Eile ohkasin ma Kardole, et kuigi nüüd võib iga päev asjaks minna, siis ma olen juba kuidagi vaikselt ära harjunud selle igavese rasedusega. Et ma olin ju 100% kindel, et Lemps tuleb kuupäevaliselt veel enne Marigi, aga nüüd pole mul isegi imeväikest tunnet, et ma üldse kunagi siin ilmas sünnitama hakkan. Kardo lohutas, et esiteks paar päeva on ju veel aega ja teiseks vaevalt, et ma nüüd päriselt rasedaks jään. “Raudselt jään!” pööritasin ma silmi.

Kell neli hommikul ärkasin ma selle peale, et nagu ikka, võtta Renniet ja minna pissile, kui ma avastasin, et… ma vist ikkagi ei jää eluks ajaks rasedaks. Nimelt on hakanud limakork eralduma ja nagu Mari sündimise päeval, tulid tagasi ka päevadevalu laadsed tooted. Tänaseks on rasedust täpselt 39 nädalat.

Otseloomulikult ei suutnud ma siis enam magama jääda, vaid mõtlesin ainult sellest, et mul pole ju kõik veel valmis ja nõud on pesemata ja asjad uude kummutisse panemata ja lõuendid seina panemata ja raudselt on haiglakotist veel midagi puudu ja…Niimoodi ma seal vedelesin ja mõtlesin, kuigi ma teadsin väga hästi, et loogilisem oleks hoopis magada, sest ma olin selleks ajaks saanud ainult kolm tundi und. Mingi viis läbi sain ma korra sõba silmale, aga tunni pärast ärkas juba pissihädaga Mari ja siis ma enam magama ei jäänud.

Hetkel on kell 7 ja ma olen jõudnud duši all käia, jalgu sheivida, juukseid maskitada, teed keeta ja nüüd vaatame Mariga TLC pealt mingit kääbustesaadet. Kardo ei lase ennast heidutada sellest, et täna tuleb üks JUBE  imeline päev ja põõnab rahumeeli edasi. Oodaku ta vaid, eks ma varsti ajan ta üles, sest kaua me peame Mariga siin nädalavahetuse pannkooke ootama?!

Mu kõige suurem mure on hoopis see, et mul on mega nohu ja köha ja ma tõesti ei kujuta ette, et kas ma siis annangi selle kohe vaesele beebile või? Ehk on keegi veel sellise külmetusega sünnitama läinud ja jagaks kogemust?

Igatahes, mis siis muud, kui nüüd jääb üle ainult… oodata. Uuuh, nii hirmus! Ja nii põnev! aga rohkem hirmus. Ja ikkagi põnev. Ütlesin Marile ka, et emme toob nüüd varsti väikse tita koju, mille peale raputati pettunult pead: “mkmmm!”. Nagu näha, siis tulevane suur õde ei ole asjast just vaimustuses, eks näis, mis näo ta siis pärast teeb.

Teid ma hoian ikka kursis, aga ma usun, et rohkem FBis, mis ma siin sada korda ikka blogin sellest, eks. Hoidke siis pöidlaid, olge inimesed!

Nagu ma eile kell 4 ärkasin, siis ma teadsin, et see saab olema see päev, mil ma lapse saan. Eks ta natukene hirmus oli küll ja nõnda üritasin ma oma mõtteid mujal hoida, et mitte liigselt pelgama hakata. Koristasime magamistoa ära, panime pilte seina, pesime pesu ja olime muidu tegusad, toonuste vahesid ma isegi mõõta ei viitsinud. Mul on selline asi, et ma nagu kuidagi usaldan enda keha ja sisetunnet ja ega see teadmine, et toonused on 10 või 6 minuti vahega, see ei annaks mulle ju suurt midagi. Pigem ootasin lihtsalt seda tunnet, et nüüd oleks õige aeg minna.

Mingi kolmest läksid juba toonused nii valulikuks, et ma pidin natukene sügavamalt hingama ja umbes poole neljast hakkasin ma ka kaasa puhkima. Ema tuli siia, et Mari enda juurde võtta ja mina, kes ma olin umbes pool tundi istunud, sain püsti tõustes aru, et käimisega on juba kehvasti ja päris-päris valus on, seega tellisime takso, et ITKsse sõita.

Mu sihiks silme ees oli olla võimalikult lõdvestunud ja rahulik, kuigi jah, eks ma paar hirmupisarat valasin. Haiglasse jõudsime 16:20 ja sellel ajal oli avatust juba 4.5cm, mistõttu suunati meid kenasti sünnitustuppa. Sain endale selle naljaka kitli selga ja no selleks ajaks oli küll nii, et valu ajal proovisin ennast täiesti välja lülitada ja mõelda, et muud ei jää üle, tuleb avaneda, lõõgastuda ja proovida selle naljaga ruttu ühele poole saada. Seega kuigi mu külmetusest tulenev keha oleks tahtnud pigem haiglavoodis valutada, siis ajasin endale kargu alla ja koperdasin… järiga(?) mööda palatit ringi, õõtsutasin oma tagumenti, lõdvestasin käsi-jalgu ja iga tuhu ajal uuuutasin korralikult kaasa.

Aga voodil tahtsin ma teha samasuguse pildi nagu kolm aastat tagasi. Seega vasakpoolne on tehtud 10.10.13 ja parempoolne 08.10.16. Kohaks ikka ITK, aga tuba oli teine, väiksem seekord.

Ühel hetkel tundsin, et valuhood on nii intensiivsed, et ajavad oksele. Nõnda sain ma ära nautida olukorrad, kus mu terve keha on toonustest halvatud, mina samal ajal kontrollimatult oksendamas. Samuti vaheldusid mul külma- ja kuumahood. Naljakas oli aga see, et ma mõistsin ühel hetkel oksendades, et ilmselt peab mul olema kohe-kohe täisavatus käes, sest aktiivsünnituse raamatus oli seda just nii kirjeldatud ja nii oli ka Mari sünnitades. Seega palusin ma ämmakal avatust kontrollida ja tõepoolest, oligi 9cm! Aga kuna ma nii lõdvestunud olin, siis oligi naljakas, et valuhoo ajal oli to-hu-tult valus, aga nende vahepeal sain ma täiesti adekvaatselt juttu puhuda ja minu meelest viskasin Kardole isegi mingit nalja seal. Mäletan ka mõtet, et valu-valuks, aga see iiveldushoog oli isegi nagu hullem, et ma lootsin, et need vähemalt üle lähevad, et siis saaks edasi panna.

Siin pildil olin ma just oksendamast tulnud ja teadsin, et mul on umbes minut “elu nautida”, enne kui mu keha jälle valulaine tabab. Siis ma avastasingi enda üllatuseks, et päris naljakas on 9 cm avatusega veel ringi joosta ja öelda “Kardo, tee pilti, et ma teaksin seda vaadates, et ma enam kunagi sünnitada ei sooviks!”, aga pildil ma olen küll kuidagi liiga õnnelik :D

Ega ma teadsin küll, et nüüd enam kaua ei lähe. Kell oli juba kuus läbi, äkki paarkümmend minutit, kui ämmakas ütles, et kui hakkan tundma pressimise tunnet, või et kui veed ära tulevad, et siis Kardo teda kutsuma läheks. Siis küsiski Karts mu käest, et kas ma ka seekord soovin, et ta toast välja läheks. Ma polnud sellele isegi mõelnud, aga kuna mul nagunii vahet ei olnud, kas ta on seal pressi ajal või mitte, siis ütlesingi, et kui ta nüüd mingi hetk läheb ämmakat kutsuma, et siis ta tõepoolest võiks ise heaga koridori jääda. Mitte, et ma midgai häbeneks, aga no endal oleks ka niru vist vaadata, kuidas Kardo elu eest piinleks. Lisaks ma teadsin, et ega see kaua nagunii ei kesta. Vot nii suured lootused olid mul mu kehale. Ega ma mööda ka ei pannud.

Ja suht mingi pool seitse ma tundsin, et okei, ma tegelikult tunnen küll natukene presse ja tavai, teeme ära selle nalja, mis ma ikka munen. Saatsin Kardo arsti järele ja istusin ise korraks voodile. Kohe kui ta sisse astus, tabas mind valuhoog nii ootamatult, et ma sellega seonduvalt oksendasin täis iseenda, voodi, voodivahed, põrandad…KÕIK kohad. See oleks isegi natukene naljakas olnud, kui see poleks nii räme olnud, sest ma muudkui oksendasin-vabandasin-oksendasin. Ma lihtsalt ei suutnud ennast tagasi hoida, aga noh, eks nad ole seal kõike näinud ka vast.

Ämmakas pani rahumeeli endale mingi kilekitli selga ja kindaid kätte ja siis hakkas mul jälle hirm, sest tegelikult ma suutsin veel neid valusid üle elada küll, pressimine tundus aga jube ja hirmus. Seega kui ma seal voodis käpuli kottoolil lamasin ja ta mul pressida palus, siis ma lihtsalt ei tihanud seda teha ja tegin seda nn poole vinnaga. Tulemust sellel muidugi ei olnud, aga jube valus oli küll. Otsustasin, et ma ei saa niimoodi käpuli hakkama ja läksin ikka selili, kuigi see olla kõige ebasoodsam asend pressimiseks. Ma lihtsalt ei suutnud nii ruttu midagi paremat välja mõelda ja nõnda sain ma ise oma jalgade alt kinni võtta ja häääää-ääää-ääästi kõvasti pressida, nagu ämmakas palus.

Kui Mari sünnitades tundusid valud kohutavad ja pressimine kukepea, siis nüüd oli pigem vastupidi. Valud saab enda jaoks kergemaks teha, aga pressimist paraku mitte. Seega kui ma ühe korra elu eest pressisin ja tundsin, kuidas midagi nagu kuidagimoodi vist sealt välja tulema hakkab ja tahtsin hinge võtta, et ruttu laps välja saada, läks valu nagu nauhti ära ja mina jäin sinna vedelema, laps poolenesti väljas. Mu keha sundis mind pressima ja mu ämmakas sundis mind mitte pressima. Need olid mu elu kõige pikemad 30 sekundit – ma vaatasin aknast välja, kiunusin valust ja korrutasin endale, et ära palun jumala eest pressi, et koheee on kõik. Aga no see oli sama hea, kui sa oksendamise ajal mõtleksid, et ok kle ära korraks oksenda, keha nagu ise pressiks täiega. No kuidagi kiunudes elasin selle 30 sekki üle ja siis pressisin no niimoodi, et sellest annavad praegu märku miljon väikest verevalumit mu silmade ümber :D Ma lihtsalt mõtlesin, et ühtegi presside vahet mina niimoodi enam edasi ei ela ja tuleb selle asjaga hakkama saada.

18:44 sain ma Lende enda sülle ja Kardo tuli tuppa tagasi nabanööri läbi lõikama. 3452g ja 51cm öeldi parameetriteks. Ma ei suutnud selgelt mõelda, mul oli korraga nii külm ja nii palav, ma tundsin, kuidas ma lahisen verd ja mul hakkas koheselt ka pea ringi käima. Seetõttu tehti mulle see süst, mis peaks verejooksu peatama, aga selle tulemusena võib tekkida ka palavik. Nõnda ka mul. Lisame siia juurde nüüd selle, et ma ka enne niigi külmetunud olin, siis tundsin ma peale sünnitust ennast nagu elav laip. Proovisin kuidagi seda libedat last enda peal hoida ja mitte teda oma vappekülmaga maha libistada, ise tundsin kogu aeg, et jään kohe magama. Kõik kohad olid konkreetselt verd täis ja mul oli vahepeal selline tunne, et sinna mul eluküünlake kustubki, sest no nii külm oli ja uni oli ja… Aga siis pani Kardo mulle villasokid jalga ja andis vett ja saime Lempsu tissi otsa ja ma vist isegi korraks panin silma kinni ja.. hakkas parem küll.

Aa, seesuur ka, et kuna mul nii niru olla oli, siis tegin ma sellise tagasihoidliku vea, et kui mulle öeldi, et oleks paari õmblust vaja, siis ma keeldusin nendest dramaatiliselt, sest mul oli nii valus ja ma olin nii hell sealt alt, et ma ei suutnud mõeldagi, et keegi mind nõeluks. Ma täna korraks kiikasin sinna alla ja no ütleme nii, et oleks ikka pidanud laskma õmmelda, sest kui esimese sünnitusega rööviti mult üks sisemine mokk, siis sedapuhku sai järelejäänud ühest kaks :D Põhimõtteliselt on kõik nüüd võrdne ja rahu maa peal, aga no mineeee pekki, kui haiget see teeb. Krt, miks nad kuulavad just äsja sünnitanud naisi, ah?!

