Mul on mingi imelik komme, et ma võtan üli lihtsasti teiste inimeste maneere üle. Näiteks see sekund, kui ma Saaremaale minekuks praamile astun, imbub mu juttu tugev saare murre, haha. Ma ei tee seda üldse meelega, aga kohe hakkan rääkima, nagu teised minu ümber. See on kohati väga nadi, sest inimestele võib jääda mulje, et ma mõnitan neid, ala kui neil mingi aktsent näiteks on, aga ma vannun teile – see on vist minu hing, mis tahab nii väga ülejäänud inimestega kokku sobida ja põimuda, et hakkan kohe samasuguseks, upsss.

Nüüd ma vaatasin The Circkle’it ja kuna ma mingi täiega fängirlin seda Chrisi, siis ma olen hakanud ka vaikselt rääkima, nagu Texasest pärit fab geimees. Et kui ma täna oma läpakat tööle panna üritasin ja SEE EI LÄINUD, siis ma karjatasin: “Lord, have mercy on me, oh lordy lord!“.

Ja konkreetselt, lord had mercy on me, sest mõne aja pärast läks see sinder jällegi tööle, niiet näed. Tasus karjatada.

Üldse mulle tundub, et taevane vanamees on viimasel ajal kuidagi leebe olnud mu armetu hinge vastu. Kuidagi selline mõnus on olla, soe on olla, mured muudkui vähenevad. Koos rahaga loomulikult, haha. Maksin Annele ta tonn viissotti ära, kohtukulude summat ei tea ikka veel, aga noh, eks varsti peaks see ka selguma. Loodan, et mitte päris 4700€ siiski, saaks selle asjaga ühele poole.

Mida ma veel tegin, ma palusin oma juristil kirjutada ka Ekspressmeediale ja öelda, et ma tõstan käed, annan alla, ei taha enam seda mängu mängida ja pakun neile kokkulepet.

Ma muidugi ei tea, kuidas sellega läheb, aga päris pikalt mind saadetud ei ole, seega lootust on, et ehk saab see ka ükskord läbi ja ma saaksin elada paar kuud lausa võib-olla niimoodi, et keegi mind kohtusse ei anna või miskit. Muidugi eks lootus ole lollide lohutus, aga inimene ju ometi loota võib, kes mind keelata saab.

Konkreetselt lordy-lord, mis krdi elu ma elan, et mõte mitte ühestki kohtuasjast mu õlul tundub maailma kõige suurema asjana, haha. Teiste inimeste argipäev, aga not for me, my friend. Igatahes, hoidke mulle pöidlaid, eksss, pliiiiiis!

Mis veel – ma sain ühe MEGA HAIGE pakkumise ühelt suurelt firmalt. Ma ei saa veel täpsemalt rääkida, sest see pole 100% kindel ja see nõuab kohutavalt palju jeblamist, kui see ka 100% kindlaks saab, aga ma ei jõua ära oodata kuni ma teile rääkida saan, seega ma teen seda harilikku influencerite värki “omg tibud, mul saladus ja see mingi nagu max megaaa tuuz asi aga obv ma ei ütle teile veel, sest u are gonna dieeeeee bitcheees, kui teada saate #saladus #olenstaar #betterthanyou #stopbeingpoor ”

Aga konkreetselt ma ise oleks küll napilt ära surnud, kui üldse selle pakkumise sain, sest nagu ma teile rääkinud olen, ei pea ma ennast ise küll mingiks mega kuulsuseks või millekski. Miks ma peaksingi? Ma olen lihtsalt suvaline blogija, keda enamik inimesi ei teagi. Ja see pakkumine on selline, et Eestist valitigi nagu ÜKS inimene ainult ja kõikide kuulsuste ja asjade seast valiti mind, nagu…

Et isegi kui sellest asja ei saa (nädala jooksul selgub) siis ikka päris äge tunne oli sellise asja jaoks valitud olla.

Muidugi elu on näidanud, et iga kord kui ma millegi üle blogis avalikult juubeldan, siis need asjad konkreetselt iial ei juhtu, seega ma juba jätan selle mõttega hüvasti ja valmistun massiivseks pettumuseks, haha. Aga siis ma saan vähemalt jälle korralikult halada ja teie saate mind patsutada ja öelda, et ju siis see pidigi nii minema, ooo armas Mallu

Lõpetuseks veel nii palju, et Triinu tuli eile külla, käisime jälle väljas, literally ei joo kunagi enam tilkagi obv (ehk siis kõik must-have-lubadused, mis peale pidu tehakse) ja homme rendime auto, et veits ringi kah trippida. Põnevad ajad on ees.

Muuseas, et üdini aus olla, siis see minutike, mil ma arvasin, et mu arvuti on surnud, siis ma päriselt mõtlesin, et issand, kas ma pean nüüd uue arvuti ostma?! Ka see peaks nüüd Asus olema? Kardo kogu aeg räägib mulle, et Macid on nii mõttetud ja ülehinnatud, et sama raha eest saab kolm korda parema Asuse, aga ma ei tea, kas ma suudan loobuda olemast basic white girl, kellel on MacBook Pro ja käib loomulikult pidevalt Starbucksis.

Aaaa ISSAND, ma hakkasin telefonist mingit pilti päisesse otsima ja omg kuidas ma selle unustada sain?! Ma nüsisin eile Mari juuksed maha ja jeesus teab, et ma poleks pidanud seda tegema… Või vähemalt oleksin ma pidanud proovima seda natukenegi sirgemalt teha. Ütleme nii, et kui keegi küsib, siis ma kavatsen öelda, et Lende tegi seda, haha

Maril on lihtsalt nii pikad ja paksud juuksed ja ta vihkab nende kammimist. Iga jumala õhtu kammisin ma neid nii kaua, kuni tema valust kiunus ja minul ranne lõi tuld välja, kuni eile ma lõpuks ütlesin, et kuule, kas sa tahad, lähme juuksurisse ja lõikame sulle lühikesed juuksed? Ta oli nagu jah, jumala eest lähme, ära ainult enam kammi. Ma olin nagu ahsoo, ma võin kohe ka lõigata, kuhu maani juukseid sa tahad. Ta näitas umbes kukla peale, mina kahmasin patsist kinni ja nüsisin selle maha. Mari läks hüsteeriasse.

Selgus, et ta oli mõelnud palju pikemaid juukseid, lihtsalt “ta käsi ei paindunud nii alla” ja ta nuttis ja rääkis, et ta ei taha neid väikseid juukseid ja nüüd ta on kole jne. Aga siis Triinu rääkis talle juuksehaldjast ja lubas endal ka juukseotsi lõigata, niiet Mari rahunes maha ja nüüd rokib oma “Britney aastal 2007” soengut.

Note to self: palun ära lõika enam ise oma laste juukseid…

Kardo küsis just, et kas üritame seda ise sirgeks timmida või viin ma ta juuksurisse. Ma konkreetselt KINDLALT ei kavatse ise seda edasi timmida – mind teades näeks ta lõpuks välja nagu pisike Kersti Kaljulaid, no thanks… Sry Kersti, sa kindlalt mega norm naine, aga see soeng…

Samas omg, äkki Kersti lasi ka emal lõigata ja tal läks lappesse? Sellisel juhul, sorry gurrrrl, ikka juhtub

Lõpetuseks pilt minust orgasmi äärel pealkirjaga “mina ja musi köögis”

Suurimad tänud Marlenile saadetise eest, love yaaaa

The post lordy lord…mega pikk loba sellest, kuidas ma räägin nagu geimees Texasest, oma lapse soengu pekki keerasin, mega hea pakkumise sain ja teekond arusaamiseni, miks Kersti Kaljulaidil selline soeng on. Ps! Pealkiri on inspireeritud blogija Jaanikast obv appeared first on Mallukas.

Ma olen konkreetselt eile õhtust saadik ainult ulgunud. Ma ei tea miks, aga Instagram lükkas mulle eile explore alla ühe pildi, mis mulle silma jäi. Seal oli isa, kes kallistas oma beebit, kellel oli hästi palju juhtmeid küljes. Pildi all oli mingi selline jutt, et kolm aastat tagasi sain ma sind viimane kord hoida ja see oli niiii kurb Loomulikult ei saanud ma lihtsalt edasi scrollida, vaatasin ta profiili mega pikalt. Ühesõnaga kuue lapsega perekond, viimased kolmikud. Kui kolmikud olid umbes 8 kuused jäi üks nendest haigeks. Arstide sõnul tavaline kõhuviirus, aga see aina vindus ja vindus ja laps hakkas juba kaalu kaotama, kui arstid ikka väitsid, et vanemad peaksid lõpetama netis “haiguste otsimise”. Paar nädalt hiljem selgus, et vanemate sisetunne oli õige – beebil oli peas sidruni suurune kasvaja.

Ta elas selle vähiga kokku veel 11 kuud, läbis kuus ringi kemoteraapiat, mitmeid lõikusi ja veetis enamuse aja haiglavoodis. Aga ta naeratas kogu aeg, need pildid on lihtsalt südantlõhestavad, ma ei või. Ja kuigi tundus, et vähk oli juba taandumas, said nad paugust uudise, et vähk on tagasi agressiivsemalt kui kunagi varem ja arstid ei saa enam midagi teha. Loetud nädalad hiljem suri ta oma enda kodus, ema ja isa süles.

Ja üldse nende vanemate instapildid on nii kurvad ja mõtlema panevad. Et näiteks neil on ainult üks pilt jõuludest, kus nad kõik kaheksakesti koos on, kus nende pere oli ühtselt koos. Et neile jääb kogu eluks mälestus nende ühest lapsest tänu piltidele ja videodele, mida nad niisama möödaminnes tegid, enne kui ta haigeks jäi. Sest sa kunagi ju ei mõtle, et ma peaksin midagi väga kindlalt jäävustama. Kogu aeg mõtled, et aega on.

Ma lihtsalt ei suuuuuda. Ma olen nii emotsionaalne inimene, et ma lihtsalt kujutan ette, mis tunne võib olla vanematel, kes on kaotanud oma lapse ja peavad edasi elama siin maailmas ilma oma ideaalse tiburullita. Ehk siis jah, ma olen siin nutta lahistanud ja enda präänikuid kaisutanud ja mõelnud, et kuidas mul vedanud on.

Muidugi IG arvab, et nüüd on surevad ja haiged lapsed mu hobi või midagi, sest peale seda ühe konto vaatamist (ja ta naise oma) on mu explore täis erinevaid surevaid beebisid. Miks maailm nii ebaõiglane on, ah?

Need kolmikutega vanemad rõhutavad korduvalt, et usalda oma sisetunnet ja nõua alati arstidelt põhjalikke uuringuid. Et isegi kui sa oled see hull, kes mõtleb üle, siis vastupidne variant on palju hullem. Ja et kallista oma lapsi ja pildista neid ja tee palju videosid ja hinda neid hetki, kui te olete kõik koos. Sest neid päevi ei pruugi ühel hetkel enam tulla

Minu poolt ka jõudu ja jaksu kõikidele, kes oma maailma parima präänikuga miskipärast haiglas on. Ma usklik pole, aga ma saadan oma parimad soovid igale poole teele, kus neid vaja on. Be strong

The post nutan ennast puruks appeared first on Mallukas.

Aaaaah, mul oli niii õudne öö, et ma lausa pean halama tulema. Kuigi mu õudused hakkasid veits varem kui tänane öö, haha. Alates mu viimasest postitusest, kus ma rääkisin RPA’st on Martal tekkinud imeline komme: kui ma magan tema kõrval, siis ta peab saama tissi 100% ajast. Kui mina pakun lutti, hakkab ta nutma ja ei võta seda. Ei sobi ka piima või vee pakkumine tassist. Ainult mina.

Ja see ei ole isegi öösel. Isegi päeval, iga kord kui ta mind märkab, tuleb ta minu juurde, ronib sülle, kisub mu pluusi alla, võtab “paar lonksu” ja läheb jälle edasi. Et ma ei usu, et ta sealt niimoodi üldse midagi saabki enam, sest ta teeb seda KOGU AEG. Ma reaalselt arvan, et ta ronib mulle umbes 40 korda päevas rinnale.

Samas kui mind ei ole, siis on tal jumala fine Kardoga olla ja ei tee üldse teist nägugi, et iga viie mindi tagant piima ei saa.

Ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub… Mul ei ole teoorias rinnaga toitmise vastu midagi, aga see oli viimastel aegadel juba niii vähene ja ta ei tahtnud seda enam peaaegu üldse, sest ta sööb ju kõike ja joob kenasti vett tassist ja on juba “suur inimene”, aga midagi on temas viimasel ajal muutunud ja see tõesti ajab mind juba hulluks.

Näiteks tänane öö. Ma olin 00.00-06.00 konkreetselt sundasendis just seda pidi, mispidi ta keerata tahtis, sest ma pidin lebama tiss teise inimese suus. Mul oli juba lõpuks selline tunne, nagu ta hõõruks mu boobi lihtsalt liivapaberiga, õuuuuudne. Ja et asja paremaks teha, kraabib ta käega mu vaba tissi ja kõri. Just in case…

Reaalselt selline tunne on, et kui põrgu on olemas, siis ma olen iga öö selle väravatel. Krampis, ebamugavalt, keegi kratsib sind kuskilt.

