Ma pikka juttu ei viitsi rääkida, aga ma tahtsin lihtsalt teile ka öelda, et olen kahjuks märtsikuu Nipiraamatu kaanel. Kahjuks, sest kuigi lugu ise on täitsa tore, siis kaanelauseks mulle suhu pandud sõnad on ajakirjaniku väljamõeldis. Konkreetselt!

Loo sain enne üle lugemiseks meilile ja kaane kohta ütlesin, et võib panna mida iganes, et mul suva. Ma siiski oleks pidanud täpsustama, et mida iganes ma päriselt öelnud olen, sest kaanele pandud tsitaat mis peaks tähendama minu öeldud lauset, pole minu suust iial tulnud. 

Kui ma seda kaant nägin, siis mu esimene mõte oli, et appppiii, nüüd see istub kuu aega ajakirjalettidel sellise pealkirjaga nagu laadiidaa, tsekkige mind, rahabossi, out, eksole. Võtsin ühendust ajakirjanikuga, kes loo tegi. Helen Sirka on tema nimeks. Temaga vestlusest selgub, et tema kaane pealkirja ei mõelnud, see “pandi toimetuses”.

Peatoimetaja väidab mulle, et kaanelause võeti loo seest. Ma ei tea ainult kuidas, sest loo seest ma seda väljamõeldud lauset ei leidnud, muidu oleksin ma ju kohe midagi öelnud, et see päris tõele ei vasta. Ühesõnaga, isegi nii palju ausad ei olda, et tunnistaks keegi oma vale üles. Aga ei, keegi… umbisikuline “toimetus” on selle kõige taga, kas pole mugav?

Eriti hea on see vabandus, et aga sa ju ütlesid, et sa teenid ja et koostööpartnereid jagub, et pmst on kõik õige ju. Hmm, no siis sellisel juhul oleks võinud juba panna, et “Pühin sajastega perset!” või midagi. Oleks ju ka enam vähem seotud sellega, et ma ju teenin raha ja elus olen raudselt perset ka pühkinud, eks?

Ega muidu teha pole enam miskit. Nad lubasid endale veebi avaliku vabanduse panna, eks näis, kas panevad ka, aga no see on tõesti alatuse viimane tase. Ma olen ise kirjutanud kaanelugusid ja ma ei kujuta ette, et ma oleksin lihtsalt inimesele sõnad suhu panna julenud. See on ju absurdne. Aga noh, mitte Nipiraamatu “toimetusele”, kes iganes selle siis ka välja mõtles.

Kes juurdlema jäi, siis ma teenin jah ropult. ROP-PU-KAN-TI! 1000€ kuus! Kas pole mitte ropult, ega ju…

Vähemalt tegi Laura Strandberg ilusad pildid…

Ega jah süüdistada oleks ju tegelt aint ennast. Kes oleks keelanud mul uurida, et mis kaanele tuleb jne. Aga no tõesti ei arvanud, et mulle niimoodi käru keeratakse. Väga-väga nõme, häbi, Nipiraamat. Ärge seda krt ostke ka!

The post teenin “ropult hästi” aka kuidas Nipiraamat ise kaanelauseid välja mõtleb appeared first on Mallukas.

Käisime eile Kardoga oma esimesel Gordoni perekooli loengus. Kes veel ei tea, siis tegemist on kaheksanädalasest kursusest, kus põhimõtteliselt õpetatakse, kuidas oma lastega ja nende tunnetega paremini hakkama saada. Kodukas lubab, et peale koolitust oskan ma:

Koolituse läbinud vanem oskab tugevdada ja taastada kontakti oma lapse ning pereliikmetega ning lahendada igapäeva suhtlusolukordi suhteid kahjustamata ja võimu kasutamata. Gordoni perekool rõhutab karistamise negatiivseid tagajärgi ja ebaefektiivsust ning annab vanemale toimivad alternatiivid.

Kuna tegu oli sissejuhatava tunniga, siis oluliselt palju muljeid ja infot jagada ei ole, aga no teoorias tundub mulle, et on põnev värk. Ütlen kohe ära, et tegemist ei ole mingi koostööga. Henry on seda lihtsalt nii mitu korda kiitnud ja kui viimane kord siin läks lahti see arutelu, et kas ja kui palju peab last keelama ja karistama jne, siis tekkis mul tunne, et meie võime siin ju kõik oma vaateid jagada, aga selleks need ka jäävad, meie enda isiklikeks. Igaüks tahab ju mõelda, et ta teeb endast parima ja käitub nn õigesti. Ja kuigi ma usun, et lastekasvatamises seda õiget ei eksisteerigi, tahtsin ma minna ja kuulata, mida seal koolitusel õpetatakse ja arvatakse.

Koolituse läbiviija rääkis maru aeglaselt ja tasakesti, megapikkade pausidega, mis tõsiselt häiris. Nagu tore naine ja teema huvitav, aga jumala eest, räägi veits tempokamalt, ma jään magama muidu! Isegi maailma aeglaseima inimese tiitili omanik, Kardo, tunnistas, et ta saab nüüd aru, mida ma ilmselt temaga rääkides tunnen, kui ma ükskord käratan, et jumala eest, ütle, mida sul öelda on, pole vaja su tunniajaseid mõttepause iga lause vahele

Aga jõuame nüüd teemani ka. Nimelt tegime me esimeses tunnis seda, et arutlesime erinevate näidete abil mõistmist, kellel on probleem. Näiteks kui lapsed jätavad mänguhoos asjad laiali, ema närvitseb, et miks on asjad segamini jne, siis tegelikult – kelle probleem see on? Selgub, et see on ema probleem. Sest lapsel probleem puudub  – tema teeb oma lapseasju. Mängib ja jookseb ja noh, on laps. Emal on probleem, sest emale ei meeldi, kui tuba on sassis. Ema ei ole järelikult piisavalt hästi lapsele sisse juurutanud oma asjade kokku koristamist ja seega pole närvitsemiseks põhjust, sest lahendusi on ka selleta mitu. Esiteks koristada see ise ära, sest noh, teistel ju probleemi pole ja sina oled see, keda see häirib. Teine lahendus on lihtsalt nii kaua oma last vaikselt suunata koristama, et see tegevus talle sisse juurduks ja nõnda on ka kõik rahul. Aga see “appi, kõik on nii sassis ja ALATI MINA KORISTAN!” hala võib südamerahus lõppeda.

Mina olen suht alati nagunii selle suhtumisega olnud, mistõttu ma harva üldse seda närvitsemiseasja teen, aga tore oli kuulda, et ma millegagi niiöelda õigel rajal olen. Või vähemalt mitte totaalselt valel rajal. Aga mis mind mõtlema pani, oli ühe grupiliikme kokkuvõte tema esimesest tunnimuljest. Et seda probleemiasja annab ju igal pool kasutada, mitte ainult lastega suheldes.

Seega hakkasin mina mõtlema, selle suure skandaali üle, mis mul siin oli. Kellel oli probleem? Või noh, kuna see suht-koht jätkub, siis sõnastame selle nii, et kellel on probleem. Mis probleemi tekitas? Ma saan aru, et inimestel on probleem: mina ütlesin neile debiilik. Noh, öeldakse, et solvumine on solvuja asi, aga et inimesed on erinevad, on mul raske mõista, kuidas ühe inimese arvamus saab nii hinge minna ja solvata, et seetõttu päevi ja päevi kuskil närvitseda, sõimelda, helistada, kirjutada, smse saata, kommenteerida ja noh, näiteks ka teise inimese pepuaugust meeme teha. Aga kuna issanda loomaaed olla lai, siis ma isegi ei vihasta, ainult imestan. Mulle on korduvalt öeldud, et ma debiilik olen, aga peale õlakehituse ei ole ma sellele üldiselt andnud. Alati leidub keegi, kelle meelest sa debiilik oleks. Ma usun, et isegi maailma kõige targema inimese kohta on keegi kunagi öelnud, et küll on loll. Seega tundubki mulle see kuidagi nii üle panemine, et minu (suvaantsu) arvamusest nii leili minna.

Ma üritasin välja mõelda, et miks mindi, aga lõpuni välja ei mõelnud. Ehk nii, et keegi oli mu blogi kaua lugenud, arvas, et ma norm vend ja siis ma lambist ütlen talle debiilik, et kas nii? Samas sõimlesid enamasti üldse need, kes kinnitasid, et nad mu blogi üldse ei loe, seega nende jaoks ma olengi lambiants, kelle arvamus ju kõigutama ei pea. No mõtle, mis sa mõtled, aga vot välja mina ei mõtle, on kellelgi teisel mulle mingit valgustavat niidiotsa pakkuda?

Mis siin on minu probleem? Noh. Üsna kehv oli, kui mulle mind mitu päeva jutti sõimuga üle valati, aga otseselt probleemi ei olnud, sest telefoni sain hääletule panna, netti tulin nii vähe kui võimalik ja kirjad kustutasin lugemata ära. Selline probleemilahendus siis. Veidi tundus mulle hetkeks ka probleemina see, et ma kellelegi ei meeldi enam, aga siis meenutasin ma endale iseenda sõnu, mida ma teistele alati lahkelt korrutan. Et tegelikult on ju suva, kas ma meeldin nüüd mõnelesajale (või tuhandele) inimesele rohkem või mitte. Päris elus loevad päris inimesed ja minu päris inimesed on ülimõnusad inimesed. Mistõttu sisustasid nad mu seda neti ignomise aega kinoskäikudega, spaatamiste ja restoranitamistega. Mine või teinekordki poliitsõtta, sõbrad kukuvad kohe poputama, hehe.

Mida ma aga kogu sellest kammajaast õppisin, oli lausa mitu asja. Esiteks päris normaalne, et olgu ma lollakas, debiilik või liigselt emotsionaalne, aga vähemalt ma ütlen nii, kuidas ma täpselt sellel hetkel tunnen. Ei mingit valetamist, ei mingit keerutamist, ei mingit ümbernurga poliitkorrektsust. Pauh. Nii ma tunnen, meeldib see või mitte. Võta või jäta. Nii on! Maailm on niigi täis igasugust umbluutamist, vähemalt seda ma ei tee, olgu muuga kuidas on Ja see on ju päris hea pluss.

Teiseks õppisin ma enda kohta seda, et olgu mis on, aga ma jään enda sõnadele kindlaks. Jah, need sõnad võiksid mõnikord olla veidi leebemad, aga mõte jääb samaks. Minu arvamused jäävad. Noh, täpselt nii kauaks, kuni keegi need ümber lükata oskaks. Et vähemasti pole ma mingi tuulelipp.

Kolmandaks õppisin ma seda, et vaidlemine pole mõttekas. St arutelu pidada on hea ja tore, aga vaielda pole mõtet. Targem annab järele ja loll ei anna. Ja kui kumbki järgi ei anna, siis ütleb see mõlema kohta nii üht koma teist, hehe.

Ühesõnaga. Sai siis ka poliitsõjas olemine ära proovitud, eks näis, mis jama ma endale järgmine kord kaela tõmban. Nii kaua elan aga ikka edasi ja imbun nüüd vaikselt oma blogimaailma tagasi. Vähemalt neli aastat võib jälle valimiste koha pealt vait olla, siis vaatame uuesti, mis saanud on ja mis saama hakkab.

Homme sõidame me peaaegu kogu perekonnaga paariks päevaks Riiga, mul seal mõned tööasjad teha, aga blogisse proovin ikka rohkem jõuda, kui viimastel päevadel. Nagu oleks oma lihase lapse hüljanud või miskit. Lihtsalt hingan sisse, hingan välja ja panen edasi. Sest muidu see poleks mina.

Siiralt teie,

Mallukas, Mullikas, Möllukas, Mõllukas, Mellukas, Mällukas ja minu enda eriline lemmik “vitukas”

The post kellel on probleem? appeared first on Mallukas.

Euroapteegil on käimas kampaania “tervis tuleb”, mille raames saatsid nad meile proovimiseks Jogurt toodete sarja (link). Nali oli nende kulul, sest me oleme neid tooteid juba mõnda aega aeg-ajalt kasutanud. Kas teie teadsite, et probiootikume on kasulik kuuridena ikka ja jälle võtta ka juhul, kui otseselt probleeme pole. Samas näiteks antibiootikumide kasutamise ajal on probiootikumid jällegist rangelt soovitatavad, sest antibjotsid löövad mikrofloora paigast ära. Kuigi sellega saavad hakkama ka muud pahalased, nagu näiteks kõige tavalisemad viirused.

