või tahab, sest ta ei viitsinud minuga lihtsalt vaielda.

Enne, kui te juba siin juurdelda jõuate, et mis need elulised probleemid on, millest me ei räägi, on nähtavasti näiteks see, et ma ei pane enda järgi asju külmkappi, hehe. Ja alustan kogu aeg uusi projekte, aga lõpuni ei tee, st jätan need Kardole teha, kuigi ta pole neid algusest peale teha soovinud. Ühesõnaga sellised väiksed casual asjad, mida ma teen, mis teda veits hulluks ajavad. Mind jälle ajavad tema puhul mingid muud asjad hulluks, aga laias laastus ma võin öelda, et … ma proovin temaga võimalikult kaua koos olla. See on parim, mis ma lubada saan, mis teha. Ilmselt ta teeb sama, kuigi ta on öelnud, et TEMA mind maha ei jäta, aga ta ei usalda mind nii palju, et öelda, et mina seda iial ei teeks, haha. Ups, me ilmselt tõesti ment to be.

Kuidas teie abielu võtate? Suudate öelda, et nui neljaks, on abiellutud ja 100% oleme surmani koos? Või kas üldse olete abielus? Tahaksite olla? Kas te usute, et te olete selle inimesega lõpuni koos, kellega praegu olete?

Mina Kardot vaatamas sellise näoga, et … what am I doing??? :D

The post abielu = oleme igavesti koos? appeared first on Mallukas.

Aga meie käisime sõbrannadega Ulakas Kaunitaris tüdrukuteõhtul. Ei, meist keegi veel kohe abiellumas pole, aga tüdrukuteõhtu võibki Ulakas Kaunitaris tähendada täitsa tavalist õhtut tüdrukutele, kes tahavad veidi rohkem teada, et mis seal ulakas poes müüakse ja mis tooteid üldse maailmas olemas on, mida magamistuppa kaasa võtta.

Meie olime kuuekesti ja osad meist olid paari tootega kokku puutunud, aga samas oli meie seas paar sellist, kellel kodus ühtegi asja ei olnud ja elasid kogu aeg teadmisega, et nende voodieludega on kõik korras, mis tähendab seda, et polegi ju midagi juurde tarvis. Don’t fix what isn’t broken, või midagi sellist.

Ütlen kohe, et peale üritust olid mõtted juba sootuks teised. Sõbranna ütles, et tema jaoks olid sekspoed enne umbes selle alatooniga, kus ainult mingisugused perverdid käivad endale kumminukke ja dildosid ostmas, aga tegelikult on see leludemaailm nii suur, et hoia ja keela.

Minagi olen ammu Ulaka Kaunitariga koostööd teinud ja nende käest palju tooteid proovimiseks saanud, aga ilma selle koolituseta ei osanud ma pooli vääriliselt hinnata, täitsa ausalt. Me saime põhjaliku koolituse erinevatest simuleerivatest geelidest (saime neid maitstagi, haha), nuusutada erinevaid feromoonidega kehaspreisid (muuseas, see lilla lõhnas MEGA hästi, kahetsen, et ei ostnud miskipärast) tutvuda geelide ja pihustitega, mis suurendavad erutust, aitavad mehel kauem vastu pidada jne jne jne. Paljud asjad on sellised, mille peale ise ei tulekski. Kas teie teadsite, et kui teie mehel on keskmiselt suurem varustus, siis on olemas spetsiaalne libesti, mis aitab nende mikromarrastuste vastu ja teeb voodielu naisele palju mõnusamaks ja mugavamaks? Konkreetselt iga mure või probleem, mis teil magamistoas on, selle vastu on lahendus olemas.

Kas te teadsite, et toidupoodides müüdavad libestid tuleks ära unustada? Need on paksud, kleepuvad ja glütseriini täis, mis tekitab naistel tupeseent. Samamoodi ei ole hea kasutada libestina kookosrasva, sest libesti peab olema naise tupe PH’ga sama. Kookosrasv seda ei ole. Küll on aga Ulakas Kaunitaris igasuguseid libesteid. Enamasti soovitatakse veepõhiseid, aga näiteks vees hullamiseks on vaja silikooni baasil libestit. Samas ei tohi silikooni baasil tehtud libesteid mänguasjadega koos kasutada (rikub need pikapeale ära).

Ja kui teil on raskusi saada vaginaalset orgasmi, siis tasub abiks võtta väike sõber (näiteks see on idekas, aga eks neid ole igas hinnaklassis, ma lihtsalt ise LELO fänn ja tahan just ise sellist osta, selle pärast seda näitangi haha). Ja kui tunned, et vaagnapõhjalihased tahavad tööd, siis saab kasutada erinevaid kuule, et ennast sealt altpoolt treenida. Neid on isegi mehhaanilisi ja äpiga. See on nt nagu vagiina eratreener, hehe (link). Viis mintsa päevas ja saad ennast sealt alt nii trimmi ajada, et hoia ja keela. Aa muuseas, mingeid geele pidi ka olema, mis muudavad sind ka alt mega tihkeks (mitte püsivalt, aga noh, kasutuse ajaks). Mitte vaid mehe rõõmuks, nainegi pidi siis iga kumerust seal sees paremini tundma.

Üks eriti huvitav toode – geel meestele, mis aitab kauem vastu pidada. Me saime seda ka keeleotsaga maitsta ja meil olid kõigil pool suud tuimad pärast. Naersime, et seda oleks hea enne hambaarstile minekut peale panna, et mitte süsti tunda. Muidugi ei tohi seda väga palju mehele peale määrida, muidu ta vist ei tunne mitte midagi. Aga see pidi üle maailma mega hitt olema, niiet kes tahab mehega pikki maratone pidada, siis tsekake üle!

Mis veel… kehasukad! Ma teadsin küll, et sellised asjad olemas on, aga ma mõtlesin alati, et need on midagi sellist:

Tegelikult on need sellised, mida sa saad täitsa märkamatult ka välja minnes enda tavalise kleidi all kanda, näiteks midagi sellist. Meile räägiti ka, et üks naine oli kunagi ühel koolitusel rääkinud, et kui nad mehega välja lähevad ja mees näeb kleidi alt tuttavat mustrit sukkadelt, siis ta juba teab ette, et neil võib kuskil nahistamiseks minna (sest kehasukad on alt avatud, hehe). Aga neid on nii palju erinevaid (siin kõik valikud) ja uskuge mind, need näevad ka mitte modelli kehal üli head välja (khmmm, üks siin ostis kohe kaks tükki haha).

Mis ma veel kaasa ostsin: sellise kaelaehte. See näeb nii äge välja, uskuge mind!

Oeh, mul on raske teile kõike rääkida, sest pooleteise tunniga nägime ja õppisime nii palju, et kui keegi mõtleb, et tahaks ka magamistoas midagi uut katsetada, aga ei tea mida osta, siis kogu sõbrannad kokku (8 tk) ja 19€ eest nägu, saate teie ka pool teist tundi ulakas kaunitaris kõike huvitavat teada. Peale seda on palju lihtsam endale sobivad ja huvipakkuvad asjad osta ja koju viia, et meestki üllatada. Ja kui tegemist on tüdrukuteõhtuga, siis saab pruut kaasa ka väikse diplomi. SIIN on selle kohta rohkem infot.

Mul sõbranna pärast ohkas, et edaspidi palun kõik kingitused Ulakast Kaunitarist ja nüüd peale seda koolitust tundub talle, et ta tegi enne oma mehega nagu mingi taluaja rahvas seda vanainimesteasja, selle asemel et uurida ja avastada ja kõike uut kogeda. Niiet uskuge mind, seda käiku te ei kahetse. Ma reaalselt pean ka hakkama raha koguma, tahan sealt poest juba liiiiga palju asju, ups.

Tahate ka minna? Anna kommentaarides teada, kelle sina koolitusele kaasa võtaks ja võidki võita kuni kaheksale sõbrannale erakoolituse Ulakas Kaunitaris! Vahet pole, kas tüdrukuteõhtuks või niisama sõbrannadega selle maailma avastamiseks.  Ps! Kui midagi hakkas huvi pakkuma, siis kuni 07.07 kehtib kood mallukas20, mis annab 20% ale. Kood mallukas annab alati 10% :)

*Postitus sündis koostöös Ulaka Kaunitariga

The post mida ma sekspoes teada sain* appeared first on Mallukas.

Mul on nii palju lapsi, et võiks eeldada küll, et ma olen ammu lasteasjade osas ekspert. Tõsi on see osa, et ma tihtipeale oma sõbrannadele midagi ikka soovitan ja kiidan, aga tegelikult on nii, et uusi asju tehakse kogu aeg juurde ja minu “maru head soovitused” võivad juba ammu aegunud olla, kust mina tean…

Kui Lende sündis, siis vist olid juba need turvahällid olemas, mis pöörlesid. St said tooli keerata kenasti ukse poole, lapse sisse panna ja siis paika keerata. Mul polnud isegi autot, seega ei huvitanud see revulutsiooniline asi mind mitte üks teps. Kui Marta sündis, oli auto juba olemas, aga mulle tundus mõte sellest keeratavast toolist ikka kuidagi selline.. laa dii daa, olen saksapreili, ei suuda last autossegi saada, ilma, et tool justnimelt minu poole pööratud ei ole. Et nagu selline… lambine mugavus, või kuidas öelda. Et rohkem ÖELDA, et mul selline uhke tool, rohkem kui millegi muu jaoks. Minul oli Martale turvaline tool olemas ja  välja vahetada ma seda ei plaaninud.

Seda hetkeni, kuni ma ostsin PALJU väiksema auto, kui mul enne oli. Axkid on väga turvaline, aga ilgem lahmakas ja minu pisikesse Kiasse seda mahutada oli veidi keeruline. Siis hakkas ka häirima see, et kui Marta magama jäi, siis vajus ta pea rinnale rippu ja kuna Marta on maru raske, siis hakkas ka keeruline olema teda konkreetselt tooli TOPPIDA.

Ega ma uut tooli kohe osta plaaninud, aga mida aeg edasi, seda ebamugavam mul sõita oli ja ebamugavam Martalgi, seega jäi mulle silma Facebookis turvatoolide grupist arutelu Joie I-spin 360 kohta. Joie kohta kiidusõnu olin ma tegelikult ennegi kuulnud ja meelde oli jäänud see, et tegemist pole ka kõige kallima firmaga, samal ajal on ta testides saanud tublid tulemused ja ei pea üldse pelgama, et sellise tooli valikuga lapsele karuteene teeksid. Konkreetselt jäigi mulle silma see, et keegi kiitis, et enne oli probleem lapse “kössi vajumisega” aga see tool mega hea ja… noh, ma olin müüdud. Seda enam, et see hind ei olnud üldse nii palju kallim, kui mu eelmisel toolil, aga lisasid nii palju juures, et tahtsin ära proovida.

Kui tahan lapse autosse panna, siis keeran külje pealt nuppu alla vajutades tooli enda poole, kinnitan lapse ja keeran ta nii pidi kuidas tahan. Tooli ees on üks nupp, mida saab siis reguleerida. St kui su laps on alla 15 kuu vana, siis ta ei lase sul tooli näoga sõidu suunas keeratagi. Kui laps kasvab, saad siis selle ära muuta.

Jah, ma tean, et lapsed võiksid kuni neljanda eluaastani sõita selg sõidu suunas, aga mul mõnikord on lihtsalt VAJA olnud, et ma saaksin ta näoga sõidu suunda pöörata (kui ise lapsega kahekesti sõidan) ja selles suhtes on see igati vajalik olnud. Mitte ainult Martal – kui tema kaasa ei tule, istub tema toolis Lende, kes sinna ideaalselt mahub. Nii näoga sõidu suunas kui ka selg sõidu suunas. Seega on see tool ikka VÄGA pikalt kasutatav!

Kui rihmad paika tõmbad, siis avaneb automaatselt Guard Surround SafetyTM küljekaitsmed, mis annavad lapsele lisa turvalisust.

Selg sõidu suunas.

Näete, see on see osa, kust saab reguleerida lamamisasendit. Kui laps jääb magama, saab tooli veidi rohkem lamavasse panna ja lapsel on palju mugavam magada, ilma lääpa vajumata.

Ma ausalt kiidan seda tooli – kõige mugavam, mida ma siiani lastega kasutanud olen ja soovitan seda ise enda titadega sõbrannadele kah. Nii mugav, võtab vähem ruumi, kui osad teised toolid (kuigi see on vist selline värk, et iga tool ja iga auto on omavahel erinevas sümbioosis, et parim variant on tooli autosse proovida, aga minu Kiasse mahub idekalt. Rohkem ruumi on, kui Axkid mu suures Peugeotis andis!).

Kodukas väidab küll, et see on 0-18 kilo, aga ma päris vastsündinu paneks ikka turvahälli. Samas sellist pooleaastast paneks juba vabalt sinna tooli ja saad rahus umbes neli aastat kindlasti sõita. Mul ju Lende selline suuremat sorti ja nagu öeldud, mahub veel vabalt.

