Eilse postituse peale kõik kirjutasid mulle, et kuidas nad armastavad mu vingu ja hala, et selle pärast siin umbes käiaksegi, hehe. Noh, täna võite siis rahumeeli selle postituse kinni panna, sest halada ei ole mul enam midagi. St, kui ma oleks eile sellest teemast kirjutanud, siis ma oleks halanud küll ja veel, aga ega ilmaasjata öelda, et hommik on õhtust targem, eks.

Seis siis selline, et eile ma olin põhimõtteliselt valmis ennast siia pahtlitolmu sisse oksa tõmbama, sest ma ei oska isegi kirjeldada seda, kui räme on elu, kus kõik asjad ja sa ise oled kaetud sellise kuiva, rõveda, sügelemaajava tolmuga. Aga siis tuli pääsetee ja selle päästee nimi oli Andra, kes hakkas suruma, et lähme Hiiumaale. Ja ma olin nagu… no muidugi lähme! Ma olen teile juba sügisel jaganud ühte head majutuskohta Hiiumaal, sinna samma me tagasi lähemegi! Muuseas, eriti äge oli sotsmeedias näha, kuidas tuttavad ja lugejad ka peale seda sinna mõnusale puhkusele läksid, tõesti väärt koht.

Lisasks sellele oli juhtunud täna jõuluime ja töömees oli täna igale poole kiled ette riputanud ja kuigi ta on ka täna plaate puurinud ja lõiganud ja igatmoodi tolmutanud, on seda siiski tunduvalt vähem, kui eelmine kord.

via GIPHY

Teine asi, mille üle ma eile oleksin kohe mõnuga halanud, oleks olnud lasteaiakohad. Eile hakati neid kohapakkumisi laiali saatma ja mina eeldasin, et ka mina saan Lendele koha ja Martale koha ja… essugi. Ei saanud ma miskit. Noh, mõneti arusaadav, sest ma tahan Lende panna tasandusrühma ja neisse pole kohti kust jalaga segada. Seda enam, et ma veel nii pirtsakas, et tahtsin teda just siisamasse lasteaeda panna, kus Mari käib. Teised kaks tasandusrühma on Kristiines ja Õismäel ja nii kaugele oleks jube ebamugav teda viia olnud. Siis oleksin ma juba mõelnud, et ah, panen tavalisse rühma siis. Samas see poleks ka just parim valik olnud, sest kuigi Lende kõneareng on palju parem, kui Maril samas vanuses ja iga päev räägib ta aina rohkem, siis tunduvalt parem on ju tasandusrühm, sest isegi täitsa tavalise kõnearenguga lapsele ei jookse see logopeeditund iial mööda külgi maha.

Marta koha suhtes olin ka ma ise süüdi, sest ma nii pikalt unustasin teda sinna üldse kirja panna. Ma ei tea, miks ma sellega nii kaua viivitasin, sest tegelikult oli see paari klõpsu küsimus. Idioot olen, mis muud. Igatahes nüüd vaatasin, et ma olen järjekorras umbes miljoneis inimene, aga SIIS ma sain aru, et ma pean seal peale klikkima mingile nupule, mis ütleb, et ta õde/vend käib samas lasteaias, mis tähendas seda, et Marta sai eelisjärjekorda ja koht ongi olemas. Wohhhooo!

Jah, ma tean, et Marta on alles väike titt, aga sellegipoolest tahan ma teda sügisest harjutama hakata, sest Kardo ilmselt ikka mingi hetk nüüd läheb kuskile tööle ja ma päriselt ka ei istu päevad läbi siin hambad laiali ja vahi lage. Mul on raske isegi siis tööd teha, kui Kardo ON kodus ja lapsi hallata üritab. Üritab, sest enamasti nad miskipärast imbuvad ikka mulle ligi nagu magnetid ja tahavad, et just mina kõike teha aitaks ja vaataks ja ette loeks ja peale puhuks. Seega tundub mõte sellest, et ma saan ÜKSI KODUS olla ja tööd teha lihtsalt jumalik.

Aga kui ma poleks Hellikusse kohta saanud, siis ei oleks ma teda üldse kuskile pannud. Ma lihtsalt ei usaldaks oma väikest beebit elusees kuskile mujale. Hellikus on mõlemad mu lapsed käinud, ma tean seda lasteaeda, ma tean neid õpetajaid ja kõik on tuttav ja usaldusväärne. Seega halleluuja, mu kõik lapsed saavad kunagi lasteaeda!

Nagu ma tean, et hea ema praegu ohkaks, et ei taha oma tibulindudest eemal olla, aga olgem ausad, peale seda kus me oleme pmst jõuludest saadik kogu aeg nendega koos olnud ja null lasteaeda vahepeal, siis on kohati küll selline tunne, et tsau lapsed, emme läheb kirjutab ennast hullarisse sisse, baiiiiii! Ja kui tuli see kiri küsimusega, et kas teie lapsed hakkavad 18. mai lasteaias käima, või ainult osadel päevadel, või ei taha veel üldse tuua, siis hea, et ma capsiga ei vastanud: NAD ON PUNKT KELL KUUS IGA JUMALA PÄEV TEIL VÄRAVA TAGA!

Jah, ma armastan oma lapsi, aga kõik, kes on lapsevanemad, need teavad, kui palju lapsed päeva jooksul küsivad ja tahavad ja vaidlevad  ja kraaklevad ja asju sassi ajavad ja solvuvad ja lõpuks ei jää muud üle, kui sa pead neid lohutama ja lepitama ja neile lugema ja neile seletama, et miks asjad on nii, nagu nad on ja rääkima, kuidas maailmaasjad käivad ja ise max kannatlik olema, isegi kui sa ühte juttu sada korda räägid, päevast päeva. See kõik ongi lapsevanemaks olemine ja see on kõik fine, aga neid on nii palju ja ma PEAN muid asju ka tegema ja lõpuks ma mõtlen, et kui keegi veel mulle kuskilt: “MAMMAAA!” karjub, siis ma suren närvivapustusse . See on muidugi omaette küsimus, et miks nad mind mammaks kutsuvad, aga just seda nad teevad. Iga kord kujutlen endale 200 kilost, rätik peas, memme ette. Aga noh, ju siis ma mamma moodi.

Niiet jah, andke andeks, aga ma viin nad lasteaeda ja pean ennast ilmselt kõvasti motiveerima, et neile normaalsel ajal järele minna (ma muidu lähen umbes 4 paiku, aga aed ju kuueni lahti ). Niiet palun väga, võite mind nüüd kehvaks emaks tembeldada, aga ausalt. Siiber on ees. Kirsiks tordil oleks nüüd küsimus, et mis sa said neid lapsi siis nii palju, kui ei jõua tegeleda. See küsimus on kuld .

ÜHESÕNAGA. See postitus kipub jälle halaks ära minema, seega ütlen siia lõppu lihtsalt, et juba kahe nädala pärast on mu lotiimu (OMGGG) ja ma pean selle tarbeks vist Covid testi tegema minema. EIII. Ma kardan seda isegi rohkem, kui imu ennast, haha. Mu ainus lootus on, et äkki veel maikuu jooksul mingi seadus veel leebub nii palju, et ma seda osa tegema ei peaks. No absull ei taha, kui aus olla. Seda enam, et vaevalt, et perearst mulle selle jaoks saatekirja annab, seega ma pean selle õuduse ise kinni ka maksma.

Vähemalt saame homme Hiiumaale. Lähme koos piltsudega ja Andra tuleb meile veits hiljem järgi, suuremad lapsed jätame kõik kus see ja teine (orbudekodusse obv, sest me ei hooli) ja saame kuni laupäevani nautida Hiiumaad. Ma ei jõua ära oodata. Ja kui kõik läheb plaani kohaselt, siis tulen ma laupäeval tagasi ja mind ootab ees valmis vannituba ja koristatud maja (kui koristajal vaba on). Pliiiis, taevaiša, anna mulle see üks võit veel! Aga kui ma valima pean, siis poogen see koristaja ja vannituba, tee nii, et ma covid testi tegema ei peaks .

Mul tuleb instas kohe loos, kus ma loosin 200€ eest Gugguu e-poe krediiti, aga ma olen nii laisk, et ma ei viitsi seda üles panna

The post konkreetselt palju random juttu lasteaiast ja lotiimust ja elust appeared first on Mallukas.

Mul on tunne, et see remont on 90 aastat kestnud. Selles suhtes, et ilmselt vist ongi, kui ükspäev töömees ei tulnud (sest plaadid ei olnud kohal) ja ma reaalselt pool päeva mõtlesin, et midagi on puudu ja tellisin refleksist talle ka lõunasöögi.

Samas see võiks juba läbi saada, sest eile pani Mari endale selga enda parima, sädeleva kleidi, värvis huuled ära ja ütles, et ta näitab nüüd ennast onule, et ta on hästi ilus ja siis ta tahab onule musi teha.

via GIPHY

Üldse on Mari viimasel ajal kogu aeg mingit musitamisjuttu ajanud. Et ta tahab lasteaeda minna ja poistele musi teha, et need talle lilli tooks? What? Kardo seletas talle, et need asjad peaksid siiski veidi vastupidi käima, et enne oota lilled ära ja siis alles vaata, et kas sa tahad musi teha kellegagi või mitte. Ma kohe kasutasin võimalust ja ütlesin Marile, et üldse võib juhtuda, et äkki tahad pärast hoopis tüdrukuid musitada, et ärgu ta nüüd asjadest ette ka tormaku. Mari mõtles veits ja ütles, et jah, ta tõesti tahab tüdrukuid ka musitada.

via GIPHY

Mu lapsed on ikka nii imelikud, ma ei või.

Also, kas keegi teab siseinfot, millal ükskord see MyFitness lahti tehakse? Ma olen ausalt varsti muidu 900 kilo, ma PEAN ennast liigutama hakkama, aga ma ei suuda iseseisvalt, sest ma olen iseloomutu ja laisk mofo.

Ahjaa, rääkides jälle sellest kehakaalust, siis ma jälle katsetan midagi. Nimelt teen ma kaasa kahenädalases Reztart väljakutses, kus tuleb iga päev vähemalt 1x enne toidukorda nende joogisegu juua. Väidetavalt vähendab see söögijärgset väsimustunnet ja aitab vähendada ülesöömist ja näksimist. Ma veel neid segusid maitsnud pole, aga kuna täna pikk tripp ees, siis autosse hea rüüpamiseks kaasa võtta. Ehk näidabki kõhtu? Muidu on ikka see, et kuskilt bensukast haarad kabanossi kaasa ja minekut On keegi neid enne katsetanud? Ma ei tea, hullemaks vast ikka ei tee ja kui tahate, siis kood Mallukas20 annab teile 20% alla, kui ka proovida tahate neid jooke või batoone. 

Okei, mul pole enam aega lobiseda, sest ma pean endale näo pähe tegema. Mul max kiire päev ja ma lubasin mingis hullushoos veel Kristina juurde sõita, et tema beebiblogis temaga ühte mängu mängida Niiet tavai, baiiiiii ja see ya! Järgmine kord näeme juba Hiiumaal.

Sry, ei leidnud paremat avapilti. Pildil siis mina, Kristel, Rauno ja Kaspar, kes oli muuseas mu ülevalt naaber ja esimene crush

Aga jutujätkuks- mis teil see nädal plaanis on?

The post tere kolmapäeva! appeared first on Mallukas.

