Ma ei teagi nüüd, kuidas seda postitust alustada, ise ka alles seedin seda kõike. Aga kuna ma olen teiega kõike enne jaganud, siis oleks ka imelik seda suurt asja teie eest varjata. Nimelt sain ma täna täitsa suvalt instas scrollides aru, et meie suhe on Kardo jaoks väärtusetu sitt ja ta ei võta meie liitu tõsiselt. Kust ma tean? Noh, Sõbranna rääkis…

Okei, ega igast artikleid ei saa kohe tõe pähe ka võtta, aga kui ikka viiest punktist viis täppi lähevad, järelikult tähendab see ju seda, et ta ei hooli???

Konkreetselt null korda on Kardo mulle helistanud reisi jooksul. Isegi ühestki “i love you” smsist pole haisugi. Ainult paar pilti ja videot Lendest saatis ja see on kõik…

NEVER! Kunagi ammu, aastaid tagasi, käisin ma klubis, kus üks mees mind suudelda üritas. Tulin koju ja rääkisin Kardole ka, et issand jumal, saad aru, keegi üritas mind SUUDELDA!!! MIND! Suudelda!! Ma eeldasin, et Kardo läheb hüsteeriasse, aga see tõstis ainult korraks pilgu ja ühmas, et eks ma nägin hea välja ka. Nojah… #nofeelings. TA EI NÄE MIND JÄRELIKULT PIKAS PERSPEKTIIVIS ENDA KÕRVAL!

Ma olen alati unistanud sellest, et kui me kuskile siseneme, näiteks Maximasse või lasteaeda või tänavale, siis krabaks Kardo fanfaari kätte ja kisaks: “ESITLEN: SIIT TULEB TEIE KÕRGEAUSUS MALLUKAS!”. Kas ta on seda teinud? Ei…

Ja nii ongi. Ma ei julge enam ammu alasti magada, isegi riideid vahetan ööpimeduses, lukus keldris, sest Kardol on sensorid, mis kohe piiksuma hakkavad, kui ta tunnetab, et mul riideid vähem kui muidu seljas. Ja kui ma olen liiga aeglane ja jään talle napis rõivas trajektoorile, siis hakkab kohe krabama ja kabistama. Ta on vaid üks eesmärk!!

Armsad lugejad, mida edasi teha? Kas ma peaks lahutuse sisse andma ja otsima mehe, kes minuga ka tulevikku näeb? Või laste nimel siiski edasi kannatama sellise kohutava elu käes, kus mees mind tõsiselt ei võta? Mida teha? #depressed

The post suhe Kardoga on läbi? appeared first on Mallukas.

Nonii, läbi ongi see Tenerife reisike. Juba eile hilisõhtul jõudsime tagasi Tallinna ja te ei kujuta ette, mis meid Kerliga ees ootas. Ma ei mäleta, kas ma olen siin maininud, aga peale mu sünnat tekkis mingi väga imelik punt minu sõpru, kes omavahel suhtlema jäid. Tsätis on hetkel 12+mina (khmjeesuskhm) ja see on hämmastav, kui palju suudavad inimesed nii lühikese ajaga bondida. Kui kellelgi on mingi kriis, siis sekundiga on juba tiim koos, kes läheb kuhu appi, kes aitab kuidas. Kui kellelgi on paha tuju, siis poole tunniga on juba kokku lepitud, et mis kell külla minek, et tuju tõsta ja kes süüa toob jne. Ja kui keegi mainib mokaotsast, et pole kunagi kulleriga lilli saanud, siis järgmine päev on tal kuller ukse taga. Lihtsalt mingi…. haige kamp. Ausalt

Eile ootasid osad naised meid lennujaamas, kaasas suured tulbikimbud kõigile ja mega suure sildiga “WELCOME BACK FROM REHAB!” haha, nagu misasja. Oleksime nagu sada aastat ära olnud, mitte nädalakese.

konkreetselt ainuke pilt, mis nad teha taipasid, nüüd mind lüüakse kindlalt mättasse, et jagasin seda

Ühesõnaga niiii imelik. Nad kõik mu sõbrad juba enne olnud, aga et selline kamp neist moodustub, see on juba omaette ime. Kõik nii erinevad naised ja no mulle tundub, et MINUST ka nii erinevad. Et nagu nii abivalmid ja valmis tegutsema. Ma ütlesin kohe ära, et plz ärge keegi minult midagi eeldage või oodake, ma kardan, et olen vaid üks suur pettumus. Aga noh, kuni nad mind grupist välja ei viska, siis saab ehk neid veel jupp aega nautida.

Ok, ühte asja ma tegin. Nimelt ükskord Andra mainis, et tal eluunistus silmaopile minna. Pfft, lebo keiss ju. Niks-naks sebisin talle silmaopi Dr. Solomatini silmakliinikus ja sinna me muuseas täna sõidamegi – Andra eluunistust ilma prillideta elust täitma, hehe. Ehk siis kiirelt asjad kokku, veits Lendega tsillida ja jälle minekule. Mis seal ikka, laup või pühap tulen tagasi ja siis saab jälle tavaelu alustatud.

Reisipostituse kirjutan ka lähipäevil valmis, seega kellel on lastega reisi kohta Tenerifele küsse, jätke kommidesse või kirjutage mulle :)

The post korraks tagasi appeared first on Mallukas.

Reisilt tagasitulek oli muuseas ääretult valutu. Just ilma suhtes – päike paistab ja kõik on nii imeilus ja värske lõhnaga, et üldse ei ole tunnet, et tahaks tagasi Tenekale. Mis mind aga kurvastas on see, et sel suvel saab meie aias küll üsna nadi olema. Juba uuel nädalal hakkab ämma maja soojustamine+krohvimine ja kui töömehed ennast tõestavad (MA KARDAN SEDA OSA TÄIEGA, pärast on jälle mingid soss-sepad…) siis laseksime neil ehitada ka esiteks ämma terrassi ja seejärel soojustada meie maja vundamendi ja panna igale poole uus kiviparkett. Ma küll võin unistada, et juba sel suvel soojustame meie maja üleni ja paneme fassaadi ja ehitame meile ka terrassi, aga see on enam kui naeruväärne, sest nii palju raha meil kahjuks pole. Eks head asjad võtavad ikka aega, mis sinna teha.

Paraku ka praegu nimekirjas olevad tööd on säärased, mis meie aia uppi löövad. Ainuüksi vundamendi soojustamisega tuleb terrass maha lammutada, sest jääb ette. Ja kus me siis suvel istuma hakkame? Puupaku otsas või? Selle pärast olingi ma super elevil, kui mulle kirjutas Gardenistas e-poe esindaja. Meie jutt triivis aiamajadele ja kuna ma nende käest hea diili saaksin, hakkas mõte aiamajast mulle aina enam meeldima. Olen ma muide ühte juba ammu tahtnud. Kunagi ammu ostsin suvel pea 400€ eest aiapaviljoni Jyskist, mis konkreetselt pidas vastu kaks kuud, enne kui juppideks lagunes. Enam seda viga ei tee, aga aias oleks ju mõnus varjus istuda ja hängida. Aiamaja on konkreetne, vastupidav ja muidugi ilus ka, mis seal salata. Aga millist võtta? Valik on nii suur, aidake ometi!

Esimesena hakkas silma Cubus2 nimeline maja (LINK). Pisike, aga korraliku aiadiivaniga kindlasti üli mugav istumine. Et varju alla grill ja sisse väike laud ja toolid, kus vihma või jaheda ilmaga hängida. Tunduks ju mõnus?

Viimistlemata näeb ta selline välja.

Värvida võib muidugi ükskõik mis värvi, aga kodukal on näiteks selline näide olemas. Päris ilus, eks? Ma ise tahan muidugi, üllatus-üllatus, kollast majakest valgete raamidega.

Mitte, et see teid huvitaks, aga sellised mõõdud. Väga suur ei ole, aga väiksema seltskonnaga saaks ju istutud küll. 

Ilma katusealuseta on majake nimega FEHMARN 1 (LINK). Ma ei suudagi praegu ära otsustada, et kas see katusealune on hädavajalik osa, või võime grilli lihtsalt maja kõrvale panna ja… loota et ei saja? See on lisaks veel kahe toaga, et ühte saab veits panipaigana kasutada, et panedki sinna grilli ja muud “istumise” tarbed. Kuigi mida rohkem ma vaatan, siis see on ikka pigem…kuur, mitte hängimisala?

Natukene pisem ka, kui eelmine.

Tagasi minnes katusealuste juurde, siis viimasena on silma jäänud BALTRUM2 (LINK), mis on jällegi varjualusega ja tsuti suuremgi, kui esimene. Mõelda vaid, kui äge oleks see maja ära võõbata, panna sinna avatud osa ette mingid ettetõmmatavad kardinad (kas selliseid õue ka on olemas üldse?) vedada sinna elekter, soetada üks soojuskiirgur (soovitage mõnda head!) ja sisse ehitada mingi mõnus leboala diivani ja lauakesega. Ja panna taimi igale poole ja veeta seal ägedaid aias tsillimise suveõhtuid. Meil ju õues kümblustünn juba olemas, sedagi saame kasutada, aga kui endale terrassi ehitame, siis paneme tünni otse terrassi sisse, äge, eks!

Kas kujutate teda juba kollasena ja valge uksega ja amplitega, mis avatud koha küljest alla ripuvad.

Ma loodan, et see kitarriga naine kaasa ei tule majaga Mind paneb ainult muretsema see, et me ei või seda ju lihtsalt… Maha panna. Et seal katusealuse juures peaks ju mingi alus ikka olema, et mida sinna panna? On ideid? Või peaks ikka mingi väikse terrassilaudadest aluse sinna kokku klopsima?

Et siis andke nõu, millise teie nendest kolmest valiks ja rääkige mulle ka enda sellesuvistest aiaplaanidest, mis teil plaanis ehitada või kõpitseda? 

The post andke aiatsilli nõu pliis! appeared first on Mallukas.

Pille on viimasel ajal ainult mingisuguseid hõrgutisi kokanud, kaasaarvatud karamellikastmega churrosid. Kuna ma olen churrosid ainult Alter Egos söönud ja seal olid need ülihead, ei mahtunud mulle pähegi, et keegi võiks osata neid kodus ka teha. Pille aga tegi ja ütles, et mega lihtne oli. “Nett on retsepte täis, tee nende järgi,” soovitas hea inimene mulle suunda kätte andmata (raudselt oli kade ja ei raatsinud lihtsalt…). Alguses mõtlesin, et ah, polegi mul vaja osata neid teha, sest mõelda vaid, kui hakkangi tegema ja selgub, et ma neid teha oskan. Järgmine kord näete mind konkreetselt kolmesajakilosena TLC saates, kuidas mu perekond mind nuttes voltide vahelt peseb ja mina mörisedes kaasaskantava fritüüriga voodis churrosid juurde küpsetan.

Siis aga mõtlesin, et pole ka see kolmesajakilose perspektiiv nii hull ühti ja hakkasin googeldama. Esimene retsept, mille ma avasin… Ütleme nii, et raske on seda kokku võtta, ma parem kopeerin teile lõigukesi SIIT.

Minu arvates Churros on üks maailma parimatest magustoitudest – kui see tehakse värskelt närimisest muidugi. Need annavad kätte parimad kärrosid, mida ma kunagi olnud olnud, isegi parem kui Mehhiko turul. Nad on krõbedad väljas, pehmed ja pehmed sees ja neil on maitse, mida keegi ei saa seista!

Krt, mis imetegu need churrod on. Värske närimine? Seda mul küll ei ole! Aga maitset, mida keegi ei saa seista, tahaks mekkida küll…

No esiteks minu kirurikud on alati tõesti olnud pikad ja ühtlase kujuga. Ma arvan… Ja tundide kõrval nad tõesti istuvad, aga tänulikud nad selle eest ei ole! Aga oota, kuidas nüüd churrosid ikka teha? Tuleb leida tõelisi kirpusid? Faaaak, mul oli õigus, kui ma arvasin, et see churrotegu mingi tuumateadus on. Kust leida kirpe? Ka mina tahan oma perepartei uueks traditsiooniks churtse pakkuda. Julgustav on ka see, et retsepti autori churrod olid niii head, et ta vend lõpetas lausa võõraste laste söömise!

Hakkame siis pihta!

Valasin lauale ja pühkisin peoga kokku pool tassi suhkrut, aga kaneeli pudelivarrast mul polnud. Asendasin selle lihtsalt väikse lusikatäie kaneeliga, aga mõne aja pärast jäin jälle hätta. Ma pidin segu kummilauaga segama, aga mul polnud kummilauda, ainult puidust söögilaud ja sellega segada ma ei osanud…Segasin siis lusikaga, nagu mingi loll, aga üsna pea olin järjekordse lolli takistuse eest. Ma, rumal, olin unustanud elektrimassi osta!

