Kuulge, mulle tundub, et ma harjun selle karantiini eluga siin täitsa ära. Täna näiteks käisin Lendega jalutamas, et otsida meile koju metsa alt risu, millest lauale mingisugune…kaunistuselaadne toode teha. St kui sa pead kaunistuseks putukaid täis hunnikut sodi, mis me metsa alt leidsime. Igatahes tundus see mulle hädavajalik asi, mida meisterdada ja nõnda ta tehtud saigi. Kuna eilsest oli alles paar keedumuna, tahtis Mari need ära värvida ja lõpuks sai risuhunnikule mõte ka – see ONGI selline mõttetu asi, kuhu sisse oma munad panna.

Ps! Kui sa hoolikalt kuulad, siis sa kuuled, kuidas minu joonistatud munatibu “kill me…” kähiseb.

Vajalik sodi täis korv, VÄGA vajalik

Mari üks esihammas tilbendab tal ainult veel ausõna peale suus, aga vot ära ka ei tule

Tibu enne, kui ta nägu peast ära sulas. RIP ta nägu

Kardo viis suuremad tuttu, ilmsel peidab ennast. Ma küsisin eile, et kas ta lubab mul vlogi teha sellest, kuidas ma ise talle soengut lõigata üritan ja ta mingis hullushoos lubaski. Aga nüüd, sinder, peidab ennast. Küll ma ta kinni nabin ja ära pügan. Karantiiniaeg, kui ka väga hull tuleb, kes teda ikka näeb. Irooniline oleks, kui nüüd hommepäev karantiin läbi saaks, Kardo töövestlusele kutsutaks ja ta näeks välja nt selline:

Meie igatahes kasutasime Mariga aega ära ja peale paari muna värvimist tahtis Mari vanaemale kingituse viia, sest “vanaema on nii vana ja kurb”. Ma ei tea, mulle tundub üsna kabedavõitu, aga kui Mari tahtis, siis nii ka sai. Õrreke tõi meile eile meisterdamist, seega tegime vanaemale mosaiikpurgi, kuhu Mari maja eest lilli korjas ja vanaemale ukse taha viis. Sellest mul pilti pole, aga umbes nii see valmis:

Igatahes on mu hing ja vaim nüüd alla andnud. Kaks nädalat karantiini ja ainus, mis ma soovin on koristada, lastega meisterdada, epoodides shopata (ei, ma ei ole shopahoolik, ma hoolitsen selle eest, et majandus edasi töötaks, ma olen lausa KANGELANE, kui te nii tahate sõnastada…) . Kas ma ikka mainisin, et ma üks päev kardinat triikisin?

Lisaks sain ma endale eile magamistuppa meiginurga meisterdatud. Vannituba oli nii kohutavalt minu jama täis ja ma otsustasin, et tekitan siis endale magamistuppa ühe nurga. Jumal tänatud, et Kardo pooled mu ära antavatest ja visatavatest asjadest kuuri tassib, sest ma ei pidanud selle nurga meisterdamiseks mitte üht asja ka ostma, uskumatu . Aga ma näitan teile seda nurka hiljem, sest mai saa praegu pilte tegema minna, kõik magavad. Tahate näha v? Või absull ei taha?

Ega mul muud miskit tegelikult öelda polegi, kui kuidagi vabastav tunne tuli peale. Et… mul on aega kogu aeg,mul pole kuskile kiire, aina mässan lastega. Mulle tundub, et ma olen lausa parem ema, kui enne karantiini. Seega.. jehhuu karantiinile (okok mitte muidugi viirusele endale, aga noh, you get it, eks?). Teate, mis on praegu mu suurim probleem? Et ma ei leia ühtegi e-poodi, kust tellida neid väikseid tibusid ja mune, mida okste külge riputada… Et jah. Aa see ka tegelt nadi, et ma metsa alt ainult seda oksasodi leidsin ja mitte üldse pajuoksi. Mul oli plaan lastega pajutibudest tibusid meisterdada, aga mida pole, seda pole. Ma ei tea, kust teiseid neid said, ah? Ma olen näinud, et osadel on. Ma sain niisama suva oksi vaasi.

Aknad tahavad pesu…

Igatahes hoidke Kardole palun pöialt, sest viimane kord, kui ma kelllegi juukseid lõikasin, lõppes see niimoodi… Mari siiamaani iga kord peegli ees läheb korra närvi, et mida kuramust ma ta juustega tegin. Ta veits sellline, et kõik peab võrdne ja täpne olema ja see ajab teda hulluks. Mitte muidugi nii hulluks, et mul seda lasta sirgeks lõigata… Laps ka loll pole. Kardo õnneks on Mis arvate, kuidas mul välja tuleb?

Ps!  Klikkige SIIN subscribe, mul vaja tuhat followeri saada pliis Sinnasamma läheb õhtuks ka Kardole soengu tegemise video Ma sain teada, et kui 1000 followeri saab, siis saab videode vaatamise pealt juutuubist kopikaid saama, kopikad mulle maitsevad, niiet pliis

The post konkreetselt kodukanastun ja hakkan juuksuriks appeared first on Mallukas.

Siin postituses tuleb juttu mu meiginurgast ja lõpus on ka video, kuidas ma selle meiginurga sisse õnnistasin sellega, et pügasin seal Kardot, lõikasin endale kätte, pussitasin teda kõrri ja nüüd ta näeb 16 välja. Long story short .

Ma avastasin, et ma meigin ennast kogu aeg vannitoas ja tulemus on see, et päevavalguses on kohe näha, et ma kuskil kivi all seda jumekat endale peale hõõrunud olen. Seega ajas igavus mu kaevu, või mis see väljend olla võiks, mis siia sobiks ja ma paigutasin magamistuba natukene nii ringi, et mul mahtus sinna pisikene meiginurgake ära.

Ise olen muidugi jube rahul, seega näitan teile kah. Ei ole see kellegagi koostöös või midagi, lihtsalt märgin ära, kust-mis on, kui kedagi huvitama peaks ja ma meelde tuleb, et vältida seda, mis toimub praegu IGA KORD, kui ma elutoavaiba juhtun pildile jätma. Ma liialdamata päevas siiani u 20x vastan küsimusele, et oo, kust see vaip pärit on?! Ma ausalt varsti tätoveerin endale otsaette RUG.EE! Seal oli enne väiksemaid ka, aga nüüd on ainult kõige suurem alles (mul elutoas ongi muuseas kõige suurem, aga ma mõtlesin magamistuppa väiksema ka osta….samas kes keelab mul magamistuppa roosa osta . Okei-okei, aitab vaibajuttudest).

Ei, tegelt veel ei aita! Mul tulid kaks vaipa just puhastusest ja mul on nad üle, niiet kui keegi tahab, siis ma annan nad ära 50€ tk  – SIIN postis on neid näha! Ja siis ma võib-olla ostan enda magamistuppa uue vaiba, siis on kõik ringluses ja aus

Aga aitab nüüd, näitan oma uut nukakest!

Kuna mu stuudio praegu lihtsalt ikka veel passib ja ma seal ka nagunii kunagi seda lauda ja tooli ei kasutanud, siis tassisin ma need endale siin ükspäev koju. Laud on Ikea oma, ma sain selle enda mäletamistmööda kunagi kellegi käest kasutatuna, aga seda müüakse siiani, ma olen üsna kindel (üritasin praegu otsida, aga ei leidnud, samas ma omast arust ükspäev ikea lehel mässates nägin seda, maksis u 30-40€ midagi sinnakanti). Tool oli kunagi meil kuuris ja siis stuudios ja nüüd tagasi kodus.

Peegli kiskusin oma vetsu seinalt maha (nüüd olge nagu Kardo ja küsige, et miks üldse peab vetsu seinas olema peegel, aga seda ON vaja, sest just see on peegel, kus ma pea alati aru saan, et mul midagi hammaste vahel on nüüd peangi vetsu uue peegli sebima).

Peeglid on mul juba iidamast-aadamast lamps4makeup e-poest, riiuli tõi Kardo kuuri alt ja õhuniisutaja ja diffuuser on mõlemad Airvitaminist ostetud. Muuseas, mõlemad on praegu Hullude Päevade raames allahindluses. Ma ei tea, kaua see kestab, aga ma soovitan ära osta, kui plaan seda teha oli, niisuti on u 40€ odavam.

See ruumilõhnastaja on Kodukoi e-poest ja see on üks parimatest, mis mul olnud on. Mulle väga meeldivad ka Sandrelle omad, need on sellised magusad. See bambus on ka nagu veits magus, aga värske ja hästi-hästi mõnus. Iga kord kui nüüd magamistuppa astun, siis mõtlen, et mmm… nii hea lõhn!

Kapil on WIBO uue kollektsiooni jumekad ja primer – need on NII head jumestuskreemid. Super kerge koostisega, aga nii katvad ja hea lõhnaga! Ma võtsn ühe heleda ja ühe tumeda, segan neid ise kokku. Korvid on Little Dutchi omad ja algselt lastetuppa mõeldud, aga nüüd ma omastasin need tuimalt ja ladusin oma meiki täis.

Laual on mu lemmiklõhnad: Dolce & Gabbana L’Imperatrice 3, Carolina Herrera Good Girl ja Elizabeth Arden White Tea. Mul sealt üks tegelikult veel puudu, ma mega kaua seda paganama punast “Bloomi” nillinud, aga vot ära ostnud ka pole. Lennujaamas nuusutasin seda ja no NII hea. Lihtsalt ei raatsi 80€ eest osta, ehk tulevad kunagi sellele ka aled

Ma pean eraldi veel oma uut nunnukest ka näitama. Ma tegelikult ostsin neid lausa kaks, ühe lastetuppa ka. Nüüd ongi siis üks elutoas, üks magamistoas ja üks lastetoas. See kolmas pole selle firma oma ja on veidi katki või ma ei tea. Ta töötab, aga ajab pritsides vett välja, mida ta enne ei teinud. Igatahes uued Mia’d nii ei tee ja mulle nad meeldivad väga. Mulle pandi kingituseks kaks aroomiõli ka kaasa, kena vaheldus sellele On Guardile, mida ma siin sussutan.

Igatahes vot, selline ta mul on ja täna sain seal juba korra meiki ka teha, väga mugav oli. Mitte kuskil poolpimedas vannitoas endale jumekat näkku udjada või miskit. Tuli lausa mõte, et võiks mingi päev mingi  meikimise laivi või video teha, kui juba selline uhke nurgake valmis on. Esimene video läks siiski Kardo nahka, nimelt ma ajasin tal eile juuksed maha. Hommikul sain veits šoki, kui ma võõra mehe kõrval ärkasin, aga oh well. Ja neid juukseid saan vist pool aastat magamistoast koristada, need on IGAL POOL!

Kui teid huvitab, et kes selle filmis, siis minu väikevend tuli paariks ööks külla. Ta on juba nädalaid üksi kodus olnud (mu vanemad on Soomes) ja nüüd vist hakkas tal ka üksindus painama ja küsis, kas ta võib. paariks päevaks siia tulla. Kuna me tegelikult puutusime karantiini alguses kokku nagunii ja mõlemad oleme kohusetundlikult kodus püsinud ja mitte kellegagi kokku puutunud, siis lubasin tal siia tulla küll. Ma ei tea, miks pubekatest selline negatiivne kuvand levib, sest minu väikevend on igati tubli ja abivalms ja tore noormees, kes viitsib lastega mässata ja on muidu ka viks ja viisakas. Ma võiks isegi öelda, et mul on lihtsam, kui ta siin on, hehe. Aga homme on jälle koolipäev ja kõik ta kooliasjad on kodus, seega läheb ta homme koju tagasi.

Kuigi pean tunnistama, et maru imelik on küll üle pika aja lisainimestega tsillida ja ma mõtlesin ikkagi jupp aega, et kas see on hea mõte või mitte. Aga kuna me tegelikult olime korduvalt kokku puutunud, siis mõtlesin, et ilmselt poleks enam nagunii vahet.

Vot, sellised lood siis tänasesse kaunisse pühapäeva. Kus teie ennast meigite? Kas olete kunagi kellegi juukseid lõiganud? Ja kas olete karantiini rikkunud? 

The post tegin meiginurgakese, ajasin selle karvaseks ja rikkusime karantiini appeared first on Mallukas.

Ma olen juba ni harjunud enda karantiinieluga, et loobusin oma saksapreilisusest ja läksin eile aedagi tööd tegema. Okei, ma ei ole tegelikult nüüd nii saksapreili, et mulle ei kõlbaks aiatöid teha, aga mul on pigem nagu see, et mulle meeldib, kui mu tegevusel on kohe ka tulemus näha. Eile korjasime aia pealt kõik need mänguasjad ja sodi kokku ja ma riisusin terve aia ära ja noh, värskem oli nagu küll, aga samas kui ma oleks teinud before ja after pildid, siis ega vist poleks erilist vahet näha. Aga kui ma toast asjad kokku korjan ja ära sätin, siis on ikka kohe näha, et sai alles tehtud miskit.

Haha, mul on suured probleemid eks…Aga lihtsalt selle pärast ma eelistan tavaliselt toas toimetada, et siin ma olen nagunii rohkem, kui õues ja tuba on palju lihtsam ära kasida. Ma eile riisusin tervet tagaaeda mingi KAKS tundi, ma ei tee nalja. Parim oli see, et mul oli veel viimane ruutsentimeeter riisuda, kui tuli Kardo ja oli nagu “vaata, et sa vahepeal kätt ka vahetad, muidu sul homme parem käsi mega valus”. Nagu aitäh NÜÜD ütlemast, haha. Tulemus on nüüd käes, mu parem käsi tilbendam nagu ülekeenud makaron ja on suhteliselt kasutuskõlbmatu. Et jah, tänks Kardo, et enne mainida suvatsesid. Kuigi olgem ausad, ma lõpuks proovisin teistpidi ka riisuda ja see ei olnud lihtsalt võimalik. Mu vasak pool ei oska riisuda.