Hinnaks on tal 399€, mis on küll omajagu, aga õnneks sain ma teile sooduskoodi mallukas, mis annab hinnast 15% alla. Ehk siis pea 60 eurot soodsamalt, saate teie selle koodiga tooli kätte 339€ eest! Koodi saab kasutada ka Nordbaby e-poes muude asjade soetamiseks, kuid ei kehti kahjuks Nuna, Bugaboo, ABCDesign ja Bumbleride toodetele. (Kui kood Mallukas ei tööta, proovige koodi mallukas15)

Kood kehtib nädala lõpuni ja kellel just on mõttes lapsele uus tool soetada, siis ma soovitan Joie ära proovida, nii kauaks kuni neid laos on ja kood kehtib. Kes ees, see mees!

Ps! Minge vaadake mu instagrammi ka (@mallukaz) , täiesti võib olla, et ma seal ühe tooli välja loosin, ehheee.

Antud tool on meile saadetud kingitusena, arvustus täitsa minu soovil kirja pandud, sest I love it! *

The post Marta uus tool, kus ma enne elasin??* appeared first on Mallukas.

… aga ma pean selle välja ütlema, et mulle tundub, et me elame nii perssekukkunud ühiskonnas, kus kõige suuremat kõlapinda krabavad endale need, kes teiste inimeste maailmapilti veel rohkem pekki keeravad. Kas ei ole nii? Kas ei ole nii, et insta fitness naistel on miljoneid jälgijaid. Enamasti naised, kes õhkavad, et tahaks samasugune olla? Ja siis need samad pisikesed ja peenikesed naised panevad pildi, kus neil ISTUDES ON VOLDID (ahmige nüüd kõik dramaatiliselt õhku) ja lisavad juurde eepose, kuidas ka nemad on ebakindlad ja kuidas nemad ka pole oma kehaga rahul ja kuidas nemad ka ikka näevad jubedalt vaeva, et üldse rannas käia jne, sest saate aru jah. Neil on kõhu peal lisaks nahale mingi nirtsakas rasvkudet!

via GIPHY

Ma saan aru, et kõikidel ongi oma ebakindlused ja asjad, mis neid häirivad jne, aga kui sa oled sotsiaalmeedia influencer või suunamudija või misiganesmoodi neid kutsuma peaks, siis tõesti selliste kohtade pealt võiks ikka super kenasti moka maas hoida, sest see suur “bodypositivty” mida nad levitavad, ei ole mitte midagi muud, kui teistesse ebakindlatesse naistesse ebakindluse juurde süstimine ja ei midagi muud. Much wow, sul on kõhul väike voldike? Issand jumal, milline julgus seda tunnistada! WOW! Kus on ometi su presidendi aumedal?! Ma ikka arvasin, et õigel naisterahval on skeleti peale asetatud kenasti raseeritud nahk ja ei essugi muud, aga nüüd sa tuled ütlema, et seal võib VOLT olla? Ou. mai. faking. gaad. laiff. tseindsing!

Viimase kahe nädala jo0ksul on mult kaks korda küsitud, et kas ma olen rase. Noh…

Ilusad pildid, aga kurb selle asja juures on see, et ma EI ole rase ja ma võin vanduda käsi südamel, et ma niimoodi tegelikult ringi ei käi, lihtsalt:

Mul on super nõgus selg, mis tähendab seda, et mu kõht on veits ette poole enivei.

Mu rüht on sama sitt, kui USA meditsiinisüsteem.

Mu kõhu peal ON rasva, volte, igast kraami, sest ma liigutasin ennast vähe.

Teatud nurkade alt ja teatud riietuses võin ma tõesti veidi rase välja näha ja noh ilmselt nägingi, sest kae perra, küsiti ju, et kas olen. Ja see ajas mind MEGA närvi. Mitte selle pärast, et nüüd ma kuskil kodus pihku nutan, et issand, ma olen paks ja kole jne, vaid pigem selle pärast, et ma ei ole suur spordivend ja mulle ei meeldi seda teha ja nüüd, kus ma olen ennast kokku võtnud ja PROOVIN, siis tulevad sellised kommentaarid kohe eriti ebamotiveerivalt, et mis ma ikka üldse vaeva näen, kui tulemus on see, et ma näen ilmselt veel paksem välja, haha. Mind ajab närvi see, et leidub inimesi, kes üldse arvavad, et neil on õigust või põhjust teise inimese keha kommenteerida või hinnata. Ja sellised hindajad tulevadki justnimelt sellest, et üldstandard on konkreetselt bikiini fitness XXS keha, kus väiksemgi volt = ülim julgus universumis eksisteerida.

Nagu tra… mis teil viga on?

Ma siiani olen nagu arvanud, et muud sorti kehaga võib ka inimene elada ja olla ja rõõmu tunda. Ma tean, et ma ei ole lameda kõhuga XXS suuruses naine. Ma oman peeglit ja kaalu ja kõike muud. Aga ma leian IKKA, et ma olen jumala okei kehaga jumala  kabe  naisterahvas. Ja iga kord, kui ma seda öelda julgen, saan ma puid alla, et vahi lehma, tehku parem trenni, selle asemel, et oma ülekaalu üles haipida. Või et vaadaku oma rasedakõhtu, vastik vaadata, tehku midagi.

Esiteks, ma TEEN midagi. Teiseks: mitte kunagi ei tohiks teise inimese keha kellelegi teisele nii korda minna, et seda kommenteerida. Ma ei julgeks naisterahva käest küsida, et kas ta on rase ka juhul, kui imik mulle vagiinast otsa vahiks. Konkreetselt ignoreeriksin ja teeks muud juttu, kuni inimene ise mainiks, et kle ma sünnitan, viitsid, aita, haha.

Mulle tundub kuidagi nii loogiline see, et kui mulle midagi oma keha juures VÄGA närvidele käib, siis ma muudan seda. Ja kui ma ei taha seda muuta, siis järelikult ma olen sellega okei. Mina, muuseas, olen oma kehaga väga okei. Ainukene põhjus, miks ma tahtsin paar kilokest alla saada, oli see, et ma olen 30 ja iga aastaga hakkab seda aina raskem teha olla. Kena oleks ju mingi trenniharjumus sisse saada endale, et 50 aastasena mitte mööda ilma ringi lödiseda. Mitte selle pärast, et ma looks endale illusiooni, et kogu maailm mind 24/7 vahib ja ma kodus looteasendis nutma peaks. Selliseid taktituid kommenteerijaid leiab alati, igaühele. Mitte ainult influenceritele. Aga minu meelest on täiesti normaalne selline jutt lihtsalt ära unustada ja edasi elada, sest halloo, see on SINU keha, mitte mingi lambijorsside oma.

Kõik need tänapäevased drepressioonid ja toitumishäired jne, need on väga tõsised asjad ja ma saan vaid tänulik olla, et ma nendega maadelnud ei ole, aga teate, miks ma ei ole? Sest ma olen faking normaalne inimene, kes teab oma väärtust ja ei pane seda ühele pulgale enda välimusega. Thats it. Ma tahan, et te kõik vaataksite ennast peeglisse ja mõtleksite, et jumala eest, mul on jumala NORMAALNE naise keha. Laske sellel vaesel kehal ka olla, ta ka ainult inimene :D

Sry, maks porno pilt, aga no saate ise ka aru, et see pole just kõige harilikum pesupilt, eksole. ma oleks võinud seda ju sättida ja keerata ja töödelda, aga why the fuk ma seda tegema peaks? Kardo ütles mulle muuseas, et ma näen LUMMAV välja, otsige parem endale selline mees, kes teile nii ütleb, mitte ärge materdage ennast, et teil rasvkudet on :D Muuseas, ma enne ei arvanud oma kannist eriti suurt midagi erilist, aga Kardo kiidab seda hommikust õhtuni nii palju, et ma nüüd arvan juba ise ka, et mul on HAIGELT ilus pepu, kuigi ta tegelikult ilmselt on selline tavaline persenärakas :D Ma siiski pilti panema ei hakanud, see nägi liiga paljastav välja, hehe.

Nagu ausalt sorri, ma läksin lihtsalt nii närvi täna kogu sellele asjale mõeldes. Kuidas kogu see ühiskond on nii kehapõhine ja need, kes väidavad, et on suured bodypositivityvennad on konkreetselt kõik enamasti 50 kilosed toitumishäiretega maadlevad inimesed. Nagu te võiks ise ka aru saada, et te just EI peaks oma arvamusi ja ideid teistele edasi rääkima, kui te iseendagagi hakkama ei saa. Sry, ma ei taha üldse emm olla, aga noh, vot olen. Kui ei sobi, sõima paksuks või miskit, vaata, kas mind huvitab :D

Ja teile, kes teil ka normaalsed kehad on ja tunnete ennast veits kehvasti, et teil seda “täiuslikku” ihu pole, siis mõelge sellele, et kui see keha töötab, tal on kõik vajalikud jupid olemas, viib teid punktist A punkti B, on teile ehk vb mõne inimese andnud (või annab tulevikus) ja kui teil on kaaslane, kes maru kihevile läheb, kui te riided seljast ära võtate, mitte endal pastakaga silmi peast välja ei torka ja nuttes minema ei jookse, siis järelikult on teil jumala norm keha. Nagu öeldakse, pea alati võiks “parem” olla, aga jumala eest, keda huvitab, saame sellega ka hakkama, eks.

Ja ausalt, kui ma veel näen ühte inimest, kelle kaal on sama suur kui Kardo jalanumber, kuskil ahhueitamas, kuidas ta mõistab kõikide “paksude hingeelu” ja endale “army” loob, siis ma ausalt saan vihainsuldi. Kui ise olla ei oska, jäta teised rahule, me EI pea olema XXS suurus, ausalt, see ei ole minu teada veel riiginõue.

Lõpetuseks pilt, mis võttis mult palju julgust. Piinlik näidata, et mul kardin niimoodi kortsus on.

The post see võtab mult praegu kohutavalt julgust… appeared first on Mallukas.

Alguses said lapsed, siis mina ise mingi vastiku kurgu kraapimise ja köha külge. Alguses oli küll selline imelik vati sees kügelemise tunne, aga nüüd pole nagu muud midagi viga, kui see nina ja kurgu vaheline osa ei sügeleks ja aevastama ei ajaks. Rääkisin just sugulasega, see kohe ehmatas, et issand, sul on äkki koroona?!

Ma reaalselt mõtlesin, et kas see on ikka veel mingi thing või? Ma tean, et ma alguses olin mega paanikas selle koroonateema pärast, aga praeguseks tundub see täpselt sellena, mida alguses osad ütlesid – suvaline ülespuhutud viirus, millesarnaseid on meil üle maailma kogu aeg, mida oli kuskil kellelegi tarvis üle pushida. Oli see siis nii või mitte, seda ma ju tegelikult ei tea, saan ainult oma arvamust avaldada. Aga mingit koroonahirmu mul küll ei ole. Kui väljas ringi vaadata, kas te näete kuskil kedagi 2m vahet hoidmas? Maske kandmas? Ma nägin ükskord üle pika aja ühte üli vana naist poes maskiga, aga et niisama keegi kuskil kannaks? Ei tea, ehk kantakse ka, aga meil siin männiku vahel küll mitte. Ehk kesklinnas rohkem? Igatahes on praegu veits lamp mõelda, et ma paaniliselt oma pakendeid pesin ja kilekotte spreisin nagu segane.

Ah ei tea, ausalt, mul mega suva ka. Selles suhtes, et ma teist lainet vms ei karda, mulle kodus ka passida meeldib, selles suhtes on mul kama kaks kogu sellest teemast, tundub nii eilne päev. Seda imelikum on lugeda, et USAs see justkui on just praegu mega hoo sisse saanud ja inimesed istuvadki kodudes oma maskide ja desodega, nagu meie paar kuud tagasi. Tundub niii ammune värk, teile ei tundu v?

Olegm ausad, ma tegelikult just nüüd kodus passingi, joon teed ja söön mett, sest mul on vaja terveks saada. Mul uue nädala alguses üks dinner plaanis, kuhu minekut ammu oodanud olen ja ega ma ei tahaks ka oma tavalist viirust teistele edasi anda, selles suhtes olen viks ja viisakas kodus kügeleja. Apteeker ütles, et praegu ollagi mingi kurguviirus või asi liikvel, et saab ainult sümptomeid leevendada ja küllap varsti ära läheb.

Ehk siis läheb kah.

See oleks nüüd irooniline, kui ma koroonasse sussid püsti viskaks.

Aga rääkige, kuidas teil sellesse koroonasse suhtumine on? Kas olete ikka hirmul ja pelgate, või pigem on … suva? 

The post kas koroona on veel mingi thing v? appeared first on Mallukas.

Kas keegi seletaks mulle, mis põhjusel ei suuda ma viimasel ajal enne kaht magama jääda ja kell seitse, naksti, üleval olen? Okei, sellest hommikusest osast saan ma aru, sest kolme lapse juures oleks hämmastav, kui ükski neist umbes sellisel ajal ei ärkaks. Lende ja Mari puhul on isegi suva, need panevad ise multikad tööle ja hangivad mingi puuvilja (või jäätise, kellele ma valetan) hamba alla. Marta hakkab aga mu silmi lahti kiskuma ja korrutama “EMME! ALLA, EMME! KAISSU, EMME! MUTIKAT, EMME!”.