Paari tunni pärast lasti meid ITK viimasesse perepalatisse puhkama ja öö läks täitsa kenasti. Paar korda Lemps ärkas ja kisas. Oh jeerum, mis häälega see laps kisab. Mari tegi tavaliselt paar rahulolematut nohinat kui süüa tahtis, Lemps kriiskab nagu keegi pussitaks teda roostes naelaga. Noh, seda kiiremini ma tegutsesin ka, sest seda kisa mu kõrvad kuulata ei tahtnud. Tissi hakkas ta kenasti võtma ja kuigi mina seal köhisin ja nuuskasin ja valutasin ja palavikus vaevlesin, siis Lempsul oli kõik hästi ja tema oli eluga üsna rahul, mis ongi põhiline.

Need pildid on siis täna hommikul tehtud, ehk siis umbes 15h vana Lendekene meiega perepalatis tsillimas ja jalga puhkamas.

Me siis seal vedelesime, minul käidi kõhtu katsumas, Lempsukest kaaluti, vaatasime telekat ja mina veendusin, et ma ei mäleta ikka beebidest midagi, sest mina ei julge teda üldse riidesse panna ja painutada, sest ma kardan tal mingi kondi ära murda oma matsikätega. Kuidas nad nii väiksed on? Ja nii pehmed?! Ja nii udusulesed?!

Kella kahe paiku öeldi meile, et kuna kaal on lapsel normaalne ja mina ka üsna kobe, siis võime kenasti koju minna ja homme tuleb igaks petteks ämmakas last kaaluma, kolmapäeval peame uuesti haiglasse last arstile näitama minema. Seega pakkisime oma kodinad kokku ja tulime kodu poole tulema.

Nii me nüüd kodus oleme. Kätu käis külas beebit vaatamas, minu ema tõi Mari ära ja nõnda nägid ka nemad mu väikevennaga Lende ära. Wolt oli eriti armas ja saatis koos lillekimbuga meile Kardoga mereannise õhtusöögi Kadrioru restoranist, et me esimesel õhtul kodus ei peaks aega ja energiat raiskama söögi valmistamisele ja värava külge oli riputatud kingipakk Lendele ja Marile LoLo poolt. Jeerum, küll on meie pere ära hellitatud, aga no nii tore on natukene nunnutatud ja hoitud olla teie kõigi poolt :)

Seega, kokkuvõttes oskan ma öelda, et kui eelmine kord suutsin ma sünnituse kohta vaid öelda, et appi kui jube ja valus ja õudne, siis tegelikult jube ja õudne see ei ole, ainult valusavõitu teine. Aga no muud moodi kahjuks neid väikseid nubinaid endast välja ei saa. Kõigile rasedatele minu poolt soovituseks ainult see, et olge megaaaaa lõdva, isegi kui see tundub ülivalus ja raske, siis seda kiiremini see valmis saab kah! Ja muidugi minu poolt jaksu kõigile nii rasedaks olemise kui sünnitamisega, aga no no offence, aga olgu taevaisa armuline, et see enam mina ei ole! Jess! Mul on tehtud! Wohhoo! HALLELUUJA! Ei iial enam! :D

Aitäh kõigile, kes meile kaasa elasid ja oma häid mõtteid ja soove teele saatsid, see on teist nii armas! Ja muidugu suured tänud kõigile õnnitlejatele, ma ei jõua teile ju kõikidele vastata, aga teete mul südame alt soojaks küll! Ja edasipidi saate siit blogist lugeda minu elu kahe lapse emana, mis muud!

Kolm aastat tagasi kirjutasin oma esimest korrast (siin), aga nüüd on minu teine kord emaks saada ja päris üks ühele see beebindus paraku ei ole, kuigi sünnitus umbes sinna rada läks. Maril ei olnud üldse komme väga nutta, ta pigem natukene tihkus, sõi ära ja magas edasi. Lende seevastu esimesel ebameeldivustunde tekkimisel kukub täiest jõust kisama, mis käib luust ja lihast läbi. Mida ta tahab? Tissi tahab. Ja magada tahab ka, aga enamasti samal ajal tissi imedes või niisama ennast tissi vastu pressides.

Eile öösel magas ta kella kolmest-kuueni, seega oleks vast patt nuriseda, aga seda nalja, nagu Mariga, seda ei ole. Mari ju lihtsalt sõi ja magas, umbes 2-3 tunniste vahedega. Lende magab küll vahepeal paar tunnikest, aga ikkagi valdava enamuse ajast tahab ta mu küljes olla. Seega ma mõtlesin, et kui mu tissid valutamise ära lõpetavad, siis proovin oma kotti ja lina, ehk talle meeldib mu küljes rippuda. Õnneks Kardo sobib ka, aga mul on aina enam tunne, et kiik on hädavajalik. Vaatan, ehk õnnestub täna kiirelt kuskilt soetada.

Praegu vedelevad nad siin niimoodi.

Täna öösel oli vahepeal küll selline tunne, et issver-sussver. Ühes toas tihkus Mari, siis hakkas Lende konkreetselt läbilõikavalt kraaksuma, meie mõlemad Kardoga olime sellised poolloojas ja tegutsesime nagu masinad. Kardo oli tegelikult sada korda väsinum kui mina, sest üllataval kombel äratab üks korralik tissivalu imetamise ajal inimese päris kenasti üles. Reaalselt on mul iga imetamise ajal tunne, et keegi lõikab väikse žiletiga õhukese viilu mu nibust maha. Kardo ütles, et ma ei teinud sünnitusel ka selliseid valuhäälitsusi, kui praegu imetamise ajal. See on üsna ebameeldiv, aga sama teema oli Mari ajal ka. Lihtsalt piima veel ei ole, aga kohemaid kui ta tuleb, kavatsen ma Lendekese nii kõriauguni täis sööta, et ta õndsamat und magada tahaks. Mitte nagu täna öösel, mil ta sõi kell 1, 2, 3, 5, 6 :D Ja oleks, et ärkaks siis niisama ja kenasti koputaks õlale, et vabandage emake, süüa tahaks. Oh ei, ta teeb silmakese pilukile ja kukub kriiskama. Ja siis iga kord mu hing karjub “eiiiiiiiii!!!”, sest ma tean, et ma pean oma maailma kõige valusama tissi talle imeda andma.

Ma kohe üldse ei mäleta, millal see valu kaob? Nädalaga? Oli ehk midagi sellist? Sest praegu liigun ma kodus ringi oma lodeva palja kõhuga ja valutavate paljaste tissidega, mistõttu pole veel lootust näha pilti minust Lendega – ma ei ole praegu kuigi fotogeeniline. Pigem üks häda ajab teist taga: köha, nohu, nina alla tuli ohatis, tissid valuvad, alakeha valutab, emakas valutab, kõht valutab. Nagu öeldakse – paha siga, mitu viga. Ma vist olen eriti paha siga olnud :D Vähemalt on mul beebi!

Aga täna on ju Mari sünna ka! Tema kolmas kord! Meil oli suur plaan teda äratada ja üllatada õhupallide ja kingitustega, aga tegelikult hakkas kuue paiku Lendeke kraaksuma, Mari tuli segaduses moega meie tuppa vaatama, et mis jama me siin korraldame ja üllatus läks vähe nihu. Te oleks pidanud Mari nägu nägema, kui ta magamistuppa astudes avastas, et see imelik titt, kelle me eile majja tõime, on IKKA siin. Mari nimelt ei arva sellest suurt midagi, et see beebi siin emme-issi süles on ja eelistaks, et ta minema läheks. Eile tõi mulle mitu korda beebikombe ja küsis “kuku?”, ehk siis uuris, et kustkandist ta need tita papud leida võiks, et saaks inimese kenasti ukseni saata :D

Pai ei taha ta igatahes teha ja isegi lähedale istuda ta ei soovi, sest ta ei pea veel Lendekesest suurt miskit. Pole vast hullu, küll ta harjub, kaua temagi vingus näoga “mkmmmm!” korrutada viitsib.

Aga ega kingid ja pallid ära ei jäänud, tulime alla ja siis sai Mari oma kraami kätte! Lelunurgast suure autoraja (sellise), õhupalle, uue veega värvmise raamatu ja ühe kaasaskantava nukumaja. Kõigega jõudis ta hommikul juba natukene mängida ka ja üldse ma räägin kinkidest ja Mari sünnast homme, kui ta täna õhtal on oma peo ära pidanud :)

Vot selline elukene meil siin majas. Kuidagi jube palju sagimist ja nuttu ja nunnutamist ja lapsi ja elu ja armastust. Laiffff!

Eile ootasime ämmakat ja mina tundsin ennast äkki jube nigelalt. Käed hakkasid värisema, pea käis ringi, külm, uni. Jäingi pooleks tunniks Lende kõrvale põõnama ja kui ämmaka saabudes ta beebi üles ajas, siis kostus… no ikka hirmus kriiskamine. Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et ma pole elusees ühtegi beebit niimoodi röökimas kuulnud. Ta läheb nagu nullist sajani mingi kolme millisekundiga. Jätab vahele igasuguse tasase kaeblemise, kohe ikka täie rauaga annab teada, kui midagi ei meeldi.

Igatahes olin ma just ärganud ja nii külm oli, nina kinni, ohatis tegi haiget, nibud valutasid, jalgevahe kipitas, süda oli natukene paha, janu, külmavärinad ja siis see kohutav röökimine tekitas mulle tunde, et ma hakkan ise ka nutma. Kuidagi selline läbikukkunud inimese tunne. Rebenenud ja valutav ja vihase beebiga ja lisaks hakkasin ma mõtlema, et raudselt nüüd ma ei leia aega veel Marile ka nii palju ja üldse tundusin ma endale korraks mingi mõttetu tondina ja selline kurbuselaine tuli peale.

Ma olin ju harjunud beebiga, kes aina sööb ja magab, nagu Mari oli. Lemps aga tahtis kogu aeg tissile, tegi seal mulle jubedalt haiget, magas natukene (süles, sest maha panna ei saanud) ja siis ärkas röökides ja tahtis jälle süüa. Selle hetkeni oli see nagu kuidagi lihtsasti üleelatav olnud, aga miskipärast just siis, kui see ämmakas teda lahti kooris ja ta röökis ja isegi ämmaemand kommenteeris, et issand kui kuri beebi, siis mul hakkas nii kahju endast. Mida ma seekord valesti tegin?

Neelasin pisarad ja rääkisin ämmakale, et lapse imetamisvõte on vist vale, et mul on hirmus valus ja üldse kaeblesin talle natukene enda hädasid. Selgus aga, et meiega on siiski kõik korras, kaalu oli siis veel natikene langenud, aga täpselt normi piires ja arsti sõnul olla kõik ideaalne. Ta lisas ka, et mul on piimapais tulnud. Ma ei saanud aru, et millest ta räägib, sest mina küll mingit paisu ei täheldanud, aga ta kinnitas, et kohe-kohe paistetavad mu tissid nii üles, et ise ka ei usu. Soovitas lapsele süüa anda, et ta saaks ka võtet kontrollida ja tõesti – beebi ainult neelatas ja piima pahises lausa suunurkadest välja. Oligi vahepeal selle uinaku käigus piima tulnud ja kuiiiidas veel.

See on lihtsalt imeline, sest nüüd ongi täpselt nii, et puugin Lendekese piima ääreni täis, siis ta magab paar tundi ükskõik, kus ma ta panen, sööb jälle, magab ja noh, muidugi kakab vahepeal mehemoodi. Piimast mul puudu pole ja vaikselt hakkab see pussitamise tunne imetamise ajal asenduma vähe teravama noaga pussitamisega, nii et progress seegi. Ainult ma pean ise jälgima, et ma rinnale panemise alguses kuskilt lapse kehaosast kinni ei võtaks, sest ma võin kogemata valusööstuga oma haaret suurendada ja kogemata haiget teha. Endale olen küll teinud, sest see on ikka üks räme valu, ma pean tunnistama.

Mähkmevahetusega ja nabapuhastamisega tegeleb Kardo, sest a)ma ei taha tõusta b)ma ei julge teda ta väikestest jalgadest tõsta ja üldse teda väga väntsutada. Ma kardan teda kogemata pooleks murda, ta on ju niiiiii väike. Jalad nagu väiksed rootsukesed all. Õnneks Kardo on julgem ja tal pole selle vastu midagi – ümiseb titale ja vahetab nagu vana ekspert neid riideid ja mähkmeid.

Ja kui ma eile lõuna ajal ennast läbikukkununa tundsin, siis õhtul tundsin ma ennast nagu supermom, sest kui Kardo kaks tundi tulutult oli Mari magama pannud, andsin ma talle täis söödetud beebi ja läksin panin Mari 10 mintsaga magama. Naljakas oli teda kaisutada, ta tundub niiiiii suur ja päris inimene! Selle ajaga hakkas beebi muidugi miskipärast nutma ja selle vaigistas jälle minu kaisu sisse saamine. Ehhe, ma olen ikka selle maja kõikide lemmik. Jehhuu!

Täna öösel ärkas Lendeke vaid kaks korda, kui ma ei eksi, aga nüüd ta nagu ei hakkagi kohe esimese asjana röökima, nagu keegi teda tappa tahaks, vaid on natukene oma märku andmistes leebem, mistõttu sain talle enne tissigi suhu, kui ta oma kisaga Mari üles ajada jõudis. Väiksed võidud igas päevas öös.