Laste puhul, eriti beebidel, on kohe näha, kui miski viirus või asi organismi pääseb. Isegi kui muid sümptomeid ei ole, näitab teist värvi mähkmesisu kätte, et beebil (või rinnapiimaga toites ka emal) on kuskil miskit paigast ära. Kuna Martal oli veits aega see probleem, siis hakkasin talle Jogurt Baby tilkasid andma ja ise võtsin Jogurt Actio omasid, sest nagu öeldud, ei teadnud ma täpselt, kummal probleem on. Paari päevaga ei olnud enam kummalgi probleemi ja Mari sai jälle mähkmevahetuse ajal heldinult ohata, et oiiii, nii ilus kollane kaka (haha, ausalt, Mari on nagu heldinud vanaema kõige suhtes, mis Martat puudutab ).

Kord päevas, hommikuti 5 tilka sisse ja ongi kõik – lihtne! Pudelist jätkub regulaarsel tarvitamisel terveks kuuks.

Maril ja Lendel otseselt mingeid probleeme pole, aga nagu öeldud, ei peagi kõiki asju tarvitama ainult probleemi ilmnedes. Lastele on mõeldud sari Jogurt Kid ja kuna need närimistabletid on maitsvad, ei pea lastele nende võtmist kaks korda meelde tuletama. Lisaks aitavad need vitamiinidel organismis paremini imenduda ja seetõttu tugevdavad immuunsust – eks ikka selleks, et probleeme ei tekikski. Ma muidugi hõiskasin enne õhtut, sest täna hommikul suutis Lende terve vaiba täis oksendada, seega pakkisin talle vanaema juurde ka tabletid kaasa, ehk aitavad seedimist vähe paremaks teha, sest palavikku ega muud tal ei olnud.

Mari Lendele ka pakkumas

Sellised magusad närimistabletid

Ühesõnaga minu ülesandeks oli teilegi öelda, et märtsi lõpuni on Euroapteegis terve sari -30% soodsam, seega kellel huvi on, proovige ära. Meil igatahes aitas beebi kõhuprobleemidega, ehk aitab ka teil.

*Postitus sündis koostöös Euroapteegiga

The post hoia alt, tervis tuleb* appeared first on Mallukas.

…ja ometi vahtisin ma ükspäev külmkappi ja sulgesin selle ohkega. Parem ei söö midagi, sest ma olen ju kaalu langetamisega nii tubli olnud ja miks seda rikkuda millegi nii mõttetu, kui… söögiga? Muidugi lõppes see päev ikka nii, et mõne aja pärast oli nälg juba nii suur, et toppisin endale Lende poolikut piima-shokolaadimaiust sisse, sest “ma pole ju päev läbi midagi söönud ja ma võin ju endale midagi head lubada!”.

Sama hetk sain aru, et just täpselt niimoodi need toitumishäired alguse saavadki. Kui tekitada endale tunne, et söömine on saatanast ja paha-paha, siis avastadki ühel hetkel ennast seda “pattu” mitte tegemast, sest kes siis tahaks juurde võtta. Ikka alla, ikka alla, sõbrakesed, eks? Minul on muidugi tegelikult täitsa suva, kas teised tahavad võtta alla, või mõned hoopis juurde. Mul oli enne isegi suva, kas mina ise võtan alla või ei võta, sest ma tundsin ennast peale sajaaastast rasedust nagunii peenikesena, sest mu küljes ei olnud seda üüratut kõhtu. Aga kui ma Orguga käed lõin ja hakkasin enda toitumisele rohkem tähelepanu pöörama, tulid märkimisväärsed tulemused nii kiiresti ja tekkis mingi hasart. Kui ruttu ja kui palju ma veel alla võtta saan?

Teate, miks ma seda kõike teile praegu räägin? Sest eile lugesin ma Palja Porgandi blogist postitust, kus ta pmst räägib, et ülilihtne viis alla võtta ja enda tervist parandada on nälgida. Okei, ta kasutab ilusamat sõna – paastumine. Ma ausalt ütlen, et ma usun, et elus korra võib igaüks mingi pulli pärast seda nalja paar päeva proovida, kui mingil põhjusel eksperimenteerida tahab ja siis ei usu ma ka, et midagi hullu jutuda võiks. Aga ma ei näe tegelikult põhjust, miks seda teha. Seda enam, kui seda soovitab inimene, kes ise on väga avameelselt tunnistatud, et ta on väga kimpus olnud toitumishäiretega. Enese näljutamisega. Nüüd on ta aga paar artiklit leidnud, kes sellele näljutamise ilusama nime “paastumine” pani ja jätkab südamerahuga samas vaimus. Arvestades, et väga-väga suur osa tema lugejaskonnast on alaealised ja alles  noored inimesed, siis taunin ma seda postitust väga. Põhimõtteliselt on seal kirjas, et näljuta ennast rahumeeli, see tervendab osasid isegi vähist ja keha hakkab oma rasva tarbima, et sind püsivalt saledamaks muuta.

Mul on teile hoopis parem idee  – elage nii, et elada oleks ilus ja mõnus. Nälgida ja iga hetk toidule mõelda ei ole mõnus ja kindlasti mitte jätkusuutlik. Kaalulangetuse ainukene “nipp” ongi toituda tervislikult. Ja see ei tähenda isegi seda, et ostad Orgu kava ja pead iga päev näpuga järge ajama. Nagu öeldud, ei kasuta mina kava sedasi. Ma ei kaalu midagi, ma valin koguseid selle järgi, kui tühi mu kõht on, aga ma söön iga päev palju tervislikku sööki, mille olen ise valmistanud (või Kardo ).

Muidugi on mul päevi, kus ei viitsi kokata ja söön tellitud pitsat. Mul on olnud sõbrannadega veinitamisi ja mul on olnud kinos popkorni nosimist ja mul on olnud hessi tortilla alla kugistamist. Reaalselt süümekateta, sest ma tean, et enamuse ajast toitun ma korralikult. St headest koostisosadest koosnevast heast toidust. Ja kui ma seda piisavalt söön, siis polegi vaja mingeid muid ekstreemsusi. Vastupidi – ma lausa tean, et kui ma kava täpsemalt jälgiks, oleks tulemused VEEL paremad, aga ma ütlen ausalt, nii palju ka tegeleda ei viitsi Olen praegu Orgutanud 12 nädalat (loe algusest SIIT) ja kuigi Orgu lubab, et tema kavaga on võimalik langetada kuni kilo nädalas, on mul läinud nii pool kilo nädalas, kuid seda üsna stabiilselt. Vahepeal on kaal seisnud, vahepeal korraks veidi tõusnud, siis jälle langenud. Noh, nagu ikka see elu käib, aga kaalunumbrid on teie ees – kadunud on 5.7 kg.

Ma ütlen ausalt, et minu ainukene soov oli kaalul näha numbrit, mis hakkab viiega ja seda ma ka näen. Otsest eesmärki, et kuhu edasi pingutada, mul ei ole. Ei ole ma ju  siiagi jõudmiseks pingutanud ei ole, kui oleks, oleks vast tulemused ka nähtavamad olnud. Kuigi jah, kui pilte kõrvutan, siis näen küll erinevust. Jah, veidi erinevad poosid on piltidel, aga kuskilt need pea kuus kilo jalga lasid :) Muidugi mängib rolli ka see, et ühel pildil ma kenasti üles löödud ja pikendustega, aga noh, krt, näete ju muud erinevust ka, eks?

Sõbranna küsis, et kas mu kann on suurem. Polnudki ise tähele pannud, aga olen küll mänguasju ükshaaval kükiga koristama hakanud

Muidugi on mu kehal ikka veel volte, eriti istudes ja lebades, aga samas kellel poleks? Suurem osa pekki on siiski oma teed läinud ja ma olen tulemusega enam kui rahul. Seda enam, et ma tõesti ei ole nende kolme kuu jooksul kordagi tundnud, et ma millestki ilma jäänud oleks. Välja arvatud viimasel paaril nädalal, nagu seda juttu siin alustasin. Ma õnneks olen nendel mõtetel niiöelda sabast kinni saanud ja nõnda ei ole ma mingit suuremat lollust teinud, et hakkaks ennast näljutama või midagi. Ega ma saakski – mu keha ei ole ainult minu oma. Ta on ühtlasi ka Marta piimamasin ja mina olen vastutav, et seda piima piisavalt ka tekiks. Kuid ma tean, kust need mõtted tulevad. Viimasel kuul on olnud palju üritusi, palju kooke, palju maiustusi ja selliseid päevi, kus ei viiiitsi mitte midagi. Ja ühel hetkel tekkiski mul see hetk, et olin kaalule juba viie ette saanud, kui sealt jälle kuuega algav number vastu vaatas.

Siis tekkis see süümekas, et miks ma küll niimoodi õgisin ja mis mõttega ma enam üldse vaeva näen ja lihtsam oleks mitte üldse süüa ja…. siis sain aru, et kammoon, ma ju ei näe vaeva! Ma söön hästi ja mõnusat toitu. Ma luban endale head-paremat. Niigi ma trennis ei käi ja teen selle kaalulangetuse teekonnal tõesti nii minimaalselt kui inimene teha saab – mida ma siis looodan, või mis kaalu ma näha tahaks? Peeglist vaatab mulle vastu keegi, kes on ilus inimene.

Jah, ma võiks olla peenem, ma võiks olla arukam, ma võiks olla väiksema temperamendiga ja vähem emotsionaalne ja ma võiks olla palju asju. VÕIKS. Aga olen piisav juba praegu. Ma olen täitsa piisav. Olin enne ka. Ja selle pärast ma ei viitsigi üle panna ekstreemsustele minnes. Teen nagu teen, tasa ja targu! Ja kui ka selliseks jään, on jumala okei. Tänu Orgule pole sel aastal suvel küll piinlik randa minna ja oma sünnal sain ka täiega komplimente oma salenenud piha kohta

Muidugi on mul kõht veel veits pehmeke ja see pagana lott ei taha mu näost ka ära minna, aga no ju siis on see lihtsalt minu keha eripära, pole midagi teha. Igaühel on erinevad kohad, kuhu pekk koguneb, mul on selleks kõht ja lott. Lott ehk ka selle pärast, et mu vale hambumuse tõttu on mul alumine lõualuu liiga tagapool ja see ka veits on selline lotitekitaja. Mitte muidugi ainult see, need “patustamised” ka, aga ma tegelikult vihkan seda patustamise sõna, sest mis pagana patt on vahepeal midagi head endale lubada. Ainukene asi, mida tuleb jälgida, on see, et see “vahepeal” ei oleks liiga tihti ja asi ants. Nii lihtne ongi. Ei mingit näljutamist ja “paastumist” ja “patustamist” Eks?

Iga inimene võib loomulikult endale leida ise selle kõige sobivama kaalulangetuse ja -säilitamise meetodi, aga kui siiani pole seda “oma” veel leidnud, siis ma julgeks Orgu kava soovitada küll. Kui sul pole harjumust tervislikult süüa ja sa oled kimpus üle söömisega, siis soovitan muidugi kava alguses üsna täpselt jälgida. Aga kui sa tunned, et sa tahaks lihtsalt kedagi, kes sulle iga päev ütleks, mida süüa teha ja annaks retsepti ka pealekauba, siis sobib Orgu kava ka selleks idekalt. Mina ju nii teen ja näete, töötab

Veel üks inimene, kes Orgutamisega tegeleb, on Kristina Pärtelpoeg ja temaga me just kampa lõimegi, et tänasel naistepäeval oma edulugusid jagada ja teid motiveerida. Kristina on muuseas palju tublim kui mina ja täidab kava palju usinamalt näpuga järge ajades, seetõttu ütlen, et võtke teda kohe lausa rohkem motivatsiooniks. Ja minu meelest on ta ehe näide sellest, et igas kehakaalus inimene saab olla superseksikas ja imeilus, kui temas on see enesekindlus ja positiivsus. Ja Kristinas seda on, kohe sada protsenti on. Aga kui inimene tahab veidi enda kaalu langetada, on ka see muidugi tervitatav nähtus ja ma hoian talle pöialt, et ta jõuaks oma kaalulangetus teekonnal sinna, kuhu ta jõuda tahab. Ja ma luban, et ma proovin vähem veiniga ahvatleda

Pilt: Magnus Heinmets

Pilt: Magnus Heinmets

Me muuseas sellel Napsie pildistamisel tutvusimegi ja no mul on superhea meel, et ma enda ellu nii ägeda, avameelse ja minu-inimese ülilambist leidsin. Selle pärast ei tahtnud ma ka, et meil nüüd mingi battle või võistlus oleks. Milleks? Meie mõlemad saame pakkuda oma fännidele Orgu kava 70% soodsamalt. Minu leht, kust alega kava või pikendust osta saab, asub SIIN ja Kristina oma SIIN. Pakkumine kestab 3 päeva :)

Koos loodame saada tulemuseks selle, et Eestis oleks kokku 9000 “naisorgutajat”, praegu on neid 756 inimest vähem, ehk siis kui me mõlemad suudame leida 378 naist, olekski naistepäeva eesmärk täidetud. Ja kui emb-kumb meist peaks selle täis saama, loosib Orgu ühele liitujale 300€ puhtalt kätte. Aga kui me seda eesmärki täis ei saa, pole ka hullu. Isegi kui ainult üks inimene loeb praegu seda, tellib kava ja hakkab päriselt pihta nii, et suvel uhkelt randa minna saab, on juba päris äge

The post küll mul läheb kaaluvärgiga hästi… appeared first on Mallukas.

