Häbi tunnistada, aga ma lapsena ja noorena (nagu ma praegu oleks hirmus vana) lugesin kogu aeg. Ma lugesin igasuguseid raamatud – klassikat, muinasjutte, noorteromaane, no kõike, mis kätte sattus. Mul on miskipärast meeles selline seik, kuidas ma väiksena turnisin mööda raamaturiiulit ja uurisin papalt: “Mis täht see on? Aga see? Aga see?”. Nõnda need tähed selgeks said ja ma isegi mäletan, millise raamatuseljal oleva pealkirja ma esimeste seas kokku veerisin. “Serengeti ei tohi surra”. Raamatu kaanel oli sebra. Ma veel mäletan, et mul oli vaesest sebrast nii kahju. Vaene Serengetikene. Miks ta üldse peakski surema? Ma siiani pole seda raamatut lugenud, seega ma ei tea, kas see oli päriselt mingi sebra, kes seal suri, või mitte. Aga lihtsalt meenus täiesti offtopic selline asi.

Viimastel päevadel olen ma ka usinalt raamatutega kokku puutunud. No esiteks see “Oskar ja asjad”, siis saatis hea inimene, Kaisa, mulle raamatu “Jõehobu elutoas” ja ma olen sellega peaaegu juba lõpukorral. Tahan teilegi soovitada, sest päris huvitav oli lugedes mõelda, et kas tõesti oli mu lapsepõlves nii või naa. Ja hämmastav, kuidas üks inimene seda endaga edasi kanda võib, ka ilma mäletamata.

Kindlasti on see kasulik lugemine ka lapsevanemale, sest paratamatult on inimene selline, et on mustrite ohver ja võib enda teadmata enda vanemate vigu teha ka oma lapse peal. Toon teile ka mõned näited, mis mulle raamatust eredalt silma jäid. Näiteks kirjeldab seal seika, kuidas väikse lapse isa oli väga haige ja haigushoo ajal lebas köögipõrandale ja karjus, et raiub endal kirvega jalad maha. Laps nägi seda pealt, ehmatas ja hakkas nutma. Ema ütles lapsele, et pole hullu, kõik on korras, ära nuta. 25-aastat hiljem võib see sama laps, kes nüüd juba täiskasvanud inimene on, avastada, et tal on ootamatud paanikahood. Miks? Sest tema sees on 25 aastat olnud hirm, mida vanemad ei võtnud ära ja leevendanud, vaid hoopis surusid maha.

Ma avastasin, et ma mõnikord ütlen Marile, et mis sa ikka nutad, see on ju nii väike asi. Aga täitsa ise, enne raamatut lugemata, tundus see mulle ühel hetkel tobe. Inimene ei oska rääkidagi, tal on mingi mure ja ta väljendab seda nii, kuidas oskab. Ega mullegi ei meeldi, et keegi ütleks mulle raskel ajal, et miks sa ikka nutad. Ju siis on mul vaja nutta! Ja kui keegi teine ütleb, et minu mure on tühine, siis see tekitab mulle tunde, et mina ise koos oma murega olen tühine. Seega lõpetasin ma sellise asja Marile ütlemise ja sõnan nüüd hoopis, et nuta, nuta, kui sul vaja on. On jah jube lugu, kui sa ei saa emme passi juppideks rebida, aga selline on elu ja küllap varsti tuju paremaks läheb. Läheb ka.

Siis toodi raamatus selline näide, et autor viis oma lapse esimest päeva lasteaeda, kus oli palju lapsi, kes sinna esimest korda toodud oli. Üksi võõras kohas, võõraste inimestega. Loomulikult kippus paljudele nutt peale. Samas kui tüdrukuid võeti sülle ja lohutati, siis poisid võeti käekõrvale ja näidati autosid, ise öeldes, et mis sa ikka nutad. Sa oled ju suur poiss. Tulemus on see, et tüdrukud näevad, et emotsioonid on okei. Kui neid näidata, siis keegi lohutab sind, hoiab sind. Poisid nägid aga, et nende emotsioonid teevad neid vähem väärtuslikuks (mis sa tönnid nagu plika) ja takkatipuks juhiti nende emotsioonid mujale – autodele.

Ja siis inimesed imestavad, et miks naised küll nii emotsionaalsed on ja mehed sellised endasse tõmbunud inimesed. Ma üldistan muidugi, aga kui selline asi käib põlvest. põlve, siis pole siin ju midagi imestada. Tänapäeval on vanemad minu arusaamist mööda siiski … rohkem emotsioonidega kursis, kuid nagu öeldud. Mustrid korduvad ja kui kellegi isa ütleb pojale, et ära nuta, siis ütleb see poeg kunagi oma pojale, et mehed ei nuta ja lõpuks on kuskil pereema, kes ei suuda oma mehele kuidagi ligi saada, mehel pole oskust oma emotsioone näidatagi, sest talle pole seda kunagi lubatud.

See võib omakorda viia näiteks liigse alkoholitarbimiseni. Ja muidugi ei toimu see vaid meestel. Ka mina mäletan lapsepõlvest, et vanaema ütles paljude asjade kohta, et see on tühiasi, pole vaja nutta. Kuigi minu meelest ei olnud see sugugi tühine. Aga arusaam tekkis, et kui juba vanaema ütleb, et pole vaja nutta, siis ei nuta ka. Siiani suudan ma nutta teiste ees vaid purjus peaga. Kainena hoian oma nutud kõik endale, kui vähegi suudan.

Oma lapsega loodan ma seda viga mitte teha. Ma usun, et kõik tahavad oma lastele parimat, aga ma ausalt soovitan seda raamatut lugeda. Seal on palju näiteid ja nõuandeid, millised tavalised sõnad ja väljendid võivad lapsele sisse jääda ja tema päris sisemist mina kohutavalt muuta. Ükski emotsioon ja tunne ei kao, neid saab matta, aga nad tulevad kuidagi välja. Kas siis depressiooniga, mille põhjust sa ei mõista, tervisehädade või sõltuvustega.

Raamatut leiad näiteks SIIT, aga käsi südamel, mingi reklaamartikliga tegu pole. Lihtsalt huvitav lugemine.

Mis head raamatut teie viimati lugesite, mis tõeliselt mõtlema pani?

Mingisuguse umbmäärase käekotitäie asju olin ma ennegi “kokku pannud”, aga täna panin siis ikka selle niiöelda päris koti kokku, sest juba homme tiksub täis 37. rasedusnädal, mis tähendab seda, et kui Lemps peaks nüüd pea välja pistma, oleks tegu igati õigeaegse beebiga. Ma muidugi seda ei arva, et ta järgmisel nädalal sünnib, aga ülejärgmise kohta ma pead anda ei tihka, seega parem las see kott olla heaga koos. Mõned asjad on sealt veel ikka puudu, aga no selline elementaarne kott on nüüd koos, et midagi väga hullusti puudu jääda ka ei tohiks. Vaatab, ehk viitsime homme kuskile Ülemistesse vms ronida, siis saaks need puuduolevad asjad ka ära osta ja kotti visata. Aga mis ma siis praegu kotti ladusin? Ps! Tsekka ka kolme aasta tagust postitust, kui ma Mari oodates haiglakotti pakkisin SIIT.

Riided lempsule haiglas olemiseks ja koju toomiseks. Endale üks mõnus tudukomplekt, paar paari pesu, must top, sokid ja villasokid, sest susse ma kaasa tassida ei viitsi. Puudu on imetamisrinnakad, aga need ma proovingi lähiajal ära osta. Ma tahan neist jumala tavalisi, mis meenutavad spordikaid, ilma tugikaarteta esialgu, sest jumal teab, mis mõõtmeid mu tissid otsustavad hiljem võtta.

Lempsule ma nii palju riideid kaasa ei tassi kui Marile. Esiteks ma olen ikka üsna kindel, et ma üle 24 tunni haiglas olla ei kavatse ja äärepealt oleksin üldse kaasa pakkinud vaid Anu õmmeldud kojutoomise komplekti, aga noh praegu pakkides panin ikka igaks petteks ühe tudukombe ka kotti. Lisaks selle vasemapoolse kombe koju toomiseks. Kuigi ma just ostsin Lempsile ka 50 suuruses paksema kombe, siis meil on tegelikult turvahällil see soojakott olemas, seega peaks tal niimoodi igati soe olema. Lisaks on see valge asi ka ainukene ese, mis oli esindatud ka Mari haiglakotis :) Muidugi mummukesed on tal ajaga kuskile kadunud, aga mis seal ikka.

Kuna see sünnitus on üks rõve ja verine tegevus, siis selle tarbeks pakkisin kotti ka võrkpüksid ja suured sidemed. Lisaks Lempsule veel paar Naty mähet (ma tervet pakki ei hakka kaasa tassima) ja Bio4You poest saadud niisked salfakad. No, nii igaks juhuks. Ehk kuluvad lapsele või mulle marjaks ära.

Hügieenikott sai muidugi kõige rohkem täis, sinna mahutasin ma hambaharja, deodorandi, hambapasta, purelani testrid, huulepalsami ja igaks sajaks juhuks ka ripsmeduši ja muidugi punase huulepulga. Ma panin praegu vannitoast mingid suvalised šampooni ja palsami ka sinna kotti, aga tegelikult mõtlesin ma Minikosmeetika.ee lehelt mingi väikse komplekti tellida, et oleks vähem asju tassida. Siis on seal veel Multi Mam kompressid, mida ma olen kuulnud, et emad kiidavad.

Vot nii. Isikut tõendav dokument on mul nagunii kaasas, mingi veepudeli ostan ka teel haiglasse kuskilt bensukast kaasa, saaks veel siis need imetamisrinnakad ja väikse šampooni-palsami ka kotti, oleks vast ideaalne. Nõme on lihtsalt see teadmatus, et no kaua ma seal haiglas olema pean. Sest Mari ajal läksin ma haiglasse 10.10 kell 20.00 ja sain koju 11.10 kell 13.00, seega ei läinud mul kaasavõetud asjadest pea mitte midagi vaja. Muidugi sellele ma lootma jääda ei kavatse ja sellise “igaks elujuhtumiks” koti tassin ma ikka kaasa. Või noh, lasen Kardol tassida.

Mis arvate, on kõik vajalik olemas, või peaks veel midagi kotti pistma? 

Alles paar nädalat tagasi ma rääkisin, et pole midagi nii hullu rase olla. Vähemalt niimoodi ma loen siitsamasest blogist. Kas ma valetasin? Kas ma olin maani täis, et sellist juttu ajasin? Mis alatu vale see oli?! Praegu on küll sellie tunne, et loodus teeb oma tööd ja kui ma iga õhtu mõtlen, et no enam vast hullemaks minna ei saa, siis järgmiseks päevaks on loomulikult muidugi hullem.

Okei, ma ei hakka isegi teesklema, et ei oleks neid, kellel ongi päriselt MEGA hull. Ala need, kellel on preeklampsia või mingi muu ohtlik tervisehäda rasedusega kaasnenud. Mul ei ole. Ma olen lihtsalt harilik rase, kelle emakas lõppeb punkt kahe tissi vahel. Reaalselt nagu. Ma arvasin, et need lapsed raseduse lõpus alla vajuvad, aga Lempsi kompass on vist rikki läinud, sest tema üritab miskipärast aina kõrgemale ronida.