Mis ma veel aias tegin: kuna ma tellisin homseks konteineri (ühe venna pärast, kes ei suuda MIDAGI ära visata ja tassib kõik sodi aeda ja kuuri laiali) siis tassisime seda jama ühte hunnikusse, et saaks homme konteinerisse visata. Sealhulgas oli mu aiamajakeses suured hunnikud eee… vilti? Ma ei tea, kas see on tegelt vilt, aga see oli igatahes materjal, mis mu sünnal oli põrandal ja seintel. Mul oli kahju seda kohe kõike ära visata, seega lõikasin parajad tükid ja vooderdasin sellega laste mängumaja põrandad ära. Sai kohe ilusam. Ja kui te arvate, et ma pilti tegin, siis.. ei teinud. Peate mind niisama uskuma. Muidugi see oleks ka hea, kui ma tegelikult tuimalt lamasin terve päeva ja lihtsalt valetan, et midagi tegin… (nali, ei lamanud).

Pidin pakiautomaadi juures käima ja kui ma juba seal olin, pidin vastu tahtmist poest läbi jooksma, sest mul oli piim otsas ja ma ei suuda musta kohvi juua lihtsalt. Õnneks mul auto kummikindaid ja deso täis ja kui ühe asja võtad, ei pea isegi korvi näppima. Mul üldse oli illusioon, et no ilmselt on poed tühjad, aga NALI. Mulle tundus, et minu ja minu sõprade/tuttavate karantiin on mingi illusioon, sest inimesed elavad ikka veel oma suvalist tavaelu.

Poes nägin ühte müüjat maskiga. Teine töötaja seisis keset poodi ja lobises sõbrannaga juttu. Ikka võimalikult lähestiku. Mul tekkis tunne, et vabandage, kas te olete koroonast miskit kuulnud? Või on teil tunne, et koroona sõprade vahel ei levi, et seda saab ainult võõra käest või? Võeh. Igatahes krabasin oma piima ja läksin iseteenindusse, kus üks vana naine oli mega segaduses ja SOSISTAS TEENINDAJALE KÕRVA midagi. Ma oleks napilt ketti pannud, kui ma seda nägin. Nagu ma saan aru, et vanainimesed võivad olla segaduses ja neil on abi vaja, aga teenindaja võiks a)kanda maski b) kindaid c) öelda vanamemmele, et tuleb hoida vahemaad ja proovida paluda tal kõvemini rääkida või midagi. Sest see mutike hingab sulle näkku ja sa paned käe ta õlale (mida ta tegi) ja siis lähed aitad kedagi teist iseteeninduskassas ja puudutad ta asju ja…

Mul ausalt tekkis selline tunne, et kas inimesed pole veel kuulnud sellest viirusest või? Kas te ei ole tähele pannud, et poes endas kogu aeg korrutatakse, et hoidke 2m vahet jne, aga eiii, jumala eest lobisege ja sosistage ja ma ei tea, mida kõike veel.

Õhtul sain veel suurema shoki. Nagu me oleme oma sõbrannadega väga lähedased ja saame VÄGA tihti kokku, aga me ei tuleks selle pealegi, et praegu kokku saada ja koos “karantiinis olla”. Nagu me ei ole peast soojad eks. Ja mul oli õnnis arvamus, et kõik inimesed on praeguseks aru saanud, et olukord on väga tõsine. Jah, ma nägin, et inimesed panid tormijooksu Sportlandi -50% ale peale ja ma nägin, et Stroomi rannas jalutasid inimesed karjakaupa, aga mul oli nagu LOOTUS, et see oli mingi eee eksitus ja nad tegelikult ikka said aru ja enam seda viga ei korda ja istuvad kenasti kodus.

Ja siis hakati mulle saatma pilte, kuidas inimesed pidutsevad JA jagavad neid pilte sotsmeedias. Nagu igasugused toredad koroonapeod, kus kõigil seljas kaitsevarustus, millest meedikutel puudu on. Näpud püsti ja #teamcorona, eks. Näod naerul ja pidu taevani. Ning ma ei räägi siin ÜHEST seltskonnast, ma sain kokku umbes kümnest erinevast peost pilte, mis olid see nädalavahetus. Kambad koos, ma ei räägi siin tiinekatest. Ma räägin täiskasvanud inimestest – LAPSEVANEMATEST. Väikeste laste emadest. Seda on jube vaadata. Ja piltide all kommentaarid “see on suvaline gripp” ühmamine.

Ma tean, ma tean – ma ei saa kontrollida kõiki inimesi ja nende tegusid. Ja ma ei saa muretseda kõikide inimeste üle, ei tohiks ennast üldse närvi ajada. Kuid ma ei saa sinna midagi teha, et see ajab mind tõesti väga kurjaks. Nii paljud inimesed suudavad oma elusid praegu nii palju muuta ja sättida, istuvad kodus, ei pea sõpradega pidu ja täidavad riigi antud korraldusi. Ja veelgi enam – meditsiinitöötajad, kes ei saa kojugi minna, sest ei taha riskida enda laste ja perede nakatumisega ja ei teagi, millal oma laste juurde minna saavad. Nad on tööga üle ujutatud, nad tegelevad iga päev sellega, et inimesed saaksidki elada nii ja tunda, et ohhoo, midagi ju eriti ei toimu, pole ju midagi hullu, paar mega vana inimest on surnud, et so what, eks? Kas te teate, et USAs suri esimene beebi koroonasse? Et ka Eestis on nakatunud väikseid lapsi? Ja kas te saate aru, et te võite selle haiguse endale koju oma lapsele või vanematele või vanaemadele tassida?

Ilmselt nad ei saa…Ja see teeb kurvaks ja tekitab tunde, et me elame paraleeluniversumis. Et on inimesed, kes istuvad kodus ja on ettevaatlikud ja võtavad asja tõsiselt- Ja IKKA VEEL on neid, kes arvavad, et see on suva gripp ja väikse peo võiks ikka maha panna ju. Ma reaalselt läksin nii närvi, et kirjutasin ja küsisin politseist, et kas selliste piltide levitajatele ei saaks hoiatust või trahvi teha. Ma ei tahaks üldse nii emm olla, aga no MIS aitab selliste inimeste puhul muu, palun öelge mulle? Äkki, kui inimesed oma debiilsuste levitamisega karistada saaks, siis mõtleks kaks korda, enne kui oma peopilte sotsmeedias jagada. Sest siis vaatavad neid pilte inimesed, kes võib-olla mõtlevad, et aa, aga tema peab pidu, suva, pean siis ka. Kõik meie teod mõjutavad inimesi meie ümber, paraku nii see on.

Võeh, hingan sisse ja välja ja elan edasi. Üritan vähemalt. Raske on uskuda isegi, et selliseid inimesi eksisteerib. Enda tutvusringkonnas keegi ei pea pidusid ja istuvad kenasti kodus ja võtavad asju tõsiselt. Ja siis on seltskonnad, kus on okei pidu panna ja koos hängida ja pärast oma laste juurde koju minna. Täielikult arusaamatu mu jaoks.

Ja tuleme tagasi nüüd koristamise ja koduse elu juurde – suures hüsteerias tegin ma aurupuhastajaga terve alumise korruse üle, palusin Kardol meie vannitoa üle silikoonida (see vanni ümbrus oli RÄME), tellisin uued rulood ära ja pesin pesu.

Selline pidu siis siinmail…Peegli tegid lapsed katki ja esikusse pandud kummutile ostetud uued …kapinupud(?) olid vales mõõdus 7 aastat õnnetust ja kapinuppudeta esikukummut for the win. Ja lõpetame selle postituse Mariga, kes on meie maja parim juutuuber ja tahtis eile oma paki avamisest video teha

The post aiatoimetused, paraleeluniversum ja koroonapeod appeared first on Mallukas.

Mul ei ole pikka juttu, ma nõuan vastuseid. Mis hüüdnimega teie oma meest kutsute? Ja mis nimega kutsub tema sind? Kunagi, kui me veel noored olime, siis Kardo kutsus mind linnukeseks, aga seda ei ole ta aastaid enam teinud. Ju siis ta sai ise ka aru, et see linnuke on tavaline vares, kes iga hommik kõrva kraaksub

Niiet me oleme nii ebaorginaalsed, et Kardo kutsub mind Malluks ja mina teda Kardoks. Või kartuubriks, või kartupsuks. Enamasti ikka Kardoks, sest noh, see on ta nimi ja seda lühendada väga kuidagi ei anna. Mingisugused musikesed ja kallikesed meil hüüdnimena kasutusel ei ole, kuigi jah, ma elus raudselt olen nii ka öelnud talle, aga üldiselt küll mitte.

Ükspäev lubas ta, et mu uus hüüdnimi on metsmaasikarull (ajendatuna siis kas sellest, et tal oli käes metsmaasikarullbiskviit VÕI sellest, et ma olen üks suur pekirull, ma ei tea), aga see oli alatu vale, sest ta ei ole mind enam nii kutsunud.

Samas mulle meeldib Mallu hüüdnimena. Palju parem, kui Mariann igatahes  

The post metsmaasikarullike ja muud hüüdnimed appeared first on Mallukas.

Kardo mässas eile terve päeva väljas, seega ma olin lastega toas. Mulle tundus, et kõik läheb väga libedalt, sain Varnast kätte oma uued diivanipadjad ja pleedi (loving them!), sättisin ilusasti toad korda ja lõin illusooni, et minust saab ideaalne koduperenaine, kes mängleva kergusega saab hakkama laste, kodu, kokkamise ja tööga.  Algus oli igatahes paljutõotav.

Pleedi enam ei ole, aga Varnast leiad veel kodusisustust, k.a neid patju, kriidivärve ja mööblit ja kõikesugust värki, ülihea pood, ma juba aastaid klient olnud. Kui ma natukene vinguks, siis piltidel tundusid need kahtsorti padjad ühte värvi, aga tegelikult on üks puhta hall mis hall.

Ja siis tulid kullerid. Esimene ei toond midagi põnevat, ainult loomadele süüa (Kasutan Penner.ee e-poodi selle jaoks: MALLUKAS15 annab soodustust 15% Kehtib kuni 30.06.2020 ja kehtib alates 25€ ostust). Tellisin kassidele ja koerale suure varu sööke ja nüüd on mõnda aega jälle mureta. Üldse ma enamasti tellin loomatoitu kuskilt e-poest, siis ei pea ise tassima. Eriti nüüd, onju…

Aga teine, PÕNEV kuller saabus siis, kui ma sain elux.ee paki. Ma olen nendega ka aastaid koostööd teinud, sedapuhku langesin ise oma reklaami ohvriks. St unistasin siin sõbranna tehtud kaneelirullidest, kui mõtlesin, et teoorias ma peaks saama neid ise ka teha. Vaatasin siis eluxi kodukale, sest mul on ju röster ja veekeedukann just sealt, et ilmselt peaks ka köögikombain nendega kokku sobima. Ja seal ta oligi, ilus mündiroheline ja puha (LINK). Mis seal ikka, kui tellisin ära. Kui mitte muuks, siis juba ilu mõttes on teist tore vaadata, haha.

Kui me siin juba unistame, siis püha jeerum, mis ma annaks selle samasuguse Smegi külmiku eest, nagu APPI, kui ilus see on! Too hetk, kui ma endale külmikut valisin, sest vana katki läks, ei olnud mul ühtegi smegi asja ja kui ma ei eksi, siis nii suuri Smege toona seal poes veel müügil ka polnud. Kas kellelgi on kodus Smegi külmikut muidu? Olete rahul? Mul hetkel Eletrolux ja muidugi ka super rahul, aga see pastellroheline… tule jumal appi. Ma abielluks sellega, kui saaks Muidugi selle hind on ka selline, et sellest võiks üldse hädavaevu unistama hakata umbes siis, kui maja on soojustatud, uus fassaad tehtud ja terrass ehitatud. Vot SIIS ma võiksin selle külmiku peale juba mõtlema hakata tasa ja targu. Ega seda vist loota ei maksa, et see eelmine katki läheks . Aga pilti võite minuga koos imetleda küll. ON ju ilus

Samas, mis isegi mõeldavam oleks, oleks SEE segisti. Meil see vana kraanikauss on nii logu, et valamu võiks ju küll ära vahetada. Et paneks näiteks SELLE valamu ja siis rohelise segisti, oleks ilus ju. Oeh, konkreetselt vajan abi juba oma sundmõtetega kodu muutmisest. Just lugesin Marca blogist, et ta ei viitsi kunagi mõelda sellistele asjadele, et miks peaks, kui vana veel töötab ja okei on, et kes viitsiks mõelda sellele. Teate, kes? MINA!

Aga ühesõnaga, lõpetame nüüd need unistused ja tuleme tagasi reaalsusesse, kus kuller tõi mulle köögikombaini ja mina lunisin Pilllelt retsepti ja hakkasin heausklikult küpsetama. Lapsed tiirutasid ka ümber ja tundsid jahu vastu huvi, seega andsin ma neile mõtlemale peotäie, et ma ise rahus tegutseda saaks.

