Ühel kaunil päeval võttis meie nõudepesumasin oma viimase hingetõmbe ja heitis hinge. Kahju, oli teine meid aastalt truult teeninud ja meie musti nõusid meie asemel küürinud. Nüüd vedeles ta korjus meie köögikapis (sest ta integreeritav) ja nõudekuhjad ainult kogunesid virnadesse kraanikausi ümbrusesse.

Esimesed päevad oli kuidagi lebo, aga ühel hetkel sain aru, et Kardo oli kogu aeg kuskile kadunud. Nimelt kööki, kus ta pidevalt nõusid pesi. Meil siiski viis inimest perekonnas ja nõusid kulub omajagu, seega läks Kardol iga kord köögi koristamise peale vähemalt paar tundi. Ma oleks ilmselt kiiremini saanud, aga meil on kuidagi nii kujunenud, et mina koristan rohkem muid tube, aga Kardo kööki (sest ma vihkan köögi koristamist).

Nagu öeldakse, et enne sa ei tea, mis sul on, kui sa sellest ilma jääd. Ja see luksus, et paned nõud masinasse ja vajutad pesemiseks nuppu, on lihtsalt üle mõistuse mugav ja säästab mitmeid tunde kraamimise arvelt. Kui see pole mugavus, siis mis on?

Ma tean, et ma olen elanud aastaid ilma nõudepesumasinata kah ja ma ei mäleta, et ma seda hullult igatsenud oleks, aga kui sa juba selle mugavusega ära harjud, siis tagasi käsitsi nõudepesule minna tundub umbes sama ekstreemne, kui minna rahumeeli kuskile jõkke pesu pesema ja vastu kivi kuivaks peksma.

Seega saime aru, et vaja on uut nõudepesumasinat. Aga millist nõudepesumasinat osta? Eelmise valis mul ema välja, ta on alati olnud osav asjade otsustaja ja valija, aga kuna ma olen 30 aastane ja veits imelik tundus emale helistada, et emme kle, vali mulle nõudekas välja, siis tegin ma järgmist paremat asja ja kirjutasin hoopis elux.ee poodi, et kuulge, mul 60 laiusega nõudepesumasin katki läinud, mida asemele soovitaksite, mis teil asap laos olemas on.

Konkreetselt kirjutasin sellle kirja õhtupoolikul ja 21 tundi hiljem oli mul uus nõudepesumasin esikus. Kui see pole kiire teenindus, siis ma ei tea, mis oleks. Meie vana masin oli tegelikult minu meelest jumala okei ja ma ei arvanud, et nendel masinatel mingeid suuri erinevusi üldse oleks. Loogika on ju kõigil sama – paned nõud sisse, tema peseb. Kui aga Kardo meie uue nõudeka esimest korda tööle pani, kilkas ta kodus nagu oleks loto võitnud: “Mallu, ma olen vist tõesti vana, kui mind niiiiii väga rõõmustab uus nõudepesumasin, see on NII HEA!” õhkas ta. Ma ei hakka mainimagi, et samamoodi õhkas ta uute õlleklaaside üle, mis ma talle ostsin

Küsisin siis Kardolt, et mis uue masina nii heaks teeb. Mina ise usaldasin eluxi tiimi nii palju, et kui nad ütlesid, et see on hea ja seda on meil kohe olemas, siis ma rohkem ei uurinud. Valituks osutus SEE. Nagunii on see hetkel Kardo rida olnud onju, seega tema kiidusõnad on:

• Mahutab tunduvalt rohkem kui eelmine masin.
• Teeb ise ukse lahti, kui nõud pestud, et need rahus kuivada saaks. St klaasi- ja tassipealsed ei jää veeloiguga. Ja lisaks on tal sisse ehitatud kuivatusprogramm nagunii.
• Hästi öko ja kasutab üli palju vähem vett kui vanad masinad. Ühtlasi näitab, kui öko su valitud pesu on.

  
  

• Peal on selline nupp, et saad valida, kui palju sul aega on, et ta selle ajaga ära peseks. Näiteks on 30 mintsa programm, et kui nõud väga mustad pole, aga on näiteks külalised ja tahad eelmise käigu nõud kiirelt puhtaks saada. Mega mugav!
• Restid on nii hästi paigutatud, et mugav on nõusid sisse laduda. Lusikate-nugade jaoks on eraldi sahtel lausa, mitte see tavaline “tünn”.
  
• Peseb nõud mega puhtaks, pole pesust võttes ühtegi musta nõud näinud.
• On super vaikne, võrreldes eelmisega.
• Väike asi, aga pokaalide hoidikud! Mu eelmine masin mõrvas niii palju pokaale.

Et ühesõnaga, selle masina saabumisega lõppesid meie pere rasked ajad. Või no niivõrd-kuivõrd, sest ma näen ikka välja nagu lühikese tukaga Vadim ja veelgi parem, täna kaaludes avastasin, et olen JÄLLE JUURDE VÕTNUD! Seega tervisliku toitumise ja treeninguga olen 2kg tuimalt juurde saanud. Mõnus! Ja ärge hakake rääkima, et lihas kaalub rohkem kui pekk, nagu… ma olen neljas trennis käinud

Aga igatahes, kui sa miskil põhjusel oled arvanud, et sul nõudekat vaja ei lähe, siis ma soovitan sul uuesti mõelda. Elu sellega on nii palju lihtsam ja selle võrra võidetud ajast saad sa kas niisama lebada, või lastega miskit pulli teha. Ja kui masinat valida ei oska, siis ma seda enda mudelit julgen soojalt soovitada, aga tegelikult leiab eluxi kodukalt väga palju nõudepesumasinaid igale rahakotile. Ja saladuskatte all ütlen, et 2 nädalat kehtib seal sooduskood MALLUKAS, mis annab kõikidelt integeeritavatelt nõudepesumasinatelt 15% allahindlust. Seega soovitan soodukat kasutada, kui nagunii nõudeka ost plaanis! SIIT näete kogu valikut!

Kas teil ikka on kodus nõudekas?

*Post sündis elux.ee’ga käsikäes

The post meie pere rasked ajad* appeared first on Mallukas.

Ma ei tea miks, aga viimasel ajal kirjutavad mulle nii paljud lugejad ja küsivad mult koroona kohta. Et mis ma arvan ja kuidas ma valmistun jne. Ega ma teist rohkem ei tea ja targem ei ole, aga mõni mõte siis koroonast ka minu poolt.

• Inimesed EI TOHIKS reisida. Ma saan aru, et hinnad on praegu nii ahvatlevad ja kindlasti paljud, kes muidu seda endale lubada ei saaks, tunnevad praegu erilist kiusatust kuskile minna, sest niiiii odav, aga olgem mõistlikud. See, et meie ise ei pruugi olla haigusele jube vastuvõtlikud, ei tähenda, et me ei võiks seda edasi anda kellelegi, kes on. Seega kõik need “mul pohui, ei paanitse, lähen reisile” mõelge sellele, et kui lõpuks on haige teie rase sugulane, vanaema või laps(elaps), siis te ennast nii hästi ei tunneks, eks. Seega jätame praegu need reisid tulevikku ja hakakem näiteks raha kõrvale panema, et uuel aastal endale üks reis lubada.
• Samamoodi arvan ma ka seda, et mõistlik on nii palju kui võimalik kodus olla. Mul on muidugi hea öelda, me olemegi mõlemad kodused, aga lapsi enam lasteaeda ei vii ja las nad käivad siin kodus meile ajudele (õnneks täna mu ema halastas ja viis Mari ja Lende enda juurde ). Mis mastaabini avalikust kohast hoiduma peaks, ei oska ka mina öelda. Kuskile suurele üritusele ei läheks, aga kuna restoranide nädal on käimas ja mul on kolme kohta juba dinner bronnitud, siis mis seal ikka, käin neis ära. Kaasa võtan des. vahendi ja proovin käsi pesta ja mitte oma nägu näppida, kuigi see meem on konkreetselt mina:
• Mingite koduste varude omamine ei tee sinust hüsteerikut. Mul näiteks nipet-näpet on. Ja mitte selle pärast, et ma kardaks, et ma ei tohi varsti poodi minna vms, vaid ma kardan, et ma äkki varsti pigem ei TAHA poodi minna. Ja no mõistlik varu vett, patareisid ja muud sellist võiks nagunii igas majapidamises olla, juhuks, kui elekter ära läheb vms. Muidugi ei arva ma, et peaks hüsteerias endale pelleripaberit kokku ostma, aga no kui sa tunned, et kõht võib lippama hakata suurest hirmust ja sul on, kus seda hoida, siis osta peale, ma kätt ette ei pane. Mis veel võiks kodus olla: veidi valuvaigisteid, külmetusrohtu, oksendamiserohtu, pasandamise rohtu ja kurguvalu ja nohurohtu. Enamasti on need inimestel nagunii olemas, aga ikka on hea aeg-ajalt üle vaadata, et kas kõik ikka kehtivad veel, või oleks miskit juurde vaja. Muuseas – lastega inimestel võiks varusid veidi rohkem olla. Kui ma oleks üksik ja vallaline, oleks mul sellest koroonast max suva, aga kuna ma vastutan siin veel kolme maailma nunnuma inimolevuse eest, siis see lisa soola- ja tikupakk mult leiba ei küsi.
• Endale ja lastele palju C-vitamiini!
• Mille üle ma ise juurdlen – kas trennis on mõistlik edasi käia?

Ega mul muud öelda polegi. Eks sellised teadmatud ajad on hirmutavad nii ehk naa, aga eks elu läheb edasi, peseme kõik usinalt käsi ja oleme nii palju kui võimalik kodus, eks. Küllap me sellestki kõik eluga välja tuleme. V.a need, kes ei tule… (sry, too soon vb).

Kas ja kuidas teie koroonaks valmistute või kas kardate või olete mingeid plaane muutnud selle tõttu? Rääkige välja, mis arvate, kas see läheb veel hullemaks ka?

The post appi, koroona! appeared first on Mallukas.

*Ütlen kohe ära, et postitus sündis koostöös Ulaka Kaunitariga ja kui seksi- ja muud sellised jutud sind ei huvita, siis tule homme tagasi!

Praegu visatakse nalja, et üheksa kuu pärast on suuremat sorti beebibuumi oodata, sest mida inimestel kodus ikka muud teha on, kui seda vanainimesteasja. Ma ütlen kohe ära, et see võib tõsi olla küll, aga ainult nende puhul, kellel veel lapsi ei ole. Kellel on, veelgi enam, kellel on rohkem kui üks, lasevad endal ilmselt peale karantiini kõik juhad ja torud sõlme keerata, sest lastele tubastes tingimustes aina tegevust leida on täielik killer. Muidugi saab ka õue minna, et tegelikult nii hull ka pole, aga tegelikult on neil nunnukestel imeline võime igavuse korral iniseda, piniseda, kakelda, jonnida ja kõike muud imelist veel. Nii palju lihtsam oli aeg, kus lapsi sai rahuliku südamega lasteaeda viia ja ise kodus tühja pilguga vaikust nautida.

Aga mis sellest enam. Nüüd istume kodus ja “kannatame”. (Palun seda lugeda poolhuumoriga, sest tegelikult üks osa minust on nagu ah, pole see nii hullu midagi, I love my kids. Aga see teine osa on valmis endale vahepeal hullumaja auto järele kutsuma, kui nad kõik kolmekesti “EMMEEEE!” hüüavad, aga tegelikult midagi ei taha, peale mu viimaste närvide nahka panemise).

Olge koduse ajasisustamisega ettevaatlikud, muidu on see teie elu umbe 6 aasta pärast

Okei, nüüd on vähe viisakam algus tehtud, lähme edasi kepijuttudele. Okei-okei… Mulle tuli meelde, et ma olen viisakas ja korralik kolme lapse ema, kes sellistest asjadest ei räägi Seega, kes leiab, et sellised jutud on tema jaoks way liiga palju, siis paneme selle postituse ristist kinni ja tuleme homme tagasi, siis on siin juba uued jutud.

Ehk siis… kui lapsed su närve päris ära söönud pole ja sa oled suutnud nad edukalt magama saada, siis oleks õige aeg avada Ulaka Kaunitari e-pood ja endale midagi toredat õhtusteks avastamisteks soetada. Kehtib ka sellisel juhul, kui oled lastetu ja vallaline, sest sellisel juhul ei pea sa isegi kellegi magama minemist ootama, vaid võid kasvõi keset päist päeva enda mänguasjad välja tõmmata ja hullu panna. Kes sind keelata saaks.

Kuna minul on Ulaka Kaunitariga juba pikka aega koostöö olnud, siis saan ma teile kenasti soovitada paari asja, mis sul ka kodu olemas olla võiks, et enda suhet vürtsitada, või niisama “kohtustustevaba” naudingut saada Ma tean, et on inimesi, kellel pole kodus mitte midagi, sest “ah, mul pole vaja, niisama ka hea!” või kardavad, et sekspood tähendab mingisugust rõvedat keldripoodi, kus nilbed poemüüjad sulle silma viskavad või miskit. Ulakas Kaunitar on konkreetselt naiselik, seksikas ja äge pood, aga noh, karantiin, tehkem oma ostud e-poest ja ei pea kuskil “avalikult” midagi soetama, hehe. Ja selle kohta, et pole vaja, niisamagi on hea, ütleks ma seda, et vanasti pesti riideid ka kuskil jões, sest noh, puhtaks ju sai, kellele ikka seda masinat pesemiseks vaja oleks. Samas kui juba korra said masinaga pesu ära proovida, siis naljalt enam jõkke oma hilpudega solberdama ei läinud.

Aga okei, alustame: mida ma soovitaksin osta ja proovida (need muidugi mu enda kogemuste põhjal tehtud soovitused, vabalt võivad teistel olla muud eelistused ja see on fine).

• Tavaline vibraator. Konkreetselt kõige prostam ja harilik vibraator on tore seltsiline nii üksi, kui ka partneriga kasutamiseks. Minul isiklikult on Lelo (link), aga tegelikult ma kujutan ette, et ka soodsam variant teeb täpselt sama asja. Näiteks selline (link).
• Sona!  Neid on igasuguseid erinevad, tavaline ja cruise ja sona 2 ja mida kõike veel, aga teoreetiliselt teevad nad kõik sama asja: erakordselt kiiresti viivad su … eeem, sinna kuhu sul vaja minna on. Seda nii üksi, kui ka koos kaaslasega. KOOS on see veel eriti haige kogemus, ikka VÄGA intensiivne. Lausa nii väga, et ma olen kuulnud, et mõni ütleb, et kohe liiga intensiivne. Siis tasuks eelistada seda kõige uuemat varianti (link), sest selle kõige nõrgem programm on leebem kui sellel tavalisel Sonal. Aga tegelikult on see vahe väike ja kui tavalist saab praegu alega 69€ eest, siis ma soovitan proovida.
• Midagi meestele –  Lelol tuli välja mänguasi meestele. See on muidugi mega innovaatiline ja see töötab helilainetel ja peaks mehe viima kuskile teise maailma. Selles suhtes, et hea alternatiiv oma vana hea ustavat kätt kasutada Liivi kirjutas sellest tegelikult lähemalt, LOE SIIT! Minu meelest väga äge asi, mitte, et mul oleks võimalik seda ise olnud katsetada, sest mul ju pole midagi sinna sisse susata, aga Kardo suskas küll ja tema ütles, et on ikka väga uudne ja huvitav vaheldus ee… käsitööle. Kuigi see masin ei ole midagi sellist, et oh, lähen siis vaikselt teise tuppa korraks lustima, sest see teeb sellist mootorihäält, et hoia ja keela.