Seega ma saan öelda ikkagi, et mul on suht ühesugused tütrekesed. Eriti täna hommikul, kui ma kuulasin Mari protesti lasteaeda mineku suhtes. Ma saan aru, kust Lende oma kõva häälega kisamise geeni saanud on.

Ühesõnaga, kui minu keha lõpetaks mu ümber lagunemise ja ma saaksin oma beebilõhna nuusida ja oma tütrekesi korralikult musitada, siis oleks mu elu juba ideaalilähedane. Ah, who am I kidding, see on juba praegugi ideaalne! Kellele ikka seda lõhnataju ja valuvaba tutti vaja on. Elu peabki ju natukene väljakutseid ka pakkuma :D

Aeg läheb edasi, aastad vihisevad mööda, Elionist saab Telia, puldid lähevad väiksemaks, aga minu üsast tulnud beebid on ikka da best! Ma isegi mõistan, miks inimesed mingi 13 last saavad. Nad on armastuse narkomaanid! Või beebipehmuse narkomaanid. Igatahes parem see, kui heronarkomaanid!

Eelmise postituse all jättis keegi mulle kommentaari, et vaene Mari tundub talle nüüd üks hüljatud ja unarusse jäetud laps, sest ta on kaks päeva lasteaias käinud, kuigi me oleme ju kõik kodus ja saaksime toredasti ühtse perena aega veeta ja uue olukorraga harjuda. Tjah, eks see oleks muidugi kõik teoorias väga kaunis, aga reaalsuses paraku mitte.

Nimelt reaalsuses on nii, et ma olen 90% ajast diivanil siruli, sest käia on üsna tulitav ja üldse komberdan ma ringi nagu mul oleks kaks puust jalga. Seega on mugavam lihtsalt vedeleda ja lasta Kardol endale asjad ette-taha ära teha. Millal mul veel selleks õigus oleks, kui mitte praegu, onju? Vahepeal pean nagunii kargu alla ajama ja näiteks vetsus käima või muud nipet-näpet tegema, aga ega see kuigi meeldiv pole. Nõnda ma siis lebasklen, annan Lendele süüa, hoian teda kaisus, tsillin arvutis, vaatan telekat ja teen kõikvõimalikke asju, mis ei nõua oluliselt liigutamist.

Kui Mari oleks kodus, siis teatavasti tahab kolmeaastane pidevalt tegelemist. Ja kuigi Kardo on kodus, siis esiteks on mul tema abi vaja, teiseks ei sobi Marile sugugi, et Kardo temaga kõiki asju teeb. Ma näen seda ka õhtuti, sest ikka tahab ta minu käest kinni võtta ja üles kutsuda ja minuga palli loopida ja just minuga koos oma asju teha ja mul on nii paha talle öelda, et emme ei saa praegu, sest ta annab titale süüa või hoiab praegu titat vms. Seega tundub mulle kuidagi parem plaan, et ma päeva ajal võtan rahulikult ja kui Mari koju tuleb, proovin Lempsi rohkem Kardole anda, et ise Mariga läbi häda midagi teha. No kasvõi raamatut vaadata või joonistada vms. Homseks plaaniks on näiteks oktoobrikuu Nunnut näitma hakata (see ajakiri, millest ma kunagi rääkisin). Aga terve päeva ma küll seda veel teha ei saa.

Ma ei tahaks päev läbi Marile muudkui ära öelda, aga no mul on tõesti valus ja ma ei saa praegu teda taga ajada ja “sile teed” teha ja kui Lempsu ikka süüa tahab, siis olen see ikkagi mina, kes sellega tegelema peab. Eile näiteks oli päris jube, kui ma Mari magama pannes kuulsin, kuidas Lendeke nutab. Selles suhtes, et esiteks on ta minu beebi ja nutab, teiseks hakkasid mu tissid ja emakas selle peale valutama. Aga ma ei tahtnud Marile ka öelda, et kuule ma nüüd kohe torman minema, sest ma tegelikult teadsin, et beebil on kõht täis ja Kardo saab mingi hetk ta ikka vakka, aga no korraks oli niru seis.

Inimesed paistsid ka muretsevat, et niimoodi Mari ei harju õega never ever ära, aga no olgem ausad, tal on jumala suva sellest beebist. Täna korraks ütles, et “ninni” on. Ja kui tita häält teeb, siis näitab näpuga ja ütleb murelikult “näe…”. Aga ta ei taha lähedale minna ja puudutada seda imelikku olevust, ei tunne isegi mitte huvi sellise tegevuse vastu. Seega on mul tunne, et kui ta nüüd päev läbi siin kodus oleks, siis tal tekiks beebi suhtes pigem vastumeelsus, et saab aina minu süles olla ja tema oleks nagu kõrvale jäetud.

Aga noh, eks ma pean tunnistama, et muidugi panid need kommentaarid korraks mind mõtlema, et äkki tõesti. Äkki tõesti ma juba eos, kolme esimese päevaga imen selles kahe lapse emaks olemises. Äkki tõesti saab Mari vähem minu tähelepanu. Siis ma mõistsin, et tuleb lihtsalt leppida, et paraku hetkel nii ongi. Ma ei saa ju olla täpselt samasugune nagu enne Lende sündi, sest ma sain ka lõpurasedana tunduvalt kabedamalt liikuda ja ma ei pidanuki ennast enne kahe vahel jagama. Nüüd pean ja üks nendest kahest on kolmepäevane vastsündinu. Tundub ainult aus, et hetkel on tema eelisjärjekorras, eks? Ega Marigi ju selle pärast üksinda keldris ei kasva, saame kamba peale kõik siin hakkama, aga praegu on need asjalood jah nii. Natukene ehk ebavõrdselt, aga loodetavasti mitte kauaks :)

Muust jutust siis nii palju, et täna sai Lende esimese vanni ja ma olin nii kade, et mina temaga seal vedeleda ei saanud. Soe vann tunduks niiiii lõõgastav. Mis seal ikka, lepin ise jalavanniga. Aga kuna ma ikka pilti ka tegin, siis otsisin välja pildi, kus 8 päevane Mari issiga vannis käis.

Selle pildiga käib kaasas selline tore stoori, et Mari sittus see õhtu vanni ja kõik see kollane, vedel ja vahune kaka settis Kardole loetud sekundite jooksul kupsikarvadesse, mille välja saamiseks pidi ta need hiljem sootuks maha ajama :D

Ikka hea issi julgustavast käest kinni hoida :)

Päev enne Lende sündi sai Kardo lõpuks kummuti kokku, mille me Sala.ee‘st tellisime. Ma nimelt otsustasin, et kuigi mu ilus roosatriibuline kummut sobib siia tuppa hästi, siis paraku sai Mari kohe aru, kus ma oma meigiasju hoian ja seetõttu leidsin ma mitmeid kordi Mari peegli eest endale lainerit peale määrimas ja huulepulka pähe hõõrumas. Kuna mul neid asju kuskil mujal ka hoida polnud, siis sai selgeks, et vaja on uut kummutit ja roosa saab viia ju Mari tuppa tema asjade jaoks.

Valisingi siis välja täitsa tavalise valge kummuti (link) ja mul oli plaanis see ammu kokku saada, aga Kardo ütles, et see vajab igasugu kruvimist ja liimimist ja naelutamist, mistõttu see muudkui venis ja venis, aga no lõpuks sai see valmis ja ma suutsin isegi Lende sünnal kolm esimest sahtlitäit sinna kenasti ära paigutada. Kaks alumist on veel täita vaja, aga no asju mul jagub siin, seega ma kavatsen selle tegemise ka lähiajal ette võtta, siis kui mul rohkem eluvaimu sees on.

Nüüd on kõik hästi, sest Mari ei saa mu asju kätte ja mina ei pea meikides väikse pingi peal küürutama. Win-win ja seega suured tänud sala.ee e-poele sellise kasuliku kingituse eest, mis meie magamistuppa nii ilusasti sobib. Neil on üldse pakkumises palju lahedat kraami. Vaadake näiteks seda lastevoodit, mis on nagu puust onn (LINK). No iga lapse unustus vist. Ise ka ära ei ütleks sellisest.

Lisaks on meil plaan telekatoast teha siiski kontorituba (ma ei tea miks, tuli vist tuju kontorit mängida). Näiteks see nurgalaud Diego tundub väga uhke (link) ja selle taga saaks kindlasti mina kontorit mängida ja Kardo geimida. Tal nimelt on unistus hüljata xbox ja minna üle arvutiga geimimisele. On inimestel ikka imelikud unistused eks.. Samas see Vista on ka ilus ja vähe odavam.. (link). Igatahes, eks näis. HETKEL ei ole ma suuteline midagi kujundama ega valima ega tõstma ega tegema. Aga noh, enne kui ma tööle tagasi lähen, võiks mul ju kontoritoake olla.

Ja muidugi on Sala.ee poel ka ühele mu lugejale kingitus – selleks on põrandapeegel nimega Gerda (link). Ma mõtlesin, et see oleks selline hea praktiline asi, mis sobiks kindlasti päris paljudesse kodudesse ja mitmete erinevate stiilidega. Ning peegliloosis osalemine on lihtsamast lihtsam! Jäta vaid kommentaariks, et mis on praegu sinu kodusisustusest puudu ja võidki endale juba reedel selle uhke peegli võita, kust ennast imetleda!

Ja ärge te siin arvake, et ma ühtegi postitust ilma Lende pildita üles laseks!

Mul ei ole midagi öelda, aga ma näitan lihtsalt pilte tänasest päevast, loodan, et seegi sobib. Ma lihtsalt ei suuda Lendekest pildistamata jätta. Igas asendis on ta lihtsalt nii väike ja nunnu ja kiisupojukesekene, et lihtsalt pean üles pildistama. Aidake keegi! Mul tuleb muidu jälle lapse esimesest elukuust paks album, nagu Mariga oli. Lihtsalt seekord paremate piltidega :D

Valge tekike ja see roosa “pakkimistekk” on lihtsalt mõlemad nii mõnusad asjad. Valge tekk on lihtsalt pehme ja kerge ja hea beebile peale tõmmata, roosasse on teda mugav sisse pakkida. Mõlemad on pehmed nagu pilvepiir ja jeesuse sõrmeotsanahk. Mõlemad pärit esimesedsammud.ee poest.

Selle kassi meloodia lummas täna Lendet päris korralikult ja ta silmitses seda laulvat kiisukest päris pikalt. Nii kass kui jänes on mõlemad pärit MiniM.ee e-poest.

Jänkut olen ma teile enne näidanud, aga täna mõtlesin neist väikesed sõbrapildid ka teha. Paraku ei arvanud Lende sellisest lollusest suurt midagi ja ei paistnud piltidel eriti õnnelik olevat. Samas, olgem ausad, ta on enamuse ajast sellise näoga, et no püha jumal, mis ilma mina sündinud olen. Ah, küll harjub! Aga jänku on mõmmipesast pärit, kui selle facebooki otsingusse paned, siis leiad kindlasti.

Mul oli täna väga kingitusterikas päev ka, sest esiteks jõudsin ma vaevu halada, et VIST oleks kiiku ka vaja, kui kasuisa NaguUuest mulle sellise isendi tõi. Lendele tõesti meeldib seal sees õõtsuda, aga olgem ausad, talle meeldib igal pool vedeleda, sest ta on ju kogu aeg piima nii täis puugitud, et vähe pole.

Jumala ootamatult kostis täna ukselt koputus, kus üks noormees nimega Siim ütles, et tal on mulle Ülemiste keskuse poolt väike üllatus beebi sünni puhul. Selleks oli siis lillekimbuke ja kinkekaart koos hääde sõnadega. Ma olin jumala üllatunud, sest issand jumal, kes olen mina, et Ülemiste Keskus mulle lapse sünni puhul õnne soovima peaks? Kust Ülemiste keskus teab, et ma lapse sain? Maailm täis küsimusi… Aga kinkekaart kulub kindlasti marjaks ära! Aitäh!

Ja õhtupoole tuli Ave mu Yummikommide varu täiendama ja tõi minu palvel Järvelt kolm pakki ka ära. Ühes nendest peitus kingitus Lendele Mimi Disaini poolt, mis sisaldas MAAILMA kõige pehmemat kombekat (link). Ma tahaks endale ka sellist… Lisaks oli seal rebasekomplekt ja kaks sallikest. Kõik asjad 62 suuruses, seega tuleb natukene oodata.

Ühes pakis oli ka selline asi nagu TUUT, mis on tatrasisuga beebi tugipadi, et teda mugavalt küljele panna (link). Kolmandas pakis oli lambanahk, mille kohta ma olin just mõelnud, et oleks beebile vankrisse tarvis ja nagu nalja, jõudis see Jõgeva nahavabriku poolt kingitusena õigel ajal meie majja.

