Ma juhtusin “Märgatud Tallinnas” lehel nägema sellist sissekannet:

08.11.15 kell 14:05 Märgatud Tallinnas Kristiine keskuse H&M poe I korrusel lauljannat Tanja Mihhailovat (koos meesterahvaga), kes trügis järjekorrast ette, et küsida müüjalt lühikesi nahkpükse jalga proovida. Ta trügis ette ees seisvast rasedast naisest. Kurb oli näha, et tuntud inimene pidas end nii tähtsaks, et ei suuda ära oodata oma järjekorda. Positiivne arvamus temast langes.

Kuna mina ise seal ei olnud, ega tea öelda, kas tegelikult ka Tanja oma kuulsusest rabatuna tõepoolest trügis järjekorras ette või mitte, siis selle kohta mul kommentaare ei ole. Küll tekkisid mu kommentaarid sellest, kuidas keegi neiu küsis, et miks on ometi välja toodud, et rasedast naisest mööda on trügitud.

Jah, ette trügimine on ebaviisakas ka mitte rasedatele inimestele, aga mina leidsin küll, et veel RASEDAST ette trügida on ju ebaviisakam, kui mitterasedast. Mitte, et kõikide aeg ei oleks üheväärtuslik, aga ma mäletan ise, et kui ma rase olin, siis ma mõnikord lihtsalt loobusin poes peale mõnda aega järjekorras seismist, panin oma asjad tagasi ja läksin koju, sest seista oli jube ebameeldiv.

Palav, jalad valutavad, puusad valutavad, jalgevahe valutab. Kui liigutad on ebameeldiv, aga liikumatult seista veel ebameeldivam. Ma siin muidugi kirjeldan omaenda lõpurasedust ja paljudel kindlasti oli ka 9 kuud rasedana täitsa suva pool tundi järjekorras seista või maratoni joosta. Mul igatahes ei olnud ja seega oleksin ma rasedana sellisest trügimisest kindlasti rohkem nördinud, kui mitterasedana.

Sellise seletuse kirjutasin ka antud küsimuse alla, mille peale sain vastuseks: Sellele ma vastu ei saa vaielda. Rasedus on imekena asi ja jumal teab, et beebid on imetoredad. Aga ma olen väääägaaa palju lugenud artikleid, kus tõstetakse draamat imelihtsast asjast lihtsalt sellepärast, et keegi on rase. “Ootasin autopesula järjekorras, keegi tõmbas ette. Minust, kui rasedast” “Restoranis toodi teistele söök enne, kui meile. Ma olen ju ometigi rase!!!” ja nii edasi. Suve lõpus oli ka keegi vihase arvamusartilki kirjutanud Delfisse (?), kus vingus, et Pärnu Steffani pitsarestoranis on kohutav teenindus. Püant oli selles, et too oli sisenenud valelt poolt või taoline jama seal igastahes oli. Naeruväärseks tegi asja see, et ta tõi välja selle, et ta oli rase ja kahe lapsega seal, kuidas talle ometigi eesõigust ei ole. Mina, kui raseduskogemuseta, ei oska öelda kui piin on või ei ole järjekorras ootamised ja annan au neile, kes seda iibe tõstmiseks teevad, aga rasedus ei ole priipääse eelisjärjekorda. Lõpetage selle ettekäändeks toomine. Naeruväärne.

Minu meelest tüüpiline aia ja aiaaugu juhtum. Keegi pole kuskil poole sõnagagi maininud, et see vaene rase seal järjekorras üldse midagi ütles või tegi. Lihtsalt kõrvaltvaataja nägi selles ebaõigust (ma miskipärast eeldan, et ehk tõesti ise ka kunagi rase olnud naine) ja juhtis sellele tähelepanu. Aga ikka tuleb kellelgi kuskil kraaksatada, et rasedus pole haigus ja see pole ettekääne, et saada siin elus “eelisjärjekorda”. Ühtlasi on ka ära mainitud ja “au antud” neile, kes lapsi iibe tõstmiseks saavad, mitte järjekorras ette saamiseks. Kolmandat, neljandat, ega viiendat varianti ju jumala eest ei ole.

Muidugi inimese välja toodud olukorrad on tõesti veidi üle paisutatud ja ma usun, et pigem ka erandid. Ei ole ma näinud kuskil rasedaid rusikaga rinnale tagumas ja poes kiiremini teenindamist nõudmas, sest ta on rase. Ei ole ma ka rasedaid näinud bensiinijaamades teiste autodest voolikuid välja kiskumas, et ise tankida, sest ta on rase. Isegi kohvikus on rasedad kenasti oma koogitükki ootanud.

Samas järjekorras olles lasen ma endast rasedad ja vanainimesed ikka ette. Ja kuskil vetsujärjekordades ka. Bussis pakun ka istet. Sest nagu öeldud – kehv on ju endal ka olla, kui kõik kohad valutavad ja on välja veninud ja mingi vend istub su põie otsas ja sirutab seal oma äranägemise järgi. See pole haigus, sest haigusele on ravi – raseduse ainus ravi on ära sünnitamine

Ühesõnaga, kogu selle kempluse peale, kus üks osa rahvast raiub nagu rauda, et rase naine on samasugune nagu iga teine elujõuline naisterahvas ja igasugune “eeliste nõudmine” on üks suur tähelepanuvajadus ja õpitud abitus. Samas teine pool rahvast soovitab enne rasedaks jääda ja siis arvamus kujundada. Selle peale läksid esimesed muidugi närvi ja kinnitasid, et on ka rasedana täpselt samasugused nagu praegu ja siis teised naersid esimeste üle ja siis kolmandad palusid maha rahuneda ja…

Lõpuks oli see arutelu kestnud kaua ja viinud…mitte kuskile, sest kuskilt koorus välja naine, kes hakkas sellega otsast peale: “Rasedus ei ole haigus kallid naised!”

Mis teie arvate, kas rasedana on sul õigus mõnele eelisele siin ilmas?

Ma olen alati kahe käega Eesti oma asjade poolt ja testin neid hea meelega, sest mis oleks parem, kui ma avastaksin endale mõne imelise lemmiktoote, mida ostes saan toetada omasid. Seega oli mul lausa piinlik, kui kaua olid Moshi tooted poelettidel olnud, enne kui mina neid esimest korda proovisin. Aga vähemalt on nüüd tehtud ja saan teilegi tutvustada, milliste toodetega tegu on.

• “Sa oled ilus” apelsini-sidruni näokreem (LINK). Ma pean tunnistama, et kui ma seda esimest korda nuusutasin, ei avaldanud ta mulle üldse nii palju muljet, kui pakend. Kellele siis ei meeldiks, kui su enda näokreem sulle ütleb, et sa ilus oled. Koostis on selline väga tummine ja rasvane, lõhnalt pigem… no mitte selline magus lillekas, vaid pigem neutraalsem ja selline loodusliku toote lõhnaga. Nagu ikka, need asjad kus pole igasuguseid keemilisi lõhnaaineid. Alguses veidi harjumatu, aga eile enne magama minekut seda nuusutades ei saanud ma enam küll aru, et mis mulle esiti täpselt ei meeldinud. Soovitada julgen seda kuiva nahaga inimestele, niisutab ikka korralikult. Mul on põskede peal natukene kuivad kohad, mis halvematel päevadel isegi jumeka alt laikudena välja paistavad. Igatahes mulle see näokreem meeldib!
• Piparmündi šampooniga on lood sellised, et mulle lihtsalt ei meeldi üldse šampooni puhul piparmündi lõhn. Mul oli kunagi üks Tigi komplekt, ka piparmündikas ja no… Mulle meenutab see pigem meestešampooni, nii et Kardol saab olema au see ära kasutada. Halb ei ole, aga lõhnalt ma seda ei eelista. Paneb muidu peanaha mõnusalt õhetama, aga pole minu tassike teed.
• Lavendli ja geraaniumiga (ma ei tea, mis see on) juuksepalsam (LINK) oli aga täitsa mõnus. Tegi juuksed pehmeks, nagu ta töö on ja lõhnas pigem hästi tagasihoidlikult. Pean tunnistama, et samas nii suurt muljet ta mulle ka ei jätnud, et ise teist korda ostaks endale seda, eriti 10.99€ eest.
• Naljakas, et kui juuksehooldustoodetel ma piparmündilõhna ei armasta, siis dušigeelis on piparmündi ja sidrunheina kooslus nii mõnus, et jällegi seda toodet soetan ma endale teinekordki ise. Teeb naha mõnusalt värskeks ja ergutab verevarustust, nii et täitsa hea kraam! Lõhna poolest jääb ta jah alla mu lemmikule kookoselõhnalisele Fa’le, aga kui ma nüüd võrdlen ühe ja teise koostisosi, siis 100% puhas ja kodumaine kraam tuleb ikka võidumeheks.
• Kehakoorijaga oli selline lugu, et kui ma oma Loverte paki kätte sain, oli Triinu parasjagu külas, nuusutas seda totsikut, toppis selle kotti ja ütles, et see on nüüd tema oma. Ega ma kade inimene ei ole, kui tema oma, siis tema oma. Ähvardasin ainult, et ta peab siis vähemalt kirjutama, et mis ta sellest arvas, seega siin on Triinukese arvamus: “Magusa maasika lõhnaline kehakoorija Moshilt avaldas mulle kohe muljet kui seda Mallu juures nuusutasin – see lõhnas lihtsalt nii hästi! Sellepärast ta endale napsasingi. Koorija koosneb pisikestest suhkrutükikestest, mis nahka üldse ei ärrita. See sobib suurepäraselt kuivale nahale ja niisutab sügavuti, sest minu nahk oli pärast küll pehme ja mõnus!”
• Lõpetuseks minu lemmikud – küünlad! Ma olen selline küünlahull, et põletan neid südasuvest kesktalveni, no nii väga meeldib mulle elav tuli, olgugi ta väike. Ja kui küünal veel mõnusalt lõhnab ka, on see ainult boonuseks. Minu komplekt pidi olema “puidunoodid”, aga puitu ma lõhnas ei tunne. Meil oli seltskonnaga arutelu. et mis lõhn see on ja keegi ei suutnud selles konsensuseni jõuda – pakkumised olid vietnami salvist kalli parfüümini. Igatahes mulle meeldivad need väga ja teeküünalde kohta põlevad nad esiteks kaua ja teiseks suudab see üks väike küünlake lõhnaga täita terve toa. Need küünlad rändavad mu ostukorvi kindlasti teinekordki!