  Kardo soovitab seda osta meestel, kes on vallalised või näiteks kaugsuhtes. Tore ikka sellega lõbutseda. Samamoodi oleks see väga tore kingitus naiselt, kelle mees väljamaal töötab. Samas ega koos on ka naljakas ja tore seda proovida, niiet üks väga huvitav mänguasi, mis täitsa võiks iga paari mänguasjakastis olemas olla. Kardo sõnul on ta oma hinda väärt küll.

  Ps! Ainukene asi, et Kardo ka kurtis, et see masin on… väikevõitu. Et kasutada saab, aga võiks vähe suurem olla. Kuigi see peaks olema suurem, kui Eesti keskmise mehe varustus. Seega kui mehele kingid ja ta ütleb, et kitsas on, siis patsuta teda õlale ja ütle, et see probleem on jah ainult nendel, kellel hiigelsuur…ed jalad.

  Soetada saab nii terve kit’i, kus sees kindad ja silt uksele ja muud sellist vahvat (link), või ka lihtsalt soodsamalt ainult masina (link).
  

• Päris palju mänguasju on ka sellised, mis ongi mõeldud koos mängimiseks. Näiteks see puldiga munake, mille puldi saad mehe kätte anda ja seega on kogu protsess ja kontroll tema käes. Kindlasti väga huvitav kogemus, kui niimoodi koos poodi minna vms Samas karantiin, saate kodus ka katsetamisega hakkama
• Kui teil veel kodus ühtegi ei ole, siis massaažiküünlad on ÜLI mõnusad asjad. Nagunii on 99% ajast teada, et kui mees pakub sulle massaaži teha, siis ta lootus on, et see lõppeb millegi muuga, kui sina lõõgastunult massaaži ajal magama jäämas või midagi, ehheee. Seega tehkem see algusest peale seksikaks, küünal põlema ja massaaž alaku. Ja see lõhn! Next level! Soovitan proovida küll. Küünal kestab ka üli kaua, seega ei ole see hind ka midagi hullu. Ja mul on tunne, et see lõhn seal sees ongi SEE iha tekitav parfüüm? Ma olen seda juba ammu soovinud.
• Mis veel kodus olema peaks, MINU MEELEST, on libesti. Ma ei taha siin mingi too much information tüüpi vend olla, aga peale sünnitust oli küll periood, kus seda täiega vaja läks, no shame. Neid on mega erinevaid, me oleme seda proovinud ja rahule jäänud (link). See ei muutu kleepuvaks ja rõvedaks, nagu need toidupoe omad.

Vot sellised mõtted siis mulle teile karantiiniaja sisustamiseks. Samas eks see maailm on veel lai nende mänguasjade koha pealt, mida ma veel üldse proovinud ja katsetanud ei ole ja valikut on tänapäeval NII palju. Näiteks tundub mega äge selline kalender, kus sees palju sidumismänge, kui keegi sellesse into on (link). Ooo ja mis veel, igasugused seksikad pesud jne. Minu meelest päris äge on see catch me komplekt (link). Pole just igapäevane kandmine, aga suuremat sorti madistamiseks võib selga visata ju küll, haha! Hetkel veel ales ka!

Ühesõnaga, eks te ise uudistage ja vaadake Ulaka Kaunitari epoes julgelt ringi. “Mallukas10” annab teile täishinnaga toodetelt ka 10% allahindlust nii et kasutage julgelt! 

Muidugi loos ka. Koos Ulaka Kaunitariga mõtlesime, et loosi läheb täna kaks asja, mõlemad tooted saab endale üks õnnelik võitja! Esiteks saab võitja Lelo F1 mänguasja meestele ja lisaks ka selle muna, mida kaaslasega koos kasutada. Kui see teie karantiiniaega ei vürtsita, siis ma ei tea, mis vürtsitaks! Loosis osalemiseks räägi lihtsalt kommentaarides kaasa, et kui suur mänguasjade kasutaja sina oled ja kas sulle on ka jäänud mulje, et see oleks kuidagi tabu, kui enda seksellu tahad veits särtsu tuua. Nagu isegi olen kuulnud sellist üleolevat “omg nagu, meil küll pole VAJA seda!” juttu. Nagu jeesus, autot ka meil vaja pole, saaks hobusega ka käidud, aga ometi enamik kasutavad ikkagi autot

Loosi võitja ütlen juba nädala pärast!

The post mida teha koduses karantiinis? eks ikka ***** appeared first on Mallukas.

Teate mis. Ma pole iialgi olnud nii rõõmus selle üle, et mu elutoa remont enne seda karauuli valmis sai. Ma lugesin Redditist ühte teemat, kus uuriti, et mida karantiinis olevad inimesed kahetsevad, et nad enne karatiini ei ostnud ja väga paljud vastasid, et remonditarbeid. Et kui nagunii kodus olla, et siis oleks võinud ju kõpitseda ja nokitseda, aga kui ehituspoodi ei saa, siis koduste vahenditega ei saa enamus miskit tehtud.

Meid muidugi see karantiin väga ei puuduta. Selles suhtes, et me oleme nagunii kogu aeg kodus ja väga tihti ei viitsi me lapsi lasteaeda viia, või on neil eripedagoog vms, et lasteaiapäevasid ei ole, oleme kõik viiekesti kodus nagu miškad. Ainukene vahe ongi see, et aeg-ajalt saime mõne pudina kuskile vanavanematele sokutada, aga nüüd on kaks kolmest nohused ja üks kohe eriti tõbine (mu vaene beebi), seega oleme kogu aeg koos, ilma sokutamisvariantideta.

Nagu öeldud, hullu pole. Oleme harjunud. Kolme lapsega on kodu nagunii mänguasju ja meisterduskraami täis, ei teki väga seda olukorda ka, et nüüd jube igav hakkaks. Nagu ma aru saan, siis jalutamas võib ju ka käia ja no kui ka enam ei võiks, siis aeda saame ikka passima minna.

Aga teate, mulle meeldibki kodus olla. Eriti kui kodu on just remonditud ja puhas ja korras. Okei-okei, kellele ma valetan. Puhas ja korras on hetkel ainult mu elutuba. Teised toad on … miskit hullu. Aga keskendume sellele ühele. Selles suhtes, et ega mul mingit väga suurt remonti ei tehtudki ju, nipet-näpet uuendada ja paari mööblieseme välja vahetamine ja juba ongi toal uus ilme.

Minu elutuba enne (pildid veits erinevatel aegadel tehtud, sest mul polnud diivani tagusest seinast lähiajal pilti tehtud, või ma lihtsalt ei suutnud seda leida)

see veits vanem pilt, aga no seina näha. also seda, et mulle meeldib kogu aeg midagi muuta ja ümber tõsta

ELUTUBA NÜÜD (sry, pildid on tehtud telefoniga, saadetud FB’i ja pool kvaliteeti tee peal ära kaotatud).  Panen alla ka kirja, kust miskit ostetud on, nii palju, kui mäletan, et te ei peaks ükshaaval uurima.

Uus laud: rug.ee Uued toolid: deko.ee. Mida ma siin veel muuta tahaks, oleks see, et ma ostaksin laste meisterdusasjadele ja mänguasjadele ühesugused kastid, aga no pole nii kriitiline muudatus, haha.

Liumägi: Scandikids, vaip: kodukoi, rulood: rulo.ee

Tapeet: Photowall, vaip: rug.ee, diivanilaud: Andralt rotitud, aga tema sõnul IKEA kraam. Diivan: SoffaInn

Raamaturiiul: IKEA, must laualamp: KODUKOI, seinalillepoti laadne toode: Greenbox

Uus telekalaud: rug.ee

Laste toolid: Nomi chair, lauamatid: Scandikids

Maailma parimad rulood on muuseas praegu koodiga “karantiin20” lausa 20% odavamad. Kui kõik kodus istuvad, ei ole vaja, et naabrimees sulle tuppa ka vahib :D Difuuserist tuleb “on guard” eeteriliku õli sussu, mis pidada. SIIT saab selle kohta rohkem lugeda.

Ühesõnaga kodus on hea. Oleks parem, kui ma viitsiks tube koristada (eile olin terve päeva hommikumantlis, haha) ja veel parem oleks, kui keegi poleks Malluka FBi lehte rotti lasknud ja ei postitaks sinna igasuguseid imelikke videosid, aga kurta ei saa (pange FBi otsingusse “malluka grupp” see mu uus sala auk). Nii kaua, kuni saab kodus olla oma perega, siis on ju tegelikult kõik veel täitsa fine. Saaks see Marta ka kiiremini terveks, praegustes oludes on köhiv laps siiski veidi kõhe

Mis teie sellest kodus istumisest arvate? Või kas töö üldse lubab koju jääda hetkel? 

The post kodus olla on ju täitsa hea? appeared first on Mallukas.

Imelik fiiling on sees, kui aus olla. Ühest küljest ei ole praegune olukord mulle üllatav, ma teadsin, et see tuleb. Samal ajal kui kõik viskasid nalja nende lollakate üle, kes koroonat kardavad, ostsin mina kenasti endale toiduvarud ja ravimid ja vee ära ja juba mõni aeg hiljem avastasid korraga kõik, et oi-oi, peaks ka midagi varuma ja ette võtma. Riigipiirid on juba kinni, levivad jutud, et ka Tallinna piir läheb kinni. Kui see on olukord, mida lebolt võtta ja mis “ei huvita”, siis olen mina Pearu Paulus. Kõige kummalisem on see naermine varude kogumise üle, sest “poed ei lähe ju kinni”. Ega nad ei pruugi minna jah, aga vot ma sinna poodi kondama ka minna ei taha, seega passin toas ja mossitan, et osad eestlased niiiiii-iiii rumalad on. Kahju öelda, aga küll elu õpetab. Ja see ei ole naljakas ja naeru väärt. Kurb on…

Et aga mitte päris lössi vajuda siin rasketel aegadel, siis räägime muudel teemadel. Näiteks tiktok äpist. Kes veel ei tea, siis see on selline äpike, kus inimesed panevad 15-60 sekundilisi videosid üles. Enamasti nad siis kas tantsivad, või on niisama seksikad, või… ah, seda on võimatu seletada, seda peab ise nägema. Ma ütleks teile, et tõmmake tiktok, aga samas ärge tehke seda, sest see viib mind pealkirjas tõstatatud esimese punktini:

• See on kohutavalt sõltuvust tekitav. Ma kunagi olin paari videot näinud, aga kuna ma enamasti leian aega telefonis scrollida ainult laste magama panemise ajal ja klappe ma enne ei kasutanudki eriti, siis ma ei kuulnud midagi ja tiktokis on oluline, et sul telefonil heli peal oleks. Aga nüüd ükspäev ma ei tea, mis kuri vaim mulle peale tuli ja ma selle äpi avasin päise päeva ajal ja… hakkasin vaatama ja jäingi vaatama. Sellest ei saa välja! See on lõks! Maja on täielik bardakk, koristada ei saa, sest noh, hallooo… ma tiktokin! Üsna kiiresti ma mitte ainult ei vaadanud, vaid lisasin ise ka videoid juurde. Ütleme nii, et ma ei tea, kuidas mul juba 12 videot on
• Väga lihtne on olla lasteahistaja. REAALSELT! Kõik 12 aastased tüdrukud näevad välja nagu vähemalt 20, hööritavad seal seksikaid tantse tantsida ja teised videod, kus eriti kuumad kutid oma sixpacke välgutavad, näitavad 16 ja 17 aastaseid kutte! Nagu.. palun pange oma videode pealkirja kohe ära “TERE, OLEN ALAKAS!” sest sellisel juhul ei ilastaks ma 17 aastaste noormeeste peale ja peaks ennast varsti ise menti üles andma.
• Eelmise punktiga seoses: ma tean tänu tiktokile, et mu lapsed ei või kunagi hakata tiktoki kasutama, va juhul, kui nad mingeid naljavideosid ei tee.  Ma vannun, et kui ma kunagi näeks ühte neist tegemas kelmikat videot, kus nad räägivad, et mis aastatel nad oma ühe ja teise augu süütuse kaotasid (ALAEALISED LAPSED!!!) või hööritavad seksikat tantsu, siis ma lähen kuuri ja panen paela kaela. Kõik.
• Mul on ka tunne, et tiktok on mulle ka paljastanud fakti, et ma võin täitsa vabalt lesbi, või vähemalt bi olla. Vaadake, insta ju näitab teile ka exploris asju, mida te rohkem vaadanud olete vms (nt minu insta explore on otsast lõpuni surevaid ja surnud lapsi täis… great) ja mu tiktok on 99% seksikad lesbinaised. Nagu ma ei tea, et ma oleks neid meelega ise rohkem vaadanud ja ma alguses mõtlesin, et ohhoo, kas see ongi siis mingi lesbide platvorm, aga mu teised sõbrad väidavad, et nad küll ei näe mingeid lesbisid, aga ma näen kogu aeg. Ja holy hell, kui kuumad nad on Kui ma suudaks ühe leida, siis ma annaks teile ka kasutaja, ma mäletan, et ta eesnimi oli Marth ja omg, kui ilus naine ta on. Et jah, tore tiktok, et mulle 30 aastasena imelikke mõtteid pähe paned (mitte, et lesbi olla oleks imelik obv ). Ja olgem ausad, kui mul on valida, kas ma vaatan päevad läbi surnud ja haigeid lapsi või seksikaid naisi, siis… *avab tiktoki*…
• Ma olen vist ainukene inimene maailmas, kes tantsida ei oska. Üks tiktoki värkidest on see, et keegi teeb mingi tantsu ja siis kõik riburabamisi teevad seda järele. Nagu… KUIDAS? Ma reaalselt vajaks kolme aastat, et ühte nendest 20 sekundilistest tantsudest selgeks saada. Mul on vist ajus mingi osa puudu, aga mu jalad ja käed ei suuda korraga töötada, rääkimata sellest, et ma samal ajal veel suud liigutaks ja keha hööritaks. Enne hakkab mul tagumikust lestakalu kukkuma. Kuigi see oleks vist omamoodi naljakas challenge, kuidas ma oma elust 876 aastat kulutan, et seksikat tiktoki tantsu õpiks. Kriisi ajal ikka peab tegevust leidma (ja jumala eest mitte neid tegevusi, mida ma PEAKS tegema).

Üldse on tegelikult see tiktok väikseid lapsi täis ja nad ei saa üldse mu naljadest aru ja sõimavad mind 40 aastaseks vanamutiks, niiet ma võitlen sooviga nende vanematele kitse panna, mis väiksed bullyd nende lapsed on, haha. Aga kui te veel ei ole tiktokis ja tahate oma elu sellega ära rikkuda, siis tõmmake alla tiktok äpp ja pange otsinguse marianntreimann. Nautige mu 12 videot ja elame selle kehva aja üle, eks!

Kas teil on tiktok? Olete kunagi vaadanud seda äppi? Lähete nüüd vaatama?

The post mida tiktok mulle õpetanud on appeared first on Mallukas.

Arvata on, et Eestimaa on erinevaid inimesi täis, kellel igaühel oma elustiil, ametid ja elukorraldus. Ja uskumatu on see, et kui osa eestlaste jaoks on see karatiin “tore puhkus, millal netflixida” siis väga-väga paljude jaoks on see väga suure stressi tekitaja. Ei, ma ei räägi siinkohal sellest naljaga  “appi, ma ei suuda lastega kodus olla” jutust, vaid sellest, et kui inimesed peavad elama teadmisega, et enam tööle vaja minna ei ole, jäägu nad heaga sundpuhkusele ja millal palka saab… seda ei oska keegi öelda.