Muidu ei oleks mul sooja ega külma, kus ta ennast parasjagu mugavamalt tunneb, aga kui ma nii üleni last täis olen, ei saa ma enam pmst üldse muus asendis olla, kui jumala tikksirgelt istuda või lamada või seista. Igasugune väikseimgi kummardus või küürus olemine kulmineerub oksega kurgus või sellise tundega, et ma pressin selle beebi enda sees katki. Seega vähe sellest, et ma kõnnin tikksirgelt, lisandus sellele ka see, et ma kõndides meenutan puust jalgadega parti. Sellele imelisele enesetundele ei aidanud kaasa ka see, et kui Gerda eile külla tuli, siis ta hakkas mind vaadates naerma ja ütles, et ma näen välja nagu muumitroll…

Seega jah, ma olen ametlikult selles puntkis, kus ma mõtlen, et olgu see sünnitamine nii valus ja jube kui tahes, kui õudne see võrreldes mu igapäevaga ikka olla saab? Niiet ma olen valmis. Tulgu see Lemps kui tahab, mina jalgu ristis ei hoia (ega saakski). Mu keha lihtsalt ei mahuta rohkem last.

Uskumatu on aga see, et mõelda vaid, see ongi loetud nädalate küsimus, millal ma uue beebi saan. Alles ma ju jäin rasedaks ja nüüd siis tuleb ta juba varsti välja. Oh jeerum! Huvitav, et see aeg ikka üsna usinalt lendab. Varsti olengi vanamutt valmis.

Aga kuidagi selline rahu tunne on peal. Enne kogu aeg tõmblesin ja taidlesin kõike teha, nüüd on selline tunne, et küllap kõik ka selleta laabub. Ma ei karda enam sünnitama minna, ma ei põe enam, et “issand, äkki kodu on segamini” sest ma ju näen, et ei ole ja isegi kui natsa oleks, mis siis ikka saaks. Ma sain Marile sünnakingi välja valitud (okei, Kardo valis), bronnisin talle sünnaks koha ära, tellisin väikse koogi ja nüüd tuleb lihtsalt oodata. Isegi Lempsi nimi on nüüd 100% paigas, sest ma tellisin talle nimelise mõmmi :D

Esiteks ootan ma uut nädalat, et oma magamistoa pildid kätte saada, järgmisel nädalal peaks nüüd päriselt ka vanker kah tulema. Neil olid seoses selle uue mudeli üle maailma müügile paiskamisega väiksed kulleriprobleemid, kuna ma olen Eestist siiani ainuke, kes selle saab. Ainult seda ma ei tea, et kas ma siis peale seda ootan Mari või Lempsi sünnat. Mul on ikka veel tunne, et lemps tuleb varem, aga kui palju varem, seda teab vaid taevaisa.

Mida te ootate?

Täna, umbes kella 12st saadik on mul nõrgad toonused olnud. Mitte valusad otseselt, aga pigem sellised, et kõht läheb kõvaks ja alakeha ja just eriti alaselg, tõmbuvad krampi. Noh, umbes nagu ebamäärased päevade valud. Käisin vahepeal vannis, aga ei miskit, ikka 2-4 minuti tagant tuleb lainena kõhukramp ja seljavalu. Ma üritan siin mingit programmi ka nende mõõtmiseks kasutada, aga ma unustan kogu aeg STOP vajutada, mistõttu ei pruugi need kuigi adekvaatsed tulemused olla.

Ma esiti mõtlesin, et küllap on need samasugused feik valud, nagu eelmine kord, kui ma haiglasse tormasin, sest siis ma küll päriselt ei uskunud, et ma sünnitan. Lisaks oli mul hirm, et äkki ma ise oma rahmimisega olin endale liiga teinud ja tahtsin pigem kontrollis käia, et kindel olla. Täna ei ole ma aga füüsiliselt lillegi liigutanud, seega on sellised regulaarsed tuhud siiski päris imelikud. Ma tahaks öelda, et ma usaldan oma keha ja tunnen teda päris hästi (oleme 26-aastat sõbrad olnud), aga seekord ma ei oska küll öelda, et kas see on päris värk või mitte.

Ühest küljest, äkki on? Mariga hakkas ka sünnitus samamoodi nõrkade päevade valudega. Valud on lausa narr öelda, sest mul näiteks praegu just on üks “valu” ja see ei võta mult isegi väikest puhinat huulilt. Ainult alakeha läheb krampi ja on selline tuimalt valus. Selline suvaline “valu” ühesõnaga, mida võiks võõrelda gaasivaluga.

Samas kui ma loen enda postitust Mari sünni hommikust (siit), siis on seal kirjas, et mul tuli limakork ära, mida ma muuseas üldse ei mäleta, aga no igatahes seda ma täna küll näinud ei ole. Seega arvatavasti on tegu lihtsalt libakatega, mida pidid kogema vist enamik rasedaid. Lihtsalt imelik tunne on sees.

Imelik, sest need “valud” on mind muuhulgas muutnud ka närvihaigeks. Nimelt oli mul kindel plaan koos Mariga lõunauni teha, et need üle magada ja mitte enam nendest mõelda, aga selle asemel otsustas Mari, et ta kisub mu silmamune lahti, kargab voodis ringi ja teeb ühesõnaga kõike, mis ei liigitu magamajäämise alla. Tund aega suutsin rahulik olla, siis käratasin Mari peale, siis läksin akna peale Kardo peale röökima ja lõpuks karjusin veel Lotte peale kah.

Nüüd istun poolvihaselt voodis oma kuradi laine”valudega”. Poolvihane, sest Kardo sai õnneks Mari magama, aga need toonused on nii ebamugavad. Kui need tõesti on libakad, kaua need kestma peaks? Nelja tunniga nad igatahes oluliselt hullemaks pole läinud.

Eks ma siis ootan edasi ja vaatan, mis elu toob. Õhtul läheme igatahes sünnale :D

Ütlen kohe ära, et ei, ma ei ole sünnitanud. Eile õhtul jäin pisarates magama ja rääkisin Kardole, et ma nii väga kardan, et tahaks lihtsalt magama heita ja selle sünnitamise värgi edasi lükata, sest toonused olid juba päris valulikud ja mul tuli jälle sünnitamise ees hirm nahka. Taevaisa halastas ja täpselt nii läkski! Hommikul ärgates oli mul vaid süda kergelt paha, aga tänase päeva peale on mul kokku olnud ainult paar-kolm toonust, seega ilmselgelt oligi tegu valehäirega.

Öeldakse, et keha valmistab ennast ette. Nojah, mul vana hea kere pole kolm aastat sünnitama pidanud, ju siis ta mõtles korraks järele katsetada, et mismoodi seda algust tehaksegi. Nüüd sai vast meelde tuletatud ja paar nädalat rahu on minu poole veel teel, ma loodan.

Igatahes, kuna mul väga hea olla oli, siis jäid püsima plaanid lõpetada nädal Viimsi Spas. Loomulikult, tüüpilise minuna, olin ma Marile trikoo sebimise jätnud viimaseks minutiks, aga õnneks leidsin Muksula FBi grupist kiirelt naise, kes Marile vajalikku suurust müüs ja asus Tallinna kesklinnas, nii saime teel Viimsisse trikoo peale korjata.

Kuna Mari veel maganud ei olnud, siis jäi Kardo Mari tuppa magama panema ja mina läksin beebiootel ema hooldust saama. Ma terve protseduuri aja mõtlesin, et kas ja kuidas ma üldse sellest kirjutan, sest meie tänane tripp siia oli koostöös Viimsi Spaga ja seeõttu meile täitsa tasuta. Seega on natsa nadi seda maha teha, aga samas ma pean ju aus olema ja ma ei saaks siin kirjutada, et oo, tulge kõik rasedad seda hooldust proovima, sest ausalt ma ei vihka ühtegi lapseootel naist nii väga, et talle seda soovitada.

 Ütleme nii, et mulle tundus terve hoolduse aja, et mind karistatakse selle eest, et ma rasedaks jäänud olen, sest see protseduur oli tõesti äärmiselt… noh, eks inimesed ole erinevad, aga mina ei julgeks seda elu sees oma nimega soovitada ja ma loodan, et spa teeb seal kiiresti mingisuguseid muudatusi, sest uuesti ma sellist hooldust küll ausõna ei tahaks. Eriti suur pettumus oleks see olnud siis, kui näiteks Kardo oleks selle hoolduse mulle kinkinud, ala ise mõtleb, et tahab rasedale naisele head ja tegelikult…Tegelikult oli nii:

Väga sõbralik ja tore teenindaja hakkas mind koorima. Esiteks häiris mind kohutavalt see, et ta asetas mu jala niimoodi kõverdatuks, et ma ei saanud ennast lõdvaks lasta, vaid pidin tervet jalga megapinges hoidma, et see sealt laua pealt alla ei libiseks. Kuna tegemist oli koorimisega, oli see kile mu all veel eriti ebamugav ja libe, seega mu asend oli super ebamugav. Teiseks – see koorimine… No ma ei tea, mul pole mingi maailma kõige õrnem nahk, aga rasedatel naistel üldiselt on tundlikum nahk ja seetõttu oli väga imelik, et koorijana kasutati VÄGA tugevateralist pruuni suhkru koorijat. Ma võin näiteks öelda ja soovitada, et Sohvy mustsõstra koorija on ülimõnusate ja pehmete teradega, millega on lausa lust kooritud saada. Täna aga hakkasin ma juba peale esimese jala ära koorimist mõtlema, et kas oleks väga imelik öelda, et kuulge, ma enam ei soovi, et te mind selle koorijaga piinaks, sest mul on reaalselt tunne, et mind hõõrutakse liivapaberiga verele.

Pussy nagu ma olen, ei öelnud ma muidugi sõnagi ja talusin selle ilge piina ära, millele järgnes midagi sellist, nagu keha mask. See oli selline tihke, apelsinilõhnaline, libe ja soe kreemilaadne toode, mis mu kipitavale nahale valati, mille tõttu mu nahk veel rohkem kipitama hakkas. Lisaks keerati mind nüüd sellesama kile sisse, mille peal ma lamasin, mis hakkas mind kohemaid üle keha torkima. Peale laotati hunnik rätikuid, mis oleks võinud olla soojad, sest see soe kreem mu peal läks suht kohe täitsa jahedaks ja üsna räme oli seal kleepuvana ja sügelevana külma kihiga kaetud olla.

Siis hakati mulle mingi mega hea lõhnalise kreemiga näomassaaži tegema, mis oli lõpuks ometi esimene nauditav asi kogu selle protsessi juures. Ühtäkki ütles naine mulle, et kuna kehamask peab veel 12 minutit mõjuma, siis ta jätab mind sinna tukkuma. Okei…Lamasin 30 sekundit ja üritasin mitte mõelda sellele, et mu terve keha sügeleb ja kipitab. Ninaauk hakkas ka täiega sügelema ja kui ma oma kätt sellest kleepuvast kookonist välja üritasin saada, siis libises üks lina maha ja…Ma hakkasin ennast igalt poolt sügama ja tõmblema ning vaatasin anuvalt ukse poole, et kas on see 12 minutit läbi või ei.

Ühel hetkel ma enam ei suutnud. Tõusin püsti ja läksin duši alla. Sooja vee all kipitas keha veelgi rohkem, aga pesta oli küll mega hea kogu seda jura maha. No ja siis ma istusin ja ootasin ja kõlgutasin seal miljon aastat jalga, kuni teenindaja tagasi tuli ja mind kokku kreemitas ja minema lasi.

Mitte never, ever ma ei maksaks sellise protseduuri eest. Või no ok, viisaka inimesena, kui ma juba ta tellinud ja saanud olen, siis maksaks ka, aga no uuesti enam küll ei läheks. Positiivse külje pealt: nahk oli tõesti pärast väga pehme ja hästilõhnav. Teenindaja oli ka väga sõbralik ja tore. Näomassaaž oli ka tore.

