Nagu kombeks saanud on, tuleb aasta lõpus kuidagi möödnud aastake ka kokku võtta. Aga kuidas? See aasta on mulle olnud üks kõige…imelikumaid. Miks? Ma ei tea. Kuidagi raske on olnud.
Ühel hetkel avastasin ma, et ma muudkui võtan juurde ja juurde. See tegi mu kurvaks ja õnnetuks. Kui ma kraapisin kokku oma tahtejõu ja läksin trenni, suutsin ma seda teha vaid vähe aega ja taaskord olin ma ikkagi kurb, “paks” ja õnnetu. Lisaks siis veel see, et hakkasin ennast süüdistama selles, et ma ei saa MITTE MILLEGAGI hakkama. Ma ei saanud hakkama trenni tegemisega, ma ei saanud hakkama tervisliku toitumisega ja see omakorda muutis mu nii kurvaks, et õige pea ei saanud ma enam hakkama ei koristamisega, töö tegemisega, sõbraks olemisega, heaks naiseks olemisega.
Ega ma tegelikult nii põhja ka langenud. Füüsiliselt ja pealtnäha olin ma olemas. Ma tegin süüa, ma koristasin, ma käisin tööl, ma mängisin Mariga, ma kudrutasin Kardoga ma blogisin, ma tegin pilte, ma haudusin suuri plaane. Aga mu sees ütles mulle midagi pidevalt, et seda kõike teha pole mõtet. Sest ma ei tee ju seda hästi. Ma ei saa hakkama. Kuigi tegelikult nagu sain küll.
Siia vahele jäi neid hetki tegelikult ka, kus ma tundsin, et tegelikult läheb ju hästi. Näiteks kui aasta alguses oli mul suur mure, et kuhu ma ometi tööle lähen ja kes mind üldse tahaks, siis nagu naksti sain ma tegelikult Naistelehte tagasi ja sellega oli ju kõik korras. Ma oskasin seda tööd, mulle meeldis see töö, aga ikkagi nagu näris.
Teate kui raske on ärgata hommikul ja esimese asjana mõelda kõikidele nendele kohustustele, mis täna ees on ja tunda kabuhirmu. Vahet ei ole, et kas ma lubasin endale koristamist, inteka tegemist, Mariga mänguväljakule minemist, panka minemist, arvete maksmist. Kõik tundus nii suur koorem. Nii suur taak. Isegi siis kui ma need enda “suured taagad” kätte võtmisel nagu naksti ära tegin, siis ma ei suutnud ikka endale selgeks teha, et selle, et see RASKE on, mõtlen mina ju oma peas välja. See ju ei ole raske, kui ma selle 20 minutiga ära teen, miks ma siis üldse munen ja edasi lükkan?
Nõnda hakkasingi ma hommikuti lihtsalt liikumatult lamama, ise jumala ärkvel. Seda sai tegelikult teha nii kaua, kuni Mari ei viitsi enam voodis passida ja tahtis allakorrusele mängima tulla. Klomp kurgus kebisin mina ka siis alla ja hakkasin neid asju tegema, või hoopis mingeid kolmandaid asju, mis tähendab, et tähtsad asjad jäid tegemata, mille tulemusena oli järgmise päeva stress veelgi suurem. VEEL ROHKEM tegemata asju. VEEL ROHKEM kohustusi. Nii suur taak. Ikka kohe mitte millegagi ma hakkama ei saa. Ei jäänud harvaks ka korrad, kui ma võtsin õhtul klaasi veini, millest maagiliselt sai pudel. Ihuüksi. Sest siis ma vähemalt ei mõelnud sellele, kuidas ma midagi ei saa või ei oska. Siis ma olin niisama normaalne inimene, kes peale tööd tahab veiniklaasiga lõõgastuda. Enda meelest.
Kui me otsustasime, et nüüd me saame teise lapse, siis väga naljakal kombel see ei tundunud mulle midagi utoopilist või midagi rasket. See tundus lihtsalt imeline. Ehk selle pärast, et kogu selle jama sees, mille keskel ma ennast olevat tundsin, oli alati olemas Marikene, keda kaissu võtta ja kellele musi ja pai teha ja kes mind oma väikeste kätega kallistama tuli. Täiuslik armastus. Ja see tundus just midagi ideaalset, mis oleks maagiliselt kõike paremaks teinud. Meil oli isegi ideaalne plaan: saame lapse, Kardo jääb koju ja mina teen dekreedi ajal tööd edasi, sest mu töö ju ei kohusta mind enamasti otseselt kuskil mujal olema, kui ainult arvuti taga. Ja siis ma ei peaks ennast pidevalt süüdi tundma pesemata nõude või pesumasinas hallitavate riiete pärast. Sest siis oleks ju Kardo ka siinsamas ja siis me saaksime selle süü kenasti pooleks jagada. Olgu mainitud, et tegelikult keegi mind siin koristama kohustanud ei ole ja süüdistanud ka mitte. Ma teen seda vist enamasti ise ja sellesama pinge panen ka endale ise.