1. Aprilli alguses algavad vannitoas elektrijamad. Tuleb elektrik, kes ütleb, et köök ja vannituba on ühe … süsteemi? all ja eraldab need ära. Lihtne värk, võttis pool tundi. Kõik korras.
2. Sama päev kaob elekter tervest majast veel umbes sada korda, kuni lõpuks ei saa vannitoa tuld üldse põlema panna, muidu pole mujal elektrit. Kuna elektrik kohe tagasi tulla ei saa, elame paar päeva nii.
3. Elektrik tuleb tagasi, vaatab, et vannitoas on ikka juhtmed maru vanad, need tuleb kõik välja vahetada. Ta teeb seda ja umbes päeva on kõik ok. Arvake, mis siis juhtub.
4. Elekter kaob. Kogu majast. Tuleb torumees. Selgub, et boiler on nii vana, tekitab mingeid elekrijamasid, et tuleb osta uus.
5. Ostan uue boileri, kuid siis selgub, et kõik vannitoa torud on vanad ja valed, tuleb välja vahetada. Torud on aga seina taga, seega tuleb sein maha võtta. Seega… tuleb ikkagi teha vannitoa remont, mida ma EI SAANUD teha, sest mul ei olnud selle jaoks hetkel raha. Tegemata ka jätta ei saa, sest noh, raske on veits elada kolme lapsega ilma veeta. Ja vahepeal elektrita.
6. Töömees alustab oma töödega 28 aprill, meie oleme enne vannitoast plaadid ise välja peksnud, et töö kiiremini läheks. Ta pakkus, et läheb umbes kaks nädalat. Tundus ok. Et aeg kiiremini läheks, otsustame Rõugesse minna, et mitte ehtitustolmu ja asjade sees olla.
7. Me tuleme tagasi reedel, 1. mail. Kuna ehitus ja värgid võtavad maa ja ilm aega, siis lähen ma nädala pärast plaate ja vanni valima, täpsemat kuuendal mail, kolmapäeval.  Lintmannis saan kõik kiirelt välja valitud ja mõlemad (vann ja plaadid) jõuavad kohale reedeks.
8. Laupäeval alustab töömees lõpuks plaatimisega ja sellel hetkel tundub kõik isegi vaikselt paika loksuvat, kuigi maja on otsast lõpuni krdi pahtlitolmu ja plaatide lõikamise sodi täis, olen ma isegi korraks veidi positiivselt meelestatud, sest seina saanud plaadid tunduvad ilusad ja ma hakkan vaikselt isegi uskuma, et see vannituba KUNAGI valmis saab.
9. Kohutava tolmutamise ja poole plaatimise peal selgub kaunis tõsiasi, et plaate on kogemata vähem tulnud ja neid tuleb juurde tellida. Mis võtab taaskord umbes neli päeva aega, sest vahele jääb nädalavahetus. Kuna töömees elab üldse Viljandis ja ilma plaatideta ei saa ta jätkata, seega elame 10-11 mai selles pooleli olevas remondijuras edasi ja 12dal saabuvadki plaadid ja töömees ja töö sai jätkuda. JÄLLE olin ma korraks positiivselt meelestatud ja omad illusiooni, et reedeks võiks kõik valmis olla.
10. Kuna töömees nägi iga päev aina rohkem selline välja, et ta pigem raiuks endal ükshaaval oma jäsemed maha, kui mu kuradi vannituba edasi remondiks, siis tundus mulle kõige loogilisem eest ära minna, et ta vähemalt mu lolli nägu vahtima ei peaks (reaaselt iga kord, kui ta mult midagi küsis ja ma JÄLLE pidin talle vastama, et ma ei tea või ma ei saa aru, siis ta vaatas mind lihtsalt sellise pilguga, mis ütles rohkem kui tuhat sõna ).
11. Tulime kolmapäeval Hiiumaale, kindla teadmisega, et tagasi tulles ootab meid kodus uhiuus vannituba.
12. Neljapäeval kirjutab töömees, et kle, “väike” probleem. Mu ostetud vann, mis mul maja ees vedeleb, ei mahu mulle vannituppa. See on kuskilt otsast liiga lai ja kuna vannituba ise on nii väike, ei mahu teda sinna paika panema.
13. Sisesta siia närvivapustustus.
14. Sisesta teine närvivapustus.
15. Töömees reedel läheb ja ostab uue vanni, mis siis lõpuks ikka paika läheb.
16. Töömees saadab kirja, et issand, see uks, mis sa ostsid, on ikka NII imelik ja suur. Mina vastan, et minu poolest olgu mis on, MA EI HAKKA MIDAGI VÄLJA VAHETAMA ja pangu see uks sinna külge ja asi ants. Mul reaalselt on selleks hetkeks sellest vannitoast no nii siiber ees, et lihtsam tunduks ukse vahelt pomm sisse visata ja ilma vannitoata elada.
17. Eile, kell KOLM öösel saadab töömees mulle paar pilti, mis mulle eluisu tagasi toovad. Ta on VALMIS saanud. Ütles ainult, et sebi nüüd torumees ja see paneb duši ja kraani paika ja ongi kõik valmis. Tuus, eks?
    
    
18. NALIII. Tuleb torumees ja mis selgub. Eks ikka seda, et see vann, mis nüüd kiiruga asemele osteti minu kauni disainvanni asemele, on loomulikult vales mõõdus, ehk siis liiga kõrge, ehk siis mu hoolega valitud segisti ei sobi sinna :)
    
19. Sisesta insult ja viharabandus.
20. Nii palju siis sellest, et naudin viimaseid tunde seda mõnusat ja päiksepaistelist Hiiumaad. Sittagi. Ma üritan siin sita netiga elu eest mingit lahendust leida, sõbranna jookseb mööda ehituspoode, et leida sobivat segistit ja dušši, et me ei peaks laskma seda seina UUESTI laiali lammutada.
21. Kätlin leiab sellise semi, enam-vähem lahenduse ja ostis selle ära. Kas see sinna päriselt sobib, seda ma veel ei tea. Arvestades, kuidas asjad siiani läinud on, siis ilmselt mitte. Heh, ma oleks hämmingus, kui mu valamusegisti üldse paika sai. Ja loomulikult ei ole see uus lahendus selline, nagu ma tahtnud oleks. Need on suvalised, kiiruga valitud asendused :))))
22. Ekstra vann ja dušš on konkreetselt ära võtnud ka mu viimased rahavarud. Niiet baiiiii lotiimu. I would really wanna do that, but I dont have any fking money. Like ANY fking money (tioktok ref obv).

Ma VIHKAN seda vannitoa remonti, ma saan kohe närvivapustuse ja tõesõna lähen ja panen kodus sellele vannitoale tule otsa.

Bai, tänks ränti kuulamast.

The post kuidas üks vannituba mind enekamõteteni viis appeared first on Mallukas.

34 Tänase päeva kangelane on Kätlin, kes mööda ehituspoode jooksis (ajaga võidu, sest torumehel polnud ka siin aega eluaeg passida) ja leidis meile vähemalt MIDAGIGI seina, mis sinna mõõtudelt sobis. See ei ole küll ideaalne, sest noh, ma tahtsin ikka seda vihmadušši ja see on selline odav nikats, mille ma loodan kunagi välja vahetada, aga igatahes lahendas ta olukorra ja see tähendas ainult seda, et …trummipõrin….kui ma koju jõudsin, oli vannituba VALMIS!

Saate aru jah. VALMIS! Ma saan VANNI MINNA!

Sorri, et ma hüsteeritsen, aga ma olen nii õnnelik. Lihtsalt niiii õnnelik

Ja kui me tänase päevakangelase nimetasime, siis ei saa nimetamata jätta minu töömeest, kes need mitu nädalat siin kohapeal on käinud, igasuguseid jamasid lahendanud ja saja probleemiga maadelnud. Lisaks sellele ise välja pakkunud häid ideid ja lahendusi ja üldse, ega ta ilmaasjata pole teinud mul lastetuba, elutuba ja nüüd vannituba. Kuigi nagu öeldud, oli mul iga asjaga sada jama ja midagi ma ei tea ja vastata ei oska ja asju õigesti tellida ei oska ja… igatahes ma arvan, et kui mul järgmine kord remonti vaja on, siis ta lihtsalt blokeerib mu numbri ja e-maili ja kirjutab ennast hullumajja sisse, et ma teda kätte ei saaks. Kas ma juba mainisin, et ta oli eile kella KOLMENI öösel siin, et mu vannituba tänaseks valmis saaks? Siinkohal minu suurimad vabandused ta abikaasale, kes tänu mu näkasele vannitoale on pidanud mitu nädalat ilma abikaasata hakkama saama .

Veel üks suur abiline vannitoa valmimisel oli Lintman, kus aidati mind imekiiresti ka visiooni loomisega, rääkimata plaatide valikust. Ma poleks osanud ise kunagi neid niimoodi välja valida. Seega – kui vaja vannitoa remonti, aga endal pole isegi aimu, et kuidas ja mida teha, siis soovitan sinna pöörduda, nad aitavad. Mina arvasin, et mu vannituba on nii pisike nikats, et seda küll nüüd kuidagi maru stiilseks ei saa, aga no võta näpust.

Aga me peame algusest alustama, milline oli vannituba alguses:

Okei, arusaadavalt on need mingid suvalised pildid ja vannituba on mega segamini ka, aga noh saate aru üldmuljest. Et… kui keegi mind ei juhenda värvide ja sisekujundusega, siis palun väga, selline on minu enda isiklik saavutus .

Kui remont pihta hakkas, siis oli ta … igasugune:

peksime plaadid välja

siin juba uus kips seinas

plaadid seintes – ma ausalt siis vaatasin, et apppiiiii, see saab kohutavalt kole olema

Nagu see viimane pilt on, selline oli siis vaade päeval, kui me Hiiumaale lahkusime. Ja kui ma tagasi tulin, siis noh, SEDA ma küll ei oodanud, kui aus olla:

Kuna mul veel nagisid seinas pole, siis kasutasin stuudiost rotti lastud redelit. Tahtsin sinna mingid uhked ja kaunid rätikud osta, aga lõpuks sain Coopist 8€ tk mega pehmed hallid rätikud ja käravad need kah, kuni raatsin Zarast need kollased osta

Ukse üle olen ma kohe veel ERITI uhke, kuigi mina seda ise ei teinud, mis mul uhke olla, haha. Igatahes kirjutas mulle mingi aeg Mihkel, kes rääkis, et ta nägi mu blogist, et ma kavatsen enda vannitoas musti detaile kasutada ja tema just selliseid TigArt poes valmistab ja… kuidagi läks jutt sellele, et ta teeb puit+metall kooslusi ka ja kui ma paari näidispilti nägin, siis ma olin müüdud. Ma teadsin, et ma tahan just sellist lükatavat ust, sest meil on WC ja vannitoa uksed vastastiku ja kogu aeg peksime neid siin kokku. Lisaks see vana puit ja metall – nii ilus kooslus!

Kraanikauss: Deko.ee (link) mis muuseas praegu üle 100€ allahinnatud; segisti: Deko.ee (link)

Hetkel panin vannitoakappi suvalised korvid ja karbid, aga eks ma varsti ostan ühesugused. Lisaks tahan ma veel Mihkli käest tellida TigArt’ist sellise musta metallriiuli.  Lisaks tahan kätekuivatusrätiku jaoks sellist nagi (mega äge süsteem, ma ei ole enne sellist näinud!). Ps! Kood MALLUKAS annab TigArt epoes 20% alla!

Kes mind Instas jälgib, siis ehk nägite ka seda juttu, et just see VOH seebialus andis mulle ideid oma vannitoa jaoks ja kui mina kommenteerima pean, siis minu meelest sobib see siia ideaalselt, eks? Ja kui võrgu seest seep otsa saab, saad sinna lihtsalt uue täite panna. Reuse! Mulle üldse ei meeldi need ligased seebid oma aluste peal, aga rippuva seebiga jääb see mure ära. Ps! Täna kehtib viimast päeva veel tervel kodukal sooduskood MALLUKAS, mis annab 20% allahindlust.

Kuna ma dušši alla ei tahtnud seda tavalist metallriiulit, siis tekkis mõte, et laseks seina sisse sobivad riiulid ehitada, kus pesemisvahendeid ja muud säärast hoida. Ma tegelikult pole veel väga selgelt välja mõelnud, et kus ma mida hoidma hakkan, aga esialgu paigutasin nii. Ja riiulite sisse lasin ledid panna, et siis saab romantilises valguses vannis käia .

Need laed! Kas need pole mitte ägedad? Ma poleks never-ever millegi sellise peale tulnud ja ma isegi ei teadnud, et selliseid tehakse, aga töömees ise soovitas, et ta just kuskil tegi ja ilusad olid, et kas ma tahan. Tahtsin küll! Ja nüüd olen hirmus rahul ka.

LED peegel: andres.ee

Selle ostis Kätu täna Bauhofist, kui ma ei eksi. Koos segistiga maksid 100€, need tahaks ikka korralike vastu välja vahetada.

Eraldi tahan ma kiita seda põrandat. See on ka Lintmanist pärit (Treverkmood Mogano) ja nagu ma Instas hõikasin, siis ma poleks sellist ise iial vaadatagi osanud. Kuna mul on alumisel korrusel samasugune parkett, siis sobib mega hästi kokku ja see on niiii ilus, et nüüd ma mõtlen õudusega, et tahaks, et mul terve esik ja köök ja sellise plaadiga kaetud oleks, selle odava parketi asemel, mis siin praegu maas on.

Ja loomulikult aidati mind Lintmanis ka seinaplaadi valikuga. Töömees pakkus, et võiks suurem plaat olla ja kui mulle seda plaati näidati, siis ma olin müüdud. Seinas nii ilus, eks! Olgem ausad, vaadake seda plaati ja neid, mis ENNE piltidel on. Nagu… mida ma mõtlesin, et ma üldse sellise vannitoa kunagi kokku panin?

Vanniklaas: Andres.ee

Endiselt maailma parimad juuksehooldusvahendid Kehapoest

Vot, selline see vannituba siis sai. Nüüd aga lähme probleemini, mis ma pealkirjas välja tõin – mu vanntuba on nüüd nii ilus, et ülejäänud maja näeb sellle kõrval välja nagu viimane urgas Nüüd on selline tunne, et ooo, tahaks, et KÕIK sama ilus oleks, aga nüüd on küll remondile pikka aega kindel ei! Järgmine samm on ikka maja soojendamine ja terrass, siis võib jälle vaikselt toas ka ringi vaatama hakata. Nagu Kardo ütleb, siis kuhu meil kiiret.

Hetkel ongi vaja lihtsalt nagi ja riiulit TigArtist juurde tellida, leida mingi äge vannitoavaip ja valamukapi riiulitele ühesugused karbid. Hea oleks, kui mustad, aga no sobiks midagi puidust kah. Aaa ja mingit hambaharjatopsi ka.  Kui kellelgi midagi silma jäänud on, mis mulle sobida võiks, anna teada! Ja kui on veel millegi kohta küsimusi, siis andke tuld. Vastan, kui oskan.

Ja nüüd õhkame kõik koos, kui ilus vannituba mul on, eks

The post JÄLLE UUS PROBLEEM VANNITOAGA appeared first on Mallukas.