Ütleme nii, et lapsed võtsid minu töö imiteerimist väga tõsiselt, sest sama sassis, kui oli köök, oli ka elutuba. Mari pätsas terve paki jahu veel enda kätte, et kaost suurendada. Ma samal ajal elu ees üritasin esimest korda elus pärmitaigent teha ja lootsin, et enne kui ma lõpetan, elutoast veel midagi alles oleks. Ütleme nii, et Mari tegi lõpuks elutoapõrandal jahuingleid…

Kui te küsite, et mis ta näos on, siis.. enne kui lapsed robinal alla tulid, mulle “appi” tegelesid nad kambakesti üleval enda meikimisega. Või noh, antud momendil meikis ainult Mari ja me läksime kõik koos alla…

…aga Lende jäi üles ja kui ma teda kontrollima taipasin minna, oli ta juba selline. Ta nägu on täpselt samasugune, kui ma ennast 3a meikinud olen ja siis pärast peeglist näen, et ma näen mega rõve ja ülemeigitud välja. Ilmselt Lendel tuli sama arusaam, et mõnikord less is more

Mida Marta sellel ajal tegi? No loomulikult oli väike kullatükikene!

Nali, ta suutis pool elamist veega täis plätserdada ja tegeles sellega, et ma jumala eest oma toimetusi soundtrackita tegema ei peaks. Ehk siis üürgas mulle terve aja kõrva ja tahtis näppida kõiki asju, mida ma talle anda ei saanud. Näiteks fileerimisnuga ja muid selliseid asju.

Kogu selle kammi keskel valmisid mingi hetk mu elu esimesed kaneelirullid, mis olid kuivad nagu vanamuti kannad. Pille arvas, et ehk oleksid nad pidanud tihedamalt teineteise vastas ja väiksema vormi sees olema, aga hallooo, ma ei ole miljonär, kellel mitu erimõõtu ahjuvormi on!!! Külma piimaga kannatas siiski ühe süüa, sest nii tark ma olin, et kuhjasin sinna vahele peaaegu terve purgi Yummikommide pähklikreemi. Ma ei ole paremat asja elusees saanud ja see praegu ales ka (LINK).

Kui keegi tahab rulle katsetada, siis siin on ka teile Pille antud imeline retsept (mille ma kuidagi pekki keerata suutsin).

Tainas:

1 pakk presspärmi

2 tl kardemoni

250 ml käesooja vett

550 g jahu

veerand kruusi õli

4 spl suhkrut

1 tl soola

Täidis:

Pähklikreemi 50 g

piimašokolaadi 4 spl

sulatatud võid

Suhkru-kaneeli segu

– Pane kõik kuivained kaussi, vala peale käesoe vesi, mikserda aeglasel kiirusel tainaotsikuga ühtlaseks, lisa õli, sega veel kuni kõik on ühtlane.

– Kata kauas rätiku või toidukilega, lase tund aega soojas kohas (35-40 kraadi) kerkida.

– Võta tainas kausist välja, sõtku vähese jahuga ühtlaseks palliks.

– Rulli veidi jahusel tööpinnal tainas ruudukujuliseks, määri ühte serva 5-10 cm laiuselt pähklikreemi, puista sinna peale 50 g tükeldatud piimašokolaadi.

– Ülejäänud tainas pintselda üle sulavõiga ja puista peale suhkru-kaneelisegu.

– Rulli tainas kokku nii, et šokolaad ja pähklikreem jääks rulli keskele.

– Lõika rullist 3-4 cm paksused viilud ja paiguta need teineteise vastu küpsetusvormi sisse.

– Pintselda pealt sulavõiga (just neid kohti, mis on jahused ja kuivemad). Puista peale veel veidi suhkru-kaneelisegu.

– Lase 10 min soojas kohas seista.

– Küpseta 20 minutit 200 kraadi käes.

– Soovi korral sulata veidi šokolaadi ja nirista seda üle rullide.

Lõpuks hakkasid lapsed mängima lapsevanemate lemmik mängu: seda, et nad magavad. Ma ei tea, mis selle mängu lõbu neile oli, aga igatahes elutoa põrandal nad seda mängisid ja ma sain paar sekundit rahu ja vaikust nautida, seda hetkeni, kuni hakkas pihta kiun, et keegi on kellegi koha peal ja kellelegi on rohkem tekki ja keegi pühkis oma ninakolli kellegi peale ja… JESUS HELP!

Ja kui ma juba tahtsin ahastada, et issand, kõik on jälle nii sassis ja Kardo ikka õues ja lapsed segased, siis tuli mulle veel üks pakk ja seal pakis, kallid sõbrad, oli uhiuus tolmuimeja! Saate aru või?! UHIUUS DYSON V11 absolute! Ma ei tea, kas ma laste sündimise hetkel ka nii rõõmus olin, kui seda pakki saades, haha. Ma oleks napilt pisara pannud. Ja kui ma enne arvasin, et see eelmine Dyson oli mega hea, siis see uus… ei, mul pole sõnu, ma teen varsti sellest lausa eraldi postituse, sest see masin on seda väärt. Kas see on vanaduse tunnus, kui sa tunned ülevoolavat rõõmu millestki sellisest, nagu tolmuimeja?! Kui jah, siis ma olen au ja uhkusega vanamutt!

Aga okei, ma eile panin oma masina alles laadima ja pole seda veel kasutada saanudki, seega lähen ja imen maja peal ühe korraliku tiiru, ise õnnest pisaraid valades. Ja kui ma enam kunagi ei blogi, siis ilmselt nutsin ma ennast õnnest surnuks. Ja kui te tahate ka Dysonit, siis SIIN näha kõik edasimüügikohad.

Aaaaa ja teate, mida ma täna õhtul teha proovin?! ÕMMELDA! Ma tellisin endale hunniku kangaid ja pole küll kindel, mida ja kuidas ma õmblen, aga igatahes MIDAGI ma valmis õmblen, pange aga tähele.

The post tavaline päev piltides aka hullar ja piiritu õnn appeared first on Mallukas.

Eile õhtul mõtlesin, et noh, suva, võtan selle 15 minutit oma elust ja õmblen Marile kleidi. Ma ei tea, mitu tundi ma tegelikult seda pusserdasin, aga kokku panin ma sellest igatahes 15 mintsase video, kuidas ma närvitsen, laulan, anun ja ähvardan seda pagana masinat. Mulle ausalt tundub, et kogu süü oli masinal, sest mina olen ju bit of an expert (peppa pig ref ) ja kangad olid imeilusad (Black Carrotist tellitud, kust muuseas saab koodiga mallukas kuni 12.04 lausa 25% alla, isegi juba allahinnatult kangastelt!). Aga see masin oli sama kerge kui paberileht ja niit tuli kogu aeg õige koha pealt maha ja masin pmst nuttis mu käe all, kui ma kokkuvolditud kangast õmmelda üritasin.

Ma saan aru, et Kardo on mind näinud alustamas ja sama kiiresti lõpetamas miljonit uut hobi ja seetõttu ma saan aru, miks ta pidas vajalikuks mulle viieeurose masina kinkida, noh, et ma proovin ja kui meeldib, siis saan parema osta ja kui ei meeldi, saan selle unustada sama kiiresti, kui oma kunagise huvi mängida plokkflööti, tantsida rahvatantsu, käia nahkehistöö tundides ja muud sellised hobid, mida ma katsetanud olen. Aga samas ma lugesin, et esimene masin ei tohi FULL risu ka olla, sest muidu kaob õmblemise huvi ära. Noh, veel ta kadunud pole, aga selle masina tahaks küll algosadeks peksta

Mul on lausa nii väga huvi jätkata, eile vaatasin igasuguseid videosid ka. Head inimesed tundsid mulle vist eilsest vlogi vaadates kaasa, sest mulle saadeti päris palju huvitavaid youtube’i kasutajaid, nt SEE on päris tore ja tundub lihtsaid asju tegevat. Muidu tema masin tundub ka nii hea #KADE! Niiet olge muskad, palun soovitage mulle mingit head masinat. Nagu mingi väga kallist ei taha, aga üle paari soti võib olla küll.  Samas midagi ekstra fancit ka vaja ei lähe. Aidake vaest abitut hinge! Kui uue saan, võin vana kellelegi edasi anda, kellel raudsemad närvid

Aga video on näete siin (ja kui tüli ei tee, siis pange subscribe ka, ma subscriptionikerjus). Aaa ja üks küss ka kõigile, kes youtube’iga rohkem kodused on. Kas ma pean panema alati, kui lapsed kaadris on, et tegu on lastele mõeldud sisuga? Või, et see ei ole? Krt ma ei saa aru

Kaunis alläär

The post mina, õmblemiskuninganna! appeared first on Mallukas.

Olen oma kolme lapse beebieaga õppinud üht – kui tahad kuskilt kaubanduskeskusest lastele korralikke riideid, siis tuleb Lindexisse minna. Ega muidugi leidib mujal ka joppamise peale normaalseid asju, aga paratamatult on mõne firma asjad nirud, trukid tulevad ära, riided venivad välja, kuluvad kiiresti ja lähevad topiliseks. Lindex on alati mul beebiriietel lemmik olnud, eriti just need allahindluse stanged (või e-poes SALE osa). Mul ei ole vahet olnud, kas tegu on uue või vana kollektsiooniga, aga ma tean, et Lindexi asjad venivad, ei kaota pesus värvi ja jäävad sama pehmeks ja mõnusaks, kui alguses. On üks väga kallis firma, mida ma hetkel nimetada ei tihka, mille riided lähevad pesteks KÕVAKS. Ma ei tea miks, või kuidas, ma ei pese neid kuidagi teisiti, kui teiste firmade asju, aga nende bodyd ja onesied lähevad justkui kõvaks, ma ei oska paremini seletada. Imelik.

Lindexil nii ei ole, asju saab kaua kasutada, pikendavad riided võimaldavad neid üli kaua kanda ka ühel lapsel, hiljem saab edasi pärandada teistele lastele. Konkreetselt kiidan taevani, sest olen ise nende asju aastaid ostnud. Ja kui ma nad endale koostööpartneriks ka sain, siis oli küll hallleluuja! Nii hea meel, tõesõna! Eriti meeldib mulle see, et nende viimase aja kollektsioonides on maru palju kollaseid toone. Mari meeleheaks on seal ka Frozeni kraami ja Marta ei kommenteeri midagi, vaid kannab viisakalt kõike, mis talle selga pannakse

Ps! Kas te juba teadsite, et kood “mallukasloveslindex” annab e-poes -25% soodukat ja seda kuni 19.04!

See viimane pilt Lendest… ma ei või Igatahes, mis ma siin pikalt keerutan! Mul läheb koostöös Lindexiga käima lausa kaks loosi. Üks siinsamas blogis ja võitja saab endale lausa 200€ eest ostukrediiti! Et loosis osaleda, mine klikka LIKE LindexEstonia Facebooki lehel SIIN ja jäta mulle kommentaar, et soovid loosis osa võtta. Võid ka ära mainida, miks sulle Lindexi riided südamelähedaseks saanud on

Teine loos läheb käima Facebookis ja seal läheb loosi 100€ kinkekaart, seega et oma võiduvõimalusi suurendada, osale mõlemas!

*Ka postitus sündis koostöös Lindexiga!

The post Lindexi asjad on nii mõnusad, eks!* appeared first on Mallukas.

Ma panen viimasel ajal aina rohkem tähele, et ma üritan iseendaga vaielda. Muidugi mul on kiusatus igavusest paljude inimestega vaielda, aga ma ikka enamasti suudan moka maas hoida. Olete te aga üritanud oma MÕTETEL mokka maas hoida? See on palju raskem. Näiteks täna alustasin enda 10 päevase meditatsioonichallenge’iga ja seal oli põhi point, et “tee oma pea mõtetest tühjaks”. See on nii pagana raske, sest just siis tuleb mulle pähe 2662 erinevat mõtet, mida ma koguaeg justkui ära pühin ja pragan endaga, et “ÄRA MÕTLE!”. Samas selle meditatsiooniga on nii, et mingid mõtted lõpuks ujuvad justkui ise pähe ja neid ei tahagi ära ajada. Kohe, kui ma sain enda “mis täna õhtuks süüa teha” ja “kas ma panin masina pesema” mõtetest lahti, hakkasid mulle pähe tulema igasugused mälestused ja mõtted lapsepõlvest, mida ma ei tahtnud üldse ära ajada.

Aga okei, ma ei tahtnud mitte meditatsioonist rääkida (kuigi see on tõesti huvitav asi, pole enne sellega väga kokku puutunud, sest arvasin rohkem, et see on viirukeid põletavate ja täiskuul allikas kristalle pesevate inimeste pärusmaa, aga väga-väga huvitav kogemus oli sellegipoolest), vaid tahtsin rääkida iseenda vaidlemisest.

Ma räägin endaga oma peas pidevalt.

Ma: Kell on juba VIIS, sa pead õhtusööki tegema.

Ka mina: Ah, äkki Kardo teeb ise.

Ma: Aga Kardo läks titega jalutama, kui sa ootad küsimisega, kuni ta tagasi on, siis on kell nii palju ja lapsed lähevad jälle nii hilja magama ja..

Ma: Okeiii… FAIN jumala eest, sa ei pea kogu aeg mölisema….

Ja alles siis ma ajan ennast püsti ja hakkan tegutsema. Et nagu ma üritan iseenda eest pääseda oma kohustustega ja siis lõpuks annan alla ja teen ära. Või noh, mõnikord ei tee ka, oleneb, mis asi on. Näiteks ma olen üritanud veenda ennast terve kolm nädalat kodus trenni tegema. Mitu korda ma seda teinud olen? Null. Vahepeal tuleb see mõte pähe ja ma olen nagu:

via GIPHY

Viimasel ajal üritab aju mind halvale teele viia. Ta tahab, et ma koroonapidudele läheks! Või noh, okei, mitte päris nii hull, aga aina rohkem taban ma ennast mõttelt, et issand jumal, KOLM nädalat kodus istutud ja kõik mu sõbrannad on ka usinalt 3 nädalat kodus istunud ja ilmselt nad ju ei ole haiged ja äkki ma kasvõi ainult ühega võiks kokku saada ja ühe pudeli veini naha vahele keerata? Siis meenub, et aiiiiii, Mallu, aga kas sulle koroona maitseb või? Enda õnne teades raudselt ma saaksin koroona, ma ei tee nalja.