Ühesõnaga: suured kiidusõnad disaini ja pakendite eest, need on tõesti lahedad. Aga lõhnavalikusse võiks minu meeldimise jaoks tulla veel magusamaid noote. Siiski hea töö meie omade inimeste poolt – au ja kiitus!

Kui teil tekkis ka huvi mingisugust Moshi toodet proovida, siis minge piiluge Loverte lehel nende Moshi valikut SIIN, valige välja endale üks meeldiv toode ja jätke see link mulle koos põhjendusega kommentaariumisse. Juba reedel saab üks õnnelik enda valitud kraami proovida!

Tere Mariann!

Olete oma blogis kajastanud mitmeid spa käike ja seega jagaksin Teiega oma kogemust Laulasmaa spa- ja hotellikompleksist, milles olid omad head ja vead. Eesmägiks oleks lootus tulevastele külastajatele parem kogemus toimetada.

Leidsin interneti avarustest nii positiivseid kui ka negatiivseid arvustusi, aga tundub, et see ei ole omanikke ega töötajaid morjendanud. Ehk veidi lisatähelepanu aitaks enamatele detailidele tulevikus tähelepanu pöörata?

———————————————————-

Külastasime elukaaslasega 13.nov 2015 Laulasmaa spa- ja hotellikompleksi, kuhu sai eelnevalt broneeritud spaapakett “Kuldne sügis”. Lisaks võtsime endile Superior toa, kuhu sai ka vanni lisaks valida. Tervituseks soovisime puuviljavaagna ja pudeli vahuveini.

Registreerisime end õhtul kell 17:00 hotelli administraatori juures sisse. Viisakalt kontrolliti, kas soovime külastuse eest tasuda kohe või järgmine hommik lahkudes. See oli pisut ootamatu, kuna olime juba eelnevalt broneeringut tehes tasunud krediitkaardiga internetis (7. nov 2015). Administraator kontrollis uuesti ja kinnitas, et meie külastuse eest pole siiski tasutud – broneeringut tehes pidavat süsteem lihtsalt igaks juhuks pangakaardi andmeid küsima. Tasusime oma 173 eurose arve kohe, kuna ei plaaninud mingeid lisateenuseid võtta ja nõnda ka lihtsam hommikul lahkuda.

Sõitsime liftiga üles 5ndale korrusele ja peale mitmekordset proovimist mõistsime, et antud uksekaardid siiski ei tööta. Alla administraatori juurde kurtma minnes ootas meid seal ees juba üks teine proua sama probleemiga – uksekaardid olid aktiveerimata jäänud.

Oma tuppa sisse astudes leidsime, et meid ootas ilusti ees puuvilja vaagen, aga vahuvein oli puudu. Toas polnud ka eelistusena märgitud vanni, samas broneeringut tehes polnud ka mingit infot jagatud, et sellist tuba saadaval pole.

Otsustasime tagasi administraatori juurde uurima minna, kas oleks siiski võimalik meie tellitud vahuvein saada ja ehk isegi vanniga tuba.

Kuna tegemist oli reede õhtuga, siis oli registratuuris väga pikk saba ja ilmselgelt olid pered peale tööpäeva Tallinnast sõites ka kohale jõudnud. Leti taga oli ametis vaid üks inimene ja too avaldas soovi, et uued registreerijad saaksid esmajärjekorras tähelepanu. Seega ootasime kuni kõigi inimestega oli tegeletud ja saime oma küsimused lõpuks esitatud. Administraator lubas vahuveini vajalikele osapooltele meelde tuletada, aga vaba tuba vanniga kahjuks polnud.

Läksime tagasi tuppa ja ootasime oma vahuveini edasi ruumis ringi uudistades. Leidsime, et põrandale oli eelnevatest külastajatest jäänud pähkleid, viinamarja varsi ja hulganisti juuksepuntraid. Voodi all oli ka paar kasutatud susse.

Toa temperatuur oli lausa külm, kuna väljas oli vaid +1 kraadi ja terve üks sein klaasist (seal oli rõdu). Isegi radikas oli täiesti nulli keeratud, seega oli esmasene soov kohe teki alla pugeda. Keerasime radika küll kohe maksimumi peal sisse, aga elementaarne on ka see, et toa soojaks kütmiseks läheb ikka mitu tundi aega.

Voodi katteks oli jalgeotsa asetatud punane sametist riideriba, mis oli vist triikimise käigus pisut liiga kuuma saanud. Katte peal olid pikad pruunid triibud (mis esimese hooga väga ootamatu mõtte pähe tõid) ja katsudes ebameeldivalt karedad olid.

Peale tundi aega polnud vahuvein ikka saabunud, seega läksime taas registratuuri. Ootasime kuni uute külastajatega ühele poole saadi ja uurisime uuesti vahuveini kohta. Reaktsioon oli sama – anname teada ja tuletame meelde.

Lisaks mainisin, et tuba pole kõige puhtam ja ehk on võimalik koristaja saata. Selle peale administraator kohkus ja sai lõpuks aru, et me pole just eriti rahul pakutavaga ja vabandas. Jõudsime kokkuleppele, et koristaja tuleb samal ajal kui meil oli broneeritud õhtune massaaž.

Läksime tagasi tuppa vahuveini ootama. Lõpuks toodi see 2 tundi peale meie saabumist. Broneeringut tehes oli eraldi palutud täpsustada saabumise aega, et saaks tervituseks puuviljavaagna ja vahuveini õigeks ajaks tuppa toimetada.

Kahjuks polnud enam enne massaaži minekut enam nii palju aega, et oleks tasunud pudelit avama hakata. See ei mahtunud ka toas olevasse mini-külmikusse, kuna pudel oli pandud viisakalt jääga täidetud anumasse. Seega tõstsime selle rõdule, kus oli õnneks piisavalt jahe.

Spa teenus oli broneeritud “Lõõgastav seljamassaaž sooja küünlavahaga 30 minutit”, mis oli väga meeldiv. Teenindajad olid heatujulised ja professionaalsed. Hoolimata sellest, et olime päeva viimased kliendid, ei ilmnenud mingit väsimust ega tüdimust, vaid pigem tuldi vastu ja pakuti tellitust enamatki – pöörati rohkem täelepanu just neile lihasgruppidele, mis rohkem vaevusi tekitasid.

Hiljem spa registratuuris pakutavaid hoolitsusi uurides otsustasime lisaks võtta ka infrapuna sauna. Kahjuks tuli välja, et peale remonti pole enam sellist sauna liiki pakutavate seas, aga miks see jätkuvalt hoolitsuste nimekirjas oli, jäi meile teadmata.

Tagasi tuppa jõudes oli näha, et koristaja oli tõesti käinud ja pähklid ning juuksepuhmad olid vaiba pealt kadunud. Kahjuks olid siiski sussid voodi all tähelepanuta jäänud, mis pani kahtlustama, et need polegi eelmise külastaja omad, vaid kes teab kui kaua seal olnud …

Ülejäänud õhtu oli kena, jõime vaikselt vahuveini ja vaatasime telekat. Jää oli küll rõdul olles suhteliselt ära sulanud, aga jook oli jätkuvalt jahe ja maitsev.