Ma muudkui korrutan endale, et it’s fine, ta tahab lähedust ja armastab mind ja kes olen mina, kui ma talle seda ei paku. Aga no jumala haud, samal ajal ma lihtsalt suren seest, sest see on nii ebamugav. Ja siis mõtlen jälle, et issand, mis inimene ma olen. Enda ebamugavuse pärast keelan lapsele pmst ema lähedust või midagi, et tõepoolest, tere talv, kus on nüüd siin hea ema välja karanud, eks. Et ma PEAN selle ära kannatama, aga samas see muudab mind juba nii närviliseks, et mul hakkab juba silm tõmblema, kui ma jälle näen teda minu poole vaarumas, ise “TSSSS!” kisades.

No ja täna hommikul ma enam ei suutnud, lükkasin Kardo Marta külje alla ja tulin elutuppa magama. Aga ega selles suhtes seal kus on, sinna tuleb juurde. Järgnevad kaks tundi ahistasid mind kaks kärbest. Nad küll piima ei soovinud, küll aga soovisid nad mu näo ümber piniseda, mulle põsele langeda ja käsi kokku hõõruda,ja iga sekund sellest ööst ja hommikust muutis mind 7 aastat vanemaks ja 9 protsenti rohkem närvihaigeks.

Ehk siis nüüd siin ma olen. 467364 aastane ja 75546% närvihaige. Ma olen lihtsalt ON THE EDGE! Palun mu tissid rahule jätta, ma niiiiiiii palun! Nagu ma oleks valmis kõik andma, kui keegi lihtsalt ei näpiks ja kraabiks ja imeks ja puudutaks mu tisse enam mitte iial. Reaalselt ma ei saa aru kuidas ma iial suudaksin oma boobse vaadata muud moodi, kui kahe suvalist piimapakki, mida kolm inimest aastaid solgutanud on Tahaks nad lihtsalt kappi panna ja elu lõpuni rahule jätta…

AGA SAMAS, meenutage nüüd mu viimase aja uut “hobi” vaadata surnud ja surevate laste lugusid instagrammis. Selle nurga alt vaadates võiksin ma vait olla ja lihtsalt hinnata seda, et mul üldse on terve laps, kes tahab mu lähedust ja mida ma üldse vingun, eks?

Ehk siis jah. Ma olen lihtsalt niii done with everything täna… NIII DONE! Kuigi samas need hetked on nii nunnukad, kui ta tõmbab ennast sülle kerra ja lihtsalt joob piima ja vahib mulle silmaauku. Tõesti on väga nummid. Aga kahjuks see on 1% ajast ja ülejäänud 99% ajast ta lihtsalt üritab imetamise ajal mu nibu maha närida, küüntega mu kaelaveene läbi kraapida ja samal ajal rapsib täiega peaga ringi vahtida, ise hammastega samal ajal kinni hoides.

SO DONE. Imetamisest ja sellest, et ma nii sitane ja isekas ema olen. (ok, ma täna päriselt ei ole imekombel kuskilt sitane, lihtsalt siunan ennast). Tahaks nutta nats. Aga ei saa, ma pean imetama minema obv….

puhkepaus rannas

The post palun jätke mu rinnad rahule, ma anun!!! appeared first on Mallukas.

Mäletate, ma rääkisin, et sain mega hea pakkumise ja raudselt lõpuks see ei lähegi läbi või miskit. Noh, nüüd tuleb välja, et läks teine läbi küll. Noh, läks nii, et pakkumine siiski on täitsa jõus ja kõikide tähtsate inimeste poolt kinnitatud – Samsung kutsus mind nende uue telefoni esitluspeole. Ma muidu ei viitsi pea kunagi mingisugustel influencerite pidudel käia, sest ma olen laisk nagu lohe ja kodus nii hea külitada, aga ütleme siis nii, et kui pidu San Franciscos on, oleks patt minemata jätta.

Muidugi on see kõik nii suur tegelemine ja korraldamine olnud, sest loomulikult toimub esitlus 10.02, aga nagu te ehk teate, pidin ma alles 14.02 tagasi Eestisse tulema. Ma lihtsalt mõtlesin, et ma ei saa ju seda pakkumist vahele jätta, kuigi mul oli ka peale reisiaja mitu “aga” veel.

Esiteks muidugi lapsed. Kuigi ma olen ära ainult neli päeva, siis Martast ei ole ma ju nii kaua eemal olnud. Teiste laste üle ma isegi ei muretse, ilmselt saab ka Marta need neli päeva minuta hakkama, kuigi ma olen kindel, et ma ise suren vist selle aja jooksul sada korda, aga see on nii hea ja tasuv tööots, mis hõlmab endas reisi, kus kõik kulud on kaetud,  uhiuut telefoni ja noh, ma olen ju ammu tahtnud USAsse minna. Ehk siis ma peaks täitsa sooda olema, kui sellise asja käest laseksin lihtsalt selle pärast, et ma ei suuda oma lastest 4 ööd eemal olla, haha.

Teiseks: ise ma ju vingusin, et tahaks rinnast võõrutada – palun väga, siin mu võimalus ongi, I guess. Ma pean nagunii sinna pumba kaasa võtma, ei kujuta muidugi ettegi, kas pärast see imetamine jätkub või mitte, aga näiteks tänaseks on ta mind juba nii palju hammustanud, et lisaks ebamugavale, on mul nüüd ka väga valus. Võõrutamine tundub reaalne unistus

Mis ma tegema pean: ostma uued piletid Eestisse. Ma üritasin seda nii ja naa pidi korraldada, mulle pakuti ka seda, et võin otse siit kohale lennata, aga Kardo pelgas, et ta ei suudaks üksi kolme lapsega lennukis hakkama saada ja olgem ausad, ma tahtsin varianti, kus ma saaks võimalikult vähe aega lastest eemal olla. Ehk siis meie reis siia Tenekale jääb nädal lähemaks, aga no sellest just hullu pole, sest olgem ausad, on juba siin ka selleks ajaks küll ja veel oldud.

Praegu on nagu selline põnevus sees, aga ma ütlen ausalt, et kui ma kaks päeva tagasi selle kinnituse sain, et kogu projekt on töös ja 100% kindel, siis mul tuli lausa kass peale. Et nagu… kuidas ma lähen nii väikse beebi kõrvalt nii kauaks ära?! Eriti imelik mõelda, et sama vana Mari kõrvalt olime me Kardoga mitu korda ära käinud juba, nagu issand, mis pagana ema ma olin, jeeesus küll. Aga noh ma siin seedisin seda mõtet nii ja naa pidi ja jõudsin ikka selleni, et okei. Lähen! Ja siis hakkas täitsa põnev juba. USA on mulle alati tundunud selline mingi eriti kauge maa, kuhu ma raudselt mitte iial ei satu ja ainult telekast seda näha saan, aga vot sulle lopsu. Mulle tundub, et sel aastal satun ma sinna lausa kaks korda, aga okei, sellest mõni teine kord.

Igatahes on mul ees imelised 15h lennukis passimist, aga ma ei kurda, sest ilma lasteta võiksin ma 20h ka lennukis kügeleda.

Äge, et sellised asjad juhtuvad. Päriselt tundub ikka veel uskumatu, ma nii suvakas inimene laias laastus ju, aga hea meel on küll ja üldse kõik asjad tunduvad viimasel ajal laabuvat ja hästi minevat, seega on mul usku, et ka selle reisiga läheb kõik hästi ja ma saan seda kunagi ainult üli ägedate kogemustega meenutada.

Vot, selline uhkustamisemaiguline postitus teile siia tänasesse, andke andeks, kui nõmedalt kõlab, aga ma ise olen nii rõõmus ja põnevil ja natsa kardan ka, et kuidas see kõik läheb, aga ikka tahtsin teiega kah jagada sellist enda jaoks suurt uudist. Hoidke mulle pöidlaid, eks

On keegi San Franciscos käinud? Soovitusi? Mõtteid?

The post ma lähen San Franciscosse! appeared first on Mallukas.

Ma arvan, et Kardo ema saab südari, kui me siit tagasi tuleme ja ta näeb, kuidas Marta põhimõtteliselt ringi jookseb ja Lende aina rohkem juttu puhub. Kolmest lapsest kaks on teinud oma esimesed sammud välismaal ja samamoodi kolmest kaks on just Tenerifel sellise kõnespurdi teinud, et hoia ja keela. Just siin naersime, et kulukaks läheb see laste välismaale tassimine iga asja peale, aga olgem ausad, ikka odavam, kui teraapia Üks kord on Maril 40€ ja üldiselt nädalas 2-3-4 korda ikka käib. Takka targemaks, ka Lende võiks ka seal nüüd käima hakata ja arvestades, et talle puuet määratud pole, siis on tal kõik korrad tasulised, Mari ikka mingi summa väärtuses aastas saab riigi kulul kah käia. Aga ega ka see lõbu saab läbi, sest Maril saab kohe puue ka otsa ja pikendada seda enam põhjust ei nähta, seega saab ikka kahe eest täiel rinnal maksta.

Mõneti tore ju, et lapsel puue läbi ja ei pikendata enam. Teisalt rahakott viitab, et tegelikult käituvad nad küll vahepeal niimoodi, et neil mingit paberit vaja oleks. Haha, ok ok, naliiii, ei pea kohe hüsteeriasse minema. Ma tegelikult ainult selle pärast mainin seda siin, et kui kunagi Marile see puue kirjutati, siis mitmeid kommenteerijaid andsid mulle “sõbralikult” teada, et lapse elu nüüd rikutud ja keegi teda kunagi kuskile tööle ei võta, sest jääb elulõpuni paberitega puudega inimeseks. Ei, ei ole nii – ärge seda peljake. Puue kirjutatakse väikseks ajavahemikuks ja uskuge mind, kohe kui saab, võetakse see ka ära (sest see ju maksab riigile!). Ma olen kuulnud, et isegi jalutud peavad käima iga mõne aja tagant ette näitamas, et nad enam jalutud ei ole, et ärge seda nüüd küll peljake, et kui puue kirjutatakse, siis nii jääbki.

Puue oli selles suhtes ka kena asi, mida välja kirjutatda, sest hallooo, 40 euri kord! See on ikka päris kallis lõbu, seega võtke vastu, kui pakutakse, selles pole midagi halba.

Okei, puudejutud jälle tänaseks päevaks aetud, saame edasi minna.

Ma kurtsin siin Triinule ükspäev, et sain lasteaiast emaili, et tasu tõuseb 65 euri pealt 72 euri peale, et kahe lapse peale kokku ikka päris suur summa, pea 150 euri kuus. Triinu hakkas naerma – tal maksab lapse lasteaed mingi neli-viis sotti! Sry, ma täpselt ei mäleta, aga appppiii! Mida summat?! Ja kui kaks last oleks, siis peaksid tonni kuus ainult lastehoiu eest välja käima? Odavam oleks vist töötu abirahade eest lastega kodus olla?!

See panigi mõtlema, et lastega võib see elu tõesti kulukas olla. Noh, kui näiteks lasteaed maksabki neeruhinda. Ja kui näiteks lapsel on logopeedi/teraapiat vaja, jälle kuus 500 euri ikka kulub selle peale. Või kui tahad kuskile spasse/reisima minna. Jah, see ei ole muidugi kohustuslik käimine, aga kui juba ette võtta, siis meile viiele piletid on haigelt kallid. Näiteks need uued piletid koju on 1750€!!! Rääkimata sellest et need 14.02 piletid lihtsalt raisku lähevad, nii nõme lugu. Ma vaatasin, et tegelikult saaks läbi Helsinki ka koju 1000€ eest, aga ma selle kahepäevase solgutamise jätan selleks puhuks, kui ma 7.02 piletite ostuga liiga kaua venitan ja neist ilma jään

Sünnipäevad, jõulud, riided, mänguasjad, üritused – lapsed on tõesti räiged raharöövlid. Kuigi toidu peale meil ei kulu, seegi hea. Mul kõik lapsed umbes kuni 2 eluaastani söönud absoluutselt kõike ja siis päevapealt söömise maha jätnud ja soovivad ainult makarone, friikaid ja jäätist. Okei, Marile meeldib mais ja brokkoli ka. Samas Triinu poeg lunib poes kalamarja, et vot sulle kulukat toitujat

Kui kalliks teile teie lapsed umbes kuus lähevad? On teil norm hinnaga lasteaed või ka hingehinnaga asutus? Ja no muu lõbu sinna otsa… Julgete üldse kokku arvutada? Ma mitte Ja ma ei taha teada saada, mis siis veel juhtub, kui nad tiinekad ja ise asju tahavad ja raha küsivad jne Pubekate emad, võite rääkida, milleks ette valmistuma peab

The post miks laste saamine NII KALLIS ON?! appeared first on Mallukas.

Ma olen täna päev läbi suutnud ainult seda mõelda, et ma vist suren jalapealt maha, kui ma neli päeva Martata olema pean. See tundub nii hirmus, et ma ise ka imestan. Ma tean, et tegelikult on kõik ilmselt korras ja ma pabistan üle, aga ikka tundub natukene õudne ja ma tean, et ma hakkan teda täiega igatsema. Muidugi teisi kah, aga ta on ju mu “beebi”.

Õnneks ma kujutan ette, et need lennureisid on nii pikad ja ebamugavad, et mul pole aega muretseda ja põdeda. Sain teilt häid ideid ka, kuidas lendu mugavamaks teha. Ma pole küll kunagi tugisukki omanud ega neid isegi näinud (kust neid saab??), aga eks ma siis ostan need + näomaski+ võtan kaasa hunniku kreeme ja palju vett ja melatoniini või miskit.