Pinge muidugi tuleb ka välistest elementidest, nagu ma maininud olen. Vaatad ajakirju, loed blogisid ja kõigil teistel tundub nii korras olevat. Jah, ma tean, et see on fassaad. Ma usun, et paljud võisid minu blogi ka lugeda ja mõelda, et mul on kõik korras, kuigi samal ajal võisin mina parasjagu alustada oma teist pudelit veini ja pisaraid neelates mingisuguseid suvalisi šampoone blogi jaoks pildistada. Fassaadid igal pool.
Ise olen ka paras Fassaaditaja ju. Abiellusin ja jooksin oma kaunis kleidis ringi ja lehvitasin oma abielusõrmusega ja jagasin oma pulmapilte ja ise kodus nutsin, et miks ma ometi juba õnnelik ei ole. Mul on ju kõik olemas! Mul on töö ja kodu ja imeline mees ja laps ja ma ei ela vaesuses ja mul on mu sõbrad ja mul on kõik olemas, samas ma tunnen nagu mul poleks mitte midagi või mitte kedagi. Aaa.. mul oli mu veinipudelike.
Ja siis see juhtus. Ma tegin selle rasedustesti ja see oli positiivne. Ma ei teadnud, mida selle suure õnnega ära teha, see ei mahtunud isegi mu sisse. Heitsin oma veinipudelid ja konid nurka, mind ei huvitanud see enam, ma olin nii õnnelik. Ma tahtsin seda õnne absoluutselt kõigiga jagada, sest midagi nii ilusat ei olnud ma nii ammu tundnud. Ja kui ma tegin selle saatusliku vea ja kirjutasin sellest oma blogisse parooli alla, siis oleksin ma võinud ju täitsa vabalt ära arvata, mis saab. Need teemad seal Perekoolis tõmbasid mu väga kiiresti tagasi mu pilvepiirikeselt kus ma olin.
“Kas nii paksud saavad lapsi?”
“Täis peaga tehtud soovimatu laps!”
“Vaene laps, uhub neid muudkui juurde teha, ise ei viitsi ega oska neid kasvatadagi!”
“Küllap need lapsed varsti mööda lastekodusid laiali jagatakse!”
“Raudselt narkouimas unustas pilli võtta ja nüüd tulemus käes!”
Lugesin siis neid asju ja mõtlesin kohe jälle, et küll ma olen ikka järelikult räme värdjas, kui inimesed mind NII massiliselt vihkavad, et isegi selline uudis, nagu kellegi rasedaks olemine, annab põhjust mulle ära panna ja vaesele sündimata lapsele lausa kaasa tundma.
Ma olin jälle nii üleni igasugu kurbust ja õudust täis, et ma hakkasin isegi igasuguseid vigureid tegema, sest ma kartsin ausalt, et mu enesetunne võib kuidagi midagi lapsele teha. No kui Marigi ootasin, siis pidevalt olid sellised hirmud, et appi, ma nutan, kas ta tunneb seda? Kas ta on ka kurb? Ega ma ei tea, kas nad seal on või ei ole, aga näiteks üks naine õpetas mulle sellist asja, et hingad sisse ja kujutad ette valget suitsu, see on positiivsus. Hingad välja, siis kujutad ette musta suitsu, see on negatiivsus. Mingi lause oli ka, mida pidi siis mõtlema või ütlema, aga seda ma hetkel tõesti ei mäleta.
Ma otsustasin, et ma ei lase sellel kuradi foorumil endale pähe istuda. Ma ei lase nendel anonüümsetel persenägudel niimoodi rääkida. No ja siis tuli see Pealtnägija värk ja enam mind seal ei tänitatudki, aga kõik mu sisse ja välja hingamised ja zen olemised läksid konkreetselt sügavale persse, sest ühel päeval pidin ma ikka tulema arsti juurest välja uudistega, et pole mul mingit uut last tulemas ja olgu ma nüüd üsna rahulik. “Te olete noor inimene, proovite uuesti ja küll ükskord õnnestub,” ütles arst mulle kätt õlale pannes, enne kui ma sealt põgeneda sain.