Kui ma tuppa tagasi jõudsin, siis Mari siin juba hambad laiali magaski. Umbes tunni saime tal veel magada lasta, siis jõudsid juba Kätu, Tamps ja Jassu siia, ning me saime sammud seada H20 keskuse poole, mis oli meile kõigile jälle nii tore, et mul ei tulnud see niru hooldus enam meeldegi ja terve järgnev õhtupoolik oli megalahe!

Kätut ja ta famiilijat oodates kalu vaatamas

Alguses oli Mari natukene pelglik kogu selle rahvamassi ja vee suhtes, aga loetud minutitega harjus ta kõigega ära ja oli nõus meiega vette ronima. Muidugi esialgu klammerdus ta minu ja issi külge nagu väike puuk, aga igatahes oli tal väga lõbus. Lasteala oli tore, aga veel enam meeldis talle voolus hulpida ja ühest laugest torust alla lasta. Mina nautisin kõige enam seda, et vesi oli soe! IGAL POOL! Mulle ei meeldi jahe vesi üldseee ja eriti mõnus oli mullivann, mille vesi oli ka minu standarditele vastavalt VÄGA soe. Kardo lemmikuks olid kõik need segased torud ja liud, kuhu meie Mariga ei roninud.

Mari on nii nunnukas siin, aga suht räme on see, et ma näen välja nagu mingi kaldale uhutud sinivaal ja lisaks on Lemps ennast ka pildile pressida üritanud. Uuh, päris jube on oma keha sellisena näha, aga noh, mis tast ka ikka häbeneda, kui ta juba kord selline on. Tuleb leppida.

Mingi hetk andis minu keha alla ja ma tulin tuppa puhkama, teised jäid veel veega lustima. Mingi tund aega sain ma toas puhata, kuni Mari ja Kardo ka naasesid. Siis polnud meil kaua aega, sest tahtsime kiirelt sööma ka jõuda. Kiirelt, sest Kätu jättis ju Henri  oma emale hoida ja ega beebit päris igavesti ka hoiule anda saa.

Sööma läksime siiasamasse Viimsi Spas asuvasse pubisse, peale mida Kätu oma perekonnaga minema tormas ja meie Kardo ja Mariga veel poodi läksime. Mina skoorisin endale Ben&Jerry jäätise, sest ma sain ükspäev jeesuselt memo, et ma olen viimane inimene maailmas, kes seda veel söönud pole. Mari sai õhtu lõpetuseks aga üllatusmuna, jeee!

Ja nüüd vedeleme me kõik spavoodis kolmekesti koos ja tsillime niisama. Nii mõnus nädala lõpp ja raudselt tuleme Mariga H20 veekeskusesse veel. Ma ei teagi, kas väiksematel kui 3 siin ka nii põnev oleks, aga arvatavasti küll. Suurematel on muidugi vabam siin ise ringi joosta, aga no lastele täiiiiega meeldis!

Kuidas teie nädal lõppes?

Sõnusin oma ilusa nädalalõpu jutu ära, sest ma ärkasin kell 2 öösel selle peale, et mul olid külmakrambid. Ma mõtlen nagu konkreetselt ma värisesin ja olin üle terve keha krampides, kuni Kardo mind üleni kaissu võttis ja sooja andis. Siis ka värisesin vist pool tundi edasi. Siis jäin vist korraks magama, ärkasin selle peale, et mul oli nii palav, et ma lamasin oma higiloigus. Proovisin ümber keerata – külmakrambid.

Need olid nii intensiivsed, et ajasid lausa südame pahaks ja Lemps hakkas sees möllama ja rabelema, ju siis tal ka mugav ei olnud. Mul sees lihtsalt kõik mulises ja korises ja ma ei saanud isegi aru, kas ma olen üleval või magan, sest mul oli unes sama sitt olla ja ma kaalusin terve aja, et kas ma peaks endale kiirabi kutsuma, enne kui ma maha suren.

Hommikuks ei olnud asi parem. Kõige haigem selle juures on see, et mu lihased valutavad, mu liigesed teevad haiget, mu süda on paha, null isu, külm on, aga – mul pole palavikku. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on? Never pole sellist asja enne olnud. Helistasin ämmaemandate nõuandmise liinile, kus soovitati lihtsalt puhata, et see olla lihtsalt rasedus. Päriselt ka või?! Issand jumal, ma isegi kõhugrippi põdedes olin rohkem elus. Mul on lihtsalt selline tunne, et mul on mingi surmahaigus :(

Roomasin Viimsi Spast koitsa, viskasin Mari lasteaeda, kraapisin veel arvuti välja, et teiega hüvasti jätta, sest üle elada ma praegust seisukorda ei suuda. Armas taevaisa, üks kord aita veel :(

EDIT: kell on nüüd pool 4, ma olen põhimõtteliselt terve päeva maha maganud ja mul on isegi natukene parem olla, nii et päris ära surema vist siiski ei hakka.

Avastasin eelmisel nädalal Apollosse põgenedes (ikka LHV inimeste eest), et seal olid hästi paljud lasteraamatud ja -mängud ja -DVD’d lausa kuni 70% alla hinnatud. Ja kui ma seal juba olin, siis ostsin Marile ka väikse kotikese kraami. Jajaaa, ma tean, ma ju lubasin, et ma hoian ennast talle asjade ostmisel tagasi, aga ma arvan, et raamatute koha pealt see reegel ei kehti, ega ju?! Neid ei saa iialgi olla liiga palju. Lisaks võtsin kaks DVDl multikat, sest mõnikord me oleme teinud Mariga selliseid multikavaatamisi koos ja üks kassiga multikas meeldis talle täiega. Ehk siis need ka, kes teab.

Ja kelle lapse raamaturiiulist on klassika puudu, siis soovitan ka enne septembri lõppu Apollosse asja teha. Seal olid kõik Lindgreni raamatud olemas ja no igal lapsel peaks ju olema Bullerby lapsed ja Pipi ja Karlsson. Meil on need aga olemas, Lea on kunagi omal ajal need soetanud ja seega meil kenasti alles.

Kes aga poodi ei satu, või minna ei saa, siis e-poes (link) on vist ka enamik neist soodukatest üleval. Samas kohapeal oli minu meelest valik ikka suurem.

Mis teie laste lemmikraamatud on? Maril on hetkel vaieldamatud lemmikud üks kahene komplekt Apollost, mida ma ei leia praegu e-poest, aga maksis 2.99€ ja on suurte piltidega raamat. Ühes lihtsalt pildid, teises numbritega pildid. Need on nii suured lemmikud, et üks tuli isegi spaasse kaasa :D

Ma avastasin alles hiljaaegu selle, et ilublogija MissL omab sellist juutuubi channelit, kus ta teeb iga nädal nunnusid videosid, kus ta näitab oma pereelu. Kuna ta ka alles hiljaaegu beebi sai, siis ilmselgelt on mul neid huvitav vaadata ja eelmine video rääkis tal sellest, kuidas beebi kõrvalt ellu jääda (link).

Enamusega sellest videost ma väga samastuda ei suuda, sest noh, nagu ma ei väsi kordamast, siis ma käisin juba päev pärast Mari sündi küla peal ringi, külalised käisid ka iga päev, Mari muudkui magas, mingit baby bluesi mul ei olnud ja see vastsündinud Mariga elu oli lihtsalt NII lihtne, et ma ei oska vist ühtegi muud miinust tuua välja, kui see, et tissid valutasid imetamise alguses. Aga samas ma tean, et kõik need asjad, millest ta videos räägi, on paljudele väga tuttav igapäev ja raudselt on tema nõuanded ja mõtted paljudele kasulikud. Seega, kellel on vastsündinud beebi, siis soovitan videot ikka vaadata. Ehk leiate mõne mõttetera, mis teid aitab.

Enda eilse postituse valguses mõtlesin teha taolise posti, kus jagan mõne mõtte ja nõuande, kuidas mudilase kõrvalt ellu jääda. Mõned neist on minu enda mõtted, mõned sõbrannade, mõned olen saanud ekspertidelt. Igatahes tahan ma teile kinnitada, et ma tegelikult ei ole mingi närvihaige psühhopaat :D Mulle just eile sõbranna kirjutas, et viimasest postitusest jääb mulje, nagu ma aina käiks ja karjuks ja heidaks meelt, aga et tema näeb mind alati üli rahulikuna ja Marile kõike sada korda seletamas. Eks see viimane olegi vist rohkem tavaline argipäev, aga ma arvan, et see eelmine postitus oligi rohkem selleks, et mu lugejad teaksid, et mõnikord tunda ennast tohutult läbikukkununa on okei. Me kõik tunneme seda aeg-ajalt ja see ei tee meist kehva ema, sest kehvadel emadel on juba hoopis teised standardid ja ma arvan, et kehva ema ei huvitaks isegi, kas ta on kehv ema või mitte!