Edasi juhendab retsept nii:

Pange üle 16-tolline torustikukott, mis on varustatud ümara tähe otsaga (mitte üle 1/2-tollise). Soovitan kasutada Ateco 845 või Ateco 846 komplekti.

Ettevaatlikult toru segu eelnevalt kuumutatud õliks umbes 6-tollise pikkusega, lõika lõpuks puhaste kääridega.

Laske umbes 2 minutit külvata kuni kuldpruunini.

Pange paberrätikud lühikeseks kuuks, umbes 15 sekundiks (ärge oodake liiga kaua või nad jäävad kuivaks ja suhkur ei jää ka kinni).

Seejärel asetage kaneelisegu suhkrusegudesse ja keerake, et katta.

Korda protsessi ülejäänud tainas (praadida korraga mitte rohkem kui 5 korraga, eraldada metallist tiigid, kui nad vähe pistavad).

Laske mõni minut jahtuda, siis teenige sooja.

Noh, mis siis ikka. Võtsin oma torustikukoti, panin taigent täis ja külvasin kaks minutit jutti. Ahjaa, lühikene kuu varem panin paberrätikud valmis, et churrodest liigne õli välja nõrutada. Aga võib ka 15ks sekundiks, vahet ei ole. Ps! Kõik metallist tiigid kohe eraldada, kui nad vähegi pistavad. Kui ei pista, võivad jääda.

Nii lihtne see oligi! Algajatele on lisatud ka mõned ekstra näpunäited, kui sellest väga detailsest retseptist veel väheks jäi.

Mis siin ikka üle seletada, kõik on selge nagu seebivesi. Vaata, et taigen ei välju liiga munaks, krõbeeru välimuse ja klassikalise kirbu väljanägemise jaoks kasutage suletud tähetorustikku. Ps! Kindlasti laske lühikesed rätikud enne tegemist tühjendada ja siis ole aga mees ja tee neile sooja! Lihtne! Minu churrod said sellised:

Katsetage julgelt retsepti ja ande teada, kuidas teil välja kukkus. Muuseas, ka minu vend lõpetas peale nende churrode mekkimist võõraste laste söömise. Nüüd sööb ainult tuttavaid lapsi.

The post üks imeline churroretsept elektrimassiga appeared first on Mallukas.

“Tahaks puhkust!” õhkavad pooled mu sõbrad. Kes tööst, kes lastest, kes niisama argielust. Mul endal on selline tunne, et mul oleks puhkustest puhkust vaja. See reisimine ja sahmimine, ise samal ajal ikkagi “mokaotsast” tööd teha üritada, see pole eriti jätkusuutlik. Aga siis tuleb probleem, et mul pole AEGA puhkusele minna. Tööd on palju. Lapsi on palju. Liiga väikseid lapsi ei saa üldse kauemaks ajaks kuskile “hüljata”, peab pidevalt valmis olema koju spurtima. Õnneks ma tean nüüd, kuhu sellise probleemiga pöörduda. Nimelt asub Tallinna kesklinnas (kohe Viru keskusest üle tee) Sinine Salong, mis on päevaspaa.

Imelikul kombel polnud ma kunagi mõelnud päevaspasse minekust. Spa-tripp tähendas minu jaoks ikka seda, et kraabime terve pere kokku, põrutame kuskile teise linna, lähme veekeskusesse ja hotelli ja vahepeal saan siis mina kuskile massaaži või hooldusesse põigata. Aga kui Sinine salong mulle kirjutas, et äkki mul on argipäevast minipuhkust vaja, siis tundus täitsa loogiline, et jaaa, kammoon, ma ei pea ju kuskile ööseks minema, et spasse saada. Kuigi nendel väljasõitudel on oma võlu, siis tegelikult on kohati selline paaritunnine lõõgastusaeg iseendale teinekord palju kosutavam. Eriti kui väljasõiduga kaasnevad lapsed ja pakkimised ja kärud ja turvahällid ja mänguasjad ja… Eks lapsevanemad teavad ise ka, millest ma räägin.

Kuna mul oli parasjagu mega kiire periood käsil, siis võtsin nende helde pakkumise vastu. Ja muuseas, nad ütlesid, et kuna koos on ikka lõbusam ja toredam, siis võin ma mõne sõbranna ka kaasa võtta. Kohe helistasin Kätlinile ja uurisin, kas tal oleks huvi minuga terve päeva spaatada. Ma vannun, et ma ei jõudnud toru veel äragi panna, kui Kätlin mul ukse taga oli, et tavai, lähme juba. Kohe näha, et kaks last ja täiskohaga töökoht on kombo, mis aeg-ajalt lihtsalt nõuab päevaspa külastamist, hehe.

Salongi asukoht on juba mõnus, Tallinna inimesele hea minna – kohe kesklinnas. Eriti kui sealkandis töötad ka, siis miks mitte lõunapausil ennast natukene mudida lasta. Asub postimajaga ühes hoones, ainult sissepääs on teiselt poolt. Seal sildid üleval, küllap leiate kenasti.

Meie mõnulemispäev hakkas massaažiga. Saime Kätuga samas toas olla, vahepeal paar sõna juttu ka ajada, aga noh tegelikult jutustamiseks väga tuju ei olnud, sest meile tehtud Sinise salongi signature massaaž oli i-me-li-ne! Esiteks arutate eksperdiga läbi, et kas kuskilt valutab, kas kuskilt on ebamugav vms ja siis vastavalt sinu kehale ja probleemidele tehakse sulle 110 minutit(!!!) pikk mudimine. Minul kasutati seal õlisid ja kuumi kive. Muuseas, väike naljakoht – kas te olete näinud reklaame kuuma kivi massaažiks? Need on alati sellised, et naine on kõhuli ja siis tal on hunnik kive selga laotud ja siis ta naeratades külitab seal. Ma päriselt arvasingi, et see “massaaž” ongi selline, et sulle visatakse kivid selga ja lesi rahumeeli. Khm, tegelt ta ikka masseeris nende kividega, juhuks kui keegi veel sama sooda kui mina on Kätlin sai vist mingisuguse teise lähenemise, aga peale seda paari tundi olime me mõlemad niii lõõgastunud, et oleks jalapealt magama jäänud.

Magama me siiski jääda ei tahtnud, sest järgmiseks ootas meid ees näohooldus. Jällegi on seal neid valikus väga palju ja ei oska nii soovitada, et võtke see või teine – mina soovitan teha nii nagu mina – lasin eksperdil kohapeal vaadata mu nahaseisu ja siis midagi soovitada. Sain teada, et mul on pindmiselt kuiv nahk (nagu enamustel) ja mulle tehti kerge happekoorimine. Nägu oli pärast mega pehme ja värske, nii et kuigi mul otseselt nahaprobleeme ei ole, siis väike sutsakas näohooldust mööda külge maha ei jooksnud. Ka ekspert ise soovitas, et isegi kui probleeme pole, siis kord aastas võiks hoolduses sellegipoolest käia ja üks mõnus turgutus teha lasta. Samas arvas ta ka, et enamasti piisabki korralikust niisutamisest ja kvaliteetsete toodete kasutamisest.

Kui ka hoolduses käidud oli, saime me korraks lõõgustusalal maha istuda ja veidikene süüa. Kuigi nad ise toitlustust ei paku, on võimalik kohapeale süüa tellida küll, kui nendega enne läbi rääkida. Meid ootaski mõnus Caesari salat ja vastlakukkel. See oli hetk, kus ma sain aru, et aaaa… vastlapäev on Muidu oleks sootuks maha maganud, aga sain hoopis nii ilusa kukligi nahka pistetud.

Kui kõht täis, saime suunduda oma viimasele hoolitsusele, milleks oli jalamassaaž, jalamask ja pediküür. See oli jällegi duo-versioon, et saime Kätuga smuutit juua ja juttu puhuda (kihisevat pakuti muide ka, kellel huvi,hehe). Mega mõnusad toolid, hämarad ruumid ja hästi mõnus teenindus. Täpselt, nagu terve päeva vältel olnud oli.

Konkreetselt hommikul läksime sinna ja koju saime mingi viie paiku, seega oleksime nagu täistööpäeva teinud, aga noh, see läks kõik iseenda poputamise nahka. Muidugi ega inimene pea seal tervet päeva kulutama, ka tunnine massaaž teeb imesid. Vahet pole, kas lähed üksi või sõbrannaga, aga minu meelest sõbrannaga on ka omaette tore selline mõnus “kohting” teha. Saad kodusest elust vähe puhkust, samas akud täis laetud, et edasi panna.

Võeh, mul on tunne, et ma pean vist endale uue aja kirja panema, praegu kuluks üks mõnus poputamispäev igati ära. Aga noh, kellele ei kuluks? Kui sa arvad, et sulle ka kuluks, siis mine vaata mu Facebooki lehele – seal läheb käima mäng, kus võid võita endale ja sõbrannale eriti mõnusa päevaspaatamise Sinises salongis. Võitja saab endale ja kaaslasele valida kaks protseduuri, mida üheskoos nautida. Ma luban, et jääte kindlasti rahule. Meie küll Kätuga jäime.

SIIT leiad kõik Sinise salongi hoolitsused – millised kaks valiksid sina?

*Postitus sündis koostöös Sinise salongiga!

The post kes vajab minipuhkust?* appeared first on Mallukas.

Kunagi kirjutasin ma teile, et ma tegin vetsus “remonti” mille käigus suutsin ära lõhkuda seal rippunud ruloo. Eks ta vast oli mingi kümps vana ka, väetike, ei elanud minu puhastust lihtsalt üle. Lagunes kätte ära – umbes samamoodi nagu lagunes mu ema kätte ära üks rebasekrae, mida ta teadmata põhjusel mitu aastat kapi otsas kilekotis hoidis. Kui üritas seda sealt siis välja võtta, pudises rebane käte vahele laiali, ainult küünised käid kotipõhja klõbisema. Ma hakkasin ka rulood puhastama ja see lihtsalt murdus igalt pooolt katki. Nagu te mäletate, siis ma mainisin, et peaks uue tellima.

Selle peale kirjutas Rulo.ee mulle, et kle me saadaks sulle hea meelega ruloo kingituseks, aga mul kohe ahnus lõi pähe ja pisikese vetsuruloo asemel küsisin ma endale hoopis elutuppa suurele aknale rulood. Ütleme nii, et säärane arutu ahnus maksis mulle kurjalt kätte, kaua seda ootama ei pidanud. Kas te saate aru, kuhu ma sellega sõuan? Eks ikka sinna, et vetsus polnud ikka midagi akna ees, aga loo moraal on see, et kui sa just ennast elutoaaknal tühjendamas ei käi, siis oleks soovitatav eelkõige aknakatted sinna panna, kus sa käid.

Kes Henry blogi loevad, siis te raudselt mäletate seda posti, kui talle kuller tuppa astus samal ajal kui ta potil istus (LINK). Ma ütlen ausalt, et ma mõtlesin, et äkki oli see ikka pisuke ilukirjandus, sest kammoon. Kes juhtuks kulleri silme all sittuma?!

Noh. Lugu ise järgmine. Olin siin suremas eks. Kõhuviirus. Lebasin oiates pelleripõrandal, aeg-ajalt ennast üles vinnates ja öökides. Vahepeal ei olnud ma täpselt kindel, kummast otsast purskub, seega tänasin ma jeesust, et meil vetsus kraanikauss on ja olin seal kuidagi lääpas potil istumas, pea kraanikausile toetumas.

Kellel kõhugripp olnud on, teab, et see käib nagu lainetena. Nii paha, niii paha, nii paha… ja plahvatad. Siis on jälle korraks hea, kuni hakkab uuesti halb. Igatahes olin ma selle “nii paha, nii paha” lainel, kui kuulsin korraks koputust. Kuna ma arvasin, et see on surm ise, kes seal ukse taga klõbistab, siis ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu ja lebasin edasi, kus parasjagu lebasin. Ukse taga aga polnud surm. Oli kuller. Ja see kuller otsustas, et ta proovib ka teise maja uksele koputada. Teise maja uks on aga konkreetselt vetsu ukse taga. Vets, millel pole kardinat. Vets, millel on aken. Vets, mille aknast on väljas olles konkreetselt mu pead ja õlgu näha…

Kuller oli küll esialgu seljaga, kuid siis pööras ta ennast ümber, et minekut teha (ju siis ämm ei kuulnud ka koputust) ja siis meie pilgud kohtusid. Ja…püsisid koos. Viis sekundit. Viis pikka sekundit, mille jooksul mina saan aru, et tema saab aru, et ma istun potil ja siis tema omakorda saab aru, et mina sain aru, et tema saab aru. Pikemad viis sekundit on mul vist küll ainult sünnitades olnud.

Ma konkreetselt kaalusin varianti ennast häbist üles puua, aga ma ei suutnud liigutada ja mul polnud nööri.

Järgmine päev helistas võõras number.

“Tere, olen kuller, mul oleks teile pakk.”

-“Jah, olen kodus Nelgi tänaval, see on männikul,” täpsustan ma üle, sest Nelgi tee on Viimsis ja üsna tihti on kullerid seal võõra maja ukse taga kobistamas.