Öeldakse, et õnnelikud on need, kes netis tööd teha saavad. Paraku on nii palju rohkem neid, kes käivad ikkagi tööl, mida ei saa teha kodust. Nende valik on siis kohale minna ja riskida nakkusega, või jääda koju (kas siis vabatahlikult v ülemuse sunnil) ja leppima järgmine kuu rahata olekuga.

Mulle kirjutas täna üks naine, kes on poes müüja. Ja ta ütles, et kuna neile nüüd öeldi, et poodide lahtioleku aega vähendatakse riigi poolt, siis järelikult läheb ka palk selle võrra väiksemaks. Tema on aga üksikema, kellel iga sent arvel. Poole väiksem sissetulek = võlad. Ja ta ei ole ju ainukene! Terve Eesti on täis inimesi, kes tulevad iga kuu ots-otsaga kokku, kes nüüd võivad ennast väga hullust august leida. Ja on ka neid, kes elasid kenasti ära, aga kui sulle ikka öeldakse, et näiteks enne 1.05 ära tööle tule, siis… siis on ka nemad omadega augus. Ega pangalaen oota ära maksmist selle ajani, kuni sa tööle tagasi minna saad. Või toidupoes ka lubadustega ei maksa, et kuulge, ma juunis tulen ja toon raha.

See kõik on NII kurb ja vastik.

Seda enam ajab mind närvi see pidev muretus ja nalja viskamine selle üle, et jeee, saab kodus olla, et mida inimesed ikka põevad. Et puhkus ju! Aga kas ikka on? Eriti, kui sa pead näiteks lapsi koolitama, oma kodus tööasju tegema ja kodu ka veel kuidagi korras hoidma, süüa tegema. Et ühe töö asemel on sul korraga kolm. See on ju ka mega raske ja respekt kõikidele, kes seda suudavad!

Jaga kommentaarides, kuidas on karantiin sinu elu muutnud. Kas on tööl muudatused? Oled pidanud midagi ära jätma? Või on sul ka “nagu suvaline puhkus”?

The post rasked ajad vs PUHKUUUS bitcheeeees! appeared first on Mallukas.

Nagu te teate, siis mul on nüüd jupp aega olnud uhiuus Samsung Galaxy S20 Ultra. Enam ei ole ma üks vähestest, vaid ülipaljudel eestlastel sai see telefon endale juba eelmüügist tellitud, rääkimata nendest, kes nüüd poest selle soetanud on. Samsungi influenceritele ja saadikutele tehti selline telefoni võimalusi tutvustav tund ka, aga kuna teie seal ei olnud, siis räägin teile ka, et mis minu jaoks on need eriti ägedad asjad. Ja ärge pahandage, kui mõni värk ka eelmisel mudelil olnud on, ma ei ole kunagi enne väga palju oma telefoni võimalustesse süvenenud haha

Samsungi uhked saadikud

Zoom – Galaxy S20 Ultra puhul on siis oluliseks märksõnaks suumimine, milleks on Ultra tagaküljel ka just spetsiaalne zoomimiskaamera. Sisu on see, et telefoniga saab väga kvaliteetselt kuni 30X sisse zoom-ida ning idee poolest saab zoomida lausa 100x. See on hea olukordadeks, kus on vaja kvaliteetset pilti mingist asjast, aga ei ole nt võimalik objektile ise lähemale minna. Või… ei viitsi

“Kle saada oma aknalauast pilt” aga ma istun teises toa otsas ja ei viitsi tõusta :D

Jällegi kvaliteeti sööb siit vahelt FB, mitte telefoni enda töö :D

Ütleme, et ma tegin sellest maailma kõige rohkem segamini aiast pilti ja avastasin, et ohhoo, LIND. Tahaks sõbrale saata, aga mega häbi on, et aed selline välja näeb, seega naks…

…ühe klikiga on pildil ainult lind Pilt oleks kvaliteetsem, kui ma seda fbis endale saatnud poleks ja niiii sisse zoomind poleks. 

Ekraan – Juba pikka aega hinnatakse Samsungi telefonide ekraane maailma parimateks. Seda siis pildikvaliteedi ja muude omaduste poolest. Sel aastal lisati ekraanile aga lahendus, kus ekraani värskendussagedus on 120Hz. Sisuliselt tähendab see, et telefoni kasutamine on palju sujuvam ja mõnusam, ning absull ei jookse kokku!

Jõudlusvõimsus – Ja lõpuks PEAN rõhutada telefoni võimsust, mis on tõesti hea. Sellest ka nimi Ultra. See tähendab, et seadme sees on kõige uuemad protsessorid, rohkelt muutmälu (RAM) ja ülisuur aku, millega saab päeva kenasti läbi ajada. Ma isegi laen telefoni kord kahe-kolme päeva jooksul, täis laeb ka mega kiiresti

Telefonide laadimine teise telefoniga – Mis mul muud öelda, mega uhke värk. Eriti kui aku on täiesti tühi ja tahad nt vähemalt paar prossagi akut saada, et takso tellida, siis saab seda teha ka laadjata. Seda ma teadsin, et on vanematel mudelitel ka, ma kunagi nägin telekast reklaami ja olin nagu woooww

Igatahes minu silmis ON Samsung parim telefon ja ma tahaks, et hästi paljud teist tuleks ka team-samsungisse Kahjuks ei ole mulle teile kõigile anda kõige uuemaid Samsungeid, aga mul ON anda üks imeilus Samsung Galaxy A71! Ma värvi täpselt ei tea, see on Samsungi kontoris ja nad ei teadnud ka hetkel, aga ma usun, et ega eriti vahet ka pole, sest tegemist on üli hea telefoniga, väärtuses 429€! Kui tahad selle telefoni loosis osaleda, siis jäta mulle kommentaariks, et kas oled juba team Samsung, või tooks võit su “õigele poole” üle Telefoni loosin välja juba reedel Head loosiõnne, people!

*Postitus sündis koostöös Samsungiga

The post 7 ägedat asja, mida uue Samsungiga teha saab + free phone!* appeared first on Mallukas.

Okei, aeg on rääkida, kuidas ma oma Facebooki lehe kaotasin ja mida kõike mu loll pea põhimõtteliselt mulle kaasa tuua võinud oleks. Nagu te kõik teate, olen ma see, kes peaks endale “päris töö” leidma, nagu kurjad keeled räägivad. Mul on küll omast arust töö ja isegi tööandja, kes mulle palka maksab *lehvitan iseendale*, aga ma pean tõesti tunnistama, et olin selle lihtsa eluga veidi liiga ära harjunud ja kõike iseenesestmõistetavalt võtnud.

Näiteks oli selle aasta alguseni mul väga hea diil ühe suure reklaamifirmaga. See tähendas siis seda, et kõik reklaamid, mis mu lehel ette vupsasid, olid siia nende pandud ja minusse ei puutunud see üldse, mitu korda te sellel klikite või mitte. Minul oli oma igakuine fix tasu, mis muuseas täpselt kattis ära minu palk + riigimaksud, seega ei olnud mul kunagi muret, et oh, kas tuleb see kuu piisavalt tööd/klikke/reklaamposte, et ära elada. Palk oli niiöelda garanteeritud.

Sellest aastast tahtis aga firma enda tingimusi muuta. Ja kuigi need olid juba enne minu kahjuks, tahtsid nad neid VEELGI enam minu kahjuks teha, mis mulle aga hästi ei sobinud ja seetõttu otsustasin lepingut mitte jätkata. See tähendab omakorda seda, et nüüd on kõik siin kuvatavad reklaamid Google omad ja nüüd nüüd on lood teised, st sõltun külastajatest. Ega siin mingisuguseid metsikuid summasid ei kogune, kui ma just ise ei pushi. Aga vot selle suhtes olengi ma viimasel aastal/aastatel??? laisk olnud. Ma tunnistan seda.

Ma ei viitsinud enam vastata kommentaaridele, sest “neid on ju nii palju ja kes see jõuaks neile vastata”, aga tegelikult on KÕIK need, kes kommenteerivad täiesti otseselt minu leib laual (et kommenteerida, viibid sa lehel kauem). Enamik ei viitsi kommenteerida ja kui ma lõpetan ka neile vastamise, kes seda teha viitsivad, siis mis on tulemus. Tulemus on see, et minu sissetulekud vähenevad ja vähenevad.

Muidugi saab seda sissetulekut suurendada selle arvelt, et uhad muudkui reklaamposte teha ja ma arvan, et ma seda teed läksingi. Jah, ma sidusin nendesse oma arguelu ka, aga see ei ole ju sama. Ma mõistan seda. Ja ma tean, et luegjad ka mõistavad, et ma ju peangi reklaamima ka ja see on minu sissetulek ja leib, aga kuskil tuleb tõmmata piir. Viimased paar kuud olengi ma seda just teinud. Ma võtan vastu võimalikult vähe reklaamartikelid ja tahan anda endast parima, et kajastada siin lehel päriselt enda elu ja enda mõtteid ja arvamusi ja olla see “vana hea” Mallukas.

Ei saaks tegelikult öelda, et mu jälgijate numbrid oleks mu kehvast suhtumisest langenud. Vastupidi, see on imekombel alati vaiksvas tõusujoones olnud, aga ühel hetkel sain ma aru, et ma pean muutuma. Ma olin nii ära harjunud sellega, et ah, teen selle ja tolle posti ära, rahaliselt oleme me nüüd good ja ma ei pea võtma seda aega, et teie kommentaaridele vastata või niisama lobaposte teha. Aga mismõttes “pole aega”? Kui mul on aega kaks tundi tiktokis passida, siis on mul aega ka seda teha. Eks. Seega võtsin vastu otsuse, et vastan KÕIKIDELE kommentaaridele, mis te mulle kirjutate. Seda nii siin blogis, kui ka Instas. Sest tõesõna, teie pärast ma üldse saan olla, nagu ma olen ja ma tõesti tänan teid. Lihtne on mul aina öelda, et oooo, te olete nagu mu netisõbrad, sest ma loen ju alati teie kommid läbi, aga sellisel juhul on see maru ühepoolne sõprus eks. Sest mina saan teie positiivsed sõnad ja nõuanded jne kätte, aga vastu ei anna ma teile essugi.

Palun vabandust, et olen teile nõnda kehv sõber olnud. Ma ausalt kavatsen edaspidi parem olla.

Aga nüüd asjast. Mitte vaid väheste kommide ja klikipuuduse pärast ei oleks ma oma sissetulekut kaotanud (v no võib-olla LÕPUKS oleks ka), aga veel on kaks asja, mis mu praeguse sissetulekud ohtu pannud on. Esites see, et ma olen nii kuradi loll, et reaalselt alaarenenud šimpans ilmselt ka hiilgaks minu kõrval oma geniaalsusega. Nimelt olen ma reaalselt see eit:

See vist peaks vastama küsimusele, kuidas ma oma FBi Malluka kontost ilma jäin. Ma lihtsalt vajutasin igale poole ok ja kui kuskil mu parooli küsis, siis sisestasin selle, et aken jumala eest ära läheks eest. Ma lihtsalt null viitsin süveneda ja näete. Tulemus oli käes. Leht lännu.

Alguses arvasin ma, et see on isegi naljakas, sest need imelikud videod, mis mu lehele järjest üles minema hakkasid olid enam kui meelelahutuslikud, aga siis ma enam ei naernud, kui sain aru, et kui ma ei saa blogiposte FBis jagada, langeb mu lugejate arv MEELETULT. Ja nagu te mäletate: lugejad = klikid= mu sissetulek. Seega üritasin ma oma lehte paaniliselt tagasi saada, aga esialgu öeldi mulle kohe, et see võib võtta kuni POOL aastat ja paljud ei ole üldse kunagi oma lehte iial tagasi saanud.

Okei, mõtlesin ma. Fbi leht on läinud, AGA mul on siiani veel mu instagram, et vähemalt seal on mul ju ka üle 50 000 inimese ja saan sealgi oma poste jagada. Aga tegelikkus on see, et FBis ja Instas on täitsa erinevad inimesed. Võib olla tuhandeid, kes mind instas jälgivad, aga nad ei vaata näiteks iial storysid, kus ma uusi poste jagan ja kui Fbis ka peale ei tule, siis ongi nad minu jaoks nn kadunud lugejad. Aga mis mul muud teha oli, kui oodata.

Vedelesin ma siis üleeile hilisõhtul voodis, passisin telefonis, kui äkki sain e-maili, et keegi logib mu FBi sisse. Ma reaalselt sain 476464 rabandust, sest kui keegi saab mu FBi, saab ta kindlasti lõpuks ka mu instagrammi (sinna on viimaste nädalate jooksul TÄIEGA üritatud sisse saada!) ja mis siis saab. Siis see ei olegi enam nali, et ma olen lambiants Männikult, sest noh. Kes ma siis olen? Jah, inimesed võivad teda nime Mallukas, aga mitte ükski firma ei osta mult reklaami, kui mul on mingi 2000 followeri, aga ma luban neile, et kle ausalt mul enne oli 50 000. Mul võttis sellise arvu followeride saamine mingi seitse-kaheksa aastat. Nagu reaalselt, me oleks vist suht insta pankrotis.

Ja siis ei loeks isegi see, et ma oskan ju muud ka. Et ma oskan pildistada. Sest kes praegu siin koroona möllates ikka niiväga kuskile pildistama kipuks…

AGA! AGA! Tuleb välja, et välja logis mind Fbist üldse FBi tiim ise, sest Brit, kes aitas mul lehte tagasi saada, oli nendega ühendust saanud ja siis kui ma panin forget password, küsisid nad mult hunniku küsimusi mu konto ja asjade kohta ja ma sain kenasti sisse ja sain oma Malluka lehe ka tagasi ja muutsin igaks juhuks kõik pagana paroolid veel raskemate vastu ja sain lõpuks rahus hingata. Enam lambist kuskile OK ka ei vajuta, ma luban.

Kahjuks on aga veel üks punkt katmata: koroona. Väga palju firmasid on reklaamartiklid üles öelnud, sest neil on rasked ajad ja ma loomulikult mõistan seda. Hirmus palju inimesi on olukorras, kus nende sissetulekud vähenevad ja mina olen üks neist. Ei saa ju loota, et ajal, kus inimestel on aina vähem raha, tarbiksid nad aina rohkem. Pigem tarbivad nad nüüd teadlikumalt ja vastavalt võimalustele ja vajadusele. Nüüd on e-poodide hiilgeaeg. Nüüd on nende kaupade hiilgeaeg, mida just hetkel kõigil vaja läheb. Ravimid, meelelahutus, vitamiinid, kodu vuntsimise vahendid. You name it. Kõik, mis arvestab sellega, et inimesed on pmst kodudes lõksus ja muudab seda mugavamaks, ohutumaks, paremaks – kõik need kaubad ja teenused saavad nüüd õitseda ja ma selle pärast üldse ei arva, et ma päris rahatuks jääks, sest küllap ikka ka neile teenustele reklaami tarvis.

Kuid kui palju? Millal? Kas piisavalt, et mu palk+ maksud saaksid kaetud? Vot seda ei tea. Ja see ei ole vaid minul nii, vaid kõikidel teie lemmikblogijatel. Seega, mida teie teha saate ja täiesti tasuta ongi seesama, et kommenteerite blogides/instades kaasa. Isegi, kui midagi oluliselt kaasa rääkida pole, lihtsalt kasvõi toetuseks väike smailike või thumbs up on juba piisav.