5 nippi, kuidas mudilase kõrvalt mitte hullarisse sattuda

1. KÕIK ei ole oluline! Kui ma mõistsin, et lapse jaoks on oluline piire tunda ja selle jaoks pean ma need esialgu talle üldse looma, käisin ma mööda maja ringi nagu närvipundar. Ma nimelt tegin selle vea, et ma võtsin selle suhtumise, et iga asi peab kohemaid enda kohale tagasi saama. Aga tegelikult on distsipliini suhtes üsna hea juba see, kui lapsel tekib harjumus kasvõi õhtuti enda järgi asju ära korjata. Selles suhtes, et ideaalne oleks muidugi see, et kohe kui ühe asjaga lõpetab, siis korjab selle kokku, aga vähemalt alustamiseks teeb see kõik nii pingeliseks. Seega proovin ma tavaliselt seda, et eriti rõõmsalt näitan, kuidas emme hakkab asju kokku panema, aga kui ta sellega kaasa ei tule, siis lõpuni ise ära ei korista ja isegi kui see hunnik mind seal maas häirib, siis noh, Mari kriiskamine häiriks rohkem. Kodu ei pea ju kogu aeg kristallpuhas olema ja sellega ei ole mõtet ennast vaevata, eriti kui kodus on väikelapsed. Ma ei mõtle muidugi seda, et päris seapesas elad ja vegeteerid, aga mänguasjad siin-seal on kõigil lastega peredel harilik nähtus. Ka mina, kui teen kodus pilti, siis lükkan mänguasjad ja “tähtsad Mari paberid” pildilt lihtsalt välja ja asi ants.
2. “Kumb on olulisem?”  Läheb natukene eelmise punktiga kokku, aga iga valikuga tekib see olukord, et mõlemat ei saa. Sa ei saa kogu aeg koristada, ilma seda aega oma lastega tegelemise arvelt võtmata. Sa ei saa viia last lasteaeda ja samal ajal ennast süüdistada, et ise temaga koos ei ole. Sa ei saa minna tööle raha teenima ja samal ajal olla ka ideaalne ema, kes lapsega tegeleb, koristab, meest poputab ja riideid triigib. IGA asi siin elus tuleb millegi arvelt ja nii pead sa endalt küsima, et kumb on sulle hetkel olulisem. Kui sul on ikka närvid pingul, siis parem viia laps kasvõi mõni päev nädalas lasteaeda, et ise lõõgastuda. Samas kui sa oled selle otsuse teinud, siis ei ole mõtet ennast sellega piinata, et “head emad on ikka lapsega kodus”. Või kui mõnel päeval otsustad sa tegeleda oma hobidega, niisama laiselda, kokata, teha majapidamistöid, siis pole mõtet ennast materdada, et apppi, laps vaatas täna nii palju multikaid ja ma oleks võinud temaga palju rohkem tegeleda. Esiteks, ega see aega tagasi keera, teiseks mõnikord PEAB inimene ka muud tegema, kui olema hommikust õhtuni lapsega meisterdav emme. See on ausalt okei! Mina mõni päev ainult koristan, aga mõni päev teen ainult Mariga asju. Mõni päev vedelen Kardoga. Mõni päev asjatan terve päeva kodust eemal. Kõik need päevad on vajalikud ja hoiavad elu tasakaalus.
3. Leia asendustegevusi. Selle asemel, et käia ja kaagutada, et ära tee seda teist ja kolmandat, proovi lapsele leida uus tegevus. Seda soovitasid mulle eile kommentaariumis mõned inimesed ja üks tore tuttav ka, kes asja minu jaoks väga loogiliselt ära sõnastad. Nimelt, kui laps hakib kuskil vetsupaberit tükkideks ja sina talt selle ära võtad ja keelad, siis jääb talle mulje, et kõik tore tegevus on nüüd läbi ja see ajab teda vihaseks. Selle asemel saab pakkuda, et ooo, lähme paneme WC paberi koos tagasi ja SIIS lähme vaatame, kus su pallid on?!?!?! (loe maailma entusiastlikuima häälega). Laps nimelt ise ei suuda enda jaoks nii ruttu asendustegevust välja mõelda ja tema peakeses ongi maailm siis otsas, kõik ilus läbi ja jonn kerge tulema. Nõnda võib hea õnne korral jonn aga vahele jääda. See muidugi nõuab kiiret reageerimist ja ma siiski arvan ka seda, et mõnel juhul on keelamine vajalik, mitte tähelepanu ümber juhtimine. No näiteks haiget tegemine ja asjad, mis võivad talle ohtlikud olla.
4. Proovi enda aega leida. Ma mõistan, et paljudel ei ole mingit soovi lapsest eemale minna, kuid samal ajal tundub olukord kodus vahepeal üle pea lainetavat. Ma kardan, et siin on jälle mängus see ideaal, mida emadele peale surutakse. Me kõik tahame olla head ja ideaalsed emad ja miskipärast on loodud illusioon, et head emad on alati oma lastega ja ei tunne iial soovi natukene omaette aega ja ruumi saada. Seda rohkem võib inimesele depressiooni süvendada see, et ühiskond justkui väidaks, et eemale tahtmise soov on vale, aga sisemuses seda siiski aeg-ajalt tuntakse. Mina tundsin seda mõnel perioodil eriti palju ja ma saan praegu ise aru, et see oligi see aeg, kus ma olin omadega üsna ummikus ja palju lihtsam oli sõbrannadega veinile minna, versus olla kodus. Lihtsalt soov eemale minna. Ja kuigi need ajad on nüüd läbi ja mind ei anna väevõimuga ka rohkem kui kord kuus üldse kodust välja kangutada, siis kui mul poleks sel ajal võimalik seda teha olnud, oleks see kõik võinud mulle väga sügava depressiooniga lõppeda. Seega ma tahan öelda, et kui vähegi on võimalust – kasuta seda! Ja kui seda võimalust ei tundu olevat, siis otsi seda. Ei pea ju mingi päevadeks minema jooksma, tuulutada aitab ka pool tundi poes käimist või üksi jalutamist. Paljudele on raske abi paluda, aga tegelikult ei ole see midagi häbenemist väärt, sest tulles tagasi selle punkti juurde, et kumb on olulisem, siis kas on olulisem olla närvipundar, või paluda sõbrannat, et ta tunnikese su last vaataks, kuni sa korraks ära käid. Vastu võid pakkuda pärast kooki ja kohvi. Usu, keegi ei mõista sind selle pärast hukka!
5. Andesta! Anna endale andeks nende kordade eest, kus sa ei käitunud adekvaatselt ja “mitte hea emana”. Ära leierda seda oma peas, vaid mõtle läbi, miks sa niii käitusid, mis sind sinna piirile ajas ja proovi teinekord seda piiri ära hoida. Me oleme inimesed, teeme vigu ja vigadest tuleb õppida. Ükskõik, kas enda, või teiste. Mina näiteks olen täheldanud, et kui mul on füüsiliselt halb olla, on mul suurem tõenäosus ärrituda ja see pole teps mitte adekvaatne viis last kasvatada, kui ma teda muudkui takka kiirustan ja porisen, et tee nüüd seda ja teist. Seega nendel päevadel jätan ma enamus vastutust Kardo kaela ja proovin ise pigem puhata. Jah, ma tunnen ka vahepeal, et issand kui sitt ema ma olen, vedelen siin hambad laiali, mees teeb kõik ära, aga kui on valida, kas panen hommikul mina Mari riidesse, kui mul seest keerab ja Lemps möllab ja mul on süda paha ja ma ei saa kummarduda normaalselt, siis ma tean juba eos, et sellest tuleb üks suuremat sorti “MARI, PANEME PAPUD JALGA JA LÄHED LASTEAEDA!!! EI VAIDLE EMMEGA!”. Versus Kardo õrn kudrutamine, et: “Oiii, Marikene, paneme need papud jalga ja siis lähme lasteaeda!!!! Seal on niii tore ja sa saad seal teiste lastega mängida ja see on hästi lõbus ja siis issi tuleb sulle õhtul järele, onjuuu!!”. Siis noh, ma eelistan seda teist ja vegeteerin ise südamerahus diivanil. Ja hiljem andestan endale, et Maril nii hädine ema on ja Kardol nii kasutu naine :D

Meie lapsed armastavad meid tingimusteta, meie neid ka. Lihtsalt mõnikord on kergemaid ja mõnikord raskemaid päevi. Minu jaoks ei ole elus mitte midagi nii õpetlikku olnud, kui lapse kasvatamine ja hea on mõelda, et ma ise ka muutun normaalsemaks ja kannatlikumaks ja paremaks inimeseks – loodetavasti! Asja võti on lihtsalt mitte üle mõelda, armastada ja elada. Easy!

Ma ei ole kunagi omanud kvaliteetseid sügissaapaid ja kui ECCO mulle ühel päeval sellise kingipaki saatis, kus sees just paarike saapaid ennast peitis, siis olin ma enam kui õnnelik. Natukene kontsa, kuid samas supermugavad. Isegi minusugune rase suudab nendega täitsa mõnusalt vahemaid läbida ja kuna kvaliteedi osas ei saa ECCOde suhtes üldse mitte kahelda, siis olen kindel, et saan veel mitu head aastat neid kanda. Muidugi arvestades, et eestis on pidevalt selline sügise-kevade vahepealne ilm, siis saavad nad kindlasti omajagu vatti.

Tegu on siis ECCO uue kollektsiooniga Shape ja tegelikult on seal ülilai valik, alates kingadest, lõpetades talvesaabastega. Minu omad on need saapad (link), aga SIIT saab näha kogu laia kolletsiooni. Kollektsioonis ei ole muuseas vaid kotid, lisaks sain ma kaasa kaks ECCO Izzard cluchi (link), millest ühe andsin ma Kerlile ja teise annan ma kellelegi teie seast, sest noh, kott on ilus, hea ja aus, aga mina ja ilma sangata kotid kokku ei sobi, sest ma kaotaks väärt kraami nagunii kohe ära. Seega las see rõõmustab parem teie seast ühte moeteadlikku inimest.

Kui soovid endale seda uhket cluch’i võita, siis jäta ainult kommentaar, et teaksin su osalemissoovist ja kuna pikka pidu ei ole vaja siin pidada, siis juba homme loosin ma võitja välja! Head loosiõnne!

Fotod: FOTORAAT

Sõbrana sünnitas eile väikse pisitütre ja ma ei saa midagi parata, et ma olen sellest teada saamise momendist kadedust tundnud. Õudne inimene! Isegi see, et ta ütles, et see oli kohutavalt valus (miljon korda valusam kui esimene! teine olla kergem, my ass!), siis ma lihtsalt tahaks ka juba nii väga Lempsi näha ja omada keha, millega saab vähemalt pükse jalga panna, ilma, et ma näeks välja nagu jalgu hargitav konn.

Seda enam, olles hormonaalne inimene, ei suuda ma raseduse lõppu ära oodata just teiste inimeste pärast, kelle elu eesmärgiks tundub vähemalt kõik lõpurasedad paanikasse ja hüsteeriasse ajada. Või siis on nad kõik ainult minu kallal? Seega, kallid sõbrad, tuttavad, sugulased ja muu ilmarahvas – 6 asja, mida MITTE küsida lõpurasedalt!

1. Issand, sa oled nii suur. Kuidas sa nii suur oled?! Kas su tähtaeg oli neli kuud tagasi?!
   
   
   Sugupuud uurides selgus hiljaaegu, et mul on liinipidi läbi käinud kaks kašelotti ja üks pruunkaru. Ehk on asi selles? Võiiii selles, et MA OLEN KURADIMA 9 KUUD RASE JA MA NOSIN KOMMI SAMA MANIKAALSELT NAGU ORAV TALVEKS KÄBISID KORJAB?! Mis see sinu asi on, kui suur ma olen? Ja mis ajast on rasedale naisele “suur” ütlemine okei. Kui ma näen vana tuttavat, siis ei tundu mulle kuidagi sotsiaalselt aktsepteeritav öelda: “Oh sa pele, sa oled ikka kõvasti suurem, kui me viimane kord nägime! Kas su trenni mineku tähtaeg oli neli kuud tagasi? Hehe!”.
2. Kas sa kardad? 

   Oh ei, ma ootan põnevusega seda, kuidas mu kõik alakeha kondid teineteisest vaikselt ja piinarikkalt eemalduvad, misjärel langeb mööda auku alla kaunis beebi, kes rebib mu väikse armsa hargivahe umbes 10x suuremaks, kui see üldiselt olema peaks! MUIDUGI MA KARDAN! Aga mida see teadmine sulle annab? Et juhul kui ma üritan olla viisakas ja ei taha sellel teemal rääkida, siis sa saaksid ikka teha oma elu eesmärgiks mind kartma panna? Leidub ka selliseid! Üks naine rääkis mulle hiljaaegu, kuidas tema sõbranna teist last sünnitades murdis esiteks omaenda sabakondi ja siis valel ajal pressides murdis lapsel mingi rangluu ära ja nüüd nad on kõik intensiivis ja poolsuremas ja see olla VÄGA TAVALINE ASI! Hea, et ta ei väitnud, et juhtub pea igal teisel. Et siis, kui kardad, saab sulle üleolevalt öelda, et ah, mis sa kardad, kõik naised saavad sellega ju hakkama. Aga kui juhtumisi ei karda, siis las ma räägin sulle ühe loo, kuidas ühel mu tuttava tuttaval rebenesid kaks auku üheks ja takkatipuks kukkus laps sünnituslaualt kuus korda maha, enne kui see libe tegelane kätte nabiti.

3. “Noh, sünnitad või?” 

   Ma saan aru, et ma peaks nagu oktoobris sünnitama, aga esiteks veel ei ole oktoobergi! Ja teiseks, usu mind, ma ei kavatse teha oma lapse sünnist suurt saladust. Ausalt – sa kuuled sellest kohe kindlasti, kui ma peaksin sünnitama hakkama. Seega ei ole tarvidust üldse igapäevaselt järgi küsida, et ega ta juhuslikult kuskilt välja ei tolkne. Ei tolkne. Sees on.

