Kui ma laps olin, siis oli mul rikkusest ja vaesusest omamoodi arusaam. Näiteks sõitsin ma tihti bussiga Pärnu vahet ja Pääsküla/Laagri/Nõmme kanti oli mul täpselt nii palju asja, et sealt nimetatud bussile istusin. Ja miskipärast oli mul alati sealse kandi inimestest kahju, ning ma olin surmkindlad, et kõik, kes siinkandis elavad, on vaesed. Miks ma seda arvasin, ei oska ma isegi mitte ette kujutada. Aga ma mäletan, et kuskil kolmandas klassis tuli meile uus poiss klassi ja kui ta ütles, et ta elab Pääskülas, hakkas minul temast kohe hirmus kahju, sest see tähendas ju vaid üht – inimene oli vaene kui kirikurott.
Ega ma muidugi ennast ja oma pere ka mingisuguseks kröösuseks ei pidanud ja ega ma ka tegelikult kedagi kritiseerinud ega arvustanud selle üle, kui rikas või vaene ta (minu arvates) oli, aga lihtsalt elasin mina sellise arvamusega.
Rikkaks pidasin ma ka neid, kellel köök ja elutuba koos olid. Sellist nalja mäletan ma ainult ühel klassiõel, kellel kunagi külas käisin. Ja muidugi oli neil ka köögisaar, mida ma juba ainult ratsarikaste lõbuks pidasin. Noh, eks filmides oli inimestel tihtipeale majades köögisaar ja miskil põhjusel olin ma kindel, et eks see üks kõrgema klassi märk oli. Kas selle köögisaarega tüdruku pere ka päriselt rikas oli, seda teab ainult jumal ise. Ega lapsed ju omakeskis väga seda aruta, või teagi, kui palju vanemad palka teenivad.
Ahjaa! Kindlasti olid rikkad ka need, kellel kodus printer oli. Veel uhkem lugu oli siis, kui su vanematel tööl printer oli, sest kodus oli ikka tint ja paber häda pärast kasutamiseks, aga tööl…Mis see vanasõna oligi, et võõrast vara nõrkemiseni? Mul üks klassiõde aeg-ajalt printis ema töö juures sõbrannadele laulusõnu välja ja tõi kooli. Oi, need olid ilusad ajad!
Aga vot on üks asi, mille suhtes ma siiani tunnen, et kui sul SEE kodus olemas on, siis on tegemist kindlasti euromiljonäriga. Nimelt kahe uksega külmkapp! Nagu… mis kahte lehte lahti läheb, ma mõtlen. Oh jeesus ja jumal, kuidas ma olen terve elu endale ühte sellist isendit soovinud, et ta siis otsast lõpuni süüa täis osta, tagumised asjad ära unustada ja siis üle nädala külmkappi koristades kurvalt prügikasti visata.
Ükskord napilt oleks ma kahe uksega külmkapi isegi saanud. Tellisin ta isegi ära ja järgmisel päeval pidi tarne olema. Õnneks oli mul nii palju oidu, et kas ma sellest siis blogis või kuskil rääkisin, igatahes soovitas keegi hea lugeja igaks juhuks mitte ära mõõta ainult koht, kuhu külmik ise läheb, vaid ka see auk, kustkaudu teda tuppa saada. Ja siis selguski karm tõde, et köögiuksest see sõbrake sisse mahtunud ei oleks ja nõnda pidin ma leppima “vaeste kombel” selle tavalise külmikuga ja selle samusega elab Kardo tänase päevani õnnelikult koos.
Tegelikult ei maksa need suuremad külmkapid nüüd maru palju rohkem, kui tavalised, et nüüd mitte kunagi endale teda lubada ei saaks. Aga niru lugu on selles, et minu kodus ei oleks teda kohe mitte kuskile panna. Isegi parima tahtmise juures. Seega jään ma kadedalt vaatama teiste inimeste kahe uksega külmikuid. Piidlen ja kadedustunne närib sees nagu uss õuna. Ei ole ilus asi see kadedus….
Mida teie väiksena suureks rikkuse märgiks pidasite? Aga praegu? 
The post rikkurite värk appeared first on Mallukas.