Ma muidugi kirjutasin oma perearstile ka, aga mõtlesin teiega ka arutada ja halada, et mul on häälega midagi viga. St see pole uudis, et mul käre hääl on ja üks kommentaator kunagi lausa pakkus, et “ma teen seda häält, et äge olla”, aga sellegipoolest tunnen ma viimasel ajal, et rääkida on kuidagi maru raske. Umbes nagu kui hääl on ära ja sa kähised hullult ja lõpuks häälepaelad on lihtsalt väsinud. Mul sama tunne, aga isegi siis kui ma natukene aega suhtlema pean. Ma ei teagi nüüd, kas perearst ise oskab mind aidata, või on kohemaid vaja pöörduda häälepaelaarstile Vb jään üldse tummaks, mis siis saab.

Hetkel elame siin full on laatsaretis ja eriti haiged on kõik lapsed. Ise just ka ennast väga kabedalt ei tunne, aga noh vähemalt piisavalt hästi, et lastega tegeleda. Viimased päevad on Martaga hullumaja olnud. Ükspäev istus ta kella VIIENI hommikul üleval ja ei nutnud ainult siis, kui teda igatepidi solgutada. Ma siiani olen shokis, et selline asi üldse olla saab, et laps niiiiii palju nutab, aga noh, eks raskused teevad aina tugemaks, sest täna ärkas Marta kell 4 ja oli umbes kuueni üleval ja see tundus lausa super lebo võrreldes eelmise ööga.

Keeras 08.03 esimest korda :)

Käisime vahepeal Riias ka ära nendel Finishi võtetel. Ütleme nii, et enam ei tundu maanteesõit midagi jubedat, vastupidi täitsa lebo oli. Rääkisime Kardoga sõidu ajal maast ja ilmast. Näiteks sellest, et järgmine aasta peaks ikka talveks Tenerifele põgenema. Ja et kas me kunagi müüksime selle maja maha, et kolida nt suuremasse majja kuskil odavamas piirkonnas? Ja kas me peaks lapsed ikka ühte aeda panema? Igast teemasid käis läbi. Ja no muidugi mängisime igasuguseid mänge kah. Sõit läks kiiresti. Lapsed ka halastasid, sest nad pidasid mõlemad kuuetunnise tripi üli hästi vastu. Ja Finishi reklaam sai ka tehtud, see hakkab vist facebookis varsti jooksma ja ma ütlen kohe ära, et see 100palli süsteemis ainult 90 palli võrra piinlik, seega mega okei.

Blaah! Mul tegelt nii palju postitusi ootel, aga praegu tahtsin niisama elumärgikese maha jätta, et jaa, ma olen olemas, aga ma ei suuda arvutis olla, tahaks lihtsalt lamada ja surma oodata, aga lapsed ei anna asu ja üldse söök on ka otsa saanud ja tänaseks ei saa enam ühtegi toidukullerit ka kuskilt poest tellida, et ei teagi nüüd, kas elada tänane viimsete riismete peal üle, või ikkagi kark alla ajada ja poodi minna?

Issand, ma ei suuuuuuuda, paistab, et tuleb riismepäev…

The post niisama juttu ajan yo appeared first on Mallukas.

Kui ma siin rääkisin oma kolme viimase kuu kaalukaotusest, siis sain päris mitu nipsakat kommentaari, et suur asi ka, millest üldse juttu teha, sest iga inimene ju ometi teab, et imetamise ajal kulutabki keha rohkem kaloreid ja selles valguses võiksin ma oma moka üldse maas hoida. Põhimõtteliselt on täiesti normaalne ja tavaline, et peale sünnitust võtab inimene alla ja mina oma kuue kilo jutuga võin üldse põlema panna ennast

Muuseas, ma küsisin Instas ka, et kui paljud imetamisega alla võtsid ja see protsent oli mingi 40%. Ehk siis üle pooled naised EI võta ainuüksi imetamisega alla. Jah, kõik imetavad emad kulutavad imetamisega liskaloreid ja see võib tõesti fakt olla, aga olgem ausad – loeb ka kõik muu, mida sa teed.

See, et ma imetamisega kaotan lisa 500 kalorit on suht suva, kui ma söön ainult magusat, ei liigu ja leban nagu imetav mauk. On ju loogiline? Ma tean, et osad käivad kärutamas ja jalutamas ja ma ei imesta, et need naised kohe super vormis on, sest liigutamine on ju hea ja selle arvelt saab endale ka rohkem head-paremat lubada ka. Aga mina võtsin alles täna Marta vankri kapist välja Kolm kuud läks sellega aega, ehk suvel jõume jalutama ka, kes teab.

Enne rasedust kaalusin ma mingi 70kg. Sünnitama läksin peaaegu 77 kilosena. Peale sünnitust olin 65 kilo ja nüüd olen 59 kilo. Ma ei tea, kui palju sellest on see, et “nagunii oleks alla läinud” ja kui palju toitumiskavas ja kui palju selles, et ma vähem maiustada proovin. Ei saagi ju teada. Lihtsalt tahtsin jagada, et ma ise olen tulemusega rahul. Vahet pole mul isegi, kas see kaalulangus tuli jeesuse soovil, Erik Orgu või ma ei tea mille muu kolmanda tõttu. Imetamise? Igatahes ei ole imetamine enamike jaoks mingi imeasi, sest muidu peaks ju kõik imetavad naised supervormis olema, või mis?

Eile keegi laivi ajal küsis, et “kõht nii ees, kas oled jälle beebiootel”? Nagu… halllooo, inimesed.  Esiteks, et mul füüsiliselt kõht ees oleks rasedusest, peaks ma mingi neli-viis kuud rase olema ja arvestades, et Marta on alles kolmekuune, siis jah, ei, šokk, aga ma ei ole rase. Mul on lihtsalt veits lödi kõht, aga mul ausalt ei ole selle vastu ka eriti midagi. Pildil on norm, kui selga sirgena hoida ja muul ajal ma teiste ees väga alasti ei ole. V.a eile laivis suutsin kuidagi oma kõhupekki vist välgutada, nagu näha.

Samas võiks öelda, et ma olen peaaegu fit-life: regasin ennast spordikeskusesse ära. Küll kuu tagasi ja olen sinna 0x jõudnud, aga vähemalt ots on lahti tehtud

Kas teie võtsite imetades kaalust alla?

The post imetamisega võtavad kõik kaalust alla? appeared first on Mallukas.

Öeldakse, et ainult küsi, jumal annab. Meil Kardo ükskord rääkis, et tahaks proovida seda hambavalgenduskomplekti, mida netis igal pool reklaamitakse ja mingi nädal hiljem kirjutas vana tuttav, et ta toob Ismile hambavalgenduskomplekte maale ja äkki ma tahaks katsetada. Ma ise muidugi katsetada ei saa, sest mul esihambad puhta kroonid, aga Kardo oli hea meelega katsejäneseks. Ta on paar korda käinud proffide juures ja lisaks on ta omal ajal proovinud mingeid valgendavaid ribasid, aga need talle väga ei meeldinud.

Kardo ütleb, et kindlasti tuleb seda geeli jäljendisse pigem rohkem kui vähem panna, et kõik hambad ühtlaselt kaetud saaks. Esimene kord ta pani natsa vähe ja hambad jäid vähe laigulised, aga kui söepulbriga “üle pesta” kadusid laigud kenasti ära. Lihtsalt edaspidi pani rohkem ja tulemus jäi ühtlane.

Karts ütles seda ka, et kui ta proffi juures käis, siis oli nii tüütu seal suu lahti lakke passida, aga Ismile’iga saab kodus kenasti muude tegevuste kõrvalt hambaid valgendada. Ta näiteks mängis arvutiga

Ainukene miinus on see, et kui sa kuuri teed, ei tohi kohvi (ja muid plekke tekitavaid aineid) tarbida. Kardo on mega kohvifänn, seega ta ei suutnud jutti 5 päeva teha seda ja vahepeal ikka jõi mega piimaga, õnneks mingeid negatiivseid tagajärgi sellel patustamisel ei olnud, aga no soovitada ka ei tohi ju, et teie proovige ikka 5 päevakest ilma hakkama saada.

Kardol on muidugi vedanud, sest tal on ilusad ja üsna valged hambad nagunii, aga ta ise on tulemusega väga rahul ja julgeb seda soovitada küll. Kiidab, et maitse on normaalne, mitte vastik ja tulemus tuleb üsna kiiresti. Lihtsalt kui alguses tundub, et on veits laiguline, siis pane järgmine kord rohkem geeli ja pese hiljem söepulbriga üle.

Peale 4x kasutamist

Kui teil on huvi ka seda järele testida, siis esiteks üllatas mind hea hind –  39€ eest saab terve komplekti endale juba kätte. Ma arvasin, et see luksus on kallim. Ja kes Kardot Instas jälgib (@Kartuuber), siis ta loosib seal ka ühe komplekti välja, et soovitan sinna ka piiluda ja loosist osa võtta. Siis saate sama särava naeratuse, nagu Kardol

Kas te olete hambavalgenduse tooteid proovinud? Neid ju igasugused. Saab proffi juures käia, osta igast pliiatseid, kleepse, möginaid, hambapastasid. Kes on midagi proovinud, kas on töötanud? 

Mul endal on see teema alati kuidagi mööda käinud. Enne olin nii vildakate hammastega, et polnud huvi neid valgendada ja nüüd pole kroonivalgendusel tolku. Aga hambavalgendusvahust kuulen ma küll esimest korda.

*Komplekt saadetud kingituseks

The post Kardo testib: Ismile hambavalgenduskomplekt* appeared first on Mallukas.

Kas teie teadsite, et praegu on käimas Tallinn Restaurant Week? Seekord kuidagi joppas ja juba eelmisel nädalal nägin reklaami, et nüüd hakkab, seega sain sõbrannadel natist kinni haarata ja kaks restokülastust kalendrisse pressida. Eile käisimegi viiekesti restoranis Spot. Kõik toidud olid väga head, aga see pagana tallekarree tekitab minus vastikuid ja vastakaid tundeid. Esiteks ma ei ole vegan, söön liha ja värki, aga kuidagi ei tõuse käsi vasikat või talle tellima. Selle kampaania raames oli tall juba niiöelda fix menüüs sees ja eks ma siis sõin teda, aga vastik tunne oli kellegi beebit süüa. Ja see tekitab omakorda mõtte, et kui beebit on vastik süüa, siis miks ema vähem vastik süüa on? Võeh.

Mul vanasti oli pork belly põhitoit, mis ma tegin ja ikka tihti, aga nüüd ei taha seda siga kuidagi osta. Veisega sama lugu. Kana ja mereande söön palju, aga rohkem üritan leida taimseid alternatiive. Näiteks ostsin ma Prismast rebitud kaeru ja tegin sellega tacosid – no tõesti ei saaks isegi aru, et tegu on taimetoiduga. Tekstuur on lihalaadne ja maitsestades saad just sellise kombo, et sööd ja kiidad. Ja kui on selliseid taimseid võimalusi, miks, jumala ees, elame me ühiskonnas, kus on ok kellegi beebit süüa :(  Miks me kõik (k.a mina) ei võiks rahumeeli veganid olla ja kõige tähtsam küss – mida ma inisen ja miks ma lihtsalt niiöelda pihta ei hakka, eksole.

Aga ma ütlen ausalt, et ma ei viitsi. Kergem on ju niisama halada, et issand, sööme beebisid, aga samal ajal… beebit süüa. Ma vähemalt teen nii palju, kui viitsimine lubab, ehk siis katsetan hetkel lihtsalt rohkem erinevaid taimetoitusid ja selle rebitud kaeraga raudselt proovin edaspidigi erinevaid roogi teha. Nagu öeldakse, kuskilt tuleb ju alustada.

Mitte just kõige kaunim pilt, aga ma avastasin enda jaoks NÜÜD smuutikausid. Nagu… enne kogu aeg arvasin, et need mingid lambised “laadiidaa olen white girl” asjad, aga eile mõtlesin proovida ja no üli hea oli.