Ma just kellegagi arutasin, et ma suudan tegelikult pikalt vähese unega hakkama saada, aga mul on tunne, et see periood hakkab juba pikale venima ja varsti peaks ennast väevõimuga hakkama varem magama peksta. Aga kuidas ma saan, kui mul on vaja tiktokis passida, googeldada, et mis kuramuse Hollywoodi lastekaubanduse ja seksäri uudised netis liiguvad ja 90 day fiance’id vaadata ja blogisid lugeda ja… ise blogida.

Ma unustasin tegelt mainida, eile kommentaarides küsiti, et kas ma siis sain oma arvuti korda (ilmselt selle pärast, et ma igas kolmandas postituses ei vingunud, et ma ei saa sellega kirjutatud enam ja peksan klahve lahti). Ei, ei ma ei saanud seda korda, aga mul lõpuks viskas kopa nii ette, et ma lihtsalt ostsin uue. Otsisin praegu arve välja – eelmise macbook pro ostsin ma Teliast 2279 euri eest. Nagu… what?! Ma isegi ei mäleta, et ma sellise summa sinna alla panin. See on KOLMANDIK sellest hinnast, mis mu maja soojustuseks läheks. Okei, ma ei taha sellele enam mõelda, see on minevik, haha.

Seekord soovitas üks lugeja renoveeritud macbooke vaadata. See kõlas esiti nagu mingi… kellegi vana ja kasutatud risu, aga siis uurisin veidi asja kohta ja isegi Apple enda lehel räägitakse nendest refurbished masinatest (loe siit nt), et need on sama head, korras, uued, grantiiga jne. Et mingit jama nendega olla ei tohiks. Kuigi üks kommentaator kirjutas mulle, et NEVER ära osta refurbished masinat, et saad kellegi vana, tema pildidki veel sees ja läheb kohe katki jne. Samas googeldamine lükkas selle arvamuse ümber ja olgem ausad, hind oli ka nii palju parem.

Nagu öeldud: mu eelmine arvuti maksis 2279€ ja praeguse, samasuguse, sama aasta macbook pro sain ma Ubinad.ee poest 949 euriga (kolm tükki on neid samu veel alles). Konkreetselt mu L täht kukkus vanal arvutil küljest, arvuti oli niiiii aeglane, kõik läägas ja ma ei suutnud enam. Kirjutasin sinna, et näete, tahaks sellist arvutit, millega saaks video töödelda, pilte, mälu oleks piisavalt jne, niiet nad soovitasid mulle seda mudelit ja paari tunni pärast oli arvuti mul juba käes. Nii lihtne see oligi. Ja nüüd on NIII HEA BLOGIDA!

Ma vaatasin sama suure mälu ja samaväärseid mudeleid mujalt ka, aga enamasti olid need poodides 300-400 euri kallimad, seega otsustasin riskida ja minna odavama valiku peale. Ise mõtlesin, et kui ongi mingi vigane asi, et siis on ju garantii ja vahet ei ole, siis tean edaspidi, et jään tutikate asjade peale ja ei hakka senti veeretama (kui saaks hirmkalli asja ostmise kohta senti veeretama öelda, haha).

Aga nagu öeldud, siis “kasutatud” ta ei olnud. Tuli kilepakendis ja oli täiesti uhiuus. Või noh, minu silmis ei erinenud selle paki avamine sellega, kui ma oma eelmise arvuti uuena Teliast tõin ja lahti tegin. Ainukesed erinevused selle ja eelmise arvuti vahel:

• Selllel ei ole touchpadi – ma enne arvasin, et ma ei kasuta seda üldse, aga ma tegelikult endale aru andmata kasutasin küll, sest nüüd, kus mul seda pole, tunnen ma natukene sellest sõrmejäljelugejast puudust (ei pidanud iga kord oma parooli sisestama, panin ainult sõrme vastu) ja lisaks sain ma nii lihtsalt sealt ülevalt oma teksti emoticone lisada. Te ehk märkate, et ma pole neid ammu oma tekstis kasutanud – ma lihtsalt ei oska, kui neid touchbaris ei ole, haha. Samas vahet ei ole, ega ma nendeta ära ka ei sure.
• Klaviatuur ei ole eestikeelne, mul on vist hispaaniakeelne. Jällegi, mitte, et seal vahet oleks, sest ma nagunii klaviatuuri ei vaata, kui toksin. Lisaks saab sinna raudselt mingid kleepsud panna, kui vaja.
• Mul enne olid juhtmeaugud mõlemal pool, ehk siis sain laadima panna niipidi, kuidas mugavam. Nüüd on ainult vasakul pool. Väike asi, aga mulle meeldib istuda oma diivani paremas nurgas, seega jälle väike ebamugavus.
• Uus arvuti on heledam, vana tumedam.

Aga mis ma ikka kobisen – mul on lõpuks arvuti, mille kõik klahvid töötavad nagu… sulavõi? Kui see üldse on asi, mismoodi klahvid töötada võiks, ma ei tea. Ma ei pea neid peksma, et saaks sõna välja kirjutada ja ta ei jookse üldse kokku, vaid töötab kenasti nagu noor sälg ennemuiste, nagu uued arvutid ikka.

Okei, ega mu tekstil suur muud pointi polegi, et kuna ma ise uurisin selle teema kohta ja keegi mulle eriti vastata ei osanud, et mis see renoveeritud masin on ja kas maksaks osta, siis ma tahtsin märgi maha jätta, et ma tegin seda ja tegu oli ikka õige asjaga, mitte kellegi vana risuga, mis on ära ruunatud ja kasutatud, haha. Eestis ongi ainukesed edasimüüjad sellistele arvutitele seesama Ubinad leht ja seal on müügil vaid ainult Apple enda renoveeritud ehk välismaakeeli Apple Certified Refurbished masinad, mis on kunagi kas kasutusel olnud või niisama karbist väljas käinud või garantii korras ära remonditud. Need on need arvutid, mis on tehasesse tagasi saadetud, seal täiesti tükkideks võetud, kulunud/kahjustatud või muidu kasutamismärkidega detailid välja vahetatud ja igal juhul on masinas uus aku. Muuseas, Apple ise annab refurbished masinatele aasta garantiid, aga Ubinad annavad omalt poolt teise aasta veel lisaks. Ehk siis mul on kaks aastat “vigu otsida” aga ma praegu pole küll leidnud (ja see mul varsti kaks kuud olnud, kui ma ei eksi? või kuu? appi, mul puudub ajataju, sorri).

Pealkirjale viidates – ei, ma ei arva, et pea 1000€ oleks arvuti eest odav, aga macbooki eest küll, sest paar sotti säästa on ju väga korralik sääst. Naljakas, ma telefoniga ei taha EVER iPhone peale tagasi minna, aga arvutit ei kujutaks muud ettegi. Mingi hetk unistasin isegi maci lauaarvutist, aga siis sain aru, et mul pole isegi kirjutuslauda, haha. Läpakas ongi mugavam.

Ok, tuli nüüd mega reklaamartikkel, aga saate aru, et ma olen oma päevas sada tundi arvutis ja mul on vaja, et see ideaalselt töötaks ja mulle nii vajalik töövahend ja kui ma nüüd selle nii palju soodsamalt sain, siis juubeldan kohe rõõmuga. Vot tak. Nii lust kirjutada, et ma tahaks täna veel ühe huvitava teema teiega lahti arutada (panin selle teema oma instasse storydesse ka), aga eks näis, kuidas ma aega leian. Ma vandusin endale tegelikult, et ma hoopis mõtlen välja, kuidas ma telekaga seinas teen (saime uue ja panime VIST kogemata liiga kõrgele, upsiii). Nüüd on mul piki seina juhe ja ma ei tea, mida sellega teha.

Et jah, nii palju siis jutuga seinast seina liikumisest. Oih.

Aga nüüd te vähemalt teate, et kui ma blogin, siis te ei pea mind kujutama ette raevutsemas ja L tähte tagasi panemas, sest see trükkimise käigus jeed lasta tahab.

The post odavalt macbooki? appeared first on Mallukas.

Jeesus, kui tüüpiline koduperenaine ma olen, aga mul on tõsine küsimus, et kuidas me saaks viiekesti rattaga sõitma minna? Maril on vaja harjutada ja me ei viitsi ka siin kodutänaval edasi-tagasi venida. Enne, kui te nüüd kõik mind risti lööte, siis jah, Mari sõidab ikka abiratastega. Ma ostsin talle “suure tüdruku” ratta, millel abirattaid ei olnud, ta proovis ühe korra ja keeldus ratta selga istumast, enne kui issi talle abirattad ostab. Kardo ei kuulanud mind, et las harjutab veel, vaid võttis Mari poole, et ta pole veel valmis ja kui ta tahab abiratastega sõita, siis Kardo on valmis talle neid ilmselt elulõpuni igas suuruses ratastele paigaldama. Et kui te kunagi näete 30 aastast naist abiratastega, siis see on ilmselt Mari…

Igatahes on Kardo rattal taga olemas rattatool, kus kunagi sõitis Mari ja siis Lende ja nüüd Martagi. Mari saaks enda rattaga tulla, aga Kardo saaks võtta enda rattale Lende ja siis mina peaksin kuidagi Marta võtma, aga ma ausalt öeldes veidi kardan. Ma olen ükskigi nii koba, kukkunud küll jah, ei ole, aga ikkagi ma arvan et ma põeks. Otse vast samas julgeks sõita ja need kergliikusrajad ongi kõik suht otse minek.

Kunagi, kui me seda eelmist rattatooli ostsime, siis ma mäletan, et ülipaljud soovitasid seda, mis hoopis ettepoole käib, et pidi palju mugavam sõita olema. On siis või? Kardo on mega skeptiline ja talle tundub, et kui laps niimoodi ees on, et siis ei näe ise üldse sõita. Ma ei tea, inimesed ometi sõidavad ju?

Kõige rohkem soovitatakse Thule rattatoole. Meil tegelikult ilmselt oleks üldse kahte vaja, sest Kardo ütles, et ta on seda vana nii palju ratta küljest maha võtnud ja peale pannud, et ta ei usu, et ta seda enam eemaldadagi saaks, ilma, et see katki ei läheks. Seda enam ei tundu see üldse turvaline, mida edasi kasutada.

Praegu vaatan, et kohe on saada Thule Yepp Mini, mis lubab kuni 15 kilo. Marta on praegu mingi 14-15, ma ei teagi, kas siis üldse oleks mõtet seda osta, või on see selline “ah umbes” kaal? Sest see teine, Thule Yepp Nexxt on ka kuni 15 kg. Ehk siis… suuremat kui 15 kilo ei saagi siis eespool sõidutada? Või mis nende toolide vahe on?

Sellisel juhul peaks siis võtma taha selle Thule Yepp Nexxt Maxi?

Või siis äkki peaks üldse selle rattakäru võtma, et Mari sõidab ise ja Kardo ratta küljes oleks mõlemad tited siis rattakärus. Kas sellega on väga ebamugav manööverdada? Hinnad on ka paarist sotist tonnini ja ise pole ühtegi katsetanud, ehk oskab keegi teist soovitada? Kõige odavam Strolleri lehel on SEE, huvitav, kas on siis asjalik või peaks kohe kallimat vaatama? Meil neid lapsi jagub, paar aastat saaks raudselt veel kasutust.

(Võtsin lingilt suvalt Stroller24 lehelt, sest ma tean, et nad usaldusväärne pood, mis mega KIIRESTI asjad kohale toovad, haha, mina ja “mul kõike kohe vaja”. Ei ole mingi koostöö vms).

Kas teil on rattatool? Rattakäru? Mille järgi valisite?

The post tahaks viiekesti rattaga sõita appeared first on Mallukas.

Iga kuu saadab Mediron mulle katsetamiseks-teile tutvustamiseks uusi tooteid. Selle kuu valikuks ostus Faith In Nature, mida ma muuseas kunagi aastaid tagasi proovinud olin. St. ma olin proovinud ühte šampooni, nüüd sain suure kastitäie kraami. Šampoone-palsameid-dušigeele. Nuusutamistesti tulemusel jagasin kraami Katuga kahasse ära ja hakkasin katsetama.

Esiteks: kõik nad on ühtmoodi vegan, kõige parimatest looduslikest koostisosadest ja 100% julmusevabad. Isegi nende pakendid on valmistatud taaskasutatud plastikust, seega selle firma tooteid julgustan proovida kõigil, kes tahavad looduslähedast kraami, mis planeedile väga hullult liiga ei tee. Seda enam, et nad on kõik vägagi taskukohase hinnaga!

Kindlasti soovitan ma korraga osta nii šampoon kui palsam, sest minu kogemus näitab praegu seda, et kui ma ainult šampooni kasutan, jätab see juuksed veidi kuivaks ja “krudisevaks”, samas palsamid on hästi vedelad ja juust niisutavad. Ehk siis piisab vähesest kogusest peale pesemist, et juuksed siidpehmeks saada.