Praegu räägitakse, et toetage omasid, ostke Eestimaist kaupa ja asju – ma nõustun! Aga mina (ja teised blogijad) saame teie kaupasid ja teenuseid osta ka vaid siis, kui me ise päris nälgas ja paljas ei ole, seega mõelge sellele, kui te selle postituse läbi olete lugenud, eks :)

Niiet jah. Selline aus ülestunnistus teile. Proovin edaspidi teile parem olla. Olge siis teie minu vastu ka, eks

Ja et rohkem iseennast ja argielu teile näidata, siis selle jaoks proovisime me eile üle pika aja seda vana head vlogimise värki ja siin on siis meie eilne päev kogu oma “hiilguses”. Rääkige kaasa, kas teile meeldivad sellised videod, või on pigem suva? Siis tean, kas on mõtet neid üldse edasi teha!

The post oleksin napilt kõik oma sissetulekud kaotanud appeared first on Mallukas.

Ma enne kogu aeg mõtlesin, et hull asi see karantiin. Et mulle ju meeldibki kodus olla ja me oleme harjunud pidevalt kõik ninapidi koos olema. Mis praegu on, päev kuus, ning mul on juba tunne, et see olukord on kestnud 337373 aastat. Ma nimelt unustasin selle osa, et ma olen harjund kodus olema PÄEVAL. Aga mitu korda nädalas läksin ma õhtuti sõbrannadega kuskile sööma, teineteise poole veinitama jne, et ma sain nagu sellist oma aega, kus ma sain lihtsalt olla. Täpsemalt – olla KUSKIL MUJAL!

Ma armastan oma lapsi ja Kardot, aga ma ei tea, kas asi on karantiinis või milles, aga nad seisavad alati kõige-freaking-kitsama koha peal ees. Nagu 24/7. Ja kui ma tahan kuskile minna, on keegi seal raudpolt ees. Näiteks lasen vanni vett täis. Viskan vannipommi sisse. Lähen üles, et enda hommikumantel tuua ja kui ma alla tagasi jõuan, on seal sees juba nii Marta kui Lende, kes muuseas veel ahastavalt karjub: “Emme, tita KAKAS!”. Mida ta ka otseloomulikult muidugi ka tegi.

Mitte, et mul kodus veini ei ole, aga ma tahaks lihtsalt kuskil mujal, kellegi teisega veini juua, kas seda on palju palutud või?! Ja kui ma juba sellel lainel olen, et ma häbitult paljastan selle, et ma ei suuda 24/7 olla see “tsill ja rahulik ema”, siis täna (nagu ka eelmised miljon ööd) harrastas Marta oma uut magamajäämiserutiini, mis hõlmab endas 2 tundi täiest kõrist röökimist.

Okei, alguse otsa ma pean enda kaela võtma. Ma määrisin talle Hustagil geeli peale ja ulatasin sama käega talle mõni aeg hiljem luti. Ja siis imestasin, et miks ta lutti ei taha ja aina juua nõuab. Et nagu ta alati enne magama minekut küsib, aga täna jõi pool liitrit ära, et mis värk sellega on. Kuni ma lõpuks otsad kokku viisin, uue luti tõin, talle surtsu õunamahla andsin, hambad pesin ja uuesti voodisse tõin. Ta oleks võinud ju magama jääda, aga eiii. Kena tund aega pani seal veel seda tuletõrjealami, kuni ma lõpuks lihtsalt vaimusilmas juba ette kujutasin, kuidas ma lihtsalt täiest kõrist: “ISSAND, JÄÄ VAIT!” karjun. Ma muidugi ei teinud seda, aga samal ajal on rõve mõelda, et ma üldse sellise asja peale mõtlen, sest ilmselgelt ta ei istu seal ja mõtle, et krt, see emakene, kullakallis on viimasel ajal vähe kannatanud, las ma karjun talle meelega kõrva. Aga no niii pingesse ajaks.

Varem oleks ma selle pinge kenasti alla surunud, nagu normaalsele naisterahvale kohane, kaaninud Bellu juures pudeli veini sisse ja siis sõbrannadele nuttes välja purtsatanud, et omg, ma olen NIII SITT EMA!!! Aga noh, nüüd ma teen valikus järgmist asja, ehk siis olen purukaine ja purtsatan selle blogis välja.

Üldse on imelik mõelda, et alles kaheksa päeva tagasi me käisime Kristinaga restoranis söömas. Kui me seal olime, siis hakkaski suurem paanika pihta. Bondisime seal kõrvallaua daamidega ja vahetasime infot, et mitu juba Eestis nakatunud on jne. Ütlen ausalt, oleks see päev varem olnud, ei oleks ma kuskile läinud, aga väljas me igatahes olime. Ja kui nüüd öeldakse, et peiteaeg võib olla ka 25 päeva, siis.. . Ee, näiteks kõik inimesed, kes mu sünnal käisid? KÕIK inimesed, kellega ma olen viimase 25 päeva jooksul kokku puutunud. Neid on ju massiliselt! Selle loogika järgi on meil kõigil raudselt viirus juba olemas, sest paar nädalat tagasi oli ju fine väljas ja kinos jne käia. Piisavalt kokku puututud inimestega.

Ahastama ajab, sest konkreetselt mulle tuli täna pakk. Aia taha, nagu kord ja kohus. Ma pidin näpuga kuskile näkasele telefonile andma allkirja, vastu sain paki. Ma jätsin meelega välisukse lahti, tulin tuppa (ilma ust puudutamata), pesin käed, panin pusa pessu (sest ma surusin seda pakki enda vastu), võtsin paki lahti ja viskasin ümbrise ära, pesin uuesti käed ja desosin ära kraanikausi, nupud ja ukselingi. Üks osa minust ütleb, et ilmselt on juba hilja, et nädalaid oleks pidanud nii käituma, aga teine osa minust mõtleb, et vähemalt ma annan endast praegu parima, et me midagi koju ei tooks ja nt Leale annaks. Või lastele (praeguseks juba ka vastsündinutel seda diagnoositud). Aga nii kaua, kuni on neid, kelle jaoks pole see tõsisem kui “suvaline gripp, mida ma nagunii ei saa” levib see nagunii igal pool. Suva, mida ma teen, või ei tee. Ikka leidub neid, kes riskipiirkonnast tulnuna karantiini mitte millekski ei pidanud ja näiteks väikelapsega taisse põrutasid, sest hea hinnaga sai, yolooooooo!  

Täna voodis köhatasin ja kohe oli selline tunne, et nojah, nägemiin, mul on nüüd minek ka, on koroonaaeg. Aga no isegi kui ta mul oleks, siis ega ma ju kuskil selle suhtes ennast nagunii testida ei saaks, seega tuleks ta nagunii üle elada (täpsustuseks: kohatasin 3x ja muid tunnuseid ei ole…samas paljudel ei pidada olemagi).

Vastikud hirmutavad ja tüütud ajad. Hea, et ma rase ei ole. Just lugesin, et kuigi WHO soovitab sümptomitega ja karantiinist tulnud naistel kohe rinnaga imetada, siis Eestis paigutatakse laps ja ema eraldi, kuni emale test tehakse. See tundub NII hirmus Eriti veel, et kedagi ei lasta koju enne 48 tundi. See tähendab, et haiglad on paksult sünnitajaid täis ja kellegagi seal ühispalatis 48 istuda oma tutika beebiga, selle asemel, et kaitsvate koduseinte vahele minna, tundub RÄME. Loodan, et kõik saavad ikka kohe oma beebid enda kätte ja võimalikult kiiresti koju.

Päevad lähevad nii aeglaselt, aga samas nii kiiresti. Selles suhtes, et ühtegi endale lubatud asjadest, mis ma päeva jooksul tegema peaksin, ma ei tee. Eile tegin kolmest ühe. Kõige ebaolulisema. ID kaart on siiani kadunud ja lastetoa kappi ma ka ära ei koristanud. Küll aga sain ma ID kaardi puudumisest hoolimata kätte Lende paberid, et meie taotlus kiideti heaks ja Lende saab ka tasandusrühma minna. Ehk isegi Mariga ühte rühma.

Jumal teab, millal üldse lasteaiad muidugi lahti tehtakse… Sügisest ehk ikka?

Ma lõpetan eriti haige jutuga, aga sõbranna saatis… eee.. eiei saatnud… luges ette Mangi 2020 aasta horoka ja konkreetselt on seal kõik praegu toimuv kirjas. Nii haige! Ja seal on ka öeldud, et aprillis asjad nagu taanduvad, aga et augustis tuleb veel kõige suurem laksakas. Ega ma ei imestaks. Hiinas hakkas see ju novembris ja alles nüüd hakkab “veits tagasi tõmbuma”. Õudne ikka. Hirmsad ajad. Praegu ja ees.

Kui keegi veel mul kaks kuud kõige kitsama koha peal ees seisab, siis ma vannun, I’m gonna loose it.

Kui väga teie praegu käsi pesete ja teistest eemale hoiate? Ma saan aru, et osad veel ikka saavad sõpradega kokku ja käivad hängimas. See minu meelest võiks olemata olla, isegi kui mõlemad enda arust terved. Poes, ma saan aru, mõned peavad käima. Aga mina enam tõesti minna ei taha. Kodus muudkui pesen pindasid oma Doterra OnGuard eeterliku õliga tehtud puhastusvahendiga, käsi deson ja mingi hetk kraban raudselt oma aurupuhasti kätte ja käin nt kõik lingid üle.

Ma vannun, kui see asi läbi saan, siis olen ma mingi kristalli ja eeterliku õli ja tähtujude usku külanõid.

Lõpetuseks Mari esimene Youtube debüüt Ma nii kaua hingan sisse ja välja, et ma debiilikute peale asjatult rohkem närvi ei läheks, sest teada on ju fakt, et loll on lihtne ja hea olla, sest sa ise ju ei tea, et sa loll oled. Teistel on raske.

The post karantiinipäevikud ja debiilikud appeared first on Mallukas.

Kuu tagasi hakkasin ma korralikult Ivybears’i kummikarusid sööma, mida saab hetkel soodushinnaga osta kehapood.ee lehelt (link). Ma vandusin ju endale, et ma a) ei lõika juukseid enam lühikeseks ja b) ma ei pane pikendusi. Ma OLEKSIN VÕINUD ka endale vanduda, et ma enam tukka ei lõika, sest selle kuu sees ma just selle lolluse siiski teha lasin ja näen nüüd pool ajast välja nagu vihane vene noormees, kes uue mulletiga uhkustab. See, selleks. Küsimus on, kas Ivybears vitamiinikarukesed tõesti panevad juuksed kiiremini kasvama?

Nagu öeldud, mina olen neid söönud kuu ja esimese nädala tegin ma seda valesti, sõin ainult ühe karu päevas, kuigi soovitati süüa kaks. Õnneks üks lugeja märkas mu viga ja peale seda olen ma kenasti kaks karu korraga pintslisse pannud. Öeldakse, et keskmiselt kasvavad juuksed kuus 1-3 cm. Minu juuksekasv on väga nadi, seega ma eeldan, et minu oma jääb sinna 1 cm raamesse. Küll aga üritasin ma oma juukseid mõõta kuu tagasi ja nüüd, ning saan tulemuseks, et juuksed on kasvanud 2 cm. Palun arvestada siinkohal ka seda, et ma käisin vahepeal juuksuris, kes otsi lõikas ka, ma usun, et paar-kolm cm võttis ta ikka maha ka? Seega ON küll rohkem kasvanud.

Mida ma veel näen, mu otsaesine on jälle neid beebijuukseid täis. Juuksur ka ütles, et terve pea on neid täis, ehk siis juurde ei tulnud vaid pikkust, tihedust kah! Lisaks on nad ka pehmemad, läikivamad ja tervemad. Kuigi see võib sellest ka olla, et ma hakkasin Olaplexi maski kasutama

ma enne, oma täies hiilguses

Sry see imelik soeng, ma vihkan aktiivselt oma tukka ja üritan teda küljel kanda, nagu näha, see ei õnnestu eriti ja aasa ei aita ka need paganama beebijuuksed, mis lihtsalt peast välja turritavad. Pean nüüd neid karusid kiirelt edasi sööma, et nad lõpuks välja kasvaks Ja ei, ma ei tea, miks ma sellist nägu tegin

Et jah, kui küsida, kas need töötavad, siis minu kogemuse põhjal – jah, töötavad küll ja julgen öelda, et soovitan osta :) Ma ei tea, kaua see soodukas kestab, aga praegu on üks purk (kuu varu) 5.50€ odavam, seega kes tahavad ka karmil karantiiniajal kaunisti kiharat kasvatada, siis andke tuld!

Ja palun aidake mul aru saada, miks need naised ALATI enda juustega MIDAGIGI teha tahavad? Ei või kunagi rahul olla selle värvi või pikkusega, mis on. Ikka vaja midagi muuta? Am I right? Või on teie seas neid ka, kellel sada aastat sama soeng ja värv ja ei kavatsegi seda muuta?

*Postitus sündis koos kehapood.ee’ga

The post mis värk naistel nende juustega on, ah?!* appeared first on Mallukas.

Panin eile viimase kolme päeva vlogi kokku ja ma ütlen kohe ära, et ma ei ole enne näinud midagi nii hüplevat ja arusaamatut, sest ma rääkisin kogu aeg kaameraga just emotsiooni pealt ja ei tulnud väga selle peale, et võiks nagu asja paremini seletada ka, et mu soiust midagi abi oleks. Kuna ma tean, et paljud teist ei viitsi nagunii vloge vaadata, siis ma seletan põgusalt eilset päeva.

Eesti influenceritega võttis ühendust Eesti Politsei ja Piirivalveamet, kes palus abi õige informatsiooni levitamisel oma jälgijatele. Ehk siis, mis on paljudele segaseks jäänud:

“Kas õues võib käia? Ei või? Õues nakkus ei levi?!” 

Vastus on, et loomulikult võib õues käia. Kuid nakkus levib õues ka. Mitte küll otseselt nii, et heljub rahumeeli õhus, aga asjade peal küll. Näiteks kui nakatunud inimene kasutab õues välispordikeskust või mänguväljakut, siis kui järgmine inimene seda ei puhasta, saab ta nende pealt kenasti viiruse kätte. Seega tuleks jah, käia õues, AGA VÄLTIDA TEISI INIMESI. Sellel ei oleks ju suurt tolku, kui muidu istume karantiinis, aga lapsed saadame kõik pundikesti õue mängima, kus nad on pead-jalad koos. Samamoodi ei ole mõtet saja teise inimese vahele kuskile rabarajale ronida.

Ma rõhutan veelkord, et see ei ole mingi minu enda isiklik ülepaanitsemine või ülemõtlemine. Sellised on soovitused politsei poolt. Ja kui inimesed ei suuda loogilist mõistust kasutada ja nendest kinni pidada, uskudes kuskilt artiklist välja võetud lauset, et “õues viirus ei levi”, siis võib see üsna pea kehvasti lõppeda.

Ma saan aru, et paljud on skeptilised ja ei taha uskuda, et midagi nii hirmsat maailmas toimumas on, aga paraku siiski on. On ju lihtne ja kerge mõelda, et ah, Itaalias pingutavad nad üle ja Hispaanias ollakse liiga dramaatilised ja Prantsusmaal mõeldakse kah üle. Aga tegelikkus on see, et paar nädalat tagasi ei mõelnud ka nemad, et nad on sellises olukorras, nagu praegu. Ja öelda, et tegelikult on seal asjad kontrolli all ja paanikaks pole põhjust? Noh… ma vaidleks vastu.