Öö möödus rahulikult kui väljas olevad ilmafaktorid välja arvata. Nimelt sadas päris hoogsalt vihma ja nii akna kui ka rõduserv olid laia plekiga kaetud, mis teatavati tekitab vihma langedes suhteliselt kõva heli. Kardinad olid aga väga paksud ja pimendavad, nii et sai rahulikult hommikuund magada. Samas voodi oli väga pehme, õnneks keha sellest kangeks ei jäänud ja otseselt ebameeldiv polnud.

Hommikul kiikasime ka rõdule. Vaateks paistis tõesti nii metsa kui ka merd, aga samas enne seda laiutasid suured plekist korstnad, mis tekitasid hulga müra (mis kostis ka tuppa) ja mitte nii meeldivat toidulõhna. Seega värske õhk ja meeldiv vaade jätsid pisut soovida.

Hommikusöök oli meeldiv ja maitsev – klassikaline buffee.

Enne lahkumist täitsime ära toas oleva tagasiside lehe. Kahjuks oli isegi see juba eelnevate külastajate poolt plekkidega kaetud ehk kokkuvõttes ei saanud ka hommikune mulje kõige parem.

Lahkudes andsime uksekaardid ja tagasiside lehe administraatorile, kes lootis, et külastame Laulasmaa spad tulevikus taas, hoolimata ebameeldivustest.

Kahjuks sellega kogu meie lugu ei lõppenud. Õhtul pangakontot kontrollides avastasime, et siiski oli meie külastuse eest 2 korda raha võetud. Seega esmaspäeva hommikul kirjutasime spa müügiosakonda, kas oleks võimalik topelt võetud summa tagasi kanda. Teisipäeval kella 10ks polnud veel vastust tulnud ja helistades saime hoopis teada, et raamatupidajale on juba avaldus tehtud ja 2 nädala jooksul peaks raha ka tagasi saama. Kahju, et pidime ise helistades õige osakonna üles leidma ja kinnitust otsima, et meie probleemiga tegeletakse.

Tellides nö standardist kõrgema toa, ootaks ka pisut paremat kogemust, mis seekord jäi kahjuks isegi elementaarsest ja lubatust madalamale. Soovisime ühte meeldivat õhtut ja hommikupoolikut, aga saime hoopis 4 päeva tegeleda probleemidega, mis maksid kokku 346€.

Tervitades,

Marit

Sushist on saanud moeröögatus. Vaadates ringi Instagramis või Facebookis, võib kindlasti märgata vähemalt mõnda kaunist fotot sellest võrratust Jaapani päritolu kala ja riisi segust.

Sushi suhtes lähevad vist inimesed kahte leeri – on need, kes seda kalapala armastavad ja teised, kes ei ole nõus seda isegi mitte proovima. Esimene leer on vist ilmselgelt suurem, sellest ka kõik need sushipildid…

Ka mina vaatasin ükspäev kellegi hõrgutavat pilti sushist ja otsustasin, et mina tahan ka. Aga ma tahan ise teha. Kokata mulle ju meeldib, kui raske on kokku keerata natukene riisi norilehe sisse. Seda enam, et kunagi oleme sõbrannaga paar rulli keeranud ja mu mälestuses see väga keeruline ei olnud. Ühtlasi uskusin ma siiralt, et sushi ise tegemine tuleb oluliselt soodsam, kui seda kuskilt tellides.

Mis siis muud, kui seadsin sammud poe poole ja ostsin endale kokku bambusmati, sushiriisi, sushiäädikat, jupikene lõhefileed, avokaadot, paprikat, kurki, toorjuustu ja sojakastme. Kokku läks mul arve üle 21 euro!

Lohutasin ennast, et kuna paljud nendest asjadest on mitmekordseks kasutamiseks, nagu see matt, soja ja äädikas, siis ei ole ju see summa hullu midagi. Mis siis muud, kui kutsusin sõbranna külla ja asusime juhendi järgi kokkama.

• Pesime ja loputasime riisi nii kaua, kuni vesi enam hägune ei olnud. See võttis muuseas umbes 15 minutit aega, sest  ma pidin päris pikalt selle riisiga kraanikausis lobistama. Lõpuks sai riis siiski pestud ja pakendi kohaselt jätsime ta veel kümneks minutiks külma vette seisma.
• Seejärel loputasime uuesti riisi ja panime koos küma veega potti, lasime vaikselt keema. Kui vesi kees, keerasime temperatuur hästi madalaks ja lasime riisil omaette rahulikult olla, kuni kõik vedelik on kadunud. Kuna pakendil polnud kirjas, palju vett üldse panna tuleb, siis ootasime julgelt pea pool tundi, kuni saime mõnusalt kleepuva käraka riisi.
• Samal ajal kui me riisi keemist ootasime, viskasime ahju oma maitsestatud lõhefilee tükid.
  
• Kui riis valmis ja lõhe valmis, viilutasime ära oma kurgid, paprikad ja avokaadod (või enda jaoks meeldivad objektid, mida sa sushi seest leida loodad), kahmasime endale üks norileht, niisutasime seda natukene veega ja asusime riisi sinna peale vorpima.
• Needsime ennast, kui kuum on riis ja üritades siiski nuttu tagasi hoida, proovisin ma seda võimalikult ühtlaselt norilehele määrida.
  
• Kui riis oli enam-vähem ühtlaselt jaotatud, hakkasime sinna peale kuhjama endale meeldivaid komponente. Kui see tehtud, rullisime see mati abil kokku. Kui sushirull jääb kuskilt lapik või kole, aseta see pool lihtsalt alla ja naudi oma kaunist sushit.
• Avasta, et unustasid toorjuustu sisse määrida.
  
• Mata endas maha soov see ettevõtmine ära lõpetada, sest kõik kohad on kleepuvat riisi täis. Selle asemel kujuta endale ette, et sa oskad teha ka sellist sushit, kus riis on väljaspool. Mis seal rasket olla saab? Tuleb lihtsalt riis otse matile lötsida ja norileht sinna peale panna, eks?
  

Kui sa tahad teada, kuidas mul see võrratu sushitegu edasi läks, loe saaga jätku CHERRY BLOGIST SIIN!

Sattusin SELLE uhke artikli peale, kus on siis kirjas asjad, mis erinevate tähemärkide esindajatele ei meeldi. Kuna täna öösel ilmutasid ennast mulle unes nii Mooses, Allah kui ka Jeesus ise, siis saan ma ka lõpuks ka teile omalt poolt teie mittemeeldivused ette lugeda.

Jääradele ei meeldi:

• Peksa saada
• Röövlite lõksu langeda
• Sita sisse astuda
• Koeratoitu süüa
• Roti käest hammustada saada

Sõnnidele ei meeldi:

• Kui prillid katki astutakse
• Palgaalandus
• Lemmiktassi purunemine
• Kui nende maja maha põleb
• Kui lemmikloom surma saab

Kaksikutele ei meeldi:

• Nuga saada
• Aknast alla kukkuda
• Auto alla jääda
• HIVi saada
• hemorroidid

Vähkidele ei meeldi:

• Impotentseks jääda
• Lahtised jalaluumurrud
• Pühapäevahommikul tööle minemine
• Ohatised ninaaugus
• Vanaema surm

Lõvidele ei meeldi:

• Küüneseene saamine
• Kassi voodisse pissimine
• Kui keegi oksendab liinibussis nende kõrvale
• Kui huligaanid kiviga aknad sisse viskavad
• Vanavanemate hooldekodusse panemine

Neitsidele ei meeldi:

• Bussis joodiku kuse sisse istumine
• Ülemuse sõim
• Kui narkar tänaval süstlaga sutsab
• Puhta pesu sopaloiku kukkumine
• Kui puuk ennast suguelunditesse sahkerdab

Kaaludele ei meeldi:

• Toidumürgitus mesinädalatel
• Gangreen
• Kui parim sõber neid reedab
• Rahakoti kaotamine
• Kui poes jääb raha puudu

Skorpionidele ei meeldi:

• Viimasest bussist maha jäämine
• Kui talvel mälus peaga magama jääb ja siis jalad amputeeritakse
• Verd sittuda
• Kui paneb jalanõu jalga ja seal sees on kasutatud tampoon
• Kui neid maha jäetakse uue ja parema tõttu

Amburitele ei meeldi:

• Kui neid petetakse suhtes
• Kui külalised kõik toidu külmikust ära söövad ja sinna sildi jätavad “sa peakski vähem sööma”
• Pulmapäeval keeristorm
• Papercut in the eye!
• Kui klubis võõras mees kanni krabab

Kaljukitsedele ei meeldi:

• Ekstreemsporti tehes vigaseks jääda
• Kui nende saladused välja räägitakse
• Kui mingi tropp teleka rotti laseb
• Hammaste välja kukkumine
• Hero üledoos

Veevalajatele ei meeldi:

• Ookeani uppuda
• Elusalt matmine
• Kui hai surfates jala maha naksab
• See parasiit, kes elab teatud vetes, kes poeb suguelunditest sisse ja hiljem tuleb ta välja lõigata
• Suured mädapunnid

Kaladele ei meeldi:

• Kui keegi vägumihkliga sind põlema panna üritab
• Tellisega pähe saada
• Kui naerdes läheb toit nina ja kurgu vahele ja seda ei saa sealt kätte
• Pommirünnakud
• Püksi kakada

Tõstu käsi, kellel täppi läks? Ärge üllatuge… mu annetel ei ole piire..