Pühapäeval lähme naistega Kahte Kokka proovima, ma pole sinna enne sattunud ja menüü tundub ka suht huvitav. V.a see pearoog, mis konkreetselt raudselt on eilse pearoa ema. Oh appi, ausalt ma ei tea, miks ma viimasel ajal aina rohkem selle lihatarbimise peale mõtlen, aga ma edaspidi proovin oma lihad ja munad tellida otse kuskilt talunikelt – olgu siis kallim, aga vähemalt kvaliteetsem ja ehk selle võrra tarbime ka vähem. Võeh, okei, ma jätan nüüd selle loomatööstuse jutu, sest ma 4 real ei taha sellele tegelikult üldse mõelda, sest see teeb mind natsa kurvaks. Tegelikult tahtsin ma lihtsalt kiita, et äge, et selline nädal mõeldud on, et saab soodsamalt uusi kohti avastada.

Mis oli viimane toidukoht, mida teie avastamas käisite? Restoranidenädala raames ka kuskile jõudsite? 

The post lambad ja talled ja restoranide nädal appeared first on Mallukas.

Kui Mari alles väike oli, siis panin ma teda õikal pidevalt rõdule magama. Elasin viiendal korrusel, polnud vaja karta, et keegi oma konisid lapsele näkku viskab või muud säärast, kuigi nüüd takkajärgi mõeldes oleks võinud karta, et kajakad minema tassivad või miskit, aga noh, noor ja uljas. Tühja mul neist kajakatest!

Mari sündis oktoobris ja juba mais kolisime me siia Männikule. Ilmad olid soojad ja kohe kui temperatuur veidi soojemapoolsemaks  läheb, istub Kardo ema nagu aamen kirikus enamuse päevast väljas. Nii võttis ta ka Mari endale seltsi ja kõik uned tegi Mari koos Leaga aias, vankris õõtsudes.

Kui Lende sündis, siis oli mingi rõve oktoober, vihma sadas, lägane. Tundus imelik oma tutikat beebit õue konutama panna, loogilisem oli teda ikka soojas toas hoida. Seda enam, et mul oli mingi mälestus, et õues peab lastel alati lutt suus olema, et nad külma õhku sisse ei ahmiks (õrna aimu pole, kas see tegelt paika peab) ja kuna Lende lutti ei võtnud, siis toas ta oligi. Ma arvan, et rolli mängis ka see, et mul polnud ta toas magama panemisega mingit probleemi. Kui oleks olnud keeruline või miskit, ehk siis oleks hakanud edasi katsetama vankrite ja õueunede ja muuga, aga kuna probleemi ei olnud, ei näinud põhjust ka miskit muuta. Ja kui soojemaks läks, kebis ämm jälle õue ja võttis Lende ka kaasa õue magama. Täpselt nagu omal ajal Mariga talitatud sai.

Kui nüüd Marta sündis, siis noh, olgem ausad. Novembri lõpp ei ole oma rõveda lume ja lörtsiga just mingi ahvatlev aeg, et ma oleks üldse mõelnud, et oh, paneks õue ta magama. Ja jälle on mind õnnistatud beebiga, kes enivei koguaeg magab, seega ei mõelnud ma kordagi, et nüüd raudselt PEAB lapse õue magama panema. Ega ma ise ka õues magada taha, ikka soojas toas onju.  Ja üldse vajub Marta niimoodi magama, et umbes räägid temaga, paned ta korraks tooli või kiike või põrandale – PAUH, magab!

See suvalt magamajäämine on kõigi mu laste erioskuste nimekirjas olemas :D

Marta selle postituse kirjutamise ajal :D

Ükspäev otsisin ülakorruse kapist miskit ja kuna vanker seal jumalt ees seisis, pidin ma ta korraks välja võtma ja tagasi panna tundus ka lamp. Las siis olla väljas, võime ju nüüd selle Marta ükskord õue ka viia. Lende ajal polnud meil autot, seega sai ta vankriga käia näiteks mai tea… poes või postkontoriski. Nüüd on aga auto olemas ja mida ma siis vankriga sinna lähen, kui autoga saab mugavalt ja kiiremini. Veelkord rõhutades sellele, et oleks siis suvigi, et siis veel, aga no vaadake õue – ma ei soovi seal üle viie minuti isegi olla

Aga kuna vanker välja tassitud sai, siis toppisin ma Marta riidesse ja andsin Kardole kaasa, et kui ta Marile järele läheb, et las loksutab selle tripiga Marta magama ja saamegi ta siis õue magama jätta. Kuna Martal on nohu, siis ma nagu olin kuulnud, et õues magamine peaks aitama veits enesetunnet leevendada või nii. Nõnda läkski, et ta jäi vankrisse magama ja magas hiljem veel terrassil mingi neli tundi jutti. See on isegi tema kohta väga pikk aeg, sest toas suudab keegi teda pidevalt üles ajada. Eriti Lende, kes tahab oma armastust väljendada titale peale lamades. Kardo on ikka hulle süsteeme välja mõelnud, et Martat säästa:

Pikleri kolmnurk turvaväravaks

Esimene õuesliip

Kardo lasteaeda trippimas

Ammu toas, aga ei märkigi ärkamisest, Mari läks asja uurima

Uni oli küll pikk, aga tuppa tulles oli ta nina eelnevast veel kuus korda rohkem kinni. Ei tea mina, kas see oli õues olemisest või oli see lihtsalt juhus, igatahes oli järgmine öö kergelt öeldes ebameeldiv, sest ta ärkas iga natukese aja tagant täiesti kinnise ninaga. Öö läbi sain siin temaga ringi paarutada ja kuna Marta enda ööuni oli ka katkendlik ja õues tundus tal vähemalt parem olevat, sest seal ta ju ei ärganud, sai ta jälle õue kupatatud.

Padi pea alla ja alguses tundus küll, et ega ta niisama jää magama, endal silm nii punnis…

Mari ei tahtnud, et Marta üksi magama peaks

Ja naks, magaski.

Ühesõnaga, tänks kõigile, kes mind häbistama hakkasid, et on ikka kehv ema, last õuegi magama panna ei viitsi, sest nüüd ma tõesti taipan seda teha ka. Okei, ma endiselt ei usu, et sellel mingit laialdasemat mõju oleks, et ala kui laps magab toas, siis ta on vähem terve, kui see, kes õues magab vms, küll aga usun ma seda, et tal seal hea rahulik külitada, mitte siin teiste metsaliste röökimise saatel üritada sõba silmale saada. Viitsimises polnud ennegi asi, sest kui suurt pingutust ikka nõuab vankri terrassiukse taha lükkamine, aga no lihtsalt absull ei mõelnud sellele ennist.

Täna hommikul mõtlesin ma sellele ka, et kohe kui veits soojemaks läheb, on mul komme ööseks magamistoas aken lahti teha. Olgugi, et külm, aga teki all on ju soe. Enamasti paneb Kardo mõne aja pärast akna jälle kinni, sest tema sõnul läheb liiga külmaks, aga mulle lihtsalt meeldib, kui mul külma õhku on. Selles valguses…äkki meeldib Martale ka, jumal seda teab.

Igatahes pika jutu point oli, et tänks, et mulle nina alla hõõrusite, kui sitt ema ma olen, sest ma nüüd olen selle võrra jälle parem ja polegi teil enam millegi kallal tänitada.

Kas teie lapsed magasid beebina rohkem toas või õues? 

The post värskes õhus magamisest appeared first on Mallukas.

Laupäeval oli ilm hall nagu vana perse. Vaatasin aknast välja ja inisesin, et ma ei suuda siin hallis ja tuhmis Eestis enam vireleda. Päikest tahaks! Kardo vastas mulle väga iseenesestmõistetavalt, et no aga kammoon, paki titt kokku, osta piletid ja minge kuskile päikse kätte, et mis mind takistaks. Ega jah, tõsi, mis mind tõesti takistaks? Kardo ütles, et tema ei viitsi tulla, joosta kuskil puhkusel kolme lapse järgi, et ta parem on kodus ja taltsutab neid siin. Pakkus, et ma hoopis mõne sõbrannaga läheks.

Okei, esimene samm oli välja mõelda, et KUHU üldse minna. Kõige odavam oleks vist praegu Egiptus või Türgi, aga no absull ei tõmba sinna miskipärast. Egiptuses ma pole käinudki, aga Türgis olen ja oli selline pigem neeh. Samas Tenerife on alati selline koht olnud, kus mulle meeldib. Soe, mõnus, keegi ei käi pinda, et osta mingit jama ja kuna me seal 6 nädalat olime, siis on see mega kodune ka.

Kirjutasin Anule Go Travelist, kes on mu go to inimene, kui ma kuskile rännata tahan. Ma ei arvanud muidugi, et ta nüüd kohe laupäeval tegutsema hakkab, aga kümne mintsaga oli ta mulle juba välja uurinud, et mis kuupäevadel kuhu vabu kohti oleks ja pakkus mõned hotellid välja. Kõik käis super kiiresti, sest hotelli valisin ma selle järgi, et oleks Los Gigantese kandis, kus me eelmine kordki olime (mitte see põhi turistikas Adeje, sinna saab bussiga poole tunniga sõita, kui tuju tuleb). Valituks sai Vigilia Park Hotel. Võtsime lisaks hommikusöögile ka õhtusöögid, et lastega lihtsam asjatada oleks, kuigi toas on köök täitsa olemas ja saame seal neid imelisi krevette kokata kasvõi iga jumala päev.

Pilt: Tripadvisorist

Nagu ma mainisin, siis see kant on nii kodune, et tõesti on selline tunne, et nagu lähekski koju, mõnus noh! Alles me olime Tenekal ja õues oli nii hea ja soe, et kui meenus, et piima oleks vaja, sai lihtsalt lühkarites välja astutud ja poodi lipsatud. Ja nüüd ma saan sinna tagasi, jeee!

Meie koosseis pidi alguses olema mina, Marta ja Kerli, aga siis meenutasin ma meie Santorini trippi ja seda, kuidas ma iga nuka peal mõtlesin, et issand, Marile niiii meeldiks siin ja siis ma mõistsin, et ma ei saa teda kahjuks maha jätta. Isegi kui ma tahaks rohkem puhata, siis kammoon. Mari ja Meri! Mari ja rannad! Mari ja ahvipark! Mari ja Siami veepark! Ma usun, et sellest saab talle superäge reis, sest eelmine aasta reisi ajal ei osanud Mari peaaegu üldse rääkida ja nüüd räägib juba kõik vajalikud jutud ära ja on nii vahva reisikaaslane, et teda oleks patt koju jätta. Kahjuks ei saa ma sama öelda Lende kohta, kelle hobideks on läbi peanaha inisemine, vingumine, halisemine ja söömine Seega Lende jääb Kardoga koju üksiku lapse staatust nautima. Kardo lubas teda ka ujuma ja mängutubadesse viia, seega ma usun, et neil saab tore olema. Lende pole ju kunagi ÜKSI ainuke laps olnud, las siis proovib nädalakese ainukene olla!

Mari eelmisel aastal ahvipargis

Ühesõnaga, piletid on nüüd ostetud ja reis bronnitud. Kuna teid raudselt huvitab hind ka, siis kaks täiskasvanut, viiene ja beebi läksid koos hommiku- ja õhtusöögiga kokku u 2400€. Ilma söökideta oleks muidugi odavam olnud, aga mõtlesin, et lastega on nii võib-olla kergem. Eks näis, kas on ka hää söök.

Ehk siis reisiks pmst valmis. Mari ainult räägib sellest, et kas juba on minek ja pakkis isegi kohvri ära, hehe. Ma ei ole veel vaadanud, mida ta sinna pani, aga ma kahtlen, et ühtki riideeset. Enda asjadest on mul vaja välja otsida kõik suvekleidid ja lisaks pean ma ostma mingid sandaalid ja ujumisriided. Martale sain eil järelturult nelja euriga neli suvemütsi, ujumiskostüüm on tal olemas, ujumismähkmed kah. Laenutan vist Scandikidsist Yoyo+ käru ka kaasa, sest Donkeyga on küll jabur sinna logistada, see nii suur ja meie Babyjoggerisse on ta veel liiga väike, täislamavat oleks vaja, seega laenutan beebiosaga Yoyo ja loodan, et saan sellega seal hakkama. Muidugi võtame kandelina ka kaasa, et oleks mugavam toimetada ja trippida. Ja muud vist polegi vaja!

Huh, päike, siit ma tulen! Mõelda vaid, Marta esimene päike, wohhooo!

Millal te viimati puhkasite? Kus?

The post minema siit hallist, aka Tenerife, siit ma tulen appeared first on Mallukas.

Mulle edastas üks naisterahvas paar päeva tagasi abipalve, et kas saaksin seda jagada. Nimelt oli ta koer kuidagi viga saanud ja vajas 1000€ operatsiooniks. Tal endal sellist raha kohe kuskilt võtta ei olnud ja nõnda lootis ta, et ehk leidub häid inimesi, kes on nõus paar euri andma.