Sel talvel suri vahemikus oktoobrist jaanuarini Itaalias grippi 240 inimest, ehk siis umbes 80 inimest kuus. Praegu on koroonasse surnud vähem kui kahe kuu jooksul 3400 inimest, st ca 1700 inimest kuus. Kas see tundub ikka nagu “harilik gripp”?

Ma ei taha üldse närvi minna, sest ma mõistusega tean, et kellegi ründamine, et “SA TEED VALESTI” ajab inimesed pigem kaitseolekusse ja sellest pole üldse abi, aga mul on selline abituse ja ahastuse tunne. Et sina istud kodus karantiinis, pool hulluks minemas, mures ja ettevaatlik, nii palju kui saad. Ja siis on inimesed, kes löövad käega, ütlevad, et see on tavaline gripp, saadavad oma lapsed jalust eest ära õue mängima (mänguväljakutele ja skateparkidesse), mõnitavad neid, kes kodus püsivad ja kutsuvad neid paniköörideks. See lihtsalt ajab niiiiiii ahastusse, et kuidas mõni veel ikka olukorra tõsidusest aru ei saa. Kas siis on usutavam, kui inimesed surema hakkavad? Ma nii loodan, et ei hakka, aga on põhjus, miks riik valmistub praegu suuremaks puhanguks, kui siiani olnud on.

Ma saan aru, et kodus võib igav olla (mul on ka vahepeal) ja mõnus tunduks ju lapsed mänguväljakule saata või ise sõbranna veinile kutsuda, sest “ma ju ei töllerda avalikus kohas”, aga tegelikult võiksime me kõik natukene pingutada ja kodus vastu pidada.

Lastega saab tegevusi õues teha küll ja veel, mis ei hõlma mänguväljakuid (ma teen lastega varsti video, mis mänge saab õues mängida, ilma mänguväljakule ronimata). Kodus saad teha veiniõhtu sõbrannaga ka Skype või Facetime’i vahendusel. Internett on täis igasuguseid loenguid ja õppematerjale, kui igav on. Valikuid on palju, aga tähtsaim valik on see, et kasutage oma loogilist mõtlemist, ärge arvake, et enda kaitsmine teeb teist kuidagi hullu, kes “kõike usub”. Kui mina pean praegu valima, kas ma olen see hull, kes käsi pesi ja desos ja endale koju söögivarud ostsis, või see, kes mingi hetk ennast kodus lõksust avastab (nagu Hispaanias praegu on, uksest välja minna ei või) siis ma pigem olen see esimene.

Ja kordan veel – ma ei taha hirmutada, aga kui me ei pea olemasolevatest reeglitest kinni, siis tehakse lihtsalt rohkem reegleid ja seda juba riigi poolt. See aga võib omakorda jälle pahameelt ja paanikat tekitada, seega palun oleme ise vastutustundlikud ja isegi, kui kohe üldse ei usu, et see koroonavärk nii hull on, siis no palun väga, ärge uskuge, aga no pulli pärast passige kodus ja peske käsi, pliis.

Miski ei teeks mind õnnelikumaks, kui see praegune olekski Eestimaal koroonavärgi haripunkt. Aga ma kardan, et ei ole. Ja ma kardan, et kõige suurema pauguna tulebki see lõpuks neile, kes praegu paanitsevad selle üle, et kas tõesti enam kuskile odavat lendu soojale maale ei lähegi ja kas kuskil salapidusid ka korraldakse? Suvaline näide Facebookist, kellegi avalik leht, ilmselt fine jagada:

Niiet jah, see on siis üldiselt see põhjus, miks ma eile pmst breakdown of the närvi sain. Lihtsalt käisime jalutamas ja ma näen, kuidas inimesed puntide kaupa koos tsillivad, käivad oma lastega poes (kes näpivad kõike) ei pea vahemaa hoidmist millekski ja üldse ei võta seda asja tõsiselt. Eile poes üks vana naine konreetselt põlastavalt ja üleolevalt NAERIS mu üle, kui ma iseteeninduses peale kaardiaparaadi kasutamist käsi desosin. Pilk oli selline, et issand vaene noor ja loll, usub kõike, KARDAB! Heh! Jah, kardangi.

Ja kaasa ei aidanud see, et poes tuli kõlaritest selline monotoone “palun käige ühekaupa poes, palun hoidke meetrist vahet, palun desoge käsi” nagu maailmalõpp oleks käes. Ja ikkka on inimesi, kes naeravad.

Ja kui me koju jõudsime, siis mul olid juba närvid nii pingul, lapsed hakkasid veel tagasiteel jaurama ja tahtsid kõik just seda, mis teistel oli ja nutsid ja siis ma juba nähvasin Kardo peale ja see hetk, kui tuppa jõudsime, enne kui ma jõudsin öelda, et tavai, käsi pesema, mida ma näen.

MARI. LAKUB. ENDA. KÄSI.

Nagu ma annan endast kõik, et mingit viirust meile majja ei tuleks, pesen ja deson nagu segane, aga siis ük vend mõtleb, et YOLOOO ja mingil põhjusel lakub oma käsi nagu titt. Reaalselt mu esimen refleks oli nii teha:

Ok, ok, te teate ise ka, et ma tegelikult ei poolda mingit füüsilist vägivalda, aga kogu see… ahastus ja hirm ja jõuetus ja värki sai täpselt sel hetkel haripunkti ja ma lihtsalt karjusin nagu loll täiest kõrist, et ta on segane ja käsi ei lakuta ja nüüd unustagu oma filmiõhtu ära ja üldse igasuguseid lollusi, mida ma ei mõelnud ja mida normaalne ema ütlema ei peaks, selle asemel, et rahulikult lapsele seletada. Seejärel istusin ma autosse nutma, nagu ikka üks enesest lugupidav lapsevanem teeb.

Mul oli täpselt see tunne, et issand. Ma ei jõua. Ma ei jõua võidelda ja jaurata, kui on nii paljud, keda ei huvita. Ja näed, enda last ka ei huvita (mitte, et ta tegelikult nii mõtleks või üldse väga aduks, mis on koroona). Igatahes oli siis see mu esimene murdumismoment, kus ma autos veits pisarat panin ja siis tuppa tagasi tulin.

Toas olin endiselt vait. Kardoga ei rääkinud. Koristasin vaikides kööki, tegin süüa ja kassisin täiel rinnal. Ja ühel hetkel tuli Mari ise minu käest vabandust paluma ja selle asemel, et ise vastu vabandada, et ma ta peale karjusin nagu hull, tänitasin ma lapsega IKKA edasi. See osa on muuseas vlogis sees, sest ma just parasjagu jutustasin kaamera ees kogu seda asja, mis siin kirjas, kui ta vabandama tuli).

No ja SIIS selgus, et mu koogikesed, mis ma tellisin, et täiel rinnal ennast 764 kiloseks stressisüüa, need olin ma ka valeks kuupäevaks tellinud ja üldse mul oli tunne, et kõik. Ma ei viitsi enam. Ma ei suuda enam. Ma olen sitt naine ja sitt ema ja sitt koduperenaine, sest ma olen mingi kuu aega varsti lubanud lastetuba koristada, aga kas ma teen seda, ei. Ja üldse ma olen sitane paniköör ja need kõik, kes kirjutavad fbis kommentaare, et “Emotsioonid maha ja kutsun kõiki salonge tagasi tööle. Kui surra siis vähemasti nii et pärast kirstus hea välja näha” vot NEED on õiged inimesed, kellele õlale patsutatakse, et lõpuks normaalne jutt kah. Ja mina olen see loll, kelle peale poes põlastavalt muiata, sest ma deson käsi ja lapsi mänguväljakule ei lase.

Ja see on nii masendav.

Et siis see oli “lühikokkuvõte” sellest, mis mu vlogis seekord on. Palun väga, lõbus vaatamine ta ei ole, aga vahepeal on armsaid lapsi näha Okei, üks naljakas koht on ka. Ma nägin ühte videot, kus naine filmis oma koera reageerimas sellele, kui ta suremist teeskles. Ütleme nii, et Lottel oleks mega suva, haha. Ps! Ma edaspidi lisangi videosid sinna Mallukas youtube’i, et kes tahab neid jälgida, pliis pange follow. PS2! Võtsin kuulda teie nõuannet, et 33 mintsa oli liiga pikk video ja seekord tegin 31 minutilise, u are welcome.

Tahaks öelda, et täna on parem päev, aga ei ole. Selline hall vari on kõigel peal. Kardo on ka natsa tõbine, mis tähendab seda, et kuna ta on mees, siis ta suht tuima näoga lebab ja ei tee mitte midagi, sest ta on suremas. Et kui muidu Kardo on see, kes on alati positiivne ja teeb nalja ja minu tuju ka tõstab, siis praegu on meil siin kodus nagu mingid matused. Süütenöör on kõigil lühike, lapsed panevad hullu ja mina haletsen ennast.

Huh, pean lihsalt sisse ja välja hingama ja leppima sellega, et on inimesi, kes ei usugi mitte midagi ja jätkavad oma sotsiaalelu ja naeravad nende üle, kes muretsevad. Ma pean sellega leppima. Aga raske on. Õnneks ma tean, et on minusuguseid ka, eks. Öelge palun, et on…Neid, kes saavad aru, mida tähendab “püsige kodus” ja ei otsi praegu elu eest küünte või ripsmete aega. Palun…!

Ja tahate, ma teen veel ühe häbiväärse ülestunnistuse? Ma olen konkreetselt stressishoppaja. Keegi võiks mu pangakaardi ära tühistada…

Kes inglise keelt oskab ja ei saa koroonast ja olukorrast aru, siis siin hea ja õpetlik video:

The post kas õues võib käia, kas ma olen paniköör, kas ma lähen hulluks? appeared first on Mallukas.

Otsustasin, et arvukatel kommentaatoritel eile oli tuline õigus – kui ma jään ainult kassima selle üle, mida teised teevad või ei tee, siis samahästi võin ma endale kohe paela kaela panna ja sussid püsti visata. No ja kui ma eriti aus olen, siis ega ma ju tegelikult hommikust-õhtuni ka siin paanikas ei olnud ja üleeilne tuju ning eilne postitus olid lihtsalt mingisugune emotsionaalne murdumine. Kassisin oma kassid ära, hoidsin eile netist eemale ja koristasin põhjalikult ära köögi ja vannitoa. Otsustasin eile ka seda, et kui me siin kodus juba passima peame, olgu meil siin võimalikult hea, seega täienes meie elamine kahe õhuniisuti võrra. Ehk siis nüüd on neid kokku kolm.

Mul sõbranna oli eile suht arvamusel, et ma olen siin karantiinis ära filippinud, et endale õhuniisuteid kokku ostma kukkusin, aga tegelikult oli mul enne õhuniisutaja ainult meie magamistoas. Arvestades, et ma seal ainult magan ja muul ajal rohkem elutoas viibin, siis hakkas mulle tunduma, et mujal on õhk kuidagi vastikult kraapiv. No teate ju seda rõvedat tunnet, kui kurgu ja nina vahel on justkui kuiv ja veelgi hullem on olukord juba siis, kui nuusates verdki tulema hakkab (mis mul juhtus). Kuna kaks last on ka nohused ja niiske õhk teeb sellegi ebameeldiva tõve natukene rohkem väljakannatatavaks, siis otsustasingi võtta ühe ustava masina endale elutuppa ja teise ka lastetuppa. Nüüd mõtlen, et miks ma kohe esimese laksuga lastetuppa ka ei võtnud, nagu nad ei olekski inimesed

Igatahes on mul vist kõige soovitatum ja levinum õhuniisutaja, toreda nimega Oskar. Hetkel on kõik niisutajad koodiga “stadler20” 20% soodsamad, seega säästab ühe masina pealt lausa 20€. Mujal vist ka alesid sellele mudelile, aga Airvitamini kodukal (SIIN) on minu googeldamise kohaselt parim hind.

Kui sulle tundub, et sa pole elusees tähele pannud, et su kodus kuiv õhk oleks ja sa ei tea, miks keegi üldse peaks sellest huvituma, siis lihtsalt infoks – koduse kuiva õhu peamised tunnused on: kuivad huuled (mul on täiega, ma veel imestasin, sest ma joon ju vett), peavalud (neid õnneks pole), sügelev nina ja kuiv kurk. Ega pole ka ime, et mul enamik neid tunnuseid oli, sest mul oli kodus õhuniiskus 20% (mul termomeeter ütleb niiskusetaset ka). Võiks olla 40-60% siis oleks fine.

Jumal küll, kaua ma sellest niisutist heietan, aga ausalt see asi, mis teeb enesetunde ja olemise nii palju paremaks, eriti sellel karantiiniajal, kus aina toas passime, siis kellel minuga samad mured, siis soetage endale ka. Haha, ma olen mõndadest asjadest, mis mulle väga meeldivad, nii õhinas, et soovitan neid sõbrannadele jne, nagu ma töötaks seal või saaks vähemalt iga müügi pealt protsenti. Ütlen kohe ära, et ma ei saa selle reklaamimise eest isegi raha, niiet siiralt ja südamest soovitan. Kaua me ikka kuivame nagu lollakad.

Okei, ÜKS hea asi veel – sinna saab aroomiõlisid ka sisse panna (nt haiguste ajal piparmünti või muud lõõre lahti tegevat kraami) mulle meeldib! Lastele sobib ka panna ööseks näiteks mõnda head und soodustavat õli, näiteks midagi tsitruseliste seast, lavendlit vms.

Võeh, ma kõlan juba nagu täielik kristalli- ja õlitädi, aga noh, elevil olen, nagu enne seletasin

Nüüd, kus ma 79 aastat olen rääkinud õhuniisutitest, räägime edasi päris teemal, millest tegelikult kirjutama tulin. Nimelt sellest, kuidas muudkui head asjad juhtuvad ja kui ma juba mõtlen, et WOW maailm ongi nii ilus ja hea ja mõnus, siis tuleb kohe mingi mõnus pauk, mis mind tahab mu mullist välja kisuda. Aga samas, eks see elu ongi ju selline, et on head ja halba. Oleks patt ainult head halvata nõuda. Seega loetlen teile esiti head asjad ja neid on PALJU rohkem.

Malluka lugejad on imelised.

Issafakt. Ma ei tea, kui paljud te mind Facebookis jälgite, aga ma kirjutasin sinna hiljuti ühe abipalve. Või noh, see inimene ISE ei palunud abi, niisama kirjutas mulle blogisse kommentaari, mida ma ise omavoliliselt (anonüümselt) jagasin, et ehk mõni hea lugeja ka tahab aidata ühte naist hädas. Kes tahab, leiate selle postituse Malluka facebooki lehelt üles, aga long story short on see, et üks liikumispuudega naisterahvas rääkis kommentaariumis, kuidas tal hetkel rahadega nii kehva seis, et käib prügikasti juures süüa otsimas kuidagi läbi valu ja… No üldse selline kommentaar, et tegi mind nii kurvaks. Mul oli ta konto number, sest ma mõnda aega tagasi ka kandsin talle raha (ta jällegi ei küsinud, lihtsalt ta tihe kommenteerija ja mulle tundus, et tal oleks ehk veidi abi vaja, seega küsisin ta kontot). Ühesõnaga, ma jagasin teiega seda kommentaari ja saatsin neile, kes aidata tahtsid, ta konto nr. Ja saate aru, ta oli eilseks kokku saanud 873€.