Üldse ma ei saa aru, mida ma põen ja kurvastan, lihtsalt see õudne päev, kus ma instas need haiged lapsed avastasin, see painab mind siiani, kui aus olla. Ma jäin mõnda jälgima ka, nt see leukeemiaga võitlev Milo ja mu süda sureb sees, kui ma teda vaatan. Ta just ükspäev natukene naeratas ja ma vannun, et see rõõmustas mind niiiiii väga, et tal natukenegi parem oli. Ja no obv sellised asjad teevad kurvaks ja panevad mõtlema ja selle valguses tundub lollus oma lapsed “hüljata”, mis siis, et vaid neljaks päevaks. Samas ega ma ei saa elu elamata ka jätta selle pärast, et mõnel raske on.

Võeh, haige inimene olen.

Kui vanalt teie lapsest päevadeks eemale läksite? Ja kas on veel kellelelgi häid nippe lennureisiks? 

Ma hinges vist kanaema

The post kurvaks teeb – halan! appeared first on Mallukas.

Öeldakse ju, et tasub sul minna kellegagi reisile ja siis saate alles aru, kas sobite kokku või mitte. Okei, ma seda tean ammuilma, et ma Kardoga kokku sobin, aga ma ütlen jumala ausalt, paar korda on siin kihvatanud küll, et kurat, ma ei pea nii elama! No näiteks kui ma lasen Martal mähkmeta ringi joosta ja tal maha õnnetus tuleb, siis Kardo hakkab kohe tõmblema, et issand JÄLLE sa unustasid talle mähkme panna, korista ära see nüüd! Esiteks, sa ei ole mu ema – minu laps, minu lapse piss, minu “kodu” (vähemalt praegu), mida sa mölised kurat. Ja teiseks ma ei UNUSTA, ma lihtsalt meelega ei pane, sest ma ei tahaks ka kogu aeg mähkmega olla ja siin on nagunii kivipõrandad, et vahet pole ju väike piss siin-seal. Lihtne ära koristada.

Ärge muidugi küsige mitu korda on Marta oma pissi sees libastunud ja sellele vahvale kivipõrandale oma pissi sisse siruli sadanud…

Täna näiteks mölises minuga, et ma valesti pesu pesen. St et panen loputusvahendit igasse auku, sest ma pole kindel, kuhu see käib ja ma arvan, et vahet eriti pole, kuhu ma teda valan. Pesuni jõuab ta ju nii ehk naa. Ja ma ei hakka rääkimagi sellest, et härra sõnul panen ma ka nõusid nõudepesumasinasse valesti, mind väga ei huvita, sest tänu sellele ei pea ma pea kunagi nõusid masinasse panema, sest ma ju teen valesti. Vahepeal ta isegi teeb seda, et ta käsib mul enda kõrval seista ja vaadata, kuidas tema seda teeb, et ma siis järgmine kord oskaks. Terve aja on mul peas:

Okei, kui ma seda posti alustasin, siis mul oli peas mingi miljon näidet, aga nüüd ma ei suuda ühtegi välja mõelda, aga ma luban, et ta kogu aeg käib ja teeskleb, nagu ta oleks mu isa või miskit, aina möliseb ja õpetab. Nagu krt ma ei taha su õpetusi, ma ei pea sellist elu elama, ma olen rohkem väärt!

Aga siis tuleb mulle meelde, et ma ilmselt ei oleks kolme väikelapsega kuigi edukas uue mehe lantija, seda enam, et ma olen “see Mallukas”. Nõusid ma masinasse panna ei oska, pesu pesen valesti ja lasen lastel tuba täis kusta. Ma ei ole kindel, kui ahvatlev see kombo uuele mehele oleks, haha.

Pealegi ma alles hiljaaegu perekoolist lugesin, et ma ise olen nii mõttetu tont naine, labane ja what not, ning ka seda, et Kardo on mõttetu mees, sest talle meeldib mänge mängida ja kuigi ta on isapuhkusel, siis ametlikult võiks ta 1700 euri ju juurde teenida, et miks see lohh ometi seda ei tee. Seega – me teeme reaalselt ühiskonnale teene, et me kaks teineteist leidnud oleme Olemegi nn normaalsete ja ebalabaste ja töökate inimeste tee pealt ära korjatud.

Ps! Kuna Kardo enamasti mu blogi ei loe (vb ta ei oska, ma ei tea, ta ju tööl ei käi) ja ta on minulaadne, et usub kõike, siis ei, Kardo, me ei lähe lahku, rahune maha. Aga krt kui sa veel ühe korra mölised, siis ma sülitan su järgmise toidukorra sisse…

Kas teil on mõnikord sellist tunnet, et pekki kah, otsin uue mehe Või.. olete ehk seda juba teinud?

The post peaks lahku minema… appeared first on Mallukas.

Teate, mis on Tenerife juures maru imelik? Siin visatakse pudeleid prügikasti! Ma olen vist ühte suurt klaaspudeli kogumiskasti näinud, aga plastik ja plekk on siin täitsa tavaline prügi, mis rändab kenasti ülejäänud sodiga ma ei tea kuhu. Ümber seda ei töödelda, mis on kurb. Veel kurvem on fakt, et palavaga jood sa palju vett, eks. Aga kraanist see siin juua ei sünni. Seega tuleb endale osta suuri viieliitriseid kanistreid ja kuigi need maksavad vähe (ala eurike, kui ma väga mööda ei pane), siis esiteks ei hakka sa ju jalutama minnes endaga viieliitrist kanistrit kaasa tassima, aga näiteks 1,5 liitrine pudel maksab jälle 1.50. Võta siis näpust. Ja 200 ml pudeli eest käid sa välja 50-60 senti, ehk siis mida mugavamalt sa tahad seda vett endaga kaasa tassida, seda rohkem sa maksma pead.

Kõige loogilisem oleks ühe korra väike pudel osta ja siis seda muudkui ümber villida, aga siin on mingid imelikud, pehmest plastikust pudelid, mis lähevad üli kiiresti “kortsu” ja rääkimata sellest, et nagunii ei ole tavalise plastpudeli taaskasutamine väga tervislik, sest need plastiosakesed aina lagunevad su joogivette, ei ole see varsti ka enam võimalik, sest pudel läheb lihtsalt puruks. Seega – kes tuleb Tenerifele, siis oma veepudel kaasa!

Me oleme juba päris kaua kasutanud Sauveri joogipudeleid ja kuigi kodus minu suur pudel väga palju kasutust ei leinud, sest kodus kõlbab mul ka kraanivesi juua ja ma saan seda kenasti ka tassist teha, siis siin on ilma selleta raske elada, sest kogu aeg tahaks KÜLMA VETT, aga poes ja igal pool on ainult enamasti toasoe variant ja no jälle selles tobedas “pehmes pudelis”. Ehk siis ma elan puhta luksuses, kui kallan oma suure pudeli vett täis, lisan kamaluga jääd ja isegi 12h hiljem saan jääkülma vett juua, kui seal muidugi veel midagi alles on, haha.

Pudelisuu on mõnusalt suur ja saan sinna mugavalt enda vett valada, jääd sisse toppida ja ei pea mingisugusest väiksest pudeliaugust jäätükke sisse suruma. Ideaalne. Suur, 700 ml pudel maksab 37.49€ (LINK), kuid otseloomulikult saad sa koodiga “mallukas” 10% allahindlust. Ja teate, isegi aleta on see hea pakkumine, sest see pudel on nii kvaliteetne ja mõnus, et ma kujutan ette, et seda ühte pudelit kasutadki aastaid ja aastaid. Lisaks saab sinna peale lasta enda logo või asja graveerida, kui tahad veel “sinulikumat” pudelit, ma seda otseselt vajalikuks ei pidanud. Kollane ongi juba väga minulik

Kellele ma aga väga soovitan neid väiksed “kõrrega” või no imemisotsaga pudeleid (LINK) – LASTELE! Ideaalsed lastele, kes veel päris hästi pudelist/tassist juua ei oska, aga need kõrretopsid ja pudelid ebamugavad kasutada on (sest võivad hallitama minna jne). Pudelist tuleb nii lihtsasti imedes vett, et isegi üliväike Marta sai sellega ammu hakkama, seega jäidki talle kõik need kõrtega topsid ostmata. Ümber kukkudes pudel ei leki, hoiab sooja või külma ja on üldse ilus, värviline ja mugav. Seda enam, et tal on see hoidmissang ka küljes – igaüks saab oma pudelit ise kanda, ei ole siin mingit ette-taha teenindust haha.

All on kummiäär, mis takistab selle libisemist ja ümber kukkumist.

Nagu ma lubasin, ei tule siit Tenerifelt mitte ainsamatki reklaampostitust asjadest, mida mul kaasas EI ole, st mida ma juba ise eos kaasa ei võtnud, sest kasutan ise igapäevaselt ja ei tahtnud ka kaugel reisil olles igatseda. Need pudelid on tõesti MUST HAVE, eriti meie praegusel reisil, aga üldse vast igale reisisellile hea asi, mida kotti visata. Ära unusta seda, et keha vajab palju vett ja pole tarvis neid plastpudeleid raisata. Kui saad, täida oma pudel kraanist. Kui ei, siis ära osta palju väikseid pudeleid, ikka üks suur ja siis vala ise ümber. Loodus niigi paksult jama täis…

Et siis jah, Sauver.ee poest saab koodiga Mallukas nädal aega 10% alet, niiet kes ees see mees – värvivalik on suur, seega vali oma lemmar välja ja telli kiirelt ära. Ps! Panen FBi selle posti alla ka loosimängu käima, kus saad tag’ida oma sõbra, kirjutada teie pudelieelistused (suurus/värv) ja juba nädala pärast võidabki üks endale ja sõbrale uued pudelid!

*Koostöö sündis Sauver.ee’ga

The post kas sul on juba omaenda veepudel?* appeared first on Mallukas.

Okei okei, loomulikult on mu iseloom imelisest kaugel mitmetel erinevatel põhjustel. Ma tean ise kenasti, et ma võin olla kannatamatu, ei tee kunagi midagi lõpuni, usun kõike, olen lapsik, ütlen, enne kui mõtlen ja sada miljon muud pisiasja veel, mis mind just alati parimaks inimeseks ei tee, kelle kõrval tsillida.

Muidugi eks aeg ole ka minusugust mutti vorminud siit ja sealt, et noh natukene arengut ma umbes viimase 10 aastaga näen, et mul on veel lootust, et ma vaikselt õpin ka suud kinni hoidma ja selle õppisin ka ära, kuhu auku pesuloputusvahend käib, niiet ma ennustan endale järgneva kümne aasta jooksul suurt arengut. Ühel päeval saan ma ehk isegi teada, mis on “korrektne” viis nõudepesumasinat täita.

Ja no olen, mis ma olen, aga te ei kujuta ette, kui tänulik ma olen selle sama omaduse eest, mida mulle aina ninale visatakse. Et on alles pohhuist. Palun vaadake ümbeeringi – inimesed mõtlevad üle, langevad masendusse, hoolivad liialt teiste arvamusest, otsivad endas vigu, analüüsivad iga pisiasja ja on selle tulemusel endaga jumala pees. Ma räägin siin enda lähedastest sõpradest, kui ka täitsa võõrastest internetis. Ja ma SAAN ARU, mida nad tunnevad ja miks nad tunnevad… aga seda ainult teoreetiliselt. Sest tegelikult mõtlen ma oma peas, et eeee, kuidas see saab suur probleem olla? Miks see sind huvitab? Ja ma tõesti ei suudagi oma pähe mahutada, et kuidas on jessake mulle nii halastanud, et mind päriselt ka ei huvita need väiksed suvalised olmeasjad elus ja teised võivad ennast hulluks mõelda. Kummal lihtsam elada on?

Ega ma päris seest surnud ka ei ole, minulgi on oma hetki, kus ma kassin ikka südamest ja täiel raual. Tunnen, et ma teen kõike valesti ja kõik on lihtsalt… vale. Aga need tunded kaovad üldiselt päeva-paariga ja ma saan tagasi minna oma vana-hea “ah, on kuidas on” suhtumise peale. Sest minu loogika on lihtne: ma kas lepin, või pean midagi muutma. Kui muuta ei taha, siis tuleb leppida ja kui leppida ei taha, tuleb midagi muuta. See kehtib muidugi nende probleemidega, mida ma ise tunnen, et mul on. Need, mida teised, võõrad inimesed netis arvavad, on enamasti minu jaoks täitsa selline… Okei, ma ei saa öelda, et ma loen ja üldse ei huvita, aga pigem on see lihtsalt selline ebameeldiv tunne, et kui keegi tuleks ja ütleks sulle tänaval “persevest oled!”. Et jääd sinna lolli näoga vahtima, et mis just juhtus, meeldiv ei ole, aga siis mõtled, et nojah, issanda loomaaed on lai ja mis ma sinna ikka teha saan, et ma mingile hullule ette jäin. Elan aga edasi.