Merevetika ja tsitrusega vannivaht/dušigeel on üks mu lemmikutest, sest see meenutab mulle lõhnalt üks ühele spades olevaid aroomisaunasid. Selline tunne, et lööb lõõrid lahti ja pärast on selline eriti mõnus värske tunne. Ja kuigi ma alguses mõtlesin, et mis mõtet on välja tuua seda, et dušigeel võiks olla vannivaht, siis nüüd ma saan aru – see vahutab tõesti võimsalt ja ei jää üldse alla “päris” vannivahtudele. Soovitan seda lõhna kõigile, kes kodus endale spaõhtut teha tahavad. Elamuse saab kätte küll.

Ma ei tea miks, aga minu jaoks parim lõhn universumis on rosmariin. Ma kasutan seda pea igas toidus ja ostan kõike, mille koostises rosmariini mainitud on. See rosmariini palsam ja šampoon on NII hea lõhnaga, et ma vahepeal käin seda vannitoas niisama nuusutamas, selline fänn olen. Tegelikult on rosmariini sari mõeldud tundlikule ja sügelevale peanahale, seega kellel probleeme on, katsetage ära!

Kanepiõli ja valge soolille komplekt on mõeldud kuivadele või pigem normaalsetele juustele ja lõhna poolest pigem magus. Mulle meeldib! Muuseas, selle komplekti šampoon on minu meelest ainuke, mida saab ka ilma palsamita kasutada!

Seedripuu ekstraktiga šampoon lõhnab täpselt nagu meestele mõeldud tooted ikka lõhnavad, kuigi see kuskil välja toodud pole, et see just meestele oleks, aga meie vannitoariiulil on ta Kardo kasutada jäänud. Kookoselõhnaline dušigeel on minu meelest väga maheda lõhnaga, seega mega kookosefännid ilmselt pettuvad. Kookost on tunda vaid vähekene, ma isegi ütleks, et hästi neutraalne lõhn.

Tegelikult on seal veel lõhnu ja tooteid nii palju, mida Faith In Nature pakub, igaüks leiab endale ilmselt lemmiku. Muuseas, neil on ka täiesti lõhnatuid tooteid neile, kes üldse mingit aroomi ei soovi (või allergilised on vms). Tootevalikus on ka nt tahkeid šampoone!

Kui tundub sullegi huvitav firma, siis ole aga hea, vaata SIIT kogu tootevalikut ja anna teada, mida sa katsetada sooviks. Nädala pärast loosin välja võitja, kes saab endale toreda Faith In Nature kinkekoti (mis sisaldab loomulikult ka seda toodet, mida võitja ise katsetada soovib).

Kes aga niisama looduslike šampoonide-palsamite-dušigeelide otsingul, siis koodiga “suveale” saab kõikidelt toodetelt 20% allahindlust, seega niigi hea hinnaga asjad veel soodsamalt!

*Postitus sündis koostöös Medironiga

The post katsetan: Faith In Nature* appeared first on Mallukas.

Ma olen sada korda maha istunud, et niisama “lobiseda”, aga siis avastan ma miljon tegemata asja ja sinnapaika mu lobisemised jäävadki. Nii pagana kiire on olnud  – esiteks korraldasin ma Kristina tüdrukuteõhtut. Ma olen selle kohta instasse omajagu küsimusi saanud, seega oleks vist aus sellest omaette postitus teha, sest tüdrukuteõhtud on toredad üritused ja mina ise otsisin nagu loll ideid, mida poleks juba sada korda tehtud ja ära leierdatud. Aga sellest mõni teine kord.

Igatahes mõneti on sellel hea külg ka olnud, et pole aega iga asja kohta arvamust avaldada. Nii palju on selliseid asju, et alguses ajab niii närvi ja vihale, aga paari nädala pärast on asi ammu unustatud ja mingist vihast pole raasugi järel. Kahjuks on sama ka heade asjadega – tahaks kirjutada, aga ununeb ja lõpuks ei jää sellest blogisse iial märki maha.

Näiteks Viirelaid. Ma sattusin sinna esimest korda juunis, kui seal oli üks pressiüritus. Me olime Kardoga kahekesti, vaatasime üle saja aasta oma kuplist päiksetõusu, rääkisime maast ja ilmast, nautisime loodust ja lammaste määgimist ja ma tundsin kohe, et see on koht, kuhu ma tahan veel tulla. Täielik maagiline pleiss. Ja kui hakkasin Kristina tüdrukuteõhtut korraldama, teadsin kohe, et jah, just sinna lähme tagasi! Ja nüüd lähen ma augustis sinna ühele festivalile ka, sedapuhku kolmeks päevaks. Aga seal on aeg-ajalt nii ägedaid üritusi, et ma lihtsalt tahaks rahulikult terve suve seal veeta, oleks see väga imelik, kui ma salaja sinna sisse koliks?

Aga noh, juba augustis lähen ja selle raames oleks mulle vaja Kardole XL suuruses madruse või piraadi kostüümi, keegi teab, kust saaks?  Ahjaa ja mulle oleks vaja mere teemalist kroonikest või miskit, kes teha oskaks?

Ma ei saa aru, et mis õigusega see suvi nii lühike on? Kogu aeg tahaks kuskile minna ja olla ja teha, aga esiteks peab aega jagama nii, et oleks lastega ja kardoga kahekesti ka. Kui kahekesti, siis tuleb lapsi jagada (meie vanemad hoiavad alati hea meelega tegelikult, aga vahepeal mu ema on ise ka kuskil ära vms, et siis ei saa). Ja liiga tihti ei saa ka lapsi ära anda, sest siis hakkab see vana hea mom-guilt painama, kuigi ma tean väga hästi, et päev nädalas kodust eemal olla ei ole üldse suur asi, aga no IGA KORD kui ma kuskil ägedas kohas olen, siis paratamatult käib peast läbi see, et lastele meeldiks ka raudselt nii väga. Viirelaid näiteks – juba sinna paadiga minek oleks elamus ja need lambad jne. Aga no ma ei suuda sinna lastega minna, sest ma tahaks ise ka seal olemist nautida ja mitte kellelgi pidevalt järele joosta. Ehk järgmisel aastal teeme ühe treti lastega kah, hetkel ei hakka kiirustama.

Nagunii saab lastega ka käidud. Näiteks Saaremaale läheme veel raudselt lähikuudel GoSpasse (pole seal iidamast aadamast käinud ju!).

Ahjaa, mis veel viimasel ajal: mingi eriti rõve külmetus/allergia. Ma isegi ei saa aru, mis see on. Ükspäev olen jumala okei, järgmine päev palavikus. Siis jälle mitu päeva jumala korras, kolmandal lahisevad silmad vett. Perearst arvas, et “puhka”, aga no mida ma puhkan, kui aega ei ole. Tahaks minna ja teha ja olla, kuni veel vähegi ilma on. Juba mõte eesootavatest miljonist jääkülmast kuust ajab mind iiveldama.

Muud mul öelda ei olegi. Lihtsalt niisama elan oma elukest ja üritan edaspidi tublim olla ja ikka iga päev midagi “niisama argielulist” kirja panna, nagu kunagi õnnestus. Ma ei saa aru, kuidas mul vanasti nii palju aega oli, ah?

The post niisama appeared first on Mallukas.

Appi, aidake, ma suren. Käisime eile Andraga Pärnus, et Lende mu emale viia (Mari ei tahtnud minna) ja kuna meie sõber töötab Rannahotellis, läksime sinna sööma. Andra oli seal kunagi käinud ja söönud tema sõnul “maailma parimat veist”. Suur oli meie pettumus, kui avastasime, et veis on õhtusöögimenüüs (alates kuuest) ja kell oli mingi üks päeval. Ma ei tea, kuidas ja miks, kuid ühel hetkel sündis plaan, et me hakkame veini jooma ja sõber tuleb meile külla, ehk siis sõidab ise mu autoga Tallinna. Liikuma hakkasime vist mingi kell 12? Ehk siis vaene Arlek pidi terve tagasitee kuulama erinevaid nostalgilisi laule Avril Lavigne’ilt, Atomic Kittenilt, Nellilt ja Kellylt ja Spice Girlsilt ja Blink 182’elt ja Didolt. Ja mingil endale teadmata põhjusel otsustasin ma, et hea mõte on autos storysid teha, kuidas ma lauludele kaasa kriiskan (mul on kohutav lauluhääl). Mingi hetk anusin Andrat, et omg, palun keegi takistage mind juba neid storysid tegemast, mul on homme raudselt nii häbi, kui mul sai eriti lambist aku tühjaks.

Tänks jeesus, et aitasid mul enda häbistamise lõpetada.

Ma hakkasin täna mõtlema, et ma vist ei ole kunagi ühelgi peol vms purjakil peaga storysid teinud (kui ma õigesti mäletan). Ma ülipikalt ei saanud üldse storyde mõtetest aru ja ei kasutanud neid iial ja kui hakkasin kasutama, siis ma olin ilmselt juba rase, ehk siis mingil põhjusel ei olnud pidudel purjus.

Ehk siis jah, see oli esimene ja viimane kord, ma sain eile päris mitu kurja kirja, et mis eeskuju ma annan oma lugejatele, kui ma olen täis peaga roolis ja teen storysid. Ma ei tea, kuidas seda üldse arvata sai, sest videos oli minu arust selgelt näha, et ma olen tagaistmel ja teine inimene on roolis. Ma ei istuks elusees täis peaga rooli ja ei laseks iial ka seda ise kunagi teha kellelgi teisel, seega sorri kõigile, kellel selline arvamus jäi. Ühtlasi palun vabandust kõigi ees, kes eile mu lauluhäält kuulasid ja nüüd kurdid on.

Vot, sellised lood siis siinpool sood. Mul oli tegelt plaan täna lastega ratastega sõima minna, aga kahjuks ainuke asi, mis sõidus on, on mu eneseväärikus ja õrn mälestus elust, kus mul polnud süda paha.

Jah, endal ka häbi – vana inimene, aga ikka on vaja kaks pudelit veini ja limoncello shotte sisse kaanida.

Ma ei joo enam kunagi. V.a järgmine kord, kui ma seda teen. Aga muidu 100% ei.

The post piinlik veitcc appeared first on Mallukas.

Lastel veab. Me käisime juba nendega Lottemaal ära, nagu igal aastal, aga kuna ma sain teha vaid paar üksikut pilti, sest kui pildistama tahtsime hakata, hakkas konkreetselt paduvihma sadama ja lisaks ei ole ma kindel, kas ma need paar üksikut tehtud pilti jätsin vanasse arvutisse või kustutasin kogemata ära, siis… tuleb uuesti minna. Haha, influenceri elu – kui pilte pole, siis on kööga, sest postitust ma ju muidu teha ei saa.

Tegelt ongi hea, me eelmine kord otsustasime meie Lottemaa päeva alustada etendusega, siis läksime randa ja… jooksime padukas koju. Seega kõik majad ja seikluspark jäid läbi mängimata. Tegelikult tahaks kuidagi nii teha, et saaks ilma Martata minna, ega tal seal midagi rohkem peale sihitu jooksmise teha ei ole. Aga noh, kus me tema, vaesekese, ikka jätame. Seega lähme vist juba sel nädalal tagasi Pärnusse. Ma nii väga tahaks seda nimetada “minipuhkuseks”, aga teades iseennast ei võta ma arvutit kaasa ja 3 päeva eemal olemist tähendab seda, et ma tulen tagasi ja mu postkastis on 150 kirja ja siis saan ma tööd edasi rabada.

Okei, ma olen leidnud lahenduse – ma võtan vastu nii vähe koostööpakkumisi kui võimalik – ma lihtsalt ei viitsi ja jõua praegu üldse millegagi tegeleda ja ma tahangi lihtsalt võtta rohkem aega, et elada ja niisama olla ja pere ning sõpradega aega veeta. Mis mõtet on stressta ja endale miljon kohustust rabada, kui nende täitmine mind lõpuks enam ei rõõmusta, vaid ainult stressi all ägisema paneb. Seega ei viitsi enam. Laisk olemine ja lustimine on olulisem kui töö rabamine, sorri täiskasvanuelu, et sind “õigesti” teha ei taha, haha. Selle pärast ma nii harva siia blogisse jõuan ka.

Kui ma siin juba niisama lobisen, siis peaksin sellest “elevandist” ruumis ka rääkima, et kas Triinu Liis mind kohtusse annab (ma olen mingi miljon selleteemalist kirja saanud). Vastus: ma ei tea. Jah, ma rääkisin kinnises grupis temast ja ütlesin, et ta käitub nagu kloun. Kui see on laimamine, siis andku peale, kui tunneb, et peab. Aga kas ta seda tunneb, seda ma ei tea, sest ma ei ole temaga rääkinud.

Üldse kogu see negatiivsete kommentaaride vastu võitlemine tundub mulle natukene nagu võitmatu võitlusega alustamine. Jah, ma ise olen ka täpselt samamoodi tundnud, et mind materdatatakse ja kiusatakse, aga olgem ausad, need asjad poevad hinge ainult siis, kui ma ise omadega kehvas kohas olen. Kui ma niisama olen ja oma elu elades vahepeal satun negatiivsete kommentaaride peale, siis ma ei tee välja või parimal juhul ajab lausa naermagi. Mitte, et ma arvaks, et las need negatiivsed kommentaarid olla, aga minu silmis tundub võimatu välja juurida seda, et keegi ei tohi midagi negatiivset öelda. Selles suhtes, et kui me võtaks kõik kommentaarid, mis mulle iial haiget teinud on, siis ma usun, et väike osa nendest on LAIM, enamik lihtsalt järeldused või hinnangud minu tegudele, mis mulle ei meeldi või tõele ei vasta.