Ta palus kõikidele abistajatele edasi öelda seda:

Kui ma eile pealelõunat ärkasin (olin eelnevalt öö läbi üleval olnud), siis ei suutnud uskuda, et mis vahepeal toimunud oli. Pidin ennast kohe kõvasti näpistama, sest see ei tundunud reaalne. Tegelikult see kõik ei ole mulle siiani päris kohale jõudnud, sest tundub praegugi nagu üks uskumatult ilus unenägu.
Nii paljud inimesed olid otsustanud mind aidata. Teid ei olnud üks või kaks vaid teid oli kümneid ja kümneid. Tahan teid kõiki südamest tänada. Suur suur aitäh Teile kõigile! Mu sõnad ei suuda väljendada seda kui tänulik ma kõigile teile olen.

Ma ei suuda siiani uskuda, et häid ja hoolivaid inimesi on nii palju. Ei tea siiani kas suurest õnnest nutta või naerda. Eile tegin mõlemat. Kui vahepeal tundus olukord nii lootusetu, siis eile sain ma usu headusesse tagasi.

Kuna arvele kogunes nii suur summa, siis poleks ju enam sobilik kelleltki toidukotti või ravimeid vastu võtta. (See oli vastuseks selle peale, et paljud pakkusid talle süüa ja vajalikke asju ostma minna).

Plaanisin antud rahaga kõik retseptiravimid kuuks ajaks välja osta. Natuke toitu osta ja paarsada eurot kõrvale panna. Et kui koroonaviirus läbi saab, siis ehk saaksin endale odavad uued prillid osta. Praegu olen juba paar aastat käinud prillidega mille üks klaas on liimitud ja üks ninapadjake puudu. Siiani pole kordagi olnud piisavalt vaba raha, et uusi prille osta. Tegelikult on ju teada, et rohkem pole kuskilt niimoodi lisaraha tulemas. Ja siis järgmine kuu korra veel hambaarsti juures ära käia.  Hambaarst pani eelmine kord uue aja, aga polnud kindel, et rahaliselt sinna minna saan. Nüüd hetke seisuga saaksin.

Ja ülejäänud raha siis teiste abivajajatega jagada. Sest tean ju ise kui raske on olla kui midagi pole. Kuna meile toodakse siia (koju viimisega/toomisega) ka kartuleid müügiks, siis korra mõtlesin , et äkki tasuks ka mõned kotid kartuleid tellida. Siis oleks vähemalt põhiline olemas.

Suur suur aitäh veelkord Teile kõigile! Soovin teile kõigile kõike head, tervist ja õnne.

***

Ma vannun, ma oleks pisara maha pannud. Kuna ma olen teda ammu enda kommentaariumis märganud ja ma tean, et sellel naisterahval on raske elu olnud, samas ei ole ta kunagi midagi küsinud, vaid ise lahendusi ja võimalusi otsinud (müünud kasvõi teiste ees fbis asju, isegi kui ise teenis selle pealt ala 20 senti vms) ja see summa on tema jaoks nii suur ja nii uskumatu, et võõrad inimesed lihtsalt talle heast peast pea 900€ kandsid, et teda aidata. 900€ muidugi ongi suur raha, aga sellised hetked on nagu täielik reality check. Et kui keegi ütleb, et selline summa on talle nagu uni, et pole võimalik ja pole olemas, et keegi talle selle andis. Et… ma olen elanud ja elan väga head elu, millesarnast paljud Eestis kahjuks ei ela. Igapäevaselt sellele ei mõtle, sest noh, ma ei tea päris nii hullus seisus inimesi, või kui tean, ei räägi nad enda seisudest, aga ma tegelikult TEAN, et Eestis on selliseid inimesi palju ja ma tahaks neid kõiki aidata, aga no ei saa ju. Ja seda õnnelikumaks tegi mind selle naise õnn. Südamest ja täiega tegi õnnelikuks. Ja ma loodan, et see raha aitab tal kuidagi nüüd rohkem vee peal püsida.

Sry, ei taha kõlada nagu ema Theresa, eriti kuna TEIE selle raha kandsite, mitte mina

Mis veel siis head… Lapsed said näiteks endale nii ilusad kombed ja sain täna Martaga õues natukene pilte teha. Samal ajal Kardo rookis kenasti õues koerasaadusi kokku ja ilm oli ilus ja üldse oli kõik nii mõnus, kuni…

…ma kükitasin, et pilti teha ja kukutasin oma tutika telefoni tuimalt vastu maad. See vaesekene pole isegi kuu aega vana ja nüüd on ta ekraan alt nurgast ämblikuks ja üle ekraani jookseb jäme lilla joon. Ei tundu nagu väike ja vaevumärgatav vigastus, haha. Nüüd pean välja mõtlema, et kas kodukindlustus ajab selle asja korda, või… või ei aja. Samas miks ei peaks ajama? Pfft, vot. Siis polegi see väga halb asi, sest noh, lahendatav. Poooogen!

Ja kuna ma ei kavatse seda postitust halvaga lõpetada, siis lõpetame jälle näitega, miks mu lugejad mega ägedad on: ma nimelt osalesin Stellariumi instas ühe lõhna loosis, lihtsalt ta kirjeldas seda nii hästi ja see tundus täpselt midagi sellist, mida ma tahaks saada. Ja nõnda ma osalesin, aga ei võitnud (nagu see ikka elus enamasti juhtub, kui kuskil loosis osaled :D), aga üks mu lugeja võitis ja ütles, et annab selle hoopis mulle, sest ta ei tahtnudki seda! Ta nägi, et ma osalesin ja ostustas ainult selle pärast osaleda, et võidu korral see mulle anda.

Ja ta võitiski ja ma saangi selle endale. Nagu wtf kui ägedad ja armsaid inimesi olemas on. Tahaks öelda blessed või miskit.

Et jah, olenemata sellest, et Marta mind läbimärja vetsuharjaga piki jalgu lõi ja et mu telefon katki kukkus ja et mu lastetuba näeb ikka välja, nagu seal oleks pomm plahvatanud ja et maailmas on tundmatu viiruse pandeemia, siis sellegipoolest on inimesed ja elu ikka päris kabedad. Sama kabedad kui mina, kui ma ennast meikinud olen ;)

Teie kord: nimetage midagi head ja midagi halba, mis teil parasjagu toimumas! Feel free halada ja feel free uhkustada, kõik kärab! 

The post mis on head ja mis on halba, rohkem on vist ikka head? appeared first on Mallukas.

Nagu… kas teil on ka nii, et muidu on kõik okei ja olete oma suhtega täiesti rahul ja siis vahepeal tekib selline tunne, et issand jumal, ma ei pea sellist elu elama! Ma olen teinud totaalselt vale valiku ja nüüd ma olen selle vale valikuga lapsed saanud ja this is my life now?!?!??!?!?!

via GIPHY

Mis hetkedel ma seda mõtlen? 

• Kui ma avastan, et ta on mingi kalaga lödistanud vannitoa kraanikausis ja sinna hunniku kalasoomuseid jätnud, nii et see auk on soomustega kinni ummistunud ja on mingit kalalägast vett täis ja siis ma pean minema ja seal sees näppudega õngitsema, et seda tühjaks saada.
• Ajab koos lastega mängides toa täiesti sassi, mille ma just korda teinud olen. Seda enam – mulle tundub, et ta KUNAGI tube ei korista ja enamasti pean seda mina tegema.
• Ei saa kunagi mu naljadest aru.
• Siis kui ta jälle mõne mega labase nalja teeb.
• Iniseb minuga millegi üle, mille ma tegemata olen jätnud.
• Kui ma seletan talle midagi ja ta hakkab mingi hoopist muust asjast rääkima, mis pole minu öelduga absull seotud ja ma olen nagu wtf, millest sa üldse räägid?!
• Kui ma vaatan telekast midagi ja kõige huvitavama koha pealt hakkab ta midagi lobisema ja siis mul jääb kuulmata, et kes see siis mõrtsukas oli või miskit.
• Passib poole ööni üleval ja mängib mõttetuid arvutimänge ja siis on hommikul mega väsinud ja siis ma pean ise üksi lastega hommikul ärkama (viimasel ajal kell 7 hommikul).
• Kui ta kuskil väljas käib ja siis hommikul on mega pohmas ja ei suuda midagi teha ja ma pean üksi lapsi kantseldama.
• Veelkord: mängib mõttetuid arvutimänge, mida ma kunagi ei tee!

Aga siis meenub mulle, et:

• Ta on ainukene, kes puhastab vannitoa äravoolu ja ta on sealt sellise puhma juukseid välja tõmmanud, et neist saaks vähemalt elusuuruses juukse-malamuudi meisterdada.
• Ma ajan süüa tehes köögi täiega sassi, mille tema korda teinud on. Seda enam – tema on ainuke, kes seda koristab, sest mulle seda teha ei meeldi.
• Ma ei saa enamasti tema naljadest ka aru.
• Ma olen ise ka mega labane.
• Inisen asjade üle, mis ta tegemata on jätnud.
• Kui ta seletab mulle sada aastat midagi, ma tõstan pilgu ja ütlen, sry, ma ei kuulanud sind konkreetselt ühekski sekundiks.
• Pool aega, kui me telekat vaatame, siis ma lobisen kogu aeg midagi ja ta ei mölise kunagi, et ma vait jääks, sest põnev koht on.
• Ma passin ka mõnikord mega kaua üleval ja siis magan ise hommikul mega kaua ja ta ei kobise kunagi miskit.
• Kui ma väljas käin ja hommikul suren, siis ta ei ütle kunagi, et “NONII, oli sul vaja väljas käia oma veini lakkumas v?? No palun väga, nüüd oled ise süüdi ja mind ei huvita! Tuled ikka lastega batuudikeskusesse!” nagu mõni meist on talle öelnud (khmmm, kindlalt mitte mina ).
• Ma käin/käisin päris tihti väljas, mida tema pmst kunagi ei tee.

Et siis jah, kui need plussid ja miinused kokku lüüa, siis lõpuks ma olen ikka nagu..

Aga sellegipoolest vahel on selline tunne, et huvitav, tegelt ka, kas see oli kunagi õige valik või… või oleks maailmas mees, kes oma kalasoomused ise kraanikausist kokku korjaks… Kas te olete ka nii mõelnud? Millal?

The post küsimus AINULT NAISTELE, mehed ärge lugege (sina ka, Kardo) appeared first on Mallukas.

Hakkasin mõtlema, et küll oleks hea, kui mul oleks mõned iseloomujooned, mis osadel teistel inimestel. Näiteks mõni on koristushull ja ei saa rahus elada, kui kuskilt midagi segamini on. Mina jälle naudin VÄGA, kui kõik korras on, aga selle v.a koristamisega on nii, et no kuidagi ei suuda alustada. Kui juba alustan, siis võin terve päeva kütta, aga võtaks ennast kokku. Ei suuda.

Mitu päeva ma olen rääkinud lastetoa kapi koristamisest? Või räägime me nädalatest? MA EI TEA. Aga ma tean, et see läheb aina hullemaks ja ma lihtsalt ei suuda ennast sundida, et Mariann, miks sa vedeled siin diivanil. Mine üles. Hakka koristama. Miks mitte, eks? Aga eiii…istun arvutis ja blogin hoopis.

Ma tahaks olla selline inimene, kes kõik alustatu lõpetab ja mitte kunagi midagi ära ei unusta ja toad on tal alati korras ja lastele tekitab ilusti rutiini ja käib nendega 2x päevas väljas ja teeb ainult tervislikku toitu ja korjab enda järgi asjad kokku ja ei allu laste provokatsioonidele ja otsib üles enda deodorandi, selle asemel, et Kardo oma kasutada (lõhnan nagu mees).

Ma tahaks olla inimene, kes ei ole nii laisk, et pigem külmetab, kui viitsib riidesse panna ja tahaks olla inimene, kes oma asju ilusasti hoiab ja midagi ära ei kaota. Samas korralik inimene tundub nii kurnav ja stressirikas, seda ma ka ei viitsiks. Haha, küll mul on suured mured.

Aga eelkõige tahaks ma lihtsalt, et ma selle krdima lastetoa kapi ära koristaks. Nagu ma tean, et ma teoorias ei PEA, midagi sellest otseselt ju ei muutu, et kas koristan või mitte. Seda enam, et see hunnik on üleval ja mina all.  Ja kui riideid vaja, saab sealt kuhjast kah õngitseda teoorias. Aga see teadmine, et see seal üleval on, ajab mind hulluks

Ja nüüd ma ei suuda ära otsustada, kas ma lähen seda koristama (ja panen riidesse) või hakkan vlogi monteerima

Millist isikuomadust te endale tahaksite, kui midagi muuta saaksite? Veel parem, kas oletegi enda juures mingit iseloomuomadust muutnud, kas see on üldse võimalik?!

The post tahaks olla keegi teine? saaks v? appeared first on Mallukas.

Köhi ainult raha ja kõik põhimõtted on kohe uksest väljas, eks? Mis üldse viga blogija olla, iga liigutuse eest pappi pritsib, või mis see popp väljend oligi :)?

Nali-nali! Lihtsalt tahaks paar rida kirja panna erinevatest kuulujuttudest ja rahateemadest, mis viimasel ajal silma jäänud. Mitu teemat jooksevad kokku, aga point on sama, et mulle tundub, et kui blogija millestki ise räägib või midagi kiidab, siis talle on kindlasti selle eest makstud. Niisama kiitmine või näitamine loetakse kohe “salaja tehtud reklaamiks” ja oi kuidas saan ma vahepeal kurjutada, et sa pidid ju reklaame märkima, aga näed, siin räägid sellest ja siin tollest, kus on märge?!

Armsakesed, kullakesed. Ma märgin ära iga reklaampostituse! Ma ei märgi ära, kui ma olen ise midagi ostnud. Kui asi on mulle kingitud või lampi saadetud, mainin kindlasti ära. Aga need asjad, mida ilma märgiseta kiidan, neid tahan niisama kiita. Heast peast.

Mõni asi on selline, et ala aastaid tagasi tegime koostööd, ammu enam ei tee, aga mina kasutan toodet ikka edasi, ostan ise ja tahangi kiita. Et teie ka teaks, mis hea on! Suva näitena toon praegu Dysoni tolmuimeja. Ma ei tea, kui kaua mul see varstolmuimeja olnud on, aga ma kasutan seda iga päev ja ma alati kiidan seda sõbannadele ka. Blogis olen ka maininud kindlasti mitu korda, ilma, et keegi palunud oleks või maksnud mulle selle eest.

Samamoodi küsiti mult just, et miks ma ei vasta küsimustele, et miks ma alguses reklaamin ühte ja kes mulle rohkem raha pakub, siis reklaamin hoopis toda. Jällegi – olen sellest oma meelest blogis rääkinud ka, aga sellele on lihtne vastus: mis ma teha saan, kui ma kunagi paremat asja katsetada saan

Nt kunagi tegin koostöö Philipsiga. Varstolmukas. Mul oli enne olnud mingi 50€ varrekas ja see Philipsi oma oli PALJU parem. Seega kiitsin. Aastaid hiljem sain selle Dysoni ja olin nagu WOW, omg, issand, see on veel parem Mitte, et nad oleks rohkem maksnud, aga lihtsalt ON parem, pole midagi teha. Ja ma pole nendega iidamast aadamast suhelnudki, et nad ütleksid mulle vahepeal, et ou, promo veel vms.