4. Ega sa kaksikuid/kolmikuid oota? 

   
   Ma kinnitan siinkohal pühalikult, et tõesõna enamik rasedaid 9 kuu jooksul on vähemalt paar korda ultrahelis käinud, mis on selline imemasin, mis näeb ema SISSE! Seega, kui seal peaks olema mitu inimest, on arstidel tavaliselt komme seda ka vanematele öelda, mitte neile head aprillinalja plaanida ja neid mitme lapse sünnist teadmatuses hoida. Ausalt. Ei, nad ei saa olla “täpselt teineteise taga”. Mida sa sellega üldse öelda üritad? Et ma olen tõesti nii uskumatult suur, et no raudnael mul ikka peab seal sees mitu beebit olema, kes on 9 kuud veetnud TÄPSELT TEINETEISE TAGA? Sorri, aga kas sa oled vaimselt alaarenenud?

5. Aga mis sa siis teed, kui lapsed omavahel läbi ei saa?
   Nojah, mis siin ikka teha. Valime Kardoga endale mõlemad lemmiku välja ja viskame kivi-käär-paber-kaevu, et kumma lemmik saab jääda ja teise anname uude ja armastavasse perekonda. Mul juba ajalehekuulutus ka valmis kirjutatud, ainult nimekoht tuleb siis sisse panna.

   “Ära anda vähekasutatud laps Nõmmel. Korralik, kulumisjälgedeta. Kaasa annan riideid, pesa ja natukene lemmiksööki. Laps on vaksineerimata, kuid terve ja kobe. Annan ainult perekonnale, kes ei taha õuelast ja suudab pakkuda lapsele vähemalt oma tuba ja paari kõhutäit päevas.”

   Aga no LOODAME esialgu, et ikka saavad läbi.

6. Sa lähed pärast sünnitamist muidu trenni ka või?Kle jah, ma tellisin endale ITK ette juba takso ära, et lapse saadan Kardoga koju ja ise teen kiire bodypumbi. Anna andeks, aga kas mu voldid häirivad sind või?!

Kui Mari sai 2-aastaseks, kinkisime talle suure roosa mõmmikese, mis talle hirmsal kombel meeldis (link). Naljakas on neid pilte vaadata, sest Mari tundub kuidagi jube pisike veel aasta tagasi. Hirmus, kui ruttu nad ikka kasvavad. Mis aga sama suureks jäänud on, on see mõmmi. Jah, ta on selle ajaga ikka vatti saanud ja vähe mustaks trööbatud, sest Maril oli periood, kus ta tavatses seda, endast suuremat karu, mööda maja ringi lohistada. Aga üldse on selline mõmmik minu meelest armas mälestusese lapsele, isegi kui ta ei peaks tahtma sellega mängida. Sobib kenasti ka niisama piltidele aksessuaariks või tuba kaunistama. Seega otsustasin, et ka Lemps võiks omada sellist loomakest. Ega siis kõike kah õega jagada saa.

Pikalt mõtlesin, et kas Lemps saab karu või jänku, aga siis otsustasin, et ehk on neil kunagi niimoodi toredam mängida, kui loomad erinevad on. Seega otsustasin ära, et Lempsi saab ootama üks suur kollane ja karvane jänkuke. Täna sain ta siis kätte ja minu meelest näeb ta jumala vahva välja. Natukene nagu jänku, aga hea kujutlusvõime korral võin ma endale ette kujutada ka pikkade kollaste juustega mulletiga mõmmikut, emba-kumba! Armsake on ta nii ehk naa.

Kui sina tunned, et sa tead mõnda väikest inimest, kes sedalaadi sõbrakesest rõõmu tunneks, siis on mul sulle hea uudis – loosi läheb üks karvane auhind, mille võitja ise välja valib. Valida saab mõmmi ja jänku vahel, värvi vahel, karva pikkuse vahel ja muidugi suuruse vahel ka. Mari ja Lempsi omad on kõige suuremad, leidub aga väikseid ja keskmiseid loomakesi.

Lisaks saab auhinna võitja valida ise ka selle, mis mänguasjale tikitud on. Näiteks võib lasta jala peale tikkida sünnipäeva, õnnesoovid, enda soovitud lausekese, või jumal teab mida! Piiranguid ei ole.

Selliseid vahvaid loomi meisterdab Erika, kelle kätetöö leiad sa Facebookis Mõmmipesa alt (LINK). Sealt näed ka erinevaid näiteid juba tehtud töödest, mis usin Erika õnnelikele omanikele laiali saatnud on. Ja noh, natukene huvilistele hindadest kah:

Suurus S: pikkus istuvas asendis 32cm – hind 39.60 Eur
Suurus M: pikkus istuvas asendis 48cm – hind 60 Eur
Suurus L: pikkus istuvas asendis 64cm – hind 84 Eur
DeLuxe – pikakarvalise kasukaga, suurus L: pikkus istuvas asendis 64cm – hind 108 Eur

Mari ja Lempsu loomakesed on mõlemad pikakarvalised isendid, aga nagu öeldud, on võitjal vaba voli teha valik kõikide nende variantide vahel. Ega igaühel ei ole ju kodus ruumi selliste lapsesuuruste hiiglaste jaoks ;)

Et loosis osaleda, pead sa hakkama Mõmmipesa sõbraks FBis (SIIN) ja jätma postituse alla kommentaari, et millist loomakest sina võita sooviksid. Loosi võitja kuulutan välja esmaspäeval!

Ps! Täitsa off topic, aga kasutan juhust mainida, et Kissa, kes sa võitsid vankriloosi – sa ei ole ikka veel mu kirjadele vastanud ja ma kardan, et sa panid loosis osalemisel kirja vale e-maili. Palun võta minuga ise ühendust, sest mina sinuga kontakti ei saa!

Vahelduseks minust siis kah. Kõige tähtsamad asjad kõige enne – ei, ma veel ei sünnita. Nüüd, mil see on selgeks tehtud, saame edasi rääkida teisel olulisel teemal – kaal. Mult küsitakse iga päev, et palju ma siis selle rasedusega juurde võtnud olen ja ausalt öeldes on mul sellele raske vastata, sest ma ei tea, mis maalt ma seda lugema peaks. See on kindlamast kindlam, et nii palju, kui ma praegu kaalun, ei ole ma veel iial kaalunud. Huvitav on see, et mingi väga jube paks ma endale ka ei tundu, aga kui ma enam rase pole ja ikka nii palju edasi kaalun, siis olge valmis mind männiku metsade vahel, pael näpus, head oksa otsimas nägemas.

Rasedaks jäin ma jaanuaris ja siis kaalusin ma 68.9 kilogrammi, mis on mu ametlik paksuserekord mitte rase olles. Ah, kellele ma valetan. Kuna ma Mari läksin umbes 60 kiloselt sünnitama, siis ma ei olnud üldse kunagi elus nii paks olnud, kui Lempsi ootama jäädes. Samas rasedus oli alguses nagu imeline kaalu alandav tablett, sest mai alguses näitas kaal mulle 61.5 kilo.

Ma oleks võinud need asjad niimoodi jätta ja mitte kunagi enam kaalule ronida, aga eile kaevasin ikkagi miskipärast oma kaalu vannitoa kapi alt välja astusin sinna peale. Ma olin valmis selleks, et kaal mu alla ära laguneb, või lahtise leegiga põlema läheb, sest ta nii suuri numbreid ei tunne, aga selleks, et ta mulle 73.1 kilo näitab, selleks ma valmis ei olnud.

Eks jah, ma tean, et ma olen rase ja rasedad inimesed võtavadki juurde, aga siis ma sain aru, kust see kaal tulnud on! *oodake, ma lähen toon keeksi* Ma arvan, et siin ei saa muud põhjust olla, kuigi mingid imelikud suguvõsa peal ringi hiilivad sitad geenid! *mmm, kui hea keeks, huvitav, kas Annekese šokolaadi ka veel on?* Selles suhtes, et ma toitun jumala tavaliselt, okei, paar pätsi saia ja pudelit cocat päevas ikka endale luban, aga no ma olen ka kõigest inimene!!! Muud asjad on väga tervislikud, mis ma söön. Näiteks kummikommid on pmst vetikas. Kuidas saab vetikas mind paksuks teha, ah?! Asi PEAB olema nendes geenides, raisk! Ja kuna geenide vastu nagunii võidelda ei saa, siis noh, mis mul üle jääb, kui lihtsalt kosuda. *Jess, annekest oli veel alles, aga vähe. Ainult pool suurest tahvlist… Mis sellest ka saab…*.

Ühesõnaga jah, minu kaastunne kõikidele endasugustele, kes annavad endast 100%, jälgivad toitumist (ma söön silmad lahti) ja no ainult aeg-ajalt pattu teevad ja natukene keeksi, kommi, küpsist, halvaad, krõpsu ja saia endale lubavad. Need geenid…kuradima geenid…

“Kas sa kuulsid? Keegi avas 5 km kaugusel iirisepaki!!!”

Ehhe, tüng teile kõigile, kes arvavad, et ma nüüd oma parfüümid ette laon, sest täna ma tahan teile näidata hoopis kõiki neid asju, mis hetkel minu jaoks nii vastupandamatult lõhnavad, et ma tahaks pidevalt nendes lõhnades olla. Kui ma saaks need ühte kotti koguda ja selle sisu sisse hingata, siis …

Ma pean alustama oma lemmikust, aga ülejäänud lähevad suvalises järjekorras, sest nii saiko ma veel ei ole, et neid kuidagi järjestada suudaksin. Küll aga suudan ma öelda, et kloori, eriti just SELLE Cif puhastusvahendi lõhn on mulle niii-ii-iii meeldiv, et mul on neid maja peal 4 pudelit, et ma ikka igal pool midagi mõnust mõmisedes puhastada saaks. Haige inimene olen. Muuseas, enne rasedust ajas kloorilõhn mind öökima.

Kõik “meestelõhnaga” asjad olen ma Kardo kasutuselt üle võtnud. Kasutan tema parfüümi, ostsin endale meeste deodorandi ja lisaks pesen ma ennast Kardo dušigeeliga, mida ma vahepeal käin niisama pudelist nuusutamas #saiko #meestehaige?

Traditsiooniline kohvilõhn, ei saa ka mina sellest üle ega ümber. Muuseas, vanasti olin ma pigem teeinimene, aga nüüd, omades seda imelist aparaati, ei viitsi ma kuidagi teed keeta, kui hea kohvi vaid nupuvajutuse kaugusel on. Hommikul ärgates kohvilõhna tunda on niii-iiii-iii hea!

Seente lõhn – nii värskelt, kuid eriti just praetult. Koos kartulitega, mis on kõik natukene kõrbema läinud. See lõhn meenutab mulle alati mu papat ja toob mulle selle kujutlema, kuidas ta oma kaenlaauguni tõmmatud pükstes kartulat praadis. Papat enam pole, aga kartulalõhn jääb.

See vist pole imelik, et endise suitsetajana on suitsulõhn kohati ÜLI hea. Ma ei tea, millest see oleneb, sest mõnikord jalutan ma näiteks poe ees kellegi suitsupilvest sunniviisiliselt läbi ja see on lausa jälk. Samas tuleb teinekord keegi sellise värske suitsulõhnaga ja see tundub mulle lihtsalt ülihea. Ma ei tea, kas asi on suitsumargis, või milles. Ise aga endiselt uuesti suitsetada ei soovi ega mingit plaani selleks ei pea!

Värskete õunte lõhn! Poes, aias, õunakorvis – nii hea! Eriti kuna mu terve aed nii mõnusalt sügise ja õunte ja mändide järgi lõhnab, võiks seal ju isegi aega veeta, aga noh, toas diivanil on kah hea lamada. Vahepeal korjan endale aiast kausikese õunu ja siis naudin toas nende lõhna. Üldse sügiselõhnad – vihm, märg muru, kõdunevad lehed, see on miskipärast nii turvaline, tuttav ja mõnus.