Ja mul on päriselt kurb vaadata, et inimesed lasevad ennast tuttavate ja võõraste arvamusest mõjutada. Isegi Paljas Porgand kirjutas täna postituse, kuidas ta on aastaid oma keha armastamisega võidelnud, sest see ei ole täpselt selline, nagu teistel instapiffidel. Ma ei tea, ma muidugi teisi trenniinimesi üldse ei jälgi, seega minu meelest on ta alati ilus ja särav ja vormis, et tundub absurdne mõeldagi, et sellise välimusega inimene üldse kunagi vähemat endast peegli ees mõtleb kui:

Jah, ma olen ka naine ja muidugi ma vahepeal halan peegli ees, et ma koosnen 90% voltidest, aga siin on jälle need vanad head kaks varianti. Lepid või teed midagi. Ma 90% lepin ja 10% teen midagi ja elan ikka rõõmsalt edasi, ise väga hästi teades, et on miljoneid ja miljoneid fitimaid ja ilusamaid naisi kui mina. Aga mis mul nendest? Enamik meist võiks ennast põlema panna, kui selle külje pealt mõelda, et “minust on paremaid”. Reaalselt enamikest meist on kuskil paremaid ja ilusamaid jne. Et… mis siis? Las nad olla. Nii kaua, kuni inimesed päris ristimärki ette ei löö, kui sa neist möödud, on vast fain siin maamunal koperdada. Et kui ma võrdlen enda keha Porxi omaga, siis ma kaotan pika puuga. AGA kui ma võrdlen ennast mõnega sealt saatest, kus nad 300 kilo on ja ennast toika otsas oleva kaltsuga pesema peavad, siis ma ju võidan!

Seega, minu soovitus kõikidele ebakindlatele naistele: kui sa nii hirmsasti tahad ennast kellegagi võrrelda, siis vali keegi, kellest sa ilusam oled. Niimoodi ei saa seda mängu kunagi kaotada, haha

Mis teemad meil viimasel ajal veel sõpradega olnud on. Nt lapsevanemaks olemine – väga keeruline teema, mida teistega arutada, sest keegi ei taha ju sellel alal ennast läbikukkununa tunda. Me kõik tahame oma lastele parimat ja kui keegi seda kahtluse alla seab, süttib enamasti naisel sees leek ja ratsionaalne arutelu ei pruugi just parimini välja tulla. Aga eriti nadi lugu on, kui sa ISE seda kahtluse alla sead. Kunagi üks sõbranna rääkis mulle, et tunneb ennast kehva emana, sest kui lapsed teda üle piiri ajavad, siis ta läheb nende peale jumala närvi. Ise vaatas mind sellise näoga, nagu ta oleks just öelnud, et ta lapsed iga täiskuuöö ujumisprillideks muutuksid või midagi muud uskumatut.

Nagu… bitch please, kas on vanemaid, kes EI lähe oma laste peale närvi? Oi jumal, kus ma vahel laste peale käratan, eriti kui on kiire ja närvid pingul ja näiteks niisama kehv päev selja taga. Ma olen lihtsalt Mariga vaielnud ja jonninud nagu väike laps, ma olen mölisedes ja häält tõstes üritanud teda sundima tegema asju, mida mina tahan, et ta teeks jne.

*jumala sidebar, et isegi seda lõiku kirjutades pidin ma Marile ähvarduse viskama, et kui ta oma igavest “pissu, kaka, pepu” juttu ei jäta, mis talle miskipärast hüsteeriliselt nalja pakub (ilmselt tulevane plankton ) siis ei võta ma teda Oasisesse kaasa*

Jah, ma olen täiskasvanud inimene ja ma tean, et lastele tuleb mõnikord kavalusega läheneda ja see aitab palju paremini kui mölisemine. Ja ma tean, et ma ei tohiks anda katteta lubadusi, kui me mõlemad nagunii teame, et ta saab Oasisesse kaasa tulla (kuigi ta tõesti lõpetas selle debiilse jutu ära, pean au andma ). Et kuhu ma tahan jõuda – ma TEAN väga palju asju, mida ma valesti teen ja ma isegi tean, kuidas neid õigesti teha, aga sellgipoolest läheb vahepeal lappama ja ma lähen närvi ja tunnen ennast kehva emana ja nean ennast maapõhja, et ma ei suutnud täiskasvanunud inimesena ise see targem olla. Et nad on ju ainult lapsed. Blaaa blaaa blaaa. Kas on ühtegi ema, kes KUNAGI seda tundnud ja mõelnud ei ole?

Kui te kõik nüüd noogutasite kaasa, et jaa, on küll selliseid momente olnud, siis palun väga. Maailmas on miljoneid emasid, kes elavad kõik erinevates kodudes ja erinevaid elusid, aga võid kindel olla, et samal ajal, kui sinu lapsuke hommikul tõusta ei soovi, ennast kuskil maas rullib ja röögib, õele/vennale piki pead annab, siis kuskil on veel miljon ema, kes samal ajal hullupilguga tühjusesse vaatab ja mõtleb, et issand, kas ainult minu lapsed on sellised.

Ei, sõbrakesed, ei ole!

busted, samal ajal kui jama kokku keerab. isssaaaand, kas ma ainuke, kelle lapsed nii teevad vääää… (ei ole).

Ühesõnaga olen ma võtnud universaalse suhtumise kõikidesse oma “puudujääkidesse” olgu nad jutumärkides või mitte. Ma olen nendega rahu teinud. Ma ei pea olema alati parim, alati ilusaim, alati adekvaatne, alati, alati, alati. Miks? Kelle jaoks? Ma TEAN, et ma võiks olla parem, aga mul on pohui, sest ma olen õnnelik, pere on õnnelik, lapsed on õnnelikud.

Ja mitte keegi ei ole ikka veel minu möödudes ristimärki ette löönud.

Niiet PALUN, piips. Ärge olge endaga nii karmid. Keda huvitab. Mind igatahes mitte, olgu te millised tahes, mu meelest te normid!

The post vähem hala, sõbrad! appeared first on Mallukas.

Mul on terve elu hambad soft spot olnud. Seda nii otseselt kui ka kaudselt, sest noh, mu hambad on terve elu kogu aeg suht pekkis olnud ja üks jama teise otsa on mul nendega olnud. Alles enne Tenerifele tulekut sõin ma rahumeeli kommi ja mul sadasid hambad suust ära. Okei, nad olid tegelikult ammu välja sadanud, aga mulle pandi siin eelmine aasta üles mõlemale poole “uued hambad” koos kroonidega. Ehk siis hammas oli puudu, aga selle asemel, et selle kruviga seda suhu suruda, tegi hambaarst kõrvalhambale krooni ja kinnitas uue hamba sinna nõndaviisi. Ütleme nii, et kui see esimene kord ära tuli, mõtlesin ma, et no ikka juhutub, aga kui täna hommikult teiselt poolt ka ülevalt tagumine hammas mulle suhu pudenes, oli küll selline tunne, et…

Teate, mida ma samal ajal sõin? Freaking kooritud päevalilleseemneid…Ma saaksin aru, et oleks midagi kõvagi söönud vms, aga oh ei. Hea, et saia nosides hambad kahte lehte välja ei sadanud, minu õnne teades ma lausa imestan, et see ei juhtunud. Samas õhtu on alles noor.

Mu lootus oli, et nagu eelmine kord, saan ma ehk siin kasvõi suvalisse hambakliinikusse sisse astuda ja öelda, et tere, pange mu hammas suhu tagasi, olge head inimesed. Aga kus sa sellega, ma saatsin oma hambaarstile pildi ja ta oli nagu eee, ei see on silla küljest ära murdunud, et kõik tuleb uuesti teha. See hammas, sild ja kroon kõrvalhambale. Ja neid tehakse ju laboris ja eelmine kord ootasin ma seda nädal aega…

Ehk siis jah, great times. Saan siin kaks nädalat ilma hambata olla. Tore. Ja kuigi see on täitsa taga ja näha ei ole (see oleks muidugi LAGI, kui mul esihammas välja kukkunud oleks ) siis ta on ikka tundlik ja imelik on elada ilma hambata. Mis on omakorda imelik, sest sedasama hammast ei olnud mul enne mitu aastat ja sain elatud küll.

Jah, ma mõistan ise ka, kui seksika naise mulje ma jätan siin, niisama casually hammaste pudisedes istun siin, mis ise.

Mari soovitas mul hammas padja alla panna, et siis hambahaldjas toob euri. “Ja kui sul veel hammas ära tuleb, saad kaks eurot!” juubeldas ta oma imelise rahateenimise idee üle. Ma siiski oleksin väga tänulik, kui ma nüüd suudaks see kaks nädalat hambutuna üle elada ja saaksin 9dal endale selle tagasi suhu. Hambaarst ütles, et ta vist saab selle enne mulle ära tellida laborist selle eelmise näidise järgi, mis tehti.

Marta mu hambakaotuse üle kurvastamas, haha

Muudel teemadel, ostsin lõpuks Eestisse piletid ära. Otselend oleks läinud 1750€ kokku, aga ma süsteemitasin nii, et siit 8.02 hommikul Stockholmi, siis seal passime 6h (võtsin lennujaama hotelli toa, et mitte oma kohvrite ja asjadega seal kuus tundi konutada) ja tuleme kella kümnese lennuga Eestisse. Ehk siis kodumaale jõuame täpselt südaööl. Ega see lastega mitu lendu ja passimine mugav ei ole, aga tunduvalt odavam, kui otselend, tuli ta küll. Piletid siit Stockholmi olid 500, piletid Stockist Tallinna 300 ja lennujaamas hotell üheks “ööks” 120€. Ehk siis saime ikkagi odavamalt ja õnneks Samsungi töötasu maksab selle nagunii kinni, et maha visatud raha taga nutma ei pea.

Ma ise mõtlesin, et huvitav, mis nende 14.02 piletidega saab, ehk saaks ala nimed ära muuta ja keegi saaks neid kasutada või midagi, aga ma ei tea veel, reisiagentuur ei oska sellele hetkel vastata. Smartlynxi kodukalt ka muidugi mingit infot selle kohta ei leia.

Aga mis siin ikka halada. Ootame nüüd kuni Marta oma lõunaune lõpetab ja lähme lastega ühte mänguväljakut otsima ja teeme väikse toidupoe tripi ka. Ma tahan sõbrannadele õhtuks teha ahjukana trühvikartulitega. Ma leidsin siit poest mingisuguse trühvlipasta ja see on NII hea, et ma ostsin kohe viis purki, et Eestisse ka tassida. Muidugi täitsa vabalt on seda vb Eestis ka müügil, aga ma pole enne osanud kuidagi vaadata. Olete näinud/proovinud?

Postituse lõpetan ikka Marta pildiga. Ma eile juhtusin tast paar pilti klõpsutama ja ma ei saa, ta on niii armasake oma patside ja hammastega. Vähemalt tuleb tal neid aina juurde, mitte ei kuku ära nagu mõnel mehel, khm, mul.

Haha, Mari ütles, et emme, tee pilti oma hamba august ja kirjuta, et kui hambaid ei pese, siis kukuvad hambad ära. Ma pilti hea meelega ei tee, aga tõsi ta on, et peske hambaid!

The post holy ship, mu hammas kukkus JÄLLE ära appeared first on Mallukas.

Kui sa oled sarisünnitaja, nagu mina, siis oled sa ilmselt rauavaegusega kokku puutunud. Ah, ma ei tea, võib-olla teistel ei ole seda värki, aga mul on a-la-ti peale sünnitust päris tugev rauapuudus olnud ja olen pidanud võtma ravimeid, et rauataset normi saada. Nende ravimitega on aga üks miinus – need panevad kõhu kinni ja võivad tekitada omakorda kõhuhädasid, mistõttu ma olen kindel, et ma enda viimast rauakuuri lõpuni ei võtnud. Kohe, kui natukene parem hakkas, loobusin ka rauast ja elasin oma elu edasi.

Seda selle ajani, kui mulle kirjutas Ferrobio esindaja ja uuris, et kas mul võiks olla rauapuudus ja kas ma tahaksin nende rauda proovida. See olla parem, kui senised rauapreparaadid, sest see EI tekita kõhuprobleeme. Mina aga ei arvanud, et mul rauapuudus oleks. Peale sünnitust oli mul väga selge sümptom – kohutav pearinglus. Ma ei suutnud paar nädalat peale sünnitust isegi viis sammu astuda, ilma, et vahepeal puhkama pidin, aga nüüd olen ma ju täitsa korras. Või oota, kas olen? Lugesin peale pakkumise saamist artiklit, kus olid välja toodud ka mõned üllatavamad sümptomid, mida rauapuudus endaga kaasa toob:

1. Väsimus, kurnatus, pearinglus. Neid mul hetkel ei ole!

2. Sage haigeolemine. Mida vähem on su kehas rauda, seda vastuvõtlikum oled sa viirustele. Ma õnneks eriti haige pole olnud, väike nohu-köha Eestis oli, aga Tenerifel kadus see paari päevaga. Seega sellest kahtlustada ei oskaks.

3. Kahvatu nahk. Kas te teadsite, et hemoglobiin annab su nahale roosaka tooni ja kahvatu nahk tähendab, et rauda on organismis vähe. Mina ei teadnud ja ausalt, ma olen ka üsna laibavalge, isegi siin pidevalt päikse käes istudes…

4. Turses keel. Ma keele kohta ei oska öelda, sest mul on see imelik keel nagunii, mis ma ühes postituses mainisin, see georgaafiline keel või miskit, et ma ei paneks tähele, kas ta paistes või mitte, sest noh, ta pole nagunii väga normaalne

5. Rahutute jalgade sündroom. Jaaa! Nii häiriv, aga ma miskipärast arvasin, et seda ravib ainult magneesium, mida ma ka aeg-ajalt võtan, seega ma ei tea, kas siinkohal aitas mind raud või mitte. Lahti igatahes sain.

6. Ebatavalised isud. Rauavaeguses vaevlevad inimesed võivad tunda vastupandamatut vajadust süüa kummalisi asju, mul õnneks seda olnud pole.