Te võite öelda küll, et ma ei ole vanur ega sihtgrupp, aga ma tean väga hästi, et haiglas on ka noori inimesi raskes seisus ja see pagana covid ei ole meelakkumine. Näiteks Kardo vanaisa on haiglas, nüüd juba intensiivis. Covid, krt, kimbutab. Me ikka loodame, et ta saab ruttu terveks, aga nagu ma aru saanud olen, on seda ka temast 60 aastat noorematel keeruline läbi põdeda ja ka temal olla väga niru olla. Olgem ausad, eriti hulluks teeb selle talle ilmselt see, et ta on mees ja need ei suuda isegi 37 palavikku külge saada, ilma, et juba appi ei karjuks.

Ok, ok. Loll nali (Kardo tegi enne, ma ei võta süüd omaks). Igatahes pange heaga oma soovid Raulikese poole teele, ta on Kardo ainukene vanaisa ja meil on teda veel tarvis näha ja tsillida!

Raul paarikuuse Mariga ja kaheaastase Mariga

Aga tõesõna, pool mu ajust on vist küll kergelt hälbega, sest ma kogu aeg avastan ennast mõtlemas, et oeh, küll nendel veab, kes julgevad kokku saada ja tööl käia jne. Ja siis meenub, et halloo, enamus PEAVAD tööl käima ja see kokku saamine võib ka kõige julgematele väga halvasti lõppeda. Ma ei leia praegu seda artiklit, aga just kuskil oli lugu 22-aastasest naisest, kes kirjeldas enda haiguse kulgu ja kuidas ta oli nii nõrk ja jõuetu ja nii kehva oli olla. Et pole midagi, et ainult vanurid surevad ja teised ei pea muretsema.

Neid mittemuretsejaid on küll, näiteks vaadates SEDA artiklit, tundub, et mõnel on samasugune kempleja ja kauplev aju. Selle vahega, et tal on mõlemad pooled hälbega…

Aju: Oo, on küll karantiin, aga läheks jõusaali?

Aju: Kle mega hea mõte! Mis sellest koroonast ikka…

Vot sellised lood siis. Vähe sellest, et ma aeg-ajalt taban ennast kuskil jälle kellegagi vaidlemas “koroona on meedia ülepaisutatud gripp” nüüd pean veel iseennast ka noomima, et pekki küll, kus nüüd prouale ei kõlba kodus istuda ja kohe ikka VEAB sinna sõbranjedega veinipokaali poole. Alkohoolik vist õnneks veel ei ole, olen kolme nädala jooksul poolsteist pokaali veini joonud, siiis kui FBis lugejatega koos veinijoomist tegin laivis. Üksi tundub küll muidu kuidagi niisama imelik istuda ja juua.

Oh, veel üks mõte: huvitav, kas nii oleks ohutu sõbrannadega kohtuda, kui ma paneksin aeda toolid 2m kaugusele ringi ja igaüks tuleks enda veinipudeli ja teki-mütsi-salli ja moonakotiga? Keskele lõke ja null puudutust ja kontakti? Iga 15 mintsi tagant desoring. Kas see töötaks? Või saaksime koroona?

Krt, üldse ei taha korontsikut, aga I NEED MY FRIENDS, ausalt Mul pole enam varsti midagi koristada, shopata, sättida või värvida, mis ma siis tegema hakkan, ah? TRENNI v?! Ma olen ka ju kõigest inimene ja soovin koos ülejäänud ühiskonnaga sellest karantiinist väljuda koroonavormis, aka 20 kilo raskemana. Ega see keeruline ei ole, sest mõni mees masteris huupi eile pärmitaigna ära ja oskab nüüd teha imelisi kaneelirulle…Järgmine kord näete mind uhiuues dokumentaalis “minu elu 300 kilosena”.

Võeh, okei, ma lõpetan nüüd need lollid mõtted ja hakkan parem süüa tegema. Või peaks äkki Kardo ära ootama, las tema teeb…

Avapildil on Raul Lentsuga, omal aal.

The post iseendaga kauplemine -teeks ikka väikse koroonapeo? appeared first on Mallukas.

Ma lubasin siin paarile inimesele, et ma ei hakka tegema nii, et ainult vlogid ja et kirja ei lähegi midagi, seega täidan oma lubadust ja panen paari lõiguga kirja enda lastetuppa öökappide otsimise jahi. Kuna lapsed said endale suured voodid (90×200) siis mõtlesin ma kohe, et tahaks neile väikseid öökapikesi voodi kõrvale. Vaatasin, et kõige soodsamad oleksin ma saanud nt Jyskist, aga ma tean, kuidas mul lapsed turnivad ja ma otsustasin, et see kõige odavam nikats läheks ilmselt kiiresti katki ja koledaks. Samas ei olnud mul öökappide ostuga kiire ja lootsin need kuskilt taaskasutusest leida.

No ja leidsingi! Avastasin, et sõbralt-sõbrale pood on avanud enda e-poe (LINK) ja sealt õnnestus mul leida kaks ühesugust täispuidust öökappi, hinnaga 15€ tk. Siis polnud pikka pidu, ostsin need ära, sain nad normaalse hinnaga koju ka (mul joppas, et need kapid olid Tallinna laos, muidu kulleriteenus on neil päris kallis, aga ma palusin lihtsalt taksole visata ja sain viieka eest need koju). Nad laevad iga päev nüüd e-poodi üle Eesti asuvate poodide kaupa ja soovitan pilgu peale visata – seal on nii palju soodsat ja omanäolist kraami, eriti minusugustele, kellele meeldib vanast uus teha. Muuseas, SõbraltSõbrale on sotsiaalne ettevõte, mis tähendab, et iga ost toetab nii abi vajavaid lapsi ja peresid kui ka noorte vaimse tervise edendamist. See tähendab siis seda, et SõbraltSõbrale nõustamiskeskuses on kuni 19.aastasetele nõustamine tasuta, et keegi ei jääks oma murega üksi. Ja seega ostes Sõbralt Sõbrale poest toetame just neid, kes abi vajavad

Marta body: Lindex

Kui kapid tellitud, ostsin kiiresti Varnast potsiku värvi ja uued kapinupud ka, paar tundi ja öökapid olidki valmis! Kuidas, vaata ise videost:

Mille teie ise viimati vanast uueks tegite? Ja mis öökappidest arvate?

The post DIY: öökappide totaalne makeover + vlog appeared first on Mallukas.

Mul on juba mõnda aega kimbutanud selline asi, et silmaalused olid konkreetselt sinised, nagu oleks peksa saanud. Alguses ei pannud nagu tähelegi, aga aina rohkem hakkasid mulle need silma just piltidel, suured tumedad sõõrid silmade ümber.

Ega sinistel silmaalustel on palju põhjuseid, esimeseks nende seast on vähene uni. Kuigi sellega oli mul omast arust kõik korras, magama lähen üldiselt enne 00.00 ja ärkan umbes seitsme paiku. Mitte just parim, aga samas seitse tundi und on minu meelest normaalne. No veel muidugi stress ja muud igasugused värgid, aga ma omast arust ei arvanud, et mul midagi neist kimbutaks. Välja arvatud üks tagasihoidlik ja loomulik värk – vananemine. Imelik, alles ma olin mingi 16 ja nüüd juba vananen. Aeg läheb ikka maru kiiresti.

Kurtsin igatahes oma siniste silmaaluste häda instagrammis ja Mediron pakkus mulle, et Galinee’l tuli välja uhiuus probiootikumidega silmakreem, mis on mõeldud vananevate silmamunade kabestamiseks ja siniste silmaaluste leevendamiseks. Ega mul midagi kaotada ei olnud, seega hakkasin aga katsetama.

Nüüd olengi pea kuu aega suhteliselt iga päev seda kasutanud ja minu meelest on olukord küll parem. Selles suhtes, et täitsa meigita on silmaalused ikka veidi tumedamad, aga enne kumasid need isegi läbi meigi välja ja suht keeruline oli neid varjata. Lisaks on kreemi kasutamisele lõpuks ometi läinud niiskemaks ka mu silmaalune nahk, kuhu enne meik kortsudesse kogunes ja jällegist, mitte eriti hea välja ei näinud.

See oli see pilt, kus ma esimest korda vaatasin, et jeerum, mis mu silmade all toimub

Palun andestada mu küüned, ma ei jõudnud neid eile korda teha ja hakkan täna jälle värvima, seega las nad praegu olla, kes neid siin kodus nii väga ikka näeb (vabandused). Aga silmaalused kotid on küll tunduvalt väiksemad. 

Täna tehtud pilt – jah, silma all on ikka paar kortsukest, aga no enne olid need tõesti sügavamad ja nähtavamad, ega päris siledaks saab vist küll ainult süstiga, nagu mu otsaeest näha on Aga silmaalused kotid, who?!

Muuseas, Medironil on praegu kõik täishinnaga tooted koodiga KEVAD20 20% allahinnatud, k.a see silmakreem. Ja kui ostad 25€ väärtuses Galinee probiootikumidega tooteid, saad kauba peale 30 ml näomask-koorija, mida ma ka kasutan ja kiidan. Koorib surnud naha ja teeb näo mega pehmeks ja niisutatuks.

Kõikide kaasarääkijate vahel loosin välja ka ühe komplekti, milles on sama silmakreem + näomask koorija! (Sama komplekt läheb loosi ka FBis ja instas, seega kokku lausa kolm võitjat). 

Mis on sinul siniste silmaaluste vastu aidanud?

The post sinistest silmaalustest lahti paari nädalaga?* appeared first on Mallukas.

Ma panin tähele, et viimasel ajal ajas kõik mind nii närvi. Mitte nagu närvi, et olen mega hüsteerias ja karjun, aga pidevalt kogu aeg mölisesin ja nähvasin ja mulle tundus, et Kardo teeb kõike nii valesti ja käib mulle meelega pinda ja muud säärast. Ilmselt ei olnud ma ainuke, kellele see silma jäi, sest neljapäeval ütles Kardo, et äkki me võiksime õhtul vahelduse mõttes koos mingit filmi vaadata ja et ta olla valmis minuga isegi veini jooma. Harukordne, sest Kardole isegi ei maitse vein ja ma olin karantiini ajal ainult ühe korra pokaalikese võtnud, sest üksi ju ei viitsi. Ma vist unustasin ära, et ma elan ühe täisealisega veel, kellega võib ka õhtul tsillida

Sellise pesa tegime valmis.

Olingi viimasel ajal koos lastega magama läinud ja noh, päevad läbi mölisenud. Niiet hea, et Kardo üldse midagi välja pakkus, ma küll endaga hängida ei oleks tahtnud. Kui ma San Fransicost koju sõitsin, siis mul jäi Rocketman pooleli, seega panime lapsed magama ja otsustasime seda vaadata. Jõime ära mu veinilaivitamisest pooleli jäänud veinipudeli, rääkisime juttu, siis otsustasime veel ühte filmi vaadata (“Bohemian Rhapshody”) ja lõpuks panime veel “A star is born” filmi kah lõpetuseks otsa. Ehk siis olime kahekesti üleval varahommikuni ja rääkisime mega palju ja naersime ja vedelesime kaisus ja sõime snäkke ja imestasime, et misjaoks me rohkem kahekesti aega ei veeda, kui see nii tore on.

Ühesõnaga neljapäeva öösel sain ma mingi 3 unetundi, aga ma pean ütlema, et see väike unisus ei trumbanud seda üle, et kõik asjad käisid palju vähem pinda ja Kardo tundus korraga nii palju nunnum ja nüüd iga kord, kui me mööda kõnnime teineteisest, siis ei suuda lausa käsi eemal hoida, haha, sry, nii imal. Ahjaa, ta hakkas mind uuesti linnukeseks kah kutsuma.

sry, et ma nii kiilakas mauk välja näen, varahommik oli :D

Et jah, muud ei olegi, kui tahtsin teile öelda, et ma tean, mis tunne see on, kui sa mõtled, et ah ma ei viitsi ja tahan magada ja homme vaja vara ärgata, sest ega lapsed ju kauem nagunii maga selle võrra, kui ise poole ööni üleval passida tahad, aga tegelikult sellised kahekesti ajad on nii vajalikud ja head, et on väärt küll ühte magamata ööd. Me oleme ju mingil perioodil leidnud, et see inimene, kellega me koos oleme, on kõige ägedam ja lahedam inimene, kellega tahaks kogu aeg, iga vaba sekundi koos veeta. Ja kellele mõeldes läks kõhus õõnsaks ja kellega sai omal ajal nii palju mokkapidi koos oldud, et huuled valutasid. Ning ülikiiresti võid leida ennast sellest olukorrast, et kähvad talle: “Mida sa tahad???” kui teine sind voodis kaissu võtma tuleb. Ma ei teagi, miks või kuidas see nii läheb, aga seda restarti teha on nii lihtne ja selle jaoks ei ole vaja absoluutselt raha või mingeid uhkeid asju. Ainult üksteisele aja andmist. Soovitan soojalt!

PS! See on siin hea vihje naistele, aga kui mõni meherisu siin ka seda lugema juhtub, siis ole meheks ja tee selline kodune piknikuõhtu ära, see on ausalt väga tore.