Lihtsalt maailma parima vaarikalõhnaga pesuloputusvahend. Ma vist panen seda igale pesukorrale mingi 90x rohkem kui vaja ja käin vahepeal seda niisama pudelist nuhutamas, sest see lõhnab nagu mingi eriti mõnus ja mahe vaarikakomm. Mmm!

Mis teie lemmiklõhnad on? 

Tõstku käsi kõik need, kellel on õde või vend! Kes kauem lugenud, see peaks teadma, et minul on vaid üks – 13aastane vennake nimega Henrik.

Lapsena mäletan, kuidas paljud mu sõbrad rääkisid, et soovivad endale õde või venda, aga mitte mina. Igatahes ma ei mäleta küll sellist mõtet. Kui ma Tallinnasse kolisin ja kooli tulin, siis elas mu ema oma parima sõbrannaga koos, kellel oli minust natukene noorem poeg. Seega päris mitmeid aastaid oligi tema nagu minu vend, sest me elasime ju koos ja tegime kõiki asju kogu aeg koos. Näiteks meenub mulle selline mäng, et üks jooksis ukseaugu juurest mööda ja teisel oli nii kaua vaba voli teda mudelautodega loopida. Casual!

Kui ma olin kohe 14 saamas, sai mu ema mu väikevenna ja kui ma nüüd üdini aus olen, siis mul puudus selle suhtes igasugune entusiasm. Ma tean mitmeid tiinekaid, kes oma väikest õde-venda jumaldavad ja nunnutavad, aga mul oli üsna ükskõik, kas ta sündis või mitte. Pigem olin ma vähe pettunud, sest ma tundsin, et nüüd kulutatakse ju raha meie kahe peale, mitte vaid MINU peale, mida minu pubekasüda palju rohkem soovis, kui väikevenda. Paraku minu soovid ja tahtmine ei huvitanud väga kedagi ja eks ma mõne ajaga harjusin temaga ikka ära kah :D

14-aastane Mallukas ja 6 kuune Riki!

Ma mäletan ainult seda, et ma vihkasin kohutavalt seda, kui ma teda hoidma pidin, sest see oli esiti nii igav ja lisaks oksendas ta mulle ükskord näkku ja suhu. See oli päev, mil ma endale vandusin, et mitte iial ei taha mina ühtegi last saada. Muuseas, sama arvamus oli mul veel vahetut enne Mari ootama jäämist. Lihtsalt ei olnud minus seda emalikku ninnu-nännu külge. Mul polnud otseselt laste vastu midagi, aga seda vaid juhul, kui nad on minust eemal ja parajas kauguses.

Ühesõnaga on mul tegelikult praegu jumala kahju, et meil nii suur vanusevahe on, sest me ei ole kunagi saanud väga palju niiöelda kvaliteetaega koos veeta. Kui ma veel kodus elasin, oli ta nii väike, et tema seda ei mäleta ja nüüd oleme me lihtsalt noh nii erinevas eas, et ma pean veel mingi 5-6 aastat ootama, siis saame vähemalt koos peolegi minna ja vaadata, mis saab ja mis lahedaid mälestusi me tulevikus koos loome. Nii kaua lasen inimesel noorust nautida.

Küll aga on ülilahe näha, et kui mina tema vanusena ei huvitunud “tittedest” üldse, siis Riki on Marile nii lahe onu. Õpetab talle igasuguseid asju, viitsib temaga mängida ja joosta ja kembelda. See on nii tuus ja mul on hea meel, et ma saan öelda, et mul on igati sõbralik ja viisakas ja tore väikevend.

Seda huvitavam on mul mõelda, et milline saab olema Lende ja Mari omavaheline õendus. Mul pole iial õde olnud ja ma ei kujuta ette, mis tunne oleks olnud kasvada, kui mul oleks olnud 3 aastat vanem või noorem õde. Igatahes ma loodan, et neil saab koos olema igati lahe ja neil on teineteise näol igavesti sõber ja tugi olemas.

Kas teil on õde-venda? Kui suur teie vanusevahe on? Kuidas oli koos kasvada? 

Kui mul eile viis tundi jutti regulaarsed toonused olid, siis ma ei viitsinud isegi nende vahesid mõõta, sest arvestades eelnevaid nädalaid, ei usu ma mitte kellegi sündimisse enne, kui see keegi otsapidi välja ei vahi. Nii kaua elan oma tavapärast elu edasi. Eile ka rahumeeli käisin õues õunu korjamas, Mariga vannis, kus ma viitsisin isegi koorida-kreemitada. Siis lakkisin enda varbaküüned ära (ja Mari ühe jala omad ka, sest ta tahtis). Korraks mõtlesin küll, et no kui NÜÜD minema peaks, et siis olen vähemalt natukenegi kasitud, aga nagu näha olen ma ikka ühes tükis ja raudselt kui õige aeg käed on, olen ma nädal aega pesemata ja haisev.

Minu imeline positiivsus tänasesse päeva tuleb nimelt sellest, et eile tekkis Maril nii räme nohu, et tal nina täiesti kinni on. Arusaadav, et niimoodi magada ei ole just kuigi meeldiv, mistõttu ta öösel miljon pluss üks korda tihkudes ärkas ja siis ma talle mugavamaid asendeid otsisin. Loomulikult ärkasin mina sellegipoolest kõikidest teistest varem ja olen terve tänase päeva sisustanud masetsemisega.

Esiteks ma sattusin paljalt peegli ette ja ma näen välja nagu michelinimees.

Teiseks – Mari tänase päeva missioon on mind enekani viia. Nimelt viskas ta mind keraamilise taldrikuga näkku, naeris, jooksis minema, keeldus oma järelemõtlemise toolil istuma ja kui ta selle tooli vahelt veel pliiatsi leidis, pussitas ta mind sellega kintsu. Naerdes. Seega kui ma pahandan ja langen põlvili ja vaatan talle silmaaugu sisse ja räägin talle mega tõsiselt, mida ta valesti teeb, siis see on tema jaoks lihtsalt naeruväärne ja mina suht ümmargune null. Ma võin ta sinna toolile panna, aga kui ta rahumeeli muudkui tõuseb ja minema jalutab, siis pole ma vist seda kasvatustööd väga edukalt teinud.

Asja EI TEE paremaks see, et iga deemonimomendi vahele jääb selline, kus mu süda sulab ja ma tunnen ennast veel suurema läbi kukkujana, sest see pole ju tema süü, et ma teda paremini kasvatada pole osanud, vaene laps. Näiteks enne ta tuli mulle sülle ja lalistas oma beebihäälega “siii teee!”, et ma talle sile tee, sile tee, künkad-mättad-auku teeksin. Nii armas ju.

No ja siis sain ma selle taldrikuga näkku.

Ja kui ta mingi 10dat korda sealt toolilt maha ronis ja naerdes vehkat tegi ja ma lihtsalt tundsin, et mu keha ei suuda teda enam üheteistkümnendat korda taga ajada ja tooli tagasi tõsta (sest mu kõht läheb megatoonusesse, kui ma teda tõstma pean, ikkagi pea 14 kilo!), siis ma andsin alla ja nutsin diivanil, samal ajal kui Mari rahumeeli õhupallidega mängis ja teeskles, et midagi pole juhtunud.

Ma tegelikult tahtsin lõpetada seda postitust sõnadega, et fuck it, annan alla ja ütlen, et ma imen selles krdima lastekasvatuses ja ilmselt peaks lastekaitse nad minu käest kiiremas korras päästma, kui Mari praegu minu juurde tuli, mu särgi üles kiskus ja “tiss” ütles, siis mulle pai tegi ja ütles “tubii tiss!”.

Krt, rahus ei lasta vihane ka olla siin majas. Õnneks varsti tuleb sõbranna ja ta lubas kooki tuua. Michelini mees vajab uut volti!

Ps! Mari on vist ka suure M’i showd näinud, sest iga kord kui ta mu pilti näeb, siis ta kutsub mind emmiks.

Ma olen siiani mingi 90% oma raseduse ajast ennast nii ilusana tundnud. Nüüd tunnen ka mõnikord, aga noh, palju harvemini. Esiteks iga kord kui ma peegli ees külje keeran, meenutan ma endale mingit kaldale uhutud sinivaala. Ja ma parem säästan teid rääkimast imelikest pekivoltidest, mis mul on erinevates kehaosades, kus ma pole elusees kellelgi pekki näinud…Aga mul on VÄGA imelikes kohtades pekivoldid! Ja need jäävad kintsudest üles poole ja nabast alla poole…Ok, aitab! Ma ei taha rohkem rääkida, ma hakkan muidu nutma. Andke keeksi!!!

Lisaks on keeruline tunda ennast väga hurmava ja daamilikuna, kui ma ülakorrusele üritan käpuli mööda treppi roomata ja pükse ning sokke saan ainult konna kombel jalgu hargitades jalga udjada. Heheh, ma võiks tegelikult jälle siia mingi eepose kirjutada, kuidas mu keha minu ümber alla vannub ja laguneb ja susiseb ja koriseb ja ragiseb ja muud säärast, aga ma võtan selle kõik kokku sellega, et ma lihtsalt ei jõua oodata, millal ma oma ihus jälle üksi olen. Ihu üksi! Üksik ihu! Ihuüksi!

Seega jah, mitte kõige ilusam. Pigem selline täistopitud emis, kes kohe plahvatab. Ja kui veel kuskile minna ka pole, siis istungi päev läbi Kardo t-särgis ja söön lusikaga pasteeti. Minu elu ja selle lõputu glamuur, onju. Igatahes kui Kätu täna külla tuli, siis ma haarasin võimalusest, viskasin natukene ripmekat peale, tegin sirgendajaga kiired lokiriismed pähe ja lasin Kätul endast mõned pildid teha. Et vahelduse mõttes ennast natukene ilusamana, kui üks suur pekine jurakas tunda.

38+4 nädalat rasedust ei tundu enam kuigi ahvatlev, eks? :D

Kui me neid pilte vaatasime, siis ma ikka vahepeal ohkisin, et issand jumal, kui suur ja mis volt see veel on. Ja vaata seda paganama käsivart, mis näeb välja, nagu keegi oleks sinna otse rasva siirdanud. Ja Isssssand mis lott. Ja vahi seda kõhtu! Selle peale lohutas mind Kätlin: “Aga kõik on harjunud sind niimoodi nägema!”. Tänks, sõber! See teeb kohe tuju paremaks :D

Suht normaalne on see ka, et pildil olevad rinnahoidjalaadsed tooted on ainsad, mis mulle selga lähevad. Need on küll üldse vist imetamisrinnakad, aga mul olid samasugused mustad Mari ajal kasutusel ja seekord mõtlesin sama rada minna. Head ja mugavad. Kes mu FBi jälgivad, siis Kardo ükspäev peale tööd kargas Beebicentrist läbi ja tõi oma hädaldavale naisele rinnahoidjaid, sest MA EI SAA MUIDU JU HAIGLAKOTTI 100% KOKKU PANNA! Mingid uhked Carriwelli geeltoestusega rinnakad tõi ka. Neid ma pole isegi proovinud, eks siis vaatame, kui mul on, keda imetada ka. Aga no kodus ma kalpsan nende väel ringi ja silm ka ei pilgu.

Seega pole vist ime, et mulle meeldivad rohkem pildid, kus mu ihu peal ei ole. Nägu õnneks nii hullult muutunud pole, kui siis ainult noh see, et põsed ja lott on omavahel näo külgedel käed ühendanud ja ripuvad nüüd rõõmsalt koos mu küljes, aga see mind suurt ei häiri. Las ripuvad.