7. Juuste väljalangemine. Issand, JAAA! Mul kukkus vahepeal niimoodi juukseid peast, et hoia ja keela. Peale sünnitust oli see arusaadav, mul alati nii juhtunud, aga alles paar kuud tagasi oli täiesti õudne pesemas käia. Vahetasin küll šampooni ja palsamit, aga probleem ei vähenenud enne, kui alles hiljaaegu. Ning ma pole veel väga kaua neid rauatablette võtnud ka, alles paar nädalat, aga selles suhtes näen küll, et on aidanud.

Tegelikult oleks ideaalne, kui me toituksime nii mitmekesiselt, et saaksime enda vitamiinid kõik toidust, mitte ei peaks neid tablettidena juurde sööma. Ja no kuigi ma üritan, siis vereanalüüsid näitavad, et ega ma vist nii hästi hakkama ka ei saa, kui ma ise arvan. Toidus leidub rauda kahes vormis: heemne ja mitteheemne raud. Heemne on lihatoodetes (loomne kraam) mitteheemne taimsed asjad.

Parimad taimse raua allikad on kaunviljad (oad, läätsed, herned), kuid need vajavad töötlemist, et organism saaks neid paremini omastada. Kõige kergemini omastab organism taimset rauda rukkileivast ja sojatoodetest. Head taimse raua allikad on ka pähklid (eriti sarapuupähkel), seemned (eriti mooni-, seesami-, päevalille- ja kõrvitsaseemned), kuivatatud puuviljad (aprikoosid, virsikud, ploomid, rosinad) ja punase peedi mahl. Ja kuigi kõiki neid on väga soovitatav tarbida, siis miskipärast suudab keha seda heemset rauda palju kergemini vastu võtta, kui mitteheemset.

Ja see Ferribio ongi Eesti esimene heemset rauda sisaldav toidulisand. Halleluuja. Lisaks sellele, et ta paremini imendub ja saab kehas toimetama hakata, ei tekita ta ka kõhuprobleeme ja mõjub kiiremini, kui teised apteegis müüdavad preparaadid. Või noh, niimoodi see infobuklett neil väidab, ma pead anda ei saa, aga seda võin küll öelda, et ma tunnen ennast täitsa hästi, probleeme võtmisega olnud ei ole ja  kuigi ma arst ei ole, siis ma isiklikult julgeks soovitada küll. Seda enam, et mina isiklikult arvan, et inimesed võiksid tunduvalt vähem lihatooteid mugida ja kui on võimalik mujalt heemset rauda saada, siis miks mitte seda kasutada?

Kas te võtate rauda?

*Postitus sündis koostöös FerriBioga

The post kas sul võib ka rauapuudus olla?* appeared first on Mallukas.

Ma tean, et maailm on igasuguseid kiikse täis. Kellele ei meeldi varbad, kellele ei meeldi ämblikud, kes kardab linde. Igasuguseid foobiaid ja asju on olemas. Ma arvasin, et mul sellist asja vist ei olegi, kuigi ega ma ka ei fänna mingisuguseid madusid ja ämblikke ja kõrgust, siis mingit paanikat see minus ei tekita. Küll aga sain ma aru, et üks asi on mul küll, millele mõeldes mul tuleb okse kurku ja külmavärinad peale.

KUIVAD HAMBAD!

Nagu ma ei tea midagi õudsamat. Aaaah, mul on isegi vastik seda kirja panna, aga ma arvan, et SEE ongi põhjus, miks ma hambaarsti vihkan ja kardan. Sest tema see pusserdamine seal suus kuivatab mu hambad ära ja see on konkreetselt JÄLK. Ma muuseas arvasin pikalt, et see on kõigi meelest räme, aga hambaarst ütles, et tema küll ei tea ühtegi patsenti, kes oleks selle üle kurtnud. Ma kurdan iga jumala kord, kui see imemistoru mu suus sekundi liiga kaua on, sest mu hammas läheb kuivaks ja see on minu jaoks nii räige, et ma pigem lamaks vannis, mis on usse, ämblikke, nahkhiiri ja vaklasid täis, kui tunnen seda kuiva hamba tunnet.

Mul sõbrannad piinasid mind siin ükskord nii, et tegid seda asja, kus sul on hambad kinni ja siis tõmbad nagu õhku läbi hammaste. Ja kui nad nägid, et see mind hüsteeriasse ajab, siis võttis üks neist salfaka ja… hakkas. Enda. Hambaid. KUIVATAMA.

Reaalselt ma ei saa seda kirja panna, ma oksendan näkku endale ja tekib kohe tunne, et ma pean võtma 3 liitrit vaseliini ja selle oma hammaste peale ühtlaseks kihiks laotama, et veenduda, et minu hambad EI OLE KUIVAD. Mul on null aimu, miks see mulle nii rõve tundub, aga see tundus ka imelik, et ma ei saa ju olla ainuke, kellel see on. Ometi ei andnud googeldamine mulle mitte midagi! Kuidas see võimalik on, et see mingi enimlevinud foobiate TOP5 seas pole, see on ju niii jälk!?!??!!?!?!

Ok, rant over. Sry.

Ma merre hambad niisutama minemas seksikal kombel

Kas teil on midagi, mis teile nii räme on, et ajab külmavärinad peale? Kuidas nende kuivade hammastega teil lood on? On mega räme ju?

The post mis on teie meelest kõige jäledam asi? appeared first on Mallukas.

Kas pole naljakas, et mõne inimesega suheldes tunned sa kohe nagu mingit äratundmisrõõmu, et oh, no TÄPSELT minu tüüpi inimene. Selliseid ei satu mulle just kuigi tihti ette, aga elus ikka on õnneks jopanud, et kohe saad aru, et okei, nice, see nüüd on minu inimene, minu sõber ja selleks ta enamasti jääbki.

Siis on selliseid inimesi, kellega sõprus on kuidagi muul pinnal alguse saanud ja seega võib vabalt olla nii, et ei ole selle sõbraga küll “sama inimene”, aga hindad tema juures mingisuguseid osi nii palju, et see ei olegi oluline, et ta täpselt sinusugune ei ole. Mul on näiteks päris palju sõpru, kes on minust täiesti vastandliku iseloomuga. Et kui mina olen selline pliuh-pläuh-kärts-mürts-ütlen, mida tunnen, siis on mul samal ajal sõbrad, kes on tasasemad, ei ütle kunagi midagi välja, mis võiks tekitada konflikilaadse olukorra ja muud sellist.

Tegelikult on see ju hea, sest mina saan enda ellu hoopis teise nurga alt ideid ja mõtteid, samas ehk saan mina siis vastu panna seda, et näitan, kuidas veits vabamalt võtta ja enda eest ka seista. Või siis saan neile pakkuda võrratult ebameeldivat sõpra nende ellu

Üldse see, et kas keegi on introvertsem või ekstravertsem, sellel isegi pole vahet. Mida ma olen aga viimasel ajal mõistnud – ma hindan VÄGA inimesi, kes ütlevad, mida nad mõtlevad. Ei, ma ei mõtle nagu mingi tõpra moel käia ja rääkida, et oi, need kingad on sul koledad ja soeng on sul räme ja mees on sul tont. Pigem nagu… olla avatud kaartidega ja mitte käojaani ajada.

Mõnele inimesele meeldib olukordi kuidagi pehmendada ja ligineda ääri-veeri, aga mind ajab selline asi ainult pingesse. Mulle meeldivad inimesed, kes on enesekindlad, vabameelsed ja easy-going. Ma ei suuda enam varsti tegeleda selle ülemaailmse hala, hädise oleku ja erinevate spekulatsioonidega, et mida keegi arvab või mõtleb. Minuga on väga lihtne – tasub ainult küsida ja ma vastan nii, nagu asjad on.

Täitsa suvaline näide: samal ajal kui mina rahus Tenerifel oma parimat elu elan ja eriti kuskil chattides vastata ei viitsi, siis hakkab kuskil pihta, et issand, Mariann ei vastanud mulle. Või vastas hästi põgusalt. Huvitav, kas ta on pahane? Huvitav, mida ma tegin?! Huvitav, kas sõprus läbi?! Ja siis istutakse kuskil kambakesti ja muudkui spekuleeritakse asjade üle, et mis ikka küll juhtuda võis ja kuidas ometi see sõprus läbi sai. Reaalsus: ma vedelen kuskil rannas, tsillin, söön krevette, mängin lastega, magan päevaund, võtan terrassil päikest, tantsin lastega mingit Dance Off mängu ja viimane asi, millest ma mõtlen, on kuskil chatis vastamine või kui ma seda ka napilt teen, siis ilmselt see tõttu, et ma ei viitsi. Mul on muud teha. Ma tulin siia puhkama, mitte lihtsalt natsa kaugemale, et siit ikka kõikide draamade ja probleemidega kursis olla ja tegeleda. Nagu te teate, mul endalgi probleeme ja sry, ma hetkel luban endale seda kehvaks sõbraks olemist, et ma ei viitsi mingite jamadega tegeleda, seda enam, et need jamad ei liigitu minu peas isegi jamadeks, vaid ülemõtlemiseks.

Veel üks asi, mis kõlab mega egoistlikult, aga ma lihtsalt ei saa aru, kuidas kõik ümberringi nii “katki” on ja mingi “ennast otsivad” jne. Ma saan muidugi aru, et osade elu on keeruline, ala kas rahalistel või tervislikel põhjusel, aga kui palju on neid, kellel tegelikult on kõik korras, aga ise endale probleeme genereerivad ja elu raskeks elavad. Tahaks selliste inimeste õlgadest kinni võtta ja neid raputada, et jessas küll, OLE NORMAALNE. Võta ennast kokku, tegele nende probleemidega, mis vajavad tegelemist ja unusta ära need, millega sa tegeleda ei viitsi. Jumala loogiline ju.

Lihtsalt tekib vahepeal tunne, et ma ei taha selliseid inimesi oma ellu, et ma ei suuda lihtsalt tegeleda sellega, et inimesed kurdavad ja kurdavad, ainult kurtmise pärast. Nõu ei taha. Abi ei taha. Ainult halada tahaks. Tegutseda ei taha. Aga teine inimene olgu muudkui olemas, silmad ja kõrvad punnis ja kikkis, et muudkui tõelise sõbrana kätt hoida ja teisele olemas olla. Ma ei tea, ju siis ma sitt inimene ja sitt sõber, aga ma ei viitsi ja ma ei taha.

Mul on siin Tenekal tunne, et ma sain kuidagi nagu täiesti restardi, uue hingamise. Mõnus, muretu ja vaba on olla. Ja kuigi ma tahaks olla normaalne inimene, siis mul on juba enam kui kopp ees mingisuguste juhututtavate hala ja hädisemist kuulata. Kui raske on lihtsalt niisama oma elu elada, ilma, et kõigest mingi triangel teha. Tõesõna selline tunne, et tahaks kõigest lahti öelda, sest aina rohkem mulle tundub, et ma ei tea üldse inimesi ja mida rohkem ma neid teadma saan, seda suuremat üllatust nad mulle oma arvamuste ja iseloomuga pakuvad. Täiesti teine maailm, mis mullegi pehmelt öelda segane tundub. Ja vaadake, kui segane ma isegi paljude meelest olen

Selle pärast ongi hea meel nende “oma inimeste” üle. Nii sama masti, ei mingit hala ja nunnutamist ja muud jura. Lihtsalt konkreetne ja aus ja tore suhtlus, mis ei eelda ega oota ega susserda midagi. Muud sorti asjad võiksid must kauge kaarega mööda minna. Ei teagi, kas olen selle pärast tõbras või mitte

Mis teie nende inimestega teinud olete, kes mõjuvad lõpuks nagu depressivsed energiavampiirid?

The post kopp ees jamast appeared first on Mallukas.

Ma olen siin jooksvalt valmistunud tagasi pöörduma oma ellu, mis siin kuskil väljaspool Tenerifet eksisteerib. Tasa ja targu, vaikselt lepin sellega ja mõtlen, et mismoodi sinna “tavalisse ellu” tagasi pöörduda.

Esiteks pidin ma valmistuma oma San Fransisco reisiks ja tellisin endale Medela kodukalt rinnapumba jaoks paar varuosa, et ta kindlalt mul reisil saba ei annaks. Rinnapumbal tuleb vahepeal neid membraane vahetada, mida ma muidugi teinud ei ole ja lisaks tellisin sinna osa külge, mis rinnale käib, kummist… julla ümber. Ah, ma ei oska seletada. Ühesõnaga juppe, et ta mind neli päeva ustavalt teeniks ja et ma ei sureks rindade plahvatamise kätte. Ütlen kohe ära, et arvestades, et Marta vähemalt 10-20x päevas käib mu pluusi alla kiskumas, siis tundub päääris jube esmaspäevast neljapäevani temast eemal olla. Jumal teab, mismoodi see lõpuks välja kukub. Hoidke meile pöidlaid siis.

Üldse olen ma viimasel ajal igast kraami tellinud. Ega mul muud üle ei jää ka, ise 6000 km kaugusel või nii.