Igatahes, suva, pole minu võitlus, pole minu asi, ma hoian ennast sellest eemal (kuni ma nõude saan, haha).

Kolmandast teemast: mul lähevad sügisel KÕIK lapsed lasteaeda, ouu maiii gaaad! Ma olen nii põnevil, sest Marta läheb sõime, Lende uude lastekasse (Mariga samasse) ja Mari on ainus, kes veel viimast aastat oma tavapärases rühmas. Ma reaalselt tunnen ennast nagu lõhestunud isiksus: ei suuda ära oodata, et ma saaks nad kõik aeda viia, samas süümekad, et Marta on nii väike ja äkki talle ei meeldi ja kas võimalus üksi kodus rahulikult kaalub üle selle, et mu laps saab lapsepõlvetrauma, sest ma hülgan ta vastsündinuna võõrasse kohta või midagi sellist.

Samas ma lohutan ennast sellega, et kui talle ÜLDSE ei meeldi, siis ta ei PEA ju seal käima, aga siiani on mulle tundunud, et talle sobiks küll see aias käimine. Aga noh, elame näeme. Kopp ees sellest, et nad siin kodus kraaklevad ja sellest ka, et ma enam ei saa oma 10 000 sammu täis, kui mul kedagi lasteaeda viia ei ole, haha. Fitlife läheb ludinal pekki. Pun intended.

Aga okei, aitab lobast. Me lubasime täna igavlevad lapsed viia kuskile mängutuppa, Maril on täna teraapia ja õhtul pean ma ennast kuskile jalutama lohistama. Kui sõpradest keegi loeb seda, siis võite ühineda, ma ei tea, kes täna fitlife mängida tahaks, ei viitsi peale ka suruda. Ma tean, kui nõme tunne on, kui keegi kutsub sind tervislik olema ja sa oled nagu eeee… tänan ei, ma parem laman vaikuses, haha.

The post tere teisipäeva appeared first on Mallukas.

Mu präänikud on lihtsalt üle mõistuse armsad, ma pidin kohe kirjutama tulema, et ma ise ära ei unustaks.

Esiteks: Marta reaalselt 90% ajast küsib potile, kui tal mähet jalas pole. Kui mähe on jalas, siis umbes pool ajast mainib moka otsast, et tahaks kakale (seda ütleb ta igasuguse häda kohta). Ei mingit “treenimist” ei midagi, lihtsalt ühel hetkel hakkas kisama “mina ka tahan!” ja hakkasime teda potile tõstma. Mitte laste potile, suurele. Meil on seal see hea prilllaud, ma alles kolmandaga taipasin selle osta, oot ma otsin lingi teile (SIIN).

See on muuseas ülihea ost just tüdrukute vanematele, sest kui nad suure poti peal muidu seal ääre peal kõõluvad pissides ja on nn sissepoole (poti sisse) kaldu veits, siis iga kord kui nad vetsus käivad, jääb mingi osa pissi põide ja see võib tekitada esiteks seda, et nad arvavad enne tuttu minekut, et vetsus käidud, aga öösel tuleb üllaaatuuuus. Teiseks võib see mõnel juhul tekitada isegi väga raskeid põletikke ja asju (ma ka ise enne ei teadnud, üks lugeja kunagi valgustas mind, siis ostsin meile ka). Ja lastele on see alati rohkem meeldinud, kui pisike pissipott. Nagu näha, siis Martale ka.

Ok ok, ma tean, et ta juba aasta ja 7 kuud, osad ammu käivad potil jne, aga ma nii uhke ta üle, et ise niimoodi lampi hakkas küsima. See on see, kui õed ees on vist.

Räägib ta ka iga päevaga aina rohkem (mis siis, et sain siin kommentaari ükspäev, et ta räägib NII vähe ja vajaks ka ravi), juba ükspäev mõtlesin, et varsti hakkab vastu mölisema, haha. “Mina ka tuttu tahan”. “Mina ka tuttu tahan”. “Mina ka hüppa tahan!”. “Mina ka õue tahan!” jne, on tal nüüd iga päev kogu aeg kasutuses. Täna Mari näitas talle raamatust pilte ja ta ütles õigeid asju, mina talle jälle neid sõnu õpetanud polnud, aga Mari ütles, et tema on. Sõnad olid kuu, lennu (lennuk) ja suss.

Iga õhtu voodis on meil Martaga rutiin tekkinud: ta näitab üle kõik ninad, suud, kõrvad, juuksed, pead, põsed, kõrvad ja siis osutab selle paarilisele: “see ka!”. Siis ma pean kiitma, et jaa, see on ka silm. Siis osutab minu omale “Emmel ka sim!” (emmel ka silm) ja siis ma pean jälle juubeldama, et halleluuja, tõesti, ka mina pole mingisugune silmadeta ja kõrvadeta ja põskedeta ebard, isegi mul on kogu komplekt olemas.

Ise paneb jalga särke ja pükse ja sokke ja (mitte alati edukalt ja närvi minemata), aga muidu hüppab batuudil nagu vana mees ja solvudes paneb käed rinnale risti ja karjub “LÕPETA!” Põhilaused on “MINA TAHAN KA SÜÜA!” ja “EI SEDA TAHA SÜÜA!”. Täiesti casual väike präänik, kes armastab maailmas kõige rohkem kasse. Kes mu instat vaadanud on, siis ta aina käib ja otsib neid mööda maja taga. Kui leiab, kallistab ja musitab. “KASSI!” ütleb ta nii säravate silmade ja õhinaga, et must kass on alla andnud ja enam isegi ei rabele, kui ta kinni nabitakse. Vajub lihtsalt süldiks ja ootab helluse lõppu.

Ah, mida ma valetan, ta on algusest peale mega sülekass olnud, ronib kogu aeg kõigile kaissu.

Lende on samuti meie pere suur süleloom. Ükskõik, kes niisama istub, sellele imbub vaikselt sülle, kallistab ja musitab. Mind kutsub ta näiteks “väike nunnu” ja siis sosistab “ma almastan ka, emme!”. Nagu jeesus küll, rahune maha, inimene püüaks nagu mingit maailma armsama inimese tiitlit saada. Mida sa kardad, Lende, me ei anna sind ära, ma luban, haha. Väike nunnu mul.

Räägib ta täitsa… okeilt? Vahepeal patrab täiesti oma keeles, aga enamasti vähemalt meie Kardoga saame aru, mida ta räägib, abiks ikka. Nüüd ta läheb ka logopeedilisse rühma, seega ilmselt on tal ka varsti kõik sama hästi kui Maril, kes konkreetselt vait ei jää, kamandab, draamatseb, vaidleb, taidleb ja et mitte temast deemoni pilti maalida, on samal ajal kõige nunnutavam inimene, keda ma tean. Ta pidevalt vabandab, isegi kui tema süüdi ei ole. Tahab aidata nii mind, kui õdesid, kui loomi. Koristab, teeb süüa, peseb nõusid ja loeb Lendele isegi muinasjuttu (mis siis, et ta ei oska lugeda) ja võtab Lende õhtul kaissu, kui Lende kardab. Ta ei ole enam üldse minu beebi, ta on niiii suur tüdruk, millal see juhtus?!

Have kids they said… Aga nad ei öelnud kunagi, KUI äge see on.

Muus osas: ma alustasin tänast hommikut 5km ringiga. Nagu vabandage, kutsuge politsei, ma olen fit inimene! (Nali… mul oli poest mune vaja ja mõtlesin siis juba pikema tiiru teha). Aga ikka!

Ja vana teema juurde tagasi: eeee mis ajast ma kolme lapse ema olen? Mul on tunne, et mu huumorimeel ja aju jäid kuskil teises klassis pidama ja nüüd ma pean siin kolmest kääbusest imimesi kasvatama, haha. Aiiiiii kuidas ma nad 100% pekki keeran…IIIIK!

The post mu lapsed-šmapsed appeared first on Mallukas.

Te teate, et ma isiklikult suur tehnikatark ei ole. Ma suudan hädavajaliku arvutis teha, telefoniga helistada, kaameraga saan (peale aastaid harjutamist) keskmisest paremini hakkama, aga mis puudutab spetsiifilisemat tehnikatundmist näiteks mingeid ekraani resolutsioone, erinevaid sisendeid/väljundeid ja ühendusi siis selle jaoks on meie peres Kardo.

Sellest tulenevalt ei osanud ma esmalt kuigivõrd elevusse sattuda kui Samsung pakkus, et kas ma katsetaksin nende uusimat telekat, Samsung Frame. Meie vana telekas oli täiesti toimiv, normaalse suurusega, näitas pilti… Kõik vajalikud omadused ju täidetud? Küll aga läks sellest väga elevile Kardo, kes uue ja parema kvaliteediga toodet sugugi ära oodata ei suutnud ja selle oma elevusega suutis ta ka isegi mind elevile ajada.

Tavaliselt kui meil mingi tehnika ostmine käib siis mina lähen poodi, küsin teenindajalt, et näete, mul vaja seda ja seda toodet ja teenindaja siis mulle soovitab, mina usaldan eksperdi arvamust ja ostan ära. Kardo seevastu teeb aga eeltööd. Loeb ja uurib ja puurib. Reaalselt ma ei kaalunud laste saamist ka nii pikalt ja põhjalikult, kui Kardo endale nt uusi kõrvaklappe valib.

Mis meie majas kõige tihemini mängib, hehe

Sellessuhtes on see väga kasulik, et kui see telekas meile koju jõudis siis temale oli ammu juba kõik selge. Kuidas paigaldada, mis funktsioonid telekal on, kuidas seadistada jne. Näiteks, see televiisor on, nagu, nimigi võib reeta, raami imitatsiooniga ja hoiab väga kenasti vastu seina. See aga tähendab, et teleka enda sees on tehnikat vähe ja sellest raamist läheb üks imepisikene kaabel teleka alla, kus siis kogu tehniline pool end peidab ja mille kaudu telekas toimida saab.

Kui Kardo vaimustus peamiselt tehnilisest poolest, siis mina olen täiesti vaimustuses sellest maalifunktsioonist. Kui muidu on telekas lihtsalt must pilt seinal siis selle teleka puhul on ta nagu lisa disainielement. Ja te kõik teate, kui väga ma armastan pilte seinal. Need panevad toa elama ja lisavad isikupära. Seega, mis saaks ühele minusugusele pildihullule olla parem kui telekas, kust ma saan panna vastavalt tujule pidevalt erinevaid “maale” seinale rippuma? Ja kui nendes maalidest, mis on sinna telekasse laetud saab ühel hetkel kõrini siis võid sinna kasvõi oma perepildid panna.

Loomulikult saan ma ka aru, et pildikvaliteet on kõvasti parem kui meie eelmisel telekal oli. Pilt on selline… kirgas ja mõnus.  Reaalselt nagu öö ja päev – kuigi meie vana telekas polnud nüüd ka nii hirmus vana. Paar aastat tagasi ostetud ja ka kallis masin, aga praegu võrdleks nagu 5110 ekraani tänapäevaste nutitelefonidega.

Lisaks sellel telekal on sensor, mis jälgib toas olevat valgust ja selle järgi reguleerib ka enda pildi eredust, mis omakorda on silmadele hea. Täielik kosmoseteadus mu jaoks. Veelgi enam – ma ei suuda kuskilt netist selle kohta infot leida, aga ka helil on mingi automaatne seade peal, sest kui lapsed kriiskama hakkavad, paneb ka telekas volüümi juurde.

Mitu korda uuriti mult, et kui ta on maalirežiimil, et kas ta siis palju elektrit ei võta. Vastuseks on see, et tal on andurid peal ja kui kedagi toas ei ole, siis lülitab ta ennast välja ning kui keegi jälle tuleb siis hakkab uuesti tööle. Energiasääst missugune.

Kusjuures sellele telekale on saadaval ka hästi lahedad jalad, mis teevadki sellest telekast justkui kunstiteose, mis toanurgas silmailu pakub aga kahjuks kuna mul on miljon last ja kassi ja kohmakas koer siis tundus meie puhul turvalisem see telekas lihtsalt seinale ja võimalikult kõrgele panna, et keegi seda ei saaks vigastada. Muuseas, selle kõrgusega oli ka nii, et ma huupi vaatasin, et ah, paneme kuskile nii, et need augud seinas näha poleks (enne olid seal perepildid, mis praegu seal all on) ja kui seina sai, siis vaatasime, et appiii, nii kõrgel, et paneme homme allapoole. Aga nüüd oleme mega harjunud ja ei kavatsegi seda liigutada.

Proovisin vahelduseks teist tausta kah

Mis televiisorid teil on ja kes teie peres suurem tehnikahunt on?

*Toode saadud kingitusena

The post tehnikaime: maal või telekas?* appeared first on Mallukas.