Jään enda arvamusele siiski kindlaks, et rasedad on alati ilusad. Eriti teised rasedad….Aga kui ennast üles vuntsida, siis saab asja kah!

Suvel rääkisin ma teile oma uuest Megasonex hambaharjast, aga nüüd on aeg sealmaal, et tuleb ta troonilt tõugata ja näidata midagi, mis minu meelest veelgi parem on. Ma muuseas just lugesin Marileenu blogi kommentaariumist, et jube ebausutav on see, et iga kord kui ma uue asja saan, siis on see parem kui eelmine, aga noh… Mis ma teha saan, kui mõni kord tõesti niimoodi on. Pealegi on minu meelest ainult hea, kui ma teie eest selle testimise ära teen, sest nüüd saate teie ka teada, et Megasonex on küll hea hambahari, aga vot mulle isiklikult meeldib mu uus Philips Sonicare DiamondClean rohkem. Miks? Vot sellest ma täna siin postituses teile räägingi.

Esiteks kui ma võrdlen nende kahe välimust, siis Philips Sonicare on täpselt selline ilus ja glamuurne hambahari, mida uhkusega vannitoas hoida. Disainile on tõesti väga palju rõhku pandud ja tulemus on äärmiselt stiilne ja naiselik. Ma ei hakka rääkimagi kõikidest disainielementidest – näiteks nagu see klaasist laadija. Kui ma aru sain, et asetades hambaharja lihtsalt klaasi, see ennast laadima hakkab, pidin ma ümber kukkuma. Jumala eest! Me elame ikka tõesti tehnikaajastul! Lisaks tuli komplektiga kaasa ka heleroosa hambaharjakarp, mis on sama moodi laadimiseks mõeldud, aga sedapuhku siis näiteks reisidel.

Hambaharja kätte saades olin ma nii elevil, et pidin kohe hambaid pesema minema. Kuna ma jõudsin aga enne instagrammis hõisata ja pilti jagada, sain lugeja käest hea soovituse alguses sensitive programmi peale panna, sest esialgu võib tavaline surin natukene liig olla. See oli VÄGA hea soovitus, tõesõna! Esiti oli ka sensitive programmiga pesta nii hirmus naljakas, isegi silmamunad surisesid natukene peas. Veel üks hea nipp lugejalt – pane hari tööle alles siis, hambapastaga hari sul juba suus on. Vastasel juhul pritsib vett ja pastat igas ilmakaares. Tõepoolest, nii ta sindrinahk teeb, kui teda suus lõksus ei hoia.

Mida ma pelgasin on see, et hari on mu igemete jaoks liiga tugev. Õnneks on isegi komplektiga kaasa tulnud medium hari täiesti paras ja täitsa imelikul kombel on mu igemed kohe hulka tervemad. Seda kõike vaid nädalaajase kasutamise jooksul! Kõlab nagu mingi hale reklaam, aga hoolimata sellest, et ma kõlan nüüd superrõvedalt, siis raseduse mõjul olen ma viimased kuud pesnud oma hambaid supersoft laste hambaharjaga ja isegi sellega iga kord verd süljanud, nagu selles vastikus reklaamis. Ja nüüd… nüüd enam ei sülga. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga näed, minul päriselt nii juhtus. Ehk on asi selles, et Philips Sonicare’iga ei pea ma hambaid hõõruma, vaid lihtsalt seda harja vaikselt üle hammaste libistama. Kuigi puhastab “jõuliselt”, siis füüsiliselt on see mu igemetele väga õrn. Ja ma ei kasutanud isegi seda gum care programmi, vaid lihtsalt sensitive’i. Viimased päevad olen lihtsalt cleani kasutanud.

Sarnaselt ultrahelihambaharjale, teeb ka Sonicare seda värki, et iga 30 sekundi tagant annab märku, et aeg oleks mujalt pesta ja kahe minutiga jääb vakka, andes märku, et sai nüüd pestud ka. Esimest korda elus meeldib mulle nii väga hambaid pesta, et lasen ikka teinekord lausa üle kahe minti edasi. Kuigi vanasti pesin hambaid heal juhul minuti. Lohakas mina! Samas see uus hambahari ajab mind nii elevile, et ma pesen nüüd rõõmuga 2x päevas hambaid.

Keda see hambahari rohkem huvitab, siis SIIN on video, kuidas seda üldse kasutada. Mina näiteks alguses kasutasingi valesti – eeldasin, et sellega tuleb ka hambaid nühkida, aga sellega ei pea. Igatahes, vaadake videot, seal seletab jumala mõnusalt kõik ära, et miks see hambahari hea ja võimas on.

Ma nii hirmsasti tahaksin, et ma saaksin teile kõigile sellise laheda hambaharja kinkida, aga paraku ei ole ma Oprah ja mul lihtsalt ei ole sellist võimalust. Seega kellel rahakott sellist väljaminekut kannatab, siis soovitan see ausalt teha. Kuna otsikuid saab vahetada, siis saab seda kasutada terve perekond, ei olegi igaühele enda oma vaja. Või siis kirjutage jõuluvanale ja lootke see uhke asi enda kuuse alt leida.

Aga-aga-aga. Midagi on mul ikka teile ka! Nimelt on mul loosiks välja pakkuda Philipsi lahkel loal üks Sonycare HealtyWhite+ hambahari, mis on küll natukene vähem uhke disainiga, kuid oma meetoditelt ja tõhususelt kindlasti sama hea ja kindlasti asendab see uhkusega ühe mu blogilugeja vana hambaharja välja. Selle hinnaks on 109.99€, seega ma ei usu, et sellise raha eest kehvat kraami saab, aga eks oma hammas on võitja kuningas!

Et loosis osaleda, jäta mulle kommentaariks, et milline hambahari praegu sind vannitoas ootab. Kui soovid kahe häälega loosis osaleda, jaga seda postitust ka Facebookis oma sõpradega, aga see osa ei ole kohustuslik, lihtsalt võimalus enda loosiõnne poole võrra suurendada! Ja et kasutada kõiki võimalusi see hambahari enda võita, siis võid vaadata ka Philipsi Fbi, sest ka nemad loosivad seal just sama hambaharja välja (SIIN). Seal on hetkel vaid 42 osalejat, nii et tasub seal ka õnne proovida, kui väike jagamine vastu ei hakka.

Philips Sonicare HealtyWhite+ hambaharja loosin välja juba sellel reedel, nii et võta aga usinalt osa – su hambad tänavad sind!

Kardo pani eile 90 aastat kummutit kokku ja samal ajal lobisesime niisama maast ja ilmast juttu. Kardo küsis viisakalt, et kuidas mu päev läks ja muud säärast, kuni kuidagi jõudis jutt selleni, mis moodi inimesed läbi aja muutuvad. Eriti just suhte alguses kipuvad inimesed natukene “keegi teine” olema, mis siis mõne aja pärast kuidagi lahtuma hakkab, kuni päris sina välja koorud.

Muidugi ei saa seda väga pahaks panna, sest kes ikka suhte alguses ennast nii väga halbadest külgedest näitama hakkaks. Oleks ju mõeldamatu, et teisel kohtingul kutsud mehe külla, teed talle näiteks õhtusöögi ja siis korraga solvud ja hakkad mossitama, et miks tema kunagi hoopis sulle õhtusööki ei tee ja üldse võiks ta nagu nõud ka ära pesta, mitte siin niisama eeldada, et naine mehe alandlik ori on ja need ise suure hea meelega ära peseb. Alguses nii ei teeks, aga peale paariaastast suhet võiks vabalt niimoodi jorisema hakata, eksole?

Lisaks ei ole ka väga ebaharlik see, et suhte alguses on metsik voodielu ja siis mõne aasta pärast keerad sa mehele voodis selja ja ütled, et kuule ole inimene, ära näpi, mul on täna nii megad gaasid, et ma võib-olla plahvatan. Jällegi asi, mida kohe kindlasti suhte algusaegadel ütlema ei hakkaks, aga noh, mis sa hädaga ära teed, kui see tõsi on.

Üldse need suhte algused on täitsa kahe otsaga teemad. Ühest küljest nii tore aeg – õpid inimest tundma, kõik on uus ja huvitav, libikad kõhus ja kõik need esimesed korrad…Uuh, mul tuleb kohe õnnis naeratus näole, kui ma mõtlen nendele esimestele nädalatele, kui me Kardoga tutvusime ja lihtsalt päevi mu voodis lamasime, sarju vaatasime, juttu rääkisime ja niisama pulli tegime. Ja kuidas me kogu aeg sõnumeid saatsime ja helistasime ja iga kord hakkas mul süda kõvemini lööma ja mul oli selline tunne, et ma olen täielik armunud pubekas, kes iga komplimendi peale sulab.

Teisest küljest on suhte algused aeg, kus sa ei ole päris kindel, mida öelda ja kuidas käituda. See aeg, kus ma vetsus käies kraanigi tööle panin, et Kardo jumala eest mu soristamist ei kuuleks, sest see küll seksikas ei oleks. See aeg, kus ma iga jumala kord ennast enne iga kohtumist sheivisin, kuni mul nahk juba valusaks tõmbus, aga hoidku jumal, et ma oma siiliga kuskile Kardo ette nägu näitaks. Ma kandsin kontsakingi, kuigi mu jalad lõid tuld välja ja ma ei jõudnud ära oodata, millal ma need ära võtta saaksin, ise samal ajal teeseldes, et pole mul häda midagi. Ärkasin hommikuti tema kaisust ja jooksin kohe vannituppa hambaid pesema ja silmi värvima, sest no jumal, ega ma mingi malakas ei saa välja paista.

Seega pean tunnistama, et kuigi ma olen mõnikord natukene kade, kui mõni sõbranna mulle särasilmi oma uuest silmarõõmust räägib, kellega ta saab jälle kõiki neid esimesi kordi tundma ja liblikaid ja muud säärast, siis meenub mulle see, kuidas ma ükskord enam kõndida ei saanud, sest ma olin oma hargivahe nii hellaks raseerinud, et hea, et päris kihti nahka maha kraapinud ei olnud. Ja nüüd sahistan oma võsaga rahumeeli ringi, avan poole pissimise pealt ukse ja räägin Kardole head nalja, kui see peaks mul just siis pähe tulema, torgin teda öösiti voodis teki all oma karvaste säärtega ja selleks, et ma hommikul ennast esimese asjana meikima tormaks, peaks keegi mulle ikka kõva raha maksma.

Suhte algused on head, aga suhe ise on kuidagi parem. Eriti, kui su kõrval on keegi, kellega sa saad olla just selline nagu sa olla tahad. Meie puhul siis kaks täiesti segast inimest, kes on koos nii hirmus labased ja naeruväärsed, et teinekord lausa ära hirmutab, et armas taevaisa meiesugustele lapsi kasvatada andnud on. Täiskasvanud inimestena ja lapsevanematena oleks vist viisakas olla selline konservatiivne ja tagasihoidlik, aga kuna issanda loomaaed on lai, siis peavad mõned vist natukene rõvedamad ja segased ka olema.

Huvitav, kas on üldse selliseid inimesi, kes on suhte alguses ja hiljem ka samasugused? Kardo vist isegi on, sest ma olen üsna kindel, et ta ei raseerinud oma kubemekarvu minu hüvanguks ja kontsi ta ka ei kandnud. Natukene haigemat juttu on ta ajama hakanud ja paar korda on ta pahaseks ka saanud, mida ma alguses arvasin, et see üldse võimatu on, aga ju siis enne polnud lihtsalt enne põhjust pahaseks saada. Ma isegi ei mäleta praegu, miks ta on pahane olnud? Kardo, kui sa seda loed, siis sa võid mind valgustada, minu meelest sa olid kellegist loomade peale kuri, aga kelle peale ja miks, seda ei mäleta.

