Jumal, kui kade ma olen nende inimeste peale, kes hakkavad stressiga alla võtma. Mul endal on paar sellist tuttavat, et kogu aeg räägivad, et issand jaa, mul oli too ja see aeg nii stressirikas periood, võtsin viis kilo alla. Nojah, mul isiklikult on vastupidi. Kui ma olen ärevil ja rahutu, siis mul kogu aeg suu matsub.
Mitte, et selles midagi väga halba oleks – ma isiklikult usun sellesse, et inimene ei peaks ennast kogu aeg ülemäära piirama, aga kui sa ikka kogu aeg (eriti hilisõhtuti) midagi sööd, siis ei ole vaja kaua oodata, kuni lisakilod ligi hiilima hakkavad. Eelmine aasta, peale Marta sündi, oli mul täiega motti enda toitumist jälgida, Orgu kavasid jälgida ja pean tunnistama, et kui esimesed edumärgid ligi hiilisid, kasvas ka motivatsioon. Et sa näed, et mis sa teed, see mõjub ja nõnda hakkasin ma ka toitumise väliselt tegema paremaid valikuid. Et jalutasin rohkem, kasutasin treppe, liigutasin üldiselt rohkem. Niimoodi sain ma umbes poole aastaga päris kabedasse vormi – olin selline 60-61 kilo ja kuigi mu eesmärk oli 58, siis tegelikult tundsin ma ennast juba 61 kilo peal hästi.
Mis siis sai? No sai see, et ma hakkasin vaikselt poes mõtlema, et ah, pole endale ammu midagi head lubanud. Kuigi täitsa ausalt, mul polnud pikalt isugi mingi jama järgi. Aga ühel hetkel hiilis see isu tagasi ja nõnda hakkas jälle poekorvi coca zero asemel see tavaline coca maanduma ja siis juba pakk komme ja suur pakk barankasid ja oh, need juustusaiakesed tunduvad nii head ja no päts ciabattat ära süüa pole ju ka eriline patt, ega ju? Miks ma pean ennast piirama.
Ja kuna ma ei pidanud ja keegi mind ei keelanud ka, siis aina rohkem hakkasin ma jama sööma ning vähem liigutama. Stress tekitas/tekitab mulle sellise isu, et mul on vahepeal tunne, nagu nendel koertel, kellele ei tohi täis kaussi krõbinaid ette jätta, sest ta sööb ennast surnuks. No mul on mõndadel õhtutel sama tunne. Aina sööks ja sööks ja sööks ja kõht täis ei saa. Aina kõnnin külmikuni ja tagasi, et ehk on sinna “midagi head” ilmunud. Ma ei taha tunnistada, mitu korda pätsasin ma lastele mõeldud maiuseid ära, sest ma ei leidnud midagi piisavalt head.
Kurtsin ka instas mingi aeg, et toitumine on niii pekki läinud. Seda selle pärast, et ma ise olen veits pekki läinud. Ühel hetkel kaalule astudes olin ma jälle 65 kilo ja ma teadsin, et ma pean ennast kiiresti käsile võtma, sest kuigi 3-4 kilo ei tundu väga palju, siis ma näen seda oma näost ja kehast, kuhu see kõik kenasti talletunud on. Et kui vahepeal oli juba üsna kena keskkoht, siis nüüd on sinna jälle voldid tagasi hiilinud ja noh, ega praegugi NII hullu pole, aga kui ma vanades harjumustes jätkan, siis saab 64 kilost 68 ja siis 70 ja siis 75 ja noh, edasi teate juba ise. Mida rohkem on kilosid juures, seda suurem taak on nendega maadelda.
Niisiis maadlesin ma iseendaga, et poes korrutasin endale, et ÄRA OSTA SEDA SITTA, aga samas ikka ostsin ja siis tundsin ennast süüdi, et no täiskasvanud inimene, mis sul viga on? Või siis kodus mõtlesin, et teen süüa, aga ei viitsinud. Kiire, töö, stress, lapsed, elu – lõpuks võtsin ikka mingi suvalise vorstivõiku ja elasin selle najal õhtuni välja, et siis noh, teate küll, terve öö külmiku vahelt käia, sest kõht oli niiiiiii tühi.
Igatahes, instas kurtsin ja mulle kirjutas Orgu, et kle ma tulen homme läbi. Tuligi, tõi mulle oma valmistoite. Ütles, et saab aru, et mul kiire ja võib-olla ei viitsi kokata jne, aga et söögu ma siis vähemalt midagi tervislikku, kui mul kiirelt süüa vaja on. Olgu öeldud, et ma ostan neid poest nagunii, kui mulle ette satub. Minu lemmik on see tikka masala (lisa röstitud pähkleid ja koriandrit juurde, mmmm!). No ja siis me jäime jutustama ja Orx oli nagu, et kuule, võta teinekord ikka kava lahti ka, et seal ju palju toite, mida nii lihtne teha, et tee kasvõi midagi eriti lihtsat, aga ära lase asju liiga kaugele minna. Just see, mida ma olin ka ise mõelnud. Et kui kogu aeg mõtlen, et suva, mida see 3-4 kilo ikka teeb, siis varsti on seda juba rohkem ja siis veel kehvem pihta hakata. Põhimõtteliselt iga päev, mida ma edasi lükkasin oma kaalu jälgimist, oli niiöelda raisatud päev. Sest iga päev mõtlesin ma, et suva see, TÄNA VEEL söön ja teen. Homsest alustan.