Ma võin praegu öelda, et mu elu on lihtsalt täiuslik, sest:

• Evert Poom vastas mulle (ma reaalselt pole elu seest kedagi nii palju fangirlinud).
• Ma nägin eile üle pika aja Ivarit!
• Lapsed on lasteaias! Ja üks neist läks sinna väga hea meelega. Teine nutta röökides, aga ega alati võita ka ei saa.
• Ma lähen täna trenni (juurdlen, kas ratta või autoga, ma tahaks kiiresti fitlife olla ).
• Hella vist on aru saanud, kuidas õues käia, st tuli kutsumise peale tuppa tagasi.
• Mu vannituba on valmis.
• Toad on semi korras.
• Külmpkapid on tühjad, aga see tähendab võimalust poodi minna ja ma olen konkreetselt nii boring housewife, et mulle meeldib väga toidupoes käia (leim olen).
• Ma arvasin, et ma olen raudselt 100kg juurde võtnud, aga kae perra, hoopis alla võtsin (küll vaid kilo, ei midagi juubeldamisväärset, haha).
• Marta uus Joie turvatool on niiii mugav, nagu miks ma ammu pöörlevat tooli ei ostnud? Nüüd on last mega hea autosse panna, enne ukerdasime teda kuidagi sinna sisse.
• Mu uus auto on ka jumala norm masin ja tänu sellele säästan ma nüüd kuus umbes 250€, woop-woop!
• Lugejad on vist kõik adblocki maha võtnud, sest mulle tundub, et varsti on uus lotiimu plekk koos ja ei saagi minemata jätta

Mul on suur palve ka. On kaks küsimust, millele ma ei suuda ega taha vastata:

• Miks ma Triinut ei follow.
• Kust on pärit mu elutoa vaip – nagu reaalselt, see vaip on nagu taak mul kaelas. Iga päev küsib umbes 10 inimest, et kust see vaip pärit, mis maksis, kuidas hooldada, kuidas vastu peab. Nagu APPI, ma ei suuda enam. RUG.motherfking.ee ja ostke endale ja vaadake ise, kuidas hooldada on Ma ausalt saan semi südari juba, kui jälle näen kirja, kus see sõna “vaip”.

Aga okei, ma nüüd peksan tupsu üles (kartupsu) ja lähme poodi. SO exiting.

Jätke mulle kommidesse, mis teil täna elu heaks teeb? Ja kas teile meedib toidupoes käia nagu null eluga debiilikule :D

The post halleluuja, tänkš taevaiša appeared first on Mallukas.

Eile nägin ühe mega armsa vastsündinud beebi pilti ja ütlesin Kardole, et tal ikka veab, et ta vasektoomia tegi, muidu ma hakkaks jälle beebit lunima raudselt Öelge mulle palun, kas see on mingi üldine naiste hormoonide või mai tea millega seotud, aga üks osa minust tahaks vist iga 2a tagant uut beebit, sest nad on nii armsad ja pisikesed ja nunnukesed. Istuvad seal tissi otsas ja joovad piima ja saab neile neid nukuriideid selga panna ja…

Issand, mõelge kui mul oleks selline mees, kes ka mega palju lapsi tahaks, siis ma kütakski neid aina teha.

Sest ma alati kipun selle fakti ära unustama, et laste saamine jätkub väga pikalt peale seda “awww, beebike” faasi. Et seal on veritsevad nibud ja öised imetamised ja kuskile minna ei saa, sest sada titte ja lõpuks null sõpra ja, noh, teate küll. See tavaline!

Ok,ok. Ma ei ole midagi nii negatiivselt meelestatud laste suhtes, aga no üldiselt saate aru ju küll. Et kui sa otsustad saada uue lapse (või minu puhul, kui sa ei otsusta, aga ikka saad), siis elu muutub üsna palju. Minul vb isiklikult mitte nii oluliselt, sest ma olen sada aastat kodus olnud ja siin töötanud, aga minu jaoks on NII oluline see minu aeg ja ära käimised jne, et ma ei saa ise ka aru, kuidas ma nii jutti neid lapsi saanud olen üldse.

Praegu on juba ideaalne. Marta on pooleteise aastane. Magab ammu ööd läbi (kusjuures sellest ajast, kui enam piima ei saanud, siis hakkas magama), sööb kõike, räägib natuke juttu, käib vahepeal ööseks vanaema juures ja no laseb mul elada ja olla ja käia. Mõtle, kui ma nüüd selle kõik ära rikuks ja oleks JÄLLE rase ja JÄLLE passiks kodus ja JÄLLE teeks kõike seda, mida ma kolme lapsega juba teinud olen. See tunduks nii absurdne, sest lapsed on mega nunnud ja #love ja värki, aga mu aju ütleb, et kolm last on enam kui küll ja mul on juba praegu käed-jalad nii tööd täis, et rohkem lapsi oleks juba vägagi liig. (Igaks petteks mainin, et mulle, mitte et ma üldiselt arvaks, et teistel olla ei võiks). Kolmega ma saan hakkama, tõusude ja mõõnadega, neljandaga saaks närvivapustuse ja kirjutaks ennast kohe hullarisse.

Ja kui mitte mina, siis Kardo kohe kindlasti

Ma tegelt tahtsin lihtsalt küsida, et kas teil on ka nii, et tahaks kogu aeg uut beebit, või on asi konkreetselt minu haiges ajus Sarisigija värk. Et üks osa on nagu fkyeah, beebiaeg on läbiiii, ma olen jälle inimeneee! Ja teine osa on nagu… i need a new one asap!

Igatahes. Ärge muretsege, mul seda titte kuskilt võtta poleks, isegi kui tahaks :D

The post tahaks beebit, see norm v? appeared first on Mallukas.

Sõbrannale tegin soovitusi, panen siis siia ka kirja.

Pmst võiks sul meigikotis tuhat asja olla, aga ma arvestasin siinkohal sellega, et Katu väga hullult ennast nagunii ei meigi ja et pigem vähem, kui rohkem asju soovitada. Seega näiteks jätsin praegu ära primeri, sest ilmselt mingi kreem on ikka kodus olemas ja häda korral sobib ka see meigi alla, et nahka pehmemaks teha.

Mina alustan meikimist tavaliselt concealerist. Ehk siis selleg juraga teed üle oma silmaalused, laud, nina ümbruse ja katad nt punased punnid, mis kuskil näos vedelevad. Osad alustavad silmameigist, see ka fine ja isegi loogiline, et sa lauvärve ei ajaks juba valmis meigile, aga ma enamasti teen nii lihtsa silmameigi, et suva, kuidagi endal harjumus jätta viimaseks.

Järgmine samm: jumekas! Mina soovitaksin alati osta 2 korraga. Hele ja tume. Siis saad ise neid kokku segada ja saad alati endale sobiva tooni. Mina nt pole never poest enda seda ÕIGET saanud, aga ise kokku möksida on lihtne. Veel enam, et kui nüüd tulevad soojad ilmad, võtad veidi päikest näkku, siis ei pea kohe uut ostma minema.

Jumekas näos, siis panen ma silmade alla seda silmade alust puudrit, et silma alla kortsukesi ei tekiks, kuhu jumekas jääb. Kuna see hetkel välja müüdud, sobib minu meelest tegelt igasugune baking powder. Peale kanna seda niiske meigikäsnaga. Lihtsalt kastad ta puudrisse ja tupsutad silmade alla, nagu homset polekski.

Järgmisena väike kontuur. Ehk siis juuksepiirile ja põsesarnadele veits tumedamat stuffi, et välja näha semi peenema näoga. Kes tahab, võib endale osta selle 3 in 1 komplekti, aga ma isiklikult ostaks ikka selle maailma parima highlighteri ka juurde, sest ma seda komplekti oma proovinud ei ole ja ma ei tea garanteerida, kas ta on nii hea .

Highlighterit põseluule, ninaotsakesele, kulmude alla, ülahuule peale ja silmanurkadesse. Magic!

No ja siis on pmst juba nägu peas. Kui tahad teeselda, et oled palju vaeva näinud, siis pane laugudele kõigepealt üleni heledamat tooni, siis välisservadesse tumedamat kah. Hajuta täie rauaga, väga mööda panna ei saa nt nende kahe tooniga. Samas kui ei viitsi, pane aint heledat, käib kah. Kui tunned, et suudad, tee lainerijoon, see on selleks päris hea variant. Kui ei, kärab ilma ka. Siis ripsmetele natsa dušši (see on hea) ja lõpuks joonistad oma kulmud üle selle kulmupliiatsiga.

Ole lahke, you are done. Kui tahad, võid huuled ka teha, aga ma viimasel ajal ise ei taha miskipärast, seega olgu nii, et rohkem rõhku silmadele ja asi ants. Põsepuna on ka selline, et mõnikord panen, enamasti mitte.

Ma ise proovisin need must-have tooted panna ostukorvi ja vaatan, et alla 100€ saab kogu uhiuue meigivarustuse kenasti kätte. Okei, see eeldab, et sul on olemas nt lauvärvi jaoks pintsel (aga kui ostad suurema paleti, saab sellega jumala norm pintsli kaasa, ma ise kasutan seda, kuigi mul nn “paremaid” ka, aga ma ei näe vahet).

Siin videos ma vist UMBES nii teen, et kes kirjakeeles aru ei saanud

Ja ma mõtlesin, et kui ma juba siin Wibo põhjal selle näite valmis tegin, siis küsisin neilt koodi ka – täna ja homme kood mallukas30. Saate kõikidelt asjadelt 30% alla, mis tähendab, et umbes 60-70€ saate siis terve uhiuue meigikoti sisu. Woop-woop!

Mainin ära, et tegemist ei ole tellitud reklaamiga, hakkasin Katule listi tegema ja tegin nii suure töö ära, et tundus narr teile ka mitte jagada. Seda enam, et need asjad mul endal kasutuses ja julgen soovitada, jehhuu. Hea hind on veel ekstra boonus.

Kas keegi on midagi wibo asjadest proovinud, peale mu eelmiseid soovitusi? Meeldisid?

The post kui mul pole mitte midagi, aga tahaks osata norm meiki teha, siis mis vaja oleks? appeared first on Mallukas.

Kui tihti istud sina oma lastega maha mängima? Ma pean tunnistama, et mina mitte nii tihti, kui lapsed ise tahaks. Nõme tunne on küll, sest kui ikka laps kutsub mängima, aga mul on parasjagu tegemata tööde nimekiri lõputu, siis ei saa iga kord ka öelda, et ah, las töö ootab, lähme mängime.  Siis avastasin ma, et tegelikult on minu vabandused ainult vabandused. Sest kui ta mind mängima kutsub, siis ei tähenda ju see seda, et ma tunde peaksin temaga maha istuma. Ta tahabki mulle natukene näidata, mida ta teeb. Ma annan mõned ideed juurde, mängime umbes 15 minutit ja laps jääb edasi täitsa ilusasti üksi edasi tegutsema. Minul ei jää küll mingi oluline ports tööst tegemata selle väikse aja peale, aga lapse jaoks on see täitsa piisav.

Ma tavaliselt räägin Mariga õhtuti meie päevast. Et mida talle meeldis teha ja mis oli ta lemmik jne. See päev, kui ma need pildid tegin, rääkis ta mulle õhtul, kui väga talle meeldis, et me kahekesti talu mängisime. Ja reaalselt ma istusin seal 15 mintsa, kuulasin, mis ta rääkis ja tegin paar pilti, ei midagi erilist, eksole. Aga tema jaoks oli see tore mälestus. Mina sain rahus tegelt päev läbi tööd teha, hehe. Et õppetund iseendale ka, et elu lastega ei ole see, et sa pead terve oma elu 24/7 neile pühendama ja kogu aeg kõrval istuma, piisab ka väiksest ajast, kui sa annad neile JÄÄGITU tähelepanu, mitte millegi kõrvalt.

Nagu ma Instas mainisin, on Legod ühed mu laste lemmikud, aga Mari enda jäägitu huvi kuulub igatahes Playmobile komplektidele, selles ei ole küsimustki. Seal on vähem niiöelda ehitamist, aga kui valmis saad, on detailsemaks mängimiseks rohkem võimalusi, kui Lego duplotel, mida meil hästi palju on. Need istuvad Martale ja Lendele paremini.

Playmobile’i “miinuseks” on see, et kui peres on ka väiksemaid lapsi, tuleb see neist rangelt eemale hoida, sest komplektidega tuleb kaasa väga palju pisikesi osasid, mis suurematele tüdrukutele on kullahinnaga, aga väikestele võib lihtlabaselt kurku minna. Näiteks on meil miniatuurseid lutipudeleid, kahvleid, nuge, kamme jne. Neid hoiame kõiki väikeste suletavate karpide sees ja mängida saab Mari nendega siis, kui teised lapsed on nt allkorrusel teise vanemaga tegevust saanud .

Näiteks Mari esimene komplekt oli aastaid tagasi just seesama mängumaja (link), aga siis ei julenud ma talle veel seda eriti kätte mängimiseks anda, jupid liiga pisikesed. Nüüd, aastaid hiljem, on maja kogu aeg kasutuses. Seal elavad kõik meie lego loomad ka, kui nad just loomaaias tööl ei ole, hehe.

Mulle meeldib playmobile juures see, et teemasid on nii palju ja iga lapse huvile leidub midagi. On loomadega seonduvaid asju, printsessikraami (isegi frozeni komplekt!), arstikomplekte, titadega komplekte (kui nt perre pesamuna sündimas), kooli komplektid, hobuste kraami, isegi mägironimine jne.