Suured tänud kõikidele blogijatele, kes on demonstreerinud oma kudumeid – ostsin eile poest kõige suuremad vardad ja kõige jämedama lõnga, et ruttu midagi kokku kududa, enne kui mul tuju üle läheb. Lisaks sellele on mul täna leivaküpsetamise päev. Esimest korda siis ilma abita tegemine, eks näis, kuidas välja kukub. Selline koduperenaine, et paha hakkab.

Ma olen nüüdseks kaks nädalat edasi lükanud teise korruse koristust. No lihtsalt EI SUUDA ennast nii kaugele viia, et see ära teha. Ma ei kujuta ette, mis väevõimuga ma ennast sundima pean. Isegi külalised pole motivatsiooniks, sest ega meie magamistoas keegi ju kondamas ei käi. Nii kaua kuni ringi liikuma mahub, pole vist hullu. Kuigi ma suutsin sinna riidehunniku sisse oma telefoni ükskord kolmeks päevaks ära kaotada, aga Kardo leidis selle üles ja jälle kadus pakiline tung tuba koristada.

Lihtsalt ei kujuta ette, et kust motivatsiooni saada.

Ma olen siiani saanud väikse miniataki, kui keegi ütleb mulle midagi sellist nagu: “On need kuivšampoonid head?”. Nagu jeesus kristus, sa pole ikka veel proovinud?!?! Mis sa mingi… pesed ennast või?!

Ühel hetkel ma otsustasin, et ma ei taha enam igapäevaselt oma pead pesta. See pesemine läks nii tihedaks, et mõnikord pesin pea hommikul ära ja juba õhtul nägin välja nagu mingi rämekas rasvapea. Siis ma hakkasingi puhtjuhslikult kuivšampoone kasutama ja proovisin päris mitmeid juba siis. Rääkisin sellest ka blogis (LINK).

Sellest ajast on palju vett merre voolanud ja nüüd on mul kõvasti rohkem arvamust ja kogemust nende jumala poolt leiutatud asjadega, nagu kuivšampoonid. Ausalt, mul hakkab süda hirmunult taguma, kui mul kuivšampoon otsa saab. See on lihtsalt nii jube!

Näiteks kui ma eelmine päev olen pead pesnud, siis järgmisel päeval juuksed hoiavad… noh mitte enam ideaalselt. Paar sutsakat kuivšampooni ja soeng on jälle nagu vanal mehel. Või noh, ilus. Mul jälle ei ole siin vanast telefoni võtta, sest aku on tühi ja telefoni unustasin ka koju, aga tegin siis arvutiga väikse pildi, et te näeksite mu imelisi juuksed mingi eee… kolm päeva tagasi pesin neid? Ei mäletagi.

Ma nüüd kõlan jah nagu mingi viimane hull, kes vihkab enda pesemist, aga ma olen lihtsalt selline uimerdis, et kogu aeg on kuskile kiire ja täiega on olnud neid kordi, kus vaatan peeglist, et okok, ei ole juuksed nii hullud midagi. Ja siis kaks tundi hiljem mõistan, et ma näen välja nagu rasvapeast kodutu. Enam muidugi nii ei juhtu, sest ma olen astunud kuivšampoonide imelisse maailma.

Ei, ma muuseas ei müü neid ise, et siin neid taevani kiidan. Ma lihtsalt armastan neid! Ja kui ma võrdlen oma eelmiseid lemmikuid ja praeguseid, siis üks kroonib ikka seal esikohal – Batiste! Aga ühesõnaga ma näitan, millise paki Loverte mulle just saatis.

Tumedajuustelistele ma ausalt ei soovita mitte midagi muud, kui seda pruuni Batistet! See maksab natsa alla viie euri ja mul jätkub seda mingi kuuks ajaks, seega pole just oluliselt suur väljaminek.

TIGI kuivshampoon on mulle jällegi meeldivama lõhnaga ja pihustub ka natukene ühtlasemalt, seega ta meeldib mulle küll. Aga – ta hind on pea poole kallim kui Batistel ja see ei ole lihtsalt minu meelest seda vahet väärt, Muidugi kui mul raha piisavalt oleks, siis eelistakski ehk TIGI, aga kui just pole teist rahaga segada, siis Batiste is your man!

Macadamia tooted on muidu igal pool superkiidetud ja ma ise ka pean tunnistama, et nende šampoon ja palsam meeldivad mulle väga. Samas on mul Macadamialt sattunud kätte mõned tooted, mille lõhn on mulle lihtsalt VÄGA ebameeldiv. Üks nendest oli mingisugune Macadamia Flawless, mis on pmst 2 in 1 toode, kus on šampoon ja palsam koos. Juuksed jättis superpehmeks, aga lõhn… Ma ei oska isegi öelda, mis selle juures häiris. Lausa lääge vms. Ja kahjuks selle kuivšampooniga on sama jama. Ise maksab pea 17 eurot, aga… Muidugi see on kõvasti maitseasi. Oma töö teeb ta ära küll, aga vot mina teda isiklikult enam ei ostaks. Alles jätan ma ta küll, sest mõtle kui teised kuivšampoonid otsa saavad ja ma pean ennast ….pesema minema.

EI!

Seega, kõik tumedajuukselised hops-hops Batistet ostma SIIA! Ma tunnen ennast nagu pettasaanu, sest Selveris oli see soodushind mingi üle viie euri ja täishind pea seitse. No kurja! Heledajuustelistele Batiste sarjast midagi soovitada ei oska, teie võiksite siis proovida seda TIGI asja, see on ka väga hea.

Vannun käsi südamel – kuivšampoonid on maailma kõige, kõige, kõige paremad asjad!!!!!

Kaks minu nunnut lugejat saavad ka Batiste kuivšampooni proovida. Mine vaata Loverte lehel (LINK), millist sina proovida sooviks ja jäta selle link või nimetus mulle kommentaaridesse. Juba reedel selguvad kaks võitjat

Aeg-ajalt küsitakse minult mingeid kommentaare. Enamasti teemal, et palju ma siis oma blogiga raha teenin. Ma ei ole sellest suuremat saladust teinud ja ma leian, et sellel infol ei ole enam ammu uudisväärtust, sest kaua sa ühte sama asja ikka käiad. Ometi kirjutas mulle ükspäev Buduaar ja soovis minult paari kommentaari. Et mitte siin pikalt heietada, siis ma parem kopeerin siia meie Facebooki vestluse.

BUDUAAR: hei smile emoticon Kuule teen Buduaari artiklit teemal palju eesti blogijad teenivad ja olen sinu blogides ka ringi tuuseldanud sel teemal smile emoticon ja nüüd ma siis soovin sinu kommentaari, olgu see nii pikk või lühike, kui tahes. Küsimusi on kaks smile emoticon 1. Kui palju sina oma blogiga kuus keskmiselt raha teenid? Aga aastas? 2. Kas blogipidamine toob sulle piisavalt raha sisse, et sa saaksid ka üksi hakkama?

Oleks super, kui vastata jõuaksid lähipäevil smile emoticon Pikka juttu ei ole vaja!

Aitäh!

Karin

BUDUAAR: Heips smile emoticon Mari-Leen Albers oli nii kena, et saatis mulle oma vastuse ja nüüd ma siis ootaksin ka sinu oma smile emoticon see lugu ei tule midagi skandaalset, et ära muretse … pealkiri on: kui palju Eesti blogijad tegelikult teenivad smile emoticon Kogu moos

MINA: ma olen nendele samadele küsimustele vastanud vähemalt 10x

erinevatele väljaannetele

BUDUAAR: aga no saada mulle siis kasvõi copy paste tekst nuh grin emoticon

sest buduaaris ei ole seda ilmunud grin emoticon

pliiiiis grin emoticon

see on ikka veel põnev teema noh..