Aga iga päev on uus homme!
Mul on üks vabandus veel! Marta ei võta enam sugugi nii palju piima, kui aasta tagasi (huvitav, kas asi võib olla selles, et aasta tagasi oli ta vastsündinud imik 
ei usu…) ja piima tootmine pidada täiega kaloreid põletama. Igatahes need kalorid on mul nüüd ka põletamata ja kõik tundus sitt ja tulevik tume ja ma napilt olin leppimas sellega, et suva, ma ei viitsi enam selle kaaluga võidelda. Miks üks inimene lihtsalt paks ei võiks olla ja asi ants. Kogu aeg käi ja mõtle ja mässa ja mille nimel? Et väiksemasse suurusesse kleiti mahtuda või?
Siis hakkasin mõtlema, et ei. Keegi ei tea ju, mis suuruses kleit mul seljas on. Aga kui ikka lott tolgendab kahte lehte ja vats riiete alt välja punnitab, siis VÕIKS ju midagi ette võtta. Juba selle pärast, et mingitki võhma oleks, lastega üldse ei jõua muidu sammu pidada.
Nii otsisin ma umbes kuu tagasi välja enda pulsikella, mis mul sahtlis tolmu kogus. Ma ju veel ostsin endale uue nutikella ja nutikaalu isegi, sest mul oli väga ja kohe vaja. Igatahes kasutuna nad seisid, sest kaaluda ma ennast oluliselt ei tahtnud enam ja nõnda nad vaikselt tolmu kogusid. Seda ma ka ei tahtnud näha, et ma päevas 4 sammu teen Nüüd kraapisin ta välja ja hakkasin tegema, mis seal ikka..
60 kilo, looking fineee-eee
ma “ainult paar kilo raskemana”
Ühesõnaga, ma olengi nüüd umbes kuu aega siin Orgutada üritanud, aga ma ütlen ausalt, et see läheb mul mööda mägesid ja …radasid, haha. Et ükspäev on täiega mott sees ja siis järgmine päev olen jälle, et ah, ma ei viitsi, ma ei taha, suvaaa…keda huvitab. Kuigi tegelikult on reaalselt nii lihtsaid retsepte, mida kiiruga teha ja näksida, aga ikka on vahepeal tunne, et … ei viitsi. Laisk nagu lohe eks…Õnneks olengi nendel hetkedel üritanud siis süüa Orgu valmistoite, rääkida Triinuga (sest ta ka minuga samal teekonnal ja hea on teineteist motiveerida) või tellinud lausa woltiga midagi koju. Orgu kavas on sees asjad, mida tellida võib 
Isegi burksi!
ehe näide millestki mega lihtsast, aga niiiii heast!
jälle – lihtne, täidab megalt kõhtu ja maitseb ka.
Sellise on-off Orgutamisega olen kuu ajaga kaotanud 2 kilo. Ehk siis ma olen küll tagasi 63 kilo peal, aga ma ju ise näen, et tegelikult ikka on veel minna, aga kuidas seda motivatsiooni leida? Ma ei ole dieedipidaja inimene, mul puudub selleks enesedisipliin, päris ausalt. Isegi kui kõik on mulle lihtsalt ette tehtud, antud mega palju valikuid, et ala telli koju, söö valmistoitu vms, siis ma ikka tunnen, et MIDAGI on minu jaoks puudu. Ja see midagi on kambavaim.
Triinul on selline äge grupp, nagu CostanyFitness (LINK), kus on mega palju motiveeritud naisi koos. Ei, seal pole kõik üldse orgutajad, on kõiksugu naisi, kes kõik kasutavaid erinevaid meetodeid, et toitumisega reele saada, aga muud polegi vaja. Teiste tuge ja motti, eks? Ma ise pole seal üldse eriti kaasa rääkinud, sest mulle tundub, et mida ma ikka oma keedumunaga seal lehvitan, aga tegelikult miks mitte? Ma ei pea ju tegema tunniajast trenni, et enda pisimagi saavutuse üle uhkust tunda, eks? Näiteks täna ma olen uhke selle üle, et mul oli köögis pakk kommi ja ma hommikul nii napilt hakkasin sealt endale peotäit kahmama, aga viimasel hetkel mõtlesin, et ah, suva. Ei hakka. Kus olen nüüd aasta fitnessi inimene, eks 
Ühesõnaga mõtlesin ma täna, et aitab sellest “homme teen paremini”. Või et “uuel aastal alustan”. Alustame täna ja alustame jälle koos? Ma tean, et ma iga aasta jälle oma kaalujutuga aeg-ajalt, aga no võrreldes eelmise langetamisega, kus mu alguspunkt oli 68 ja lõpuks 60, siis tegelikult ma tean, et ma suudan seda. Lihtsalt ma vajan seda teiste pushimist ja tuge, oma gruppi ma teha ei viitsi, ei ole mõtet ka, seega liituge kõik Triinu omaga ja motiveerime seal teineteist!