Nii hull ikka, et neid kingitusi aknast ja uksest sajab, mul on selline tunne, nagu inimesed oleks midagi segi ajanud ja arvanud, et mina see Eesti esimene naispresident olen, et mind niimoodi üle külvavad asjade ja kinkide ja ilusate asjadega. See on nii armas ja tore, et aitab isegi hetkeks unustada, et mu alumine korrus räbaldunud on. Ja see juba on midagi.

Ma mäletan, et kunagi enne Mari sündi mõtlesin, et issand jumal, kuidas ma annan beebile TISSI?! See tundus kuidagi nii imelik, sest minu maailmas olid tissid ikka selle jaoks, et need saaksid kleidi seest välja punnitada ja teisi vahtima panna, mitte titale suhu toppimiseks. Jumal tänatud, et kohe kui laps sündis, tundus tema rinnaga toitmine maailma kõige loomulikum asi.

Mida ma aga enne ei teadnud oli see, et see kõige loomulikum asi on tegelikult kohati väga raske ja keeruline. Nii palju naisi on, kes selle loomuliku tegevusega kimpus on ja tõesõna ei ole see alati mingi meelakkumine, eriti alguses. Esimene päev oli mulle selles suhtes lihtne, et oleneb täitsa beebist, kas ta saab aru, kuidas sellest kinni haarata või mitte. Kui kätte saab, siis pole see esiti isegi mitte valus, seega alguses võib tunduda, et kõik läheb lepase reega. Vähemalt mulle tundus.

Teisel päeval hakkasin ma vaikselt tundma, et nibud hakkavad valusaks tõmbuma. Pole ka ime, sest kuidas peaksidki nibud harjunud olema sellega, et keegi neid iga paari tunni tagant täiest jõust vaakumisse tõmbab. Seega lähevad nibud hellaks ja tundlikuks, lisaks võib juhtuda, et lausa katki ka, sest kuigi ämmaka sõnul on Lende imemisvõte õige, juhtub ikka vahepeal hetki, kus ta ainult otsast kinni haarab ja täie rauaga imema kukub. Piisab vaid paarist tõmbest, kui õrn ja hell nibunahk katki on ja veritsema hakkab. Õõõõh… ei tundu ahvatlev, eks? Usu mind, ei ole ka! Ja seda ei saa vast isegi kuidagi rohkem ennetada, kui kohe imetamise alustamisel alustada ka nibude niisutamisega. Mina kasutan selleks Purelani kreemi, mida ei pea enne beebile rinda andmist maha pesema. Aga nagu näha, siis päris nii imeasi see pole, et kõikidest vaevustest päästaks, küll aga leevendab see olukorda ja lisaks aitab ennetada seda, et nibu kuivab sulle imetamisrinnaka külge. Selle lahti koorimine on niiiii valus!!!!

Kui Lende oli kahepäevane, tuli mulle kerge palaviku saatel piim rinda. Küll ma juubeldasin rõõmust, sest nüüd sain ma beebikese kõhu nii täis sööta, et vaene laps aina kulistas tissi otsas, endal piimanired suunurkadest välja voolamas. Ja sõi nii kaua, kuni lihtsalt silmad kinni vajusid ja pea, kolks, küljele kukkus. Piimakooma!

Lapsele hea, mulle… mitte nii hea. Sest see õnn, et jess, mul on nii palju piima, asendus järgmise päeva hommikuks ahastusega, et APPI, mu tissid plahvatavad! Ja nüüd ma olin seisus, kus mul on kaks lapsesuurust tissi, mis iga paari tunniga nii piima täis lähevad, et konkreetselt varsti tekivad mulle tissidele venitusarmid. Ma tegin isegi pilti, et Triinule saata, sest no see on lausa ebanormaalne, kui suured saavad ühe inimesed tissid olla. Kõvad nagu kivi ja nirisevad piima. Eile näiteks imbus üks rinnapadi läbi viie minutiga, mistõttu lõpuks sain ma vaid nii Lende söödetud, et panin teise tissi alla samal ajal number üks suuruses mähkme, et mitte kõike üle ujutada.

Ka öösel pidin ma magama kahe saunalinaga – üks enda all ja teine selle jaoks, et kui laps öösel sööb, et ma teisest teda läbimärjaks ei kastaks. See on hämmastav, kustkohast see piim kõik tuleb. Ja see vaene laps ei jõua nii palju süüa, kui minul leevenduseks vaja on. Sest vahepeal on konkreetselt nii hull olukord, et ei saa isegi käsi üles tõsta – tissid plahvatavad!

Eile otsustas Lende ennast segaseks süüa ja sõi natukene paremast tissist, siis vahetas Kardo ta mähet, siis jätkas vasakuga, kakas jälle ja suundus uuesti paremale rinnale. Peale kolme söömaaega langes ta jälle piimakoomasse, nii et kui ma kolm tundi hiljem pisarsilmi teda tissiga sorkima läksin, ohkas ta ainult sügavalt ja keeras pea ära, sest ta oli ikka veel ääreni piima täis.

Ma olin hulluks minemas. Käisin sooja duši all, lasin seal tissidel natukene tühjemaks niriseda ja mingi pool tundi oli parem olla, aga varsti oli piim jälle tagasi tekkinud ja mul hakkas juba füüsiliselt nii halb, et ma olin valmis mööda seina üles ronima. Ühel hetkel mulle koitis – mul on ju rinnapump! MIDA ma piinan ennast?!

Pumbates tuleb tegelikult olla ainult ettevaatlik sellega seoses, et kindlasti ei tohi tissi tühjaks pumbata, sest muidu oled sa hiljem veel nirumas seisus, kus sul on veel TOPELT piima tissis. Aga kui ma oma Medela Swingi välja kraamisin ja kokku panin ja see vaikselt nurruma hakkas, siis ma olin ise ka nurrumise äärel. Piima lahises välja, pinge tissidest kadus ja lisaks ei imenud keegi mu katkiseid nibusid, nii et ma sain lihtsalt rahumeeli istuda ja ennast inimesena tunda.

Ega piima saa raisku lasta, seega panin selle hiljem säilituskotti ja sügavkülma. Seal säilib see lausa kuni kuus kuud, nii et raisku ta kindlasti ei lähe. Praeguseks on sinna kogunenud kolm väikest kotikest vedelat kulda. Ja ma ei kujuta ette ka, mida ma teeksin ilma rinnapumbata, see oleks nii valus ja raske. Seega kuigi ka mina kuulsin enne, et ah seda rinnapumpa pole mõtet ette soetada, iial ei tea, kas vaja läheb, siis no ma oleks vist ennast too õhtu oksa tõmmanud, kui mul poleks pumpa olnud.

Ja kui vähegi võimalik, soovitan elektrilist pumpa. Mul Mari ajal oli Innosence pump, mis oli üsna hea, aga natukene lärmakam, kui praegune Medela Swing. Nagu öeldud, see teeb sellist nurrumise häält ja on kahefaasiline. Alguses nn meelitab piima välja ja siis hakkab kõvemini pumpama. Mul pole praegu muidugi mingit meelitamist vaja. Võta aga rinnapadi eest ja lase pudelil täituda, nagu kraanist!

Pildil on siis praegu kogu minu tissimajanduse abivahendid. Mul rinnahoidja kogu aeg kraami täis. Ikka kapsast ja kompressi ja Purelani ja rinnapadi ja… Ja no kurat, paremaks ei lähe! Sõbranna ütles, et tema proovis nibukaitsmeid, et aitasid ilusti. Mul on mingid TommeeTippee omad olemas, aga pole tihanud proovida. Mõtlen kogu aeg, et natukene ehk kannatan veel, ehk läheb ise paremaks? Lisaks teine sõbranna ütles, et tema paar korda päevas pumpas ja andis pudelist, et nibu saaks natukene rohkem puhata, sest iga paari tunni tagant lahtise haava lahti imemine ei aita just paranemisele kaasa. Samas ma ei julge seda ka proovida, kuigi mul on see imeuhke Medela tissimoodi pudel olemas ja puha. Äkki rikun midagi sootuks ära?!

Ok, kaua ma lobisen, üks ärkas, ehk aitab natukene oma lihast ema hädast välja, sest mul on parem tiss just alla andmas…

Kui ma üritan meenutada Mari titepõlve, siis ma ei suuda küll meelde tuletada, millal ta selle va luti suhu sai. Enne sünnitust ma küll tagusin rusikaga rinnale, et MINA küll oma lapsele lutti ei anna, sest MINA olen ju nii hea ema ja loomulikult annan ma talle ise vajaliku koguse lähedust ja tissi, et lutiga poleks mul midagi teha. Aga kui ma vaatan pilte, mis temast 12 päevasena tehti, siis on tal igatahes seal lutt suus nagu miškal. Seega ju siis mingi hetk ma sain aru, et heaks emaks olemine ei võrdu sellega, kas tal on lutt suus või mitte.

Ma olin kindel,  et kui Lende vähegi tahab, siis pakun ka talle lutti. Päris esimesel-teisel päeval ma seda ei teinud, sest ei olnud lihtsalt vaja. Ta sõi kõhu täis ja üldse tahtsin ma teda rohkem rinnal hoida, et tissid harjuksid ja et piim kiiremini kohale tuleks. Piim tuli, tissid ei harjunud ja nõnda võtsin ma kasutusele ema toodud Tomme Tippee nibukaitsmed. Ma ei tea, miks ma neid alguses pelgasin, sest endise 10/10 valu asemel oli nüüd valuaste umbes 5/10st, mis praeguseks, asendades nibukaitsmed Medela omade vastu, on jõudnud sinna punkti, et valus on ainult sekundiks, kui ta rinna haarab. Ma just mõtlesin, et peaks nüüd kaitsmeta ka proovima, aga ma veel ei julge. Äkki homme… Ja üldse ma ei saa aru, kuidas ma nendest kaitsmetest rääkima hakkasin, kui ma mõtlesin rääkida lutist.

Ühesõnaga, üleeile või mingil säärasel ajal märkasin ma seda, et Lende mitte ainult ei söö kõhtu ääreni täis, vaid jääb rinnale niisama “mekutama”. Mitte, et mul oleks midagi beebi hoidmise vastu – ühe käega saab ka asju teha, aga pagan, nibupidi kellegi suus olles läheb asi juba keerulisemaks. Eriti öösiti, jube ebamugav hakkas. Seega proovisin talle lutti anda.

Meil on neid koju kogunenud ikka väga aus ports. Siit ja sealt on neid erinevaid mulle koju sattunud, aga enamuses neist on kõik 0-6 kuud. Need on aga vastsündinule ikka tõesti liiga suured. Meenutasin, et Mari esimene lutt oli Difraxi +/- 2 kuud lutike ja kuigi ma olin kindel, et ma olen ühe säärase juba ostnud, ei suutnud ma seda oma majapidamisest leida. Seega käisime eile peale arstikontrolli Relaxmom poes, kus ma sain kõik eluks vajaliku –  need Medela nibukaitsmed, lühikese imetamispadja, difraxi luti, Aventi vastsündinute luti (igaks juhuks) bandaaži ja mingid padjakesed, mis pidada nibude paranemist soodustama.

No ütleme nii, et Lende on ikka Marisse, sest talle sobis ka just see Difraxi lutt. Ega ta seda kogu aeg ei taha, aga paar korda on sellega tuttu jäänud ja mul on vaid hea meel. Öösel on jube niru, kui mu kaks ainsat varianti on a) magada mega ebamugavalt, sest üks tahab tissi otsas olla, b) äratada Mari kohutava kriiskamisega üles. Eile juhtusid mõlemad variandid, sest Mari ärkas, tuli meie vahele ja siis oli meil VEEL ebamugavam :D Aga noh, maa tuleb täita lastega!

lutisahtel

Hunnik lutte, mis ma maja pealt leidsin. Raudselt neid on kuskil veel.

Ma muuseas olin lausa üllatunud, kui Kätu mingi hetk blogis, et tal oli kuidagi nagu häbi beebit lutiga pildile jätta. See on minu meelest natsa naeruväärne. Me tahame kõik olla parimad emad siin ilmas, aga minu meeles ei anna seda mõõta selles, kui palju sul on piima, kas sa annad rinda, kas sa annad lutti või kas kasutad korduvkasutatavaid mähkmeid. Seega kui ma tunnen, et meie elu on selle lutiga kergem ja laps ise on rõõmus ja rahul, siis mis põhimõtte pärast võitlevat märterit ma endast ikka teen, et nui neljaks ei anna. Ikka annan, kui tahab. Aga seekord proovin teda ehk natukene varem võõrutama hakata, kui Marikest.