“Jah ma tean…Ma käisin seal eile ka…”.

Ütleme nii, et kui pakk tuli, siis mina uksele ei läinud.

Rääkisin seda lugu oma sõbrannadegrupis ja sain teada, et nad kõik konkreetselt ootavad minu juures külas olles pigem põie lõhkemist kui vetsu lähevad, sest nii imelik on pissida, kui aken konkreetselt su kõrval on. Et siis jah, okei, ma tellin selle ruloo ära nüüd, kohe kui Kardo mulle mõõdud ütleb Enda, sõprade ja kullerite nimel.

Kuigi ma kujutan ette, et kullerid omavahel kuskil…kullerikonverentsil arutavad, et ou mai gaad, sa ei kujuta ette, hakkasin ühele blogijale kunagi pakki viima ja see vend rahumeeli sittus kui ma sisse astusin. Ja siis saab minu kuller öelda, et issand, ma olen ka ühele sitturile pakki viia üritanud. Ja nii hakkab levima müüt, et kõik blogijad on sitturid ja tänu minule ja Henryle läheb see va blogijate maine täitsa karile ja põhja. Sry ülejäänud blogijad, kellel vetsuuksed lukud ja rulood ees.

Selline on siis mu see elutoaruloo, mille nimel olin ma valmis ohverdama oma vetsuprivaatsuse. Kolm voldikkardinat, koguhinnaga umbes 200€, aga kuna neil on aeg-ajalt 20-25% soodukat, siis saab ka odavamalt. See mul päris suur aken ka muidugi, pool tuba toda täis. Ma muuseas isegi ei teadnud, et milline ruloo sobida võiks ja kodukal oli ka nii palju variante, et lasin neil endal soovitada ja olen super rahul. Et noh, imbun siin vaikselt reklaamartikli peale, aga see tõesõna pole nende poolt tellitud, sest nad olid juba rahul sellega, et ma neid esimene kord mainisin ja ära linkisin, et teoorias ei oleks ma pidanud teile enam neist kunagi rääkima.

Aga no ma ei saand ju enda teada sellist naljakat seika jätta. Ja kui Rulo.ee facebooki vaadata, siis on aru saada, et nad on piisavalt huumorivennad, et ei pane pahaks, kui ma neid säärases postituses lingin. Ma loodan. Igatahes peaks nüüd nende vetsuruloode müük hüppeliselt tõusma Võibolla ma muidugi olen viimane inimene maailmas, kes arvas, et vetsus võib olla aken ruloota ja “kes sealt ikka sisse vaatab”. Vastus on… kuller.

Ja kuna ma päris küsimata neist sellises postituses rääkida ei tihanud, siis küsisin kohe kõike. Küsisin esiteks sooduskoodi lugejatele, sest aprillis neil soodukaid plaanis muidu ei ole. Sain! Koodiks on Mallukas20 ja sellega saate 20% alet! Ja ühe kinkekaardi küsisin ka loosiks. Andsid ka. 100€ väärt. Selle eest saab umbes kaks tavalise akna mõõtu rulood muuseas, niiet kellel on vaja, siis kasutage koodi või võtke loosist osa. Loosis osalemiseks soovitan ma teil enda huvides jälgida Rulo Instat (@rulo_est), sest nad on nii naljakad ja siis saate pakkumistel ka silma peal hoida. Ja teine tingimus on üks kommentaar ka posti alla jätta, et ma ikka teaks, kelle vahel see välja loosida. Juba nädala pärast loosingi kinkeka välja, halleluuja!

The post kui viis sekundit on liiga pikk aeg appeared first on Mallukas.

Tere pühapäeva!

Andke mulle andeks, et ma nõnda häbitult olen oma blogi hüljanud, aga ma luban, et ma iga jumala päev mõtlen vähemalt viis korda, millest ma kirjutada võiks. Näiteks ma olen juba kuu aega mõelnud, et teen Kardoga video sellest, kuidas me uusi snäkke proovime. Ja Iluversumist tellisin hunniku fitlife kraami, või no selliseid huvitavaid zero calories toidukraami, mida tahaks proovida ja teilegi tutvustada, kui nad üldse on väärt tutvustamist. Ja iga jumala kord, kui ma ühte seerumit kasutan, aknaid pesen või vetsu kraamin, siis tuleb mulle pähe, et ma PEAN tegema posti oma lemmiklõhnadest. Jah, vetsupuhasti on üks nendest Lisaks olen ma veel võlgu pikema postituse Tenerifest ja sellest, kuidas ma sõbranna Riiga silmaopile viisin. Aga kas ma olen need kirja pannud? EI. Kas ma panen neid praegu kirja? Ka ei, sest ma tundsin, et ma pean korraks lihtsalt veidi emotsiooni pealt midagi kirja saama.

Emotsioone on mul viimasel ajal maru palju ja ma ei saa aru, kust nad, sindrid, välja roninud on. Pidevalt on silmad märja koha peal, klomp kurgus ja heldin, et nii-iiii-iii ilus on. Eile näiteks käisin ühte kolmepäevast beebit pildistamas. Fun fact – beebi isa oli kunagi keska ajal paar nädalat mu peika, hehe. Igatahes enam ta pole mu peika (no shit ) vaid on nüüd kolm päeva olnud ühe beebitüdruku isa ja no kui ma sealt koju sõitsin siis panin roolis paar pisarat, sest ma vaatasin neid seal kodus esimest päeva oma beebiga ringi sabistamas ja see oli NII-FREAKING-ILUS!

Kõik need emotsioonid tulid meelde, et kui meie esimest korda beebiga koju tulime. Et noh, nii põnev on ja nii uus on ja nii palju armastust ja beebilõhna ja uusi beebiasju, millest sa essugi ei tea ja see harjumine, et see koht, kus vanasti olite teie kaks kodu mängimas, on nüüd…päris kodu päris perega.

Ja siis sa näed, et see ema on natukene kohmetu ja hästi hell ja värske isa vaatab oma tuttuut tütart sellise uhkusega pilgus, et mul konkreetselt praegu ka valgub pisar silma. Ma ei või… Nii ilus, saate aru jah? Ja see teeb mind omakorda natukene kadedaks, sest mitte kunagi ei saa ma enam tuttuut beebit koju tuua, sest meil on niigi miljon last ja nendest meile aitab küll. Mõistusega saan ise ka ju aru.  Kardo muuseas vaatas mind suurte silmadega, et issand, Mallu, miks sa arvad, et sa kunagi enam beebit ei saa saada? MINA ju lähen vasektoomiasse, mitte sina…. Okei, isegi kui ma mingi ime läbi kunagi saaksingi veel beebi, mingi muu mehega või nii, siis see poleks ikka mu ESIMENE beebi. Sest iga järgneva lapsega sa tuled koju aina casuallymalt. Mingi viienda lapse tooksin ma vist haiglast nii koju, et teel Maximasse piima järele sõites tuleb ette, et ah krt, peaks sünnitama, punnitan ta ITKs välja ja sõidan suvalt koju tagasi ja hakkaks, titt kaenlas, putru keetma või nii. See maagia ja võlu kaob argiolmesse, millest on nii kahju, sest see ON maagiline ja võluv ja mida kõike imalat veel. Lihtsalt on. Aga kui sa oled pereeluga harjunud, siis see kaotab nagu oma uudsuse ja erilisuse.

Seegi hea, et ma neid hetki teistel pildistada saan, kiibitsen kõrvalt teiste ideaalsust. Seega kutsuge mind ikka oma beebisi pildistama. Eriti koju. Koju tulen kohe eriti hea meelega, aga stutsi saab muidugi ka. Mul uuel nädalal veel üks aeg vaba, seega kirjutage, sõbrad huvilised marianntreimann@gmail.com.

Üldse oli mul nii hea meel täna kaamera kätte võtta (ja lausa kolm korda!), sest ma pole nii ammu sellega tegeleda saanud. Kui ma lõpurase olin, siis ei suutnud. Alguses kohanesin veel Martaga ja siis läks mu kaamera katki, oli sada aastat paranduses, siis sain ma ta tagasi, kukkus JÄLLE maha, oli jälle sada aastat paranduses ja lõpuks. LÕPUKS on ta jälle minu käes tagasi ja polegi veel maha kukkunud või nii. Saab jälle justkui pildistada, aga noh. Nüüd jõuame postituse alguseni, et ma tegelikult olen jälle ennast kuidagi sinna orav-rattas-olukorda mänginud.

Tahaks pildistada, raamatuid kirjutada, ajakirja kirjutada, suvesaadet planeerida, uhiuue saate pilooti mõelda, kõike tahaks. Sellest ei hakka rääkimagi, et muidugi tahaks ka kodus külitada, Kardoga pulli teha, sõbrannadega väljas käia, lastega mingeid ägedaid elamusi otsida ja nii, aga just see niiöelda eneseteostuse osa. Et mul on nagu mingi surve ja tung sees, et kuulge ma tahan ka KEEGI olla. Tahaks mingi äge tegija inimene olla, aga ma ei tea täpselt, milles ma kõige ägedam vend oleksin veel, seega nokin siit ja nokin sealt. Ja kui küsida, et mis kõige rohkem meeldib, siis kõik meeldib.

Kirjutada ilmselt meeldib eks. Ajakirjale uuesti kirjutada on tore ja kuigi enne see oli selline suvaline, et aitan oma vana ülemust ja nüüdseks juba sõbrantsi, hädast välja ja teen mõned lood, siis lugesin hiljaaegu Briti posti, kus ta rääkis, et talle oli ajakirja kirjutamine unistus ja nüüd sai see teoks ja inimene oli NII õnnelik selle üle. Siiras rõõm. Et mina, ülla-ülla, panin pisara. Ja järgmist lugu kirjutades tundsin ennast automaatselt ka kohe õnnelikumana ja uhkemana, sest ma mäletasin jälle seda alguse fiilingut. Esimene kord, kui sinu nimi on ajakirjas. Loo all. Sina oled selle teinud. Sa oled keegi äge inimene, kes ajakirjadesse kirjutab või nii. Mõne aja pärast see muidugi tuhmus, sellest sai argipäev ja enam polnud uhkust, hea kui üldse ajakirja peale ilmumist lahti tegid ja üle sirvisid. Aga nüüd pole jälle ammu teinud ja uhke on jälle olla, kuigi veel ilmunudki pole, aga olen juba nii palju kirjutanud, et küllap ilmub nüüd mõnda aega.

Tundub, et tänane postitus keerlebki just nende esimeste kordade peal. Esimesed korrad on ägedad. Meenub esimene kord, kui ma sain aru, et mu blogi loeb SADA inimest. Esimene kord, kui ma sain koostööpakkumise. Esimene kord kui ma sõin maksakastet ja avastasin, et ma armastan seda. Esimene kord, kui ma astusin toimetusse ja mõtlesin, et wow, ma töötan siin nagu mingi suur tüdruk. Esimene kord, kui ma Kardoga suudlesin ja meil polnud mitte mingit olmeelu ja vestlusi teemal, et kas peaks ennast pesema, või venitab veel nädala vanal rasval välja, vaid selle asemel kibelesime me poest kiiresti koju tagasi, et saaks amelema kukkuda. Esimene kord kui tema vaatas meie tütart, silmad armastust täis ja nägu naerul. Esimene kord, kui ma talle sülle kerra tõmbasin, kui ma nii kurb olin ja tundsin, et enam ei suuda ma seda valu oma südames välja kannatada, kui ma sain teada, et mu rasedus oli katkenud. Ja see kord, kui ma sain teada, et Mari saab õe ja ma helistasin talle nuttes ja naerdes korraga, ning plahvatasin telefoni midagi sellist, et issand, ta ei olegi surnd ja ta on tüdruk! Indeed, Lende tõesti ei olnd surnd. Ja see kord, kui Mari esimest korda Lendet nägi ja pakkus, et võisime ta tagasi viia, kust ta tulnud oli. Aga samas see esimene kord, kui nad koos mängisid ja mu süda sulas. Ja esimene kord, kui ma nägin Marta silmi ja mõtlesin, et issand, ta on täiuslik.

Esimesed korrad. Mul käivad praegu filmina silme eest läbi esimesed korrad, kus ma mõne inimesega taipan, et jah, klikkkkk, see on minu inimene. Kuidas me esimest korda koos lolli nalja teeme ja pisarateni naerame. Kuidas me esimest korda (liiga palju) veini joome. Esimesed korrad, millest saavad pärast viiendad ja kümnendad ja sajandad korrad. Aastad lähevad. Mõned esimesed  vajuvad unustuste hõlma ja mõned esimesed on veel ees. Või mis mõned. Nii palju esimesi on veel ees.

Ok, ma nüüd pühin pisarad oma pundund näolt ja lähen teen midagi kasulikku. Kiire, teate küll. Kiire midagi uut esimest otsida, vanade meenutamine teeb kurvaks

The post esimesed korrad appeared first on Mallukas.