Kas teie käitusite suhte alguses kuidagi teisiti?

Iga õhtu ma lähen magama ja mõtlen, et ÄKKI ma täna öösel sünnitan. Ma ei tea miks, aga mulle tundub, et ööd on sellised müstilised ajad, millal inimesed võiksid sünnitada. Ja igal hommikul ärkan ma ikka super rasedana ja endiselt üldse mitte sünnitanuna. Õigus on neil, kes ütlevad, et need lõpunädalad venivad nagu tatt. Ma ei mäleta Mari ajast sellist pingsat ja pidevalt ootamist, ma siis eeldasin, et ta tuleb oma tähtajal ja väga palju enne ma teda ei oodanud. Lempsiga on miskipärast teistmoodi, sest juba septembris hakkasin ma mõtlema, et äkki ta ei saagi olema oktoobribeebi? Äkki on hoopis septembrikas? No nagu näha, siis ei.

Siis hakkasin ma mõtlema, et 1.10 oleks ilus kuupäev. Oligi. Aga noh, mitte igatahes Lempsu sünna. Siis oli mul korraks tunne, et äkki hoopis 5.10? Nouppp…Ja kui ma enne raidusin nagu rauda, et no üle mina kindlasti ei kanna ja enne tähtaega, isegi enne Mari sünnat tuleb ta kindlasti välja, siis nüüd ma isegi ei imestaks, kui Lemps otsustaks lambist sündida näiteks novembrikuus. Muidugi selleks ajaks on mind juba hullarisse paigutatud, sest ma lihtsalt ei suuda, taha ega soovi enam rase olla, aga idee poolest on see ju võimalik. 15.10 on TA ja kaks nädalat lastakse vist üle ka kanda. Oi jumal, palun tee nii, et seda õudu ei juhtuks.

Muidugi kena oleks Mari sünna rasedana ära pidada, sest ma tahan ka ju näha, kuidas ta batuudikas hullab ja hommikul teda õhupallide ja kingitustega äratada, mitte haiglas konutada sellel ajal. Samas…ma ei taha enam rase olla, apppiii! Tahaks juba pihta hakata selle kahe lapse majandamise ja sellega, et ma ei pea päevas 87656 korda pissima.

Naljakas on see, et kui ma veel jupp aega tagasi lugesin ühest blogist, kus naine juba 37+ nädalal hakkas rääkima, et proovin siin ühte ja teist, et last välja peletada, siis ma mõtlesin küll, et issand jumal, kus tal kiiret. Las see laps küpseb, kui tahab, ega teda väevõimuga väga välja ei meelita nagunii. Nojah, nüüd kaanin ma vaarikavarreteed, sest ühel naisel see küll aitas ja üritasin siin isegi käpuli põrandaid pesta ja mu järgmine samm on keskööl kolm tilka verd vanapaganale anda, et ta mind ükskord sünnitama aitaks. Ärge hakake mulle seda SSS’i soovitama, sest saunas mulle käia ei meeldi, shampust juua ma ei viitsi ja seksi võite kah heaga omale jätta, sest see ei aita!

Hetkel on mul vastik nohu ja ma tahaks enne sellest lahti saada, sest ma tahaks oma nina vastu beebi kõrvataguseid suruda ja ta väikeste juukseebemete lõhna nuusida, mitte talle pähe aevastada, seega paar-kolm päeva tuleb jalgu ristis hoida. No ja esmaspäeval ongi juba Mari sünna… Seega okei, äkki teisipäeval tahaks Lentsik tulla? Pliiis?! See oleks siis 39+3, Mari sündis ka 39+3. Oleks ju… sümboolne või nii?

Ma ütlen jumala ausalt, et ma praegu istun arvutis ja Marile andsin telefoni koos juutuubiga pihku ja ma lihtsalt pean selle siia kõik kirja panema, et kuidagigi oma aega sisustada, enne kui ma saan mugula magama panna. St. sisustada millegi muu, kui enesetapuga, sest mul on alles täpselt kolm närvirakku ja ma lausa kuulen, kuidas üks neist praegu hädiselt röögib: “Ma sureee-eee-een!”.

Selline aasta ema siis.

Ühesõnaga oleme me Mariga mõlemad tõbised. Nohu ja köha kimbutavad. Mind isegi vist rohkem, sest mu kurk on nii valus, et isegi neelatamine teeb põrgupiina ja iga kord, kui ma aevastan, on mul tunne, et mu kurk rebeneb. Seega jäi Mari lasteaiast koju ja mina olen talle päev läbi igasugu tegevusi pakkunud, et tal igav ei oleks ja et me saaksime rõõmsalt ja intriigivabalt koos eksisteerida. Ja kuna ma eile sain kätte oma Gugguu.com poe tellimuse, kellega me hiljaaegu koostööd tegema hakkasime, siis tahtsin talle kohe need riided selga ka tõmmata, et saaks ehk piltigi teha ja puha. See oli meie esimene konflikt, sest preili ei soovinud esialgu üldse mitte riideid selga panna, mistõttu pidime me pool tundi kemplema nii, et mina panen ta riidesse, tema jookseb teise tuppa ja võtab paljaks. Korruta see nüüd vähemalt kümne järjestikuse korraga. Lõpuks ta väsis ja oli nõus riideid seljas hoidma. Halleluuja!

Gugguu.com poest saigi Marile valitud 98 suuruses dressikomplekt. Seal sai seda põhimõtteliselt kõikidest värvidest kokku panna, mina valisin veinipunased püksid (link) ja sinise dressika (link), millel pükstega kokkusobiv lukk. Püksid maksid 44.50€ ja dressikas 68.50€. Samas materjal on supertugev, õmblused kvaliteetsed ja mulle tundub, et Mari saab neid veel pikka aega kanda, seega pikaks ajaks dressimure lahendatud. Loodame siis siinkohal sellele, et hind ja kvaliteet käivad käsikäes, aga mulle küll hetkel nii tundub. Eriti kui ma vaatan mingisuguseid 16€ eest ostetud topilisi ludusid, mis ma Hiinast tellisin, versus siis need…No pole vist mõtet väga võrrelda.

Kui me olime juba toas kõik toimetused ära teinud (loe: lastetoa lootusetult sassi ajanud ja kõiki puslesid 90x kokku pannud), tuli mulle mõte, et võiks poodi minna ja pärast Mariga mänguväljakult läbi astuda, et teda enne uneaega ikka natukene rohkem ära väsitada. Nohule pidi ka värske õhk ainult hea olema. Paningi siis Mari riidesse ja ma veel haarasin enda kaamera ka kaasa lolli peaga. Et noh, okei, kaamera on raske, aga mul on poest ainult paari asja vaja ja mis ma seda Mari vankritki kaasa vedin, ta ju on nii tubli lapsuke, kõnnib ise. Nii me siis teekonda poe poole alustasime, korraks palusin Maril meie maja kõrval metsatukas seisma jääda, et ta nunnust Gugguu jopest ka paar pilti klõpustada. Või peaks ma ütlema parka?

Alguses sujus meie koostöö ideaalselt ja Mari tundus jopemodellina kui kala vees. Nojah, olgem ausad, ma olen jumala kade, et Maril nii ilus ja soe jope on, eks isegi poseeriks sellises. Jope leiad Gugguu.com kodulehelt. Muuseas, need kõik Gugguu asjad on küll Soome firma, aga need toodetakse kõik Eestis. Päris lahe onju? Parka on igatahes veekindel ja tuulekindel ja öko-tex materjalist valmistatud. Seega igati kvaliteetne, aga olgem ausad, hirmkallis. Samas ma mõtlen, et see on sellises suuruses ja pikkuses, et ehk saab isegi järgmisel aastal selga panna? Ja kui Mari enam ei saa, siis ühel päeval saab Lemps, nii et kokku saab see küll nii mitu aastat kasutust, et ei oleks võib-olla isegi kahju 195€ jope peale “magama panna”. Kellel teist last pole, siis ma olen märganud, et selle firma asjad on ka järelturul päris korraliku hinnaga, seega kellele selline asi peale läheb ja tegeleda viitsib, saab kindlasti hea summa tagasi kah.

Lisaks on seal imearmsaid ja stiilseid kombekaid, aga nende suurused lõppesid 86ga ära ja olgem ausad, eks Mari on juba nii suur ka, et sellise korraliku ja ilusa parkaga on uhkem käia, kui kombekaga. Neid on tal nagunii kah juba olemas. Ja no ta näeb selles nii nunnukene välja!

Pärast alloleva pildi tegemist läks kõik allamäge. Ja kui ma ütlen allamäge, siis ma mõtlen seda, et Mari otsustas, et tema enam poseerida ei viitsi ja et tegelikult võiks ju üldse metsa joosta. Kui ta oleks jooksnud paremale teele, oleks ta jõudnud partide ja tiigini, vasemale – siis poodi. Mõlemal juhul siis kuskile, kus on teisi inimesi. Aga Mari jooksis otse. Otse metsa. Kus üldiselt ei ole hingelistki…

Ega ma ausalt uskunud, et ta väga kaugele joosta tihkaks, aga see hetk, kui ma mõistsin, et tal pole vähimatki plaani seisma jääda, vaid ainult sügavamale metsa joosta, hakkasin ma “Mari, STOPP!” karjuma ja talle järgi jooksma. Te võite ette kujutada, kuidas “jookseb”, üks 9 kuud rase naine, käekott ja kaamera näppus. Ja see sekund läks mul kõht nii toonusesse, et ma ei saanud enam lihtsalt sammugi astuda. Kes on rasedad olnud, need teavad seda imelist tunnet, kus terve kõht on krampis ja torgib nii kohutavalt, nagu rebeneks kuskil mingi organ lahti. Seega tegin ma veel paar vaevalist sammu, mõistsin, et ma nüüd olen igaveseks oma lapsest ilma, sest ta jooksebki kuskile Männiku rabasse, kus ta heal juhul hundikarjas üle kasvab, või karude poolt ära söödakse ja istusin maha ning hakkasin nutma.

Samal ajal jalutas mööda teed noormees koeraga, kellele ilmselt jäi silma, et mõnikümmend meetrit metsatukas vedeleb valge mantliga ulguv naine ja ta tuli kenasti vaatama, et ehk vajan ma mingisugust abi. Siinkohal tänaksin armast taevaisa ja seda noormeest, sest just abi mul vaja oligi. Ta andis koera minu kätte ja silkas ise metsa poole, ning naases üsna pea, Mari kaenlas.

Jess, ei jäänudki ilma!

No ja siis ma tulin selle kisava lapsega kenasti koju tagasi, sest minul ei olnud enam mitte mingit rammu temaga veel kuskil poes ja mänguväljakul kemplema hakata. Tulin hoopis koju, andsin talle telefoni pihku ja hakkasin ise seda postitust kirja panema, et saaks ennast tühjaks kirjutada. Muuseas, aitas täitsa hästi, sest kui ma postituse kirjutamise alguses olin püha viha ja jõuetust täis, siis praegu tundub see olukord juba naljakas. Natukene…

Ning kõikide vahel, kes siin kommentaariumis kaasa räägivad, loosin ma välja lausa 100€ kinkekaarti Gugguu.com e-poest. Ma ütlen ausalt, et see auhind on igale lapsevanemale võitmist väärt, sest tooted on tõesti kvaliteetsed, ilusad ja stiilsed, seega andke näppudele tuld! Kinkekaardi loosin välja juba esmaspäeval.