Muuseas, ma nüüd olen vist nii hea naise staatusesse tõstetud, et Kardo palus, et ma täna temaga koos ta striimis midagi mängiks. Ja hea naine nagu ma olen, siis ma lubasin seda teha ka. Ma küll pole suurem asi geimer ja ma lähen alati niii närvi, kui ma kaotan, aga eks näis, mis täna välja tuleb. Ma ei teagi, kas me mängime ühte kokamängu või VR prillidega miskit, aga keda huvitab, mis me täna õhtul teeme, siis tulge õhtul Kardo twitchi kontole (et kommida, tuleb seal mingi konto regada, aga see mega lihtne, aga vaadata saab niisama kah). Ma usun, et mingi 9 paiku hakkame pihta.

PS2! Kui te õhtul imestate, et mis meigiraha Kardo korjab, siis seal Twtchis on mingi teema, et saad seada endale mingi annetuste eesmärgi ja kõik, kes sind vaatavad, saavad siis sulle aeg-ajalt kopikat visata ja kui see täis saab, siis ..eee… teed midagi? Kardo lubas soti täitumisel, et ma teen talle laivis meiki. Oiii, ma teen tast kauni naise

Millal te viimati midagi niimoodi kaasaga koos tegite? On tunne, et peaks ja oleks vaja?

The post suhe hakkas surema, a napilt ei surndki, jee appeared first on Mallukas.

Kuna munadepühad on kohe ukse taga ja ma ei suutnud tänaseks mingit paremat tegevust välja mõelda, kui munade värvimine, siis nii me tegimegi. Kuna meie elekter on pehmelt öelda pees (elektrik tuleb õnneks täna), siis pidin ma munad Kardo ema juures ära keetma ja peale lõunaund võtsime kõik laua taha ritta, et siis värvima kukkuda. Ma tellisin juba ammu eSelverist hunniku munade värvimiseks mõeldud kraami ja igasugust pudi-padi, millega tuppa veidi kevadet ja pühadehõngu tuua. Ainult neid paganama pajutibusid ei ole mul siiani õnnestunud leida, ma ei tea…kas keegi on kõik pajud juba paljaks teinud või?

Siin on siis mõned näiteid meie kaunistatud munadest:

Hiljem tegime ka koksimisvõistlust ja ära koksitud munadest keerasime kokku munavõi, mida homme hommikusöögiks leiva peale määrida. Mida me ülejäänud kümne tuhande keedumunaga teeme, seda ei tea. Mõned saab Leale kinkida, aga ilmselt sööme me nüüd lähipäevil iga päev öökimiseni keedumune. Ega neid ei saa ju vähem ka teha, kui meil juba viis meisterdajat majas on ja kõik tahavad värvida.

Lõpuks kaunistasime ka natukene tuba ja kõige lõpetuseks said lapsed teha aardejahi, mille auhinnaks oli Tallinki epoest ostetud muna, mida mul linkida mõtet pole, sest need on viimseni välja müüdud. Pole ka ime, sest see suur muna asjadega maksis ainult 2.50€. Nüüd on meid ootamas ees ilmselt väga keeruline õhtu, sest lapsed on kurguauguni keedumune ja maiustusi täis, aga mis seal ikka, on ju munadepühad (mingi hetk vähemalt on ) las lastel olla ka tore.

Kõik need, kes videosid vihkavad, võivad nüüd silmad kinni pigistada, sest meie viimaste päevade  (eriti tänased) tegemised ja toimetused on jälle ühte meie argielu vlogi topitud, juheissaraa.

Ühtlasi, kes rohkem youtube’iga kursis on, PALUN aidake, ma ei saa aru, millal ma pean märkima, et sisu on mõeldud lastele? Mulle vaatajad kirjutavad, et mu kanalilt ei saa tellida teavitusi, sest mu kanal on mõeldud lastele, aga ma olen selle märkinud ainult Mari videodele, ma olen liiga vana, et juutuubist aru saada, haha!

Ps! Kui jagate minuga instas enda värvitud mune selle postituse all, siis ühele loosin ma välja sellise auhinna nagu jaanalinnumuna

Tibud tellisin Koduekstrast koos riputatavate munadega!

The post munadepühad tulevad, jeee! appeared first on Mallukas.

Kohe peale öökappide tellimist leidsin Sõbralt-sõbrale poest ka ideaalse söögilaua. Nagu öeldud, siis mu rahutu hing ikka ei leppinud selle tutika söögilauaga, see hall kuidagi minu meelest ei sobinud ja see kandiline oli kuidagi… ah ma ei tea, nagu ei sobinud lihtsalt. Seega kui mulle seal epoes see ilus ja heleroheline laud silma hakkas, tahtsin ma kohe teda oma elutoas näha. Esialgu oli komplekt müügil koos toolidega, kuid kirjutasin neile ja selgus, et on võimaliks saada ka ilma toolideta. Ma enda kollastest kaunitaridest siiski loobuda ei soovinud. Tellisin laua ära ja näitan nüüd, kuidas vanast lihtsalt uus sai.

1. Laud enne. Tegelikult ma natukene mõtlesin, et ma jätangi ta selliseks. Heleroheline väga silma ei kraapinud, aga samas kui ta kohale jõudis, ei olnud see ikka päris… SEE. Midagi nagu häiris ja ei olnud päris õige. Seega tellisin Varnast ikka värvi ära (Little teapot) ja kuna see pind oli libe ja lakitud, siis küsisin Varnast nõu ja otsustasime, et igaks juhuks tuleks seda pinda siiski veidi töödelda ka. Kolm last + söögilaud = palju pesemist. Seega olin oma laiskusest üle ja töötlesin enne lauda.

2. Võtsin liivapaberi ja töötlesin õrnalt pinna ära. Ma küll arvasin, et see võtab sada aastat, aga tegelikult 10 mintsa ja laud oli kergelt liivapaberiga üle tõmmatud. Kardo veel õpetas, et ma ringitaksin, alguses sahmisin niisama edasi- tagasi.

3. Seejärel tõmbasin ma laua üle SELLE vahendiga. Panin paaritunnise vahega kaks kihti ja seda kulus mega vähe, ma usun, et mingi 1/5 pudelist läks, ülejäänu alles.

4. Siis ei olnudki midagi muud, kui tegin kaks kihti pintsliga ja ühe rulliga – kohe olin mega rahul ja nägin, et see sinine sobib siia tuppa palju rohkem, kui see roheline. Lisaks sobib ta veel nii hästi nende toolidega, wohhoo.

5. Kui värv oli kuivanud panin hilisõhtul ühe kihi Fusioni pealislakiga ja hommikul panin teise kihi veel.    Ning kuna söögilauda tuleb kindlasti palju pesta, siis ei andnud süda rahu ja panin mingit ehituspoest kunagi ostetud lakki kah!

6. Ja oligi laud valmis. Võttis ühe õhtupooliku ja järgmisest päevast veel pool ja valmis ta ongi. Ei tahaks küll ise enda saba kergitada, aga … ma ise olen mega rahul! See sinine on nii ilus ja sobib nii hästi siia tuppa. Ainult, et värv sai mul otsa ja kaks pikendusplaati jäid hetkel värvimata, seega tuleb uus totsik veel osta ja varsti jälle väike värvimistuur teha. Seda lauda saab NII suureks teha, et kohe kui karantiin läbi on, toimub siin suuremat sorti söömaaeg aphroditedele!

Vot, selline ta siis mul on, kaunike! See eelmine laud oli ka mega ilus (link), aga kuidagi ei vaibinud siia koju. Seega kui keegi tahab, annan näiteks sotiga ära! Täispuit ja mega raske ja kvaliteetne :) Või siis minge vaadake sõbralt-sõbrale poodi, ma ei julge sinna enam üldse minna, aina vaatan, et ooooo, seda saaks tuunida ja toda saaks tuunida ja… Seda enam, et Varnas nii ägedaid värve ja nüüd ma tean, et nende viimistlusvahenditega saab isegi libedaid pindu lebolt üle värvida. Aga ei, praeguseks aitab. Imetlen oma lauda ja teen muid asju, kaua ma ikka värvin, pole veel eelmisest värvimisestki põrandaid puhtaks saanud

Ja täiesti teemaväliselt, mul on juutuubi vahepeal kaks uut videot üles läinud. Eilses rääkisin oma lubade saamise saagast ja tänases.. ah, sellest ma blogin võib-olla hoopis õhtul eraldi, see teema ajab mind siiani nii käima

The post DIY: kasutatud söögilauast uhiuus iludus appeared first on Mallukas.

On ju selline vanasõna, et ükski heategu ei jää karistuseta. Mõneti võib see raudselt tõsi olla, sest terve ilm on täis igasuguseid susserdajaid ja pettureid. Eilegi tegin just juutuubi video, kuidas mina omast arust aitasin nälgivat hädalist ja tegelikult sain lõpuks teada, et tegu oli uhkes ja kallis korteris elava neiuga, kes tahtis minult saada lihtsalt “paremaid palu, mida ise osta ei raatsi”. Nagu jumala haud, ma andsin pooled oma koroonavarud talle ära, arvates, et inimene on hädas…Aga eks vaadake videost ise järele, naljakas lugu.

Sellegipoolest olen ma jälle sedatüüpi inimene, et mulle võib tüssu hommikust õhtuni teha, aga mina usun ikka kõiki ja arvan, et enamik inimesi on ilusad ja head. Ja minu põhimõte on see, et kui mul on rohkem, kui ma kasutada jõuan, siis on minu ee… kohustus anda neile, kellel pole. Ja kui need inimesed mulle valetavad, siis see on nende enda karma laks, mina olen ikka kõike oma südame järgi talitanud ja ma ei kavatse selle pärast ka lõpetada, et keegi seda ära kasutanud on. Ja noh, oi kuidas on, ma ausalt niii naiivne ja loll kohati, haha

Aga pole üldse hullu. Sest näiteks alles hiljaaegu ma nägin, et üks sõbranna jagas üleskutset aidata Keenia üksikemasid toiduga, sest seal pole naistel üldse õigusi ja kui sa oled üksik naine, ei tohi sul seaduse järgi midagi olla ja ei tohi midagi omada. Igatahes nad rabelevad seal pikad päevad kopikate eest, et lastele midagigi nina alla saaks panna ja mõnikord ei õnnestu, lapsed on nälgas…Ja kui neilt naistelt küsiti, et kas ta on kunagi elus kartnud, et ta laps sureb nälga, vastasid nad kõik silmagi pilgutamata jah.

Te ei pea mulle ütlema, et ka Eestis on abivajajaid ja et neid peaks eelkõige aitama, aga ma ei saa sellisest asjast mööda vaadata. Lihtsalt ei saa. Ja ma tean, et kuigi Eestis on väga halbades tingimustes elavaid lapsi ja peresid, siis kui ema/isa ikka omavalitsuse v toidupanga poole pöördub, siis nad ju saavad süüa. Midagigi antakse ikka. NÄLGA siin Eestis ju ei surda? Või surrakse? Ma tahaks loota, et mitte. Ja ma ei saa midagi teha, et mul silmad märja koha peal ja kui ma panen ennast kasvõi hetkeks selle ema asemele, kes terve päeva on palehigis üritanud teenida piisavalt, et oleks lastele MIDAGIGI süüa anda, aga see ei õnnestu ja sa lähed koju ja pead ütlema lastele, et täna kahjuks süüa ei saa, siis andke andeks, aga ma suren seest.

Ma kopeerin teile ka selle teksti:

Kujuta ette, et sa elad kogukonnas, kus üksikutel naistel ei ole õigusi. Ei ole õigust omada vara, loomi ega maad. Nüüd kujuta ette, et sa oled lesestunud kuue lapsega üksikema selles kogukonnas. Ja sul EI TOHI olla oma vara. Kujuta ette, et sinu riiki tabad aastakümnete raskeim ja pikim põud, mis nõuab eslusid, tapab 40% kariloomadest ning suure osa viljast – ning see tõstab toidu hinna enneolematutesse kõrgustesse.

Kujuta ette, et ärkad iga hommik kell 4 ning jätad oma 6 last koju, ilma järelvalveta, selleks et minna ja otsida endale päevaks mõni tööots, et lastele õhtuks süüa osta. Heal päeval lähed sa kogukonna turule ja ostad neile riisi, ube mõnikord isegi maisi. Aga halval..

Kujuta ette, et sa lähed koju oma laste juurde, teed neile süüa ja vaatad, kuidas nad söövad, tundes uhkust oma ohverduste üle, mis sa selleks tegid. Ja nüüd kujuta ette, et sa lähed õhtul koju, vaatad oma lastele silma ja ütled: “andke andeks, aga täna me ei söö”.

Kujuta ette, et selle sama kogukonna turu – millest kogu sinu elu sõltub – paneb valitsus kinni, et võidelda covid-19 levikuga. Ning valitsus ei tee mitte midagi selleks, et sinusuguseid inimesi aidata.

Kujuta ette, et terve sinu kogukond kaotab sissetuleku ja enam ei ole kellelgi võimalust pakkuda sulle juhutöid. Kujuta ette, et sa vaatad oma 6 last ning sul ei ole peas ühtegi mõtet, kuidas neile täna süüa saada. Täpselt selline on Nalakiti ja tema 6 lapse igapäevaelu. Ning 19ne sarnase perekonna elu veel.

Ma küsisin naistelt piltidel küsimusi nende igapäevase elu kohta ning raske oli nende ees mitte nutma hakata. Kisieku ja tema ema Naisula rääkisid mulle loo enda elust. Nad käivad tavaliselt raha teenimas turul kartuleid, kapsaid ja porgandeid müües. Hulgimüüjad toovad neile kotitäie kaupa ning annavad ette hinna, millega nad peavad selle maha müüma. Ja kui neil jääb sellest kasvõi pool dollarit puudu, siis neile terve päeva töö eest mitte sentigi ei maksta.