Näiteks täitsa niisama teen teile väikse soovituse, oma põhjatust ja heast südamest, haaah! Koostööga tegu ei ole, niisama lobisen ja soovitan hea hinnaga asja. Igatahes: ma olen rääkinud sada korda vist barefoot jalanõudest ja kiitnud neid taevani. Võiks öelda, et minu ja laste jalatsitest on 90% barefoot – minul on ühed kontsaga saapad mitte barefoot ja ühed pidukingad ka. Lastel on ainult Crocsid mitte barefoot, ülejäänud kenasti on. Isegi Marta paterdab oma barefootidega ringi. Ma seda ei viitsi enam korrutada, et oo, miks need head jne, kes tahab, saate ise infot otsida. Mida ma aga tahan teha, on anda väikse soovituse odavateks barefootideks lastele. Eelmistel kordadel olen päris palju kommentaare saanud, et prooviks, aga maru kallid on. No vot, ma ostsin praegu Marile ja Lendele mõlemale lasteaeda uued sisejalanõud, sest eelmised olid juba nii viimse vinna peal ja paari hind 16€ (LINK).

Ei ole ju nii väga kallis ja täitsa nunnud näevad välja ka.

Seal lehel on veits teistsuguseid mudeleid ka sama hinnaga, lisaks poistekaid ka. Niiet kellel on just lastekasse uusi jalatseid vaja ja mõtleb barefooti peale, et tahaks proovida, siis need on jumala head ja soodsad. Lendel olid eelmised ka täpselt sellised, selle pärast oskan öelda, et mugavad, kerged ja lapsel endal lihtne jalga ka panna. Selle pärast nüüd uute ostmisel kohe samale lehele tagasi kobisin ja jälle sama tellimuse tegin.

Mari siin iga päev unistavalt räägib, et ohhhoo, varsti saab lasteaeda minna, jeeehuuu. Selle pärast mulle see vahetusjalatsite asi pähe kargaski, et neil ju mõlemal mega väiksed need eelmised. Ja kui ma juba tellima hakkasin, võtsin Martale ka talvejalatsid, Froddod. Ma enne arvasin, et saab see tali ilma hakkama, et kuhu ta ikka nii väga kõnnib, aga no püha peetrus, kuidas lapsele meeldib jalutada. Ma ei tohi isegi käest kinni hoida Ehk siis peame Eestis teda ikka edasi jalutamas käima, kui preilile muidugi üldse sobib alla 25 kraadi õue nina pista, ega sedagi tea.

Imelik on muidugi osta talvesaapaid, aga samas paar nädalat tagasi shoppasin siin lastele kombekaid, sest nad kasvasid kõik ludinal oma asjadest välja ja pidingi kõikide varusid täiendama. Õnneks kesine talv on kaasa toonud normid aled, seega on hea mõelda, et kodus kõik asjad kenasti ootamas, mis vaja on. Martale sain sellise nunnu kollase kombeka, Marile sellise ja Lendele sellise. Kuigi nagu ma aru sain, siis tegelikult pole ilmselt sel talvel lastele üldse selliseid asju tarvis, aga kui ma paar nädalat tagasi tellimuse tegin, siis oli mul illusioon, et kui me Eestisse tuleme, ootab meid mingisugne winter wonderland. Guess not… On üldse see aasta veel oodata lund või pigem ei?

Blaah, nii palju kraami tellitud, aga ma lohutan ennast sellega, et vähemalt kõik vajalikud asjad ja niisama priiskamisega tegu ei olnud. Vähemalt ma endale niimoodi kinnitan.

Marta maasikat söömas, tegi vist õnnelikuks

Ma muuseas mõtlesin, et teen teile lähipäevil sellise postituse, et kui kellelgi on huvi veel Tenerifel Los Gigantese kanti tulla, et kust siin majutust/korterit leida, mis hinnad on. Kus on head restos, mida ise külastanud olen ja kus õhtul peol käia ja no mingi selline jutt, et kui huvi on, võin ära teha.

Blöööö, ma EI TAHA siit ära tulla. Isegi see, et kui ma tagasi tulen, tuleb kohe mu sünna, ei pane mind kuidagi rohkem tagasi kiirustama, kuigi nagu te teate, olen ma suuremat sorti sünnafänn. Ja no see aasta pidi kõva pidu ka tulema. Mäletate, ma rääkisin, et mul üks sõbranna, kes on mingisugune pidude korraldamise kuninganna? Noh, nüüd ta tegi oma firma ja pakubki seda teenust, et teised saaksid ka endale megaägedaid pidusid, millest sõbrad veel jupp aega räägivad. Näiteks minu sünna tuleb minu kodus ja teema on kasiinoõhtu. Mitte, et me nüüd kamp hasartmängusõltlasi oleks, aga ma tahtsin mingit teemapidu ja Bellu ise pakkus välja, et teeks kasiinoka. Miks ka mitte, tee-tee. Ma isegi ei kujuta ette, mis ta kõik seal ära teeb, aga ma olen üsna kindel, et pidu tuleb LIT!

Ja lõpetuseks täiesti teemaväliselt – ma olen mitu mitu mitu kuud oma tukka välja kasvatanud ja olen jõudnud sellega täpselt sinna punkti, et no olen mingi poole peal. Samas tahaks uuesti tukka ette lasta lõigata, et enda üksluisesse ellu vaheldust tuua. Võta nüüd näpust, mida ometi teha. Selles, et kas tukk mulle sobib või mitte, seda ma ei kahtle, minu meelest sobib. Lihtsalt tegelemist on temaga rohkem ja läheb aina mustaks, kuigi ülejäänud juuksed on puhtad ja sirgendama peab teda kah, et teeb elu keerulisemaks. Aga nagu tahaks ikka…

Üldse selline tunne, et tahaks mingit vaheldust. Korraks mõtlesin vannitoa remondile sajandat korda. Siis meenus, et see maksab miljoni. Seega tuka lõikamine tunduks taskukohasem vaheldus. Veits.

Ja kirsiks tordil see pilt neile, kes on alati mõelnud, milline ma ühe jalaga välja näeks.

The post õhtaseid mõtteid appeared first on Mallukas.

Teatan, et lõpuks ometi on minu ja AS-i Ekspress Meedia vaheline vaidlus saanud kompromissi näol lahenduse. Seetõttu tahan ka AS-i Ekspress Meedia ees avalikult ja siiralt vabandada selle eest, et kasutasin luba küsimata nende sisu. Lisaks tahan panna kõigile südamele, et autoriõiguste rikkumine ei ole naljaasi. Seda õppisin ma kohtus käies, oma närve ja aega kulutades ja no rääkimata rahast, mis selle kogu tralli peale mu enda süül läks. Seega, olge teie targemad ja austage autoriõigusi! Kuna olen võtnud endale lisaks kahju osalisele hüvitamisele ka konfidentsiaalsuskohustuse, siis lähemalt ma enam rääkida ei saa, kuid olukord on lõplikult lahendatud ja osapooled sõpradena lahku läinud.

Linnukeissi asjus on nii kaugel, et Annele makstud, aga kuna me seadsime nende kohtukulude summa vaidluse alla, siis selles suhtes pole kohus veel midagi vastanud ja seega seda veel lõppenuks lugeda ei saa, aga küllap lähiajal tuleb ka see vastus, siis maksan selle ka ära ja siis saan öelda, et lõpuks ometi on see kohtujamade saaga minu jaoks läbi ja ma edaspidi proovin ikka üsna vait olla, sest rohkem ma sellise asjaga elu sees tegeleda EI VIITSI!

Selle aasta lubadus: 2020 aastal mind kohtusse ei anta

Aitäh kõikidele, kes selle pika protsessi ajal nõu ja jõuga kaasa aitasid, aitäh teile ja tuusad olete. Seda te teate ilmselt ise ka

The post üks kohtusaaga LÕPPENUD! appeared first on Mallukas.

Mul on täna teile väga naljakas teema. Nimelt saatis mulle üks lugeja instas lingi Milk+Honey lehele, kus saab endale ehteid osta. Ega selleid lehti on ilmselt miljoneid, aga nende ehete kivid on tehtud näiteks rinnapiimast ja inimtuhast. Jep, te lugesite õigesti. Ja ma olen nii kahevahel, et kas see on nagu äge ja armas viis näiteks oma rinnaga imetamise aega mälestada ja meenutada, või on see lihtsalt max imelik.

Ma just istun jälle taaskord Paddys, rüüpan külma jooki ja sattusin siin oma kohalike tuttavatega juttu puhuma, kes siin õllel on. Nad küsisid, et mis ma teen, ma ütlesin, et ma hakkan kirjutama blogipostitust ehetest, mida saab lasta enda rinnapiimast valmis vorpida. Selle naise nägu oli selline, nagu ma oleks öelnud, et hea mälestus enda viimast joomingut sõpradega mälestada on näiteks oma järgmise hommiku roobist pross pressida ja seda uhkusega kanda.

“Jaa, sa saadad neile natsa oma rinnapiima ja siis nad teevad sellest kuidagi kivi ja siis sa saad valida, et kas sa lased sellest endale teha sõrmuse, või kaelakee või…

…”või mitte kui midagi, sest see on mega rõve!” purtsatas mu vestluskaaslane naerma.

Noh, mõnes mõttes ma saan nagu sellest poindist aru, sest tegelikult see rinnaga imetamise aeg ongi emale väga eriline ja tore side, ning kui see lõppeb, siis lõppeb ka niiöelda beebiiga. Okei, vähemalt MUL on see nii, sest nii Marta kui Lende lõpetavadki ju mõlemad umbes samal ajal, ala aasta ja paar kuud saanud, et praeguseks nad söövad ja joovad kõike inimeste toitu ja pole enam nagu niii beebid, vaid täitsa juba pisikesed inimesed ja sellest küljest oleks see ju ilus mälestus. Teisest küljest ma ei kujuta ette, et ma kannaks oma kaunist ehet ja keegi tuleks küsima, et ooo, nii ilusad kõrvakad/kaelaehe, et mis kivi see on?

“Eee… rinnapiim”

Kõiksuguste kivide jõud ja power on juba ammu aega jutuks ju olnud. Kes kannab trükiisi, kes kuukivi. Minust saaks siis see segane, kes oma rinnapiimast ehteid kannaks. Järgmine samm oleks vist vinnutatud platsentast mobiiliümbris ja lohhiatega värvitud siidisall või midagi säärast.

Samas salata ei saa, et päris ilusad on. Kallid ka. Aga ilusad. Minu meelest.

Ja täitsa ausalt ma isegi ei saa aru, kuidas see süsteem käib, sest nende sõnul ei pea see piim nendeni jõudes nn värske ja külm olema, aga ära nad ka ei seleta, kuidas sellest siis kivi saab. Nad kinnitavad oma FAQ lehel, et inimene ei pea muretsema, et kivis lõpuks piima ei ole, aga kuidas nad tõestavad, et on, seda ma ka ei tea. Ilmselt ausõna peale

Ja no sa ei pea ainult rinnapiima saatma. Sa võid saata ka juukseid, lähedaste tuhka, platsentajuppe, lemmikloomatuhka. Mida kõike veel. See tuha ja juuste värk tunduks mulle umbes siis nagu mälestus, et kui sul keegi ära sureb, et ala tükike temast on sinuga. Ma sellest veel saan tegelikult aru ja see minule nt ei tundu imelik, kindlasti mõnele tundub seegi. Nt vaadake seda tuhast tehtud ripatsit, on ju ilus tegelt, see kõige vasakpoolne:

Ah ma ei tea, lihtsalt tahtsin teile jagada ja uurida, et mida teie sellistest ehetest arvate? Kannaksite? Või arvate, et pigem imelik?

The post kehavedelikest ehted? appeared first on Mallukas.

Ma ei suuda ikka uskuda, et nelja päeva pärast olen ma:

a) selleks aastaks Tenerife eluga hüvasti jätnud.

b) öö kodus maganud.

c) Teel San Franciscosse.

lapsed oma tavalises olekus Tenerifel

Tere tulemast mega parakas!

Mul on lihtsalt totaalne hirm selle eest, et mis vaesest Martakesest saab. Kui ma mõtlen neli päeva, siis see ei tundu niii pikk aeg (ok tundub), aga tegelikult väljub mu lennuk juba esmaspäeval kell 6.40, nii et ma pean juba mingi viiest hommikul lennujaamas olema. Seega näevad lapsed mind viimane kord pühapäeva õhtul enne magama minekut ja peale seda alles 14.02, neljapäeval. Õnneks tuleb lennuk üsna vara hommikul, et umbes 11 paiku peaks kodus olema. Tundub terrrrve igavik ja mu süda sureb, sest loomulikult pidi Martal nüüd hammas ka tulema hakkama. Samas  – Kardo saab ta umbes 2 minutiga magama, minul ta lihtsalt rabeleb ühe ja teise tissi otsas ja uni on pidevalt katkendlik. Seega ma loodan, et ehk selle jaoks see reis hea ongi – saame selle öise söömise maha jäetud ja mõlemale parema une.

Aga no see on ainult asi, millega ma ennast lohutada püüan, sest tegelikult tundub see mulle ikka hirmus pikk aeg

Marta vigurimemas Konkreetselt selline tema “söömine” välja näeb. Keerutab ja pöörab ja teeb samal ajal tireleid. Mitte kuigi mugav. St talle ilmsel on, mulle eriti ei ole.

Kindlustus olemas? Nõup!

Kindlustuse oleks muidugi täitsa ära unustanud, aga kuna IIZI usin tiim mu blogil silma peal hoiavad, siis nad uurisid, et kas mul USAsse minekuks on juba kindlustus tehtud ja ESTA avaldus ka heaks kiidetud. ESTA tegin ma ammu ära, aga vot kindlustusega on see, et kuna ma piletit ise ei ostnud, siis ei taibanud kohe seda ka ära teha. Hea, et nad nüüdki meelde tuletasid, ma ilma kindlustuseta ei julgeks küll kuskile minna. Seda enam, et juba selle reisi jooksul mul endal kaks korda kindlustust tarvis läks. Ja kuna ma tahan arvuti ja kaamera ka kaasa võtta, siis ma pean tehnikat korralikult kindlustama, ilma jääda väga ei tahaks, kallis kraam siiski.