Okei-okei. Tõmban erutust paar pulka alla tagasi, sest mul eriti vahet pole, mis päev on või ei ole. Ainuke erinevus ongi see, et nädala sees on vahepeal osad lapsed lasteaias, aga mõnikord ei ole ka, seega ei tea ma enamuse ajast, mis päev (või kuupäev) üldse on. Aga täna on pühapäev ja meil on päev läbi selline mõnus pühapäevane vibe olnud. Mis muu ütleks sulle “pühapäev” kui sulle kuklasse oksendav väikelaps? Just sellise hella meenutusega, et emake, on pühapäev, äratas mind keset ööd Lende. Palun nüüd kõikidel lugejatel käed palveks kokku panna ja põlvili visata, sest ma vannun teile – teist sarnast viirust mina isiklikult üle ei ela ja kohe, kui esimest iiveldust tunnen, tõmban ennast heaga oksa ära.

Kuna aga Lende pärast enam öist üllatust ei oksendanud ja on üldse terve päeva väga kabe olnud, siis ma tõesti ei oska midagi arvata kogu sellest naljast. Lihtsalt lepin sellega, et lapsevanemaks olemine = random oksendamine. Halval juhul voodisse. Veel halvemal juhul sulle kraesse.

Ja siis me jõuamegi selleni, et jeejee pühapäeeev, blessed, thankful ja muud hashtagid, mida oleks paslik kasutada. Sest noh, päev iseenesest on ilus olnud. Esiteks ilma poolest (ja eestlasena on see väga oluline, eks!) ja teisalt selle pärast, et lapsed polegi teineteist päev läbi nüpeldanud ja kisanud nagu metsalised, vaid on täitsa viisakalt ühiseid tegevusi leidnud ja muidu sellised lõbusad olnud. Kuna mu kaamera on jälle minuga, siis pidin ikka pilte ka tegema, sest… ma saan!

Ühesõnaga mul on nii, et kui ma Mariga midagi koos teen, siis ma pean ennast spets… sundima oleks vist palju öeldud, aga noh, ega ma päev läbi tõesti ei mängi siin lastega paremale ja vasakule. Seega mulle meeldib, kui meil on mingi kindel plaan, mida teha – ala et loeme raamatut, mängime peitust, mõnda lauamängu, või voolime plastiliiniga või joonistame või noh, midagi säärast. Mari aga tahab rohkem mulle pidevalt midagi näidata ja uurida, kas ma oskan ka samamoodi teha.

“Emme, vaata kuidas ma hüppan, kas sa ka nii oskad?” küsib ta diivanil üles-alla karates.

“Emme, vaata! VAATA! Kas sa ka nii oskad,” küsib ta tantsu keerutades.

“Emme vaata, ma oskan kõik nad üksteise külge panna!” näitas ta mulle lahkelt ja käskis mul ette näidata, kas ma ka oskan.

Mul just ükspäev sõbranna küsis, et mis need on, aga ma ei osanud vastust anda. Mina ei tea… mingisugused… pallikesed (LINK)? Me saime nad kingituseks ühe pere käest, kes ükskord minu juures pildistamas käisid ja sellest ajast peale on nad pea igasse mängu kaasatud olnud (pallid, mitte see pere). Esiteks saab neid teineteise külge “imeda” ja mingisuguseid abstraktseid kujundeid teha. Lisaks saab nendega edukalt vannis mängida, sest need jäävad seal ka seina külge kinni. Mõnikord sordib Mari koos Lendega neid värvide järgi hunnikusse ja mõnikord teeb ta nendest lihtsalt pika rivi. Ükskord sai nendest legoloomadele aedik ümber tehtud ja noh, ega siin piirangut pole, et mida nendega teha võib. Lihtsalt konkreetselt ma ei tea, kas neil mingi… mänguviis on. Ehk ongi sellised asjad, et … tee mis tahad nendega? Ja siis lapsed… teevadki Koduleht väidab ka, et see on arendav mäng, mille käigus areneb haardevõime ja käteosavus. Vot. Toredad jublakad on, kenasti värvilised ja puha.

Koos selle arendava mänguga saime me tookord Baltfitist veel paar asja. Näiteks suure fitnesspalli, ühe väiksema kollase (ja ülipehme) palli ja siis sellised tasakaalukivid, mida on mu instajälgijad raudselt sada korda näinud, sest pmst iga õhtu ehitatakse sellest radasid, mida mööda siis hüpatakse ja keksitakse. Täna üritas Mari mind ka nendel keksima saada, aga no olgem ausad, minu eas pole see enam naljaasi ja napilt oleks pooltest hammastest ilma jäänud. Lastel on need aga ühed lemmarid asjad, neile ju meeldib tasakaalu hoida ja hüpelda ja kekselda. Ja ära nad pole ka selle kuukesega nendest tüdinud.

Siin taga on need mõlemad pallid näha ka.

Praegu vaatasin pilte ja mõtlesin, et eee… kus Lende terve aja oli, aga tema magas too moment lõunaund, mitte ei olnud kuskile pagendatud, et te nüüd seda arvama ei kipuks. Ma vabandan kohe ette-taha, sest iga jumala kord, kui mul mõnda last rohkem pildis kui teist, siis hakatakse ninale viskama, et ah mis ta on su lemmik või? Hehe. On nad jee keegi mu lemmikud, samasugused sindrinahad kõik…

Igatahes, see väike kollane pall, mis taustal on – see on päriselt ülihea pall. Selline kerge, mõnus, laps saab kergesti püüda ja lisaks ei kuku see teine kiunuma, kes palliga piki vahtimist juhtub saama. Ta on nagu ülitugev õhupall, sest ta vetrub omajagu, aga samas Lende istub ja aeleb selle otsas kogu aeg ja katki see ei lähe. Maksab ka aint viis sentidega, soovitan, auka!

Suur kollane pall oli meil alguses kasutuses Marta hüpitamisel, aga nüüd pole me seda enam teinud ja seega vedeles ta meil siin üsna kurvalt, kuni me taipasime ükspäev, et seda saab ju beebi võimlemiseks ka kasutada. Mitte, et meil oleks tekkinud taltsutamatu soov temaga võimelda, aga kuna ta inises ja tahtis solgutamist, siis pallil talle meeldis küll.

Palju tüütum asi, mida selle palliga teha saab, on loopida seda nagu tavalist palli. Muidu oleks suva, aga konkreetselt kõik jumala asjad võivad nii puruneda, mistõttu ma loopida seda ei luba. Mari teab seda väga kenasti, aga see ei takista tal seda aeg-ajalt kätte haaramast ja kõkutades hüüdmast: “Emme, vaata, ma hakkan viskama!”, et siis keegi teda taga ajaks ja pulli teeks. Allolevad pildid on küll reedel tehtud, mitte täna, aga just selle “hehehhehhehhehhe, püüdke mind kinni” pulaga Mari ka too päev tegeles.

No ja siis jäi vahepeale see, kuidas me sõime ja Legodega mängisime ja raamatut lugesime ja mina ennast kurdiks torgata tahtsin, sest Mari küsis iga viie minuti tagant, et millal sinna tünni juba ükskord saab. Nimelt oli Kardo lubanud, et see nädalavahetus saab jälle tünnirõõme nautida ja Mari mäletas seda kenasti. Kardo kah, aga no see tünni ettevalmistus võtab ka omajagu aega. Lase vett sisse ja pane küdema ja käi ja sega ja… Ja siis juhtus see, et korraga oli see liiga kuum ja siis tuli jälle külma vett juurde lasta ja nii see sissemineku aeg venis ja venis. Aga lõpuks jõudis ikka kätte kah. On see tünn vast ikka äge asi, mida aias omada. Saaks veel selle kunagi terrassi sisse ehitada, siis oleks muidugi eriti tuus, aga no ega niimoodi ka nuriseda maksa.

Lendel on peas peotäis mu juuksemaski. Miks? Ma ei tea.

Ühel hetkel kamandas Mari, et ma talle mänguasju tooksin. Viskasin talle jälle selle pallitünni kätte ja lusti jätkus pikemaks. Muidugi Lende näolt seda lusti väga näha pole, aga Mari näolt ehk veidi rohkem. Haha, ma ei või, ma ei saa aru, miks Lende sünnist saadik niiii tõsine on, aga minu meelest teeb see ta väga nunnuks.

Vot, selline oleng meil siin täna oli. Kodune ja mõnus. Minust muidugi ühtegi pilti pole, sest a)ma nägin mega malakas välja (ja ärge arvake, et kui ma räägin minevikuvormis, et olukord siis muutunud oleks) ja b) Kardo ei taipa iial must pilti teha. Seega saavad meie tulevikualbumid olema sellised, et lapsed ja Kardo kõike tegemas ja siis minust paar selfit sekka. Kuradi mehed noh

Ahjaa, kui te ka Baltfitist miskit tahate, siis kood “Mallukas15” annab 15% soodukat. Abiks ikka!

The post palline pühapäeeeev!* appeared first on Mallukas.

Jutud levivad, et minu aeg blogijana on ümber ja keegi siin enam lugemas käia ei viitsi. Tõsi, kommenteerima olete te küll viimasel ajal kitsid, aga äkki on süü minul, et ma teile vastata ei jõua, kes teab. Kuigi teisalt lugejanumbrid on stabiilsed, niiet te lihtsalt käite, loete ja tõmbate naaksu. Tänks, sõpsid. Pean vist ikka lapsi juurde tegema, et mul tulevikus vähemalt mõnedki lugejad oleks…

Sõbrannad kurtsid, et nad tunnevad puudust mu igapäevastest elulistest “ma niisama ajan lora” postidest ja nõnda otsustasin ma, et kuna üksi suhe ei saa olla ühepoolne, siis tulen mina teile ka vastu ja teen siis ühe randomi “mina ja seened” postituse.

Eelmine nädal käisin turul. Ostsin, nagu ikka, suitsuliha ja värsket kraami. Ühes letis olid pajutibud ja neid ostes jäid silma letil lebavad marineeritud seente purgid. Paari purgi peal oli silt “18”. Ju siis 2018 aastal purki pandud, eeldasin mina, sest et üks purk seeni võiks 18€ maksta, mulle pähe ei mahtunud. Võtsin siis kaks kimpu tibusid (1€ kimp) ja kaks purki seeni.

“38 eurot!” lausus naine reipalt.

*mina saamas 87744 insulti ja rabandust korraga*

Maksin küll ära, endal silmadest verd nirises, aga ma lihtsalt ei julenud Nõmme turu müüjale öelda, et vabandage, te olete vist hinnad sassi ajanud, ma nimelt soovisin 2 purki seeni Nõmme turult, mitte kahte neeru mustalt turult. Oleks ma seal ohkima hakanud, oleks ta arvanud, et ma olen rott ja see oleks ju küll max piinlik olnud, seega maksin ära ja tulin purkidega koju. Nüüd peitsin nad külmkapi tagaosasse ära ja söön iga päev täpselt ühe seene. Nõnda koonerdades peaks aasta lõpuni nende kahe purgiga vastu pidama, sest selleaastane seeneelarve on lõhki mis lõhki.

Seenevälise jutu poolest – ma pole ikka maha matnud mõtet uuest autost. Ja lõpuks JUST PRAEGU, poole postitamise pealt, üks pank halastas ja ütles, et ok, saad liisingu, aga 30% sissemaksega. Paljuvõitu sõbrad, paljuvõitu. Nüüd pean suuremas koguses emme imema, neere müüma või muud moodi ühiskonnas tegus olema, et see raha välja kraapida. Ehk õnnestub? Oleks pidanud need seened ostmata jätma, persse küll.

Esiteks – kui keegi tahab mu Mazdat ära osta, siis kirjutage. Eks ta natukene kriimuline on, aga ma uurin, ehk lasen enne kere uue omaniku jaoks üles lüüa. Mingit kuulutust veel kuskile pannud pole, alles täna see kõik siin eskaleeruma hakkas, aga kui kellelgi on huvi, siis ma olen valmis ta edasi loovutama. Uued suve ja talverehvid ja muidu tubli poiss/tüdruk – ma ei tea, kuidas autode kohta öeldakse. Ise ostsin 4200€, lisana on tal kahetonnine Webasto peal, aga noh, on veidi väntsutatud ka (aint visuaalselt :D). Võite meilile  ausaid pakkumisi saata marianntreimann@gmail.com

Veel on mul üle üks kummuti ja kapi komplekt lastetuppa. Pruun. Kes saadet vaatas, siis vast nägite. Paremat pilti varnast võtta pole, aga seesama mähkimiskummut ja samast komplektist kapp. Annaks nad koos sotikese eest ära. Kellel huvi, kirjutage, ma teen rohkem pilte. (ise peab järele tulema, eks!).

Mis mul veel on. Noh. Mul on Bugaboo Donkey Duo 2 vanker on, mis maksab teadupärast harilikku hingehinda. Eks minagi ostsin ta selle pärast, et ilus ja uhke on, aga kui nüüd vähe ratsionaalsem olla, siis ega ma kahe lapsega vast kuskil nagunii ei käruta, seega on mul isegi KAKS vankrit üle.