Mis mulle eriti meeldib – on suuri ja kallimaid komplekte, aga ka täitsa mõnusalt soodsa hinnaga väiksemaid komplekte. Isegi alla viie euro eest saab hakata vaikselt üles ehitama enda lapse “mängumaailma”. Näiteks meie just käisime Hellaga arsti juures ja kohe hakkas Mari ka oma mängu seda sisse põimima. Nii tore on näha, kuidas laps läbi mängu enda emotsioone ja mõtteid väljendab. Nemad saavad ju asjadest hoopis teistmoodi aru, kui meie oma täiskasvanud silmadega.

Muuseas, selliseid rollimänge nukkude ja miks mitte, Playmobile’iga, soovitatakse kasutada ka siis, kui lastel on käimas elumuutused. Ala lahutuste, haiguste ja muude eluraskuste korral, et lapsed saaksid oma tundeid välja mängida. Lastele meeldib ju mängides päriselu imiteerida ja see on neile võimalus ka oma tundeid sõnadesse panna. Näiteks meie mängisime hambaarstil käiku läbi just selle komplektiga (link) ja Mari oli niii tubli, lasi lausa mitu auku ära parandada.

Kui sul veel lapsele Playmobile ei ole, siis ma soovitan siiralt kasvõi üks soetada. Isiklikult soovitaks alates 4-5 aastasest, siis ei ole muret, et midagi alla neelatakse. Vali näiteks lapsega koos ta esimene komplekt välja ja lihtsalt võta oma elust see pool tunnikest ja kuula, mida tema maailmaasjadest arvab. Sulle põnev ja temale tore meenutada, et sai emme-issiga koos mängitud.

Mina igatahes soovitan soojalt! Ja kui kasutate koodi mallukaz, saate ostukorvi 15% soodsamalt!

Ps! Mu instasse (@mallukaz) läheb üles loos, kus võitja saab lausa 75€ kinkekaardi mänguasjapood.ee kaubavalikust

*Postitus sündis koostöös mänguasjapood.ee’ga

The post lastega tegelemisest ja muust säärasest* appeared first on Mallukas.

Minul oli autole kolm nõuet: et mul mahuks lapsed sisse ära, et mul oleks kõik need lisad, millega ma juba harjunud olen (parkimiskaamerad ja muud sellised tavalised värgid, mis igal vähegi uuemal autol on) ja täiega tahtsin ma enda ellu roolisoojendust. Okei, loogiline, et automaatkäigukast pidi olema ja lisaks eelistasin ma võimalusel bensiinimootorit.

Kõikidele mu nõuetele vastas justnimelt Kia Carens. Täpsemalt Kia Carens EX Comfort Pack 2.0.

Nagu ma ütlesin, siis auto ostmine oli suht… random. Muid autosid ma üldse ei vaadanud ega kaalunud. Lihtsalt mõtlesin, et ok, kui Piltsudele sobib, küllap sobib ka mulle. Minu kriteeriumitele vastas, hinna poolest oli norm (maksan nüüd igakuiselt pea 250€ vähem) seega ma tema nägemata ostus suurt probleemi ei näinud.

Autos on küll viis kohta, aga tagumised kolm on kõik nn täisistmed, seega lapsed mahuvad sisse. Pagassiruum on korralik ja isegi esimene kõrvaliste käib täiesti ette alla (kui tahad ala midagi pikka transportida). Mu uuel autol on ka konks ja katuse..eee.. asjad, millega saab asju katusel hoida, kui tahad. Lisaks veel pimenurga andurid, jahutatud käsilaegas ja mai tea, igast nipet näpet veel. Sõita on minu meelest sama norm kui eelmise autoga. Kuigi jah, ta 3 aastat vana, aga läbisõit ainult 30 000 km ja garantii veel mitu mitu aastat ja üldse tundus norm auto. Siiani olen rahul!

Naljakas asi selle autoga on see, et kuigi ta näeb palju väiksem välja, kui mu Peugeot, siis sees istudes ma küll mingit vahet ei tunne, et oleks kuskilt kitsas või et miskit kuskile ei mahuks. Ainukene asi, mis mind häirib, on ta värv. Lihtsalt mai tea, valge tundub nii random värv, et ma ise oleks eelistanud musta. Samas, ma olen kuulnud, et autosid saab kiletada ükskõik mis värvi. Päris tuus oleks ta näiteks kollaseks kiletada. Muidugi ma ei tea, palju selline asi maksab ja kui ma ka teada saan, siis ilmselt matan selle mõtte kohe maha, sest ma ei mäleta, millal mul viimati nii vähe raha olnud oleks üldse kui praegu.

Selle pärast ongi hea kulusid kokku hoida. Auto pealt säästan 250€ kuus, stuudio andsin ära ja keskendun nüüd kodupildistamistele, hell, isegi küüntesse pole viitsinud minna ja vahatamas käisin viimati nii ammu, et kui ma praegu minema peaks, saaks see vaene vahataja kohemaid südamerabanduse. Seega ei hakka teist parem tülitama .

Edaspidi peaks eluke nagu paremaks minema. Varsti saab see igakuine vastik väljaminek Ekspressile läbi, kallist autorenti enam maksma ei pea, remonti enam ei tee (sest teie sitad kommentaarid tapsid mu vaese töömehe hinge konkreetselt ära) ja ilus suvi võib nüüd alata, eks!

Ma pean tunnistama, et alguses ma mõtlesin küll, et krt teen hullu downgrade’i oma elus ja millega ma olen küll ära teeninud selle massive allakäigutrepi. Aga siis ma sain aru, et mul hakkasid lihtsalt päevad ja tuli halatuju peale, sest tegelt on norm ja ilus auto. Ei ole tal häda kedagi ja nii suur rahasääst kuus on ikka abiks küll. Niiet ei mingit hala enam.

Või no samas ok ma natsa halan ka ikka lõppu, et nüüdsest on Kardo isapuhkus ja -palk läbi, nii et tulevik tundub tume Ta ise on niiii aeglane, et kui tema tööotsimise peale panustada, siis ta leiaks selle umbes kaks aastat enne pensiaega, aga ma ise ei viitsi talle ka midagi otsida ja orgunnida, sest ma ei tea kust alustada ja mida ta teha tahaks ja oskaks ja mai tea. Ta võiks selle ikka ise korda ajada, suur poiss ikka. Samas ma ei taha pinda käia selle teemaga, nagu mingi näägutav mutt, teisealt kui ma iial seda ei maini ega jutuks võta, siis läheb 8 aastat mööda ja ta passib ikka kodus, sest “sa ei öelnud ju midagi”. Seega palun, siin nii palju lugejaid, kellelgi ikka tööle kedagi otsitakse? Andke teada mulle, äkki Kardo sobib kuskile .

Lähme tagasi auto teemale: mis auto teil on?

Lõpetuseks fun fact: ma suutsin oma auto numbrimärgi aint nii meelde jätta, et “üheksasada viiskümmend viis väga mõnusat katut”

The post minu uus auto! appeared first on Mallukas.

Nagu palun seletage mulle, mis pagana mood see on enda mokad megalt üle enda päris huulte värvida? Ma ausalt vajan vastuseid, et kas nad arvavad, et see on ilus? Või et keegi päriselt arvab, et neil on nii suured huuled? Ja kui keegi ka päriselt arvaks, et neil on nii suured huuled, siis miks nad tahaksid, et keegi arvaks, et neil on mingi sajandi turse näos? Ma lihtsalt… ei saa aru.

Proovisin ise järele.

Ikka ei saanud aru.

Help.

Samas ma vanasti ei saanud aru, et miks highighterit vaja on. Et miks peaks inimene läkida tahtma? Et tunduks normaalsem näost kuiv olla eks? Nüüd kühveldan seda endale kilode viisi peale ja läigin hea ilma korral keskmiselt viie kilomeetri kaugusele. Niiet ärge imestage, kui ma hakkan ka varsti niimoodi ringi käima, nagu oleks just piki piilumist saanud ja vähe paiste tõmmanud.

Ja no obv ma pidin väikse vlogi ka tegema, woop-woop biacheees.

The post TOP 1 debiilne uus iluvärk appeared first on Mallukas.

Huvitav, millest see oleneb, et mõnikord lähevad kõik toimetused lausa ludinal. Muudkui kütan tööd teha ja kõik saab nagu lennult valmis. Ja siis on aegu, kus kõik asjad venivad, jäävad millegi taha kinni, jään ise haigeks ja lõpuks keeb kõik nii üle pea, et tekib tunne, et ah, mul pole mõtetki millegagi enam alustada, sest ma olen juba kõigega NII hiljaks jäänud ja üldse, mis point sellel kõigel üldse enam on. Asja parim osa on see, et tegelikult olen ma enamasti omadega ikka kenasti järjel, lihtsalt ma olen üldiselt harjunud kõik kiiresti niks-naks valmis tegema ja kui asjad natukenegi venima jäävad, siis nad hakkavad mind konkreetselt PAINAMA ja ma ei taha neid enam teha.

Selle pärast ma töötlen alati pildid ka kohe ära, sest muidu kui nad mind mitu nädalat kuskilt kaustast vahivad, hakkab mul lausa halb, et keegi minu pärast niiii kaua oodanud on ja siis jälle mõtlen, et ah, mis ma siis üldse… (olgu öeldud, et mul vist ükski klient üle nädala ootanud pole, huh!).

Kell viis käisin, kella kaheksaks olid kliendil pildid käes. Nice!

vaatab sama näoga, mida mina nädal aega tegemata töid…

Ma tegelikult tean, mis selliste mõõnade vastu aitab: täiel rinnal uuesti moti kokku korjamine ja pihta hakkamine. Lihtsalt tee ja tee ja tee ja lõpuks on kõik valmis. Nii elu mulle õpetanud on. Ainuke asi on see, et siis võib juhtuda see asi, et kütad mitu päeva jutti ja lõpuks on jõud 100% otsas ja hakkab jälle mõõnaperiood.

Okei, ma kõlan nüüd juba nagu max skiso, kes absull oma elu ja tööga hakkama ei saa, tegelt asi nüüd nii hull ka pole. Lihtsalt mulle tundub, et ma pean valima päriselu ja blogielu vahel, sest kui ma päriselu elan, jääb blogi tagaplaanile. Ala kui kuskile läheme, siis paar päeva oleme ära, siis ikka blogida ei viitsi (kui just midagi ette kirjutanud pole spetsiaalselt, aga seda ma ei viitsi eriti) ja kui tagasi tuleme, olen reisist nii läbi, et kuidagi nagu ei saa lainele tagasi.

Mulle muuseas tundub, et see koroonaaeg on inimesed nii vihaseks ka teinud. Ükskõik mida ma teen või ütlen, siis saan insta puid alla, ei tihkagi millestki eriti kirjutada, sest ma ei viitsi mingite võõraste vihastega vaielda või enda elu valikuid põhjendada. Ükspäev siin sain sõimata, et miks mul Marta ikka mähkmetes, et kas ma tahan, et ta mul ka “puudega lapseks kasvaks”. Mida sa vastad sellisele, ah? Lihtsalt kehitad õlgu ja kustutad ära kommentaari, mis muud. Aga viimasel ajal on selliseid palju. Ja siis kihvatabki, et miks ma ülde peaksin nn vaeva nägema siia kirjutama tulema, kui saan aint sõimu selle eest.

SIIS meenub, et 99% inimestest ei sõima mind, vaid on vastupidi, alati positiivsed ja toetavad ja toredad, isegika siis, kui ma ise ühtegi nendest iseloomuomadustest parasjagu ei näita. Ja see ongi tegelt äge, et just teie pärast, just need enamus inimesi, ma ikka tulen siia vahepeal suva lobajuttu ka ajama, olgugi selleks kasvõi ainult hala või suvaline: mida ma täna tegin- jutt.

Näiteks tänane “mida ma tegin” jutt:

Täna ma ärkasin, Kardol oili 37 palavik, mis tähendab seda, et ta oli automaatselt suremas, vingus ja ebakardolik. Mulle ei meeldi sellised päevad, sest siis ma automaatselt tunnen ennast nii, et appi, ma ei pea elama oma elu sellise külma ja vihkava inimesega (kuigi ta vist tavainimesele ei tunduks tol hetkel külm ja vihkav ) aga ma olen harjunud Kardoga, kes on kogu aeg rõõmus ja teeb mulle kohvi ja nalja ja loobib komplimente ja kõik, mis on alla selle, on automaatselt see “MA EI PEA SELLIST KOHUTAVAT ELU ELAMA!” kategooria.

#blessed

Täna oli ka hommik, kus ma sain aru, et need 80 kirja mu postkastis ei vasta ise endale ja ma pean ennast nüüd kokku võtma ja tööle hakkama. Raske on ainult kokku võtta, kui kolm poolearulist ringi jooksevad, õue tahavad ja muudkui hädaldavad + vingus Kardo. Aga ma olen kõva Eesti naine. Kirjade arv on praeguseks kaheksa peal ja ma olen asjadega tagasi järjele roninud. Lausa nii palju, et sain vahepeal lastega õues mängitud ja poes käidud ja… okei, süüa teha ei jõudnud, aga selle jaoks on Wolt. Ja kuskil poole päeva pealt otsustas armuline härra mulle isegi kohvi teha, nii et elu hakkas ülesmäge minema.