Muuseas, ma nägin Netflixist dokumentaali, kus räägiti erinevatest dieetidest. Et tehti mingi katse, et ala 100 inimest tegid rasvavaba dieeti ja teised 100 tegid kalorivaest dieeti. Tulemused olid konkreetselt samad, ehk siis järeldus – tulemus sõltus inimesest ja inimtüübist. Mõni viitsib rohkem pushida ja suudab nn pingutades alla võtta, aga kõige rohkem võtsid alla need, kes ei läinud dieediga nn ekstreemsustesse ja võtsid lihtsalt omaks mõned põhitõed, mida oma ellu sulandasid ja nõnda lihtsalt oma elustiili muutsid. Ja see on ju tegelikult sama, mida ma eelmine kord orgutades tegin – ma ei kaalunud iga toiduainet, ma ei ajanud näpuga järge, aga samas ma võtsin need retseptid enda ellu kui niiöelda väikse retseptiraamatu, kuhu kiigata, kui tahtsin midagi süüa ja pea tühi, et mida ma nüüd teen siis. Sellisel juhul ma teadsin 100%, et mu valik on tervislik ja vältisin olukorda, kus ideedepuuduses aina jokutan, kuni kõht nii tühi, et käsi sirutub kommipaki või võileiva poole.
Muidugi maitsed on erinevad, igaühel on omad viisid, kuidas kaaluga tegeleda ja mõnel õnnelikul polegi vaja üldse kaaluga tegeleda. Aga kui teie seas on minusuguseid ja tahavad ennast minuga koos motiveerida, siis ma rääkisin Orguga ja ta on nõus kolmeks päevaks minu lugejatele 25% soodust pakkuma, et kõik huvilised saaksid odavamalt ka kuidagimoodi selle kaaluteemaga algust teha. Ja ega mina koban ka tegelikult pimeduses, nagu me kõik, aga miks mulle orgu kavad meeldivad:
- megasuur valik lihtsaid retsepte.
- võid kasvõi woltiga sööki tellida.
- saad osta valmistoitu.
- ta soovitab isegi, mis veini toidu kõrvale rüübata (tsekka siia)
- taskukohane (nii kava, kui ka toidud – ei pea valima kõige kallimaid roogasid, saab ka mega hea rahaga hakkama).
- kava annab võimaluse laveerida ja ei ole nii range, minu jaoks on see pluss, mõnele äkki miinus, ei tea.
Mul saab üldse huvitav olema ju see, et ma lähen kohe kuueks nädalaks minema, seega ma ei tea, kuidas see orgutamine välja hakkab nägema, aga ma usun, et tehtav. Enamik asju retseptides on ju ikka tavalised, üle maailma levinud asjad, et miks neid ei peaks Tenekal saada olema
Igatahes, kes tahab minuga koos ennast kätte võtta, siis mina teen enda esimese NÄDALA eesmärgiks võtta alla ühe kilo. 27dets-3 jaanuar. Ma ei hakka kohe siin suure hurraga ütlema, et ooo, ma tahan mai tea, 6 kilo alla võtta. See kõik on protsess ja mida väiksemaks ma selle enda jaoks hakin, siis seda lihtsam on seda ka teha, eks?
Muuseas, Erik oli veel nii armas, et lisaks sellele, et teile sooduka andis, lubas ta mulle, et iga müüdud kava eest annab ta väikse summa ka mulle kohtukulude tasumiseks. Seega – kellel oli plaanis uuel müstilisel aastal/homme alustada, siis alustage minuga koos, motiveerime teineteist, teie saate ale ja mina saan natukene lihtsamini selle kohtuasja aetud. Tundub nagu mega win-win olukord. Seega, kliki SIIA, osta endale ka kava ja… vaatame mis saab. Ega meil suurt midagi rohkem pole kaotada, kui…pekid. 25% alega saab osta kolme paketti, mis on kõik väga taskukohaste hindadega:
Klassikapaketi soetades maksad €2.50/kuu, hõbepaketi ostes €3.10/kuu ja kuldpaketiga €3,70/kuu. Et niimoodi kuu lõikes ei ole see summa sugugi nii üüratu (pakettide erinevusi saad vaadata orgu kodukal SIIN, kui kerid lehe lõppu).
Igatahes, kes tahab kampa lüüa, siis vajuta SIIA, osta (või pikenda kava) ja alustame koos vähemalt selle esimese nädalaga, eks. Mind igatahes ootab nüüd hommikusöögiks üks mõnus peekonivõiku Uue aastani on veel veits aega, aga see ei tähenda, et selle viimase viie päevaga võiks endale rahus veel pekke külge süüa, sest ma ju “uuel aastal alustan” Kes on käpp?
The post stress, söömine ja vaikne kaalutõus appeared first on Mallukas.
Mul reaalselt tunne, et ma olen terve päeva ainult head toitu söönud, polegi täna üldse “unustanud” et ma orgutan ja kommi kahe suupoolega pistnud. Mõni päev ikka veab ka.