Veel üks näide: vahepeal tegin koostööd Seventh Generation firmaga, kes teeb puhastusvahendeid. Jah, need puhastasid, olid hea hinnaga, loodussõbralikud, tore. Aga kunagi ENNE tegin ma Enzipyn’iga koostööd ja usu mind, minus ei räägi praegu ainult kibedus, et Seventh Generation tuimalt mulle maksmata jättis, vaid see, et kui need otsa said, oli mul suur rõõm Enzipyni peale tagasi minna. Siiani lemmikud, siiani parima lõhnaga (reklaamiminut: neil praegu kodukal mingi õnneratas, kus saad endale ale keerutada). Jah, ma vahepeal proovin teisi asju ka, selles mu töö ju seisnebki, aga kui prooviperiood läbi, siis ma võin vabalt öelda, et kumb rohkem meeldib. Ega iga asi ei saagi ju lemmik olla ja seda ei saa ka ükski firma eeldada, et just see toode, millesarnaseid ma enne vb 10 tk proovinud olen, on nüüd minu lemmik. Ei saa nii olla (kuigi mõnikord on!). Ma loodan, et firmad ikka saavad aru, et reklaampost ei tähenda arutut ülistamist, vaid tootetutvustust laiale hulgale, kes nüüd teavad, et ahha, selline asi ka olemas.

Mis veel on hea näide: enne kiitsin taevani Votexi voodipesu. See oligi mu vaieldamatu lemmik, mida kiitsin ja tellisin ka ise, oma raha eest. Kuni ma sain proovida Bedroommood voodipesu. Nagu ausalt NEED ON NII HEAD! Ma ei ütle, et Votex ei ole, aga sorri, see Bedroommood on parem. Samas on ta ka kallim, niiet jälle oleneb rahakotist. Mul enne olid kõik linad suht Jyskist ostetud, et pole ime, et Votex nende kõrval kui taevaparadiis tundus Aga veelkord, ma ei kiitnud ilmaasjata, sest nad ongi head, taskukohased ja kvaliteetsed, aga näete, tänu koostööle leidsin millegi, mis rohkem meeldib. Mis teha Muuseas, Bedroommoodil on praegu 30% ale ja ma napilt oleks endale uue komplekti tellinud, kui sain kohtu kinnituse, et pean krdi Annele 2200€ maksma. Baiiii uued linad Kellel aga paremad seisud, siis soovitan satiini, mulle meeldib see rohkem kui see perkale.

Loo lõpetuseks: ma ei aja teile käojaani, tegelikult ka, mul ei ole põhjust seda teha. Kui ma saan postituse eest tasu, ma ei varja seda. Ma ei näe põhjust oma tööd kuidagi skeemitades ja pettusega tehes. Ma olen alati aus ja vastan teie küsimustele, kui te neid viisakas vormis esitate, mul ei ole ju midagi varjata ja peita. Miks ma peakski?

Seda tobedam oli see, et kuna ma ütlesin, et PPA tegi osade influenceritega “koostööd”, et järelikult jälle ma ei märkinud seda ära, kui reklaam ja raudselt ma nii ei mõtlegi, ega mures ole, raha nimel ainult ütlen ja teen. EI!

Me ei saanud selle eest raha ja mitte keegi ei saa mulle sõnu suhu panna. Nii lihtsalt on, ma ei saa sinna midagi teha. Ja ma ei taha kõlada, nagu mingi laadiidaa snoob, aga ma ka olen koostöid ära öelnud, mida ma kunagi olen jällegi teinud. Sest enam mu vaated ei lähe kokku ja olen ajaga targemaks ja suuremaks (ja paksemaks) saanud.

Niiet olge nunnud, ärge arvake halba must, ma üritan ikka norm inimene olla ja ei aja kelbast teile Ja küsige julgelt, kui segaseks jääb midagi, kuskil tagaselga parastamine ja näpuga näitamine teile vastuseid ei too ainuke asi, et enamasti ma summasid ei tohi lepinguga öelda, aga muu on vaba maa ja avalik info, küsi ainult.

Kas teile on jäänud mulje, et ma reklaamin valimatult kõike ja rahaga saab lebolt ära osta? Ausalt võite vastata, kui on nii, sest siis ma pean küll suuremat sorti mainepuhastust tegema hakkama Või kas olete midagi ostnud minu soovituse peale ja pole ÜLDSE meeldinud? Või olete ja ON meeldinud? (Kristina peab vist sõna võtma, ta ostab kõik asjad, mida ma reklaamin haha )

Muul teemal, kaks videot on ka valminud, üks meie vlogike igapäevaeluga:

Ja teine on Mari debüüt seebiteost. Miks ta meigitud ja arstirüüs on, seda ma ei tea, aga nii kahju oli, et ta ise tundis muret, et ta nii kehvasti räägib, et palus “kirjad peale panna”

The post blogijaid on nii lihtne ära osta? appeared first on Mallukas.

Ma palun kohe ette vabandust, sest mul ei ole ju endal kooliealisi lapsi ja ega ma kursis ei ole, mismoodi ja kuidas see koduõpe päriselt töötab, aga nii palju, kui ma olen selle kohta lugenud ja kuulnud, siis tundub mulle, et asi on lastele, vanematele ja õpetajatele üli stressirikas? Just eile lugesin kuskilt kommentaari, kus ema kirjeldas et VIIENDA KLASSI LAPS õppis nonstop üheksast hommikul kella seitsmeni õhtul. Ja et peres sellised pinged selle pärast, sest laps ka tahaks ju kodus puhata ja olla ja mitte stressama saja erineva aine kodutöö üle.

Seega minu küsimus on, et eee.. miks seda üldse niiväga vaja on? Palun vabandage mind, kui mu küsimus liiga loll on, mul tihtipeale juhtub kogemata seda, et ma teen mingi hullu teema ja postituse ja siis esimene kommnetaator ütleb, et: “Eee, selle pärast, et *sisesta adekvaatne seletus*” ja ma olen nagu… aaaa…

Igatahes veetsin ma nüüd oma elust sada aastat otsides ühte pilti, mis mulle eile FBis silma jäi. Seal kirjas oli mingisuguse riigiasutuse kiri lapsevanematele (see ei olnud Eestis obv, ma tahaks öelda UK, aga ma vb eksin?) ja seal oli umbes midagi sellist kirjas, et praegu on keerulised ja stressirikkad ajad nii teile, kui ka teie lastele. Et ärge võtke neid koduseid ülesandeid enda põhiprioriteedks, vaid proovige kõike teha omas tempos, rahulikult ja lõbusalt. Et kui megalt hullu paned, tekitab see raskel ajal veel lisapingeid, mis pole omakorda tervisele ja närvisüsteemile head.

Ja ma nõustun 100%. Praegu on märtsikuu, kool oleks nagunii paari kuu pärast selleks aastaks läbi saanud. Ja ma ei saa aru, mis vahet seal on väikestel lastel iga päev mega ülesandeid teha ja punnitada. Kodus ei ole enamikel sellest nagunii suuremat tolku ja nagu öeldud, tekitab mõttetut pinget. Ma vaatasin, et meil on isegi lasteaeda pandud üles mingid listid, et vot täna tehke seda ja homme seda ja siis saatke pildid, et mis tegite jne. Õnneks meil on see selles suhtes vabas vormis, et pole kohustuslik. Ja isegi kui ka oleks, siis ma saadaks pikalt. Nagu… kes mind saab käskida iga neljapäev lastega oravat maalima, kui me seda parasjagu ei taha. Ja ma kardan, et nii rebel olen ma ka, et kui mu lapsed käiksid praegu koolis ja ma näeksin, et seda e-õppe värki on neile vähekene palju, siis ma ütleks lihtsalt tuimalt, et jumala eest, ärge tehke siis nii palju, who cares?! Mind igatahes mitte.

SEDA ENAM, kui ma peaksin kodus kodukontorit tegema ja proovima pendelda töö, kodu, laste ja laste töö (kool) vahel. Ma arvan, et ma läheks hulluks. Ja ma tean, et on neid, kes saavad sellega mängeldes hakkama ja lapsed õpivad ise ja tahavad õppida ja vanematel kodus meha lihtne tööd teha ja toad on korras ja eile ei osanud vaba ajaga lausa enam midagi teha, et tegid pelleris kapitaalremondi, samal ajal kui lapsed napoleoni torti tegid, jaaajaaa! Aga ENAMIK, mulle tundub, ikkagi virelelevad selle uue süsteemi käes ja ma küsingi, et miks peab?

Ma saan aru, et suuuremad lapsed, ala põhikooli lõpp ja keskkool jne, need saavad juba ise hakkama ja las pusserdavad. Aga väiksemad lapsed? Nagu… mul pole õrna aimugi, mida ma õppisin viienda klassi loodusõpetuse tundides aasta viimasel kolmel kuul. NEVER ei tea ja ilmselt never pole seda infot vaja. Kui on, googeldan. Ma mäletan häguselt sõna pythagorase teoreem ja et see on kuidagi seotud nurkadega, aga edasi?

Ma ausalt ei uhkusta praegu sellega, et ma nii loll olen, aga ma ausalt väga paljudes asjades olen ka. Mul on mingi imelik mälu, mis suudab viie peale kontrolltöö ära teha ja see sekund, kui töö tehtud, unustab selle info igaveseks. Üks hull sõbranna hakkas mu blogi ALGUSEST peale lugema ja tõi välja, et ma olin ühes kontrolltöös vastanud küsimusele, et milline oli Eesti lipp enne sinimustvalget sõnaga “kandiline”. Et jah, ma ei ole ise kirkaim kriit karbis olnud, ega hakka ka olema, aga mitte sellest ma hetkel juttu ei tee

Mul sõbranna pakkus, et see on selle pärast, et õppekava tuleb ju täita ja blabla, aga see ongi mu küss, et sellises olukorras, milles meie riik pole KUNAGI ENNE OLNUD, et kas siis ei võiks ka veits tagasi tõmmata ja seda aega veidi lihtsamaks teha? Olukorras, kus ülipaljud kaotavad töö, elavad suures mures, et mis saab tööga, elukohaga, rahaga, SÖÖGIGA. Et sellises olukorras pannakse sulle lisapinge, et ole nüüd full on kooliõpetaja ka. Ja ma ei väida siin, seda, et iu fuh, ma ei taha ega suuda oma last viit sekundit ka õpetada, vaid lihtsalt MULLE TUNDUB, et see koormus on maru suur. Kui ma eksin, siis ma vabandan ja võtan oma sõnad tagasi

Tõestusmaterjal

Sõbranna arvas ka seda, et lasteaiaealiste harjutused on selle jaoks, et nad kõik päevad läbi ekraani ei passiks, et vanemad midagigi nendega koos teeks ja okei, sellest ma saan veel aru, et paljud võib-olla ei ole harjunud kodus midagi meisterdama ja värki, et okei, seda ma mõistan. Üles pildistamine ja tõestamine tundub siiski veidi üle võlli, aga võib-olla ma ise võtan seda kui kontrollina, et ehk pannakse neid üles, et teised saaksid ka vaadata, et mis teised lapsed tegid jne, et vb ma olen hetkel vähe dramaatilne, haha.

Ja no otseloomulikult ma siin mõtisklen ja vingun niisama, sest lahendusi, kui selliseid, mul ei ole. Et ma ei tea, mis klassist alates ma ütlesin, et nii, teie tehke nii palju ja teie tehke naa palju. Aga ma teoreetilselt ütlen, et ma arvan, et kui mul oleks praegu algklassilapsed, siis ma paluksin neil ära teha nii palju, kui häda pärast vaja ja saagu siis oma nirused kolmed viimasel veerandil, et nagu keda huvitab? Või miks see nii oluline on, et keegi sunnib oma lapsi 9-19 KÜMME TUNDI, ninast veri väljas muudki õppima?!  Kas need hinded on nii olulised?

Rõhutan veelkord, et ega ma tõde ei kuuluta ja tahaks teie arvamusi ka kuulda, et mis teie sellest koduõppest arvate? Erti huvitav oleks kuulda lapsevanemate muljed, et kas on palju teha, kui palju see päriselt vaeva võtab ja kas võtate veidi lebomalt, või lasete ikka täiel rinnal?

(Kuna ma olen aru saanud, et mõnikord ma esitan oma arvamusi ja arutelusid sellises vormis, et vot mina arvan NII ja kui sina teed või arvad teisiti, oled jobu, siis ma rõhutan ära, et ei ma ei arva, et need on jobud, kes lastega kõik kodused tööd ära teevad )

Lõpetuseks teile kolm pilti, mis mind naerma ajavad. Ehk on süüdi selles mu puudulik intelligents, aga no mis teha, aga Lende pilk ON nagu sellel paganama koeral

The post miks see koduõpe nii hardcore olema peab? appeared first on Mallukas.

Ma pikka juttu ei tee, aga ma pean kirja panema, mille peale ma täna nii närvi läksin, et nutma hakkasin ja umbes kolm tundi mõttes Kardot kirusin ja sarjasin, kuni ta pisematega lõunaund tegi. Nimelt ma hakkasin siis üleeile lõpuks kummutit koristama ja LOOMULIKULT kaasnes sellega lastetoa voodite välja vahetamine, konkude koristamine, laste väärtusliku pudi sorteerimine (ja hävitamine), riiete läbi vaatamine, asjade ära andmine ja köögi koristamine ja… Ühesõnaga on põhjus, miks ma ei saa kuskilt natukene koristama hakata, sest see lõppeb sellega, et ma tekitan kodus kaose ja leian, et KÕIK on vaja välja vahetada.

Ma varsti näitan mõnes vlogis, mida ma kõike siin tegin ja toimetasin, aga ma pidin rääkima sellest, kuidas ma täna napilt koroonaga riskides oleks õnnepalesse lahutust nõudma läinud.

Nimelt olid mul üleval koridoris suured papijupid, mis tulid laste uutest vooditest. Või noh, voodid olid papi sisse pakendatud, eks. Ja nii nad seal vedelesid, kuni ma viskasin need trepist alla ja hüüdsin Kardole, et ta need kokku pakiks ja mulle autosse viiks, et ma viin need pakendikonteinterisse.

Seda ta nagu tegi, mina koristasin konkut. Tegin seal ruumi, et aru saada, mis seal üldse on ja valmistusin sellesks, et sordin asjad ära ja lähen võtan alt kõik pappkarbid ja kastid, mis ma spets alles jätnud olin, et nendega konkut koristada. Nii… Sain mina kõik valmis, lähen alla, et kaste võtta ja mis mulle otsa vaatab?

via GIPHY

See vend oli nii suure entusiastiga neid teisi pappasju lõhkunud ja mulle autosse tassinud, et selle roaks läksid ka mu hoolega hoitud pappkastid. Eriline südamevalu oli mul ühe suure kasti pärast, kuhu oleks ideaalselt mahtunud ära kõik mu jõuluasjad. Nagu… Mu ideaalne suur kast! Mu südamevalu oli nii real, et ma läksin lausa sõbrannale kurtma. Õnneks ta mõistis, et ega head suured kastid puu otsas kasva.

Praegu on küll naljakas, aga ausalt, paar tundi tagasi ma reaalselt JONNISIN kõva häälega ja tegin seakiunu. God, I love päevad

Kardo pärast haaras mind kaissu, lahti ei lasknud ja hakkas mind väevõimuga paitama nagu kassi ja ütles, et see koroona on mul ära kamminud. Kle kellel poleks?!

Avapilt olen mina peeglisse vaatamas ja endale kinnitamas, et ma käitusin mõistlikult.