Pidin endale isegi näo pähe tegema, sest mul oli vaja paar pilti teha, selle peale sain Instas kommentaari, et ma näen nii hea välja… “pole üldse sinu nägu”. Literally parim sompliment ever. Samahästi võiks kohe öelda, et ohhhoo, sina vana pekine malakas oskad ka endale nägu pähe teha ja juukseid kammida? What?! Tavaliselt sa ilge peletis, aga tore näha, et sa ka aeg-ajalt suudad norm olla.

Niiet jah. Nagu postitusest välja lugeda saab, siis on täna suht selline pool bipolaarne päev olnud. MUL on hea tuju, aga see Kardo vingus olek tõmbab mind niiiiiii alla, et teine osa minust tahaks lihtsalt max närvi minna ja hüsteeritseda Aga kuna abielureegel ütleb, et korraga võib majapidamises ainult üks tujust ära inimene, siis ma jään siiski veel normaalseks.

Krt, kuidas mehed ei händeli mittemingisugust tervisenihet.

Homme viin need lapsed kohemaid lasteaeda, ehk saab miskit siis ära ka tehtud. Tõenäosus on igatahes suurem, kui nende kodus oleku ajal. Ja aiii krt kui nüüd keegi kommib, et mul on sitt mees, ise olen närvihaige ja lapsi kasvatada ei oska ja üldse, emad, kes lapsi armastavad ei vii lapsi lasteaeda enne uut aastat (see komm ka viimasel ajal läbi käinud ).

Lõpetuseks tahan rantida, et kui ma siin suremas olin, siis ma vaatasin Grei Anatoomia viimase hooaja ära ja palun vabandage mind, aga mida perset see Alex lihtsalt NIIMOODI lampi välja kirjutati sarjast nagu? Vabandage mind, aga see mulle absull ei sobi. Üldse ma ei saa aru, miks ma seda greid vahin, ise ulun kõik osad.

Ja kõige lõpetuseks – palvetage, et teie mehed ennast iial kehvasti ei tunneks, sest muidu peate sama sitta elu elama kui mina täna.

BAIII

The post minu hirmus elu appeared first on Mallukas.

Okei, help a sister out nüüd. Ma olen nii kahevahel, saate aru jah?!

Üks osa minust: jaaa obv võiks minna, mis mul kaotada.

Teine osa minust: Malluu, hallooo, sul on targemaid asju ka rahaga teha.

+ aga siis sa poleks pekinägu.

– samas muid pekiseid osi on ikka, pohh ju.

+ ma meeldin endale nii nagu ma praegu ka olen, ei vaevle kompleksides

– oled sa kindel???? vb siis meeldksid veel rohkem endale? ah?

+ see ei kao kunagi ise ära, niiet kena oleks minna ja muretult edasi elada

-samas vb kaoks, kui sa selline laisk mofo poleks

AAAAAHHH! Ma pean juba laup minema covid testile ja esmasp kell 11 haiglasse. AAAAAH!

paanikaosakond.

Plz jätke kommentaariks üks positiivne ja üks negatiivne külg lotiimul. Mul aega üks päev otsustada

The post teie otsustate, kas ma lähen lotiimusse või ei, eks?! appeared first on Mallukas.

Välisriikidesse vaevalt enne sügist saab (kui just ei tule seda “teist lainet”, millest kõik räägivad), aga ega kodus ka koguaeg passida ei taha, ega jõua. Seega oleme me juba kaks korda seiklemas käinud, mõlemad korrad tegelikult eesmärgiga põgeneda vannitoaremondi eest ja tundub, et annab kolmaski kord sama teha, sest nüüdseks on selgunud, et lage värviti 3x ilma kuivada laskmata, mis tähendab seda, et mul on lae all värvi sees suured… veelombid. Blaah, ma ei oska seletada ja ma isegi ei taha enam kunagi sõnagi rääkida oma vannitoast või remondist üleüldse. I am done!

Miks ma üldse sellest räägin on see, et kuigi ma veel paar kuud tagasi arvasin, et nüüd nii jääbki, et konutame eluaeg kodudes, siis tegelikult planeerime me siis korraga mitte üht, vaid kahte kodumaist rännakut, niiet ei jää siin midagi seiklemata. Eestimaal ju ilusaid ja ägedaid kohti jalaga segada. Ja kuna ma põgusalt Instas jagasin teiega nii Rõuge, kui ka Hiiumaa reisi, siis nagu lubatud, räägin mõlemast kohast natsa pikemalt ka.

Tindioru talu on lihtsalt imeline koht. Ma kujutan ette, et kui ta meile oli juba kevadel super, siis suvel ja talvel on tal kindlasti mingi omaette võlu. Ideaalselt sobib ta ürituste pidamiseks, sest seal on mega palju ruumi- teisel korrusel lausa seitse magamistuba, kui ma ei eksi. Allkorrusel kaminatuba ja peoruum jne. Meie muidugi seal mingit üritust ei pidanud, aga vastavalt olukorrale oli maja parasjagu tühi ja saime peahoones olla. Muidu väiksemaid seltskondi ja peresid majutatakse majutushoones, mis on lihtsalt pisut väiksem.

Aga olemine on seal nii mõnus, nagu oleksid maakohas, mida sul tegelt ei ole. Või no MUL tegelt ei ole. Loodus on ilus, perenaine vastutulelik, pood lähedal. Mida veel tahta?! Jagan teile pilte ka, mis me seal tegime.

Nii naljakas, et me ju JUST käisime seal ja kõik oli nii raagus, nüüd juba kenasti lehtes

Taustal pesapuu vaatetorn! Kohe maja taga!

Grillil saab vahukomme teha!

minu nunnu!

Teine koht, kus me käisime oli Hiiumaal Hausma Villa, mis on osa Tahkuna majutusest. Ma olen seal enne käinud ja sisse ka näidanud SIIN postituses, aga seekord oli natukene asju muutunud ka. Näiteks oli juurde toodud telekas (mis on lastega hea asi) ja tehtud lihtsat veidi mugavamaks see olemine. Kuigi nagu näha, see maja on AMAZING! Nii amazing, et kui me seal storysid tegime, siis… ups, maja bookiti terveks suveks täis, haha. Samas me oleme seal sügisel ka käinud ja väga tuus oli, et kes tahab sügisel mingit väiksemat üritust seltskonnaga ette võtta ja neile seda WOW emotsiooni anda, siis soovitan Hausmat.

Samas nagu öeldud, on Tahkuna majutuses veel mitmeid kohti, mis on kõik maalilise looduse sees ja sealhulgas on seal näiteks üks lestapüügi koht, kuhu tulevad inimesed lausa väljaspoolt Eestit kala püüdma. Et kellel on kaasa kalastushuviline, siis miks mitte planeerida reis Hiiumaale. See on NII äge saar, mis tõesti on külastamist 100% väärt!

Meie ise muidu mõtleme veel sel suvel Hiiumaale tagasi minna, seekord külastame Sinist Villat, mis tundub ka mega äge koht, kuhu mõne sõbraga ja lastega koos minna

Kumba kohta sina külastada tahaks? Mõlemad kohad on välja pannud puhkuse enda juures: Tindioru 2 öö nende majutushoones ja Tahkuna ühe öö nende Sinises Villas Sinul jääb üle ainult otsustada, kumba sa minna tahaks!

Kui tahad osaleda Tindioru loosis, siis LIKE Tindioru Talu FBi SIIN ja kui tahaksid veeta öö Sinises Villas, siis nemad tahaksid hoopis LIKE nende instakontole @tahkuna_puhkekeskus.

Võitjaid on kaks: mõlemad saavad minna just enda soovitud kohta :) Võitja loosin välja 04.06!

Ja kui olete ise mõnes mega ägedas kohas puhanud, võite neid ka kommides soovitada :) 

The post kui kodus istumisest on kopp ees aka kes tahab puhkusele?!* appeared first on Mallukas.

Eilne oli selline segadust täis päev, sest ma olin nii kahevahel, et mis ma siis selle esmaspäevase protseduuriga teen, aga lõpuks otsustasin ära, et fine. Tavai. Ma käin siis ära. Mis mul ikka peale selle üüratu loti kaotada on Et otsust tähistada (ja ignoda fakti, et pisemad trashisid ära mu uhiuue magamistoa vaiba ja meigikoti sisu), läksime Andraga suhteliselt uude mereannirestorani “Love mussle“, mis asub Mere puiesteel ja on lihtsalt imeline koht, kuhu peavad minema kõik, kes on mereannifännid. Mina annan 10/10st. Lisaks on ka hinnad hääd, niiet soovitan üle kaeda, kellel kesklinna asja.

Loomulikult juhtus see, et “korraks restosse” minek lõppes sõbrale külla minekuga ja seal sain ma kerge šoki. Nimelt rääkis seal külas olnud 22-aastane neiu, kuidas tänapäeval KEEGI kondoomi ei kasuta, sest “its 2020, nobody does it!”.

via GIPHY

Ma ei tea, kas see on tõsi, et temavanused kondoomi tõesti ei kasuta, tema väitis igatahes, et ta on elus kohanud ühte meest, kellel oleks kondoom kaasas ja endal olla “imelik” seda välja pakkuda. Ma reaalselt istusin seal ja nägin juba vaimusilmas ette, kuidas mu lapsed on 25 ja anuvad, et palun lase mind keldrist välja ja mina ütlen, et sry, ma ei saa, maailm on nii rõve ja pekkis koht, et paar aastat peate raudselt veel keldris vastu pidama.

Palun öelge mulle, et see oli ainult see tüdruk ja tema imelik seltskond, mitte “tänapäeva 2020 mood”.

Igatahes vaatasime liialt kaua Andrei Zevakini videosid (need on kuld) ja kui lõpuks taipasime koju tulla, oli kell juba neli? Ehk siis liiga palju. LIIGA palju, kui ma kell 8 silmad avasin ja lapsed lasteaeda transportima pidin. Ja see ei olnud mu ainus kohustus – olin lubanud kella kümneks Katuga kalamaja kanti minna ühe falafelikohaga tutvust tegema minna. Normaalne täiskasvanu olen eks, endal asju vaja teha varakult, aga eiii, koju ka ei taipa normaalsel ajal tulla .

Hommik oli raske. Esiteks oli nii suur uni oli peal. Teiseks suutis kassipoeg viimasel hetkel teha spurdi välisuksest välja, mida ma isegi ei märganud. See kulmneerus sellega, et ta käpp jäi ukse vahele ja ta siiani lonkab. Nii kahju beebist. Kirsiks tordil lugesin ma taksos, et üks väike tüdruk suri ära, keda ma instas followsin. Ta ema läks 13 aprill oma 2-aastase lapsega emosse (tasakaaluhäired jne) ja eile suri ta ära. Väga agressiivne ajuvähk… NII jube, ma ei kujuta ettegi, mida see ema tunneb. Veel 2 kuud tagasi elasid nad oma tavalist elu ja viimased kuu aega vaatas ta, kuidas ta tütreke iga päevaga aina rohkem hääbub ja valud teda enda alla matavad. Vähemalt sai ta nüüd valust priiks, aga no NII kurb. Maailm on ikka nii random ja ebaaus.

Peale seda, kui me olime paar tundi veetnud õppides valmistama hummust, seesamikastet, falafeleid ja wrape, pidasime Katuga pikniku ja jalutasime Balta turul ringi. Päike siras ja nii mõnus, vaba tunne oli sees.

See kadus kohe, kui ma koju tagasi jõudsin, kus sukeldusin tavapärasesse “mul on kolm last ja miljon kohustust” ellu, aga elan sellegi üle. Mida ma võib-olla EI ela üle, on see covid test, mida ma homme tegema pean, et esmaspäeval protseduurile saada. Tundub mega rõve.

Aga vot, sellised lood. 2h pean veel üle elama, siis saab magama minna. Reaalselt ei jõua ära oodata

MA OLEN NII VÄSINUD!

The post elu update, sest teid kõiki raudselt megalt huvitab, eks… appeared first on Mallukas.

Esiteks sry, ma otsisin avapilti ja ei leidnud paremat

Vabandage, aga kas kellelegi teist on jäänud mulje, et ma olen kuidagi ebakindel inimene? Nii paljud kirjutasid mulle, et palun õpi ennast lihtsalt koos lotiga armastama ja siis sa ei pea kuskil protseduuridel ja asjadel käima. Aga kas see ei ole variant, et ma armastan ennast nii ehk naa, aga lihtsalt… tahan minna?

Ärge valesti aru saage, ma ei arva, et ma oleksin nüüd mingisugune ebamaine kaunitar, aga minu meelest olen ma ikkagi päris kena naisterahvas ja ma ei häbene oma keha juures enam mitte midagi (enam, sest kui mul ikka esihambad suus viltu olid, siis neid varjasin ma ikka nii palju kui ühel inimesel esihambaid varjata võimalik on ). Mul on päevi, kus ma näen parem välja ja päevi, kus näen kehvem välja, aga vot nii hea enesekindlusega olen ma siia ilma küll sündinud, et kuidagi enda välimuse üle masetsenud ma ei ole.