Ma veel välja valinud pole, aga nelja päeva tripi hinnaks on 50-80€, eks ma tänase jooksul vaatan kõik punktid läbi ja valin selle, mis kõige rohkem mu asju ja mind kaitseb. Kui teil ka reis ees, siis ma soovitan IIZI lehte, sest sellesse ongi kõik kindlustusfirmad koondatud ja peale seda, kui andmed sisestad, saadki näha erinevaid hindu ja tingimusi, et ei pea mööda erinevaid saite kolistama ja sada korda andmeid sisestama. Kui sa ostad reisikindlustuse SIIT LINGILT osaled ka 3×50€ kindlustuskrediidi loosimises Lisaks on neil käimas reisikindlustuse kampaania loositakse ühele õnnelikule välja lausa 600€ reisikohver. Ma ei teadnudki, et niiii kalleid kohvreid eksisteerib, seega ostke kõik endale reisikindlustus ja keegi võitke see, ma tahan teada, kas see on rubiine ja kulda täis

Mis pagas kaasa võtta?!

Teine asi on pagasiga – kuna ma konkreetselt pool reisist veedan lennukites, siis ei tundu mulle eriti mõistlik isegi äraantavat pagasit kaasa tassida. Võin ju võtta lihtsalt käsipagasi ja sellega saaksin kenasti hakkama, sest teoorias läheb mul vaja ürituse jaoks viisakat kleiti ja kingi. Koha peal ringi trippimiseks mugavaid riideid, ehk siis teksased ja t-särk ja pusa + tennised. Ainukesed suuremad asjad, mida ma mahutama pean, ongi mu kaamera ja läpakas, mida nagunii äraantavaase pagasisse panna ei tohi.

Mul sõbranna rääkis, et oh, seal saad niimoodi riideid ja tehnikat shopata, et paha hakkab, aga olgem ausad – mul ei ole mitte midagi vaja! Peale uue telefoni, mille ma sealt samast ürituselt saan, nii et ma ei usu, et ma midagi suure kohvriga kuskile vedama hakkan. Muidugi ega see kohver just leiba küsi ja kuna meid lennujaamast nagunii hotelli ja tagasi viiakse, siis ega mul vahet ei ole ka, kas võtan või ei võta suuremat kohvrit. Eks ma kodus hakkan pakkima ja näen, mis mulle tol hetkel hädavajalik kaasa võtta tundub.  Hetkel on plaan selline, et lennukisse võtan kaasa oma Von Baeri pruuni seljakott/kaamerakoti.  Lisaks oleks mul vaja mingit väiksemat kotti ka, et linna peal hea ringi liikuda oleks ja nagu valatult tuli Andra tenekale just Von Baeri väikse seljakotiga. Ja nüüd ma olen kahe vahel, et kas ma tahan endale nüüd samasugust musta või hoopis pruuni? Kumma te valiks?

Andestage mu padjanägu, me peame viimasel ajal ühes magamistoas viiekesti magama ja keegi kogu aeg ärkab ja jaurab ja tahab midagi ja see kergelt öeldes kurnav. Mis seal ikka, ega Von Baeri kasutaja ei peagi modell olema, tavalisele väsinud pereemale kulub ka üks hea seljakott ära, eks

“Andra, tee pilti, kuidas ma casually su kotis sobran.”

Igatahes on mul vaja kiirelt välja mõelda, kumba värvi kott mu ellu kuuluma hakkab, sest esiteks ma tahaks seda enne reisi kätte saada ja teiseks on mul plaanis sama laksuga Kardole sealt valentinipäevaks kingitus tellida. See meil vaikselt juba traditsioon, et pmst iga tähtpäev lisandub tema Von Baeri kollektsiooni midagi uut. Olgem ausad, ega seal tootevalikus enam palju midagi ei ole, mida tal juba olemas ei oleks, seega tuleb loota, et nad ikka aina uusi ägedaid asju valikusse juurde lisavad, sest muidu me peame Kardoga lihtsalt lõpuks lahku minema…

Kingitus mehele on tegelikult minu jaoks alati üsna lihtne teha, seda muidugi juhul, kui tegu pole minu mehega, hehe. Ma olengi ju viimasel ajal üldse kõikidele meessoost sõpradele Von Baeri asju kinkinud (jah, ise ostan ja kingin, ei reklaami siin niisama midagi, olen ka ise enda reklaami ohver, oh well). No näiteks meeste rahakotid või meeste püksirihmad on pea alati selline asi, mis ära kulub. Eriti kuna Von Baer on ainulaadne ka selle poolest, et graveerivad ise su kingitusele soovitud asjad peale ja soovi korral pakivad ära ka. Sinule jääb vaid üle andmise vaev.

Kas teil on sõbrapäeva kingitused tehtud? Kui ei, siis olge aga lahked: loosin siin postituse all kaasarääkijate vahel välja ühe rahakoti ja ühe püksirihma (loos toimub 10.02, et jõuaksite selle enne sõbrapäeva kätte saada). Samamoodi läheb üks rahakott või püksirihm, olenevalt võitja soovist, loosin ka Instagrammis @mallukaz kontol.

Ps! Ma tahaks kingituse anda lugejatele, kes tõepoolest teemadest kaasa räägivad ja niiöelda päriselt ka siin sõbrad on. Mul ei ole võimalik alati kõigile vastata ja need kingiloosid on tegelikult just minu poolne tänu, et te viitsite kaasa rääkida ja minuga lobiseda, mitte ainult neile, kes kommenteerivad, et jah kle, rahakotti tahaks võita

Igatahes vaatasin ma veel ilmateadet ja jõudsin järeldusele, et sallist ja nahktagist vast piisab, mingit mega puffaikat kaasa tassima ei hakka. Lindexist tellisin kaks kleiti ka, et üks neist üritusele selga panna (ei miskit mega glamuurset, tagasihoidlikud pigem: see ja see).

Nüüd tulebki pühapäeva jooksul kiirelt hambaarsti ja juuksuri juures ära käia, laste hülgamise üle nutta ja siis ennast USA poole sättida. Krt, ela nagu mingi saksapreili, muudkui lendan mööda ilma ja nii. Ma ütlen ära, et see on mulle juba ette nii stressirikas ja kurnav, et ma EI SAA aru, kuidas mõned inimesed suudavad nii elada, et on aina lennus ja rändavad ringi, see on ju niii väsitav?!

Igatahes, hoidke mulle pöidlaid!

The post muudkui valmistuuun… appeared first on Mallukas.

Andra ja Janar pakkusid ükspäev, et võivad lapsi hoida, mingu meie kuskile välja sööma. Ega me ei lasknud kaks korda endale seda öelda. Valisime endale restorani välja ja põgenesime laste juurest. Restoraniks sai valitud “Le Beach”, mida mitmed meile soovitanud olid. Ma saan aru, miks seda teoorias soovitatakse ja võib-olla on seal päeval/päikseloojangul hingemattev vaade, mis muude asjade eest korvab. Meie aga jõudsime sinna siis, kui päike oli juba loojas, ainult merelainete loksumise heli peale saime aru, et allpool on ookean.

Okei, ega me merd vahtima tulnudki, tulime sööma ja jooma ja niisama kahekesti tsillima. Aga see koht oli ikka MAX pettumus. Esiteks ma tellisin kokteili, mis oli nii magus, et ma ei suutnud seda üle ühe lonksu juua, seega jõin hoopis Kardo õlle ära. Minu eelroaks pidi olema salat “krõbeda lõhega, maasikate, juustu ja spargliga”. Mis ma sain, oli taldikutäis rohelist, mille peale oli asetatud 3 purgisparglit (konservist) ja peale sopsutatud “lõhemarja”. Täielik mõttetus. Ma ei tea, kas neil oli köögis mingi segadus ja nad unustasid mulle pool sööki taldikusse panna või miskit, aga ega ma ise ka ei mõelnud süües, et küsiks menüü ja vaataks, et mis seal olema pidigi. Oma süü

Pearoog oli eriti kehvalt tehtud pasta, üleküpsetatud mereandide ja mega soolane/karrine makaronihunnik, mis erilist maitseelamust ei pakkunud. Seega – kui olete Los Gigantese kandis ja tahate ilusat vaadet nautida, siis seda saab pmst igal pool ja ilmselt La Beach’i terrassil ühe õlle võiks juua küll. Aga söök ja kokteilid on seal küll enam kui alla arvestuse. Samas teenindus oli VÄGA tore, võta nüüd näpust.

Kui jätame söögid ja joogid teisejärguliseks, siis saime Kardoga üsna pea aru, et me oleme ikka ehedad lapsevanemad, kes varsti millestki muust rääkida ei oska, kui ainult oma lastest. Pidevalt tuli ikka jutuks, et oh, kas sa kuulsid, et Lende ütles seda ja Mari tegi seda ja Marta proovis seda ja toda teha. Ja siis asisemad lastejutud nagu, et kas Kardo mäletab ikka, et 12dal peab ta 11.30 Marta arsti juurde viima. Ning kui mul ei õnnestu Rajaleidjasse kuidagi saata digiallkirjastatud faili, mis neil avaneks, siis peab Kardo seda ka kodus teha proovima ja kui temal ka ei õnnestu, siis peab ta sinna avaldusega kohapeale minema.

Ega imeks panna ei ole. Me oleme koos olnud alates 2012 aasta septembrist, st siis me ainult nn deitisime, ei elanud ju koos ega midagi. Jaanuarist 2013. olin ma juba rase ja 2013. aasta oktoobris sündis juba Mari. Napid kaks aastat hiljem olin ma uuesti rase ja 2016. aastal sündis Lende ja kui tema oli umbes aasta ja midagi peale jäin ma UUESTI rasedaks ja sündis Marta.

Et me oleme praegu koos olnud 7,5 aastat. Lahutada sellest kolm rasedust, on see umbes 2,5 aastat, ehk siis jääb alles viis aastat. Nüüd lahutada sellest veel see esimese aasta beebindused ja imetamised ja muud sellised asjad, jääb meil alles hädised 20 kuud. Ja need 20 on ka ära jagatud ühe kuni kolme lapse vahel, seega sellist “omaette” aega on meil elus ikka hirmus vähe olnud.

Me hakkasime arutama, et mõelda vaid, et on paare, kes on mingi 5-10 aastat koos ja alles siis otsustavad lapse saada. Et mõelda vaid, kui tugev nende suhe juba siis on, teavad teineteist nii hästi ja on saanud ainult teineteisele pühenduda ja siis 10 aasta pärast saavad koos hakata tegema midagi täiesti uut ja ägedat ja niiöelda pere laiendama. Päris äge variant tunduks. Mitte, et ma nüüd meie suhtel midagi kahetseks, läks meilgi nii kuidas läks. Ja äkki 5-10 aasta pärast on kõik meie lapsed juba päris normis vanuses ja saavad rohkem ise hakkama ja elavad veidi oma elu ja siis on meil see vabadus teha asju kahekesti ja lubada endile rohkem aega teineteise seltsis. Mitte, et me praegu seda üldse ei saaks, aga no saate aru küll, eks. Minu prioriteet ei ole kunagi olnud Kardo, sry Kardo Minu prioriteet on minu lapsed ja kuna nad on pidevalt nii beebid (st neid on juurde tulnud), või ma olen pidevalt rase, siis ongi minu fookus (ja tema oma ka) olnud mujal.

Kardo enda lapsega. Lende on 100% issikas. Natukene teeb kadedaks ka, kui aus olla. Ikkagi ju MINU beebi, aga iga asja peale on kohe issi juurde tormamine. Pildil oli ta ka mingi elu pettumuse üle Kardo sülle roninud ja jäi sinna magama. Kui nunnuke

See ei tähenda, et meil mingi kehva suhe oleks, ärge valesti aru saage. Meil on kogu aeg kõik täitsa normaalne ja hea olnud, ma tegin selle suvakaga lapse saamise koha pealt hea valiku vist. Aga sellegipoolest ma ju tean, et ilmselt asjad oleks teisiti, kui me lapsi kohe saanud ei oleks. Samas kes teab, äkki me ei oleks üldse kooski.

Kuhu ma jõuda tahtsin – me oleme pidevalt full-on lastevanema režiimil. Kõik asjad saavad paika pandud laste ja nende uneaegade ja söögiaegade järgi, mitte selle järgi, et mida meie teha tahaks. Kõik minekud on vaja lastega sünkrooni panna, kõik elulised asjad, kõik on ainult lapsed-lapsed-lapsed. Ja polegi siis imestada, et 75% sellest, mida me räägime, on lastest. Võiks kohe öelda, et kahju meist, kuivikutest, aga tegelikult mul pole kahju. Varsti on need ajad ka läbi ja meil on ainult mälestused alles. Pange tähele, siis heietame 75% ajast neid vanu mälestusi, haha. Ma isegi ei kujuta ette, mida need inimesed räägivad, kellel pole lapsi? Ilmselt oma elust üheskoos või midagi.

Kardo tõi mulle ükspäev kohalikust lillepoest üüratu kimbu

Meie rääkisime näiteks seda, et Mari näitas mulle siin ükspäev:

“Emme, kas sa tead, kuidas tüdrukud pissivad?” *imiteerib kükitamist*

“Ja tead emme,  kuidas poisid pissivad?” *viskab külili maha ja tõstab ühe jala üles:

Ma nii naersin. Ta päriselt arvab vist, et iga kord kui Kardo vetsu läheb, siis teeb ta seal mingit säärast akrobaatikat? 