The post naised on hullud, v no ma olen… appeared first on Mallukas.

Olen viimasel ajal saanud jälle etteheiteid ja kommentaare, et nii suur laps, aga ikka lutt suus ja ikka veel mähkmega. Võiks eeldada, et kolmas laps ja ma sellega harjunud, aga no kuidagi ikka kihvatab sees, et mis see sinu asi on, ah?! Ja kohe järgi see, et… issand, äkki ikka ongi liiga vana ja äkki ma oleks pidanud ammu võõrutama/potitreenima ja apppppiii, äkki ma ikkagi olengi kehva ja mõttetu tont ema?!

Siis meenub, et aaaa ooota, need on võõrad inimesed ja nad räägivad ainult mähkmest ja lutist, mitte sellest, et ma oma lapsi näljutan või jalaga peksan. Pealegi ma tean väga hästi, et kõik asjad, mis on teiste laste juures teisiti, kui su enda omal, on kummaline.

Näiteks Lende ei võtnud kunagi lutti ja minu jaoks tundusid lutiga lapsed nii kummalised. Et niiiii suured ja ikka lutiga (kuigi nad olid ala kõndima hakanud just). Samas Mari võttis 1a7k lutti ja siis tundus see nagu fine. Marta puhul… ma pole eriti mõelnud isegi. Vahepeal on küll naljakas, kui ta kisab “ANNA SEE!” ja siis võtab oma luti ja lutsutab seda mõtlikult kaugustesse vaadates. Aga noh, mul on teda lihtsam nii rahustada ja magama panna ja ma ei tea, las olla, keda huvitab?

Ja kui su enda lapsel pole veel hambaid, siis on need hammastega nii imelikud ja vastupidi – kui su lapsel juba hambad suus, siis on teisi samavanu hambutuid kummaline vaatada. Sama asi kehtib rääkimisega ja potil käimisega ja üldse igasugu oskustega.

Võib-olla võtan ma neid hüüatusi ise kuidagi liiga isiklikult, ma ei tea. Mul on vist see laste areng veidi hell koht ja mulle tundub, et mind alati rünnatakse sellega, kuigi võib-olla teinekord inimene lihtsalt tunneb huvi või ei tea vms. Et sorri, kui kellelegi sellel teemal nähvanud olen, aga jah, Marta IKKA VEEL imeb lutti ja potil ka ei käi (talle meeldib seal peal istuda, aga muud miskit).

Samas ma tegelikult mäletan, et Mari võõrutamine oli paari päeva küsimus. Lihtsalt oli lutt kadunud ja ei leidnud üles ja pidime hakkama saama, kuni.. ta enam ei tahtnudki. Marta aga on rinnast nüüd kuukese loobunud olnud (või poolteist? kaks? MA EI TEA ENAM AEGA!) ja ta ikka veel vahepeal arglikult tuleb mul särki alla tõmbama, ohkab ja paneb pea rinnale mulle, et nagu… tahaks. Mul pole südant talt nüüd lutti ka ära võtta…kuigi jah, ta aasta ja neljakuune.

Millal ja kuidas teie lapse lutist võõrutasite?

The post ikka lutiga?!?! appeared first on Mallukas.

Mul lastel käivad erinevad huvid hooti. Vahepeal tahavad nad ainult joonistada, siis päevi ainult plastiliiniga voolida. Mõnikord kuulen ma nädal aega iga päev lunimist, et mängime nüüd lauamänge ja hiljaaegu õppis Mari ka Playstationiga mängimise ära, seega pole vaja kaks kord arvata, kas praegu käib üks suuremat sorti kiun, et isssiii, tahan telekamängu mängida!

Mul pole muidugi midagi selle vastu, et laps oskab Playstationiga mängida, oleks imelik keelata, kui issigi sellega mängida armastab. Praegugi jookseb Mari mingisuguse kitsega mööda ekraani ringi ja mina saan seda postitust kirjutada.

Küll aga tegin ma kodus jälle suuremat sorti sorteerimist ja puhastust (oi, ma olen siin ausalt lolliks läinud, aga sellest mõnes teises postis) ja kuna palju mänguasju läksid uutesse kodudesse, siis oli tarvis varusid natukene täiendada. Tegin Lelunurgast tellimuse (üks mu lemmik mänguasjapoode, sest seal on mega suur valik ja hästi palju arendavaid/puidust mänguasju) ja jäin pakki ootama. Kuigi ma tellisin päris palju erinevaid asju ja mänge, siis täna sai hitiks just mängult kokkamine. Enamik neid köögi asju on meil juba ammu, olen neid vähehaaval Lelunurgast soetanud pikema aja vältel ja nüüd, kui Mari pakist leidis mängu munad (link)* ja köögitarvikud (link)* tuli tal kohe tuhin peale restorani mängida ja nõnda me Kardoga täna pikalt mitmeid erinevaid käike Mari restoranis ära sõime

Kõigepealt käis kokk turul ja ostis vajalikud toiduained. Õige värk, ikka värsket kraami tuleb pakkuda. Puidust ostukorv (link) ka Lelunurgast.

Hiljem lõi kokku, et mis ma söögi eest võlgnen (30€ oli üks roog…kallis…) Kassa (link).

Nii tore ja naljakas on vaadata, kuidas Mari teeb mängult süüa, nagu mina teen. Vahepeal ütles, et muusika on vaja tööle panna, peale turul käimist desos mängult käsi, kui kastet keetis, siis maitses ja kurtis, et mage on jne. Ühesõnaga. Vahva on niimoodi kohvikut mängida. Homme lubas Mari, et teeb päris pirukaid ja siis saame päris kohvikut mängida. Pidavat teed ka pakutama. Ootan põnevusega

Kui teil ka karantiini ajal kõik mängud nii ära mängitud, et oleks juurde vaja, siis Lelunurgast saab koodiga MALLUKAS 20% allahindlust ja see kehtib kuni 12.04. Milline köögi-poe-kohvikuvahend teil puudu on (valik SIIN)? Anna kommentaarides märku ja räägi kaasa – ühele õnnelikule loosin esmaspäeval just neile vajaoleva asja, et ka teie majas restoranid õlmitseda saaksid. Mujal ju need praegu väga ei võidutse, aga kes keelab kodus enda omad püsti panna

*Saime munad ja kokkamiskomplekti kingituseks

The post huh, lõpuks ei ole mina ainuke kokk kodus… appeared first on Mallukas.

Ma olen avastanud, et karantiin mõjub mulle miskipärast samamoodi nagu rasedus. Ilmselt on see vist seotud mingisuguse teadmatusega tuleviku ees ja et enda sisemist ärevust maha suruda, otsustab minu aju, et kõige parem variant on teadmatuseks valmistuda pesa punudes. Et kui ma vaid saaks enda kodu täpselt selliseks, nagu ma tahan, siis on kõik hästi ja siis ma saan nagu korraks rahulikult hingata ja edasi mõelda, et mida teha.

Muidugi mängib siin ilmselt rolli ka see, et ma ju… olen kogu-freaking-aeg kodus! Kus mul veel olla. Ja nõnda ma tahangi, et igal asjal oleks oma koht ja kõik oleks puruvaba ja ilus ja hubane. Nii olen ma päevi veetnud asju ideaalselt sahtlitesse lappides, hunnikute viisi asju ära andes ja müües, vidinaid sorteerides, asju ümber tõstes ja välja vahetades. Ütleme nii, et Kardo ei ole selle üle just kuigi rõõmus, sest umbes iga tunni aja tagant on mul vaja, et ta midagi kuuri tassiks, kuskile kruvi seina laseks, midagi kuskile lohistaks ja muud sellist.

Kardol on vist suva, milline TÄPSELT meie kodu välja näeb. Tema meelest on ammu kõik enam kui hästi ja ainukesed asjad, mis tema meelest vaja teha oleks, on majale soojustus + fassaad+ terrass lasta ehitada ja siis oleks tema meelest juba kõik ideaalne. Aga tema ei saa aru, et mul on VAJA, et esikusse tassitud kollasel kummutil oleks justnimelt kuldsed sulekujulised sahtlinupud ja ma ei saa elada, kui kõik asjad pole ära sorteeritud täpselt ühesugustesse karbikestesse. Iga väike detail ajab mind hulluks, kui see ei klapi.

Mida teie mõtlete, kui te seda pilti vaatate? Mina mõtlen, et issand, see soojapaneel ei sobi ÜLDSE sinna tuppa (tellisin juba uue, valge, ei suutnud seda taluda ), mind häirib ka see, et see soojapaneel on akna suhtes viltu. Mind häirib, et need juhtmed paistavad. Mind häirib, et see aken on must (peaks täna neid pesema), mind härib, et meigilauakesele on keskmisele peeglile midagi peale aetud ja kui ma koristasin, ei olnud mul švammi üleval ja ma mõtlesin, et ma pärast toon ja ei toonud kunagi ja nüüd see painab mind. Ühtlasi härib mind see paljas aken, peaks ta ära mõõtma, et sinna pimendav ruloo panna ja valget kardinapuud ka vaja, et sinna ette riputada ka valged läbipaistvad kardinad, et tuba… noh, ideaalne oleks. Aaa, veel hullem, keegi on sinna tuppa PASTAKAGA joonistanud tapeedile ja ma ei tea, kuidas seda maha saada . Kas kellelegi on ideid?

Õnneks on hetkel olemas e-poed, ehk siis ma saan kõik vajaliku ja mittevajaliku endale koju tellida ja saan rahus oma pesa punumisega tegeleda, ilma, et ma peaks jalgagi majast välja tõstma. Üks parimatest e-poodidest on Astri.ee, sest sinna on koondunud väga palju e-poed ja pmst saad sa ühe tellimusega kõik vajaliku kätte. Ainuke asi, et sa ei saa neid korraga, vaid jupiti, oleneb, et mitmest e-poest korraga tellid.

Minu tellimuse kõige tähtsam osa olid KASTID. Mul oli vaja kaste, et kõik laste asjad elutoariiulil ära sorteerida. Ma tahtsin, et kõik meisterdamisasjad ja mänguasjad oleks eraldi kastide sees, et siis oleks alati teada, kus miskt on ja lisaks on ka niimoodi lihtsam koristada. Minu õnneks olid just need kastid, mis ma tahtsin, allahinnatud. Ma instas paar korda näitasin ja pidin sada korda linki otsima, niiet näete, palun, need rohelised kastikesed (LINK) maksavad praegu 4.45€. Need on sellised veits libedamast materjalist (keegi küsis, et kas beebi riideid saaks sees hoida, saab küll, pinde sealt ei tule).

Tänu neile kastidele on nüüd riiulis asjad ära sorteeritud nii, et ühes kastis on plastiliin ja sellega mängimise vahendid, teises joonistamise ja maalimise asjad, kolmandas meisterdamise asjad, neljandas klotsid jne. Kõigel ilusasti oma koht. Nagu ma hetkel vajan  

Kööki sain ka uued korvid (link) mis lausa 65% ales, nüüd on seal ka kõik ilusasti ära sorteeritud, välja arvatud üks korv, mis on minu meelest põhiline koristamise needus: kõik asjad, millele pole nagu kohta ja siis nad lõpetavad “suvaliste asjade” korvis või sahtlis. Korista palju sa koristad, ikka selline koht mul alati tekib, mis on suvalist kraami täis. Aga nii kaua kuni mul on tituleeritud “suva asjade korv” siis hetkel see mind ei häiri, haha.

Mind nii häirib see pruun teekorv, aga mul pole seda mujale ka panna

Mis ma veel tellisin – lastele kraami, et meisterdamiskorve täita. Veidi näpuvärve, plastiliini, maalimistarbeid ja muid selliseid asju, millega siin päevi sisustada. Ma ei tea kuidas, aga meil neid värve ja asju kulub nagu leiba, aeg-ajalt vaja ikka varusid täita. SIIN kõik kunstitarbed olemas.

Kui ma kunagi kodu valmis saan ja Kardoga selle käigus ei lahuta ja mul veel mõnigi kopikas alles on, siis ma tahaks sealt tellida Oleplexi šampooni ja palsami ja juukseõli, need pidid mega head olema, Maigret kiitis, aga ma ei raaaaatsi osta Kes raatsib, siis näete, siit saab.

Et jah, kokkuvõtlikult, Astri.ee’s on KÕIKE. Biomarketist saab süüa ja mänguasjapoodidest mänguasju ja kontoritarvete poest saab meisterdusasju ja kodusisustuspoodidest koju vajalikku ja… Nii elab selle karantiini kenasti üle küll, kui kõike mugavalt koju tellida saab.

Ma ei hakka parem rääkimagi, et ma eile anusin Kardot, et ta vannitoas vanni ümbert silikooni ära vahetaks, sest see on NII kole ja see ajab mind oksele ja ei harmoneeru üldse mu praeguse vajadusega elada ideaalses ja puhtas pesas. Läbi mingi ime oli ta nõus ja looomulikult said ka selle jaoks kõik vajalik just e-poest tellitud. Ma tean, et me ei saa praegu vannitoas remonti teha, sest meil pole selleks ei raha, ega võimalust töömeest kutsuda, aga ehk natukene paremaks saame ise ikka teha. Tellisin uue dušikardina ja muud sellised asjad ka, et ehk saab piisavalt värskendada seda, et see mind enam niiimoodi ei rõhuks.

Jumal tänatud e-poodide eest, ilma nendeta oleks praegu nii raske, aga nendega on lausa patt nuriseda, eks.

Üldse imelik, et see kodu teema mind viimastel aastatel nii painab. Vanasti oli mul mega suva, milline mu kodu välja näeb, ei omanud mingisuguseid nõudmisi sellele põhimõtteliselt. Näiteks leidsin hiljaaegu postituse enda õika korteri magamistoast, mille üle ma ilmselt lausa nii uhke olin, et blogipostigi tegin Kui see praegu mu magamistuba oleks, ma läheks vist hulluks, aga siis oli jumala suva, olin rahul, ei tahtnud seal midagi teha või muuta. Huvitav, kuidas mingid asjad muutuvad ajaga palju olulisemaks, kui enne olid. Samas ma enne olin 22 ja mul oli muid tähtsaid asju mõelda vist

Igatahes ma loodan varsti maja saada sellisesse seisu, et ma olen sellega 100% rahul (never gonna happen) ja siis ma võin aia peale edasi liiikuda ja saan seal kõik ära kasida ja klanida. Ilmad ju nii head ja suveks võiks ju aia ka mõnusaks saada. Algus tehtud, täna tellisin lastele uue batuudi!

Kui palju teie praegu karantiiniajal kodu korrastate, sorteeerite, sätite? Kui palju e-poode kasutate? Ma ütlen ausalt, ma olen viimasel ajal täielik epoodide hull. Kõik, mida saab tellida, ma ka tellin. Ikka ainult, et mu kodu parem oleks. Ma tahaks lihtsalt, et see hullus läbi saaks, sest see võtab mult nii palju aega ja energiat, et … saaks see kodu juba valmis Palun öelge mulle, et ma pole ainuke, kes nii hulluks läinud on Või kui olen, siis millest see tuleb ja millal see üle läheb? Kopp juba ees pidevalt mõtlemast, et mida kindlasti veel VAJA teha on .

Kõikide kaasarääkijate vahel loosin esmaspäeval välja 30€ Astri.ee kinkekaardi!

*Postitus sündis koostöös Astri.ee e-poega

The post ma ei suudaks ilma epoodideta elada…* appeared first on Mallukas.