Ma küsisin nendelt naistelt, kui tihti tuleb ette seda, et nad lähevad õhtul koju ning neil ei ole mitte midagi süüa. Üks neist mainis: tavaliselt umbes 2 korda nädalas. Ma küsisin, kas neil on kunagi olnud hirm, et mõni nende laps võib surnuks nälgida? Ja ilma sekunditki mõtlemata, kõlas nagu ühest suust: JAH!

Nüüd kujuta ette, et 10 dollari suurune annetus võimaldab meil ühele perele osta nädala toiduvaru.

Nädala toiduvaru vaid 10 dollarit. Nagu…ma panin 30€ teele ja mõtlesin, et mõelda kui tore, et kolm nädalat on üks pere hetkel muretu. Et ei pea vaatama lapsele silma ja ütlema, et süüa pole. Murrab mu südame, sest ma tean, et peale seda kolme nädalat läheb elu edasi ja jälle on süüa vaja, aga siinkohal tulevadki appi teised head inimesed, kes ka kasvõi eurokese teele panna saavad. Selle gofundme on SIIN ja seal saab oma annetuse teha. Seda ajavad Eesti enda inimsed (mu sõbranna sõber) ja täna nägin videot, kuidas esimesed toidupakid juba kohale jõudsid! Nii äge on näha, et annetad ja juba nii kiiresti hakkavad asjad liikuma ja toit jõuabki sinna, kuhu ta jõudma pidi. See on nii äge! Kes saab, aidake neid naisi kasvõi euroga, kes ei saa, ma mõistan, eks ole praegu kõigil rasked ajad, aga kui saad, siis tead, mida teha :) Seal GoFundMe lehele hakatakse jooksvalt lisama ka pilte ja videoid, kuidas pered need asjad ka kätte saavad jne, nii äge!

Selle korjanduse algataja on ise Eesti mees Grant, kes läks sinna märtsis õpetajaks, aga siis pandi kõik koolid kinni ja nüüd ta on seal muud moodi kasulik (see korjandus) ja kuigi on ka vabalt võmalus, et tegelikult istub see Grant oma viimsi uhkes majas ja paneb naeru mugistades selle raha oma tasku, siis… miks seda karta? Mul on usaldus, et see inimene teeb seal kaugel midagi head ja mina tahan teda siit aidata. Ma rääkisin temaga, et tahaks kuidagi püsivamalt ühe pere aidata, et kuidas seda teha ja ta ütles mulle nii hea lause: “Ise sain ka siin olles perspektiivi selgemaks, et ega kui üks nädalavahetus öelda sõpradele, et olen kodus, saaks selle raha eest maailmas suuri asju ära teha.” Nüüd me oleme nagunii kõik kodus, aga minu keelde panduna, et kui üks epoe tellimus vähem teha, võib sellega maailmas suuri asju ära teha. Äge!

Ja ükspäev kirjutas mulle üks ema, kelle poeg oli selle pandeemiaga jäänud Austraaliasse lõksu ja nüüd oli emal vaja koguda raha, et laps tagasi koju saada. Ma jagasin lugejatega albumit, kust sai osta selle naise käsitööd ja te ostsitegi ja ta saigi oma lapsele uue pileti ostetud!

Ja teine päev palus oma asjade müügiga rahaga kimpu jäänud väikse lapse ema, kellel müük kuidagi kuskil ei õnnestunud. Jällegi ostsite te need asjad ära ja ta sai eluks vajalikku raha.

Täna mainis mulle selle sama üleval mainitud Youtube video kommides üks ema, et ta unistab mähkimiskummutist, mille abil oleks lihtsam oma beebiga, kellel on üks sooltetõbi, toimetada. Et saaks panna ravimid ja meditsiinitarbed esimestesse sahtlitesse ja riided alumistesse ja niimoodi beebi eripäraga natukene kergemini hakkama saada. Ja ma olen KINDEL, et kellelgi teil on kodus olemas mähkimislaud, mida te ise enam ei kasuta? Seda kummutit ootaks Järvamaal üks imearmas beebitüdruk, kelle ema elu see lihtsamaks teeks. Olen nõus maksma ka kulleritasu ise kinni, kui asute oma kummutiga kuskil mujal Eesti otsas.

Samamoodi võiks ma mõelda, et ah, raudselt on üks vastik pettur, aga ma eelistan uskuda, et pigem on tegu inimesega, kes päriselt vajaks ühte mööblieset ja ma eelistan uskuda, et kellelgi raudselt on see üle ja kokku saame jälle heateo.

Mu loogika on, et isegi kui kümnest üks heategu kellegi elu paremaks teeb, siis ei ole need 9 korda ka asjata.

Ja täiesti ausalt ütlen siia lõppu, et ma ei ole loomulikult ise ka mingi miljonär. Teile võib jääda muidugi mulje, et ma siin muudkui saan pakke ja mul on uued asjad jne, aga ma päriselt olen lihtsalt blogija, kellel on palju koostööpartnereid. Mul ei ole kade meel neid asju jagada sõpradega ja tuttavate ja võõrastega ja ma kandsin oma konto viimased 70 euri just eile või üleeile ühe USA perekonna toetamiseks toodetud pusade ostmiseks ära. Aga see on ainult raha ja küll seda kuskilt juurde tuleb ja see ei saa maailmast otsa. Eriti siis, kui sellega teisi aidata. Seda arvan mina, loll ja naiivne nagu ma olen.

Te võite nüüd muidugi öelda, et vot ei tule mul seda raha küll kuskilt juurde ja mul pole endalgi piisavalt, et teisi aidata ja üldse on see Mallukas üks ülbe ja asjadeahne tont (nagu ma just enda kohta lugesin), aga inimesed, selle pärast ongi ju vaja minusuguseid ullikesi, kes tahavad teisi aidata ja ei karda alati ülli saada (kuigi ma saan).

Inimesed on vahepeal nii kurjad ja enesekesksed ja kibestunud, aga ma ei ole selle pärast pahane. Maailm ongi vahepeal selline nõme koht, kus elu on raske ja kõik ajab närvi. Seega … ma panen edasi. Kui saad, pane sina ka. Ja ma ei taha nüüd jätta muljet, et ooo vaadake mind, ma muudkui annan ja teen, küll ma olen hea inimene, haha. Lihtsalt praegused näited on lühikese aja jooksul korraga juhtunud ja tegelikult olen ma tavaline ja harilik inimene, kes ei käi kerjuste jalgu pesemas ja ei tee hommikust õhtuni head :D

Tuli jälle selline #wordpeace post, aga mis seal ikka, räägin ikka südamest ja ausalt.

The post mind lasti üle, aga ma panen ikka edasi appeared first on Mallukas.

Nagu ma tegelikult tahtsin teile jagada ainult enda uhiuut vlogi, kus ma näitan, kuidas kõõmast saab vähem kõõm, aga terve selle aja, kui ma monteerisin, siis ma lihtsalt jõllitasin oma lotti. Konkreetselt olen karantiiniga pmst 7 kilo juurde võtnud, palun keegi aidake mind. Ma ei tohiks tegelt vinguda, et inimesed siin tüssu teevad mulle ja tahavad mu komme ja paremaid palasid endale. Ma pigem peaks soovima, et neid oleks ROHKEM kes mu paremaid palu endale tahaksid ja sisse tüssaks, sest see on tõesti ebanormaalne, kuidas ma lihtsalt hommikust õhtuni vitsutan. Nagu… HELP!

Ja veelgi enam, mida rohkem ma sellele mõtlen, et ma ei tohiks, seda rohkem ma seda jama endale sisse söön.

Palun öelge, et ma ei ole ainuke

Ärge küsige, et mis sai sellest, et ma pidin iga päev 10 000 sammu tegema ja orgutama jne, ma ei saa. Ma olem ment to be lihtsalt selline lotiga ja püdel mass. Vahet pole, vähemalt Kardo ikka veel armastab mind

Aga jah, siin olen siis mina ja mu lott meiki tegemas, videos on peidus ka loosimäng, niiet kes veel pole teind, siis pange mulle juutuubis subscribe. Teate miks v? Sest kui ma suudan enda juutuubi ka käima lükata ja seal passiivselt niiöelda tulu tekitada, siis ma pean tegema vähem reklaamposte ja üldse peaks kogu see asi siin ladnaks minema nii mulle kui teile. Eksjaaa.

Ok, ma nüüd lähen nutan peegli ees.

BAIII

The post aitäh, karantiin, selle lisa 7 kilo eest appeared first on Mallukas.

Kes mind instas jälgib, siis teab, et käisime lastega (ja no Kardoga) üleeile väiksel seiklusel. Nimelt rentisime motorhome.ee kaudu uhke auto (sellise) ja saime vahelduseks ühele reisile minna. Ajad ju praegu sellised, et enamik hotellid ja majutusasutused on kinni, aga kui tahad kuskile minna, siis polegi muud varianti, kui näiteks telkida. Selle jaoks on minu meelest veel liiga külm ja no ega mulle suvel ka ei meeldi oluliselt telkida. Nii ebamugav ja lastega nii palju asju ja… võib-olla kahekesti veel kuidagi, haha. Aga kui motorhome.ee meile kirjutas ja sellist seiklust välja pakkus, haarasime võimalusest kinni. Millal siis veel, kui mitte praegu?

Neil on veel selline värk, et kuna nad mitte ainult ei rendi, vaid ka müüvad matkaautosid, siis iga rentnik saab endale alati tuttuue, selle aasta auto. Kevadel-suvel rändab ta huvilistega ringi, sügisel ostab keegi selle ära ja uuel aastal alustatakse uue hooga. Rentnikule hea – alati kõige uuem ja mugavam mudel. Ma isegi mõtlesin, et päris äge võiks sellist autot omada olla, rändad maailmas ringi ja ei pea ööbimise pärast muretsema

Enne kui auto meile üle anti oli see kenasti desotatud ja rentide vahel jäetakse veel mitu päeva, et võimalikult ohutu kõik oleks. Kuna meil oli “kõik hinnas” pakett, siis olid autos KÕIK vajalikud asjad olemas. Ehk siis tekid-padjad-potid-pannid-grillid-grillvardad jne. Kodust ei pea midagi kaasa võtma, või no riided ja süüa ikka peab, aga muu üle me muretsema ei pidanud. Natukene pelgasin, et kas autos öösel külm ei hakka, aga ma ärkasin selle peale, et ma olin palavusse suremas ja pidin öösel vahepeal lahtise ukse ees seisma, seega külma ei pea kartma. Ja vaja ei lähe muud, kui B kat lube, õnneks neil automaatkäigukastiga autod ka olemas, minusugustele, kellel “päris” lube ei ole, haha.

Meie tripp oli väga mõnus ja lõõgastav (v.a vahepeal) ja kes viitsib, saab seda kõike allolevast videost vaadata:

Lastele meeldis, koht oli ilus (kuigi alguses tahtsime RMK alale minna, aga no need kinni, haha ) ja mulle väga meeldis. Tahaks suvel veel mingi seltskonnaga koos minna. Niimoodi isegi võiks ju pikema tripi teha, kui ühe öö. Aga ega lastega ka miskit viga ei olnud, lihtsalt väga keeruline oli neile aina seletada, et vette ei maksa tormata ja vesi on VÄGA külm ja me ei saa “hesburgerit tellida”. Aga lapsed olid rahul, sest seal oli isegi telekas ja DVD olemas, et õhtul said lapsed veidi multikaid vaadata ja meie niisama vedeleda.

Meile väga meeldis, suvel võtame sõbrad punti ja lähme uuesti! Kellel nüüd tuhin peale tuli, siis neil on hetkel käimas kampaania, et matkaauto rent on kuni 15. juunini on -15% ning samuti kõigi kuni 15.06.2020 matkaauto rentijate vahel loositakse välja renditasu tagastus 100%.

Loomulikult on olemas ka kood MALLUKAS, mis kehtib kuni 15.06. Kõik, kes seda koodi kasutavad, saavad mugava `KÕIK HINNAS´-paketi TASUTA kaasa (tavahind 70 €). Ehk siis oma tarbeasju kaasa tassima ei pea, kõik on autos juba olemas

Ps! Mine tsekka kindlasti mu instasse ja FBi, sest mõlemas kohas loosin välja õnnelikud, kes saavad kolm ööd uhke matkabussiga jumala tasuta reisule minna

Kas te olete kunagi matkaautoga trippinud? Või telkinud? Huh, tahaks juba suve!

*Postitus sündis koostöös motorhome.ee’ga!

The post telkida ei taha, aga metsa tahaks küll?* appeared first on Mallukas.

Kui alguses oli iga päev vana koroona mõttes, siis nüüd ausalt öelda, ei tule ta enam pähegi. Kuidagi normaalseks on saanud see, et kuskil ei käi ja passid ainult kodus ja kui poes keegi köhatab, siis saad südamerabanduse ja jooksed poe teise otsa. Ma käisin ükspäev kodurimis ja seal jalutas minust mööda maski ja kinnasteta teenindaja, kes köhatas alguses niisama, siis pani käe suu ette, kui märkas, et ma teda õudusega vaatasin (ise hinge kinni hoides, nagu see aitaks) ja läks siis kiiruga selle käega tomateid kohendama. Ütleme nii, et ma tomatit ostma enam ei kippunud.

