Esiteks appi kui närvi mind ajab see, et mu postitusest kadus pool teksti ära, mis ma siia usinalt kirjutanud olin. Lugesin veel enne, et vahi, mis kaunis kirjatükk, aga taevased jõud vist ei nõustunud ja jätsid alles lõpu. Noh, mis seal ikka, kirjutan siis uuesti.
Nimelt mul on tunnistada taaskord esimese maailma surmapatt: ma istun siin iga päev ja unistan uuest diivanist ja tunnen ennast selle pärast halvasti. Esiteks mul on väga ilus ja korralik diivan, pealekauba veel kingituseks saadud ja üsna uus, sellised mõtted tunduvad lausa patuna. AGA, las ma seletan.
Esiteks on see tume samet küll hea, sest kassid teda väga kraapida ei taha, aga teiseks paistab selle pealt välja kogu tolm ja kassikarvad, mida on siin majas palju. Reaalselt pean 3x päevas nuustikuga neid karve kokku kraapima ja mul on tunne, et pool mu elust läheb selle alla, et diivanit kasida. See on tehtav, aga tüütu.
Okei, selle võiks veel üle elada, kui ta oleks ka funktsionaalne onju. Aga tegelikkus on see, et diivan sai telitud siis, kui ma siin veel seeski ei elanud. Seega oleks loogiline, et telekas asetseks selle diivani paigutusel selle ees, umbes seal, kus mul on köögisaar. Aga mul on ta kõrvalseinas ja see tekitab olukorra, et kui ma tahaks diivaninurgas maugi kombel lamades telekat vaadata, jääb mulle alloleval pildil olev käetugi ette. Teistpidi lamada ei saa, sest vot just seal käetuge pole.
Ja loomulikult ei osanud ma seda diivanit tellides ette läbi mõelda. Sest ma olen… mina. Ilmselt on teistelgi nii olnud, et osad asjad ilmutavad ennast alles siis, kui oled temaga natukene elanud ja kohanenud, enne ei oska mõeldagi.
Teiseks on ka see, et see diivan on nii suur. Võõrustamiseks kena küll, aga ega ma mingi seltskonnaleedi just ole, kes iga päev aina võõrustaks. Seega on umbes pool diivanit, see osa mis akna ees, 90% ajast tühi ja võtab niisama ruumi. Pole nüüd jah elu suurim probleem, aga kui ma saaks valida, teeks ma praegu hoopis teise valiku. Kuigi see diivan on tõesti aus – mooduldiivan, saan neid juppe ära võtta ja vahetada jne, aga vot ei mahu teda siia teistpidi ka panema ja tõstma, sest see täpselt selle toa mõõtudega 
Nimelt räägin ma Bellus Lodge diivanist. Sest see on täpselt nii parajalt suur (266cm) et sobiks teleka vastasseina ja kui ma sinna veel tumba kah ostaks, saaks seal väga mõnusalt lebada. Minu unistuste maailmas oleks ta ikka sametist, aga sinepikollane, et heledad karvad nii hullult silma ei hakkaks.
Ja ma unistan sellest KOGU AEG! Nagu ma ei tee nalja! See ei ole üks nendest asjadest, mida ma korraks mõtlen, et ah tahaks, vaid ma olen aktiivselt seda ihaldanud umbes eelmisest novembrikuust. Või isegi oktoobrist? Ma ei mäleta. Aga kaua. Sellegipoolest taandun ma lõpuks nende mõtetega sinna, et alguses tegin ju remonti ja raha läks igale poole mujale, siis korraks oli nagu raha, aga hakkasin mõtlema, et see oleks ikka jube inetu minust niimoodi kingitud diivan välja vahetada, mis siia spets teha lastud on, nagu ma ei olekski tänulik. Ja siis kui ma jälle raevunult neid karvu kraapisin ja mõtlesin, et ehk leiaks diivan endale uue kodu, kus ta saaks olla kaunis ja ehk vähe mugavamas asendis teleka suunas ja mina ÄKKI IKKA võiks selle diivani endale osta, siis… siis mul ei olnud jälle üldse raha.
Nii ma iseendaga seda tralli mängin. Sest odav lõbu see ei ole. Diivan ise 1895 eurot ja tumba 445€ sinna veel otsa. Ma ei kujuta ette, mis hinnaga ma üldse enda praeguse diivani maha müüa saaks. Ja kas seda oleks üldse minust ilus teha? Seda enam, et enne siit majast lahkumist suutis Liisu talle paar auku strateegilistesse kohtadesse (patjade taha) ampsata ja see 2500€ mis ta väärt oli, ei ole ta enam kindlasti.
Ja palun mitte siit välja lugeda, justkui peaks see postitus “vihje” Bellusele olema, et nad minuga koostööd teeks. Ma nimelt tegin neile kunagi ammu lausa väga otsese vihje nende postkasti, aga nad mulle vastata ei suvatsenud, seega ei ole mul ka erilist lootust, et nad nüüdki mulle paremat hinda pakkuda tahaksid. Mis on täitsa okei, ega iga matsiga Männikult ei peagi tahtma koostööd teha ja ilmselt on nende diivanid oma hinda väärt ka, ega neid ilmaasjata nii palju netis ja külla peal ei kiideta.
Öelge mulle ometi, mida teie teeksite? MIDA OMETI? Ma ise mõtlesin, et kui ma nüüd tööle saama peaks (vestluse aeg juba kirjas 
), siis esimese palga eest võiks endale ju ta osta. Nagu…kingitus iseendale selle eest, et tööle läksin. Aga noh, see peaks tähendama seda, et ma esiteks sinna üldse tööle saaks. Ja teiseks on selle tarneaeg nii mitu kuud, et päris nii ei ole, et löön raha letti ja tassin aga diivani koju.
Iroonilisel kombel hakkasin just Belluse instast sellist kollast diivanipilti otsima ja avastasin, et nemad otsivad ka töötajat. Ma ei tea, kas ma just turundusvõlur olen, aga ühe Lodge jagu võin ennast võluriks maskeerida küll kui vaja. Kui diivan käes, võin teatepulga targematele turundajatele edasi pärandada, ega ma ise sellest teemast tegelt palju ei tea
Kas teil ei ole nii olnud, et olete koju midagi valinud ja siis alles pärast saate aru, et krt, palju parem/mugavam oleks hoopis mingi muu variant?
The post minu väike (266cm) unistus appeared first on Mallukas.