Ise maksin ma selle kupatuse eest mega hingehinda, selle pärast ei saa päris sandikopikate eest ka ära anda, aga no näiteks 1300€ küsiks küll. Konkreetselt oleme sellega 2x poes käinud ja ülejäänud ajast toast terrassile lükanud, seega igati korralik ja kahe lapsega parim käru ever. Kui nende kahe vahel siis noh veits väike vahe jääb, et mõlemad vankrilapsed on. Üks punane BB soojakott tuleb ka kaasa, või no see footmuff.

Jällegi – kes tahab, see kirjutab meilile ja ütleb, et tahab.

Aa. Üks teine käru on veel üle. Musta värvi Baby Jogger City Mini. Kahe sotiga ma ta ostsin. Ees on lisaks ostetud see kandik ka. Turvahälli adapterid leian vist kah talle külge, mingi hetk said needki ostetud. Kasutatud siis noh nelja kuu vältel aeg-ajalt. 175€ eest annan ta kogu kupatusega edasi uude perre.

Nii.. mida mul veel müüa oleks… ühest neerust võin pmst loobuda?

Aa.. üks robottolmuimeja on üleval voodi all, mida maiteamiks pole kasutanud terve elu. Sellestki võin soti eest loobuda. Maksis mingi kolm neli sotti ikka minu mäletamist mööda. Botvac Signature, Neato. Mingi vanem mudel on. – OK, SEE LÄKS KOHE KAUBAKS. 

No ja viimane ponnistus veel – müün 5 minishuuti maikuusse. Ehk siis 30 min kas stuudios või õues, kas perega või beebiga või vanaemaga või naabrimehega. Stutsi mahub u 4-5 inimest, õue rohkem, eksole. 50€ eest on võimalik endale säärane sessioon soetada. Ilmselt ma enne suve algust rohkem pilte teha ei jõua enivei, seega haarake pakkumisest kinni, olge meheks. Kokku saate u 20 pilti.

Okei. Rohkem mul midagi pakkuda pole. Vaatame, kas suudan endale siis selle sissemaksu kokku kraapida. Kes tahab, võib mulle niisama ka raha anda, aga ma kardan, et selle peale ma panustama ei hakka ja proovin ausa inimese kombel töö ja asjade müügiga raha kokku saada. Või noh, nuka taga emmi imemisega, oleneb kuidas see müük ja töövärk sujub.

Õudne, ma lähen niii äksi täis sellest ideest, et mõelda vaid, uuuuuus auto. UUS AUTO! Nii äge oleks omada uut autot. Kuigi see on täiesti ebavajalik, ebaratsionaalne ja tarbetu ost, aga noh. Uus auto ja ma ju TAHAN ja… Ei hakka isegi vabandusi leidma, lihtsalt tahan noh. Ja kui ostetud saan, siis teen seda sama nagu üks teine blogija, et hakkan firmat iga autopildi juures tagima ja hashtagima, et teile jääks mulje, et ma selle tasuta sain ja et te mu peale kadedad oleksite. Tegelt olen umbes vanaema panti pannud ja söön kaks kuud kartuleid Vanaema õnn mul praegu, et ta surnd on, muidu lohistaks teda juba praegu LHV kontori ukse taha…

The post appi, mul raha vaja!!! appeared first on Mallukas.

Ma olin ükskord poes, kus ema pidas maha suure võitluse oma lapsega. Ta tahtis poest ära minna, aga poiss tahtis mingeid asju veel vaadata ja keeldus tulemast. Kõigepealt tegi ema seda tavalist: “Okei, ma lähen siis ilma sinuta!” ja astus demonstratiivselt kolm sammu eemale. Laps muidugi ei teinud teist nägugi, mille peale ema tuli tagasi ja proovis veel paar korda seda “lähen minema” trikki. Ega jah, olen isegi sama asja proovinud, aga alati edutult. Kas kellegi lapsele see trikk iial mõjunud on? Hmm…

Ühesõnaga lõpuks käratas ema, et kui sa sõna ei kuula ja paha poiss oled, siis ma kutsun sulle politsei! Ei tea, kas poiss hakkas politseid kartma, või oli tal lihtsalt kemplemisest isu täis saanud, aga kurvalt lonkis ta emaga kaasa.

Muidugi on see lapsevanemaks olemine üks suur närvidemäng ja eks me kõik ütleme aeg-ajalt lastele midagi tobedat, mis tegelikult tõsi ei ole, aga see politseiga hirmutamine pani tegelikult mõtlema. Miks peaks maast-madalast lapsele kinnitama, et politsei on midagi, millega hirmutada. Pigem võiks ju lastele rääkida, et politsei tegeleb inimeste aitamisega ja kui on mingi probleem, ala kaod ära rahvamassis vms, siis politse poole võib alati pöörduda, kui mõnda nägema juhtud. Tundub tarbetu panna väikelast politseid pelgama – ega laps mingi paadunud kriminaal pole, et ta politseid kartma peaks või nii.

Ma olen triljon korda LEGO klotse kiitnud ja kiidan veel, sest reaalselt nendega on miljon mänguvõimalust. Mari hakkab küll Duplodest välja kasvama, aga kuna Lende oli kodus, siis ei tahtnud ta Friends’e kokku panem hakkama. Liiga väiksed tükid, mida Lende laiali tassida võib. Seega valis ta oma hunnikust välja politseikomplekti, mille kokku panemisel saime ka rääkida sellest, et mida politsei teeb, millal politseid kutsuda, KUIDAS politseid kutsuda jne.

Marile meeldib selliseid rollimänge mängida, mistõttu oli meil ülivahva koos mängida. Jälle korrutan nagu katkine plaat, et nii äge on, et Mari niiiii palju lobiseb. Kui me olime oma ühise mängu lõpetanud, siis ta veel pikalt mängis üksi edasi, rääkis kord politsei eest ja siis päti eest. Näha oli, et ta sai meie eelnevast vestlusest kenasti aru ja nüüd ta lobises juba omaette, et “Ei tohi teist noaga lüüa, muidu oled paha poiss, lähed vangi!”.

Ja ega Marta ka ei jäänud legolõbust ilma – talle küll klotse veel kätte ei anna, aga tema sai krabiseva pakendi kätte ja oli ka selle üle väga rõõmus ja õnnelik.

Meile saadeti LEGO poolt nii suur hunnik klotse, et ühe paki annan teile ka ära. Millist sooviksite? Ma arvan, et äkki see farm? Või tuletõrjemaja? Ah, teeme nii, et võitja ise valib, eks? Loosis osalemiseks polegi muud teha vaja, kui kommentaar jätta posti alla, kaasa rääkida ja niisama ilus inimene olla. Juba reedel teen loosi ära!

*Saime Legod kingiks

The post …muidu tuleb politsei!* appeared first on Mallukas.

Nägin eile, et Jumalaema kirik põleb. Kahju. Ilus kirik oli. Raamatuski sees ja puha. Keegi kannatada ei saanud (sel hetkel, nüüd vist öeldi, et üks tuletõrjuja sai veidi viga?) ja tegemist olla ka lihtsalt täbara õnnetusega. Vähemalt nii ma lugesin, et seoses renoveerimistöödega. Kurb, aga laias laastus… ikka juhtub. Majad põlevad, hooned varisevad kokku ja elu läheb edasi. Päris palju on ju selliseid kohti, mis kunagi on olnud suursugused ja olulised ehitised, aga tänapäeval saab neid ainult piltidelt ja ajalooraamatutest vaadata. Elu on selline.

Ma tõesõna ei räägi sellest, et mingisugust intriigi tekitada, ma lihtsalt tahan teada, mis teie, lugejad, eile seda uudist kuuldes tundsite? Ma pidin rabanduse saama, kui nägin instas ja feissis NUTETUD nägudega pilte. Küll olid südamed murtud, elu läbi, ahastus, õud, paanika, mida kõike veel. Nagu.. eee… tegemist oli küll vana ja väärika kirikuga, millel ajaloos oma koht, aga nagu see on AINULT KIRIK. Ja mina tõesti leian, et kui sul on aega ja viitsimist mingisuguse kiriku üle nutta ja südamel puruneda lasta, siis on su elu küll ikka liiga libedalt läinud ja sa võiksid oma emotsioone millegisse vähe kasulikumasse rakendada.

Või need samad nutuvennad lappavadki ajaloolisi raamatuid ja nutavad iga lagunenud ehitise pildi juures, sest krt, nii ilus ja nii oluline, aga vahi pele, KATKI läind!

Muuseas, eile põles üks mošee ka. Selle peale ei nutnud nagu keegi, süda tuhandeks killuks. Iga jumala päev sureb lapsi nälga. Iga jumala päev sureb üldse inimesi sõjas ja põlengutes ja iga jumala päev juhtub midagi traagilist. Neid uudiseid on ju IGA päev. Kas tõesti need kõik asjad ajavad nutma? Sessuhtes, et kui ma juba nutaks, siis pigem laste ja ülemaailmse kehva seisu üle üldiselt, aga mingi kirik? Please…

Mu ainukene teooria on see, et inimestel on endal mingi ängistus või mure südames ja siis see lihtsalt … vallandub igasuguse uudise peale. Et sitta sellest kirikust, aga süda on niisama muudel põhjustel haige ja nutt kipub peale. VÕI – laadiidaa, vahtige mind. Ma nii kultuurne. Mulle niiii meeldis see raamat! Ma olen mega arhitektuurifänn! MU SÜDA PURUNEB! Jumala haud, nagu vanaema ja esmasündinud laps koos põleks, mitte mingi kirik.

Aga jällegi, vabalt võib tegu olla sellega, et mul on niiiii paljudest asjadest suva, et mingisugune kirik Pariisis on viimane asi, mille üle ma nutta viitsiks või oma pead üldse murraks. Veelgi enam – hakkasin mõtlema, et mis koht see põlema peaks, mis mind üldse heidutaks. Oma kodu vist. Või sõbra kodu. Aga mingi “oli ajalooline ehitis”…

Iga asi siin ilmas on taastatav. Ja kui ei ole, siis noh, see on lihtsalt ASI. Mis nende asjade üle ikka niiväga tihkuda.

Ma muuseas hea meelega kuulaks teie arvamust ka, et kas teil tuli selle kirku põlenguga mingi fiiling või mitte? Seda ei pea mulle isegi ette heitma, et ma harimata mats, kes ei mõista selle kiriku tähendust ja nii. Seda ma tean ise ka, aga ehk keegi hea inime valgustaks siis mind läbi pisarate. Ma luban, ma ei solvu, sest minu jaoks ei olegi eluliselt tähtis, et kõik mind kultuurseks peaks, keda ma ikka petan Sõbranna ka ütles, et ta saab aru inimeste kurbusest, et see nii paljudele sümboliks ja lootuseks ja lohutuseks – ma saan sellisel juhul tõesti aru, et usklikud inimesed võivad ehk seda jah niimoodi traagiliselt võtta (ma ise ei ole, selle pärast ma esimesena üldse sellele ei mõelnud) aga mitteusklikud. Miks nemad siis nutavad? Sest neil usklikest kahju? Ausalt, ma EI SAA ARU. Ja ma oleks maru tänulik kui keegi suudaks seda mulle arusaadavalt seletama – mul mitu korda nii olnd, et ma olen mingi laadiidaa, mai saa midagi aru, aga pärast te seletate nii ilusti, et ma olen nagu aaaa…ookkkk, oleks pidand vait olema.

Aga kuna ma lubasin eile endale, et aeg-ajalt luban endale ka mitte nii poliitkorrektseid mõtteplärtsatusi, siis ärge päris mättasse lööge.

Ps! On vaid üks normaalne põhjus, miks üks inimene peaks endast nutva pildi üles panema ja see on loomulikult siis, kui Grey anatoomias Derrick ära sureb. Muul juhul…püüa olla veits. #ebakultuurne #greionelu #võtkenaljagapliis

The post põlend kirik ja purunenud südamed appeared first on Mallukas.

Ma muidu olen ju esimene vend, kes räägib, et tal on asjadest maksimaalselt suva, eksole. Aga praegu on nii, et ma saan kuue päeva pärast oma tutika auto kätte ja ma lihtsalt ei suuda oodata. No nagu mingi väike laps, lihtsalt niiii väga tahan juba. Ma olen valmis isegi välja mõtlema, et kuhu ma nüüd igale poole sõidan oma uhke ratsuga, aga noh, tõenäoliselt lasteaeda ja maximasse. Aga mis siis, vähemalt saan uue autoga minna, ehheee.

Ma räägin nüüd veits rohkem lahti, kuidas see kõik käis ka. Nimelt me tahtsime kohe peale lubade saamist auto liisida, aga ei antud. Mina olin dekreedis ja Kardo üldse sissetulekuteta vallavaene. Siis kui minu dekreet läbi sai ja Kardol hakkas isapalk tiksuma, proovisime uuesti. Ikka ei antud – minu palk polnud püsivalt 6 kuud laekunud. Nojah, dekreedis olles ju ei laekunud ja nüüd hakkas ta niiöelda nullist pihta.