Mul sõbrannal oli nii, et elas KUID röökiva lapsega, kes tahtis ainult tissi otsas olla. Oligi pmst lõpuks elav lutt. Ütles, et ah ma proovisin lutti, aga ta ei tahtnud. Tegelikult on lutte ju NII palju erinevaid. Erineva kuju, suuruse, materjali ja jumal teab veel mille poolest erinevaid. Näiteks neidsamu Difraxi lutte on ümara otsaga ja lõigatud otsaga. Marile ja Lentsile meeldivad ümara otsaga lutid. Samas paljukiidetud Aventi sülitas välja. Siiski on ta ka Difraxit välja sülitanud, seega ühe korra proovimisega vast aimu ei saa, et kas tahab või mitte. Mina pakkusin lutti nii, et ma nägin, et nn otsib mida imeda (aga süüa olin just andnud, seega teadsin, et kõht tühi pole) ja siis hoidsin natukene suus tal seda. Neil on ju kohe refleks muidu välja ajada lutt. Aga siis ta nagu sai aru, et kannatab imeda küll ja nii ta seda nüüd natukene kasutanud ongi.

Mina igatahes usun, et miskit paha see ei tee, aga no loomulikult on see iga ema enda valik, kas anda lapsele lutti või mitte. Ei kritiseeri ma kumbagi poolt. Kes tahab see annab, kes ei taha see ei anna.

Kas teie olete oma lastele lutti andnud? Kui jah, siis milline lutt teie beebile sobis? 

Ma olen kogu elu elanud teadmisega, et imetamine peabki hullupööra valus olema. Vähemalt alguses. Tundus tegelikult ka loogiline, sest kui inimene ikka pole harjunud, et keegi ta nibude küljes ripub, siis on alguses nagu arusaadav, et see võiks valus olla. Ka Mariga elasin selle nädal-paar valutamist üle ja hiljem muutus kogu see kammajaa juba täitsa okeiks. Seekord lootsin kah, et küllap kohe-kohe läheb valu üle, aga no ei läinud, mistõttu võtsin ma kasutusele nibukaitsmed ja lisaks hakkasin beebile lutti pakkuma, et ta niisama mu valutavate nibude küljes ei mekutaks.

Täna hommikul avastasin ma, et isegi läbi nibukaitsme oli Lende suutnud mu vasema nibu katki teha. Kuidas, seda teab ainult taevaisa, aga seda tervitatum oli see, et sain vastuse SIET lehelt leitud imetamisnõustajalt, Kristi Arendilt, kes soostus täna mulle appi tulema ja imetamisvõtte üle vaatama.

Kes siis ei tea, siis SIET on Sünni ja imetamise Eesti tugiühing, kust saab endale vaid KOLME EURI eest koju tellida nõustaja, kes sind su muredes aitab. Olgu see siis rinnale saamine, vähene piim, imetamisvõte, võõrutamine, tissistreik või jumal teab mis imetamisega seotud probleem. Muidu on see loomulikult kallim, aga praegu rahastab seda mingi projekt, seega on igaühel võimalus endale väga taskukohase hinnaga nõustaja koju kutsuda. Miks ka mitte kohe peale lapse sündi, et veenduda, et sa kohe algusest peale kõike õigesti teed, sest Kristi sõnul ei tohiks imetamine mitte kunagi valus olla ja ei olegi, kui võte algusest peale õige on.

Selgus, et minu puhul oli asi selles, et ma hoidsin istuli asendis Lendet natukene liiga madalal. Kui ta kõrgemale tõsteti (imetamispadja alla veel üks padi), siis läks asi ludinal. Passisime peale, millal ta suu pärani lahti ajas ja tõmbasin beebi rinnale. Enne ma ise kuidagi küürutasin tissiga tema kohal ja nõnda oligi tal kehvem imeda. Ahjaa, seda kõike proovisime me ilma nibuaitsmeta. Seda Kristi muuseas üldse ei soovitanud ja kui ta seletas, et tegelikult peab ju laps haarama rinda, mitte nibu, aga nibukaitse on nii pikk, et laps seda teha ei saa. Ühesõnaga sain ma paremat rinda anda täiesti valuvabalt ja vasemat vaid väikse valusööstuga alguses. Win!

Tjah, mul oli selle nibukaitsme paigal hoidmisega selline keberniit, seega tõesti juhtus tihti seda, et Lents haakis ennast sinna “otsa” ja mina lihtsalt piineldes talusin  seda, sest noh, vähemalt sööb. Eriti öösel, kus ta oma röökimisega Mari üles ajada võiks. Kannatasin ja imetasin. Nüüd näitas nõustaja mulle ka pikali imetamise võtte kätte ja ma loodan, et ma edaspidi sellega ise ka hakkama saan. Ma küll küsisin, et kas ta võiks eluks ajaks meile jääda ja mulle Lendet tissi külge panema jääda, aga ta miskipärast ei olnud nõus sisse kolima. Eks pean siis ise hakkama saama..

Ma prooviks hea meelega kohe järele, aga kus ma siis saan, kui selgus, et Kristi on ka sidumise nõustaja ja nõnda näitas ta mulle, kuidas Lendet enda kandelinaga külge siduda. Nüüd ta hängib mul küljes ja magab juba sada aastat õndsat und. Nii mugav on!

Ahjaa, luti kohta küsisin ka. Sain nii palju targemaks, et kui laps rinda võtab õigesti ja soostub ka lutti võtma, siis idee poolest pole hullu. Aga kui on probleeme piima tekkimisega või valusa imetamisega, siis nii kaua lutti pakkuda ei maksa. Mul on see värk, et kui ma selle pikali imetamise valutult käppa saan, siis minu poolest imegu seal kasvõi sada aastat. Ainuke miinus on see, et kui ma magama jään ja tissi ripakile jätan, siis ärkan ma nagu täna – üleujutatud voodist.

Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et mul on vist kümne lapse varud rindades. Näiteks kui ma “natukene pealt ära pumpan” just nii vähe, et tiss ikka veel kõva ja piima täis on, aga päris plahvatada ei ähvarda, siis saan ma mõlemast rinnast u 70 ml. Ja see on mingi max 10 minutiga ja sisse jääb veel 4-5x sama palju piima. Kust see kõik tuleb, jumala eest?! Millal see vähemaks jääma peaks? Nõustaja arvas, et kuni kuue nädalaga, selleks ajaks olen ma juba kogemata Kardo rinnapiima sisse ära uputanud. Jumal tänatud, et ma taipasin meie voodisse ka veekindla lina osta :D

Igatahes – soovitan SIET nõustajat kõigile, kes tahavad natukene targemaks saada. Ise ei pea ju kuskile minema ja kolm eurokest ikka leiad väärt nõu eest!

Mulle väga meeldib teile tutvustada ja soovitada asju, mis minule endale meeldinud on, aga mõni asi on lihtsalt selline, et ma ohkan südamest, et kuidas ma küll selleta hakkama saaks?! Just selline asi ongi Medela Swing kahefaasiline rinnapump, mis on peale beebi sündi mul kogu aeg kasutuses olnud, sellest ajast peale, kui piim majja tuli. Minu poolt suurimad tänud Mediq24‘le, kes mulle sellise väärtusliku kingituse enne beebi sündi tegid!

Tean, et on naisi, kellel piimapaisu ei tekigi, vaid piim tekib tissi sisse vaikselt ja rahulikult, mistõttu ei ole pump neile üldse vajalik. Vähemalt mitte nii kaua, kui tekib soov või vajadus natukene kodust väljas käia ja beebile sellel ajal pudelist rinnapiima pakkuda. Minul endal ei ole veel loomulikult plaanis kuskile minna ja ka pudelit ei taha ma veel mõnda aega beebile pakkuda, kuid rinnapump on sellegipoolest asendamatu kaaslane.

Nagu ma põgusalt maininud olen, saabus piim sellise pauguga ja kogustes, et kuigi üritasin kuuma duši all tühjemaks tilkuda ja ise rinda mudides piimast lahti saada, siis oli see kohutavalt raske ja teiseks – VALUS! Ma ei tea, miks ma pelgasin esiti pumpa kasutusele võtta, aga kui ma sain esimest korda selle suurema paisu pealt ära pumbata, oli mul tunne, et ma olen taevas! Kõik inimesed, kelle tissid ei pakitse praegu piimast ja mida annab näiteks näpuga puudutada, ilma, et sa valust tihkuma hakkaks – nautige seda momenti! Ega ilmaasjaga ei öelda, et inimesed ei oska asju hinnata enne, kui neid enam pole. Pehmete tissidega on sama lugu! Kõlab naljakalt, aga ometi valus elu tõsiasi.

Muidugi ei ole pump vaid neile hädavajalik, kellel minuga sarnane probleem liigse piimaga. Ka need, kellel piima vähe, saavad kvaliteetse pumbaga stimuleerida piima teket rinnas ja nõnda suurendada oma vähesed piimakoguseid. Ega beebid ju enamasti söövad ja magavad, mõnikord tunde ja tunde järjest, ega neid aina sööma sundida saa. Siis saabki emme samal ajal näiteks paar korda pumbata, et kehale märku anda, et ou! Juurde on vaja tekitada! Ega see alati vist ei aita, aga enamasti pidi see inimkeha niimoodi töötama küll.

Ja loomulikult kulub pump ära siis neile, kellel kodust väljapoole asja on. Ei ole ju mõttekas lapsele hakata selle pärast kohe pulbrit andma hakata, kui saab mugavalt enda piima välja pumbata ja külmikusse visata. Minu sügavkülmas on praegu ootamas vist vähemalt kümme piimakotikest. Mitte, et ma minekul oleks, aga mida ma selle väärt kraamiga muud teen, kui panen tallele, mustemateks päevadeks. See kestab seal ülikaua ja ehk läheb tulevikus tarvis.

Väljalüpstud rinnapiima saab kenasti erinevatel temperatuuridel säilitada:
1) tavalisel toatemperatuuril umbes 8h (võib näiteks hommikul lüpsta välja samaks päevaks)
2) tavalises külmutuskapis 2-3 ööpäeva  (võib alustada piima varumist üle-eelmisel päeval, kui on ette teada lahusolek)
3) sügavkülmas -18 kraadi C 2-3 kuud
4) sügavkülmas -24 kraadi C kuni 6 kuud

Kuigi ma sain lapse imetamisvõtte õigeks ja enam NII valus süüa anda pole, siis paraku on katkine nibu ikka selline asi, mis nii kiiresti ära ei parane. Seega olen ma eilsest saati “sohki teinud” ja paar korda jätnud vahele toidukorra vasemast tissist (kust väga valus on) ja selle lihtsalt välja pumbanud. Õnneks tekib seda piima nii palju ja kiiresti, et saab vabalt ka kaks korda lapsele ühte rinda anda, sest paari tunniga tekib seda korralikult juurde. Samal ajal saab aga valus tiss rahumeeli paraneda, ilma, et ma pakitsusse sureksin. Eile küsisin imetamisnõustajalt ka, et kas nii tohib, ta arvas, et ikka võib.

Nii hea on see ka, et see on elektriline, sest ma olen kunagi proovinud ka manuaalset ja kuigi sellega saab asja aetud, siis käsi väsib nii himsasti ära. Medelaga saan ma rahumeeli ühe käega pumbata ja teisega näiteks… blogida või titat kussutada. Mitte, et ta seda väga vajaks :D Saab kasutada nii patakatega, kui ka juhtmega.

Pumbata saab ka otse kotti!

Nii et mul on ainult hea meel öelda, et koostööd Medela ja Mediq24.ee’ga loosime me blogilugejate vahel välja ühe imelise Medela Swing rinnapumba+ calma komplekti (LINK), mille väärtus on lausa 175€! Kas pole mitte awesome? Mul küll on, sest see on tõesti kvaliteetne, hea ja ilmselgelt pea igale emale hädavajalik asi, mis tegelikult ju päris kõrbeda hinnaga ja auhinnaks selline asi saada oleks ju eriti hea, eks?!

Et loosis osaleda, jäta blogisse kommentaar, et millist rinnapumpa oled sina enne kasutanud või millist soetada plaanite? Kas elektrilist või manuaalset? Juba reedel loosin välja ühe õnneliku, kes enda emaduspõlve hea pumbaga kergemaks teha saab! 

Ma mõtlesin, et lobiseks vahelduseks niisama ka. Nimelt täna võttis mu ema suurema mugula enda juurde onuga mängima ja see ühe lapsega elu on tunduvalt vaba aja rikkam kui kahega. Eriti kui üks neist on beebi, kelle graafik on umbes selline, et 2h magab, 10 minutit sööb, 10 minutit vahib ringi, siis heidab jälle magama. Võiks eeldada, et mul on täna lausa jalaga segada aega, aga tegelikult läks kõik juba eile õhtul vussi.

Läksin mina rahumeeli Mari magama panema ja juhtus nii, et hoopis jäin ise ka magama. Kui ma ennevanasti ei oleks pidanud kõige mugavamaks kohaks maailmas Mari voodis krõnksus olla, siis eile oli see puhas õndsus, sest ma ei pidanud mõtlema, et kas mul on beebi kuskil külje all ja kas ma keeramisega kedagi üles ajan või mitte. Lihtsalt rahumeeli põõnasin ja teadsin, et beebikene on kenasti Kardoga.