Minu jaoks arusaadav palve. Kui palju on inimesi, kellel kohe 1000€ tagataskust võtta oleks? Paljud ei kvalifitseeru ka laenu saamiseks, kui just mingit sms laenu võtma ei lähe, mille intressid on üüratud. Aga küll üllatas mind inimeste viha abipalve all.

Miks inimene üldse looma võtab, kui tal pole raha looma ravi eest maksta? Okei, nõustun, et loom on vastutus, aga päriselt ei arva ju keegi, et nii suuri väljaminekuid tegema peab. Ehk on enne looma võtmist välja arvestatud, et saan kenasti osta kvaliteetset sööki ja teha vaktsineerimisi jne ja selle jaoks jätkubki, aga kui tuleb suur väljaminek, siis seda ei pruugi kohe olla. Seda enam, et elu on nii ettearvamatu, et kes ütleb, et loom on võetud siis, kui pere majanduslik seis oli parem, kui tänasel päeval? Ei tee ju nii, et lähed mehest lahku või kaotad tööotsa ja annad looma ära, sest ÄKKI mul ühel päeval pole ta raviks raha. Lihtsalt loodad, et midagi ei juhtu ja no enamikel ju ei juhtugi.

Minu soovitus on see, et tehke loomale kindlustus! Need sõnad pean vist endale ka peale lugema, sest minugi koer on kindlustamata, kuigi olen sada korda mõelnud, et peaks ära tegema. Mõtlengi pigem, et ah, mis tal ikka juhtuda saab ja kui tõenäoline on, et tal mitmetonnist oppi vaja oleks, aga õnnetus ei hüüa tulles ja parem karta kui kahetseda. Näiteks SIIN saab loomale kindlustuse teha.

Eriti nõmedad olid ilkuvad kommentaarid, et ahah, tänapäeval nii käibki, et kui raha vaja, siis kontonumber netti ja teised maksku kinni su mured. Tule jumal appi, nagu kadedus või ma ei tea mis viha peab inimeses olema, et niimoodi vinguda. Tahad – aitad. Ei taha – ei pea aitama. Loogiline ju? Mõni aga kisas nagu oleks tema rahakotist raha väevõimuga välja kistud, et tema ei taha anda. Aga no jumala eest, ära anna, mida sa soiud?

Siis hakati tänitama, et omaniku enda süü, et lasi koeral diivanilt hüpata alla ja jala murda. Esiteks – kuidas sa keelad koera liikumast? Vaevalt, et neid kuskile toanurka kinni siduda saab või miskit. Ma muidugi sellest ei hakka rääkimagi, et minu meelest koer, kes ei suuda hüpata ilma luid murdmata, on üldse mingi inimeste aretatud vaene ebard, aga no see pole koera süü, et ta selliseks on aretatud. Ja kuna tal mingid looma omadused veel on säilinud, nt liikuda, siis võivadki sellised õnnetused juhtuda. Ma käisin kunagi lugu tegemas ühe naisega, kellel oli mega palju selliseid pitsusid ja ta pidi töölt ära tulema, et valvata, et ta koerad diivanilt surnuks ei kukuks. Nagu… appi, mis loomad need sellised on . No offence kõigile, kellel säärased loomad on, aga ma kunagi vaatasin ühte videot ja peale seda on mul nii kahju nendest ülearetatud loomadest, kes “nunnususe” nimel konkreetselt mingisugusteks ebafunktsionaalseteks elajateks tehtud on, kes ei saa korralikult liikuda, hingata ja mai tea, elus olla. Vaadake nt seda videot:

Ok, lähen muidugi teemast kõrvale, aga ühesõnaga oli mul natsa mark vaadata seda postituse all tekkivad arutelu. Küll kellelegi ei sobinud, et raha küsitakse, sest omanik oli ise süüdi. Keegi halas, et miks laenu ei võeta. Keegi kontrollis hüsteeriliselt, et ega inimene jumala eest juba ROHKEM raha saanud pole, sest see oleks maailma lõpp. Kes tahtis notariseeritud raviarvet näha. Puhta hullumaja ju. Igatahes raha saadi kokku ja koer on nüüd kodus ja asi ants, jutul lõpp.

Ma sellegipoolest arvan, et iga inimene omab õigust abi paluda. See on juba teiste asi, kas nad aitavad või mitte, aga küsida ikka võib. Vähemalt mina arvan nii. Sest kas oleks parem, kui inimene oleks kliinikus öelnud, et ok, pange magama, mul pole seda raha, sest küsida on liiga piinlik? Ma ei usu, parem las elavad edasi oma kiitsaka ja kergestimurduva koeraga, küllap teevad nad ka nüüd kindlustuse ja oskavad edaspidi hoolikamad olla.

Rohkem inimlikkust, inimesed! Õudne lausa vaadata seda kadedust, et äkki keegi saab midagi niisama. Saab midagi lihtsamalt. Kuidas julgeb??! Nagu kammoon, simmod…

Kas teie olete annetanud? Või hoopis teiste poolt aidatud olnud?

The post kellel on õigus annetustele? appeared first on Mallukas.

Tegin siin hiljaaegu Minim.ee poega väikse koostöö, mille raames sain endale nende kodukalt välja valida mõned tooted. Harva, kui ma häid valikuid teen siin elus, aga need tooted on kõik mu laste seas suureks hitiks saanud ja patt oleks ka teile neid tutvustamata jätta. Okei, osad asjad ei vaja tutvustamist, aga üks asi kindlasti. Kas te teadsite, et on olemas öko plastiliin? Enne valisin ma plastiliini selle järgi, et oleks play-doh, sest teised on sellised odavad ja pudisevad, siis Ailefo plastiliinid on mõnna tekstuuriga, ei pudise, hästi voolitavad ja konkreetselt ainukesed, mida lapsed pole veel ära läbustanud kõiki värve kokku plätserdades.

Mari ei hakkaks muidugi endale midagi enam suhu toppima ja isegi Lende vist enam seda ei teeks, aga väiksemate lastega on see plastiliin ideaalne, sest ta on valmistatud sellistest ainetest, et võid suhu panna küll. Hästi ta ei maitse, aga parem ongi, muidu sööksid lapsed su kalli plastiliini lihtsalt ära ja seda veel tarvis, eks…

Koos plastiliinidega valisime ka komplekti plastiliinitempleid (link). Jällegi selline asi, et sobib ka väiksematele lastele, hea lihtne mängida. Lisaboonuseks on see, et neid templeid saab kasutada ka näiteks lapsega küpsiste valmistamisel nende kaunistamiseks. Päris hea idee, just kodukalt lugesin, proovin kindlasti Mariga lähipäevil järele.

Suure “vea” tegin ma lastele ksülofoni välja valides. Selles suhtes, et pill ise on aus – valmistamisel kasutatakse mürgivaba liimi, orgaanilisi ja taimseid värve ning veepõhiseid lakke, fancy värk. Aga… jumala haud, kuidas lapsed seda vaest pilli piinavad ja peksavad. Või piinavad nad minu kõrvu? Igatahes tilistatakse seda hommikust õhtuni, vähemalt neile meeldib ja minul hakkavad kõrvad juba selle pininaga harjunud Peaasi, et lapsed rahul on!

Ega Marta ei saanud ka ilma jääda, temale valisin ma mängumati, millest saab soovi korral teha ka mänguasjakoti. Meie kasutame seda siiski Marta lebolana. Mulle meeldib, et seda on hea pessu visata, ei lähe lötsiks ja koledaks, Marta ju pidevalt lekib igast otsast midagi Üle päeva on ta meil igatahes pesus.

Ma ennast ei jätnud ka päris ilma, valisin endale välja megauhke mähkmekoti, aga selle sisust teen ma kunagi lähiajal uue postituse, et näidata, kui palju see mahutab ja mida ma seal sees hoian. Reisile rändab ta igatahes kaasa

Kui miski silma jäi, siis aprilli lõpuni kehtib Minim.ee e-poes sooduskood “MALLUKAS”, millega saab 15% alla! 

Ps! Piilu täna ka mu instasse (@mallukaz) seal loosin paki neid plastiliine ka välja!

*Tooted saadud minim.ee käest kingituseks

The post uut ägedat lastele appeared first on Mallukas.

Teate, mis mulle ei meeldi? Kui mingi toidukoht, kus ma käinud olen ja mis mulle väga meeldinud on, otsustab ühel hetkel oma standardeid nii alla lasta, et kogu elamus on … neeh. Nimelt eile sattusin ma linna ja mõtlesin, et võiksime Gelluga midagi head süüa ja ühe hea koksigi nautida. Alustasime oma istumist Babuljast, kus sõbranna sai maailma parima mohhito (andis mullegi mekkida). Ma tegin nadi valiku, mingi ahjuõuna kokteil oli, mis mulle eriti ei meeldinud ja minust sinna ka maha jäi. Kokteilil endal polnud midagi viga, lihtsalt ma polnud säärast varem enne joonud ja polnud lihtsalt minu maitse.

Edasi liikusime endisesse Seafood Bar’i, mis kunagi mul reaalselt üks lemmikutest oli. Nii head toidud ja nagu ma mäletan, siis ka kokteilid. Kohale jõudes avastasime, et nimi on muutunud La Vita Bellaks. Samas sisustus tundus sama ja isegi menüü oli suht sama, lihtsalt veidi vähem mereande ja rohkem itaalia toitu. Okei, läksime sisse.

Ja kuna Maigreti mohhito nii hea oli, mõtlesin seekord ka kindla peale välja minna. Lauda saabunud mohhitod olid aga… rummi ja vee segu. Lihtsalt jälgid. Ütlesime teenindajale, et need on kohutava mekiga, mille peale rastades noormees vastas, et aga mida tema tegema peab. Et neil ONGI sellised mohhitod. Hmm. Ma mõistan, et paljud asjad võivadki nii olla, et erinevad kohati, aga mohhito on ikka üsna klassikaline kokteil, mis peab olema laimine ja mündine ja värske, mitte törts rummi värskaga. Seda enam, et kui ma maksan kaheksa euri joogi eest, tahaks ma seda ikka nautida, mitte läbi häda sisse imeda, sest “siin seda nii tehaksegi”.

Teenindaja viis kokteilid ära ja tõi mõne aja pärast uued, kuhu oli lihtsalt rohkem suhkrut valatud ja üks mündileheke lisaks visatud. Maitsesime. Oli mingi 2% parem kui enne, aga siiski rõve. Nojah, ma ei viitsinud seal vaielda ka, mõtlesin, et jääb siis mohhiitotamata, kuni Maigret ise sealt seest laimi välja koukis ja klaasi pigistas. Lisaks rebis ta ise neid püparmünte klaasi lahti ja siis hakkas juba päris looma. Nojah, tegin ka siis sama ja saime kuidagi mingi enam-vähem normaalse maitsega joogid kokku, aga no absurd, et üks inimene restoranis ise oma joogis niimoodi solberdama peab, et midagigi joogikõlblikku saada. Ütlesime seda ka teenindajale, et mohhitot tehakse siiski nii, et laim ja suhkur pannakse klaasipõhja ja tambitakse veidi nuiaga, et mahlasid kätte saada, mis ilmselgelt tegemata oli jäänud, mille peale ta meid info eest tänas ja ültles, et ega ta absull mingi baarman ei ole ja tegelikult lihtsalt teenindajana neid kokteile tegema pandud on.

Ahsoo siis, tore. Kui kolmas sõbranna liitus, siis soovitasime tal kohe rummkoola võtta, et sellega raskem mööda panna. Noh, mehga kange see oli, aga vähemalt midagigi. Ei tea, kas neil kokk oli ka mingi suvaline ettekandja tol päeval või mis, aga meie karbid olid üsna maitsetud, pooled karbid üleküpsenud, vein välja aurustamata, üsna alkoholine. Ühesõnaga söödav, aga mitte omg wow nii hea, et tahaks veel. Isegi Kardo tegi meil ükspäev paremaid karpe…

Ainukene hea asi seal oli seltskond ja mu austrid. Jumal, kuidas ma armastan austreid, aga peale seda, kui ma sain teada, et nad on söömise ajal elus, siis… nutan ja söön. Õnneks enamikes kohtades neid ei pakuta ja sinna ma enivei tagasi ei lähe, et ei pea enam süüd tundma, kui neid söön.

Ees minu karbivalik, taga frititud mereannid. Mõlemad sellised… okeid.