MINA: jaa, buduaaris ilmus artikkel “mitte ainult PEREKOOLIS, vaid MEIL SAAB KA MALLUKAT FOORUMIS SÕIMATA!”. ma arvan, et see oli piisav mu jaoks

BUDUAAR: mina ei teinud seda krt grin emoticon

MINA: ei no ma ei arvagi, et konkreetselt sina tegid grin emoticon

BUDUAAR: miks mina pean olema süüdi… buduaaris on mitu toimetajat ja mina ei vastuta

MINA: aga see oli supernõme ja miks mina pean vast tulema lehele, kui nad minuga on inetult käitunud

mitte otseselt SINA, aga buduaar

BUDUAAR: ma saan aru sinust… aga see on ka ebaaus, kui mina kannatan teiste jamade tõttu grin emoticon

saaks kuidagi need kaks asja lahus hoida.. kui keegi õhtulehes sinust halvasti kirjutab, siis kas sa enam kunagi ühelegi õhtulehe alla kuuluvale foorumile intekat ei anna? grin emoticon ei saa nii..

MINA: täitsa hästi saab muuseas grin emoticon

siiani olen nii teinud ja kohe endal ka kergem

selles uudises mis sa tahad teha, ei ole mingit uudisväärtust, mis see teise saidi kopi paste sulle annaks? pole ju ajakirjandus

BUDUAAR: mul on mitme blogija vastused

see on küll uudisväärtus

ja sa ei pea copy paste tegema smile emoticon

MINA: tore, siis saad oma uudise kätte ju

ja ei “kannata”

BUDUAAR: ma tahan lihtsalt vastust grin emoticon ei pea mitu lk olema smile emoticon

ja ma oleksin väga väga tänulik sulle! smile emoticon

Chat Conversation End

Ma olen kergelt öeldes…ok mitte traumeeritud, vaid lihtsalt naljakas on. Ma olen ju ise ka ajakirjanik olnud ja ma ei kujuta ette, et kui inimene ütleb, et ta ei taha vastata, et siis ma käian kuskil, et PLIISIKAS NAGU!!! PLIIIIIS! MA TAHAN VASTUSEID!!!!!

Ühesõnaga jah, kahjuks Buduaarist lugeda ei saa, kui palju ma teenin ja kas ma “üksi ka selle summaga hakkama saaks”, mida iganes see tähendama peaks

Kes Malluka blogi Facebookis jälgivad, siis peaks teadma, et olen otsinud juba väga pikalt last, kellele anda soe sulejope. See saadeti küll Marile Pengu IN KIDS’i poolt kingituseks, aga kuna see on talle väheke suur, mõtlesin ma, et see võiks ju hoopis soojendada mõnda teist mõnglit, kellele see paras oleks. Ja kujutage ette – EI LEIDNUD!

Paar tükki kirjutasid küll, aga kadusid sama kiiresti ka ära, seega see mantlike kurvalt kotis seisiski. Kuna aga jope kinkinud firma ju selles süüdi ei ole, et mina kedagi leida ei suuda, siis panin mantli täna Marile selga ja ajasin Kardoga õue. Okei, natukene suur on ta jah, aga ongi vähemalt kõik kenasti soojas. Hästi pehme ja mõnus on ta ka. Mari isegi ei röökinud hüsteeriliselt nagu muidu, kui ma talle kombeka selga panen.

Nagu näha, siis meil on majas kindadefitsiit. Labakuid mul nii tillukesi pole (ega jumala eest ei või siis lapsele kududa vms) ja sõrmkindaid ma nii tillukesi leidnud pole. Mingid suuremad on, aga noh, need ta kiskus 200x ära, kuni ma alla andsin ja ta ilma kinnasteta õue lasin.

Aga mis ma selle mantli kohta öelda oskan. Eks need hinnad seal lehel kallid ole, seda küll. Marile saadetud mudel on küll allahindluses, aga maksab ikka üle saja euro (LINK). Samas tunda on ka seda, et tõesti on kvaliteetne asi – pehme, kerge, õhuline ja soe. Mulle isegi meeldib see, et see nii pikk on – ilusti tagument soojas ja. No idee poolest saaks Mari seda vist 2 talve kanda küll, seega 50 euri ühe talve kohta polegi nii paha hind. Eestis seda külma aega ju jagub, saab kindlasti pikalt seda mantliaega “nautida”.

Ma nüüd natukene piilusin seal kodukal ringi ja muidugi kohe nägin Mari mütsiga matchivaid kindaid ka (LINK). Ahjaa, müts on ka ju samast lehest ja oli mantliga kaasa pandud (LINK).

Mis arvate, kuidas mantlike meeldib?

Ma pidin ükspäev suurest õnnest juubeldama hakkama, kui laupäeval märkasin, et Juustukuningad on lõpuks Järve keskusesse poe teinud. Seal polnud mitte vaid juustukuningad, vaid mingi teine väike pood veel nimega HOPS – väike roosa õllepood. Ma plaanisin tegelikult Juustukuningast osta endale jupikese kitsejuustu, aga seal oli nii palju rahvast ja nõnda ma seal kahe poe ees seisin ja hakkasin hoopis kuulama, mida HOPS’i müüjaonu parasjagu mingile mehele rääkis.

Ühesõnaga seda rääkis, et neil on selline lahe pakkumine nagu “kuu kuuspakk”, kus on siis kuus uhket ja erinevat õlut, mille saad selle kuuspakiga ostes lausa poole soodsamalt, kui neid ükshaaval ostes. Mina kuulasin selle lause ära, kahmasin ühe kuuspaki ja tõin koju Kardole. Kuna peale tätoveeringu tegemist Kardo õlut juua ei või, siis ootab kuuspakk praegu erilisemat aega, millal siis neid huvitavaid õllesid mekkida saab.

Tegu ei ole muuseas mitte mingisuguse reklaampostiga. Või noh on, sest ma reklaamin neid, aga keegi mul seda teha palunud pole. Lihtsalt mõtlesin, et ütlen teile ka, et umbes 13 eurtsiga saate lahedas pakendis kuuspaki isale või mehele või sõbrale näiteks kuuse alla panemiseks.

Neil on Facebooki leht ka SIIN, nii et minge kiigake üle, kes Tallinna inimesed on, või niisama suured õllesõbrad.

Mingi aeg ma andsin Marile vanu ajalehti, et ta õpiks rebima. Õppis ka, aga noh, paraku mitte enam ainult lehti.

Ostsin koju potitamiseraamatu  – Mari rebis tükkideks.

Kotist kukkus viieeurine välja – Mari rebis tükkideks.

Andsime talle paberiploki, et saaks joonistada – loomulikult rebis tükkideks.

Kõik ta lasteraamatud – tükkideks rebitud.

Tolmuimeja kasutusjuhend – maailma piseimateks tükkideks rebitet.

Pudelite pealt nokib ära etiketid ja kleepsud.

Ükskord sai isegi ühe raamatukoguraamatu kätte, aga õnneks selle sain enne päästa.

Nüüd me siin elame, kõik kohad paberitükke täis ja vahepeal jälle kuulen kuskilt KÄRRRRRR. Esimese hirmuga alati mõtlen nüüd, et seekord läks mu pass või Mari sünnitunnistus või midagi muud sellist tagasihoidlikku.

Keelan, mis ma keelan ja panen nagu asju ära, aga IKKA ta leiab mingi asja, mis on paberist ja mida saab käristada. Väga hea parenting minu poolt, aga käisin just enne vetsus, tagasi tulin, siis vaatas mulle vastu selline pilt. Muidugi ega ma enne tegin pilti, kui olukorra lahendasin. Ju siis leidis Mari, et “Minu Albaania” on liiga vägivaldne teos.

Kui kellelgi on mingisuguseid dokumente hävitada vaja, siis tooge Marile.

Meil on lambanahad diivani peal ja paratamatult lähevad nad ajaga natsa… koledamaks. Mul üks on täitsa hästi säilinud, aga see mis minu koha all on, hakkas küll juba pulstuma. Ilmselgelt ma vedelen meie peres kõige rohkem Igatahes me täna koristasime usinalt ja mulle meenus, et ma tahtsin selle nahaga juba ammu midagi ette võtta. Ma olin kunagi kuskilt lugenud, et lambanahka saab kergelt koeraharjaga “elustada”, aga meil Lotte on nii uhke vend, et tal on oma Tangle Teazer, seega ma pidin kuskilt majasopist üles leidma selle kõige tavalisema loomaharja. Leidsin ka ja kammisin oma vaese naha ära.

Kui ise loomaomanik ei ole, siis igast suuremast poest saab selle harja paari euroga kätte. Tuleb ju oma mõnusaid nahkasid kenasti hoida, onju!

Kes aga nahatu on, siis tsekka Cheapest Fashion Facebookilehte (siin) sest sealt on minu nahad pärit ja ikka palju soodsamalt kui mujal.

Meil oli eile väga jõulune päev. Käisime kuuse järel, ostsime ehteid, ehtisime kuuske, avastasime, et kuusel saab ehtida vaid tipu, sest muidu Mari ja Lotte viskavad ehted maha ja teevad kahepeale katki. Käisime poes, tegime verivorsti ja hapukapsast, kaunistasime piparkooke ja lõpetuseks korraldasime ekspromt “jõuluse peo”.