Meil on Piltsudega nali kujunenud, et ma pole mitte ainult lõhestunud isiksus, vaid nad on ajapikku juba 10 erinevat “mallut” suutnud nimetada. Ma neid siikohal välja ei too, peate ise minuga sõbraks saama ja oma nimekirja pidama hakkama, kui tahate (muidugi oleks väga huvitav kommentaarides näha teie listi, mis erinevad mallud ma olen, haha).

Eile olin ma sportlik Mallu – käisin jalutamas ja turul ja olin selline normaalne fitlife. Sain lausa 12 000 sammu täis. Täna on haledad 1400, haha.

Täna olen ma maaniline Mallu – ma olen hommikust saati midagi teha sahminud. Reklaampostitusi, tootefotosid, instaposte valmis kirjutanud, lastele sünnale minekuks kingi ostnud ja kokku pannud, paar blogiposti kirjutanud, tööd edasi delegeerinud, külmkappi pesnud, pilte töödelnud, süüa teinud asju sorteerinud ja… tegelikult maja palju rohkem sassi ajanud, kui see enne oli, sest ma ei suuda leida suurt prügikotti, kuhu tuugalt KÕIK sisse toppida. Kust need asjad siia majja tulevad, seda teab ainult jumal. (Kindlasti mitte ei ole see ostuhull mina või sajad koostööpartnerid, eieiiii).

Mari läheb nõbu sünnale. Kingiks siis raamat, hunnik Yummikomme ja muidugi meiki ka, sest iga inimene tahab meiki (Mari sõnad). Meik on loomulikult looduslik ja lastele mõeldud!

Igatahes sain ma täna öelda näiteks lause, mida ma muidu iial ei kasuta. “Jah, sul on õigus”. Okei, okei, nali. Ma kasutan seda tegelt väga tihti, aga Kardo, va raip, kohe hakkas tänitama, kui ma palusin tal seinalt surnud taimedega aparatuuri maha võtta, et ma sinna asemele pildi saaksin panna, haha. “Ma ütlesin sulle kohe, et sa ei kasta neid ja need surevad ära ja siis ma olen ilmaasjata seina sisse augud teinud!”.

“EI, ma hakkan neid TÄIEGA kastma!” solvusin mina ja sundisin teda, nuga kõril, seda üles riputama.

Nojah, they dead igatahes…Ja taaskord mingi ASI, mida ma OSTSIN ja nüüd enam ei taha. Väga casual “ostuhull Mallu” võiks ma öelda. Kardo ütles, et ta võib-olla hakkaks selles maitsetaimi kasvatama ja näitas mulle, kuhu ta selle köögis panna tahaks. Kui ma hakkasin seletama, et ooo jaa, hea mõte, siis peaks ainult kõik köögiseinad ja lae ära värvima, uued kapilingid panema. Vb mõne uue kapi ka tellima, sest sahtlid on praktilisemad kui kapid ja siis pmst võiks köögiremondi ära teha, siis ta oli nagu ee jah, sitta nende maitsetaimedega….

baii, see yaa, wouln’t wanna be ya!

Mu suurim mure siin segadusehunnikus on tegelikult ülakorrus. Ma peaks laste riideid sorteerima ja ära panema ja vaatama, et mis kellele väike ja mis kellele jääb, või mis ära anda tuleks jne, sest mul null ülevaadet asjadest. Nt jalatseid jne, lasteaeda vaja kõigile, aga ma absull ei saa aru, mida mul kellele olemas on ja kõik asjad mööda maja laiali ka. Kuidas oleks normaalne viis laste jalatseid hoiustada, et ma nende olemasolu kuskil konku taganurgas kilekotis ei unustaks, ah?!

Aga okei, mida ma ikka siin niisama lobisen. Kiire-kiire-kiire, mul vaja maaniline edasi olla.

The post maaniline mallu appeared first on Mallukas.

Te ilmselt olete märganud, et uued riided mulle meeldivad. Vahet ei ole, kas tegemist on teise ringi riietega või uute riietega, nii vahva on peegli ees uusi asju proovida, eriti kui need ideaalselt selga istuvad. Ja eriti meeldib mulle oma lastele riideid osta. Niiet kokku võiks öelda, et mu eriline lemmik siin maailmas on see, kui ma saan oma lastega samasuguseid riideid kanda.

Olen ise mõelnud, et kuna meie elu on pigem rutiinne ja suure osa ajast oleme me ju tegelikult kodus võrreldes “tööinimestega” siis äkki on uued asjad miski, mis annab mulle tunde, et oleks justkui rutiinist midagi erinevat? Ma ka kõigest üks hale inimene, kelle ainukene rõõm siin ilmas on lastega samasuguseid riideid kanda, haha (naliii, ma armastan koduse inimese elu!).

Seda enam rõõmustas mind, kui minuga võttis ühendust ettevõte Helg, mis on Eesti ettevõte, kelle suunitlus on toota riideid imetavatel/lapseootel naistele ja lastele. Nagu te teate siis imetamise east on minu lapsed välja kasvanud ja ka beebisid meie perekonda enam rohkem ei lisandu (paganama Kardo), aga õnneks on neil ka täitsa tavalisi kleite kah valikus. Lisaks on nende spets imetamisriietega see pluss, et ega seal suuri kirjasid peal ei ole, et mõeldud ainult imetamiseks ja keegi sulle politseid ei kutsu kui mitte imetava või rasedana need selga paned. St need on ideaalsed osta näiteks rasedana (sest kleidid venivad täiega ja on üli pehmest materjalist!) siis saad imetamise ajal mugavalt seda teha ja kuna need avad on kenasti peidetud, saabki neid pmst nii kaua edasi kanda, kuni tahad. Ka imetamata.

Kui Mari sündis siis ma ei mäleta, et ma üldse oleksin väga mõelnud või üldse midagi teadnud, et on olemas spetsiaalsed riided imetamiseks. Üritasin lihtsalt leida võimalikult avaraid riideid, et oleks mugav Mari “toidulauale” ligi pääseda ja kõik. Lende ajal mul juba oli erinevaid imetamisriideid ja Marta ajal oli neid vist kõige rohkem. Mul on olnud nii kallimaid kui odavamaid variante, aga no kus mul on alles kahju, et ma sellest ettevõttest siis ei teadnud kui minu enda lapsed veel tissipuugid olid. Sedaenam, et tegelikult on ikkagi imetamisriided nii palju mugavamad kui ükskõik mis avara lõikega pluus.

Esmapilgul võiks ju arvata, et kleit on kleit ja pluus on pluus aga teate kui mõnusad ja pehmed Helgi riided on? Mulle endale on hästi oluline, et riided kuidagi kuskilt ei pigista või ei hõõru ja ka lastel ilmselt karedate riietega küllaltki ebamugav ringi käia. Ja aiii, kus mulle meeldib kui ma saan lastega mätšida. Võib olla mulle sellepärast poega ei antudki, et oleks suur tõenäosus olnud, et ma talle ka mätšivaid kleidikesi oleks selga toppima hakanud

Ainus mure praegu, mida ma Helgi puhul näen on see, et praegusel hetkel on neil ainult kuni 104 suuruses lastele riideid. Ma väga loodan, et nad ühel hetkel ka suurematele lastele riideid tegema hakkavad, et meie pere kõik naised kenasti mätšida saaksid. Lisaks meeldib mulle väga, et need riided on nii toodetud kui diainitud Eestis ja mulle väga meeldib toetada just kohalikke ettevõtteid, et Eestis ikka majandus õitseks! Halleluuja!

Ma olen tähele pannud, et tihti on Eesti toodete puhul hind päris krõbe, mis ilmselt on küll täielikult õigustatud, aga ikkagi natukene süda tilgub verd igakord kui riiete eest üle 50€ summa välja tuleb käia siis Helgi toodete puhul on hind ka täiesti mõistlik ja taskukohane. Näiteks vaadake seda imeilusat tuunikat, mis läheb nii ilusti kokku selle kleidiga ja laste tuunika vaid 12€! Disaini osas ka on mõeldud igale maitsele. On nii värvilisi kangaid kui ka täiesti neutraalseid ja ühevärvilisi. Seega ei murra rahakotti ja näeb äge välja, eks? Kui ma oma roosa kleidiga instasse pilte lisasin, sain täiega kirju, et kust selline äge kleit pärit on. Vot, nüüd teate. Ja teate mis? SELLEL ON TASKUD!

Minule need riided igatahes väga meeldivad ja ma ei saa vanduda, et ma kuskilt mõnda beebit ei varasta, et temaga ilusaid mätšivaid riideid kanda ja näiteks seda imetamispusa kanda. Või hoopis seda? Appi jeesus miks ometi ei võinud mul peale Martat beebiisu täis saada?!

Vot, sellised riidelood tänasesse päeva –  mina igatahes soovitan: ilus, kvaliteetne ja taskukohane!

Ja kui sina tahaksid ka endale Helg lehelt midagi ägedat, siis ei ole sul vaja teha muud, kui regada ennast nende uudiskirja saajaks https://helg.ee/minu-helg-konto/ ja anna kommides teada, et võtsid loosis osa. Juba REEDEL loosin välja 50€ kinkekaardi :)

The post imetamisriided ja matchivad riided ja üldse niisama ilusad riided* appeared first on Mallukas.

No tere-tere.

Ma alustan tänast postitust vigisedes ja oiates, sest ma ärkasin miskipärast kohutava põiepõletikuga. Õnneks see väga kaua ilmselt ei kesta, ma ei tea, kas mul elus see ühe päeva olnud on, aga praegu joriseda annab sellegipoolest. Joriseda annab ka selle pärast, et ma olen juba 10 päeva suutnud hästi tublilt päevas 10 000 sammu kätte saada, lausa nii, et üks päev läksin kell 23.00 jooksma, et kiirelt enda sammudega ühele poole saada. Tulemus? Konkreetselt ei mingi tulemust, haha. Täna astusin kaalule ja sealt vaatas vastu 68.8 kilo. Pole kõige hullem, ma olen 168 cm pikk kah. Lihtsalt vahepeal on maru voldiline olla ja riided on seljas kuidagi kitsad. Samas, kes keelaks mind suuremaid riideid osta, eksole.

Lugesin täna Liivi blogi kehakaalust ja tundsin ennast ta tekstis ära. Mul on sama moodi! Et kui teised naised näevad ennast paksemana, kui nad on, siis ma näen ennast alati kõhnemana. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olin enne lapsi terve elu mega sale, või lihtsalt ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, aga no mis teha. Kui mitu korda ma olen poes võtnud riideeseme, silmaga hinnanud, et peaks ideaalne olema ja siis jään sellesse riietusruumis konkreetselt sisse lõksu. Ja kui minust ka mõni säärane pilt on, kus ma paksem tundun, siis rehman käega, et ah, nurga värk!

Näiteks nendel alumistel piltidel näen ma ju jumala fit välja. Lihtsalt riiete alt olen veits voltis ja pehme, so what. Selle eest on mul takoine kann tekkinud ja tissid on ka idekad. Iga kord, kui ma jälle paatoslikult oma “10 kilo alla võtmisest” räägin, siis Kardo ahastab, et KUST ma selle maha võtta kavatsen ah? Minu vastus: loodetavasti seljapekist. See on literally nagu pekist seljakott mul selgas, aga noh, vähemalt on ta selja taga, mitte ees, mulle vastu vahtimas.

Et ühesõnaga, nagu te ise aru saate, siis kogu “kadunud olnud” aja, tegelesin ma oma 10 000 sammu kätte saamisega. Reaalselt see võtab kogu aeg nii palju aega, et ma kaalun tõsiselt jooksma hakkamist, et kiiremini ühele poole saada. Saaks normaalselt blogida ja elu ka elada, oleks tore ju.

Kuigi ma elu elanud olen küll ja veel. Ilmselt liigagi palju, sest kogu aeg on kuskile minek või pidu või üritus või festival. Ja kui neid pole, siis on lastega vaja kuskil käia ja teha ja mässata. Ja muidugi KORISTADA. Nagu issand jeesus, kui palju on vaja koristada. Aga ma ei viitsi, niiet las see kodu olla hetkel nagu ta on. Peaasi, et elutuba fine on.

Lõpetuseks mainin ära, et mul oli eile ilupäev: käisin ja lasin konkreetselt terve näo botoxit täis süstida, aga mul pole hetkel tulemust näidata, sest see võtab u 4 päeva aega, et tööle hakata. Õigus oli sellel, kes ütles, et kui korra teed, siis jäädki tegema. Ma lihtsalt nüüd tean, et ma ei pea elama oma otsaesise suure armiga, või rippuvate kulmudega. Hea need ära siluda, abiks ikka, tasakaalustab natukene seda massiivselt seljapekki, haha. Aga kui tulemused käes, siis ma näitan teile ka, ma olen ise ka mega põnevil, sest ta tegi mulle paari kohta süsti, kuhu enne teinud polnud. Näiteks mu lõuga, vaatame siis, milline ta pärast on.  Ma seekord tegin endale huvi pärast sellise video ka, kus ma teen grimasse, ehk siis enne botoxit, päev 1, päev 2 jne. Ma eilse videoga võrreldes näen tegelt küll, et midagi mõjub juba täna. Umbes neljandal-viiendal päeval näitan siis lõpptulemust kah.