Kurb, noh! Nii hea koht oli! Ma küsisin ka, et kas teil on uued kokad või, mulle vastati, et ei, KÕIK on sama, aga rebranding oli toimunud. No jah. Rebrandisid ennast heast mereannirestost selliseks veidi ülehinnatud “neeh” toidukohaks, kuhu tagasi ei tõmba ja teistele ka soovitada ei tihka. Kurb!

Mis söögikoht teile viimati pettumuse valmistas? 

The post mereannirestost nadiks itaalia restoks… appeared first on Mallukas.

Umbes kuukese oleme nüüd kasutada saanud Philipsi Latte Go espressomasinat ja kuna nii paljud uurivad igapäevaselt, et kas ma ometi leian ükskord aega sellest natukene kirjutada, siis võtsin nüüd täna hommikul kohvi rüübates selle aja ja räägin välja kõik, mis ma tean. Palusin Kardot ka sõna sekka öelda, sest enamuse ajast teeb siin majas kohvi just tema. Aga no mis siin ikka, alustame positiivsetest asjadest.

POSITIIVSED OMADUSED:

• Minu jaoks oli esimene asi, mida ma masinavalikul vaatasin siiski hind, nagu enamikel inimestel. Olen korduvalt kuulnud, et alla paaritonnist masinat pole mõtet ostagi, sest sellega on ainult üks rist ja viletsus. Ma siiski keeldusin seda uskumast ja keeldun ka praegu. Muidugi on täisautomaatsed espressomasinad siiski kallis lõbu, aga mitte väga nõudlikule kasutajale sobib kindlasti ka soodsam variant, mitte mitmetuhande eurine aparaat. Näiteks seesama Latte Go maksab Hansapostis 599€ ja kuigi ma alguses mõtlesin, et jään 500€ kanti, siis see 99€ lisaks ei tundunud enam nii palju üle eelarve minekuna. Seda enam, et kui masin juba välja valitud sai, teavitati mulle, et see on üldse sünnipäevakingitus. Ütleme nii, et me pole ammu nii rõõmsad olnud, sest presskannukohvist oli kopp ees ja säästetud raha ei teinud ka just õnnetuks, hehe.
• Sellega tehtud kohvi on nii palju maitsvam, kui presskannukohvi!
• Positiivsetest asjadest teiseks loen mina naise kombel välimust. Eks teda on saada erinevates värvides, aga selline valge, pisike ja kompaktne masin mahub kenasti igasse kööki.
• Kolmandaks tooksin välja selle, et latte valmistamiseks ei ole aparaadil ühtegi voolikut. Neid on nii ebamugav pesta ja lisaks tean omast kogemusest, et lihtne ka ära kaotada. Latte Go’l on anum, kuhu valad piima ja selle saab pärast mugavalt kraani all või nõudepesumasinas ära pesta.
• Mu eelmine masin kisas kogu aeg, et puhasta mind siit ja sealt. Aqua Clean filter lubab kuni 5000 tassi kohvi, enne kui sa talle katlakivipuhastust tegema pead.
• Teeb kuut erinevat jooki. Megasuurele kohvigurmaanile võib-olla vähe, aga mina joon nagunii lattet või tavalist kohvi, kuhu ise piima peale valan, seega mulle on nendest kuuest küll ja veel:
  
• Masin läheb üsna kiiresti tööle, loputab ennast ära ja ongi valmis sulle tassitäie lõõgastavat kohvi pakkuma.
• Mugav ongi piima hoida alati selles spets kannus, et saad kohe külmikust võtta, masina külge panna ja ei pea midagi valama ja kallama.

Aga et iga hea asi tuleb ka halvaga, siis toon välja ka mõned punktid, mis just kõige rõõmsamaks ei tee. Jällegist – mõnele võivad need olla ebaolulised pisiasjad, aga mõtlesin, et räägin kõik välja, mis arvan asjast, siis teate ise ka, kas osta või mitte.

MITTE NII POSITIIVSED OMADUSED:

• Masin on küll väike ja kompaktne, aga see tähendab ka seda, et ta mahutab korraga ka vähe ube ja vähe kohvi. Kui sa elad nt kahekesti, siis ma usun, et see ei häiri, aga kui on korraga mitu-mitu tassi vaja teha, siis tekib küll tunne, et issand just täitsin ju ja juba tühi. Veenõu on 1.8 liitrit. Samas on sellel ka põhjus: nimelt rikub õhk ubade kvaliteeti ja mida vähem on oad õhu käes, seda kvaliteetsem on tulemus. Ehk siis suures konteineris võivad oad ära liisuda ja seeläbi kannatab ka kvaliteet.Ja sama asi on ka veega –  iga päev soovitatakse panna värske puhas vesi, et suurepärane tassitäis kohvi valmiks parima kvaliteediga veest.  Parim kohvi maitse on võimalik saavutada vaid parima veega see on ka põhjus, miks pigem täita veepaaki tihedamini kui harvemini. Veepaagi juures on oluline, et seda oleks lihtne eemaldada ja täita veega – seda ta tõesti on, aga meie vahetaks vett nagunii iga päev, lihtsalt vaja teinekord rohkem kohvi teha, siis häirib
• See pole küll konkreetselt ainult selle masina miinus, sama oli ka meie eelmisel Jural – nimelt on maru tüütu see, kui ta hakkab sulle kohvi tegema ja siis poole tassi pealt saab alle aru, et ooot-oot, mul pole piisavalt vett. Nagu… miks sa enne seda ei teadnud Ja kui vett pole, siis ta purustab enne oad ära, alles siis vaatab, et ah, ei saagi teha ja viskab need oad ära. Seega enne kohvi tegemist vaata alati üle, kas vett on.
• Kui veefilter on korralikult niisutamata, siis võib ta sisselülitades eriti kõva lärmi teha. See pole normaalne, et te teaksite ja kui sa ära niisutad, siis on jälle normaalse nivooga.

KUST SAAB OSTA?

Ma praegu googeldasin ja vaatan, et seda saab kõige soodsamalt ostagi just Hansapostist, kus ta maksab 599€ (LINK). Neid on muidugi erinevaid mudeleid ja selle tõttu on ka Hansapostis ka kallimaid mudeleid. Ma linkisin lihtsalt konkreetselt enda oma.

Ka Euronicsis on seda müügil, aga seal maksab see 649€ (LINK).

Ja viimaks minu jaoks tundmatu leht, kus aparaat maksab samuti 649€ (LINK).

Kuni 25. märtsini, saavad minu blogi lugejad kahelt mudelilt täiendava soodustuse -10% koodiga “mallukas10”

Mõlema espressomasinaga on kingituseks kaasa ka 2 ägedat Iittala kruusi. Toodete lingid:

https://www.hansapost.ee/et/kodu-ja-kook/kodumasinad/espresso–ja-kohvimasinad/espressomasinad/taisautomaatne-espressomasin-philips-5000-ep533110-valge-kingituseks-iittala-kruusid-2-tk_2c34a7fd/

https://www.hansapost.ee/et/kodu-ja-kook/kodumasinad/espresso–ja-kohvimasinad/espressomasinad/espressomasin-philips-lattego-ep533410-titaanium-antrasiit-kingituseks-iittala-kruusid-2-tk_eca5d53c/

Ps! Tsekka ka mu instasse, täna läheb seal loosi üks väga huvitav kohvimasin!

*Postitus sündis koostöös Hansapostiga

The post arvustus: Philips Latte Go 5000* appeared first on Mallukas.

Ma miskipärast arvasin, et me lähme juba esmaspäeval Tenerifele ja hakkasin siin suure hurraaga juba pakkima. Poole peal sain aru, et kui täna on 22. kuupäev ja meie 27. ära sõidame, siis tundub veits ebausutav, et me esmaspäeval jeed laseme. Aga kuna juba otsa lahti tegin, siis pakkisingi ikkagi enamik asju ära, st laste asjad on koos. Keegi just kirjutas, et ma näitaks siis ette, mida ma lastele kaasa võtan nädalaks, et oleks huvitav teada. Noh, ma ei tea, kui huvitav see on, sest ega see just eriline tuumateadus ei ole, aga kade ma ei ole ja näidata võin.

Enamik Marta kraami on siin pildil. Ujumiskostüüm, kahed päiksekad, kolm suvemütsi, kaks sallikest, kaks romperit, kaks siidivillast rüüd, kolm kleiti, neli body ja viied püksid. Peaks nagu jätkuma küll, usun ma. Saab ju kohapeal midagi ära ka pesta, kui puudu jääb puhastest riietest või miskit. Lisaks on tal ju ka minnes midagi seljas ja lennukisse pean käsipagasisse ka mingi kolm rüüd vähemalt kaasa panema, sest selle kuue tunni jooksul suudab ta kindlasti enda riideid paari komplekti võrra ära läbustada, küll mina teda juba tean.

Suurde kohvrisse panin 4 riidest mähet ka, lihtsalt, et kleidi all ilus oleks – muidu reisil riidekatega jännata ei viitsi, kui aus olla.

Kahmasin mingid sellised asjad ka kohvrisse, kõik nii igaks petteks. Hunniku päiksekreemi, after sun’i, shampoon, palsam, dušigeel  – kõik sellised, et on poolikud või väiksed totsikud, et ei peaks pärast neid koju tagasi tassima ja saaks sinna jätta. Muidugi ma praegu mõtlen, et ma võiks muidugi ka sealt kohapealt kõik shampoonid ja palsamid ja kreemid osta, aga kuna mul kohvris ruumi on, siis võin sama hästi oma kraami kodust kaasa lohistada. Aga no palavikurohi ja zyrteks ja kraadiklaas, need on ikka hea, kui on kohe olemas, kui mingil juhul vaja olema peaks. Kui kellelegi tundub, et midagi võiks veel kaasas olla, siis soovitused on oodatud. Tavaliselt on Kardo see ratsionaalne, kes alati vajalikud asjad kaasa võtab, aga seekord pean ju temata hakkama saama.

Mariga on riiete suhtes lihtsam – hunnik suvekleite, ports allareid, trikoo, sandaalid ja croksid, muud talle tarvis pole. Mingi suvekaabu ostan talle sealt kohapealt. Samas on Maril rohkem asju, mida tal vaja on. Näiteks arvab ta, et on VAJA kaasa tassida 30 erinevat nuputamisajakirja, telekamäng ja muu kamarajura. Ma olen aga kogenud inimene ja võtan ainult kaks nuputamisraamatut, ühed tegeluskaardid, ühe kaisuka ja noh, bad mom alert, tabi ka. Nagunii oleme seal enamuse ajast kuskil ringi seiklemas ja ma olen jumala kindel, et ta nuiab endale sealt uusi asju ka, seega ei hakka maad ja ilma kaasa lohistama. Muidugi seda ma räägin praegu, eks näis, mis ta endale ise kaasa rabab

Eelmisest reisist on liiga eredalt meeles see, kuidas ma hullult riideid kaasa tassisin, aga tegelikkuses oli mul paar lemmikkleiti või lühkarid+ maika, seega olen seekord kaval ja just selliseid kombosid kaasa võtangi. Casualid ja vabad riided, paari retukaid ja mingi pikkade varrukatega pusa ka, et kui õhtul kuskil õues istuda tahame. Marile sobivad õhtuteks vast samad suveriided + kamps peale ja sukad jalga, seal ju praegu nii hea soe.

Rohkem ma isegi ei oska mõelda, et mida ma võtma peaksin. Ujumisriideid lähen kohe ostma, mingisugused sandaalid peaks ka soetama, sest ma ei mäleta, kus eelmise aasta omad on ja isegi kui mäletaks, siis peale BF jalatsite kandmist ei suuda ma enamikke oma eelmistest jalatsitest nagunii kanda.

Õhtuteks on meil vaja ainult läpakat ja hunnikut filme, päevad sisustame õues. Tundub, et asjad on nagu koos, eks? Ahjaa, praegu meenus, et beebimonitori võtan kaasa, aga kuna see iga päev kasutuses, siis läheb see alles mineku päeval kotti. Käru laenutan scandikidsist, sest Babyzen yoyoga on mugavam trippida – käib pisikeseks kokku. Kandelina läheb juba mähkmekotti, millega lennukisse läheme.

Kott ise on selline (LINK)

Sees on seintes sellised kummidega taskud. Ühes on riided, teises mähkmed. Põhjas tekike ja mähkimisalus.

Kõige ette paar mänguasja ja kaks varulutti

Lennukisse tuleb see kraam kaasa. Arvatavasti suskan endale sinna veepudeli ja snäkke ka veel sisse ja siis on timm!

Ühesõnaga, sellised värgid siis. Kui kellelegi tundub, et midagi hädavajalikku puudu on, siis andke teada. 

Aaa. Ühe mure unustasin jagada! Nimelt on Martal IKKA natsa nohu. Olen kuulnud, et beebidel on nohuga väga paha lennata? On? Kui jah, siis kuidas ma viie päevaga ta nohust lahti saaks

The post mis me reisile kaasa võtame? appeared first on Mallukas.