Maril ei olnud nii tegus päev, aga lõbus oli temalgi, sest kui Mari lõunaunest ärkas, näitasime talle väikest kingitust, mis ma talle poest ostsin. Mullipüstol! Nii armas, kui väga saavad ühele inimesele siin ilmas mullid meeldida

Palun öelge, et ma ei ole ainuke, kellel kuusk majas on? Ma ei jõudnud lihtsalt enam oodata!

Kui Mari oli väike, siis oli pidevalt mingi “esimene” asi käes. Esimene keeramine ja esimene pea hoidmine ja esimene naermine ja esimene seismine ja esimene samm ja siis… Siis oli ta lihtsalt Mari, kes oli küll igati tore ja mõnus, aga selliseid uusi asju nagu ei tule. Või noh, tuleb, aga need on kõik nii pisikesed asjad, mis ei ole pooltki nii dramaatilised, et saaks hõisata, et lõpuks ometi!

Ühel päeval ma lugesin, et lapsele peaks andma võimalusi asju proovida, isegi kui sa arvad, et ta seda ei oska. Ja kujutate ette, no teie jaoks ehk tillukesed asjad, aga ma olin reaalselt hämmingus, et minu pisikene beebi neid asju teha oskab. Näiteks ükskord ma  tegin pastat ja Mari tahtis samal ajal sülle tulla. Näitasin siis talle, kuidas ma topsist meresoola võtan ja pannile puistan ja minu üllatuseks ei võtnudki ta kämblatäit soola, vaid kenasti näpuotsaga ja puistas samuti pastale. Small things in life…

Seejärel lõpetasin ma talle ise pükste jalga tõmbamine – panin jalaotsakesed sisse ja lasin tal endal pükse jalga sikutada. Ma arvasin, et tema poolest võivad need püksid rebadele ka jääda, aga väga püüdlikult sikutas neid üles. Päris jalga ei saanud, aga julge algus olla pool võitu.

Eile kreemitasin ennast ja näitasin Marile ka, et võta siit kenasti näpuga ja määri emmele peale. No eks ta seal natukene lätserdas, aga inimene vähemalt pingutas ja tegi enam-vähem nii, kuidas ma talle näitasin.

Naljakas, et ma olen ju ise selle võrra ta arengut tagasi hoidnud, kui ma aina eeldasin, et ta ju nagunii ei oska ja mis ta siin ikka siis proovib ja solberdab. Kiirem on ju ise ära teha, aga sootuks armsam on vaadata, kuidas mudilane asju teha proovib.

Muuseas, eelmisel nädalal ütles Mari ka oma esimese lause. Selles suhtes, et ma pean siin Kardo pea pakule panema, sest mind ennast juures ei olnud, aga lugu olla siis olnud selline, et Kardo pani Mari magama. Muudkui pani ja pani, aga ei tahtnud teine üldse jääda. Ühel hetkel küsis Kardo: “Mari, millal sa ometi magama jääd?”, mille peale Mari ohkas südamest ja vastas: “Ma ei tea…”.

Tõstan käed ja ütlen, et tõepoolest olen ma enne siin pühalikult vandunud, et mina enam pikendusi ei pane, sest ma olen nendega oma juuksed ikka üsna katki teinud aegade jooksul. Kui aga Loverte ja Halo mulle koos pakkusid, et ma nende uue tehnoloogiaga pikendusi proovima tuleks, siis ma ikka läksin. Vaatasin seda videot ja mõtlesin, et no mõeldakse ikka igasuguseid vigureid välja, et raudselt see ei saa üldse ilus, mugav ega loomulik jääda.

Boy, was I wrong. Aga eks ma üritan teile siis natukene kõigest rääkida. Ühesõnaga need on päris juustest pikendused, aga neid ei kinnitata reaalselt KUIDAGI sulle pähe, vaid peidetakse su oma juuste alla. Kinni hoiab neid tamiil, mida sa paned pähe nagu juuksepaela, muud ei midagi. Tundub küll jube ebakindel asi, aga kui sa just peapeal ei seisa, siis püsib peas ka suurima tuulega. Vannun käsi südamel, minul veel ta ära kukkunud ei ole.

Nende pähe panemisega on aga nii, et mina näiteks ei oleks saanud neid lihtsalt tellida ja kohe kandma kukkuda. Nagu näete allolevalt pildilt, siis 40 pikkusega juuksed olid esiteks mulle liiga pikad. Õige on see, kui pikendused ei ole rohkem kui poole pikemad enda juuste pikkusest. Muidu ei ole tulemus lihtsalt loomulik. Selles vist see asi oligi, et minu osad juuksepikendused väga… märgatavad olid.

Teine asi on aga see, et mul on endal üsna sirge lõikus, mis jällegi, ei tee soengut loomulikuks vaid imelikuks. No vaadake ise, mõelge kui ma oleks sellega nüüd ringi jooksma hakanud. Suht imelik oleks olnud, eks :D?

Seega oli väga hea, et neil oli kohe varnast võtta üks mõnus juuksur, kes minu juuksed vähe rohkem järku lõikas, et ma oma uut Halokest kanda saaksin. Natsa pidi ta mu enda pikkust ka maha võtma, sest katkine ots küll juustele mingit ilu ei anna. Ma vanasti hoidsin neist kiivalt kinni, aga no las nad minna!

Lõpuks saidki Halod pea poole lühemaks lõigatud ja seejärel sain ma jälle proovida, et kuidas ma need ise pähe saan. Sain muuseas väga kenasti – kes mu Instagrammis sõbrad on, siis @Mallukaz on see koht, kus saab näha, kuidas ma reaalselt 20 sekundiga need kammi abil endale pähe saan.

Mulle endale meeldib, kui on ikka tillukene lokk ka sees, seega tehti mulle sirgendajaga väikesed lokikesed ka sisse ja no siis ma selfitasin kodus lolliks ennast. Nii ilus tundun ma endale nende uute juustega, kuigi need pole üldse nii hirmus pikad, aga hoiavad ilusasti ja näevad terved välja. Mis põhiline – loomulik! Jah, nüüd ma saan aru, miks ilusad inimesed ennast pidevalt selfitavad…

Naljakas on muidugi see, et kui ma need niimoodi SAUH peast ära võtan, siis see vahe on niiiii drastiline, et ma lõbustasin ennast nädalavahetusel sellega, et iga kord kui keegi külla tuli, siis ütlesin, et ou, tseki seda – ja tõmbasin endal pooled juuksed maha. Mul on ikka kummalised enda lõbustamise kombed, aga tõesõna nii ma tegin.

Kardo ütles, et väga ilusad on, aga soovitas omalt poolt enne kuttidega mitte mehkeldama minna, kui oled neile teada andnud, et saad endal 2 sekundiga pooled juuksed maha visata. Muidu see võib natukene hirmutav olla. Aga muidu andke tuld ja kandke pealegi!

Halo Facebooki lehel on näha, et just need, kellel kõige katkisemad juuksed, saavad kõige parema tulemuse. See ongi see, et juuksed pole lihtsalt ühtlased ja nõnda saab “pikenduse” sisse ilusti ära peita. Mitte, et sellega peaks üldse vaeva nägema. Aga no vaadake ise SIIT teiste enne-pärast pilte.

Aga kaua ma ikka leelotan, räägime siis faktidest:

• Pähe panna superkerge ja võtab 20 sekundit.
• Peas ebamugavad pole ja ära ei lenda, aga kui tahad lisakinnitust, võid juuste alla mingi klambri panna.
• Kui sul on ühtlased juuksed, tuleb need enne kasutamist järku lasta lõigata.
• Less is more – ei ole vaja põlvini pikendusi, et saada ilusat ja kaunist tulemust.
• Ei riku oma juukseid mitte üks gramm.
• Osta saab Loverte.ee’st SIIN.
• Pikendusi saab pulli pärast kanda ka habemena ja lapsele nalja teha (mul on isegi pilt, aga ma ei julge näidata, aga uskuge mu sõnu, kui ma ütlen, et see on naljakas).
• Kõik veebipoe ostjad, kes siiski värvivalikuga päris täppi ei pannud, saavad tulla Halo esindusse @ Decoris Showroomi seda välja vahetama õige tooni vastu, samuti aitavad nad sulle juuksed pähe kohendada.
• Juuksed püsivad kena kohtlemise ja komplimentide najal ilusad umbes 5 kuud. Seda muidugi igapäevasel kasutamisel. Kui tahad juukseid vaid pidupäeval pähe panna, siis võivad nad sul aastaid ka kodus olla!
• Need ei pea andma vaid pikkust, sest isegi pikajuukselised kannavad neid just juuste tihedamaks muutmise eesmärgil. Sinna sisse jäävad superhästi ka lokid.
• Halo värvivalik on väga lai, kust leiab ka erinevaid ombre ja triibulisi toone. Ka mul on mitmevärviline Halo peas.