Kell 12 tuli Kardo mind äratama, et ma meie voodisse läheks, aga kuna Lents veel magas, siis ma mõtlesin, et olen natukene üleval ja tsillin netis, kuni ta üles ärkab. Et siis saan süüa ära anda ja magama kobida. Kell pool 2 tegi siis Lende ka silmad lahti ja mina hakkasin süüa andma, kui alla jalutas Mari, kes ennast kenasti minu kõrvale teki sisse rullis ja telekat vaatama asus. Ma ei saanud midagi teha ka, sest Lents rinnal ei hakanud ju Kardot ka alla röökima. Ja saatuse tahtel otsustas ta süüa 10 minuti asemel kenasti 30. Eks oli ka kaua magatud. Seega saime me kõik voodisse umbes kell pool kolm ja ega see uni just kõige kvaliteetsem pole, kui sa oled ühelt poolt kaisutatud kolmese poolt ja teisel pool on üks väike konnapoeg. Aga armas oli ikka. Üldse võtab see hästi kokku elu kahe lapsega – jube ebamugav ja väsitav, aga samas no NII armas, et süda tahab puruneda.

Kella 8 paiku ärkasime me üles, Kardo viis Mari lasteaeda, mina andsin Lendele süüa ja jäin ise ka magama. Ja magasin rahumeeli kella poole 11ni välja. Kui ma ärkasin, siis ma olin suht šokis, sest meil oli täna kell 12 Teesi Zeemanni juures pildistamine ja ma nägin välja nagu mingi… tont.

Ülihelikiirusel panin ma ennast riidesse ja lükkasin mingi meigi pähe, kulmud unustasin loomulikult värvida ja lisariiete kott ununes ka esikusse. Võttemeeskond jõudis ka siia täpselt viimasel hetkel, et saaksime kõik koos Tiskresse sõita, aga ikkagi jäime me mingi pool tundi hiljaks. Ajaks Lende kaela, aga tegelikult olime ise parajad munejad.

Teesi õnneks polnud pahane ja hakkas rahumeeli pildistama, terve aja kiitis ka, et küll on koostöövalmis beebi. Küll väga kortsus kulmuga enamiku ajast, aga siiski magas Lende viisakalt pea kaks tundi ja ainult vahepeal ärkas, et Kardo püksid täis pissida ja minu käe peale number kahte teha.

Ülejäänud pildid pidin nädala lõpu poole saama, vähe siis ei näita neid teile ka. Mina jäin igatahes nunnukese piltidega igati rahule.

Peale fotograafi tulime koju, Lende magas õndsat und, mistõttu oli mul aega teha ära kahe eelmise postituse pildid ja tekst, titt ärkas, andsin süüa, siis ta magas veel kaks tundi, mil ma koristasin ja.. lambist ongi kell juba 10 õhtul. Aga jube hea on see, et me ei pea kumbki minema Mari magama panema, vaid saame siin kenasti vegeteerida, nagu ristirahvale kombeks.

Näete nüüd, terve postitus täis suvalist soigumist, aga vähemalt sain titepilte jagada. Ja rääkides titepiltidest, siis täna nägin ma veel ühte IMELIST titepilti, mille saatis mulle Triinuke. Tema beebi on küll alles tema sees ja ripub seal pea alaspidi, aga sellegipoolest on ta mulle juba praegu nii niii niii armas! Oeh, ma ei jõua ära oodata, et see tegelane ka juba välja kargaks.

Mis muidugi eriti tuus, siis eelmine aasta unistasime Triinuga, et oleme ühel ajal rasedad ja näete, OLIMEGI! Küll ainult paar nädalat, sest minu oma otsustas ju välja karata, aga vähemalt lubadus oli täidetud ja me siiski ju olime ühel ajal rasedad. Mis siis, et umbes 30 nädalase vahega.

Uuh, beebid!

Minult on nüüd mitu korda küsitud, et noh, palju kaalu sünnitusmajja jäi. Ma läksin sünnitama 75 kiloga ja kui ma ennast eelmine esmaspäev kaalusin, ehk siis kolm päeva peale sünnitust, näitas kaalunumber 68. Täna ronisin ma jälle kaalule ja sealt vaatas mulle vastu 64 kilo, nii et see imetamine ikka töötab ja kaalu kukub. Ma isegi täna tegin sõbrannale nalja, et ah, las imeb tissid kasvõi ribadeks, kui see figuurile juba nii hästi mõjub. Aga juhuks kui taevaisa arvab, et see oleks nüüd naljakas, kui nii juhtukski, siis ma ütlen kohe ära, et NALIIII!

Muidugi alla võtta on meeldiv. Üldse mitte rase olla on meeldiv, sest see lõpuraseduse raskus ja häda ja rist ja viletsus on siiani meeles. Kummardada ei saa, midagi teha ei saa. Kena on igal pool ees. Nüüd on nii kerge olla, et ma võiks kasvõi hüppeid teha, kui mul teatud kehaosad vaid laseksid. Veel ei lase, aga noh, ma sünnitasin ka 10 päeva tagasi ja ometi olen ma praegu 11 kilo kergem, kui 10 päeva tagasi. Vot see on alles kaalulangus, võiks kohe raamatu kirjutada “kuidas kaotada 10 päevaga 10 kilo” ja raamatus oleks vaid üks sõna: “sünnita”.

Muidugi ma tean, et ega see kaal niimoodi langema ei jää ja päriselt normaalse inimese moodi saan ma kunagi siis olema, kui ma enda toitumise ja liikumise kontrolli alla saan. Praegu on ainukene hea külg see, et ma joon tohutus koguses vett, mida ma enne ei teinud. Lihtsalt imetamise ajal tekib NII kuiv tunne, et lihtsalt kulistan pool liitrit suvalt sisse. Aga no vaevalt, et see kaal ka sellest vee joomisest langeb, sest samal ajal joon ma ka cocat ja söön komme ja ega ma väga tervislikult ei toitu ja üldse väga ei jälgi, mida ma sisse söön, sest gaase beebil pole, allergiaid ei ole, ainult sööb ja magab, mis ma siis ikka igaks juhuks ennast keelama hakkan. Ma olin nagunii juba leppinud sellega, et ma jään elu lõpuni paksuks vaalaks, vähemalt üheksandal kuul rasedana oli küll selline tunne, et loomakaitse ühel hetkel mu mere poole lohistab ja vabaks laseb.

Ja kuigi praegu olen ma 11 kilo kergem, siis kõhust vaadates olen ma nii… 5dat kuud rase ja kõht on selline hästi pehme ja tühi. Olgem ausad, see oli ka enne parasjagu pekine, nii et oleks ka imelik, kui ta nüüd täiesti lame ja lihastes oleks eks. Aga no ma tahaks kunagi ikka ennast püssiks tagasi saada ja trenni minna. Muidugi sinna on veel aega, sest alles paar päeva tagasi niuksusin ma veel pissideski, nii et päris trenni minekuni peab mu keha ikka kuu-poolteist veel kindlasti kosuma. Olen lugenud, et umbes 2 kuud peale sünnitust olla ok juba millegagi vaikselt alustada.

Seekord mõtlesin ma muuseas alustada veest. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma ei tohi vanni minna (ka kaks kuud), või sellest, et vesi mind raseduse lõpus ja praegu ka mitu korda nii mõnusalt lõõgastanud ja aidanud on, et ma kohe mõtlesin, et tahaks Lendega kuskile ujuma minna. Ja siis ma avastasin, et Reval Spordis saab ujuda ja mitte ainult beebiga, vaid lisaks on seal ka väikelaste ujumistund. Arvestades, kui väga Marile vesi meeldib, siis oleks ju tore kõikide mugulatega ennast niisutamas käia. Eriti kuna uuest aastast jääb Kardo ka koju ja siis saamegi kordamööda lapsi leotamas käia. Kes, kellega, eks seda näis veel. Aga rohkem infot lastega ujumisest leiad SIIT.

Ja no ma muidugi mõtlen kohe tulevikule ka, et ma tahaks ühes trennis veel käima hakata ja selleks on jumping (Reval Jump), see tundub nii lahe ja ma isegi ei teadnud, et seda Eestis kuskil teha saab, aga näed, Revalis saab. Seal on isegi postitants! Ma kunagi käisin ühe korra Pia juures ja see oli super lahe, seega võiks ju nagu ära proovida, ehk hakkab väga meeldima ja minust saab kunagi graatsiline postitantsujumalanna. Kes seda teab! Muidugi praegu peeglisse vaadates ajab see mõte küll naerma, sest sellise lössis kõhu, XXXXL suuruses tilkuvate tisside ja kottis silmaalustega jumalannat pole mu silmad enne näinud, aga noh, tuleb ka kehale anda aega atra seada.

Nüüd aga asja juurde ka. Nimelt pakkus Reval Sport, et kui ma ennast juba paremini tunnen, et siis ma võiks hakata nende juures trennis käima. Nii ise, kui lastega. Lausa abikaasagi lubasid kaasa võtta. Kardo aga ütles, et tema ei viitsi linnas käia ja talle meeldib paks olla (kuigi ta pole :D) seega ei jää mul muud üle, kui otsida endale üks mõnus trennikaaslane.

Eriti hea oleks, kui see trennikaaslane tahaks ka näiteks beebikilosid kaotada ja seetõttu omaks beebit, kellega koos käia minuga beebiujutamises. Aga võib ka olla väikelapse ema, kellega koos käia mudilastega ujumas. Ja no ega ma tegelikult ei ole üldse valiv ja võib olla ka täitsa lastetu inimene, kes lihtsalt tahaks koos minuga hakata trennis käima – muuseas, aastaks täiesti tasuta! Mida mina eelistaks, oleks see, et mu uus trennikaaslane oleks lahe inimene, kellega mul oleks tore aega veeta (jeesus, ma kõlan nagu ma paneks siia tutvumiskuulutust), kes oleks tore inimhing, soovitatavalt võiks ta elada ka siin Nõmme/Männiku/Järve kandis, VÕI omada autot ja viitsiks mind ka peale kahmata, kui trenni minek on.

Et siis… kes tahab minuga koos Reval Spordis hakata trennis käima? Puhta muidu! Pärast oleme megapüssid. Tuus oleks ju? Ei? Jah? Teeme nii? Kui sa tunned, et just sina oled see inimene, kes minuga Revalis higistada tahaks, või beebisid ujutada tahaks, või niisama nautida mu imelist seltskonda, siis kirjuta mulle natukene endast kommentaariumisse või e-mailile marianntreimann@gmail.com.

Kui õige inimene leitud, siis ootame ainult mu alakorruse jumalikku paranemist ja lähme trenni, eks! Sest kuigi eest vaadates ei ole mul hädagi, siis elu lõpuni vältida inimkonnale külje keeramist ma vist ei suuda :D Sundisin Kardot olukorra demonstreerimiseks pilti ka tegema just. No pole kõige hullem kah vist… Kui ruttu teie beebikilodest lahti saite?

Ma loodan, et te mõistate, et lähiajal on põhifookuses beebid, beebiasjad, beebipildid ja kõik asjad, mis on seotud beebidega. Mis teha, kui mu blogi on fokuseeritud alati sellele, mis on mu elus parasjagu aktuaalne ja no mis saaks olla veel suurem ja erilisem sündmus, kui lapse sünd. Mõistan ka neid, kellele titeteemad huvi ei paku, neile soovitan siis mõne aja pärast jälle blogisse tagasi kiigata ja üle kaeda, et ehk olen ma juba midagi põnevamat kah tegema hakanud, kellele aga lasteteemad samuti aktuaalsed on, siis olete blogisse iga päev teretulnud, sest lisaks titejuttudele võite siit pea iga päev leida mõne uue ja huvitava kingiloosi, millest valdav enamus on mõeldud just beebiemmedele!

Kuna perelisa saabumisega sajab meie majja kingitusi uksest ja aknast, siis on mul ainult hea meel, kui saan ka teid vajalike asjadega rõõmustada. Seega kui mulle kirjutas Läti ettevõte YappyKids ja pakkus mulle kingituseks nende beebivoodit, otsustasin ma, et meie beebivoodi on ju tegelikult täitsa korralik ja mis mõtet oleks seda välja vahetada. Küll aga tuli mulle pähe, et ehk on mu lugejate seas keegi, kellel tita tulekul ja üks kvaliteetne voodi veel beebinurgast puudu. Seega ei hakka ma kõike endale kahmama, vaid tahan rõõmustada hoopis mõnda toredat blogilugejat.

YappyKids toodab minu silmale väga stiilipuhtaid mööbliesemeid ja voodipesusid/madratseid lastele. Näiteks nende kummut (LINK) jäi mulle juba Beebikeskuses silma, aga kuna mul oli juba kummut olemas, siis ei hakanud ma seda toona soetama. Mõnusalt suur ja mahukas, lisaks saab hiljem selle mähkimisosa maha võtta ja lihtsalt kummutina edasi kasutada. Ka kõik nende beebivoodid (LINK) on sama mõnusad!