Läksin juba max närvi, sest mulle tundub, et kõik inimesed võtavad asju liisingutesse ja järtsudesse ja laene ja – meil pole isegi ühtegi järelmaksu, aga ei anta liisingut ka. Solvusin nii ära ja mõtlesin, et kõik. Vahet pole. Ma siis ei liisi seda autot ja hakkan nagu loom lihtsalt paberraha koguma. Andsin 50€ Lea kätte ja ütlesin, et tee mulle autoümbrik Kinnitasin endale, et mul pole ju VAJA uut autot. Et mu auto on täiesti töökorras ja ustav kaaslane. Et ma ei vaja uut ägedat autot, et lahe vend olla. Tuleb panustada hoopis kodule!

Meil muuseas praegu ehitustöö käib. Ei julge ära sõnuda, aga jumala normaalsed töömehed tunduvad. Käivad iga päev ja usinalt toimetavad ämma majakese ümber. Soojustasid ära, nüüd krohvivad ja kui see valma, siis ehitatakse sinna ka suur ja mõnus terrass. Siis on selle majaga ühel pool vähemalt ja see on rohkem valmis kui suur maja

Olen siin vahepeal protsessipilte teinud, see oli siis, kui maja penoga üle löödi, nüüd on mingi krohvikiht ka peal.

Nad pidid veel meie vundamendi ka ära soojustama ja plaan oli et edasi vaatame suve lõpus, kui jälle paar euri korjatud on, sest kallis lõbu on see ehitusvärk. Nüüd aga iga jumala kord kui räägin ehitusmeestega, siis tuleb uus jutt. Noh näiteks, et kui me su vundamendi soojustame, siis me võtame ju kiviparketi osaliselt üles, et mis sellega saab? Et kas võtame siis juba KÕIK üles ja paneme ehk killustiku peale? Et siis suve lõpus lihtsam seda uut kiviparketti panna peale ja pool tööd siis juba tehtud ja puha. Noh, minu poolest võiks seda teha küll, aga silme ees jooksevad ainult eurimärgid, muud pole öelda miskit. Ja kuna ta pole mulle juba nädal aega suutnud hinnapakkumist teha, siis nüüd ma elangi teadmatuses, et kas see nali maksab kokku 20€ või 40 miljonit euri. Midagi sinna vahepeale, ma kujutan ette.

Ühesõnaga ma olin juba valmis, et okei, matan oma uue auto soovi sügavale enda sisse ja tegelen majaga, kui äkki halastas meile LHV ja peale miljoni küsimuse küsimist oli ta valmis meile 30% sissemaksega autoliisigu andma. Ehk siis mul oleks olnud vaja neile maksta 10 000€. Muidugi mul sellist summat tagataskus ei vedelenud, seega müüsin ma maha kõik oma vankrid, neerud ja muud kraami, et näha, kas ma üldse suudaks sellise summa kokku kraapida. Etteruttavalt – ei suutnud St oleksin ehk kuidagi saanud, aga siis ma oleks pidanud oma remondifondi kallale minema ja see tundus ka veits tobe.

Siis küsis sõbranna, et miks ma Mobirest autot ei võta. 0% sissemaks ja täisteenus rent. Ehk siis fix summa ja saad sellise auto, nagu tahad. Selle summa sees on kõik kindlustused ja kaskod ja rehvid ja hooldused ja see on umbes nagu liising. Selle vahega, et liisingupakkumise sain ma nii, et kuumakseks oli 440€. Mobires jäi mul kuumakseks 459€ aga ma ei pea midagi sisse maksma ja saan lihtsalt KOHE selle auto, mida ma tahan. Võite nüüd arvata, kas ma tegin eile lepingu või jaa Ma oleksin isegi veel odavama kuumaksu saanud, kui ma oleks teinud sissemakse, aga ma leidsin, et mitu tonni korraga välja anda on rohkem tunda, kui paar kümpsi kuus rohkem maksta. Keda see Mobire värk huvitab, siis SIIT saate lugeda.

Ja ma lihtsalt… olen niiii õnnelik. Olen jah vastik pealiskaudne materiaalne mutt, pole midagi teha, aga tuttuus auto otse salongist (või no Paldiskist) teeb mind miskipärast ebanormaalselt õnnelikuks Ja kuna sissemakset polnud, siis saame mingile maale selle remondiga ka minna ja eks näis, mis elu edasi toob. Nii kaua ma olen lihtsalt max õnnelik, woohhhoooo. Valituks sai siis Peugeot 5008, võtsin musta värvi (sai ise valida), et gansta olla.

Ootan nüüd õnnesoove, sest ma keksin nagu väike eit siin edasi tagasi.

Ps! Kas keegi on seda kodutunde reklaami näinud, kus mingi Siim kasvatab üksi kolme last. Pliis kontakti, ma tahaks neile midagi kinkida

The post materiaalne mutt appeared first on Mallukas.

Ega ma ei tee elus kõiki õigeid valikuid ja ausalt öeldes veel aastakese tagasi ei mõelnud ma oma valikutest üldse minutitki. Tarbisin mida tahtsin, ostsin, mis kätte jäi. Mis kuradi “planeedi säästmine”, mis vahet seal on mida MINA teen ja kui poes need asjad nagunii müügil on, siis on nad ju juba nagu toodetud ja olemas. Et kas mina ostan või ei osta, mis vahet seal on?

Ma ei hakka ütlema, et nüüd ma olen mega keskkonnateadlik ja laadiidaa, aga noh, mingisuguseid valikuid üritan teha teadlikult paremaid.

Me ei ole 100% riidekate peal, kasutan nii ja naa. Vahepeal ühtesid, vahepeal teisi. Täitsa oma laiskusest ei viitsi uksest välja minnes riidekaid panna, kuigi tegelikult võiks. Nende riidest mähkmete ostmisega ma läksin ka vahepeal ikka kõvasti üle piiri ja soetasin neid ilmselgelt rohkem, kui meil tegelikult vaja. Neid mustreid on ju nii palju erinevaid ja ilusaid ja hoarder minus sai võitu. Nüüd pole ammu juurde ostnud, aga noh, kasutan ka tavalisi mähkmeid, mida ma tellin Nupsulast. Saate aru, Marta on juba nr. neli mähkmete peal. Hullumeelne! Viimasel ajal on tegemisi nii palju, et kodu organiseerimine on tahaplaanile jäänud, seega mähkmed kuskil hunnikus ja kogu aeg mõtlen, et kohe kui kõik ära sorteerin, et siis hakkan usinamalt kasutama. Loodan edaspidi tublim olla, aga eks iga riidest mähkme kasutuskord on üks ühekordne mähe säästetud.

Kui ma viimati käisin LADU poes, siis haarasin sealt kaasa neid hambaniite, mis on väikse plastikkepi otsas. Kuidas neid nimetatakse? Ma ei tea. Tavalises poes on väike pakk päris kallis, seal oli 3.50€ suur pakk. Lisaks oli seal eraldi pakk lastele pisikeste..niiditajatega, et ka lapsed harjuksid hambaniiti kasutama. Kuna ma Marile pole siiani seda nalja õpetanud, siis ostsin ka. Kodus avastasin, et Mari hambavahed on nende jaoks liiga suured ja kass tuli peale, et issand, mis plastikuhunnik. Jah, tagant on nendega hambaid kergem puhastada, aga ma just tellisin endale Iluversumist Georganics hambaniidi söega ja see on palju nunnum. Klaaspurgis väike rull, nagu miška! PS! Iluversumist saab üldse ülipalju mahedaid ja loodust säästvamaid hügieenitarbeid ja mul on Iluversumis sooduskood MALLUKAS, millega saate igalt ostult 12% ale. Kui miskit tarvis, siis soovitan kasutada, ale abiks ikka.

Üks õhtu Facebookis scrollides sattus mulle ette pood Elamise Kergus ja neil oli too õhtu -20% ale (praegu on -10%) ja ma tellisin endale ilusa hunniku asju, mis tundusid mulle…paremad, kui need, mis mul on. Näiteks plastikust nõudepesuharja asemel kookosest isend. Nüüd on muidugi dilemma, et vana on jumala korralik, et ega ma teda ära ei viska ja kahte korraga kasutada on ka imelik, seega peab uus vist sada aastat sahtlis ootama, kuni vana saba annab.

Sama tellimusega tulid ka mu uued nõudepesunuustikud. Näevad palju nunnumad välja, eks!

Mul metallist kõrsi juba tegelikult on mingi 4-5 tk, aga nende hari kadus ära. Kuna kõrsi ikka kulub, siis tellisin neid ka juurde, sest tavalised plastikkõrred on niii mõttetud, et ma neid kodust ei leidnudki. Ühe papist kõrre sain sahtlipõhjast, aga need metallist on sada korda paremad. Olen kuulnud, et on ka pilliroost varianti, aga need on ikkagi lagunevamad. Elamise Kergus poes maksis 4tk+ hari 7.32€ . Samas eelmise laari tellisin Aliexpressist mingi paari euriga, saab sealt ka, aga no kas on mõtet, kui siit saab ka ja kiiremini ja vahe vaid paar euri.

Ma tahtsin pilti panna toidukilest + nendest nakkeriietest ka, aga mul sai toidukile otsa (kardo mässis viimasegi ühe kulleripaki jaoks ära), aga see nakkeriie on nii äge asi! Ausalt! Proovige, palju mõnusam kui see mõttetu õhuke kile. Näete, siit saab selle kohta lugeda ka.

Ja muidugi kõige lihtsam valik maailmas – kilekoti asemel riidest kott! Ma nean ennast maapõhja, kui ma olen unustanud riideka poodi kaasa võtta, aga praegu on kuidagi eriti uhke on see, et mul pole kodus ühtegi tavalist kilekotti, isegi pildi jaoks ei leidnud. Kõige ägedamad on muidugi HÜÜP kotid, aga no kammoon, tegelt saab neid igalt poolt ja väga odavalt.

Mulle saadeti kunagi kingituseks selliseid isetehtud väikseid kotte, kangajäänustest ja ala vanadest padjapüüridest või ma ei tea. Mingi õpilasfirma? Ma üldse ei mäleta, piinlik, aga nii mõnus on sinna panna ala paar õuna või sibulaid vms ja ei pea neid pisikesi läbipaistvaid kotte raiskama.

HÜÜP kott, saab nt Kukupesast.

Palun-palun, ärge hakake mulle nüüd siin kraaksuma, et ise ma tarbin nii palju ja olen nii tont ja mida ma üldse endale ette kujutan, aga noh, vähemalt ma ka püüan. Ja iga väike samm on siiski SAMM, nii et minu meelest päris hea algatus.

Mida teie teete, et keskkonda hoida? Kasvõi natukene? 

The post minu erinevad valikud appeared first on Mallukas.

Näitasin eile instas oma molu. See on hetkel hullem kui muidu, nimelt JÄLLE ohatised kimbutavad. Ja kuna mul oli eile neli pildistamist ja palju asjatoimetusi, siis õhtu lõpuks olin ma niii väsinud ja kurnatud ja see, et mulle vaikselt päeva jooksul need kuradi tõprad huulele lisandusid, see ajas mind lausa ahastusse.

Ma tegin instas küsitluse ja üle poolte vastasid, et neil pole kunagi olnud ohatisi. Nagu… kuidas taevaiša mõndadele nii armuline on?! Selle valguses ma ei imesta, et ma eile instasse päris mitu kirja sain, et issand jumal, paar väikest villi huulel, et no kui valus see olla saab, et lihtsalt ära näpi neid ja ära muretse nii väga oma välimuse pärast.

Ausalt, välimuse osa on ohatiste juures siiski mingil määral oluline. Kui ma lihtsalt kodus istun, siis jah pole vahet, kas ma näen välja nagu pidalitõbi kimbutaks või mitte. Aga näiteks enne pulmi ma mõtlesin konkreetselt iga jumala päev kõikide jumalata poole palvetada, et ma vähemalt pulmas ohatist ei saaks (ei saand ka, win!). Ja no ikka on selliseid suuremaid üritusi ja väike, kus tahaks normaalne välja näha, mitte mokkapidi mädaneda.

Aga see ei ole põhiline osa, miks ma eile halasin. Jah, ma jätsin nende tõttu tänase Tartu ürri ära, aga hullem osa on see, et ohatised on nii ebamugavad ja valusad. Kui pooltel olnud pole, siis te ei tea jah, aga see algab sellise õrna kipitusega ja pakitsusega, aga kui see vill juba välja tuleb, siis on suu igasugune liigutamine esimesed paar päeva max valus. Ja villi sees on nakkav vedelik, ehk siis kui ma kogemata villi katki teen, siis levib see veel edasi. Kui villid on suunurkades, nagu mul praegu, siis ei saa hästi rääkida ja süüa, sest suunurgad nagu… rebenevad. Kui on huulte keskel, siis ei saa jällegi juua, niiet teoorias on ohatised üks imeline kaalulangetus + botox 2in1.