Üldse, telliks kõik kaubad koju, aga mul on tunne, et lihtsam oleks Koroonaravim leiutada, kui keskööl e-poodides lolli mängida. Ma nii vana mutt (issand, ma automaatselt kirjutasin t asemel n ), et ma tahaks sellel ajal juba ammuilma magada ja kui ma kuidagi läbi häda suudan keskööni üleval olla, siis jookseb leht 100x kokku ja ükskord jõudsid kiiremad ainult paari minutiga kõik ajad ära rabada ja mina olin jälle tühja üleval passinud, nagu mingi loom. Seega varustan ma ennast aeg-ajalt maski ja kinnastega ja käin ise poes, nagu suur tüdruk muiste. See on muuseas hämmastav, kui tore ja eriline on üldse toidupoodi minna. Kus mul ikka mujal käiagi oleks.

Naljakas on ka see, et kuigi kuskile enam otseselt minna ei ole, siis kodus kaob päev nii kiiresti. Ehk selle pärast, et ma kogu aeg koristan? Või juutuubin? Ma olen juba kord selline, et kui midagi tegema hakkan, siis täie rauaga. Kunagi blogisin ju ka viis korda päevas, kes mäletab neid aegu enam haha. Vlogimisega pole ma kunagi hullult tegelenud, aga kuidagi vahelduse mõttes on nii mõnus. Seda enam, et ma olen ALATI mõelnud, et tahaks meid rohkem filmida. Minul pole enda lapsepõlvest nt ühtegi videot ja videod on ju mega ägedad. Seega, miks mitte vlogida. Seda enam, kui see mulle meeldib ja kui mul ükskord juutuubikonto ära “rahastatakse” on see ka ju väike lisasissetulek. Miks mitte seda siis ära kasutada või nii. Ja kuna ma pole kunagi juutuuber olnud, siis mul tasub ainult korra see leht avada ja 6363 ideed, millest videosid teha, on teiste poolt juba leiutatud, hakka aga pihta. Ma olen endale ka juba umbes 10 ideed valmis kirjutanud, millest videosid teha tahan, seega mul contenti tuleb ludinal. Kes veel pole seda teinud, siis olge musid ja subscribe’ige ikka. Ma ka inimene… (kuigi ma ei ole kindel, mis see subscribe mulle annab, aga oh well).

Näiteks täna tegin ma hommikusöögiks esimest korda elus kruubiputru ja siis mõtlesin ma, et tahaks teha house tour video, keegi kommentaarides küsis. Ma pildis olen oma kodu 100x näidanud, aga videos on see ikka veidi teine asi ja seda ma teha tahtsin, kuni ma sain aru, et see tähendaks ju seda, et ma peaks enne kogu maja ära ka koristama. See tundus liiga räme taak ja ma alustasin oma “house touri” lastetoast. Seega koristasin lastetuba, sorteerisin riideid ja vaatasin terve hooaja Rannamaja ära. Ma spets selle jaoks tahtsingi endale Go3.tv kontot, haha. See hea kõikidele välismaalastele ka, kes tahaksid Eesti kanaleid näha (kõige odavam pakett oli 2.99€). Igatahes sain ma toa korda, kardinad triigitud (mul on liiga palju vaba aega?), lastega pidin jooksvalt tegelema ja mängima, Kardo koristas kuuri ja grillis ja väikevend tuli jälle nädalavahetuseks siia ja … enne kui ma arugi sain, oli tuba korras, video tehtud…Ja siis meenus, et mul ju eile filmitud Paavli kaltsuka video vaja enne ära monteerida.

See oli mega naljakas, tellisime Kardoga teineteisele riideid ja proovisime neid selga. Ütleme nii, et tegelikult oli ilusaid asju ka, aga mõni oli küll selline, et… mai tea, peate ise vaatama, haha.

Nüüd oli mega hea, et vend siin oli, ta mürab lastega ja ma saan maja ainukeses korras toas (lastetoas) rahus töödelda ja nüüd ka… blogida. Mõtlesin, et pole siin jälle niisama lobisemas käinud mõnda aega. Või olen? Ma ei tea, mu ajataju on täiesti kadunud.

Samas ma olen sellega nagu jumala fine. Ma enam ei mäletagi, mis tunne oli “tavalist” elu elada ja käia kohtades ja muud sellist mõeldamatut. Kui ma juba praegu olen nii, et ärkan, pilgutan korra silma ja kell on juba kaheksa õhtul. IGA päev nii. Ma ei jõuaks isegi parima tahtmise juures kuskile minna, haha.

Kui ma täiesti aus olen, siis ma vahepeal olen mõelnud, et äkki ma peaks ka päris tööle minema, sest Kardo isapalk ju kohe läbi ja mul on tunne, et ma suudaksin temast enne töö leida, haha. Aga siis meenub see vana hea asi, et… ma ei jõua praegu oma kõiki asju tehtud, mida ma teha tahaks. Niiet kui keegi teab kedagi, kellel oleks tööle vaja inimest, milleks Kardo sobib, siis olge musid, andke mulle ka teada. Ta ei oska ise ka öelda,et mida ta teha tahaks (v no ta tahaks kasvatada midagi, aga selliseid töid väga pole), seega ta võiks suht suva asju teha ilmselt Ma eile vaatasin temaga koos CV keskust ja mõtlesime, et klarnetimängija või vangivalvur oleksid ka toredad ametid.

Ausalt öeldes ma juba täna lugesin sellest vanast heast foorumist, et ilmselt meil on nii suured rahahädad, et ma suures kadeduses võtsin lausa enda blogi paremalt ribalt blogrolligi maha, et teised minu kaudu klikke ei saaks. Ei saa salata, et mõte lendab inimestel küll kadestusväärselt, aga tegelikult on asi ainult nii labane, et mul oli seal mingi vigane link, mis tegi mu blogi eile maru aeglaseks. Nüüdseks vist parandatud, niiet pean kahetsusega kõikidele konkurentidele jälle klikke saatma  Muuseas, tegelikult on blogroll mulle endale kasulik – et teistesse blogidesse saada, teeb inimene ju minu lehel klikikese. Niiet tore jah, kui mõte lippab, aga päris naeruväärseks ka minna vaja pole, nii hullud seisud meil nüüd ka ei ole, et peaksime dramaatiliselt kuskilt kellegi teise senti omale hoidma (kuigi kui keegi minu blogist teiste omasse ei lähe, ega ma ka seda siis ju endale ei saaks, või ma ei tea, kus see loogika isegi on, hehe).

Ma muidu olen alati öelnud, et kui huvitab, võib ju minu käest kah küsida, ma hea meelega vastan, pole mõtet seal Perekoolis küsida, mul oli seal kunagi konto, aga ma ei mäleta seda enam ja sinna ma vastama ei hakka (kunagi vastasin, sain sõimu, et mida sa kurat loed siin, me tahame rahus sind sõimata valede faktidega :D), aga teemast – jah, rahahäda otseselt õnneks ei ole, sest veel saab Kardo isapalka ja ega midagi hetkel väga muutunud ei ole. Ma ei kirjutanud enne ka üles, et kui palju mul iga kuu koostöid olnud on, et osata nüüd võrrelda, et kas on rohkem või vähem, aga selles suhtes, et mul on paar aastast lepingut, mis katavad ära nt minu palga nii ehk naa, seega isegi kui mul ei tuleks terve aasta ka ühtegi koostööd, siis ära me ka ei sureks. Koostöid õnneks siiski ludiseb sisse ja kuigi mu väljaminekud on päris suured (no nt autorent ja ekspressile makstav summa igakuiselt) siis viriseda oleks patt ja hakkame me saame nii ehk naa. Muidugi kena teada, et inimesed muret tunnevad.

(Kallid perekoolikad, ma pahane ei ole, uudishimu ja elav fantaasia on mõlemad eluks väga vajalikud asjad ja arvestades, kui pekki mõnel koroona asjad ajanud on, siis ma isegi mõistan kenasti seda, et anonüümselt kuskil foorumis kobiseda võib vahelduseks täitsa mõnus olla Rääkida ikka võib, ma just korjan ühe vlogi jaoks materjali, et teha seda “mina lugemas kurje kommentaare enda kohta” kohtusse ei anna, seda kartma ei pea, enda üle naermise oskus on ka abiks).

Ma lihtsalt võib-olla olen selle pärast natukene rahutu, et ma ju eelmine aasta omasin päris korralikku säästupuhvrit, mis remontide ja ehitustega otsa sai, seega on nüüd päris imelik täitsa varudeta olla. Okei, midagi ikka on, aga no kui ma just kuulsin siin Mellide laivist, et neil 16 000 säästukontol, siis mul on mingi max 500 ja seda ka mitte kuskil kontol, vaid Lea käes, kelle kätte ma mõnikord sularaha olen hoiule andnud, et ma seda laiaks ei lööks. Selle pärast ma ei teagi, palju seda seal on, haha. Aga kindlasti mitte metsikuid summasid.

Olen ka vahepeal mõelnud, et äkki nüüd siiin koroonaajal Kardo ei saagi tööle, aga siis mõtlesin, et no ega meil nüüd sekundipealt ka kiire pole ja vaevalt, et see koroonajama nüüd igavesti kestab. Kunagi saab ka see läbi ja elu läheb edasi ja ega muud üle jää, kui lihtsalt rahumeeli edasi kulgeda ja vaadata, mis saab. Ja juutuubi videosid teha

Ja see, et ma seal monetized saada tahan (ehk siis iga video pealt rahhi korjata) on juba selle pärast põnev, et ma tahaks näha, kuidas see sissetulek blogi omast erineb. Blogis ju ka iga päev erinev. Näiteks eile tiksus blogis 43.28 euri, täna on 27.81€, aga noh, aega on südaööni ja ma pole veel täna bloginud ka, seega ilmselt tiksub mingi kümps veel peale. Et vot, tore ju näha, kuidas kuskile raha… tekib. Ma tahtsin just kirjutada “niisama tekib”, aga ega ta niisama ei teki, ikka peab kirjutama ja pildistama ja filmima ja mässama. Tore on ainult see, et mulle seda päriselt ka teha meeldib ja ei pea hambad ristis mingit tööd tegema, mida üldse teha ei meeldiks. Selle pärast ei tahaks ka, et Kardo kuskile uisapäisa tormaks, lihtsalt et mingigi töö oleks. Kui ikka asi endale üldse ei meeldi, siis masendab see üsna ruttu inimese ära, kui tuimalt raha nimel 9h päevas rapsid. Ma tean, et tal lastega kodus olemisest ilmselt vaikselt kopp ees, aga ma usun, et sellises ebameeldivas tingimuses töötada oleks veel tüütum.

Vot, nüüd olete mu eluga jälle ilusti kurssi viidud ja rohkem mul midagi öelda ei ole, v.a seda, et kui teil on hästi igav ja tahate enda elu keeruliseks teha, siis kutsuge lapsed kokku ja hakake nendega plastiliini meisterdama. Tulemus = terve elamine on seda jama täis ja saate kaks päeva jutti koristada, igavusest pole juttugi

Aga teate, ma pole ammu küsinud – kuidas teil läheb? On koroona life kõik pekki keeranud, või on norm? Olete mehega juba lahkuminekuäärel või uuesti teineteist leidnud? On lastega kodune elu ok, või jätsite nad juba eelmine nädal kiriku ukse taha?

The post räägime siis ausalt asjadest appeared first on Mallukas.

Üks vaataja Youtube’is pakkus välja, et ma võiksin ühes videos oma maja näidata, aga sellest oleks vist 9 aastat pikk video tulnud. Seega otsustasin kasuliku ühendada… huvitavaga (ok, ma ei tea, kui huvitav on vaadata ja kuulata kellegi heietusi tema lastetoast) ja ma koristasin selle pagana toa ära ja filmisin siis üles. Pilte olen siin blogis ennegi küll ja veel näidanud, aga nagu minu puhul ikka, siis üsna tihti siin asjad muutuvad, seega selle aasta kevadel on olukord selline.

Üks asi, mis JÄLLE muutus, on laste voodid. Kuigi printsessikad olid igati ägedad, siis Mari mahtus sinna hädavaevu ära (voodi oli 140 ja Mari ise juba umbes 128 cm) seega vahetasime mõlemad välja. Ma oleks NII tahtnud Suwemi kolmekorruselist nari, aga olgu neetud see maja ja kaldlaed, sest mul ei oleks see mitte kuskile ära mahtunud. Korraks vaatasime ka seda majavoodit, aga ka selle kalle oleks täpselt paar sentimeetrit natukene vale olnud. Seega jäime klassikaliste 90×200 voodite juurde, mis oli kõige rahakotisõbralikum ja ilmselt ka kõige kauem kasutatav variant. Nende voodite juurde soetasime ka veidi “lisavarustust”, ehk siis ühe voodikasti, kus hoida lastetoa voodipesu ja ühe voodi sisse lisavoodi raami, ehk siis kui keegi lastele kunagi külla tuleb, või Marta suvatseb mu külje alt ära minna, siis saab sinna minna.

Koos uute vooditega ostsin lastele ka uued tekid-padjad-linad-voodipesud (aprillis on ale). Eks neid mõne aja tagant on hea välja vahetada, olid teised kuidagi luduks läinud ajaga. Tegin saatusliku vea ja lasin lastel ise voodipesu valida, ma oleks pidanud teadma, et ega nad midagi neutraalset ei vali, haha. Aga okei, nende tuba, ise teavad. Valitud sai loomulikult Lotte voodipesu. Ja kelle lastel veel õnnetusi juhtub, siis ma soovitan täiega NEID madratsikatteid. Need muuseas pole ainult lastevooditele must have, meil enda voodis ka. Eriti peale beebi saamist, kus sa lekid igast võimalikust kohast piima ja muid asju ja ei taha oma voodit ära rikkuda, haha. Ma tean, et need veits kallid, aga need on pehmed, ei krabise, hoiavad su madratsit ja ei leki!