Kummutit ma täna välja ei loosi, küll aga loosin ma välja säärase beebivoodi nimega YappyStar, väärtusega 115€ (LINK). Kuna see voodi on palju funktsionaalsem, kui näiteks see, mis mul kodus on, saab seda kasutada lausa 2-3 aastat! Nimelt saab põhja tõsta kolme erinevasse kõrgusesse. Beebiga siis kõrgemale ja suurema lapsega madalamale. Ära saab võtta kolm pulka, et mudilane hiljem ise voodist välja saaks ja üldse saab ühe ääre täitsa maha võtta, et hiljem seda suurema lapse voodina kasutada, või vastupidi, panna niimoodi enda voodi kõrvale. Kuna madrats seal sees on lausa 120cm, tundub mulle, et kasutusiga võib olla päris pikk! Vahet ei ole siis, kas su enda voodi kõrval või eraldi lastetoas.

Voodi kõik detailid ja ääred on ümardatud, et laps ennast kuskile ära lüüa saaks ja viimistluses kasutatakse vaid vesialusel värve ja lakke, sest me kõik teame, kui maitsev võib lapsele ühel hetkel tema voodiäär tunduda. Materjaliks on voodil puidumassiiv, mis on spetsiaalselt töödeldud oksavaba mänd. See ei emiteeri vaiku ja on sõbralik nii Teie mudilase kui ka ümbritseva keskkonna vastu.

Mulle meeldib väga, et voodi on siinsamas baltimaades valmistatud, kodulähedane ja oma. Ja sellised koostööpartnerid on mu blogisse alati teretulnud, kellel ilus ja kvaliteetne toodang. Kohe lust soovitada, näidata ja no kõige rohkem – ära kinkida! Seega, kui soovid voodi loosimises osaleda, on mul sulle paar palvet:

• Mine YappyKids kodulehele www.yappy.ee ja anna teada, milline toode sealt pakuks sulle kõige rohkem huvi. Sest kuigi seekord läheb loosi see lahe voodi, läheb ka koostöö edasi ja firmal oleks huvi teada, mis eestlastele meeldib ja mida nad järgmine kord kingiloosist leida võiksid. Jäta toote link mulle kommentaaridesse.
• Lisaks võiksite hakata YappyKids Eesti Facebooki sõbraks, sest ka nende Facebooki lehel on palju põnevat infot nende toodete kohta – loosid, sooduspakkumised ja uued tooted. Seega kliki LIKE ja asi ants!

Voodi loosin välja kahe nädala pärast, 1. novembril. Võtjale toimetab YappyKids voodikese otse tasuta koju kätte! Head loosiõnne kõigile, ma loodan, et see voodi aitab ühel teist teha endale koju sama mõnna ja hubase beebinurga, kui meie Lendekesel on!

Ma ei tea, mis toimub, aga kõik ajab mind viimastel päevadel nutma. Iga reklaam, iga pilt, iga uudis. Isegi iga pisem mõte paneb mul pisarad voolama. Esiteks on mul kogu aeg mingi kabuhirm, et esiteks äkki midagi juhtub?! Inimestel juhtub ju kogu aeg jubedaid asju, kuidas saaks olla võimalik, et minul kõik nii hästi on? Ei saa ju olla? Raudselt läheb midagi valesti ja juhtub midagi KOHUTAVAT! Nii ma käingi 90x päevas kontrollimas, et kas Lende hingab, lähen paanikasse, kui tal midagi vähegi viga on (eile avastasin, et tal rinna all mingi turse- appppiiii!!!), öösel ärkan ja kontrollin, et kas hingamismonitor ikka töötab ja muud sellised dramaatilised mõtted. Lisaks see, et kas ta ikka piisavalt süüa saab ja äkki on tal külm või kuidagi halb.

Ja Marist on nii kahju, sest ma kogu aeg proovin meelega mitte talle öelda, et emme ei saa või ala, et ära vehi tita juures vms, et talle ei tekiks tunne, et beebi temast kuidagi olulisem on. Aga no samas ma EI saa temaga ringi joosta, kui ma beebile süüa annan ja ma tegelikult ka ei taha, et ta vehiks asjadega Lende näo ees, sest ma ju kardan nii hirmsasti, et midagi juhtub!

Ma olen vist segaseks läinud. Kardan midagi… halba. Ja siis nutan selle pärast nagu mingi loll. Õnneks need hulluhood tulevad ja lähevad. Süüdistan hormoone. Muud varianti ei ole, sest muidu olen ma lihtsalt hulluks läinud. Näiteks eile tõstsin elutuba ümber  (ok, Kardo tõstis minu juhendamisel), et nautida seda, et külm aeg on tulnud ja saab lõpuks oma biokaminat kasutama hakata. Kraamisin siis toa ära ja hakkasin nutma, sest tuba oli nii korras. Siis nutsin selle pärast, et kui Mari lasteaiast tuleb, siis ta ajab selle nii ruttu sassi. Ja siis nutsin selle pärast, et ma oma vaesest lapsest nii kehvasti mõtlen.

Aga hala lõpetuseks hunnik pilte ja väike video meie elukesest.

Siia istun mina oma tagumendiga iga päev lohku sisse.

Lende harilik “kulm kortsus” nägu.

Kaminanurgake päevasel ajal

Kardo “nurk”. Arvestades, et minu mähkmevahetusi saab ühe käe sõrmedel lugeda, on see täieõiguslikult Kardo nurgake!

Kui keegi lapsevanem mõtleb, et kas osta kiik või mitte, siis meie kiidame!

Vähe see ei ole maailma lahedaim laud, eks?!

Osalen ka kraanivee joomise projektis!

See tugitool on vist küll elu parim ost – nii mugav!

Ja lõpetuseks panin ma kokku väikse video meie viimaste päevade killukestega, mis me siin-seal filminud oleme.

Alates sellest ajast, kui ma biokamina sain, on aeg-ajalt kommentaatorid uurinud, et mis see mul seal seina peal on ja mismoodi see värk töötab. Kuna aga vahepeal oli suvi (raske uskuda – nii kaua sai teda oodatud ja nii ruttu vihises mööda), siis ei näinud ma põhjust sellest kirjutada, sest kui tihti üks inimene keset südasuve kaminat ikka kasutab. Nüüd on aga külm kontidesse pugenud ja kaminatuli soojendab mu vanu konte juba mitmendat päeva. Hirmuga vaatasin, et meil hakkab bioetanool otsa saama, peab ruttu juurde hankima, muidu ei saagi kamina ees kiiktoolis mõnuleda.

Kaminaga oli lugu selline, et ma hakkasin juba sada aastat tagasi Kardole halama, et ma tahan kaminat. Paraku on meie juurde jube niru kaminat ehitada. Ma ei oska öelda miks, mingi onu käis siin isegi seinu koputamas ja uurimas, igtahes läbi häda SAAKS, aga nii suur jama oleks sellega, et lihtsam oli leppida sellega, et ma seda kaminat ei saa. Aga vot-vot, siis avastasin ma enda jaoks Elavtuli.ee biokaminad. Nendega on see värk, et neid saab igale poole kinnitada – olgu see siis maja või korter või jumal teab, mis variante veel inimestel kuskil elamiseks on. Igatahes ei vaja see korstna olemasolu, vaid ainult head inimest, kes oskaks ta seina kruvida, bioetanooli sisse valada ja põlema süüdata.

Biokaminad on uuenduslikud ja keskkonnasõbralikud kaminad, mis ei vaja korstent ega sõltu ühestki välisest ühendusest (elekter või gaas). Biokaminates kasutatakse denatureeritud alkoholi, mida kutsutatakse bioetanoolkütuseks. Ei mingit korstent, gaasi ega suitsu! Igaüks võib elusa tule soojust nautida. Kaminaid on lihtne kasutada ja ülal pidada – ei ole puid ega tuhka, mida koristada. Samuti ei pea muretsema kaminast välja hüppavate hõõguvate süte pärast. 

Erinevalt puidust ei eraldu etanooli põletamisest ühtki ohtlikku jääki ega kantserogeeni. See on ka põhjus, miks te korstent ei vaja. Põledes eraldub väga väikeses koguses veeauru ja süsihappegaasi. Teie seinad ei saa märjaks ega laed tahmaseks – bioetanool loob puhtalt põleva tule.

Neid on tegelikult väikseid ka, mis näiteks lauale käivad, aga mina tahtsin ikka sellist, mis oleks… rohkem nagu päris. Seega valisin ma välja mudeli Columbus (LINK). Muidugi päris oleks ta rohkem siis, kui ma oleks ta madalamale pannud, aga väikeste lastega nagu ei tihka väga. Samas meeldib ta mulle nii ka, seega erilist vahet nagu ei olegi.

Mida mult korduvalt küsitud on:

• Kas see sooja ka annab – Ikka annab. Isegi küünlad annavad ju sooja :D Leek on ikka soe ja kamina ees istudes võib täitsa palav hakata kohe. Samas see ei hoia pikalt sooja ja pole mõeldud nii väga toa soojaks kütmiseks, vaid ikka silmailuks ja mõnuks.
• Millega see kamin põleb – Bioetanooliga.
• Mis on bioetanool – Bioetanool on taastuva energia allikas, mis on tekkinud suhkruroost, peedist või muudest suhkru- või tärkliseallikatest (puuviljad, kartul) saadud suhkru või tärklise käärimisest.
• Kas see põlemisvedelik haiseb ka – Ei haise. Minu meelest suht lõhnatu.
• Kas kamin läheb kuumaks – Natukene ikka, seega seal peal küll midagi mõtet hoida pole.
• Kaua see põleb – Oleneb, palju bioetanooli sisse paned. Kui terve pudeli, siis mitu-setu tundi.

Noh, olete juba kadedad, et ma siin niimoodi oma vanu konte soojendada saan? Ah, pole mõtet, sest Elavtuli kingib ühele teist palju vägevama ja võimsama kamina, kui mul on – kohe päris ausalt! Nimelt läheb loosi…*trummipõrin* Square Large biokamin, väärtusega 1229€ (LINK)!!

Mida ma oskan öelda, olen vist juba igati tutvustanud, millega tegu – töötab see ikka samamoodi nagu minu kaminake, lihtsalt on suurem ja…uhkem. Huvitav, kas ma ise võiks võita ja selle endale magamistuppa sahkerdada?! Vast mitte…Aga üks eriti õnnelik inimene saab selle endale võita küll ja siis sellega enda magamistuba või elutuba või jumal teab mis tuba soojendada ja kaunistada. See on minu meelest nii lahe disainielement kah.

Et loosis osaleda tuleb kõigepealt hakata Elavtuli Facebooki sõbraks SIIN ja seejärel jäta blogisse kommentaar, et soovid loosis osaleda. Kuidas ma muidu teaksin, et kellele seda kaminat loosida?! Kui tahad oma võiduvõimalusi duubeldada, siis jaga seda postitust Facebookis oma sõpradega kah.

Kui aga loosiõnnele lootma jääda ei taha, siis koodiga MALLUKAS, saate kuni 1. jaanuarini igalt kaminaostult 10% allahindlust!

Loosi võitja selgub juba kahe nädala pärast, kolmandal novembril. Head loosiõnne kõigile, hoian pöialt, et mõni külmavares endale sellise uhke kingituse saaks!

Ma lugesin kokku, et mul on selle vahepealse mölutamise ja lapse saamise ja muu jutuga asjad nii kokku jooksnud, et kui ma täna asjad kirja panin, sain kokku 14(!!!) ideed postitustest, mis ma valmis vorpima pean. Kuna aga need nõuavad kõik seda, et ma pilte teeks ja…aaaah, ma ei hakka isegi siin halama ja soiguma, vaid…nüüd peaks vist tulema see koht, kus ma vähemalt ühe valmis teen, aga ma enne tahtsin hoopis enda juttu ajada, et see blogi siin puhta kataloogiks ei läheks. Nimelt tuli mulle hoopis pähe kirjutada erinevustest esimese ja teise lapse vahel.

RASEDUS:

Mariga oli algus raskem, lõpp kergem. Lendega vastupidi. Mari ajal öökisin 20da nädalani, edasi oli juba täitsa okei. Lendega nautisin elu vähemalt kuni 30da rasedusnädalani, mil sain ma korraga kaela vist pea kõik rasedushädad, mis olemas on. Kõik, peale nende paganama hemmorroidide, või mis iganes asjad, mis su perssest välja kukkuda võivad. Need oleksid küll olnud “kirsiks tordil”, aga õnneks taevaisa halastas ja nendest ma pääsesin.

SÜNNITUS:

Oli kergem tänu mu enda mõtestatud hingamisele ja lõdvestumisele nii hästi-halvasti kui see antud olukorras võimalik oli. Mari ajast mäletasin, et pressid olid kukepea, seekord oli vastupidi, et valud olid ülehingatavad, aga pressida oli hirmus. Sarnasus oli see, et mõlemad sünnitused olid paaritunnised ja kiired.