Olgu, jätame siinkohal välja need eidelikud “omg, ma naq nii pax, peax alla võtma” jutud, sest neid vahepeal leelotavad pooled naised, aga isegi sellega on nii, et ma tean, et alla võtta on küll, aga kui ka ei võtaks ja jääks eluks ajaks selliseks, siis ma masendusse ära ei sureks. Mõni ekstra voldike ja pehme kohake küll mind nii metsikult ei muserda.

Ma olen üldse selline nats tont inimene, et TEISTE arvamus mind rivist välja ei vii. Et kõik need, kes arvasid, et ma nüüd lugejate või kommentaatorite peale jooksen lotiimusse, siis kammoon, eiiii, sõbrad. Mind lihtsalt ennast häirib, et kui must pilti või miskit teha, siis 40% fotost on lott (va, kui ma just ise selfit ei tee, siis saab nurka sättida jne). Ja kuigi see pole mingi mega suur asi, siis võimaluse korral lahendaks selle ära küll.

Eile otsisin Youtube’ist ka mingeid loti imu kogemusi ja need kaks, mis ma vaatasin, mõlemad rääkisid, et neil on nii häbi seda videot teha ja nii häbi enda pärast, et ise sellega hakkama ei saanud jne. Ka üks kommentaar mulle eile oli, et kui ma käin, siis hakkan ennast hiljem väga alaväärsena tundma, et ise oma lotist lahti ei saanud

Las ma räägin teile midagi: minu meelest on iga inimese keha tema enda asi ja mida ta sellega teeb, on ka iga inimese enda asi. Seetõttu ma leian, et keegi ei peaks häbi tundma mitte ühegi protseduuri üle, mis paneb teda ennast paremini tundma. Jah, loomulikult on kahjuks inimesi, kellel on vaimselt tugevad probleemid ja kujutavad endale ette, et neil on vaja “maailma suurimaid rindu” ja ebaloomulikke huuli jne, et selle suhtes peaks küll minu meelest mingid nõuded ja asjad olema, et inimene oma keha päris ära rikkuda ei saaks, lihtsalt selle pärast, et tal mingid alaväärsuskompleksid või soov teistele meeldida vms. See on juba teine jutt.

Aga minu point on see, et kui on midagi, mis paneks paremini tundma ei võrdu automaatselt ju sellega, et enne oli jube vastik ja vihkad ennast jne. Ei ole üldse nii. Vähemalt minu puhul küll mitte. Ja need, kes eile kirjutasid, et see protseduur on neile ka huvitav ja on ka mõelnud ja suured tänud, et julgen avalikult rääkida ja näidata, et mis moodi see kõik välja näeb, siis no kammoon. Miks ma peaksin seda varjama? Selles suhtes, et ma oleks võinud muidugi, mul ei ole ju ühtegi kohustust seda teile rääkida ja ma oleks võinud ühel hetkel lihtsalt öelda, et ooo, ma nii palju alla võtnud, wow ma nii tubli. Aga mis point sellel oleks? Ma ei tea, minu meelest ei ole absull häbiasi ja ma ise vaataks ka põnevusega kellegi teise vlogi sellest või enne-pärast pilte ja kogemusi. Huvitav lihtsalt.

Niiet jah, aitäh muret tundmast, minu enesehinnanguga on kõik ok ja ma olen well aware, et ma võin sellest sitast üsna korraliku saia kokku mätsida kui tahan, aga sellegipoolest puudub mul soov ja huvi iga päev ennast üles lüüa, sest ala instasse ilusamaid pilte ja storysid kütta, haha. Ükspäev lõin ennast lille ja mine pekki, mul oli postkast umbes, et omggg, sa niii ilus Mul ausalt hakkas veits piinlik lausa, nagu rahunege maha, mul on nii awkward neid komplimente vastu võtta, sest me kõik teame, et ma tavaliselt selline ei ole. Ja meigiga saab iga moor endale korraliku morda ette maalida, mis seda siis ikka nii väga kiita.

Ma olen väga kehv komplimentide vastu võtja nagu näha, sorry

ma komplimente vastu võtmas

Igatahes… Kuhu ma jõuda tahtsin: ma arvan, et lott ei tee mind sitemaks ja koledamaks naiseks. Samas ei arva ma ka seda, et selle puudumine mind kehvemaks teeks, niiet täna käisin ja andsin covid testi (see oli korraga nagu pohhui ja mega räme, ei oskagi seisukohta võtta, haha) ja esmaspäeval kell 11 kebin siis haiglasse, kust ma lotituna langen te käte vahelee-eee.

Kõigile teile ka, kes on mingi “sul pole mingit lotti” juttu ajavad, siis ma näitan teile kahte pilti, mis ma just praegu mõlemad tegin. Üks filtriga, instasse tehtud, teine mina niisama scrollimas Ma loodan, et need 2 sekundilise vahega tehtud pildid panevad kedagi teie seast ka aru saama, et mingid suva pildid ja asjad instas ei ole mingi “ooo sa nii ilus”. Mitte, et inimestele ei võiks komplimente teha, see on nice, aga see on lihtsalt nurk ja filter, sõbrake. Nurk ja filter.

Kuidas teil on? Olete enesekindlad inimesed või pigem mitte? Häirib midagi enda juures? Laseksite selle korda teha? Let me know ja niikaua – baiiii bitches.

The post õpi ennast armastama? kle kammoon… appeared first on Mallukas.

Kas teil on vahepeal tunne, et te nagu teeskleksite täiskasvanud inimest ja ootate poolhirmuga, et millal keegi aru saab, et teil on umbes null oskust eluga adekvaatselt hakkama saada ja te ei suuda eluga kunagi jõuda sinna punkti, kus ÕIGED täiskasvanud on?

Teate küll, need, kelle toad korras, kõik plaanitu tehtud, lapsed nõuetekohaselt moekates riietes, klanitud ja mängimas ainult harivaid mänge? Ja loomulikult peaks sinna kuskile mahtuma see, et sa kaalud 50 kilo ja käid mängleva kergusega, nagu nii muuseas kolm korda nädalas trennis ja no otseloomulikult ei saa suhtet soiku lasta, mistõttu on teil ilmselgelt mehega kord nädalas kohtinguõhtu, tänu millele on teil ka peale kümmet koosveedetud aastat liblikad kõhus ja armute teineteisesse iga kord, kui teine nina teisest toast välja pistma juhtub.

Nendel täiskasvanud inimestel on kindlasti nii hea sissetulek, kes saavad öelda: “Vaene X, ta saab ainult 1000€ euri palka!” ja siis kaastundlikult pead vangutada, sest selle eest ei saa ju nädal aegagi mitmekülgselt ja toitvalt söönuks. Ja mille eest nad zen-laagrites käivad, seda teab küll ainult vanajumal. “Vaesed lapsed pole iial Bali näinud…” nutavad nad koos vaese X laste hirmsa lapsepõlve üle.

Oi ja kuidas ma sain unustada, et lisaks trennis käimisele on see õige täiskasvanud naine ka nii ennastarmastav, et käib kord kuus juuksuris, vahatamas, pediküüris, maniküüris ja miks mitte ka LPG massaažis. Tavalises massaažis saab ju näiteks siis käia, kui kord kuus perega spa tripi ette võtad, sest millalgi peab ju inimene kogu perega koos puhkama. Tõeline täiskasvanu ei väsi oma lastega koos olemisest ja tahab nendega minna igale poole ja ei tuleks selle pealegi, et lasteta puhata, sest need on tal nii hästi kasvatatud ja viisakad, et nendega koos reisimine on ainult puhas lust ja rõõm.

Samas võib reisida ja puhata ka sõpradega, keda üks tõeline täiskasvanud inimene suudab alati meeles pidada ja iial ei kuule sa tema käest vabandust, et sorri, et ma su sajanda peikakandidaadi nime ei mäleta, sest anna andeks, mul on lapsed ja elu, ma üritan ennast seal kuidagi elus hoida. Oh ei. Tõeline täiskasvanu küsib sõbrannalt iga nädal õhinaga, et kuidas asjad Jaagu/Peetri/Kalle/Ivariga lähevad. Ja mitte kunagi ei lase ta oma sõbrannasid üle, et kodus hambad laiali shit-tv’d vaadata, vaid paneb selga enda kokteilikleidi ja rüüpab kokteile just sel nädalapäeval, millal sõbrannal seltsi vaja on.

Tõeline täiskasvanu ütleb, et retuusid pole püksid ja alla soti pole mõtet teksaseid vaadatagi.

Tõeline täiskasvanu ei tee kodus praemakarone, vaid paneeritud rohemerekarpe siidise lillkapsapüreega.

Tõeline täiskasvanu teeb oma tööasjad ära kellapealt ja ei jää kunagi asjadega hiljaks, sest ta on TÄISKASVANUD inimene ja oskab oma aega võimalikult adekvaatselt planeerida.

Tõeline täiskasvanu käib teatris ja ooperis ja väisab muuseume, sest kammoon, kultuur!

Tõeline täiskasvanu ei loe Elu24’ja, blogisid ega passi Instagramis. Tal on oma elu elamisega kiire.

Tõeline täiskasvanu ei murdu kunagi, ta ei unusta ära oma auto hooldust, ta elektriarve läheb maha automaatse maksekorraldusega, sest ta on täiskasvanud inimene ja ta paneb selle peale igale oma püsivale maksele, mitte ei toksi seda iga kuu käsitsi sisse nagu loom.

Ma kunagi arvasin, et kui ma olen 25, siis ma olen täiskasvanud inimene. Nüüd olen ma 30 ja mõtlen, et ilmselt on neid, kes arvavad, et ma olen täiskasvanud inimene ja vanus passis ütleb ka, et ma nagu oleks täiskasvanud inimene, aga siin ma istun –

oma sassis korteris, poolpaljaste ja sasijuusteliste laste vahel, kellest kolmest kaks passivad telefonis, sest ema blogib ja isa teeb ma ei tea mida teisel korrusel ja aed näeb välja nagu bardakk, sest keegi ei viitsi konterinerit tellida ja liivakast istub värvituna kurvalt õues, sest keegi pole viitsinud värvi osta, ega talle liiva sisse tellida. Ja autohoolduse unustasin ma ära ja sõbranna on mu peale pahane, sest ma lasin ta üle ja oma plaane ei suuda ma normaalselt kalkuleerida ja retuusid ON mu jaoks püksid, mis muuseas vedelevad koos ülejäänud pestud riietega meetrises kuhjas mu riidekapi põhjas, kust ma endale vahepeal riideid kaevan, sest mul pole seda momenti olnud neid sorteerida, hea kui midagi üldse pestudki saab, eks.   Ja millal ma viimati kultuuri tarbisin, seda teab ainult vanajumal, sest mul pole sellise asja jaoks aega. Ja rääkides asjadest, mille jaoks mul veel aega ja viitsimist ei ole, nende asjade list läheks kuuni ja tagasi, nii et ma parem lihtsalt manan endale selle täiskasvanud inimese näo ette ja teesklen teistele, vaesekestele edasi, et ma olen eluga hakkama saav täiskasvanu, et nemad saaksid kodus istuda ja mõelda, et oota… kas ma teesklen ka täiskasvanut?!

Mina igatahes kohe kindlasti teesklen Ärge siis kellelegi öelge, eks.

The post mis ma ikka enam edasi valetan… appeared first on Mallukas.

Omg, ma nii põnevil ja … valudes. Me eile Andraga jalutasime minu juurest jõukasse (u 3.5km) ja tegime seal poolteist tundi üht koma teist. Kodus tegelesin veel igasuguse värvimise ja mässamisega, seega sain eile lõpuks kokku lausa 17 000 sammu, mis on umbes 15 000 sammu rohkem kui muidu Tulemus on aga see, et mu jalad ja käed ja tagument niii valutavad ja ma olen nii kohutavalt väsinud, et ma ei jõua seda üldnarkoosi ära oodata, haha. Tahaks lihtsalt veits veel magada.

Ja seda ma kohe saan ka, ma nimelt poole tunni pärast lähen juba kodust ära, oma elu teist narkoosi saama. Loodame, et seekord siis nii ei lähe, et ärkan rasedana… ok, ok. Ma olen üsna kindel, et seekord ma sellest taagast pääsen, kuigi Marta väike näolapp on puhas lust ja rõõm vaadata, siis rohkem enam ei viitsi.

Enda näolapp mul kahjuks NII puhas lust ja rõõm vaadata ei ole, eriti nt külje pealt:

Iga kord kui keegi must külje pealt pilti teeb, siis ma olen nagu wtf, selline kaunis lõuajoon ongi v? Et jah, sellest sindrinahast saame nüüd kenasti lahti ja ma loodan, et mingi nädala pärast saan ma teile korraliku enne-pärast pildi ette näidata. Mul ei ole tegelikult veel õrna aimugi, et kaua ja kas ma kuskilt sinine ja paistes olla võiks, aga no eks seda hiljem siis näha ole.

Kuna ma Eestist ei leidnud selliseid kohe pärast pilte ja videosid, siis teen ise, ärge muretsege. Väljamaa omi oli, aga selliste protseeduuridega on väga suur erinevus, et kus sa teed. Nt enne ravaimu ma vaatasin väljamaa vlogidest, kuidas inimesed rääkisid, et peale seda need kõhuaugud nirisevad mingit vedelikku jne, mu arst oli kohe nagu eee iu, ei seda nad ei tohi kindlasti teha, haha.