Jah, vahepeal ma mõtlen ise ka, et mis must saanud on. Üks suvaline mutt männikult, kellel on ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, süstib endale botoxit näkku ja tegi ühe korra intervalljooksu= tippsportlane. Aga pole lugu, sõbrad on mul head, lapsed nunnud nagu nukud ja närvid veel päris otsas ei ole, seega elame aga edasi!

Ainuke asi, mida ma kahetsen ongi see, et ma siia nii vähe kirjutama jõuan. Tihti on peas täiega hea mõte, et oh, sellest võiks kirjutada, aga räägin sõbrannadega läbi ja juba ongi ununenud. Seega kui teil on tunne, et ma midagi rääkimata jätnud, või on küsimusi, siis küsige aga. Annategi ehk mulle hea idee millestki ägedast rääkida.

Üldse mul on tunne, et lugejad on kuidagi vaikseks jäänud. Ei tea, kas suvi või milles asi, aga olge inimesed, rääkige ka ikka kaasa ja andke teada, mis teemad teil kaaluga ja botoxiga ja muu kraamiga on. Ma ka ainult inimene, tahan ka suhelda, haha.

The post ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga tippsportlane otse Männikult appeared first on Mallukas.

Kardol oli mõnda aega tagasi netist leitud sõber. Mis selles imelikku, mul on ka mitu sõbrannat netist leitud, welcome to 2020 nagu öeldakse. Nad olid suured sõbrad, tegid koos igast asju, käisid tsillimas, suhtlesid netis ja arutasid maailmaasju. Kardo sõnul olid nad väga sarnased inimesed ja koos oli tore aega veeta. Vahva lugu, ega hea sõber mööda külge maha ei jookse.

Mina nägin seda tüüpi loomulikult vähem (sest ma nendega ekstra kaasas hängimas ei käinud), aga kui ta siin käis, siis ikka olin kohanud ja juttugi puhunud. Muidu tundus normaalne tüüp, aga minu maitse jaoks kuidagi liiga… depressiivne? Ma ei tea, ta nägu ja pilk ja jutt oli minu jaoks nagu mingi 15 aastase pubeka oma, kes just maha jäetud on. Kuigi ta ei olnud maha jäetud, aga kuidagi lihtsalt… ah noh ma ei tea, lihtsalt oli selline imelik vibe temaga.

Mõnikord Kardo rääkis mulle ka, millest nad omavahel rääkisid. No ikka ala kui kuskil käime, siis pärast arutame, et kus sai käidud ja kes mida “põnevat” rääkis. Kardo on aastatega arenenud, sest vanasti võis ta kuskilt ürituselt tulla ja öelda:

“Kalev ütles, et läks oma naisest lahku.”

-“MIDAA? Millal? Miks? Kes kelle maha jättis? Kus?”

“Mina ei tea, ma ei küsinud…”

Nagu, SEGI OLED V? Ma ei kujuta ette, et mul sõbranna ütleb, et tead, läksin mehest lahku ja ma oleks nagu aa ok, kahju, aga mis homme teed? Nagu loogiline, et sa ju küsid kõike?! Mis maailmas need mehed elavad, aru ma ei või.

Igatahes on Kardo aastatega arenenud ja nüüd ilmselt minu nimel on õppinud ka mõningaid küsimusi küsima. Mitte just kõiki olulisi, aga paarile ikka vastuse anda oskab (ja kui ei oska, siis ei räägi üldse, et ma ei hakkaks ahastama, et miks ta ei küsinud, hehe).

Igatahes, elus karastunud Kardo rääkis mulle mingi aeg, et sellel sõbral on naisega mega probleemid, sest see naine petab vist teda. Et tal olla mingid salajased chatid, kus ta meestega räägib ja et nad ilmselt lähevad varsti lahku. Noh, okei, eks ikka juhtub, et petetakse ja on chatid jne, et midagi nüüd uskumatut selles küll ei tundunud.

Lambist mainis Kardo, et seesama sõber on ta ära blokkinud. Fbist, instast, smsidele ei vasta, kõnedele ei vasta, mitte midagi. Isegi mina kirjutasin sellele tüübile (mind polnud kustutanud), et mis juhtus, aga ta nägi, kuid ei vastanud. No selge pilt… Üli imelik lugu, sest noh, kes ei tahaks KARDO sõber olla. Ma saan aru, et keegi MULLE nii teeks, aga armas, tore, naljakas ja nunnu Kartups, nagu mida saaks tema kellegi teha või öelda, et vaja lausa blokkida (also arvasin, et see rohkem eitede teema, hehe).

Noh, läks nii siis läks. Kardo oli päris kurb. Ta ütles, et tal on tunne, nagu tiinekas tüdruk, kes kaob oma süütuse ja siis kutt pärast ignob, haha (siiralt loodan, et ta päriselt talle mingit süütust ei kaotanud) aga no aega läks mööda ja eks Kardo sai ka oma kurbusest üle. Me ei saanudki täpselt teada, et mis juhtus, aga noh, mis seal ikka, elu..

KUNI nüüd paar päeva tagasi hakkas minuga rääkima selle mehe eksnaine ja omg te ei kujuta ette, mis ta rääkis. Esiteks seda, et ta mees on pikka aega olnud super paranoiline, et ta teda petab, aga loo nali seisneb selles, et ta ei ole teda iial petnud, või kellegagi sala chatte pidanud. Küll aga kahtlustas mees kõiki meessoost inimesi, näiteks ta kolleege jne. Ja loo nali – ta arvas, et üks kellega ta naine teda petab on KARDO. Nagu… okei… Üli loogiline.

Põhjused: naine käis Rocca poes ja see on kahtlane, sest see on “siin pool, kus me elame”. Kes ei tea, siis Rocca on õismäel ja ma elan Nõmmel. Teine põhjus: nende laps naerab “Mari häälega”, millest saab välja lugeda, et nad veedavad lastega koos aega? Salaja? Nagu kes käiks petmas kedagi ja võtaks lapsed kaasa?!

Ma ütlen ausalt, see jutt on pigem absurdne ja naljakas, aga see naine päriselt TÄNAS mind, et ma teda usun ja hulluks ei keeranud vms. Nagu halloo, miks ma seda oleks pidanud tegema? See on sama loogiline, kui kunagi sain kirja, et oii, kui sa vaid teaksid, mida Kardo see nv mu sõbrannaga tegi. Konkreetselt olime perega Pärnus, aga noh, mis seal ikka. Ju siis on Kardol kuskil lookalike, kes käib naisi magamatas ja sõprade naistega linni ajamas, ikka juhtub.

Ega mul muud selle kohta enam öelda polegi, kui ainult, et issand jumal, küll see vanajeesuse loomaaed on lai. Skisod iga nurga peal, isegi kui nad alguses tunduvad normaalsed või miskit. Kardost ainult kahju, et ta heast sõbrast ilma jäi (või noh, ta arvas, et nad olid head sõbrad vähemalt). Tegelt on vist hea, et sellisest hullust lahti sai.

Naisest kah kahju, kujutad ette, kui sind jäetakse lapsega maha, sest sa PETAD, aga sa ei ole seda never teinud ja sa ei suudagi inimesele selgeks teha, et kõik see on ainult ta peas kinni. Samas on temale ka hea, sai ka hullust lahti…

Konkreetselt, WTF :D

Teil on kunagi sellist asja juhtunud enne?

The post jeesus küll, mis maailmas toimub, ah? appeared first on Mallukas.

Ma üks kord mainisin siin, et ma käisin arsti juures, et aru saada, kas mul on ATHD või on mul niisama ajuvähk. MIDAGI mul viga on, sest see, mis minuga toimub, et saa päris normaalne olla. Kui ma hakkasin rohkem ATHD kohta uurima, siis suutsin ma tõepoolest enamike punktide kohta öelda, et jep, nii on mul ka. Ja kuna ma tean, et sellele on ravimeid ja teraapiat jne, siis mõtlesingi, et kasulikum oleks siis juba arstil ära käia ja olukorda selgust saada.

Paljud kirjutasid mulle, et mis vahet seal on, kui ma saan diagnoosi, et mis ma sellega ikka teen, aga vahe ongi selles, et ravimeid ilma diagnoosita ei saa ja mul ausalt on selline tunne, et mul ON VAJA midagi, mis mind aitaks. Ega ma ei oska seda olekut ja tunnet 100% sõnadesse panna, aga ma tunnen pidevalt, et midagi on mul valesti. Peas tiirleb 100% mõtet, ei suuda ühele asjale keskenduda, unustan asju, ei kuula, ei mäleta, ei tea. Ja ma TEAN, et paljudel juhtub aeg ajalt samu asju, aga mul ei ole see nagu mõnikord, vaid reaalselt kogu aeg. Ja see on väga kurnav, sest terve mu elu on täis impulsiivseid otsuseid ja poolikuid projekte. Reaalselt ma olen elus lõpuni teinud umbes neli asja ja need on sündimine ja 3x sünnitamine, haha. Ok, load tegin ka kuidagi läbi häda.

Aga inimesed uurisid ka, et kuidas seda diagnoosi siis üldse saada. Esiteks, ma veel ei ole dignoosi saanud, aga alustasin ma nii, et kirjutasin Confidosse ja ütlesingi, et tere, mul veits tunne, et mul on ADHD, kas oskate aidata. Pidin pea kaks kuud ootama, kui sain aja Dr. Laanetu juurde, maksin 130 euri ja sain juuli lõpus tema juurde minna.

Visiit nägi välja sellline, et ta küsis mult hunniku küsimusi, lasi täita hunniku teste ja ütles siis, et nende põhjal arvab ta, et tõepoolest võib tegu olla ADHD’ga. Seletas ka, et selle jaoks on Eestis hetkel üks ravim olemas, aga neid ei kirjutata enne välja, kui on ametik diagnoos, mida saab panna alles peale QB testi. Panin siis selleks aja, maksin jälle 150€ ja käisin eile seda testi tegemas. See oli MAAILMA IGAVAIM asi. Arvutist tuli 20 mintsa järjest punaseid ja siniseid kujundeid, mina pidin klikkima, kui oli järjest ühesuguse värvi ja kujundiga objekt ekraanil. Tundub lihtne, aga reaalselt mu mõte läks NII uitama, et näiteks üritasin meelde jätta, et viimane oli punane ruut, siis tuli sinine ring ja minu peas oli ikka, et viimane oli… punane ruut? Need vahetusid nii kiiresti ja vahepeal ma avastasin, et ma niisama vahin seina ja mõtlen omi mõtteid, sest see ekraan oli literally VÕIMATU jälgida. Vb teistele on see kerge, aga ma reaalselt surin seal arvuti taga.  Õudne.

Nüüd pean septembrini ootama, et jälle Dr. Laanetu juurde saada ja siis tema ütleb mulle selle QB testi tulemused ja annab teada, kas mul on siis päriselt ka ADHD või olen ma niisama pooletoobine, kes pole võimeline kõige lihtsamaid ülesandeid täitma. Aga kui on, siis ilmselt hakkan ravimeid võtma. Tundub uskumatu, et mingisugune tablett mind aidata saaks, seda enam, et need tabletid on konkreetselt amfetamiinipõhised, kui ma õigesti aru saan? Arst ütles ka, et enamikel kaasneb kõrvalmõjuna peavalu (ei taha) ja kaalulangus (yes please :D).

Uurisin netist ka selle ravimi kohta ja arvamused on seinast seina: mõni ütleb, et kindlasti aitas ja soovitab võtta, teised laidavad maha, et see selline keemia ja ei tohiks võtta. Ausalt, ei tea ise ka, ilmselt ikka proovin ära. Seda jah juhul, kui mul üldse ON see haigus, elame, näeme. Sitt, et nii kaua ootama peab, aga noh, ei saa varem sinna arstile löögile (ta tegelt näeb juba paari tunniga testi vastuseid).

Mis teie teeksite, võtaksite rohtu?

The post mina ja mu segi pea, ehk siis kas ma peaks amfetamiini kammima hakkama? appeared first on Mallukas.

Nonii, nagu ma eile lubasin, siis ma pean vaikselt hakkama takkajärgi elust ka kirjutama. Pikka aega oli mulle kirstunaelaks Kristina tüdrukuteõhtu korraldamine. Ja kui ma ütlen kirstunael, siis justnimelt KIRSTUNAEL see oli, sest üldse mingite üllatuspidude korraldamine on selline kepp (vabandage labast väljendit), et kui mul edaspidises elus on valida, kas ma lasen viiel marutõbisel hüäänil ennast kõrist närida, või korraldan üllatuspeo, siis … tere, hüäänid!

Mõte on ju ilus, tahaks, et sõber saaks ilusa päeva ja värki, aga tegelikult kaasneb sellega nii palju detaile ja te teate ise ka, kui sitt ma olen asjade meelde jätmises ja korraldamises… Igatahes oli mul esimese asjana välja mõelda, et KUS me peo teeme. Ega ma kaua mõelnud, küsisin tüdrukuteõhtu liikmetelt, et kas umbes 200€ nägu on kõigile fine ja kuna oli, siis sai bookitud loomulikult õhtusöök Viirelaiul.

