Oma meelest ei lasknud ma sünnitusmajas seda präänikut kordagi silmist. Noh et ikka veenduda selles, et ma õige lapse koju tassin. Sellegipoolest on mingi vahetus seal vist ikkagi tekkinud, sest minu liha ja veri see lihtsalt ei saa olla.
Nimelt sõitsin ma rahumeeli Mariga ükspäev koju, kui me möödusime Valdeku Maximast. Mari rääkis mulle, et kui ta bussiga koolist issi juurde läheb, siis tavaliselt läheb just seal ees maha.
“Ükspäev kui ma bussiga siia sõitsin, siis mõtlesin, et lähen poodi ja ostan endale midagi head. Mul oli ju rahakott kaasas. Aga siis mõtlesin, et ah, kodus on süüa küll ja läksin lihtsalt koju!”
Kuidas on võimalik, et MINU laps jätab kasutamata võimaluse raha kulutada ja midagi head osta? Palun keegi seletage mulle? Ma tean, et teoreetiliselt peaks rahatarkus ja sellised värgid olema need asjad, mida koduse kasvatusega kaasa saab. Reaalsus on aga see, et ma tean, et mu ATH otsib pidevalt dopamiini asjade ostmisega ja raha kulutamisega. Lapsena ei saanud ma kohe kindlasti mitte kõike, mida tahtsin. Ammugi mitte püsivat taskuraha kui sellist. Kui küsisin, siis midagi ikka anti, aga no see ei olnud selline stabiilne asi.
Mingit arutult raha kulutamist ma samas ka iial kõrvalt näinud ei ole. Jeesus, ma pidin kodus isegi teekotti kaks korda kasutama 
Ja vaadake mind nüüd… Iga kord kui ma poes käin, tunnen end nagu 10-aastane, kellele on 100 euri antud, et go crazy. Kuigi kommide asemel ostan ma pajalappe ja köögirätikuid ja weird ass kastmeid. Point on sama.
Minu lapsed saavad poest nagunii enamikke asju, mida nad tahavad ja isegi kui neid kaasas pole, siis ostan neile ka midagi head või mingi üllatuse. Tundub ebaaus seda mitte teha, kui ma endale ju ka midagi head võtan, eksole. Seega loogika nagu eeldaks, et neil ei ole erilist survet raha koguda, et endale midagi ägedat osta saaks. Aga ometi just seda Mari teha tahab. St tal ei ole vist erilisi plaane, mida ta selle rahaga peale kokku kogumise teha tahab.
Üldse räägib Mari viimasel ajal kogu aeg rahast. Küsib iga asja kohta, et kui palju see või too maksab. Uurib, kui palju ma tööd pean tegema, et mõnd konkreetset asja osta saaksin. Nii keerulised küsimused lapsel, isegi ei oska neile vastata. Kui palju ma pean tegema tööd, et osta üks Super Mario lego? Kui palju ma pean tööd tegema, et talle sünnipäevaks uue telefoni osta saaksin?
Ja seda Lende nalja ma vist ükskord juba rääkisin, aga küll küllale liiga ei tee. Nimelt tegin ma süüa, kui Lende küsis, kas ma annaksin talle krõbinaid ja piima
“Ei, Lende. Praegu küll ei saa,” ütlesin ma talle viidates sellele, et ma ju just parasjagu teen neile sooja toitu.
“Aaa… Kas need maksavad väga palju raha?” küsis ta kurvalt.
Ühesõnaga, muidugi mul on hea meel, et Marist tõotab kasvada veidi suurem rahatark kui üks 31-aastane isik siin korteris on. Aga üllatav on ikka. Seda enam, et ma täna jälle tellisin endale Wolt’iga Rimist süüa, sest ma lihtsalt ei viitsinud see 200 meetrit poodi jalutada, ega isegi mitte autoga minna. Nende kolme lapsega on poes käimine enamasti sama lõõgastav kui kiviga surnuks loobitud saada. Nii et kui vähegi võimalik, ei tee ma seda pea kunagi. Sellise mugavuse eest olen ma nõus maksma küll ja ma ei taha isegi tunnistada, kui tihti ma seda teen. Lihtsalt nii lihtne on kodus avastada, et täpselt see üks asi on puudu, milleta süüa teha ei saa. Või olen unustanud lastele magustoiduks jäätist tuua – see ju ka paras surmapatt. Pildil juubeldabki Mari Wolt’i toodud jäätistega
Aga ega ma kade ole. Saan ise aeg-ajalt laisk olla, nii et on ainult aus, kui teie ka saate. Seega loosin kõikide siin postituse all kommenteerijate vahel välja 50€ WOLT krediiti. Vaadake siis ise, kas tellite poest toidukraami või viskate üldse jalad seinale ja jääte restost sööki ootama. Mugavam igatepidi kui ise rapsida.
Rääkige, kas teie arvate, et rahaga ümber käimise oskused tulevad kodust ja lapsepõlvest või oleneb see pigem inimese iseloomust?
PS! Samal summal läheb loos üles ka Instagrami, seega keegi ei keela mõlemast osa võtta!
The post Mari pole vist minu laps appeared first on Mallukas.