Niiet ma siis jään enda kogemust ootama ja jagan teile ka. Vaevat, et ma ainuke olen, kellel korraliku lõuajoone asemel mingi lauge kelgumägi on

Wish me luck! Ma õnneks ise närvis pole üldse, koroonatesti kartsin 100x rohkem, haha. Muuseas, mul see ka videos, niiet saate sedagi mu lotikaotus vlogist näha.

Varsti näemeeee. Lotita.

The post omg, haiglasse minek! appeared first on Mallukas.

Ma mõtlen, et millal ma esimest korda kirjutasin, et tahaks selle loti värgiga midagi ette võtta? Kes seda teab. Mulle tundub, et ma olen sada aastat sellest rääkinud. Seda enam, et esialgu pidada see mulle tehtama siis, kui kõhulegi. Too hetk lükkus ta edasi (sest mõtlesime proovida neid sel ajal uudseid ee.. happesüste vms), aga siis ma jäin rasedaks ja selle sama lotiga edasi hängima.

Mis oli jälle hea, sest enam mu arst neid süste väga ei soovitaks, sest neid tuleb mitu korda teha ja pidada hirmus valus ja ebamugav olema, seega tundus see harilik imu tunduvalt lihtsam ja valutum. Ja mingi hetk ma kirjutasingi Mardile, et kuule, tavai, vaata üle ja ütle, mis sa arvad. Mulle tundub, et see oli pea kuu tagasi, kui ma käisin konsultatsioonis ja ta oli nagu jep, siin saaks mega hea tulemuse, paneme aja kirja ja teeme ära.

Ütlen ausalt, et ega ma enne protseduuri sellele väga ei mõelnud. Kõhu omaga ma kartsin täiega, aga nüüd mul oli juba teadmine, et ah, hullu see vast ei ole, Marti ma usaldan 100% ja no mis ma ikka siis põen või kardan. Seda enam, et mul oli kogu aeg sada tegemist ja mul polnud eriti aega, et sellele väga mõelda. Alles paar päeva tagasi proovisin leida infot ja vloge, aga ei olnud väga. Seega tegin ise paar klipikest, et teile kohe näidata, mis moodi see kõik välja näeb. Pilte väga ei taibanudki teha, krt.

No ühesõnaga ma läksin kella 11ks haiglasse, pidin olema söömata/joomata. St ma ei teadnud, kas joomata ka, igatahes ma igaks juhuks siis ikka olin. Täitsin seal pabereid ja pidin umbes poolteist tundi ootama, sest arstil oli enne mind veel mingi opp. Polnud üldse hullu, sest ma lebotasin oma voodis ja scrollisin tiktokis nagu ikka. Närvi sees polnud, ainult kõht oli maru tühi.

Mingi hetk tuli Mart, sodis mulle miskit lõua alla, rääkis kiirelt protseduurist ja varsti viidigi mind siis opisaali. Või noh, ma omal jalal kõndisin sinna. Opisaal oli selline uhke, viskasin ennast sinna soojendusega lauale pikali ja kohe hakkasid kõik mu kallal sebima ja askeldama. Ma jõudsin veel Marti nähes öelda, et näed, mida kõike ma ei tee, et päise päeva ajal väikest und teha, kui anestisioloog hakkas uurima, et ega mul casually lahtiseid hambaid pole, sest tal vaja toru mulle kurku lükata. Suutsin vist piiksatada, et ehk ootate sellega nii kaua, kuni ma magama jään, aga siis ma juba tundsin, et pea hakkab juba ringi käima ja pilt tasku minema. Häguselt mäletan veel, et mulle pandi mingi mask ette, aga kümnest tagasi lugemiseni ma ei jõudnud.

Silmad tegin ma lahti ärkamistoas ja mu esimesed mõtted olid:

• AIA, mu kurk valutab. Lisaks oli mega valus neelatada.
• Ma ei saanud hästi hingata ka, sest see side oli mu pea ja kõri ümber mega kõvasti ja ma olin vist paistes ja imelikus asendis, et ma lihtsalt tegelesin seal aktiivselt sellega, et üritada ilma norsatamata või kähisemata hinge tõmmata.
• Mu kõht on tühi!

Kõige enam häirisid mind need kaks esimest punkti, seega palusin ma õel mulle vett ja valukaid anda. Rääkida oli mega raske ja pead liigutada ei saanud, pilt suht sõitis ka mul ees, et suht selline rongi alla jäänud tunne oli. Ta veel andis mulle hapnikumaski ka, et ma paremini hingata saaks ja nõnda olin ma seal ärkamistoas jupp aega. Ma isegi ei tea, kui kaua? Tunni? Mulle jälle tundus, et ma ei maganud, aga iga kord kui ma “pilgutasin” nägin ma mingisuguseid mini unenägusid, niiet ilmselt ikka magasin.

Igatahes kui oma palatisse tagasi sain, siis mul oli juba fine, rääkida oli ikka veel raske ja kui pead ette kallutasin, oli ka kehva hingata, aga iga minutiga läks asi paremaks, niiet kui ma umbes viie paiku koju sain, ei olnud mul häda kedagi. Valus ei olnud ega miskit. Ainult kõht endiselt mega tühi ja väga uimane olek. Seega sõin Kardo vaaritatud kanakotlette ja jäin vahepeal korra diivanile magama kah. Kaks korda võtsin ka paratsetamooli, aga mitte selle pärast, et valus oleks olnud, vaid Kardo käskis ja ma ei viitsinud vaielda.

Kardo on selle käigus väga toetav, näiteks ütles ta mulle, et ma olen nüüd ta isiklik, viinapudeliga pähe saanud balti jaama parmuke. Kui see pole armastus, siis mis üldse on?

Esimene öö möödus ka kenasti ja valudeta, seega võiks öelda, et hullu polnud miskit ja nüüd jääb üle ainult oodata, et kaua see paistetus ja sinikad taanduvad, et saaks mingit tulemust kah näha!

Täpsemalt näete mu haiglas viibimise aega ja kodus sidemete maha võtmist juba vlogist:

Kui teil on küsse, siis küsige aga, ma tean, et paljudele pakub see protseduur huvi, et annan nii täpseid vastuseid, kui oskan. Siiani on enimlevinud küsimus, et palju see maksab (990€), kas sain tasuta (ei saanud) ja et kas nahk siis lõual rippuma ei jää. Ma tahaks öelda, et ei jää, aga ma ju ei tea Ma eeldan, et arst oleks mulle öelnud, kui jääks Ei tea, elame näeme!

The post lotituna langen su käte vaheleeee appeared first on Mallukas.

Internet on täis black lives matter teemat ja ka mina olen pahaseid kirju saanud, et miks ma juba ometi ei anna oma lugejatele teada, et black lives matter. Noh, ma lihtsalt ei saanud aru, et oleks vahepeal mingi arusaamatus sellega olnud, et nad EI peaks matterima, kui aus olla… Aga tõsi, kõik räägivad, ütlen siis ka sõna sekka, mida mina sellest teemast arvan.

Ma olin eilseni üks nendest, kes ei arvanud päriselt, et Eestis rassismi on, või no ma polnud sellele mõelnud. Mul on endal ainult üks mustanahaline sõbranna ja kuigi ta on rääkinud haigeid lugusid, mida inimesed on talle öelnud ja kirjutanud, siis ma panin selle rohkem mitte rassismi, vaid selle kaela, et debiilikuid on ju terve ilm täis. Et umbes jah, kui temast artikkel kirjutatakse, siis panevad mingid segased sinna kommentaaridesse seda n-tähega sõna. Samas kui minust kirjutatakse, siis need samad vennad kirjutavad sinna, et ma olen mõttetu ja ajudeta lehm. Et ma kuidagi oma peas arvasin, et see umbes sama asi.

Aga eile Kristinaga rääkides sain erinevusest aru: jah, ma saan ka artiklite all sõimu, aga selline suvaline “lehm” või “debiilik” ei ole ju kuigi solvav, kui aus olla. Aga kui ma saaksin pidevalt sõimu teemal, et haha, sul on valge nahk! Roni tagasi sinna, kust sa tulid (ehk siis… pelgulinna sünnitusmajja?) siis lõpuks tekiks kindlasti endal ka selline tunne, et nagu MIDA ma tegema peaks, oma naha maha koorima, et kellelegi meele järele olla või?

Minu jaoks on absurdne mõelda, et keegi mõnitaks kedagi millegi sellise asja üle, nagu nahavärv või silmavärv või juuksevärv või jalanumber. Ja kuna see nii absurdne tundus ja ma selliseid inimesi ei tea, siis mulle tunduski, et Eestis seda probleemi ei ole. Aga kahjuks on…

Ma ise arvasin, et rassistid on selline väike, teise eesti osside ja 80-aastaste vanamoeliste penskarite siseringi teema, siis kahjuks ma vist eksisin. On nii palju muidu toredaid ja ägedaid inimesi, kes miskipärast leiavad, et keegi teine inimene on halvem millegi sellise tühise asja üle nagu nahavärv. Nagu… kui nad ise seda kõva häälega välja ütlevad, kas endal imelik ei ole? Ja kui nahavärv nii oluline on, siis kas see kehtib nii ka, et kui mõnele sõbrale suvel päike hästi peale hakkab, siis lõpetad ka temaga selleks ajaks sõpruse ära ja sõimad teda täiel rinnal, kuni päevitus maha kulub ja hakkab tagasi heledamaks tõmbuma?

Ma olen üldse selline “imelik” inimene, et mind ajavad nii kohutavalt närvi need inimesed, kes teisi diskrimineerivad. Jah, te võite ölda, et ah sina Mallukas ise käid ja mõnitad ja arvad kogu aeg midagi teiste kohta, ma isegi hakka vastu vaidlema, ma ei viitsi. Äkki olengi, kui keegi mõne konkreetse näite tooks, siis ma oskaks öelda, et kas see oli minust kena või mitte. Aga käsi südamel ma võin öelda, et mitte iial ei ole ma diskrimineerinud või mõnitanud kedagi ta nahavärvi või seksuaalse eelistuse või muu säärase pärast. Ja ma ei saa aru, kuidas see üldse kedagi teist häirib, mis tooni on kellegi nahk või kellega ta õhtul voodisse minna tahab?

Ma väga loodan, et minu lugejate seas selliseid inimesi ei ole.

Samas olen ma ka kindel, et väga paljud inimesed on rassistlikud teadmatusest. Et nad ei ole tegelikult rassistid, aga neil ei ole endal kokkupuuteid mustanahaliste inimestega, rääkimata sõpradest, kes oleks teisest rassist. Ma sain ka alles eelmine aasta Kristina endale sõbrannaks, enne elasin nagu loom, ilma mustanahaliste sõbrannadeta. Ja täitsa ausalt ma temaga suheldes olen ise küsinud ja uurinud, et mismoodi on tema meelest rääkida ja mis moodi mitte. Ja see ei tähenda, et ma enne oleks ennast rassistiks pidanud, aga ma ei saa ka eitada, et ma elu sees n-tähega sõna kasutanud ei oleks, sest see ei tundunud mulle ju kellegi jaoks solvav.

Seda selle hetkeni, kuni keegi ütles, et see tegelikult ON. Ja muud ei olegi ju vaja. Selles suhtes, et kui sa kasutad seda sõna ja ütled, et aga ma ei mõtle seda solvanguna, siis inimene, keda on selle sõnaga SÕIMATUD terve ta elu, ei saa seda eriti võtta millegi muu, kui solvanguna. See on sama hea, et ma kutsuksin teid värdjaks ja ütleksin, et aga ma ei mõtle seda solvanguna, ma lihtsalt olen harjunud pruuni peaga inimesi niimoodi kutsuma . Oleks ju ebanormaalne, eks? Seega kui te ei tea – küsige! Küsida pole ebaviiskas, see tähendabki, et sa tahad käituda õigesti, aga sa täpselt ei tea kuidas. See on normaalne!

Kõik inimesed on ühtmoodi – mõni on normaalsem, mõni tondim, mõni viisakam, mõni matsim. Need omadused on erinevad, aga sellegipoolest ei ole ju vahet, missugune ta välja näeb, või milline ta nahk on. Eks?

Seega vot, mõelge selle peale. Mõelge korra, kui rõve oleks elada nii, et sind on terve elu millegi nii tühise üle, nagu su nahavärv, mõnitatud ja sõimatud. Alates sellest ajast, kui sa olid väike laps. Ja siis leiavad osad, et aga kammoon, see on normaalne sõna, eestlased on alati nii öelnud. Teate, mis vanad eestlased veel kunagi tegid v? Kündsid näiteks hommikust õhtuni põldu. Et kui tahad nii kangekaelselt vanades kommetes kinni olla, siis sebi endale kuskilt üks hobune ja kuku põldu kündma ja kõplama. Viska seljast enda normaalsed riided ja tõmba mingi selline ürp selga, nagu tões ja õiguses nägid. Ja hoia internetist eemale, jumala eest…

Kui teie näete kuskil rassismi, siis minge vahele. Öelge sõna sekka. Ärge vaadake seda pealt. Ja ärge laske inimestel ennast õigustada sõnadega, et alati on nii öeldud ja ma ei mõtle midagi halba. Vastu sõimata ei ole mõtet, see on samale tasemele langemine – proovige vastupidi, rahulikult seletada ja tuua inimesele talle arusaadavaid näiteid. Mitte kellelegi ei meeldi ju, kui meile halvasti öeldakse. Ja kui üheksa kümnest ei viitsi sind kuulata ja jätkavad samas vaimus, siis ehk üks viitsib ja sa oledki maailma paremaks kohaks teinud.