SÜNNITUSJÄRGNE PERIOOD:

Vigastused olid samad – mina ei tea, mis need mokad mul seal teel koperdavad, aga esimesel sünnitusel kaotasin vasema moka, seekord läks pool paremast. Ah, kergelt tulnud, kergelt läinud…Samas peale Mari sündi olid tissid valusad ja kohutavad emaka kokkutõmbed, seekord taastub alakorrus kuidagi vaevalisemalt. Õnneks emaka kokkutõmbeid seekord ei olnud. Ma Mari aega ei mäleta, aga hetkel on Lende 12 päevane ja paremast tissist saab juba lebolt toita. Vasemast on ikka ebamugav. Alakorrus on… noh, elada laseb. Aga seekord on vist ikka hullem kui esimene kord.

Mari ajal ei tundnud ma ka absoluutselt mingit baby bluesi, aga nüüd avastasin ma ennast üks õhtu last toites kõva häälega nutta röökimast, sest mulle tundus, et ma olen selles kahe lapse emanduses lihtsalt nii väärtusetu sitt ja üldse mega mõttetu jorss. Eks ma ise saan aru küll, et tegemist on lihtsalt hormoonidega, aga no ei olnud midagi paremat, kui Kardo lohutavasse kaissu ronida ja maha rahuneda. Loodan, et see möödub peatselt.

BEEBI:

Lende on täpselt nagu Mari, ainult kolm korda tugevamate häälepaeltega. Kui Marikene ainult nuuksatas korra, kui süüa tahtis, siis Lende paneb ikka pasunad tööle, et enda pettumusest teada anda. Aga magatakse kenasti 2-3 tunni kaupa, süüakse kõht täis, vahepeal piilutakse maailma ja siis pannakse jälle silm kinni. Ideaalne beebi. Eks ikka öösel tuleb ärgata, et süüa anda, aga see on 2x öö jooksul, asi see siis korraks silm lahti teha on, beebi tissile panna ja uuesti magama jääda.

Järelduseks ütlen ma seda, et ma tõesti usun, et mul on päris imeline keha, mis oskab rasedaks jääda, lapsed valmis küpsetada, nad kiiresti välja saada, toota kuhjaga piima ja takkatipuks meisterdada veel selline laps, kellega koos eksisteerida on puhas puhkus ja pillerkaar. Tänks, keha!

Mina ise olen ka muidugi hoopis teistsugune, kui Mari ajal. Ma põen palju rohkem. Ma kardan kõike. Kui ma Mari ajal naersin nende üle, kes ei suuda vannivee temperatuurigi ilma termomeetrita määrata, siis nüüd mõõdan ma seda väga hoolega ja kui on isegi kraad rohkem, siis ootan kenasti, et kõik ikka ÕIGE oleks!

Tunnen mingit survet kogu aeg ideaalne olla ja kõik teha kõige paremini kõikide jaoks, aga vahepeal jookseb kokku, et ma nagu ei oska ja ei saa enam olla niisugune yolotar, nagu Mari ajal. Nii lihtne oli siis kuidagi. Ah, mis välja minek – lähmeee! Pokaal veini? Vabaaaalt! Nüüd ma hoian peast kinni, et no… appiii. Ma ei suuda isegi õue minnes välja mõelda, mida lapsele selga panna, et tal maksimaalselt hea oleks, rääkimata sellest, et ma kuskile temata läheks või, veel hullem, veini jooks. Kuidas ma saan?! Ma ei saa ju talle pudelit anda. Ma ei taha ta imemisvõtet ära rikkuda. Ma ei taha MIDAGI ära rikkuda!

Vanasti ma naersin endasuguste pussyde üle, nüüd olen ise üks neist. Elu.

Kui ma rase olin, siis ma tahtsin teha selliseid enne-pärast pilte ja no otseloomulikult palusin ma endale selle idee tekkimisel külla sõbrad Fotoraadid ja nõnda tegime me enne pildid suvel ära. Me muidugi ei mõlenud seda nii hästi läbi ja üks enne pilt on kenasti õues tehtud. Lisaks ei arvestanud ma sellegagi, et peale sünnitust pekise ja lodevana ei tõmba ma endale elusees sama ümber riideid selga, aga teate. Ei ole täiuslik ja ideaalne, aga mulle meeldib tulemus sellegipoolest! Ma nüüd ootan, et Triinule vats ette kasvaks, et ma temast ka sellised pildid teha saaks :)

Seega, kes veel rasedad, siis nett on täis sarnaseid ideid, mida saab järele proovida ja teha lasta. Mitte, et see mingi must-have oleks, aga noh. Tore mälestus ikka ju :)

Ma olen tükk aega lubanud, et teen mingisuguse loosi meestele kah ja nüüd on see hetk tõepoolest käes. Nimelt tuli Hispaaniast Liis, kes muuhulgas blogimisele peab ka triiksärgi äri. Ta tuli meile külla, võttis kaasa hunniku triiksärke ja nõnda sai Kardo meile siin modelli mängida. Ma pean nentima, et Kardole tõesti väga sobivad sellised viisakad särgid, hea vaheldus sellele, et ta siin pidevalt dressides ringi jookseb. Mitte, et ma kritiseeriks, sest antud momendil olen ma piimase imetamissärgi ja Kardo bokserites, nii et kuni ma ise õhtukleidis ringi ei lase, mina näpuga teiste riietusele näitama ei kipu.

Ma ei ole kindel, miks ma sellise psühhopaadi näoga Kardot vahin, aga näete, üks Kardo valikutest oli selline roheline särgike (link). Väga uhke valik! Ma tahtsin seda Teesi juurde ka pildistamisele kaasa võtta, aga me unustasime loomulikult vahetusriided koju, mis seal ikka. Ühe pani ta õnneks kodus selga, seega saime ikka viisakamaid pilte ka. Ja Lende on nagunii imearmas, seega on need nagunii parimad reklaampildid, eks?!

Ma tean, et mul meeslugejaid just jalaga segada pole, aga neile vähestele, kes on – nüüd on midagi teile! Okei, okei. Muidugi võivad osa võtta ka naised, kes oma meestele midagi viisakamat selga võita sooviksid. Ühesõnaga läheb loosi teie enda vabal valikul triiksärk Formen.ee kodulehelt. Triiksärkide valiku leiate SIIT!

Et võita, hakka Facebookis Formen’i sõbraks SIIN ja jäta mulle kommentaariks, et millist särki sina võita sooviks. Auhinna loosin välja juba neljapäeval! Ja no ma ei saa seda postitust lõpetada, ilma viimast pilti ilmarahvaga jagamata.

Uskumatu, kuidas näiteks üks toimetus päevas võtabki kogu vaba aja enda alla ja nõnda ei jõua ma üldse normaalselt oma blogieluga tegeleda ja pean nagu segane PÄRIS eluga tegelema. Jube, eks? Igatahes on iga hommik nii, et ma vannun endale, et täna koristan ma selle paganama riidehunniku garderoobist ära ja panen kummutitesse ja kappidesse, aga seda olen ma lubanud juba vist mingi kuu aega. Ja iga päev ma mõtlen, et ah, täna on mul vaid see üks väike asi teha, ning hopsti on kell 12 öösel ja mul aeg magama kebida. Selle pärast võib ka praegu nii olla, et minu igapäeva lobaposte ilmub vähem ja reklaamposte rohkem, aga ma loodan mõistvale suhtumisele, sest ma pean ju need ära tegema, nimekiri laiutab ees ja kui ma üldiselt proovin teha nii, et enamik oleks ikka mittereklaampostid, siis hetkel ma seda lubada ei saa. Aga noh, vähemalt ma üritan niigi palju, et ma ei kirjuta lihtsalt: jou, tseki toodet, jeje, vaid üritan sinna ikka mingi sisu kah luua, kui mul antud teemast midagi öelda on. Seega sorri, varsti olen omadega ehk isegi mäel ja siis on kaks varianti, et kas ma hakkan rohkem niisama poste kirjutama, või siis olen ma lihtsalt vait nagu sukk. Eks elu näitab.

Vabandused vabandatud, leidsin ma siiski praegu sellise momendikese, kus Kardo viis Mari magama, Lende põõnab niisama ja mina olen kõhu täis söönud ja saan rahus mõnda aega vedeleda. Ärge saage valesti aru – mul on tegelikult iga päev aega vedeleda maa ja ilm, aga ma olen viimasel ajal hakanud eelistama niisama vedelemist blogimisele. Häbituse tipp! Ja kui ma isegi mõtlen, et peaks blogima, siis on vaja pilte teha ja töödelda ja … siis tundub juba lihtsam lamada.

Nimelt tahtsin ma täna rääkida mõttest, mis mul tuli pähe Marileenu blogist koduteemat lugedes. Ta rääkis seal, et tänapäeval on jube raske OMA kodu saada, sest sissemaksud on suured ja kui vanemate käest pole tagatist varnast võtta, siis ei saa ka pangast laenu. Ühesõnaga leidis Leenu, et mõnikord on parem investeerida mälestustesse ja siis kunagi hiljem oma kodusse. Noh, reisimine näiteks olla imeline mälestuste allikas.

Ma ei tea… Minu mälestused seoses reisimisega on üldiselt sellised, et tripid sada aastat kuskile sihtkohta, siis oled megaväsinud. Üldiselt on sihtkohas palav, siis on sitt. Kui on kehv ilm, siis kassib ära, et krt see ilm nii sitt olema peab. Tahaks lihtsalt terve reisi hotellitoas lamada ja filme vaadata, aga nett on jama ja üldse surub ühiskondlik surve peale, et kui juba reisil oled, siis pead ikka rämedalt ringi trippima ja reisi nautima!!! Ühesõnaga elad selle nädala kuidagi üle ja siis tripid jälle üheksa miljonit aastat tagasi koju, jõuad hinge tõmmata, et jumal tänatud, et ma kodus olen ja siis… pead järgmine päev tööle minema, olles nüüd sada korda väsinum ja kurnatum kui enne reisimist.

Muidugi ma ei saa öelda, et ma terve elu reisimist vihanud oleks, sest ma olen ikka omajagu ringi trippinud. Ma neid lähiriike ei hakka ette loetlemagi, aga kaugemalt siis Austraaliad ja Malaisiad ja Hispaaniad ja Saksamaad ja Inglismaad ja Hollandid ja Poolad ja jumal teab mis kohad on ikka läbi reisitud. Aga alles nüüd, tagasi vaadates, saan ma aru, et see muster on alati sama olnud. Mittenauditav ja pingeline ja kuidagi koju naasemist oodates möödunud.

Inimesed ongi erinevad, arusaadav. Mõnele meeldib rämedalt ringi trippida, ma lihtsalt absull ei taha enam mitte kuskile minna. Ja kui ma peaksin valima, et kas ma reisin mööda ilma või oman oma kodu, siis minu jaoks pole küsimustki. Ma oleks hea meelega kogu aeg kodus. Mulle ei meeldi isegi väga kuskil mujal ööbidagi. Seega reisida võiks ma nii, et kui ma saaks näiteks täna teleporteeruda ala Balile, olla seal ühe-kaks päeva ja siis tagasi koju teleporteeruda. Mingid lennukis loksumised, raha vahetamised, see pidev surve, et “sa oled ju reisil, NAUDI SEDA, KOGE KÕIKE!!” see ajab mind lausa ainuüksi mõttena oksele.

Kodus on palju parem olla. Keegi ei käi ja käia, et kle sa oled ju KODUS! Mine tuia mööda Tallinna ja tee sadu pilte, milletaolisi on kogu internett täis ja mida sa peale reisi enam raudselt pea mitte kunagi ei vaata. Halvimal juhul sunnid sõpru vaatama, mis on nii tüütu, et peaks lausa seadusega keelatud olema.

Hehe, ma loen praegu ise üle enda teksti ja mul oleks nagu mingi südameviha reisimise ja reisivate inimeste vastu, tegelikult ei ole. Mulle lihtsalt endale ei paku nagu ÜLDSE huvi. Kui keegi praegu ütleks mulle, et kle sul on valida, kas sa saad mina terve perega nädaks soojale maale või sa võid koju jääda, aga iga päev kell kaks tuleb nädal aega jutti su aknast sisse mingi vend, kes sulle ühe korra jalaga kõhtu annab, siis ma valiks pikemalt mõtlemata teise variandi.

No ei viitsi mina pakkida ja sättida ja tõmmelda ja vedeleda ja “puhata”. Öäkk. Parem saan jalaga.

Kuala Lumpuris

Amsterdamis kellegi tagahoovis tsillimas

Poolas, Varssavis

Kuskil Austraalias

Hispaanias

Küprosel oma Küprosesõpsidega

Igatahes jah, nii on… Ma olen vist üks nendest vähestest, kes ei unista niiväga mööda maailma rändamisest. Ma heal juhul olen valmis teise linnagi sõitma, kui ma just VÄGA pean. Ja eriti õudne tundub mulle mingi säästureisimine, kus peab kopikaid lugema ja ei saa isegi restoranis söömas käia. Eks ole selliseid reisegi selja taga ja no never again!

Kui suured reisisellid teie olete? Meeldib?