Nii me seal Kardoga istusime ja rääkisime seda sama teemat, millest ma praegu siin blogin. Ühel hetkel jäime me vait ja ma mõtlesin, et mis oleks huvitav teema, millest rääkida, mis mitte mingil moel meie lastega ei seonduks.

“Kardo… Miks mesilased mett teevad? Kas nad tahavad seda süüa?” küsisin ma äkki. Arutasime nii ja naa pidi, aga kõige loogilisem oli ikka googeldada ja tuleb välja, et jah. Mesilased teevad mett iseendale. St suvel need töömesilased söövad nektarit ja mett tehakse beebimesilastele söögiks. Talvel aga on neil plaanis kõigil kenasti mett vitsutada, aga siis tuleb inimene ja sööb selle mee neil eest ära, paneb asemele ainult mingi näkase suhkruvee. Et siis nüüd ma lõpuks saan aru, miks veganid mett ei söö. Vaesed vennikesed näevad räigelt vaeva, et teha midagi, mida keegi kogu aeg ära võtab. Ja ega nad ju alla anna, nad töötavad nii räigelt, kuni saab, aga lõpuks tuleb ikka talv, mett pole (võetakse ära) ja suhkruvesi on neile selline nadi aseaine, millest nad ei saa energiat piisavalt toota, et külma talve üle elada. Seega visatakse talvel tihti töömesilased tarust välja, sest toitu ei jagu ja talvel on nad tarule kasutud. Ehk siis mida süsteemi vaestel mesilastel ja inimesed on nagu mingid Hitlerid ja diktaatorid seal kõrval.

Muidugi ma ei hakka rääkima sellest, mida meie, inimesed, üldse loomadele teeme. Annaks jessas, et mul oleks rohkem jõudu ja oskusi taimsemaid toite valmistada. Ma isegi tellisin ühe taimetoitude kokaraamatu, loodan mingeid uusi ägedaid lemmikuid saada. Sest sina ja veist ma nagunii ei eelista, kana samas tundub kõige basicum tooraine, millest süüa teha.

Ja minnes nüüd lasteteemadele tagasi nagu alati, siis me tegime eile seltskonnale ahjuliha. Mari võttis lihatüki kahvli otsa ja küsis, kas see on notsu. Ma vastasin, et oli jah notsu. Selle peale teatas ta, et tema notsusid ei söö ja mugis ainult kartulit ja brokkolit. Tore näha, kuidas lapsed on empaatilised ja käituvad nn õigesti. Sest kuigi ma ise seda ei tee, siis ma tõesti usun, et ala 200 aasta pärast loetakse ajalooraamatuid ja räägitakse, et issand jumal, kunagi oli maailmas selline värk, et inimesed piinasid ja sõid loomi, ise ei teinud teist nägu ka.

Ah, nüüd ma kaldun siin juba veganjutte ajama, aeg see postitus koomale tõmmata ja hakata asju pakkima, et veel viimast korda Oasisesse minna. Lapsed tahavad ujuda, mina veel viimaseid päiksekiiri nautida ja juba homme hommikul kell 7 peame me hakkame lennujaama poole liikuma, seega peame täna kõik asjad ära pakkima ja toimetama. Võeh, ei taha ette ka kujutada! Ma reaalselt kuulun siia päikse ja palmide alla Eile juba leppisime kokku ka, et järgmine aasta tuleme kindlasti tagasi ja nüüd, kus ma juba piirkonda eriti hästi tean, oskan ma kolmas kord eriti ägeda koha meile siin valida. Ja kuna mida varem bronnida, seda parema koha saame, siis bronnimegi selle lähiajal ära. Siis on vähemalt mõeldavam edasi elada, et ehk juba selle aasta lõpus, või uue alguses, oleme siin tagasi.

Viiekesti. Lastega. Aga ikka koos

Kui palju teie tunnete, et elu keerleb 100% laste ümber? Mis teete selle suhtes, või lihtsalt lepite, kui paratamatusega?

The post ainult vanemad, mitte mees ja naine? appeared first on Mallukas.

Eilsest saadik olen ma ennast kuidagi teisiti tundnud. Ärritunud ja pahane ja kurb. Noh, nagu harilik eestlane, keha hakkab juba kodumaa režiimi minema vist.

Ok ok, ei ole need eestlased alati nii kurjad midagi, aga mingi tõde peab ju sees olema sellel, et kui su ümber on aina külm ja niiske ja rõske ja päikest ei näe pea kunagi, siis lähevad mõtted ka mustemaks ja kõik asjad ajavad palju rohkem närvi. Ma küll olen alles lennukis, aga tunnen siiralt, kuidas tahaks enda ees istuvale mutile kähvata. Kuna ma aga viis tundi siin lennukis veel istuma pean, siis ma ei hakka endale siin vaenlasi tekitama, nii igaks juhuks.

Istun mina siin Marta süles, kui minu ees olev naine laseb rahumeeli oma istme alla ja tahab sõba silmale lasta. Nagu te teate, siis need odavlennukid on konkreetselt sama kitsad kui emaüsa lapsele viimasel raseduskuul, seega koputasin talle õlale ja palusin, et ta istme tagasi üles paneks, sest rääkimata sellest, et üksi oleks siin kitsas istuda, on mul ka beebi süles.

“I want sleep” ütles ta mulle nii kehvas inglise keeles, et ma sain aru, et mul pole mõtet talle öelda, et viisakus näeb minu meelest siiski nii välja, et nendes kilukarbi lennukites võid sa oma istme alla panna siis, kui sinu taga olev inimene seda ka teeb. Vastasel juhul magad istudes või muus ebamäärases asendis nagu kõik teised, ei ole siin midagi. Kui ei sobi, tuleb kallimate lennukitega sõita Aga noh, see vaid minu tagasihoidlik arvamus, mille ma enda teada jätsin ja talle ainult lolli näoga õlgu kehitasin. Vähemalt tõstis ta istme üles tagasi.

Aga ai, kui närvi ajas.

Imelik tunne, enne eilset ma polnudki vist see aasta oluliselt närvi minekut tajunud. Miks oleks ka pidanud. Soe päike, iga päev pikad jalutuskäigud, värsked mereannid, rõõmsad lapsed ja palmid ookeanituules õõtsumas. See oli alles elu. Ja kuigi ma lahkusin alles loetud tunnid tagasi, siis issand kuidas ma seda juba igatsen. Ei tea, kuidas aasta üle elame, et siia tagasi põrutada. Ja kui enne kartsin, et 6 nädalat on ehk palju, siis olgem ausad, alla kahe kuu tundub nüüd see lausa ebainimlik.

Ma tean, et maailmas on veel nii palju kauneid kohti, aga mina ei tea miks see Tenerife mu südame nii võitnud on. Eks vist igaühel on mingid kohad, mis teadmata põhjusel teistest rohkem meeldivad. Ma olen üsna mitmes riigis käinud, aga vot Tenerifest paremat ma ei tea. Ok ok, Eesti on tegelt päris norm, aga okt-märts on lihtsalt ebanormaalne aeg, mis pole elamisväärne.

Võeh, ma tahaks pikemalt halada, aga lennukis on nii räme turbulents, et ma suht kindel, et kukume alla. Kui irooniline see oleks, kui need oleksid mu viimased sõnad siin blogis

Baiii.

The post Eestlase kurjus hakkab sisse tulema appeared first on Mallukas.

Ma tegin täna öösel enda voodis silmad lahti ja mul võttis päris mitu hetke aega aru saamaks, et kus ma üldse olen. Pole vist ka ime, sest see oli teine öö mu enda voodis alates esimesest jaanuarist. Ma ei jõudnud Tenerifelt tagasi tulles Eesti eluga sekundikski kohaneda, kui juba tormasin jälle lennukile, et San Franciscosse sõita. Seal toimus siis uute Samsungi telefonide esmaesitlus, kuhu üle maailma influencereid kohale lennutati.

Mul on hetkel aju nii krussis, sest kõik need lendamised ja ajavahed ja jet lagid jne on konkreetselt mul pea segi keeranud. Öösel vastu pühapäeva jõudsime Eestisse ja ma sain kodus olla umbes 26 tundi, kui uus minek kätte jõudis. Ma olin omadega päris õhtal juba siis, sest kodus magasin enne minekut vaid paar tundi, lootuses, et pikal lennureisil magan. Ütleme nii, et ei maganud ma miskit. Et kui me esmaspäeval, SF aja järgi umbes 2-3 paiku päeval hotelli jõudsime, suutsin ma üleval püsida kolm tundi, enne kui magama jäin. Mis tähendas muidugi seda, et kell 1 öösel olin ma üleval ja ei suutnud enam magama jääda. Üritasin, mis ma üritasin, aga ei miskit. Mis seal ikka, sellegipoolest läksime me kella kümneks Galaxy Unpacked 2020 üritusele.

leidsin Eesti reporteri ka peolt

Ma ei teadnud, mida tegelikult oodata. Aga mis seal tegelikult toimus – niiiii palju rahvast üle maailma. Meediaväljaanded, blogijad, vlogijad, instagrammerid. Kohal olid ka Samsungi kõige kõvemad tegijad ja esindajad, kes rääkisid, kuidas uued mudelid sündisid ja mida nendega teha saab. Ei ole kunagi ennast mega tehnikahuviliseks pidanud, aga no tõesti oli huvitav. Muidu näen uusi mudeleid nii, et telekas reklaamitakse või keegi ostab ja näitab, et oh, saan seda või teist teha sellega, aga seal koha peal näha ja kuulata – mega huvitav!

Näiteks see uus Galaxy Z Flip tundub nii äge. Ma ise sain seal vähe näppida seda, aga nii palju kui sain, oli see lausa hämmastav. Et kui telefoni lahti voldid, siis pole üldse aru saada, et see oleks kuidagi erinev TAVALISEST nutitelefonist, aga naks, saab klapi kinni lükata ja see võtab sul taskus vähe ruumi.

Mulle tundub, et igasugustele influenceritele ideaalne telefon. Näiteks saad ta lauale asetada samas asendis, nagu läptopi ja ta teeb selfisid viipe või häälkäskluse peale. Mugav pildistada ja videosid teha, eriti just vlogimine jne. Ja ütleme nii, et eks ta ole ju innovaatiline ka. Omamoodi, uus ja eriline. Kes lähemalt lugeda ja näha tahab, siis nt SIIT saab.  Eilsest alates sai seda juba osta ka, aga ilmselt Eestisse alles jõuab, sest praegu leian mina näiteks Tele2 lehelt ainult eeltellmisvõimalust uuele Galaxy S20’ne mudelitele (siit).

Ja need uued S20ned… Oh püha jeesus. Kui meile näidati, mis videosid nendega teha saab. Mis fotosid see ultra teha suudab. Ma lihtsalt ei jõua ära oodata, et minu oma ka kohale jõuaks ja ma saaks teha video, et teile seda tutvustada. 8K videod, mega kvaliteetsed pildid ja ma ei mäleta mitu korda rohkem piksleid ühes pildis. Et kui teed foto ja zoomid sisse, on kõik ikka terav ja ilus. Meile näidati esitlusel nii palju näiteid, et lausa uskumatu oli vaadata. Kas varsti saab olema tavaline, et fotograaf hakkabki telefoniga pilti tegema?! Sest kaamerad on niiiii heaks läinud, et samas miks mitte, eks? Ma luban, et kui ma oma telefoni kätte saan, siis ma teen ühe beebishoodi sellega, vaatame, mis välja kukub

Ei ütleks, et ma elusees oleks muidu see inimene, kes endale alati uut mudelit midagi ostma tormaks, aga võib-olla see ongi nii olnud selle pärast, et mind pole kunagi see nii väga huvitanud ja uutest mudelitest ma midagi ei teadnud. Seda enam, et ma ju tegelikult kasutan oma telefoni iga päev ka enda töö jaoks, siis peaks ta olema kiire, hea kvaliteediga, mugav ja vastupidav. Ja ma olen üsna kindel, et seda need uued Samsungid ka on.

Kes veel ei näinud, siis ma tegin kohapeal pilte ja videosid enda storydesse Instas ka, teen sellest ka väikse highlightsi, et saaksite järele vaadata, kes veel ei näinud, aga nii palju ma võin öelda, et minu jaoks esmakordne, aga eriti võimas üritus. Ja mulle tundub, et nende telefonide taha on tõesti edasi arendamiseks selline töö ja vaev pandud, et mul on usku, et need on ühed badass telefonid.

Kui palju mu lugejate seas Samsungi fänne on ja kas on endal ka huvi mõne uue mudeli soetamiseks? Kumb teile rohkem huvi pakub, kas S20 või Flip? Ma siiani kahevahel

San Franciscost räägin lähipäevil veel ja näitan pilte ja värke kah, lihtsalt hetkel on selline tunne, et ma ei saa oma lastest küll. Ja oma kodust. Ja enda voodist, hehe. Nagu öedud, peas on pudru ja kapsad, aga ma olen nii tänulik Samsungile, et mind sellisest suurejoonelisest üritusest osa võtma kutsuti ja ma annan teile parima, et varsti uusi mudeleid ka lähemalt oma lugejatele tutvustada

The post San Francisco ja Galaxy Unpacked 2020 appeared first on Mallukas.