Kui ma enne arvasin, et ma olen katki, siis peale seda olin/olen ma vist täiesti puruks. Ma ei osanud aimata, et see mind tegelikult nii tugevalt tabas, enne kui ma avastasin, et ma pole kuu aega vist muud teinud, kui pärast Mari magama panemist veinipudelid lahti korkinud. Või läinud sõbrannaga veinitama, selle asemel et koju tulla.
Sest kodus olid sassis toad ja pesemata nõud ja see nurk mu magamistoas, millest ma tahtsin teha beebinurga ja kõik tegi nii palju haiget kogu aeg. See päriselt üllatas mind, sest ma ei ole kunagi väga melanhoolne inimene olnud ja ma sain ju ise ka mõistusega aru, et pole see midagi nii harukordne asi, mis inimestel juhtuks. Ja ma saan sellest üle ja ei ole ju hullu midagi juhtunud. Inimestel juhtub palju jubedamaid asju ja nüüd mina ei saa üle sellest, et freaking kuuenädalane rasedus katkes. Enamus inimesi ei tea sellel ajal, et nad rasedad on. Mina aga valisin endale vankrit välja.
Ja niimoodi tasahilju läks mu blogi ka perse. Sest ma olin ise juba perses ja arvestades seda, et blogi olla minu veebipäevikuke või miskit sellelaadset, siis võin julgelt öelda, et kapten on tõepoolest oma laevaga persse põhja läinud. Ei ole imestada, et mul ajas üks reklaampostitust teist taga. Mida muud mul kirjutada on? Et ma suren? Et ma olen purjus? Et ma nutan? Et ma ignoreerin oma fiilinguid? Et ma ei tea, mida teha? Ma ei teagi, mida teha.
Selle pärast tulebki see blogipaus siia sisse. Ma pean enne ennast üles leidma, ma olen suht kaotsis omadega. Ja kuna on üks asi, mida ma vähemalt julgen arvata, mida ma oskan ja suudan teha, siis just seda ma see aeg teengi. Me Triinuga aitame ühte perekonda, kellel seda hetkel vaja on. Uuel aastal lükkame projekti käima ja küllap näete siis ise ka.
Ma usun, et see on mulle hea. See teiste aitamine on mulle minevikuski näidanud, et see annab superpalju. Ja nii hea on see, kui ma saan oma poppi blogi millegi jaoks ära kasutada, mis ei ole uus telekas mulle (mitte, et keegi oleks mulle uue telku andnud), vaid aidata kedagi, kes vajab abi. Eriti, kui abivajajateks on lapsed ja vanad inimesed. Aga ma veel ei hakka teile oma “teraapiast” rääkima, sest tegelikult ei ole see värk üldse minu, vaid ikka selle pere pärast. Aga ma tunnen, et oleks hea, kui ma roniksin ükskord kuskile arstile, nagu mulle siin kommentaariumis on kordi ja kordi soovitatud. Ma ei tea miks ma neid nõuandeid eiranud olen.
Kes ikka tunnistada tahaks, et ta katki on. Lisaks olen ma kaks korda nõrkushetkel Sensusesse üritanud aega panna, aga mõlemad korrad öeldi mulle, et nad hetkel uusi kliente ei võta. Eks neid probleemidega vendasid ole omajagu ja kes ees, see… Sensuses? Kui keegi teab mõnda kohta, kuhu veel saab registreerida ja kus keegi mind normaalseks, enesekindlaks, tugevaks ja mõnusaks Malluks tagasi teeks, siis ootan kontakte.
Igatahes, for fuck sake, loodame, et aasta 2016 tuleb parem kui see imelik, imelik 365 päeva, mida ma läbi elama pidanud olen.
Samas on mulle selle aasta sisse mahtunud mõned inimesed, keda ma enne ei teadnud. Aitäh sulle 2015 aasta nende sõprade eest, kelle juurde saab joosta šampat jooma, kui isu peal, või kellega pidada maha paar Nelgifestivali. Aga ülejäänud osa võid endale küll sisse istuda, sest uut sellist aastat ma ära ei händeli.
![kadile]()
*Tulin tegelikult sootuks teistsugust ja rõõmsameelset postitust kirjutama, aga näedsa kuidas välja kukkus.
**Blogi mahajätmisega seoses on mu ainuke mure see, et see tekst siin, mis siia praegu niimoodi otse südamest kirja sai. Ma ei oska selliseid asju inimestele RÄÄKIDA. Ausalt. Ma olen jumala kindel, et mu lähedased näevad ise ka, et ma olen omadega kuskil rabas, aga ega ma sellest ei räägi. Sest piinlik on olla nõrk ja kuidagi haavatud, nagu kuradi Bämbi autorataste vahel.
Lõpetuseks üks lugu, mida ma olen nonstop juba nädalaid kuulanud.