Teiseks päevaks kattuvad ohatised sellise kollase rõveda korbaga ja iga kord kui sa suu avad või naeratad, siis need rebenevad lahti ja hakkavad a) seda nakkavat sitta jooksma. b) verd jooksma.

Lihtsalt NII KOPP ON EES ohatistest. Nii kopp on ees, et ma ei saa neist lahti. Teil pole mõtet mulle soovitada, et ooo aga võta rohtu, nagu 4 real ma OLEN rohtu võtnud ja katsetanud pea kõiki asju, mis olemas on. Eesti kaubavalikust on julgelt kõik proovitud, viimastel aastatel olen katsetnud ka igast muud jama, mida siit ei saa. Mõni kreem leevendab natsa paremini kui teine, aga ära ei võta neid miski ja need esimesed päevad tuleb nagunii läbi valu läbi elada. Ma tean, et on ka tablette, mida võtta. Aga neid ei saa võtta rasedana või imetades ja just ühte neist kahest ma viimastel aastatel aina teinud olen. Ma vannun, et kui ma Marta imetamise lõpetan, siis ma söön 10 pakki Valtrexit ära.

Eile tellisin iHerbist lüsiiini? ja lüsiinisisaldusega erinevaid ohatisevastaseid palsameid. Nt SELLE ja SELLE. Ei tea veel, kas aitavad, aga annan teada hiljem.

Ega mul muud midagi öelda pole, sest ma ei otsi teilt soovitusi, et ooo katseta seda või toda. Ma 99% tõenäosusega olen seda enivei katsetanud. Eriti kui mulle soovitatakse seda kõige odavamat suvakat apteegikreemi, mis mitte midagi ei tee, nagu bitch please. Ma olen oma huulekatkuga ammu kaugemal kui su lollakas Fenivir või Acic. Apteegist ainuke norm asi on Urgo gel, sellest on abi kui tuleb mingi väike villike, aga mul enamasti tuleb miljon tükki ja siis pole Urgost eriti tolku.

See on ka päris hea, aga seda ei müüda enam pmst mitte kuskil, Kardo eile mu hala peale, et mul on VIIMANE PIISK seda alles, tellis kuskilt mai tea kust kuus tuubi. See vähemalt niisutab, mitte ei kuivata neid rõvedusi. Sest kuivana nad rebenevad palju kiiremini ja on veel rõvedamad.

Ning tõesõna, te ei pea mulle kirjutama, et mida ma vigun, osadel on VÄHK ja ma vingun mingi huulevilli üle… Jah, nagu. Ma tean, et võiks hullem olla, aga mul on niigi päris hull ja rõve olla, laske halada siis pliis.

Kas teil on ohatised? Või on mingi muu rõve tõbi, mis kimbutab?

The post õudne tõbi appeared first on Mallukas.

Kes vähegi blogimaailma teab, siis teab ka seda, et ühel hetkel imbus sinna tegelane nimega Paksuke. Anonüümne tädi, väitis, et hakkab oma kaalulangetusteekonda kajastama. Kaks posti tegi sellest, siis hakkas niisama suva poste tegema ja kõikidele küsijatele nähvas, et mida tal sellest kaalulangusest kirjutada on, ta AMMU alla võtnud, eksole.

Okei, see selleks, vaba maa, kirjutada võib millest iganes. Mis mind megalt häirib on see, et ta on võtnud enda pühaks kohustuseks olla see vend, kes Mallukale alati vastandub. Iga jumala teema mis on, on “paksuke” kott peas, anonüümsuse maski taga, tuld üles puhumas. Ma olen temaga üritanud normaalselt rääkida, aga vestlused temaga on, nagu jookseks peaga vastu seina, ausalt

Näiteks ükskord vastasin siin blogis mingile nimeteemalisele küssile ja ütlesin, et ma ei tahaks endale sellist bloginime nagu paksuke, sest see on minu meelest negatiivse alatooniga. MINU MEELEST. Ma ei öelnud, et see peaks kõigile olema ja kui inimene veel mingit kaalublogi peab, siis ju see on norm nimi ta meelest ja asi ants (aga ta ei pea, see selleks). Peale seda suutis ta minuga pidada maha pika vestluse teemal, et ma mõnitan teda paksuks ja üldse, kas nimi Mallukas on ka minu meelest solvav v? Ma lugesin ta juttu ja sain neli rabandust, sest mul oli tunne, et ma jooksen peaga seina. Seletad. Inimene ajab oma joru edasi. Seletad uuesti. Inimene ikka räägib aiaaugust. Lõpuks andsin, alla. Kaua sa seinaga vaidled, las jääda.

Siis mingi hetk tekkis blogijate grupis see teema, et kas blogijast on ebaeetiline öelda, et kui firma teeb koostööd X blogiga, et on õigus sellest koostööst loobuda. Ometi hakkas “paksuke” seal miskipärast hoopis rääkima sellest, et järelikult ma valetan oma reklaampostitustes? Tere aed ja aiaauk.

See joru jätkus veel ala 20 kommentaari, kus teised inimesed üritasid talle ka mu pointi selgeks teha, aga see oli sama mõttekas, kui siilile kabet õpetada. Või tegelikult on mul päris siiralt usk, et enne saaks siil kabega hakkama…

Täna hakkab prõua paksuke jälle saagi käima tõmbama. Nimelt kirjutas ta mulle dramaatilise kirja, aga ma pean natukene teile enne tagamaid seletama, kui kirja näitan, sest muidu te ei saaks essugi aru. Ühesõnaga selle eelmise fbi kempluse ajal suutis üks mu sõbranna googeldada ennast kuskile punkti, et ta arvas, et Paksuke on üks teine blogija Heli. No ja et aru saada, kas on või mitte, lõpetasin ma eelmise kempluse ühe Heli videoga, mis ma juutuubist leidsin. See oli üsna ammu, nädal tagasi. Rohkem pole sellest teemat olnd, aga ma sain juba ise ka aru, et ta see heli pole. Aga tänase kirja juurde siis.

Vahepeal kirjutasin siis Helile ka, et uurida välja, mis massiivse sõimu osaliseks ta tänu minule sai. Heli vastus, et ei, tal pole üldse probleemi, ta ei tea millest ma räägin ja ainus, kes tema poole selle video teemaga pöördunud oli, oli Paksuke ise Nagu reaalselt inimene läks all out, et intriigi kaevata, aga krt, unustas ära, et ma võin Heli käest ka küsida. Ups.

Super närvi ajab tegelt, kui mingi anonüümne tegelane on nii äksi täis blogimaailmas. Kaevab ja kaevab seda intriigi, endal mugav anonüümsusekott peas. Ma saaksin ta tänasest pöördumisest aru, kui päriselt olekski mingi jama ja tänu minule see vaene Heli kuidagi puid alla saaks, aga ei, Paksuke sai ENDA blogisse mingi kommentaari, mida ta üles ei lasknud. Siis läks Helile kurtma, et issand vaata, Malluka pärast sind mõnitatakse ja siis kirjutas mulle, et ma selle inimlikult lahendaks. Aga… kuidas?

Lähen ise paksukese blogisse kommentaare modereerima või?

Issand, anna mulle kannatust!

Ma tegelt saan aru, et ILMSELT ta tahabki, et ma temast kirjutaksin? Miks ta muidu surgib mind kogu aeg. Kahjuks ma pole enne vedu võtnud ja inimene proovib muudkui uuesti ja uuesti. Okei, näed, palun, armas paksuke. Ma kirjutasin sinust. Kas saad nüüd paar päeva rahulikult hingata?

Järjekordne näide imeliselt blogimaailmast, muuseas, seesama kott-peas-paksuke oli see, kes hakkas eestvedama “eetilise blogija” värki. Kandideerin ta siinkohal blogiauhindadel aasta intriigikaevuriks. Auhind on minu poolt. Selleks on labidas.

via GIPHY

The post tõstku käsi, kes blogiintriigi tahab? *paksuke tõstab vaikselt käe* appeared first on Mallukas.

Ma kujutasin ette, kuidas teeme pinterestiväärilisi pühademune, aga läks ikka nagu läks – igaüks plätserdas nii kuidas soovis ja kogu elamine on glitterit täis, aga lapsed rahul. Lende ja Marta teevad uinakut, Mari lubas minuga poodi jalutada. Või peaksime hoopis Nõmme turule minema?

Pikka juttu pole, näitan teile lihtsalt meie pudinaid in action.

Te värvisite mune? Kuidas välja kukkus? Ja kõige tähtsam, mida te nende munadega nüüd teete

The post munade värvimine appeared first on Mallukas.

Ei, ma ei räägi parfüümidest, vaid jumala casual igapäevastest asjadest, mida kasutades ma a-la-ti mõtlen, et issandjumal, kui hea lõhn. On teil midagi sellist? Et nagu teoreetiliselt ei peaks olema mingi mega hea lõhnaga, või suvakas asi, aga no lihtsalt ON hea lõhn ja sa käid seda aina uuesti nuusutamas? Konkreetselt kõik need tooted on mu koju tee leidnud kingituste näol, aga see post siin praegu pole kellelgi poolt tellitud. Lihtsalt niiiii meeldib, et kõikidele külalistele olen nuusutamiseks tassinud ja nüüd on teie kord. Ehk siis tere tulemast teleturg ala Mallukas!

Alustame siis millestki, mis minu meelest peakski hästi lõhnama – kreemid ja seerumid. Nende puhul pole hea lõhn üllatuseks, aga et see NII hea on, ei suudaks uskudagi. Ma reaalselt lasin kõikidel sõbrannadel neid nuusutada ja kõik tunnistasid, et on tõesti super hea. Mulle meeldib see seerumi lõhn isegi veel rohkem, aga teistele vist kreemi oma. Ma ei tea, mõlemad niii head, nagu… mesilaspiim? On selline asi olemas? Kui on, siis lõhnab see täpselt nagu need. Veidi magus, veidi…koorene. Issand, kui keeruline on lõhna seletada, aga te peate seda ise nuusutama. Ja muuseas, Tenerifel Kerli kasutas seda seerumit nädal aega (tal veidi probleemne nahk) ja ütles, et see tegi naha seisukorda mega palju paremaks. Punetus kadus ja nahk muutus pehmeks. Seega soovitan sooooooojalt!

Kust saab? Näokreemi SIIT ja seerumit SIIT. Koodiga “mallu16” on ale ka!

Mida ma veel üsna tihti kasutan on beebile “voldivahekreem”. See teeb oma tööd samamoodi nagu teised voldivahekreemid, aga lõhnab nii… intensiivselt ja mõnusalt. Umbes veidi nagu eukalüpt? Ma ei tea, mulle viimasel ajal meeldib nii kohutavalt eukalüpti lõhn ja kõik eukalüptimaitselised asjad sööks ka ära. No NII meeldib, nagu rase oleks või midagi (EI OLE!) Vaatan koostisest, et tal jah sellised tugevad lõhnad nagu teepuuõli ja lavender sees, ehk see ongi mulle praegu niiiii meeldiv?

Kust saab? SIIT!

Need saatis Euroapteek kunagi kingitusena ja peale seda olen neid ise ostnud ja teistele ka kinkinud, sest nende lõhn on jälle midagi ebanormaalselt head. Meenutab veidi meesteparfüümi, aga tegelikult sisaldab hea annuse kanepiõli ja teeb naha superpehmeks. Selles sarjas on pmst kõike, minul olid šampoon ja palsam ka, aga need said otsa. Noooouuuu!!!

Kust saab? Euroapteegist!

See konkreetne asi on sildi järgi keha- ja kätepesuks mõeldud, aga ma olen siiani seda vaid kätepesuseebina kasutanud. Looduslik  ja superintensiivse eukalüptilõhnaga. Kellele see lõhn meeldib, issand ostke, te ei kahetse.

Kust saab? LADU poest, 1.50€ maksab, mega hea hind!

Enzypin tooteid olen sada korda promonud, aga kuna ma neid iga päev kasutan, siis pean teile veel meelde tuletama – et see KÄBI lõhn (haha, see tegelt vist rohkem selline männi/kuuse lõhn) on nii hea. Mitte nagu need suvakad pellerivärskendajad, et kõik lõhnab nagu keemiline mänd, vaid see on selline mõnus, eetriõline ja värske. Mulle jällegi, väga, meeldib. Kui mind ei usu, siis Henry ka just kirjutas ja kiitis. Öko, hea lõhnaga ja tõhus. Tasub proovimist.

Kust saab? Ecorun lehelt. SIIN. Muuseas, seal terve maja komplektil on praegu enivei -10% ale, aga koodiga MALLUKAS läks veel 7€ hinnast alla, seega soovitan tellida, kellel parasjagu kraam otsas. Kestavad maru kaua ja no ülihead tooted!