Päriselt, see ükskord mu sõbrannal töötas. Mingi mees kommenteeris kuskil mu postituse all, et ma olen kole lits vms, ei mäleta täpselt. Ja Krissu kirjutas talle postkasti, et miks sa niimoodi võõra naisterahva kohta ütled, et mis tunne sul oleks, kui keegi võõras meessinu tütrele kunagi nii ütleks (tal oli profiilipilt lapsega koos) ja et kas selline käitumine on su lapsele eeskujuks. Ja see mees päriselt vastas, et aaa… Ma polegi nii mõelnud! Ja kustutas kommentaari ära

Rassism on alati õpetatud, seega kuulage hoolega, mida te kodus räägite ja mis sõnu kasutate. Jällegi näide, et kui kodus kasutate vabalt n- tähega sõna, aga ütlete, et ma ei ole ju rassist, ma netis ei kasuta ja mustnahaliste ümber ka mitte, siis kodus lapsele ikka õpetate, et see tavaline ja seegi on juba probleem.

Näide elust enesest: Mari ei teadnud alguses Kristina nime. Ja kuna ta rääkis tädist, kes meil käis, siis ma küsisin, et kumba ta neist kahest mõtleb. Ta ütles, et seda, kellel on mustad juuksed ja kes räägib kõva häälega . Ta ei tule never sellise asja pealegi, et nahatoon oleks üldse mingi asi, ta pole isegi minu käest kunagi küsinud selle kohta midagi, sest ta ei märka seda. See on talle suva. Ja see peaks meile kõigile suva olema.

Eile nägin seda videot ka, kus hääle järgi mingi keskealine Eesti naine filmib mustnahalisi pargis grillimas ja on maru dramaatilne, et issand, vaata, vahivad siiapoole! Nagu jeesus, ma vahiks ka, kui keegi mind grillimas filmiks lambist.. Mul oleks niii mark, kui mu ema nt sellist juttu ajaks..Aga noh, ega mõistus pole enda teha, ehk keegi suudab nendele naistele ka seletada, et nende käitumine pehmelt öeldes ajulage oli. Sama hea, et keegi filmiks neid Maximas ja ise kommenteeriks, et issand. Vaata. Kurki võtab!! Issand, mis ta teeb sellega?!?!?! Siis oleks ise ka, et mai tea, võileivale panen, mis siis…?

Kuidas teile tundub, mismoodi meil siin eestis rassismiga on ja mis selle suhtes teha saaks?

Teie olete kõik normaalsed ja tolerantsed inimesed, eks? Mul on teisse usku! Ja ma proovin ise ka normaalsem inimene olla – mul on alati olnud see teema, et kui keegi minuga ei nõustu või mu vaadetele vastu räägib, siis ma lähen kohe närvi ja hakkan sõimama, aga tegelikult viib selline käitumine meid soovitud tulemusest veel kaugemale. Igatahes tahan ma teile öelda, et… oleme kõik sõbrad. Elu on lühike ja mõttetu on oma aega vihale kulutada.

The post kas Eesti on rassistlik maa? appeared first on Mallukas.

Mul on sada postitust siin järjekorras, aga ma tunnen, et ma PEAN selle postituse kohe välja kirjutama, sest ma olen lihtsalt pehmelt öeldes hämmingus, mis hetkel mu FBi lehel toimub. Nimelt nägin ma eile instas petitsiooni Alari Kivisaare vastu. Kuna mina tema hommikuprogrammi ei kuula, siis avasin lingi, et näha, milles siis asi on. Lugesin näited läbi ja otsustasin petitsiooni ka enda lugejatega jagada. Miks? Sest näited selle mehe jutust, mis petitsioonis välja on toodud, on lihtsalt hirmsad. Ja neid on siis “nalja” pähe tehtud. Rassismi õhutamne + vägistamisohvrite mõnitamine. Need naljad EI OLE minu jaoks naljakad ja selle pärast andsin allkirja ja jagasin ka oma lehel.

Jagasin ma rohkem selle mõttega, et ehk on veel neid, kes seda raadiosaadet ei kuula ja ei teagi, millest seal räägtakse. Et ehk kellelegi on veel sellised naljad vastukarva, et siis saavad nemad ka allkirja anda.

Kuna mina seda petitsiooni ei teinud (milles mind praegu süüdistatakse elu eest, et raudset tegin), siis ma ei saa ka öelda, et ma 100% nõustun selle kohaga, et oh, laske kohe lahti. Ja ma ei arvanud, et isegi kui sinna tuleks 10 000 allkirja, et keegi ta lahti laseks. Ma lihtsalt lootsin, et mida rohkem allkirju toetamaks seda, et on teatud asju, mille üle ei tohi nalja teha, siis seda suurema tõenäosusega ütleb mõni raadioboss Kivisaarele, et kuule, inimestele need naljad ei meeldi, ära enam tee.

Aga mis juhtus? Issand jumal, ma olen eilsest saadik, selle jagamise hetkest saanud sõimu ja mõnitusi kommentaaridesse ja postkasti. Lihtsalt selle pärast, et ma jagasin arvamust, et RASSISM JA VÄGISTAMISE NALJAD EI OLE OKEID! Kas see on põhjus hakata mind ründama, alandama, naeruvääristama ja mõnitama, et ma ei arva, et selliste asjade üle oleks ilus nalja teha?

Ma saan nüüd täiesti aru, mida Kristina oma storydes rääkis, et tal on väga keeruline sõna võtta rassismi teemade üle, sest alati kui ta seda teeb, siis lendavad kohale just need, kellest jutt käib, ehk siis ta saab veel rohkem viha ja sõimu, kuigi tema oma jutuga ei solva ega sõima kedagi. Miks see nii on, ma ei tea?

Mina ka ei tea, miks inimesed seda petitsiooni nii isiklikult võtsid… Või noh, tean küll, oskan aimata: on VÄGA palju inimesi, kes on Kivisaart ja hommikuprogrammi kuulanud aastaid ja aastaid, mistõttu Kivisaar inimesena neile meeldib. Arusaadav. Ma ei vaidle vastu, et tegemist on sorava jutu ja naljavennaga. Ma eu väidagi, et ta on nüüd üks räme rassist, kes muud ei tee, kui mõnitab vägistatud naisi ja mustanahalisi ja nüüd kõik, kellele ta iial meeldinud on, on samasugused madalalaubalised matsid.

EI! Ma ei mõtle seda ju nii. Mina rääkisin konkreetselt nendest näidetest, mis on petitsioonis välja toodud. Minu jaoks ei olnud NEED konkreetsed näited kuidagi sobivad, ega vabandatavad. Musta huumorit võib iga inimene teha, aga selle koht ei ole tuntud raadiosaates, sest selliste naljade avalikult tegemine loobki kuvandi, et see on okei. Et see on naljakas.

Ma lihtsalt üritasin panna ennast sinna olukorda, kus mind on vägistatud (ei ole õnneks, aga no seda juhtub ju maailmas palju) ja siis ma järgmine hommik panen raadio tööle ja kuulan, kuidas kõigi poolt armastatud saatejuht naerab vägistatud naiste üle ja ütleb, et ju see oli vajalik. Kas see ei ole tülgastav “nali”? Minu meelest on.

Mul ei ole midagi Kivisaare vastu, ma usun, et ta on oma töös hea, sest muidu ta poleks nii kaua seda tööd teinud, ma usun, et ta on naljamees ja oskab väga osavalt huumorit teha, aga vot sellest aru ma ei saa, miks inimesed niii närvi läksid, kui ma julgesin öelda, et äkki võiks naljapangast rassismi ja vägistamisohvrid välja jätta? Kas tõesti ilma nende naljadeta ei saaks ta enam naljakas olla?

Ja nüüd saan mina lugeda, kuidas ma olen raudselt ise vägistatud, et see teema torgib (kasutati veel ;) smaile, et näidata, kui naljakas oleks, kui ma tõesti oleksk kunagi vägistatud olnud), pakutakse, et ma olen kade, et ise ei oska huumorit teha ja mõnitatatakse mu lotti ja mu kohtuasju ja mu välimust ja mu mõttetut eksistentsi jne. Sellle eest, et ma ütlen, et see ei ole okei:

Saatejuht Alari Kivisaar teeb nalja Uganda jooksukoondise naisjooksjate üle, kelle treenerit süüdistatakse võimuga manipuleerides naiste vägistamises. Kivisaar väitis, et vägistajal võis olla õigus, “kui naiste privaatsed piirkonnad on “laienenud”, siis liiguvad nende jalad kiiremini.”

“Noh, aga teiseks tuleks välja uurida, äkki tal [treeneril] oli õigus: äkki hakkasidki [ohvrid -autori märkus] kiiremini jooksma. Kui sa oled sportlane, siis on sinu jaoks sport number üks ja selle nimel oled sa valmis tegema mida iganes, ohverdama mida iganes ja see väike “tihi” pole nüüd küll mingi õudne häda. (…) Sportlased teevad ju igast imevigureid, söövad ja süstivad, sätivad ja hõõruvad ja ma-ei-tea-jumal-mida-kõike nad ära ei tee. Võibolla on asi palju lihtsam! Ei ole seal vaja doseerida ja jumal teab mida… molekulidega hullata – väike „tihi“ enne võistlust, viskab lahti kõik, mis vaja, ja läheb nagu ludiseb,“

Nagu inimesed, palun korraks mõelge, et miks te ärritute? Miks te nii kaitsepositsiooni lähete? Minu jutu point oli konkreetselt tuua välja üks osa Alari kivisaare repertuaarist, mis pole sobilik. Ma ei ütle, et need, kes teda fännavad, oleks kuidagi halvad või et ta töö oleks halb. Lihtsalt need konkreetsed naljad on väga üle piiri. Ja mulle peale lennata, et AGA VAATA MIS SA ISE ÖELNUD OLED jne. Mis see siia puutub? Et kui ma olen kunagi midagigi öelnud, siis las Kivisaar saab ka rahus kohatuid nalju teha? Need kaks asja ei lähe ju kokku.

See kõik, mis mu FBi lehel praegu toimub, on ehe näide sellest, miks inimesed ei julge kellegi kaitseks välja astuda. Sest sa saad ise sellise pasarahe kaela ja lõpuks tekib tunne, et krt, ma oleks pidanud vait olema. Aga samas ma tean, et ma ei ole ainukene, kes niii mõtleb ja näeb, et nendele naljadele pole raadioeetris kohta. Ja ärge nüüd lugege sellest välja, et minu meelest ei tohi üldse nalja teha vms…Igatahes on sellele petitsioonile nüüdkseks juba pea 3500 allkirja antud, mis on tore. Ja kui see OLEKS minu tehtud petitsioon, siis ma oleks pannud pealkirjaks lihtsalt, et andke allkiri, kui teie arvate, et need naljad pole okeid vms. Sest noh, ma ei näe, miks ta tõesti peaks töö kaotama selle pärast (nagu öeldud, ei kaota ka nagunii, see ju selge).

Vaata, mina ise olen ka minevikus öelnud asju, mille kohta olen saanud lugejatelt tagasisidet, et kle see ei ole okei. Ja see on NORMAALNE! See ei tähenda ju, et ma pean blogi kinni panema, sest ma vanasti tegin ja ütlesin asju, mida ma enam ei teeks ega ütleks. Samamoodi võib Alari tegelt olla mega tolereeriv ja tore vana, lihtsalt teeb nalju, mida ta isegi ei mõtle, et võiks olla solvavad. Aga kui keegi tähelepanu pöörab ja ütleb, et kle.. pole ju naljakas, ära enam tee, siis oleks ju okei mitte teha. See ei ole kommentaar või halvustus KOGU ta tööle, vaid imepisikesele osale. Ja minu meelest võikski Alari praegu öelda, et krt, sai jah loll nali tehtud, palun vabandust ja olekski kogu draama läbi.

Niiet inimesed, rahunege maha. Ma ei ründa ju kedagi, ma ei ütle teile halvasti, millest siis selline kaitsepositsioon? Miks ründate? Kes tahab, paneb allkirja. Kes ei taha, see ei pane. Ma ei käsi ega sunni kedagi midagi tegema, lihtsalt näitasin, mida mina sellest teemast arvan. Ja kui see ei sobi, ei pea te ju ka minu kanaleid jälgima, see on ka okei. Samamoodi nagu mina ei pea hommikuprogrammi kuulama.

Also, mul oli eile pulmaastapäev (mille me mõlemad suht ära unustasime) ja ma pool sellest lugesin sõimu enda kohta ja teise poole vandusin endale, et never ever again ma ei räägi enam asjadest, mida ma päriselt arvan. Ma lihtsalt ei viitsi ja suuda vaielda ja kaitsta ennast. Nii tobe ju tegelikult…

Et jah. Oleme sõbrad edasi või ärme ole, aga palun korraks mõtle läbi, enne kui ütled. Proovin ise sama soovitust kasutada.

*EI, MA EI ÜRITA ALARIT LASTA VALLANDADA, PEALKIRI ON LIHTSALT SELLLEST, MILLES MIND EILE PÄEV LÄBI SÜÜDISTATI.

The post kuidas ma Alari Kivisaart kadedusest vallandada üritan* appeared first on Mallukas.