Kas pole naljakas, kuidas elu muutub ja mingid probleemid, mis kunagi mäekõrgused tundusid, kaovad lihtsalt ajaga ära. Mõnest jääb ebamäärane mälestus, teised kaovad üldse unustehõlma, kuni miski neid meenutab.

Ma mäletan oma esimest muretunnet. Kes teab, äkki oli enne ka olnud, aga konkreetselt tuleb meelde mingi hägune aeg, kus ma olin umbes nelja-viiene, mitte vanem. Käisin naabritädi juures ta koeraga mängimas ja esikus jäi mulle silma mingi kaelaehe. Mulle meeldis see nii hirmsasti, et ma otsustasin selle tasku panna ja läksin sellega koju. AGA. Kodus tuli mega süümekas, et issand jumal, mida ma tegin ja kuidas ma selle olukorra nüüd lahendan. Loogiline oleks see lihtsalt tagasi viia olnd, eks. Selles suhtes, et ma käisin seda nagunii kogu aeg ja ma oleks võinud selle ehte endale tasku panna, neile tuppa astuda ja esikusse kapiservale jätta, keegi poleks iial aru saanud. Aga selle peale ma ei tulnud miskipärast, mulle tundus PALJU loogilisem see ehe lihtsalt vetsupotist alla lasta.

Mul on meeles see kergendustunne, kui ma seda tegin. Et huh, probleem lahendatud ja saab eluga edasi minna. Muidugi ma jäin vahele ja sain täiega pragada ja sellest tuli suur pahandus, aga no lapse mõistus, mis sa sellega ära teed. Lihtsalt see muretunne on meeles.

Veel meenub mulle üks suvi kooliajast. Ma usun, et mingi 2-3 klass või miskit. Ma unustasin suveks ühe kooli raamatukogu raamatu enda kätte ja selle asemel, et seda lihtsalt kooli tagasi viia (sest keegi seal ju ikka on), ma lihtsalt istusin ja muretsesin, et issand, mis sügisel saab. Mu suurim hirm oli, et see intress läheb suvega niiiiii suureks, et mu ema saab max vihaseks selle kinni maksmisest. Ma mäletan konkreetselt, et ma kartsin, et see maksab sada krooni ja see tundus mulle umbes nagu miljon krooni või miskit. Teine mõte oli see, et äkki mind ei lasta enam kooli, kui mul see õpik tagasi viimata jäänud on. Et umbes nägemiin, kahju et sul see õpik suveks enda kätte jäi, sest hüvasti algharidus, kooli sa enam ei saa! Lapse loogika.

Vahepeale jäi palju aastaid, kus mu probleemid olid sellised, et tahaks ka neid moodsaid riideid nagu teistel on. Ja tahaks ka poistele meeldida. Ja tahaks ka lahe olla, nagu osad klassist. Krt, never ma ei jõudnud sinna, et ma oleks lahedate grupis olnud, nuuks!

Vähemalt Mari arvab, et ma lahe

Kui ma oma essa peikaga hakkasin koos olema, oi SIIS mul olid probleemid. Kui ma tagasi vaatan, siis ma olin nagu viimane närvihaige. Hästi armukade ja ärrituv ja selline… ebameeldiv inimene või nii. Praegu näen, et probleem oli mu enda ebakindluses. Ma tahtsin lihtsalt pidevat kinnitust, et mind armastatakse ja et kõik on ikka “ok”, kuigi tegelikult ei olnud mingisuguseid muresid, et miks ma oleks üldse pidanud meie suhtes kahtlema. Okei, selle osa jätame praegu välja, et ta lõpuks mind mu korterinaabriga pettis, ma usun, et see oligi mu pideva käiamise ja tõmblemise tulemus, mis seal ikka, ma pikka viha ei pea

Kes teab, siis ma kirjutan praegu uut raamatut, mis räägib sellest, mida erinevatel inimestel õnneks vaja on. Või mida nad arvavad, et neil vaja on. Alguses vajad kindlustunnet, oma vanemaid. Siis olla teistega sarnane, sulanduda sisse nn lahedatega. Vajad neid asju, mis teistel on, neid kogemusi, mis teistel on, et mitte olla see erinev, see imelik. Siis tunned, et õnneks oleks vaja kaaslast, peiksi või miskit. Kui see käes, läheb olmelisemaks. Õnneks on vaja tööd, kodu, koera, lapsi, laste edukat kasvatamisoskust. Selline casual eluliin, kui ma sellele mõtlen, et mul umbes nii on olnud.

Aga mis teistel on? Et kui ma vaatan võõrast inimest poes või tänaval, mis on temal õnnest puudu? Kas raha? Kas armastus? Kas tervis? Oma kodu? Mõni lähedane, kes raskel hetkel tuge pakuks? Või keerleb ta peas mõte, et issand, ma ei julge oma raamatukogu raamatut tagasi viia, sest äkki on trahv liiga suur.

Hakkasin ka mõtlema, et mis on praegu minu suurim probleem? Mingi mure, mis kuklas tiksuks. Ja teate… polegi vist. Okei, need kohtukeissid on suht ebameeldivad, mille peale mõelda, aga laias laastus ei ole mul midagi karta. Läheb nagu läheb. Probleemiks liigitaks ma vist ka endiselt oma liigse emotsionaalsuse ja oskamatuse antud olukordades adekvaatselt käituda. Mul kõik tunded keevad aeg-ajalt üle ja siis ma lasen PAUH kõik mõtted välja, aga mõnikord tuleks lihtsalt vait olla. Eks näis, ehk kui ma suureks saan, siis õpin selle kunsti ka ära.

Mu vanaisa kirjutas mulle kunagi, et Mariann, ole alati teiste vastu lahke ja ära lase oma egol inimlikkust kaasa viia. Miks ma seda head nõu aina ära unustan ja vahepeal selline douche olen ah? Ma ei räägigi siin konkreetselt mingist olukorrast, ei pea spekuleerima, et ma siin lähipäevil oleks kellegagi tülli keeranud või midagi, aga ma ei saa aru, miks ma mõnikord lihtsalt ei suuda leppida, et teistel VÕIB olla erinev maailmavaade ja pean lihtsalt pressima oma arvamust peale, sealjuures ülbitsedes ja emm olles. Nagu why? Mis mul viga on, mingi hälve v?

Lähen veits lappama oma postitusega ma vaatan, aga kokkuvõttes ma tahtsin ainult küsida, et kui te peaksite nimetama ÜHE asja, mis teil õnnest puudu on. Mis see oleks? Aga kui te saaksite muuta enda iseloomus ühte asja?

EDIT: Veel aasta tagasi oleks mu see “üks õnnest puudu” asi olnud see, et oleks ainult Mariga kõik korras. Et ta päriselt ka kunagi rääkima hakkaks ja ma ei peaks kogu aeg selle üle MURETSEMA. Sest see oli nagu tõeline… mure. Kogu aeg käis kaasas. Et kas tal on midagi viga? Mis tal viga on? Kas see on minu süü? Mis siis, kui ta kunagi normaalselt rääkima ei hakka? Mida ma veel teha saaks?

Ja nüüd nädal tagasi käisime uut rehabilitatsiooniplaani koostamas ja seal öeldi, et vb Maril uuel aastal puuet ei uuendata, sest ta on arengus järgi jõudnud. Okei, seda öeldi nagu see oleks halb asi, sest siis enam ei saa tasuta neid teenuseid jne, peab ise maksma, kui soovid jätkata, aga minu jaoks see oli nagu WOW, omggg, issand. Mul praegugi tuleb nii suur naeratus näkku, kui ma sellele mõtlen. Et näed, kõik läks hästi. Kõik on hästi. Muu nagu ei loegi :)

The post mida on sul õnneks vaja? appeared first on Mallukas.

Me lähme ülehomme Tenerifele ja just seal asub megasuur Loro Park. See on nagu nagu mingi hübriidloomaaed – lisaks loomade vaatamisele on seal ka igasugused loomashowd. Eelmine aasta ma kirjutasin sellest (näete, siin) ja lõpuks jõudsin järeldusele, et ma ikkagi Loro Parki ei läinud. Mul on raske isegi poes liha osta viimasel ajal, rääkimata siis muud moodi loomade kannatusi toetamisest.

Eelmine aasta oli lihtsam mitte minna, sest Mari ei osanud eelmine aasta veel pmst üldse rääkida ja seega ei olnud ma veel kursis, kui suurt rõõmu emasüdamele pakub see, kui laps millestki siiralt vaimustunud on ja raudselt mäletaks ta seda külaskäiku nüüd juba pikalt. Samas ei tea ta ka, millest ta ilma jääb ja nagunii on see reis üldse talle ülitore ja põnev vaheldus, et seda jama vähemalt ei ole, et ta teaks, et selline koht eksisteerib ja teaks ise nuiata sinna minemist. Aga no MINA tean. Ja ta siiani räägib sellest, kuidas ta suvel papagoisid nägi. Saate aru jah, paari üksikut papagoid nägi ja juba see oli nii suur asi talle, mis siis veel seal pargis oleks?

Variant oleks külastada ka ahviparki (sellest kirjutasin SIIN) ja toona ma kirjutasin, et depressiivne, aga siis pärast sain teada, et need kõik nn päästetud ahvid, et neid toetada võiks ju küll. Sellega on aga see miinus, et meil pole seekord ju autot ja ma ei saa seda vist ka rentida (liiga vähe aega load olnd). Loro Parki viiks hotellist lausa buss, ahviparki mai teagi kuidas saaks..

Igatahes PALUN öelge mulle, mida teha. Kas teha Marile seda rõõmu või pigem mitte sellist kohta toetada?

The post eetiline dilemma appeared first on Mallukas.

Kui Mari sündis, siis käis ju Kardo veel tööl, mistõttu ma olin temaga kogu aeg kahekesti. Seega ma tean seda faktina, et Mari oli üsna vähenõudlik laps…Või oota. Kui ma praegu mõtlen, siis oli temaga ka pallil hüppamine ja kõik muud solgutused teemas, niiet päris meritähena ta esimene eluaasta ei lebanud. Äkki oli asi selles, et enne lapse sündi kõik käisid hirmutamas, et issand, magada ei saa ja gaasid ja koolikud ja mida kõike veel. Seda osa ei tulnud, seega tundus mulle, et jah, veidi tüütu, aga siiski mitte raske on see lapsemajandus.

Teine laps, pauh, samasugune. Üsna leplik, rahulik. Lutti ainult ei tahtnud, sellega oli rohkem mässamist, aga muidu jälle sain ma öelda, et oota, mis magamata ööd? Mis gaasivalud? Jumala lebo laps on!

Seda kõike olen ma ka Marta kohta rääkinud. Magab öösiti nagu miška, ei nuta, on hästi rõõmsameelne ja tubli. Nüüd olles kaks päeva Martaga, ilma, et Kardo mind aitamas oleks, saan ma aru, et issand jumal. Mis lebo laps? Mida? Ta on nõus maksimaalselt 10 mintsa üksi tegutsema, kui tahab sülle ja solgutamist ja nägude tegemist ja jalutamist ja hüpitamist ja noh, okei, kõiki basic beebiasju, mida nad ikka tahavad. Ainult, et mul on olnud alates Lende sünnist privileeg nimega Kardo. Ja püha jumal, kuidas ma olen teda siin reisil hindama hakanud. Kuidas ma varem seda ei mõistnud?

Loomulikult tegelen ma ka kodus lastega, aga selle mastaabini, et kui minupoolne osa on tehtud (süüa andmine) siis võin ma suva ajal öelda, et okei, ma tahan blogida, meilide vastata, koristada, poodi minna, mida iganes ma tahan. Ja Kardo võtab lapse üle ja tegeleb temaga siis ise. Väga lihtne beebi mul, eks Või on hoopis nii, et beebi on tavaline, aga selle beebi isa on lihtsalt väga imeline? Praegu mõtlen, et kui tihti on olnud nii, et ma ei viitsi temaga seal voodis rabeleda, annan ta hoopis Kardole ja lähen ise magama, et kui Marta ka Kardo süles magama jääb, siis ta toob beebi mulle kaissu. Kui mitte praegu, siis millal veel öelda #blessed?

Mu illusioon selle reisiga oli see, et päeval tsillime rannas, õhtul istume kuskil väliterrassil ja sööme, samal ajal kui Marta vankris magab ja Mari niisama viisakalt tsillib. Mari, muuseas, on kõiki mu ootusi täitnud ja viiesega reisimine on konkreetselt puhas lust ja rõõm. Nagu üks muhe reisisell, kes tahab palju jäätist, põrkepalle ja vees lebada. Mingeid probleeme temaga absoluutselt ei ole. Vahepeal tuleb veits jonn peale, kui uni peale kipub, aga siis räägime kõik kenasti läbi ja päriselt, Mari ei pea nüüd küll kunagi kuskile reisile saamata jääma, sest temaga raske oleks. Temaga on just tore! Isegi umbes seitse tundi lennukis ja Mari ajas seal suht omi asju. Joonistas tegeluskaartidele ja mängis tab’iga ja jutustas niisama.