Hind võib alguses krõbe tunduda ja on ka, aga ma ütlen ausalt, et ka “päris” pikendused maksavad umbes sama palju, aga minu jaoks on nii hea see, et ma saan need, naks, ära võtta ja oma pead sügada, mitte ootama 2 kuud hooldust, mis võtab aega ja viitsimist ja… Kõik, kes tahavad oma juustel lasta pikendustest puhata, kuid päris kiilakas olla ei taha, siis super variant teile Mina igatahes kannan rõõmuga. Kes külla tuleb, seda ehmatan juuste peast tõmbamisega ka ja see on teile puhta muidu! Kui Kardo õhtul kodus viitsib, siis ma teen teile ka selle video, see on liiga dramaatiline, et vaid endale hoida!

Nagu ma teile juba väga jupp aega tagasi rääkisin, siis ma olen teile võlgu oma kummarite näitamise. Mind teenisid ustavalt pea kaks aastat Maximast ostetud kummikud, mis maksid heal juhul kolm euri. Paraku lõpuks tuli ka nende tund ja mul oli vaja uusi jalanõusid, mida kiirelt jalga tõmmata ja millega hea aias ringi kooserdada. Kuigi nad välimuselt on täitsa ilusad ja roosad, siis mingil põhjusel tellisin ma need endale number suured ja ainuke põhjus, miks ma ei kanna neid näiteks tööl, on see, et need teevad sellist blop-blop-blop häält. Eks see ole mu enda kiitsakate sääremarjade süü kah.

Nagu võite arvata, siis tavaliselt kui mul kummikud jalas, on mul seljas kodudressid ja juuksed nõretavad rasvast ja seljas on leivajahune pluus. Seega ma ei ole kunagi taibanud õiget hetke tabada, et nendega pilti teha. Nüüd eile, viimases hädas, sundisin Kätut keset ööd minu maja ees paar pilti tegema, et saaks ükskord selle asjaga ühele poole. Kummarid on pärit SIIT. Minu värvi enam pole, aga enam-vähem samasugused, ainult roosad.

Hästi kerged on nad, mis on hea, sest neid on mugav kanda. Paraku teeb see ka Maril nende kandmise kergeks – ta kannab neid vetsupotti, õue, vanni, kuivainekappi…Aga noh, need on õnneks piisavalt suured, et on kohe näha, kui need vanni loobitud on.

Kui ma juba Crocsidest räägin, siis mul on teile muuseas kahed Crocsid ära ka anda. Täitsa minu enda omad, okei, Marikese omad, aga ta pole neid kunagi kanda saanud, sest need on talle mõlemad liiga väiksed olnud. Ma ütlen kohe ära, et see Crocside mõõdutabel minu meelest küll väga paika ei pea, sellest see viga tekkinud ongi. Aga kellel väiksem beebi, siis jalanõud on ilusad ja mõnusad ja samuti kerged. Hea toas kanda näiteks, sest ilmselgelt õues kandmiseks meil enam ilma pole.

Vasakpoolsemad sandaalid (SELLISED) on Crocsi suuruses 5 ja parempoolsed (SELLISED) on Crocsi suurus 4. Ma ei tea, mis see adekvaatne number olekski, mis sellele vastab. Ma julgen pakkuda Mari jala järgi arvestades, et vasakpoolne on mingi 20 ja parempoolne ehk 19? Ma pead ei anna, aga umbes nii ma pakun.

Ma olen neilt küll sildid ära võtnud, aga ma just eile uurisin neid ja jõudsin järeldusele, et null korda kantuna ei ole see vast probleem need siiski kellelegi ära kinkida.

Loosis osalemiseks kliki ainult like Open24.ee Facebooki lehele ja jäta mulle kommentaariks, et kumba paari jalatseid sa võita sooviksid. Kaks õnnelikku selguvad juba reedel, kes oma pisitütrele sellised nunnud ja mugavad jalatsid jalga panna saab :))

Ma vahel loen siin teiste blogidest asju ja löön imestusest käsi kokku. Esiteks – on alles kõikidel teistel kaasasündinud meisterdus- ja kokkamisoskused. Eks siin mina ka muidugi teinekord midagi kokku klopsin, aga olgem ausad, 90% asjadest, mida ma üritan, lihtsalt ei kuku välja. Näiteks viimased leivad, mis ma kokku keerasin, maitsesid nagu jahuplaat ja kõvastusid tunni ajaga nii ära, et ma oleks võinud neid külmrelvana kasutada. Teiseks, KUST SEE AEG VÕETAKSE, ET NEID KÕIKI ASJU TEHA?

Tahtsin mina ka kuuseokstest mega kaunistust teha, lõpptulemus oli ikka see, et mul oli nii kiire ja ma ei osanud midagi teha ja ma viskasin nad vaasi, ning pritsisin mingisuguse mürgiga kokku, mis tahtis kunstlumi olla.

Ega see mind tavaliselt ei heiduta. Ikka mul järjest tekib neid plaane ja mõtteid, et mida kõike grandioosset ma süüa teen või valmis meisterdan. Aga lõpptulemus on ikkagi see, et ma tulen töölt koju, nutan natukene selle segaduse peale, lükkan harjaga raja sisse, et inimlik liikuda oleks ja puhkan vähe diivanil. Seda niikaua, kuni tuleb Mari ja loobib mu raja jälle asju täis, mille peale korjan ma need ikkagi mingisse mänguasjakasti kokku, mille ta minuti pärast uuesti maha valab.

Eilseks oli meie köögis selline seis, et kui süüa tahtsid, pidid vannitoas endale taldriku ja kahvli ära pesema. Seda seetõttu, et noh, köögi kraanikauss on KAAREGA täis ja seal ei mahu midgai tegema. Nõudepesumasin on mul muidugi ka, aga see läks katki ja isegi seda ma ei suuda ära teha, et helistaks siis parandusmehele (kust ma saan mingi parandusmehe üldse?), kes selle korda teeks. Ja hoidku jumal selle eest, et keegi sealt seest siis nõud välja võtaks ja ära peseks. Oh ei! Seal sees asjad elavad juba uut elu oma hallitusemaailmas, aga minu lahendus on seda ust lihtsalt mitte avada.

Magamistuba näeb välja nagu mingi kodutute pesitsuspunkt, mida ma ka iga päev luban endale koristada, aga siis juhtub elu. Noh, et tuleb tööle minna ja töölt tulla ja Mariga sustriitada ja süüa teha ja siis ongi, naks, öö käes. No mida ma siis koristan ja millal? Nädalavahetusel nagu võiks, aga ma ei tahaaa-aaa-aa-aaa! Ma tahan lihtsalt olla ja lamada!

Olgu jumal armuline, et mul kord nädalas koristaja käib, ilma temata oleks ma ennast ammu mättasse löönud. Peakski uurima, et millal tal “jõuluvaheaeg” tuleb, et teaks inimesele boonustki anda selle eest, et ta minusuguse prükkari jama koristama peab pidevalt, aga no, nagu öeldud – olgu jumal talle armuline ta teenete eest!

Magamistuba ta mul siiski ei korista, sest ma nii südametu ka pole, et ma vaese inimese sinna põrgulõksu saadaks, kus on kuhjades ja kuhjades riideid. Kas mustad või puhtad, kes seda teab? Jumal teab, mida ta sealt veel leida võib?! Ei, eks ma pean sinna ikkagi mingi hetk ise sukelduma, aga noh, millal ometi?

Mari tuba tahab ka koristamist, aga no vaevalt, et ma sinna enne jõuan, kui enda omasse. Ja kassi liivakastid peaks ära puhastama? Jumal tänatud, et nad õues käivad, muidu oleks mul vist pool elamist täis situtud.

Samas ega on ka, iga jumala päev astub keegi meie majas kuse või sita sisse. Halvimal juhul mõlemasse. See mõte viib selleni, et äkki ma peaks Lottet VEEL rohkem õue tassima (kuigi kogu aeg tassin), aga no jeesus mul pole aega mitte midagi siin maailmas teha, välja arvatud ilmselgelt selle postituse kirjutamine.

Pean tööd tegema, last kasvatama, Kardole aega leidma, Lottega kooli minema, kui väga rõve tünn olla ei taha, siis peaks trenni minema, kunagi kaalusin isegi autokooli läbida (aga hui!), süüa on vaja teha, mingilgi määral koristada ja lisaks on mul veel blogiga mingid teemad ja lepingud ja koostööd ja pildistamised, mis tahavad ka tegemist ja….