Kes veel ei tea, siis seal toimub paar korda kuus selline üritus, et mingi hea resto kokk tuleb saarele, teeb ülimaitsva söögi ja sina muudkui naudi saart, söö head-paremat ja… noh, saate aru küll. Kuna nagunii oleks pidanud mõtlema mingi toitlustuse värgi, siis tundus õhtusöök ideaalne mõte. Ja Viirelaid… kas ma olen vähe veel mainunud, kui väga ma seda kohta armastan? Jah? Kui jah, siis palun jätke meelde, et Viirelaid on parim koht Eestis ja kui ma saaks, siis ma läheks sinna ise majakavahiks ja elaks seal kõrkjate vahel nagu kunksmoor. Sulg peas ja kadakast kepp käes. Vahepeal nosiks näiteks Rado restorani sööke… Ahjaa, see mind ära müüski, et seal toimuski just siis Rado õhtusöök kah.

Nonii, koht oli valitud, söögid olid teemas, siis jäi üle ainult paar väikest nipet, näpet, nagu näiteks kaunistused ja kingitused. Kaunistused tellisin netist, kingituse andis meile Ulakas Kaunitar, milleks oli siis üliilus vibraatoripoisike. Tundus selline tüdrukuteõhtuks kohane kraam, eksole. Veel tahtsime me Kristinale kinkida Change pesu, aga kuna me ta suurust ei teanud, tuli Change mulle täiega vastu – nimelt kirjutas Kristinale, et ooo, tule külla, me anname sulle pulmaks pesu, aga tegelikult oli mul lihtsalt ta suurust teada vaja, haha. Okei, nad andsid ikka pesu ka. Ja pärast käisin mina läbi ja võtsin tema suuruses veel pesu, et talle saarel see selga anda, et kauneid pilte teha. Parim oli see, et Kristina tahtis ise Change’ist valget hommikumantlit, aga nood peitsid enda mantlid ära, sest MUL oli vaja see saada ja Kristinale trükki saata. Tunduvad väiksed asjad, aga jeerum, kui palju sebimist kõikide asjade tellimise ja orgunnimise ja ära toomisega oli, haha.

Lasime hommikumantli peale trükkida “Future Mrs Suuroja”.

Ma tegelikult tellisin kogu meie kambale ka need “team bride” kaelapaelad ja tätoveeringud ja igast kraami, aga muidugi jõudis see kõik kohale alles nädal tagasi, mil pidu oli ammu läbi. Jumal tänatud, et Andra mulle kuskilt poest mulle pildil olevad kaunistused igaks juhuks ära ostis, läks tarvis.

Kristina ise oli Siimuga Pärnus ja arvas, et ta sõidab koju, aga õnneks ta passis telefonis ja ei pannud tähele, et Siimuke rahumeeli Virtsu poole sõitis. Alles sadamas tõstis Kristina pilgu ja juba me seal olime ja lehvitasime, shampa käes. Wohhooo! Seega võtsime asjad selga ja ronisime paati, et Viirelaiule jõuda. Alguses sadas veits vihma, aga tuju oli hea, kohapeal ootasid meid snäkid ja mull, seega oli peotuju kõigil laes.

Üsna pea hakkas Gellu Kristinale meiki tegema ja kui see valmis sai, tegime Kerliga mõlemad Kristinaga väikse shuudi.

Ja kui see osa ka tehtud sai, võis pull alata. Esiteks näitasime Kristinale videot, kus kõik ta sõbrannad talle abielu puhul õnne soovivad ja nõu annavad. Video lõpetas Siim, kes rääkis ka, et ei suuda juba abiellumist ära oodata ja kuidas ta Kristinat armastab ja… Kristina pani obv väikse pisara maha. Siis tegi ta Siimu kohta viktoriini (sai hakkama) ja peale seda kebisime me kõik õue, kus hakkasime suvikõrvitsatest peeniseid voolima.

Ütlen kohe ära, et Maigreti peenis võitis..

Ainuke pilt minust peol :D

Üsna pea saime viis käiku sööki ja jooki, vahepeal luges Kristina meile pulmavannet ja loomulikult saatis ära ka enda vanad peikad. Kuidas? Kirjutas nimed paberile ja Viirelaiu omanik saatis nad öösel kus see ja teine – ilutulestiku seljas! Peale seda jooksime me veel tunde ringi, tantsisime, kargasime, naersime, sõime, rääkisime ja lõime pitse kokku, kuni enam ei jõudnud.

Ma ise ütlen, et pidu läks 100% korda. Inimesed olid toredad, koht oli super ja elamus omaette, Kristinale meeldisid kingitused ja ka igasugused kujundused olid tänu Pillele mega ilusad, seega üks igati edukas tüdrukuteõhtu, kus ta ei pidanud mööda linna midagi müüma ja ennast alandama (reaalselt JÄLESTASIN seda oma tüdrukuteõhtu juures, haha).

Et vot siis sellised lood. Rääkige heaga, milline teie tüdrukuteõhtu oli, või mis on ägedaim tüdrukuteõhtu, kus te käinud olete? 

The post Kristina tüdrukuteõhtu: kus, millal, kellega, palju maksis, mis kingitused appeared first on Mallukas.

Mul on tunne, et mul on sel suvel tekkinud korraga mingisugune elu laadne toode. Umbes nagu Maximas juustuletis müüdav juustulaadne toode, mis näeb välja nagu juust, aga päris juustu pähe seda ka müüa ei saa. Mitte, et mu elukesel miskit häda oleks, aga mul on tunne, et mul tiksub kogu aeg mingi imelik süütunne kuklas. Kogu aeg mingid üritused, väljasõidud, sünnipäevad, peod, festivalid jne ja iga jumala kord on mul tunne, et kas ma olen nüüd sitt ema, et ma jälle kuskil ilma oma lasteta tuian? Seda enam, kui kohad, kuhu ma lähen, on täis lastega peresid.

Ausalt ka, kuradi mom guilt. Ma olen aru saanud, et isadel seda küll ei ole, sest Kardo rehmab alati käega, et issand jumal, me oleme kogu aeg nendega koos, hull asi, kas me vahepeal kuskil omaette oleme või mitte. Seda enam, et kui nad ei ole meiega, on nad oma vanavanematega, kellega neile väga meeldib koos olla. Et pole kuskile keldrisse radika külge maha jäetud, kauss õunaviiludega eees, et säh, söö. Emme-issi tulevad ülehomme tagasi. Baiiiiii!!!

Ma ei ole kuigi palju neid teemasid siin arutada tihanud, sest noh, ei taha hetkel lugeda selliseid kommentaare, et issand jumal, miks sa need lapsed üldse tegid, kui sa tahad muudkui ringi käia ja olla, et lapsepõlv ongi see aeg, kus sa oled lastega ja kui nad on suuremad, siis tuleb jälle see sinu ja teie aeg tagasi. Ja kuigi ma täiesti nõustun sellega, et lapsed on toredad ja nende kasvamist tore vaadata, siis andke mulle andeks, aga kui ma umbes nädal aega nendega 24/7 koos olen (sest lasteaial on ikka veel suvepuhkus viiendat aastat juttti, või vähemalt nii tundub), siis on mul küll selline tunne, et olgu musirullikesed, emme läheb joob nüüd sõbrannadega pudeli veini VÕI paneb endal kuuris paela kaela, ise valige kumb saama hakkab, aga üks kahest kindlasti lähiajal juhtub.

Olge inimesed, ärge nüüd sõna-sõnalt võtke, või risti lööge, aga vahepeal ma istun kodus ja mõtlen, et kas keegi seletaks mulle, kuidas mul on 30-aastasena kolm eelkooliealist last. Nagu…mida ma mõtlesin, ah?! Ja kuigi nad vahepeal on super nunnud ja naljakad ja toredad, siis on need hetked, kus Lende rahmeeli tite ja enda juukseid küünekääridega maha nüsib, kassipoega kümblustünni viskab (sest kiisu tahab ka ujuda ja raudpolt ei upu niisama sinna ära), Mari närvi läheb, et hambahaldjalt sott euri ei saanud (wtf?? kui hambahaldjad soti tooks, siis ma lööks endal kuu lõpus ise paar klahvi välja, kui aus olla), tekitavad tunde, et vabandage, mis see hullari otseliini number oligi? Lapsed on lihtsalt nii pagana intensiivsed ja miskipärast tahavad ainult lollitada või jonnida. Näiteks on praegu Lende ja Marta vahel käimas faas, kus kumbki ei tohi katsuda, ega isegi vaadata asja, millega teine parasjagu mängib/tegeleb.

Ükspäev küsis Lende vett, mille peale hakkas ka Marta vett küsima. Tõin klaasi vett ja andsin selle Martale, sest ta istus mulle lähemal, Lendele ütlesin, et las Marta võtab lonksu, siis saad sina. Lende läks super närvi ja röökis terve aja, kuni Marta jõi. Kui ma klaasi talle ulatasin, hakkas Marta röökima, et tahab “VEEL JUUA!”, aga Lende keeldus võtmas klaasi, mida Marta puudutanud oli ja Marta keeldus tagasi võtmast klaasi, mida ma Lendele pakkuda julgesin. Ehk siis ma pidin minema kööki ja tooma kaks uut klaasi vett. Ja sellised näited on iga päev, iga jumala asjaga. Hommikust õhtuni.

Ja mis asja veelgi kenaks teeb, hommikud on varajased. Martal on viimasel ajal tekkinud komme ärgata viie-kuue paiku, et siis mu silmamune lahti kiskuda ja mulle kõrva röökida: “ALLA! LÄMME ALLA! EMME TUDUB! ISSI TUDUB! SÜÜA!!!! SÜÜÜAAAAAA!!! ALLLLAAAAAA!!!!!! EMMMEEEEE”.

via GIPHY

Et jah. See suvi on intensiivne olnud. Lasteaeda pole ju normaalselt olnud mingi märtsist alates ja arvestades, et me jaanuarist alates Tenerifel olime, siis oleme me varsti mingi kaheksa kuud nonstop lastega koos olnud. Ja see panebki mõtlema, et kas ma olengi siis nii sitt ema ja pole mõeldud normaalseks lapsevanemaks, kui ma ei suuda kaheksat kuudki oma lastega koos ära taluda või? Või noh, TALUNUD ma olen, sest me oleme kõik elus ja enam vähem terve vaimse seisundi juures, aga vahepeal on küll tunne, et vabandage, ma just olin ise ka mingi 19 ja ma ei pidanud kellegi eest vastutama ja ei pidanud mõtlema, et lastele oleks sügiseks uusi barefoot kummikuid vaja osta ja vannitoa persseläinud remont ümber teha.

Kas teil pole nii, et vahepeal tahaks lihtsalt veitsaks selle adultimise ära lõpetada? Et lähedki välja ja näpud taeva poole ja unustad ära, et sul on kodus kaks ja pool miljonit last, kes kõik vanaemade vahel pühalikult ära jaotatud ja hommikul nead ennast maapõhja, sest su vanamutikeha ei ole enam võimeline sellist ööelu elama JA järgmisel päeval inimene olema. Aga ega lapsi huvita, need tahavad ikka su silmamune koukida, süüa, hambahaldjalt sotti ja kassipoegasid mõrvata. Ja sina muudkui ole valvel, keeda putru ja ole hea ema.

Ok, valetan. Keedan ma jee neil hommikutel putru.

“Kes tahab hommikusöögiks jäätist?!”

Mu lapsed:

via GIPHY

Ja siis tuleb Mari ja kallistab mind ja ütleb, et ma olen maailma parim emme.

Et siis järelikult… järelikult on fine? Või ei?

Kuradi mom guilt, ma ütlen.

Vahepeal ma mõtlen, et kui mul poleks kuskile lapsi hoidu anda, siis ma peaksin kogu aeg kodus olema ja oleksin see HEA ema. Või keldrisse oksa tõmmanud ema, ega iial ei tea, haha. Ma ei tea ise ka, mida ma siin varahommikul jauran, endal on suuremad täna Pärnus minu emaga ja Marta jäi Lea juurde tuttu, seega oli mul kohe hommikul aega teile siia halama tulla, et shit, ma olen nii kehva ema, sest mul polnud öösel ühtegi last kodus ja ma isegi ei käinud kuskil veini lürpimas, vaid lihtsalt jõudsin Pärnust nii hilja tagasi, et titt oli juba vanaema juurde magama keeranud.

Vot. Nüüd siis teate. Ja kui mind kuskil, näpud püsti, ringi kakerdamas näete, siis teadke kahte asja: mul oli ilmselt super intensiivne ja lapsene päev selja taga. Ja nad saavad homme hommikusöögiks raudselt jäätist.

(Mõistan, et kogu postitus kõlab nagu ma käiks ja paneks iga jumala päev hommikust õhtuni tinunni, haha, sorri, päris nii ka pole. Lihtsalt mulle tundub, et ma käin kuidagi rohkem, kui teised- need, keda nt blogimaailmas superemadeks peetakse :D Tahaks ka noh, kadedus, mis muud!).

Aga öelge ausalt, palju teie laste kõrvalt väljas käite või üldse välja saate? Ja kui SAAKS, kas käiksite? 

The post baby, I think i’m loosing my mind või miskit appeared first on Mallukas.