Marta aga seevastu… Issand, ma tahaks juba ristimärki ette lüüa mõttest, et ma pean veel seal pea seitse tundi Martat sussutama ja väntsutama, et tal hea tuju oleks ja üle terve lennuki ei röögiks. Asja ei teinud lihtsamaks see, et kõik beebid olid suht kokku istuma pandud ja kui läbi ime õnnesus ühel enda oma magama/vaikima saada, siis hakkas kellegi teise oma röökima ja ajas magajad üles.

Lennukis on nii kitsas ja üldiselt aitab Martal head tuju hoida just ringi jalutamine, aga kus sa pagan jalutad, kui seal pole ruumi, et ennast pmst oma istekohtagi ära mahutada. Seega nägigi see reis välja selline, et kogu aeg üritasime leida mingitki viisi, kuidas ta vähegi rahul oleks. Ütleme nii, et see oli väsitav ja kurnav ja pingeline, sest kes tahaks, et tema laps üle lennuki kisaks, aga no seal EI OLNUD ruumi normilt tegutseda ka ja seega oli see lihtsalt üks keskmine õudukas. Terve aja mõtlesin, et oleks vaid Kardo siin, siis ta saaks mind aidata. Mul sõbranna ka muidugi aitas, aga no eks Kardo teab Martat ja ta vigureid rohkem, oleks veits lihtsam olnud.

Kui ma ise seisin (suht kõigil ees, sest kõik tahtsid vetsu ja tagasi liikuda) siis sain Martale veits ruumi kõhutada.

…või sellili lebada

Või selle laua peal lebada

Kui magama jäi, siis oli sekundiks õnn ja rõõm Liigutada ei saanud ja käed ammu valutasid ta hoidmisest. Suutsin ainult mõelda, et MILLLAL me maandume :D

Kõhukott oli TÄIEGA abiks, ilma selleta poleks vist üldse hakkama saanud. Mitmed emad õõtsutasid ennast seal vahekäigus, beebid kottides. Ma isegi pakkusin enda oma ühele naisele laenuks, kes lapsega püstijalu jauras, aga ta lapsele ei meeldinud kotis olla. Midagi muud ma ei suuda isegi välja mõelda, et see tagasitee kuidagi lihtsam oleks, sest Marta on veel nii väike, et palju teda just ei rõõmusta. Süüa tahab, vahepeal midagi krabistada, ringi vaadata ja suht kõik. Vahepeal, kui olukord eriti hulluks läks, siis viisin ta vetsu mähkimislauale ja lasin tal seal veits hängida. Seal oli veidi rohkem õhku ja ruumi ja lisaks ainult meie kaks, et tõmbas veits rahulikumaks. Aga noh, vetsujärtsud tekkisid alati ootamatult ja ma ei saanud ju vetsu kinni ka hoida, et mu laps hängida saaks. Seda enam, et mingi sitane peller pole envei mulle mõnusaim koht, kus tsillida

Ühesõnaga, kohale me jõudsime, aga esimene päev oli suht hullar. Marta magas vaid 30-40 mintaseid sutsakaid, kuigi kodus teeb alati vähemalt kaks pikka und (2-4h). Sellest tulenevalt oli ta ärgates alati mega viril ja viriseski nii kaua, kuni uuesti korraks tukkuma jäi. Ja no KUI miljon korda ma oleks tahtnud, et Kardo oleks lihtsalt lapse võtnud ja temaga ise tegelenud. St Kerli aitab mind täiega, aga see pole ju TEMA laps ja tema kohustus mingit röökivat titte kussutada. Õnneks oli Martal paar paremat hetke ka, nt kui nad bassus käisid, et siis ta vähemalt kisa kuulama ei pidanud ja ma sain 15 min ÜKSI olla terrassil ja lihtsalt tühja pilguga kaugustesse vaadata. Õnn. Lihtsalt õnn!

Aga nüüd ma siis tean, et mul pole “kerge” beebi. Ta on tavaline tüütu ja nõudlik beebi, nagu nad ikka on. Lihtsalt hea mees on mind hea eluga ära harjutanud, pole midagi teha. Ma isegi siin mõistsin, et miks inimesed viitsivad meelde jätta, et mis kell nende lapsed söövad ja magavad. Sest kui on rutiin, on palju lihtsam majandada nendega. Eile oli parem päev, Marta magas mega pika lõunaune, oli 2h üleval ja läks juba kell kaheksa ööunne! Aga terve aja olin ma mega pinges, et oota, kas ta ikka magab või on tegelt üleval?? Kas ta kohe ärkab? Ei saanud üldse nn lõdvaks lasta. Seega ma täna proovin vaadata, et mis kell ta magab, äkki tal on ka minu teadmata graafik. Loota ju võib.

Eks ma virisen ka rohkem, kui asi väärt on. Sest tegelt on ju reisil tore ja lapsed ei ole ka mingi ÜLEMÄÄRA keerulised siin. Lihtsalt ma võrdlen olukorraga, kus ma oleks lasteta või Kardoga. Samas võiks ju võrrelda sellega, et kui Martal oleks gaasid, Mari jonniks 24/7 ja ma oleks siin ihuüksi. Sellisel juhul oleks prageune lausa kaunis unelm, eksole. Perspektiivi küsimus.

Mis seal ikka, elame edasi ja naudime ilma ja seda, kuidas ma iga päevaga Kardo olemasolu hindama hakkan. Seda enam, et mul ühe sõbranna mees läks just veits põlema. Et kui mees on elus ja terve ja kõigele lisaks veel niiii pühendunud isa ja abikaasa, siis tekib endal ka vaikselt tunne, et peaks parem abikaasa olema.

Nali.

Ega lolliks ka ei maksa minna.

Ps1! Lennukis rahunes Marta vahepeal ainult siis, kui ma midagi ümisesin või laulsin. Ma aga ei tea palju laule ja see olukord oli nii trööstitu, et ma hakkasin Martale laulma laulu sõnadega: “Ma poon ennast lennuki peldikusse üles”. Millele järgnes hitt “Kus on Kardo?”. Lõpuks sain ma aru, et ma peaks albumi välja andma. Mõtlesime kohe hittide pealkirjad ka välja:

1. Kaua see õudus veel kestab

2. Ma poon ennast lennuki peldikusse üles

3. Kus on Kardo?

4. Mälestused internetist aka oleks mul vaid nett

5. Mitte kuskil pole nii kuiv õhk kui lennukis

6. Kitsas nagu ema üsas 7. Nahkistme ood

8. Pistrikupesa asub istme all

9. Oleks mul vaid ruumi

10. Kes laseb lennukis peeru on tropp

11. Persevest on ka istme all

12. Alp

13. Ma ei sõida enam kunagi lastega lennukiga

14. Oleks mul vaid raha esimese klassi jaoks

15. Oo armas vetsujärjekord

Samuti sai kohe valmis tehtud ka mu esimese albumi kaas, mis kirjeldab mu meeleolu:

ostke albumit

PS2! Olen reisi ajaks üle võtnud GoTraveli insta (@gotravel.ee) niiet seal on igast klippe ja pilte, mis mujale ei jõua :) Tulge kaege perra!

Ps3! Ma kirjutasin seda posti kolm tundi

The post olen valedes elanud appeared first on Mallukas.

Kardo tegi mulle siia kaasa mälupulga, kus peal sarju ja filme. Ega siin laialt pole aega olnud midagi vahtida, aga eile õhtul oleks dinneri kõrvale väikse MKR’i vaadanud küll. Hakkame siis aga mälupulka otsima, leiame ja… avastan, et seda vahejuppi, millega saab mälupulka arvutisse, mul kaasas pole. MacBook Pro võlud, kõik augud on samasugused…pisikesed ja iga asja jaoks on vaheadapterit vaja. Selle jätsin ma loomulikult koju.

Kuna siin tänaval tehnikapoode jalaga segada, astusin ühte sisse, endal läpakas ja mälupulk kenasti kaasas. Näitasin ära, et näed, oleks vaja mingit lahendust, mille peale hakkas sümpaatses eas India härra mulle erinevaid juppe letile laduma. Oh häda – ükski neist ei olnud õige.

“Noh, ma tegelikult tean, kust seda saada võiks…Aga sellisel juhul peaksin ma teilt lisa 5€ võtma selle eest, kui ma selle ise teile toon,” pakub mees.

“Ei no jah, aga…kaua sellega läheb?” küsin ma ettevaatlikult, eeldades, et ta hakkab seda kuskilt tellima või miskit. Tahaks ju täna MKR’i näha.

“Kuni pool tundi,” pakub ta kella vaadates. “Kas ootate?”

Nõustusin, maksin talle 20€ adapteri ja 5€ transpordikulu ja istusin putka ette pingile.

Vanamees ajas ennast toolilt püsti ja ma kujutasin ette, et ta hakkab nüüd oma uksi kinni panema ja asju kokku pakkima, et kuskile minna.

Ei.

Sirgel sammul astus ta kõrvalputkasse ja tuli võidukalt vajaliku jupiga välja.

“Teil vedas, see oli viimane!” ütles ta uhkelt mulle jublakat ulatades.

The post probleemilahendus Tenerife moodi appeared first on Mallukas.

Kardo saatis mulle täna hommikul Lendest paar pilti, et rääkida, kuidas neil on täna lasteaiavaba päev ja et on plaanis mängutuppa minna ja rattaga sõita ja muud pulli teha. Mul on siin reisil käed-jalad kahegagi täis olnud ja Lende pärast pole otseselt muret üldse tundnud, ta on ju oma enda lihase isaga, mis seal muretseda. Aga nüüd ta pilti vaadates tuli küll selline “awww, Lendeeee” tunne sisse. Juba kolmapäeval näeme (kui ta nii hilja üleval on).

Pildil nosib Lende Delishi. Teate ju küll seda Valio magusat ampsu, mis juba jupp aega müügil on? Näeb välja selline:

Valio saatis meile kaks karbitäit juba siis, kui need just välja tulid ja vahetult enne mu reisi kaks uut karbitäit veel. Eks ma lastele teinekord ikka olen andnud, aga rohkem sõin ma neid vist siiski ise. Jajah, ma tean-tean, fitlife ja Orgutamised ja muud asjad, aga teate, ma leian, et mingi lõbu siin ilmas võib inimesel olla ka. Ja kui minu õnn ja rõõm seisnes selles, et viisin lapsed aeda ära, tegin tassi kohvi ja siis istusin maha, panin teleka mängima, rüüpasin kohvi ja kugistasin ühe Delishi alla, siis mis sellelgi häda. Öeldakse tegelt, et kui tahad maiustada, siis tee seda päeva esimeses pooles, eks? Noh, siis sobiv hommikuseks magusapauguks.

Maitseid on sellel kaks, mulle maitseb rohkem tavaline, Mari väitis, et talle maitseb kookose oma rohkem, aga tegelikult sõi ta seda, mida kätte anti. Pole ka imestada. Piimane, shokolaadine ja veidi krõbeda shokolaadikoorikuga koogike, mis seal on mitte armastada?

Üks positiivne külg veel nende Delishidega. Kui sul on paar tükki kapis, siis need säilivad üsna normaalse aja, seega ei ole seda, et ostad koogitüki ja pead selle ära viskama, sest see juba kaua külmikus passinud. Mulle ei maitse külmikumaitsega asjad… Delish ongi pmst tükk mahlast shokolaadikooki, mis on lihtsalt eraldi pakendatud ja ei lähe vanaks ja rõvedaks. Win!

Loomulikult on ta maius ja seda ei ole tervislik mitmete kaupa sisse ajada, aga ma usun, et aeg-ajalt magusaampsuks on see ideaalne. Mulle igatahes meeldib ja lastele meeldib, ning piiri pidades ei saa selle kohta miskit paha öelda. Elu ei pea olema ainult üks maisigalett või nii

Kas te olete seda Delishi juba mekkinud? Kui jah, siis kumb rohkem meeldis, kas tavaline või kookose oma? Valio lubas mul kaks kasti maiust ka välja loosida, seega kui sa tahad loosis osaleda, siis jäta aga kommentaar, kumba kasti sa oma külmikusse sooviksid (kas tavaline või kookos) ja juba reedel loosin võitja! 

*Postitus sündis koostöös Valioga

The post mõnus maiustamine* appeared first on Mallukas.