Ja siis ma loen blogist, kuidas teised meisterdavad imeilusaid kitsesid, mis võttis raudselt nelisada aastat aega ja nüüd on neil ilus kodukaunistus (jep, tsau Aili!) ja mis mul on? Mul pole MIDAGI, sest mul POLE AEGA?! Kust teised selle aja võtavad? Kas teised ei ela mingit elu või… Või olen mina ainuke saamatu, kes ei oska lihtsalt elu elada?

Mul on tunne, et iga päev libiseb niiimoodi NAUHTI mööda, korraga on kell 23.00 ja pole jõudnud nagu midagi teha ja kuidagi olla, kui tuleb juba magama minna, et ärgata ja tööle tulla. Õnneks vähemalt tööl pole segamini ja isegi kui oleks, ega ma siis ei koristaks siin ka.

HELP PEOPLE! 

Kes ei tea, siis blogijatele on mingi asi nagu vlogmas välja mõeldud, ehk siis 24 päeva postitan ma siia videokese. Eile juba ka tegelikult postitasin, aga vaatame, kaua ma seda teha viitsin. Kui ma poleks sellega kaasa läinud, siis ma oleks teile oma kuusevargusest lihtsalt kirjutanud, aga nüüd rääkisin siis videos

Video kvaliteet paraneb mutrivõtmega, minu hääl seevastu mitte iial ja ei millegi abiga

Ma ütlen ausalt, et minu jaoks on hea hommikusöök alati olnud mingi munaroog, eelistatavalt peekoniga. Igasugused müslid ja asjad ei ole mind tõmmanud, sest proovitud kraam on alati üsna maitsetu olnud. Kui aga mulle kirjutati Lizi’s Granolast ja pakuti, et ma võiksin nende granolat proovida, siis jäin siiski nõusse. Ainuüksi selle pärast, et ma lugesin nende kodulehtedelt nii ilusat juttu, et tekkis kohe tahtmine proovida. Kes siis ei tahaks tervislikum olla?

Sain siis mina kätte suure kastitäie granolat ja esimese asjana jäid mulle silma sellised tillukesed minipakid. Oli õhtune aeg ja hommikusöögini veel palju aega, küll aga oli meie sõbrake Ivo lahkesti nõus neid testima. Ausalt ta oli skeptiline, ma olin ka. Pakil oli kirjas, et lisada 3 supilusikatäit VETT ja kõik, siis ei uskunud me keegi, et see väga hea saab olla.

Vesi lisatud, segasime natukene ja kujutate ette. Oligi täitsa mõnus söödav kraam, mida ma kujutan ette, et on superhea näiteks kooli või tööle kaasa kahmata. Eriti see osa, et piimagi ei ole tarvis, aga kõhu täidab mõneks ajaks ära küll ja mekkis isegi mulle, vanale müslivihkajale, väga hästi. Nii mõnusad suured pähklid on sees ja tõepoolest maitsev.

Pakis ei olnud ainult miniversioonid, vaid suured kotid head-paremat ka. Ühel päeval kui sõbrad külas olid, tegime siis suure maitsmise. Igaüks sai piimaga kausi ja kukkusime siis maitsma. Ütleme nii, et arvamusi oli erinevate maitsete suhtes seinast seina, aga põhimõtteliselt meeldisid meile pea kõik erinevad maitsed.

Lizi’s Belgia Šokolaadi Granola – oli pea kõikide lemmik, välja arvatud minu. Mitte, et see mulle maitsenud poleks, aga mul oli lihtsalt oma lemmik ja šokolaad seda üle trumbata ei saanud. Teised leidsid aga, et väga mõnus tummine šokolaadimaitse ja mõnus shoksine piim on nende meelest ideaalne hommikusöök.

Lizi’s Melassi ja Pekaanipähkli Granolast sai minu vaieldamatu lemmik, no lihtsalt nii hea. Suured ja mõnusad pähklitükid ja mõnus, natsa magus järelmaitse ja hästi krõbedad kaerahelbed. Tõesti naljakas, et ma ei ole noh mingi müslifänn, aga seda olen hommikuti söönud siin küll ja muudkui kiitnud. Eriti hästi meeldib mulle see, et ka Marikene leiab, et need granolad on väga maitsvad ja sööb neid samuti piimaga väga hea meelega.

Ühe paki andsin sõbrannale ka mekkimiseks, et ikka võimalikult erinevaid arvamusi saada. Kätu valis endale välja mango ja makadaamia granola ja jäi samuti rahule. “Väga hea müsli on! Pole nii rasvane ja magus, kui poe omad. Mangotükke võiks muidugi rohkem olla, aga need maitsevad väga hästi seal sees. Poeomadel tavalised need puuviljatükid suht maitsetud ja imelikud. Pähklid olid ka suured ja mõnusad!”. No vot siis, palju rahulolevaid testijaid ja kliente meil siin jalaga segada!

Mida ma siis lõpuks öelda oskan? Kas maitses? Jah, maitses küll! Kas ma ostaksin seda ise veel? Seda me siin eile ka arutasime ja jõudsime järeldusele, et ostaks küll! Mulle meeldib mõte, et kui ma söön midagi, et see on mu kehale hea. Jah, selle unustan ma siis ära, kui ma hessiburksi või pitsat õgin, aga seda enam! Need granolad on tervislikud kõigile, eelkõige aga neile. kellel veresuhkruga jamad. Ma ei jõua teile siin väga teaduslikku juttu ajada, aga keda huvitab, siis lugege ise Lizi’s kodulehelt SIIT!

Väike lahe ideekene nende Facebooki lehelt ka – kuidas ise mõnusast granolast teha veel mõnusam müsliballoon, mis on 100% tervislikum, kui see jama, mida sa poest “tervisliku” pähe ostukorvi poetad.

Koostisosad (8-10 batooni jaoks):

225g Lizi’s Granolat (vali oma lemmik!)
75g tükeldatud mandleid (või mandlilaaste)
50g tükeldatud Brasiilia pähkleid
150g mett
45g pruuni suhkrut
30g võid
25g kookoshelbeid (vabal valikul)
Soovi korral võid maitse lisamiseks kasutada ka vaniljet või kaneeli ning segule veel omale meelepäraseid pähkleid/seemneid ning kuivatatud puuvilju/marju lisada.

Juhised: keera pliit keskmisele kuumusele ning aseta panni mesi, pruun suhkur, või (ja maitseained). Oota kuni suhkur on sulanud ning koostisained segunenud. Võta pann tulelt ning lisa segu ülejäänud kuivadele koostisosadele. Sega korralikult. Vala segu sobivasse küpsetuspanni ning suru see tugevalt ja ühtlaselt anuma põhja (võid kasutada ka küpsetuspaberit, et hiljem küpsetatu lihtsamini kätte saada). Küpseta 150-kraadises ahjus 20 minutit. Eemalda ahjust ning lase granolasegul täielikult jahtuda, seejärel lõika välja sobiva kujuga batoonid. 

Ma tean, et nii mõnigi mõtleb nüüd, et kust neid osta saab ja kui palju nad maksavad ja kõike selliseid asju. Ma olen kindel, et kui te vaatate nende Facebooki lehekülge, saate te hästi palju targemaks. See asub SIIN!

Ega see postitus nüüd nii ka lõppe, et keegi teie seast seda head kraami proovida ei saaks, oh ei. Lausa kolm inimest võidavad endale neljase komplekti mõnusat Lizi’s granolat. Selle jaoks ei ole tarvis teha mitte midagi muud, kui uurida nende Facebooki lehelt erinevaid maitseid  SIIT ja jätta mulle kommentaar, et millist nelja maitset sooviksid sina oma kingipakis näha. Juba reedel selguvad kolm õnnelikku!

Tervislikke hommikusööke meile kõigile! 

Mäletate ma rääkisin, et käisin Pandoras ja sain laheda kingituse, eks? Kes ei mäleta, siis kiigage SIIA. Ühesõnaga sain ma nende turundusjuhiga nii hea jutu peale, et hakkasin vaesele naisele nagu uni peale käima, et minu lugejad tahavad ka raudselt Pandoraga ennast ehtida. Tahate ju eks? Ka tema leidis, et olete mul tõesti usinad ja tublid jälgijad ja loomulikult väärib üks teist luksuslikku Pandora käeehet.

Sellist iludust talvekollektsioonist oleks vist raske mitte soovida…Igatahes vot just sellise kauni ehtekese ma siin täna loosi panen ja et sul oleks võimalus seda võita, pead sa tegema ainult üht – kirjutama mulle siia, et kellele sa selle kauni võru kingiksid. Kui aga on kindel plaan see kümne küünega endale hoida, siis ütle ikka sõna sekka, et mis puhul siis sina sel aastal nii ilusat jõulukinki väärid.

Loosimine toimub 15. detsembril, et võitja oma auhinna ikka kuuse alla sokutada jõuaks!