Mis veel uut on, Kuma saatis lastele uued postrid ka ja need on täielik hitt. Muidu on vist postrite point niisama seinal ilus olla, aga need õpetavad loomi ja linde ja tähestikku, Mari mängis eile koos Lendega nendega üli pikalt. Teda praegu megalt huvitavad igasugused tähed ja värgid, seega üli hea on just lapse huvi ajal asjadega tegeleda. Mõnda aega tagasi ei tahtnud ta neist kuuldagi. Igatahes on postrid armsad, õpetlikud, ilusad ja tulid koos selle raami värgendusega koos, et saime kohe seina panna.

Tähestiku poster loomadega (LINK)

Loomaposter (LINK) ja linnuposter (LINK)

Sry kehvade telefonipiltide eest, mul oli too päev kaamera aku tühi ja põhirõhk oli siiski videol, seega peate hetkel nii leppima. Paremaid pilte toast nägite SIIT postis, kus ma näitasin Lelunurga kraami lastetoas. Need asjad endiselt suur hitt, köögile on lisandunud veel magnetimängud, mida ka videos lähemalt tutvustan. Ps! Kood mallukas annab kuni 19.04 lausa 20% soodukat ka, kui kelllegi midagi vaja soetada :)

Vot, pikka juttu enam ei tee, sest video on näete siin:

Kes Youtube’ist viitsis video ära vaadata, siis näeb, et seal lõpus on kõikidele Youtube’s kommijate vahel loosimiseks äge komplekt ja ma ei saa ju oma blogilugejaid diskrimineerida, seega sama komplekt läheb loosi ka siin: Madratsidvoodid poest 50€ kinkekas, 3 erinevat Kuma postrit lastetuppa (omal valikul) ja lisaks üks Lelunurga magnetmäng. Et osaleda, räägi postituse all kaasa ja nädala pärast hõikan võitja välja :)

The post room tour, aka welcome to meie lastetuba appeared first on Mallukas.

Kõik sai alguse sellest, et kui ma Tenerifel olin, tekkis netti võimalus vaadata Rannamaja uut hooaega. Sain teada, et seda saab teha go3.tv lehel, aga kui ma kodukale läksin vaatama, siis ajas mind sealne paketisüsteem väga segadusse. Ma sain aru, et seal mitmeid erinevaid pakette, aga MIS täpselt igas paketis on, aru ma ei saanud. Selles suhtes, et kui kirjas on “30 erinevat telekanalit” siis päris nii ju ei ole, et ma olen rahul kolmekümne ükskõik millise kanaliga, ma ikka tahaks neid, mida ma päriselt ka vaatan, haha. Igatahes jäi mul tollel hetkel tellimus tegemata ja ma unustasin selle teema üldse ära. Seda hetkeni, kui ma nägin reklaami, et telekas hakkas jooksma seesama Rannamaja, mida ma aasta alguses näha tahtsin ja mul on see värk, et ma ei viitsi kunagi jupikaupa midagi vaadata, kui on võimalik ka korraga näha. Seega tegin huupi selle 2.99€ maksva kõige odavama paketi ja näe nalja, saingi Rannamaja vaatama asuda.

Ma kogu selle vaatamisest pean reaalselt vlogi tegema, see content on igatahes priceless. Ma terve päeva koristasin lastetuba, sorteerisin riideid ja kõrvale vaatasin, kuidas ööklubis voodikaaslast otsimas käiakse. See terve sari oli selliseid pärle täis, et eeee… see on vist see, mille kohta noored ütlevad cringe. Aga ajaviiteks oli huumorit küll ja veel, soovitan vaadata

Siis kirjutas mulle Go3 tiim, et nad nägid, et ma nendega liitusin ja kas ma tahaksin proovida hoopis nende kõik hinnas paketti, mille sees on kõik parimad telekanalid+dokumentaalid+lastekanalid jne. No miks ma siis ei tahtnud, päris huvitav oli kohe proovida seda, mida Eesti oma Netflixina promotakse.

Ma pean ütlema, et tulemus on päris hea: esiteks avastasin ma, et mul ei ole enam oma teleka paketti, ega Netflixi vaja ja selle pealt makstud raha saame kenasti alles hoida. Sest olgem ausad, palju me ikka telekat vaatame? Enamasti jooksevad sealt laste multikad, kui ise tahame midagi vaadata, siis tavalisi telekanaleid nagunii ei vaata, ikka netist midagi. Go3.tv äppi saab uuemate telekatega otse telekast ka avada, aga meie oleme pannud lihtsalt juhtmega arvuti teleka külge ja saab nii kah vaadatud. Niiet uuest kuust tühistame mõlemad ära. Ma sain täitsa šoki, et telekanalite eest läks eelmine kuu 31(!!!) euri. Koos netflixiga on see 41 eurot. Ja “kõik hinnas” pakett on ainult 12.99€. Sääst on korralik!

Teate, mis selle hea külg on? Peale telekanalite + Netflixi tühistamise pealt võidetud raha, mis mul järgmisest kuust tiksuma hakkab? See, et see pagana telekas pläriseb palju vähem, kui enne. Ma isegi ei pane tähele enam, kui kogu aeg kuskil miski piiksub ja laulab. Niisama telekat ma ju ei vaata, seega lapsed mingi hetk viskavad multikad peale, jooksevad ise mängima ja ma istun tunde diivanil arvutis, teen tööd ja ei pane tähelegi, et olen tunde “mašat vaadanud”.  Täiesti mõttetu.

Nüüd panime lastetoa telekasse ka Go3.tv äpi jooksma ja nad ei saa enam sealt Youtube’i ega Netflixi minna, et tuimalt sealt mingit jama vahtida. Jumala tihti oli nii, et ma omast arust panen mingi ilusa multika peale ja pärast vahitakse ikka mingit teen titansit, või veel hullen, youtube’ist mingit solki. Kuna nad ise seda kasutada ei oska, siis nad peavad leppima nüüd sellega, mida ma panen. Saan panna lastesarju, lastefilme ja kui väga vaja siis multikakanali kah. Ma tean, et paljud leiavad, et lastetoas ei tohiks olla telekat ja ma nõustun, aga samas on mul kolm last ja ilma selle telekata peaksin ma iga päev kell kuus hommikul ärkama, haha. Telekaga pean ma vaid üle päeva seda tegema

Vahepeal on nii hea lastele öelda, et jumala eest, minge oma tuppa, vaadake multikaid ja lihtsalt olge jupp aega… vaikselt ja eemal, muidu mu kõrvad kukuvad peast ära ja tööd ei saa ka teha, kui aina mingi tramburai käib. Et jah, eks see enda mugavus ole, aga ma leian, et mingil määral on see ju täitsa okei. Ja tänu go3.tv’le saan ma näidata lastele seda sisu, mida ma tahan, vähendasin ka seda, et telekast aina multikad piiksuvad ja no raha sain ka säästa. Seega WIN!

Kas olete juba Go3.tv’d proovinud? Igatahes ma soovitan (eriti kui tahad välismaal eesti kanaleid vaadata) või tahad nagu meie, raha säästa. Räägi kaasa ja loosin ühele õnnelikule välja kolmeks kuuks “kõik hinnas” paketi täitsa tasuta!

Minu jaoks on põhilised märksõnas kohalik sisu, reklaamivaba elamus, eestikeelselsed subtiitrid  välismaiste filmide puhul ning Live telekanalid. Päris äge värk!

*Postitus sündis koostöös Go3.tv’ga

The post säästan aega ja raha* appeared first on Mallukas.

Ma ei tea, kust teie tavaliselt oma juukseasjad ostate. Selles suhtes, mul on hea siin loetleda siin ette, et laa dii daa, ikka siit ja sealt luksuskaupade poest on mu kraam pärit, aga ega ma neid ostnud ei ole. Need on saadetud mulle koostööpartnerite poolt ja ISE ma neid ostnud ei ole. Kui täitsa aus olla, siis ma viimaste aastate jooksul olengi vaid paar üksikut korda endale neid ise soetanud ja konkreetselt olid need kaks ostu seinast seina. Ühe korra ostsin juuksurisalongist palsami ja šampooni komplekti, mis maksis pea 60 eurot ja teine kord haarasin toidukaupu ostes riiulilt suvalise helesinise Garnieri, mis maksis umbes 3 euri pudel. Ja kui ma aus olen, siis eks nad olid suht sama: pesid pea puhtaks, palsam tegi juuksed kergesti kammitavaks ja kogu lugu. Täiesti aus olles, Garnieri lõhn meeldis isegi rohkem

Ehk siis kuhu ma tahan jõuda – selliseid asju, nagu kreemid ja šampoonid ja palsamid on nii keerulised asjad, mida kommenteerida, sest tegelikult ega nendest saabki kohe esimese hooga välja tuua ainult lõhnaerinevuse ja muu on üldiselt selline basic, kas pole? Et parim, mida ma teada saan, on sääraste toodete näitamisel teile lihtsalt niiöelda teada anda, et näete, see või too firma on ka olemas ja võite ise ka proovida, kui huvi on.

Nii et kui Kehapood mulle testimiseks saatis komplekti, kuhu kuulus šampoon, palsam/juuksekreem ja juukseõli, ei arvanud ma, et ma selle komplektiga rohkem teen, kui ehk instasse mingi paki avamise story, et oooo, niii nice, vaadake, mis nad saatsid….Aga olgem ausad, ma unustasin seda teha ja ma tõstsin nad lihtsalt vannituppa oma aega ootama. Mul oli veel asju küll, ma ju ütlesin, et see salongikas oli veel peaaegu täis ja Garnieri omas oli ka piisk sees. Seda hetkeni, kuni ma ostsin uue vannitoa riiuli ja paigutasin need liiga madalale – tulemuseks oli see, et Lende tegi endale VÄGA kalli ja vahuse vanniõhtu.

via GIPHY

Ühel päeval tahtsin teile seda meigivideot teha ja enne seda pesus käies proovisingi esimest korda seda šampooni ja palsamit. Kes seda videot vaatas, siis juukseid kuivates ma imestasin, et juuksed on kuidagi NIIIII pehmed, et kas tõesti uus palsam ja šampoon olid nii head või? Siis te küsisite ka kommides, et mis toodetest ma räägin, aga nüüd ma olen neid suht nädala kasutanud ja võin kiljuda nagu eit, et omg, parimad ever! Ma nii väga tahaks, et karantiini ei oleks, et ma saaks Maigretiga (juuksur) kokku saada ja öelda, et omg, katsu palun mu juukseid!!! Esimene kord ma ei kasutanud isegi juukseõli, aga järgmine kord taipasin seda ka panna ja nagu, inimesed, ma kaalusin politsei kutsumist, sest mul pole nii pehmeid juukseid enne olnud. Ma just täna vaatasin ennast lahtiste juustega peeglist ja mõtlesin, et omg, ma võin varsti juba kaaluda juuksed lahti ringi käimist, kui nad natsa veel kasvavad. Ja ma ei tea, kas “süüdistada” neid juuksekarusid, mida ma söönud olen, või neid uusi tooteid, aga no tõesti sobivad mulle nagu valatult!

Kaua ma ikka kiusan, räägin siis asjast. Ilmselt see šampoon (link) sobibki mulle nii hästi, sest see on mõeldud keemiliselt kahjustatud juustele, on sügavniisutav ja sisaldab musta kalamarja ja keratiini ekstrakte. Jah, ega ta odav pole, pea 25€, aga praegu on see alla hinnatud 18€ peale. Ja seda kulub nii väike tilgake, nii hästi seguneb veega ja vahutab megalt, seega kulub hästi vähe.

Sama täheldasin ma selle juuksekreemiga (link). Ma olen harjunud palsamit ikka mehiselt panema, aga see on pumbaga pudel ja korraga tuleb nii vähe. Ma ei saanud aru, et miks seda nii kasinalt tuleb, et sada aastat peab pumpama. Siis sain aru, et seda ongi väga vähe vaja. See maksab muidu 26€, aga praegu 19€.

Ahjaa ja kui komplekti ostad, saad mõlemad lausa 30€ eest (link) ehk siis komplekt on pmst 20€ alla hinnatud, seega kellel vaja ja tahab proovida midagi, mis minu õhukestele ja kahjustatud juustele mega hästi mõjus, siis soovitan soojalt, ma ei tea, kaua see ale kestab ka

Muuseas, enne kui ma selle komplekti sain, tellisin ma selle paljukiidetud Olaplexi õli ka. 30 ml 30€. Ja nüüd kui ma võrdlen seda Innovatise puhta keratiini õliga 50 ml 23€, siis soovitan teile soojalt valida see viimane. Mitte, et ta nüüd miljon korda parem oleks, need on mõlemad üli head, jätavad juuksed läikima ja ei tee neid samas raskeks ega rasvaseks, lõhnavad hästi jne, aga üks on pmst poole odavam, niiet vot tak!

Vähe sellest, et ma siin teile seda promon, ma tormasin kohe sõbrannadele ka rääkima, et kuulge, MEGA head asjad, hakkasin insta neile ka influencima, Kehapood.ee, palun mulle osake müügitulust haha

Ok, aitab nüüd sellest kiidulaulust – aga ühesõnaga, keegi ei saa nüüd öelda, et ma hea asja ainult enda teada jätsin! Be cool, ppl! Ahjaa, ma küsisin nende käest ühe kolmese seti teile ka kingituseks, seega ole hea, räägi kommentaariumis kaasa, et nt mis sulle siiani väga hästi sobinud on ja üks õnnelik võidabki endale komplekti neid tooteid

*Mina sain tooted Kehapood.ee käest kingituseks

The post casually leidsin maailma parimad juuksehooldustooted appeared first on Mallukas.