Soovitage mulle ka midagi, mille kohta te viimati mõtlesite, et issandpühajeesus kanna mind oma kuldsetel kätel minema, KUI HEA LÕHN! 

The post mm, nii hea lõhn! appeared first on Mallukas.

Ma ei veeda just palju aega oma elust mõtlemas oma välimuse üle. Mul on okei enesehinnang ja ma tean, et kui ma veits ennast kõpitsen siit-sealt, siis olen jumala okei naine. Kui rohkem putitada, siis lausa imeilus. Ma leian, et pea kõiki naisi on võimalik imeilusaks meikida ja kui sinna lisada ka ilus riideese, siis ongi tulemus super hea. Seega ma ei kiida sellega oma imelist ilu, vaid pigem ilutegijaid.

Vaatad, et ooo, norm naine!

aiiii kus on ennast üles vuntsinud, täitsa ilus ju!

Siis hakkad juba mõtlema, et krt, see Mallukas on jumala ilus naine, aga no need ikka meigitud pildid ja ei maksa kohe kihevile minna.

ok samas pole kõige hullen meikimata tööpäeval ka?

meikimata ja sõbrannadele selfitamas “ma elus pettunud”

Ja kui ma juba vaikselt hakkan uskuma, et ma olen ilus naine, siis suudan ma ühel õhtul näiteks selline olla:

Ja selline…

ma 200 kilo olemas

Ja nüüd. Päeva nael. Hoidke alt, sest sellist kaunitari te varem näinud EI ole. Pange ennast valmis selleks silmipimestavaks iluks….

Et jah. Nagu te aru saate, siis ootan teie hääli Kroonika meelelahutusauhindadel “aasta seksikama” kategoorias. Ma ei tea miks mind sinna LISTI ei pandud, nad vb ei ole seda viimast “ma liha söömas seksikalt” pilti näind, aga seal saab ise ka nime kirjutada. Ja muuseas, aasta saatejuhina saab ka mind hääletada. Seega kui te arvate, et ma väga seksikas ei ole (imelik…) siis võite hoopis sinna oma hääle anda. Oleks mega õnnelik, aitäh! Kõik, kellele saated meeldisid ja kelle lastele saated meeldisid, häääletaaamaaaa!

Hääletada saab SIIN. Kes annab mulle oma hääle?

The post aasta seksikaim naine siinpool appeared first on Mallukas.

Ma olen eilsest saadik tundnud, et ma olen kohutavalt väsinud. Nii vaimselt, kogu selle raamat-saade-pildistamine-remont-lapsed-elu möllus olles, aga füüsiliselt ka. Ükspõev lamasin diivani ees maas ja vaatasin öökides TLC pealt mingit saadet, kus üks naisarst suuri punne ja tsüste maha saeb. Nii räme oli, aga ma ei suutnud konkreetselt ennast liigutada ja nõnda oli ainus pääsetee sellest saatest see, et ma panin silmad kinni. Abiks ikka.

Mul on nii, et kui väsimus on keha rüüstamas, siis tuleb irin ka kergemini peale. Kuidagi ei suuda enam olla siis oma tavapärane “ah poh”, vaid asjad ajavad mind napilt nii kurjaks, et ei jää muud üle, kui vihast sisiseda. Miks ma sisisen? Kas te ise olete ka aru saanud, kui palju ebaloogilisi asutusi siin Maarjamaal asub?

Näiteks konkreetselt viimased 3 kuud on Ragnsells prügivedu aeg-ajalt otsustanud, et sitta neil meie prügist, las see jääb vedelema. Meie veame kenasti prügikasti aia taha neljapäeva õhtal, nagu ka eelmine neljapäev, eksole ja… see on SIIANI seal. Nüüd juba megalt täis topitud ja kaks suurt prügikotti kõrval, mida varesed lahti kisuvad, sest prügi nagu tekib ja kui me seda asotsiaali kombel just põletama ei hakka, siis võiks lihtsalt see Ragnsellsist niigi palju kenad olla, et meile osutada teenust, mille eest me maksame. Iga jumala kord nad vannuvad, et ei iial enam, aga noh. Nad vandusid eile ka, et täna prügi ära viiakse, seega ei maksa neid eriti uskuda. Ükskord saadeti meie küsimusele, et miks meie prügi kaasa võtta ei kõlvanud, vastuseks pilt, et aga näete, teil polnud prügikast värava taha toodud.

Tõsi ta oli. Pildil oli kenasti näha, et värava taga polnud prügikasti. Ilmselt selle pärast, et naabritel on teine prügiveo päev, või nii, sest pildil oli meie naabrite maja. Tookord olime ka vist nädal aega nii, et lehkav prügikast värava taga, max ilus ja tore nii elada.

Not.

Kui ma juba vinguviiuli välja tõin ja kastistki võtsin, siis vääksutame aga mõnuga edasi.

IHerb. Kurat! Tellisin sealt teie soovituse peale mingit Lysine tablette. Ja kui juba tellima hakkasin, siis võtsin muud kraami ka. Lastele neid vannitablette, mis vee värviliseks teeb ja… Issand, ma kohe lähen vaatan oma tellimust, ma tegelt ei mäleta, mis seal oli

Okei, täitsa pekkis, ma olin selle tellimuse ka ilmselgelt mingi keset ööd, väsimuseinsuldis teinud, sest vaatan praegu, et konkreetselt suht lambijura tellisin pea 150€ eest. Aint neid kuivatipalle tahtsin ma ammu tellida, aga ülejäänu püüdis mind kuidagi ise sealt lõksu. Nimelt on seal selline koht, kus sa näed, et mis on teiste ostjate seas populaarne ja nii ma sealt kõike krabasingi. Muuseas, see on mul ka üks selline kurnatuse ja väsimuse märk – hakkan netipoodidest endale “hädavajalikku” shoppama. Jumala mõttetu, miks ma seda teen? Ise aina räägin, et tahaks vähem asu, aga aina tellin südamerahus juurde. Pfft! Te ei pea ütlema, et tont olen, ma ütlen ise ruttu ära. Te raudselt tahate teada, mida ma tellisin eks…

Nagu mingi…ok. Eriti random on need komedooniplaastrid, sest mul POLE komedoone. Miks ma nad siis tellisin?  Ühesõnaga, lähme nüüd probleemi juurde. Sain täna mina kirja tolliametilt, et vaja deklaratsioon teha, v maksta neile 18€ et nad teeks. Fain. Olin nõus maksma, saatsin volituse ja värki, kui sain kirja:

Tule mulle armuline jumal appi. Esiteks, mis ohatisearmastajate riigis me elame, kus ma ei või endale rohtugi tellida, ah??? Ja see hammastetuleku värk tundus ka huvitav ning megakiidetud, aga tutkitki!

Ühesõnaga ma saan kirjast aru, et ma pean maksma juurde 38€+toll, et saada kätte LUBATUD tooted. Aga mis nendest mittelubatutest saab? Nende eest on raha kaotsis? Pekki never again ei luba endale arutut shoppingtuuri, läheb maru kulukaks.

Kolmandaks- mingi firma saatis mulle ja Kardole kartulid. Kaks kartulit, kui täpsem olla. Ühe peale oli vildikaga kirjutatud, et ala äge blogija ja teisele umbes midagi, et tore striimer. Nagu. What is this shit? Fbis “karbikartul”. Maksad mingi 6€ selle eest, et keegi kirjutaks vildikaga kartuli peale suva jura ja siis paneks karpi ja saadaks susõbrale. Nagu ma ei vihka isegi teateküllkeda nii väga, et ma hakkaks kedagi eraldi pakiautomaadi juurde saatma, et sealt selline sitt leida.

Ma loodan, et see firma ise saatis need meile, sest kui mitte, on mul kuskil väga õel vaenlane. Ja saate aru, need olid saadetud veel Nõmme keskuse automaati, niiet ma spets sõitsin sinna KAHE NÄKASE KARTULA NIMEL.

Nagu ausalt, kes seda ostab, peab ikka tõesti sooda olema.

Oeh, ma tahtsin veel siin sisiseda, kuidas üks blogija mind ärritab, aga ma ei hakka. Elasin oma raevu praegu seda kartulat siunates välja. Aga ega see blogija mõni teine kord mu käest veel saab, hoidke aga alt!

Mis teid täna siunama ja sisisema ajas? Või olen ma ainuke väsinud, shopahoolikust närvihaige?

The post inin ja virin appeared first on Mallukas.

Ei, edaspidi pean mina oma väljaütlemistega enam kui vait olema, sest jõudsin mina alles eelmises postituses vinguda, et maru väsinud on olla, kui hea taevaisa mulle kohemaid võimaluse terve päeva põõnamiseks andis. Küll väikeste pausidega oksendamiseks, kõõksumiseks ja muudeks lahedateks toiminguteks.

Ma nimelt eelmist postitust kirjutasin voodist, istusin telefonis ja ootasn Marta magama jäämist, kui jäin ise ka mega vara magama. Mulle tundub, et isegi enne kümmet? Igatahes nägin ma sellist imelikku und, et mul on jube paha olla. Mingi hetk tuli Kardo voodisse ja ma ärkasin selle peale üles, ning mõistsin, et paha olla olemine ei ole mitte osa unenäost, vaid hoopis reaalsus. Kuidagi hirmutavalt tuttav tunne oli, seega tõmbasin ma ennast voodisse kerra ja lootsin, et see ise üle läheb.

Ütleme nii, et ta läks küll ise üle. 24h hiljem, aga üsna ise. Esiteks öökisin ma kuus tundi iga poole tunni tagant. Lihtsalt kõõksusin kraanikausi kohal, külma higiga kaetud, surm silme ees. Kuna ma pidin veel Martale ka süüa andma, siis lõpuks oli mu keha vedelikust lihtsalt tühi. Konkreetselt mu huuled olid juba kaks kuivanud pesunuustikut ja Marta pidi 67 aastat imema, enne kui mingitki piima tuli. Vett juua ei saanud ma rohkem, kui 2 lonksu ja seegi tuli kohe välja. Seega oli olukord siin üsna nadi, mistõttu ma peale kuut tundi põrgupiinasid kutsusin endale kiirabi.

Ma ei tea, miks ma seda juba varem ei teinud, sest nad andsid mulle kohe veeni tilka, siis mingit oksendamisevastast rohtu ja .. miskit vist veel, valuvaigisteid vist, sest mu kõht ja pea valutasid nii kohutavalt, et hoia ja keela. Need rohud töötasid üsna hästi, aga võtsid vererõhu megalt alla, mistõttu ma lõdisesin kolme teki all, Kardo kaisus ja lihtsalt surin. Õnneks Mari läks mu ema juurde ja Marta sai Leaga õues olla, no ja kuna Kardo seekord tõbe ei saanud, sain ma üsna muretult haige olla. Noh, kui sa muretuks loed seda, et ootad surma ja oksendad ja pasandad nagu viimnepäev oleks käes. Muuseas… vetsu pole ma IKKA rulood tellinud, nagu kui raske on mul neid kolme mõõtu võtta ah?!

Ühesõnaga – tahtsin puhata ja seda ma ka sain, sest ma magasin vahelduva eduga põhimõtteliselt terve päeva. Mul lõpuks juba kõik kohad valutasid ja mul oli tunne, et ma olen endale lamatised saanud, sest reaalselt iga ruutmeeter mu kehast tuikas ja tegi haiget.

Vahepeal oli mul kahtlus, et äkki need viirused on jessakese enda vihje, et ma peaks alla võtma, sest eile suutsin ma süüa viilu röstsaia ja hiljem tellisin Mimosast klaari kalasupigi, et midagigi kõhtu saada, aga see oli ilmselgelt juba liig, sest pärast kõht valutas nii koledal kombel, et hoia ja keela. Täna pole tihanud veel essugi süüa, vb peaks ka influencerite teed minema ja hoopis paastuma? Okei, nali naljaks, isegi kui ma eile surin, siis ma suutsin ainult mõelda, et apppiii, mu kõht on niiii tühi, et ma ei kujuta ette, kuidas üldse on võimalik mingi 50h söömata olla, ma olin juba poole päevaga suremas.

Täna pidi mul hambaarst olema, aga selle pidin ma tühistama, sest ma olen suure tõnäosusega veel mega nakkav ja hommegi olen ma endale pannud kalendrisse kella kaheteistkümneks kirja ühe pildistamise, ilma nimeta (sest mul pole aju) ja nüüd ma ei tea, kellele kirjutada, et seda ära tühistada. Kui keegi tunneb ennast ära, et pidi homme pildistama tulema, siis ole nii hea ja kirjuta mulle, et saaksime uue aja kokku leppida, sest ma ei taha mitte kellelegi sellist õudu kaela nagu endale.

Ühesõnaga tänage nüüd taevaseid jõude, et ma siiski ellu jäin ja öelge mulle KUIDAS on võimalik paarinädalase vahega kaks korda sedasama viirust saada? Kas nagu mingi immuunsus ei peaks tekkima või mis?

The post surm oli silme ees appeared first on Mallukas.