9
Ma tahaks seda postitust alustada sõnadega, et ooo, ma vist ei olegi mainunud, et ma olen Türgis. Aga noh, ma obv tean ise ka, et ma ei ole mainunud, et ma olen Türgis ja ma ei oleks seda ilmselt üldse maininudki, sest mul on tunne, nagu ma oleksin siin surmapattu tegemas. Noh, mustal turul laste organeid parseldamas, väljasuremisohus albiinogorillade nahast käpikuid tegemas või Gerdiga puhkusel. Ma ausalt ei teagi nüüd, milline variant neist hullem oleks.
Vaadake, nagu te aru saate, siis ma olen oma blogis üsna avatud inimene ja räägin täitsa vabalt asjadest, mis mu elus parasjagu toimub. Aga mõnikord on asjad hoopis sellised, et ma ei saa ise ka aru, mis mu elus/sees/ümber toimub ja ma arvasin, et mul on õigus nii kaua, kuni ma neist asjadest aru saan, ka vait olla. Aga paraku see nii ei ole. Ühesõnaga, jah, ma olen Gerdiga Türgis.
Siia peaks tulema see gif, et that escalated quickly, aga kuna siinne nett on nii aeglane, siis ma isegi ei hakka üritama seda kuidagi leida ja blogisse saada.
Kuidas ma üldse oma eluga siia punkti jõudsin, et ma siin olen? Ma ütlen siiralt ja ausalt, fck I know. Me eeldatavasti kõik mäletame, mis suvel juhtus, mina ilmselt veel kõige paremini, Gert ilmselt…üldse mitte, aga noh, shit went down, või kuidas öeldakse.
Ja ma olin pärast seda nii kurb, solvunud, pahane, vihane, pettunud ja ma arvan, et kõige rohkem sai haiget mu ego. Nagu tra kes teeb nii, või peaksin ma ütlema, et kes krt jääb nii haledalt sellise asjaga vahele. Ilmselt võite praegu minu käest sama küsida, et kes jääb nii haledalt ekspeikaga Türki minemisega vahele, aga eks neid, kes teisi inimesi salaja pildistada ja filmida armastavad on igal pool.
Sellest ka see postitus, sest mulle kirjutas just Elu24, kes näitas mulle pilte, mis keegi “hea eestlane” oli täna meist õhtusöögi ajal teinud. Lausa ilusasti laua ümber isegi tiirutanud, et paremat fotot saada. Ma tahaks pahane olla, aga ma isegi ei viitsi. Eks uudishimu ja got goss on mu enda nõrkus ka, aga ma pigem oleks neid pilte sõbrannale saatnud, et omgggg, sa ei kujuta ette, keda ma just siin nägin, mitte Elu24’le, aga noh, igale oma.
Miks see mind kurvaks teeb, on see, et nüüd ma pean rääkima avalikult mingisugustest asjadest, mida ma pole isegi enda jaoks suutnud läbi mõelda ja mõtestada või isegi seletada. Täitsa ausalt võin öelda ka, et pelgasin kõiki neid “omg Mallu, ta on ju räme dick, miks sa temaga üldse suhtled!” jutte. Ja ärge arvake, et mu enda sõbrannad mind nendest kommentaaridest säästnud on.
Ja ma ei pane neid pahaks, sest ma kujutan ette, et kui asi oleks vastupidine ja mina saaksin selles situatsioonis olla see sõbranna, suvaline kõrvaltvaataja või kellegi blogilugeja, siis ma mõtleks täpselt seda sama, et wtf sa teed? Miks?
Kallid sõbrad, ma mõtlen seda ise ka kogu aeg, aga elu näitab mulle iga aasta, et kogu aeg teen ma ainult rohkem uusi asju, mille kohta ma veel mõnda aega tagasi oleks öelnud, et ma ei teeks mitte iial.
Okei, ma proovin kuidagi lühidalt seda olukorra kronoloogiat välja tuua, et teile natukene selgust tuua:
Alguses olin ma mega vihane, siis olin ma mega kurb, siis oli mul peal maailma suurim igatsus, mis oli segunenud omakorda viha ja kurbusega. Ma saan mõistusega aru, et mõnikord inimesed ei kontrolli ennast täis peaga (armuline autor kaasaarvatud) ja teoorias tundus mulle, et kui inimene lubab, et sellist olukorda ei saa enam tekkida (ehk siis ei tarbi enam sellises koguses alkoholi) ja mina suudan talle andestada, siis saame ehk asjad kuidagi tööle.
Lihtne öelda ja mõelda, päriselus on see tunduvalt raskem olnud. Lihtsalt selle pärast, et olenemata sellest, et mul on temaga koos väga tore ja hea olla, siis ükskõik milline suvaline lausejupp võib mulle meenutada midagi sellest imelisest õhtust Pärnus ja ma võin lampi sisiseda, et okei, äkki lähed Sunseti siis! Okei, ma ilmselt olen neid sisisemisi ja kähvamisi teinud ka kõige lambisemal hetkel. Ala kui ta küsib, et kuhu me täna minna võiks ja ma vastan jumala lampi vihastades, et mai tea, mine Sunsetti, seal sulle ju meeldib. Või kui meil on olnud super tore päev ja ta võtab mu käest kinni, ning ütleb, et ma näen super hea välja, siis võin ma vastata aitäh, või “mitte ilmselt nii hea, kui see eit, keda sa pärnus ribadeks k****ida tahtsid :))))”.
Nagu te aru saate, siis on olnud väga…up and down. Üks osa minust ütleb, et jumala pohhui, tegelt midagi ju otseselt ei juhtunud ja inimene oli purjus ja krt me kõik teeme mõnikord vigu ja siis on see teine mina, kes mõtleb, et ma ilmselt olen vist üks eneseväärikuseta piece of shit, kui ma ennast rohkem ei väärtusta, kui keegi, kes mulle nii tegi.
Muuseas, see oli mingi hetk mu peas ka selle postituse pealkiri, kuidas ma teile seda lugu kunagi tulevikus räägin: “Lugu sellest, kuidas ma mõtlesin ära proovida, et kuidas see eluke ilma eneseväärikuseta on!”
See ei kõla millegina, mida üks endas super kindel naisterahvas ütleks, eks 
Ja nii ausalt ongi, et ma ei tea mitte midagi, mul on tunne, et ma oleks vähemalt bipolaarne ja ma arvan, et ega Gert ka ilmselt kodus hundirattaid ei viska rõõmust, teades, et ma võin iga kell muutuda super sõbralikust versioonist endast, mingisuguseks õelaks deemoniks. Aga just seda ma aeg-ajalt teen.
Mul on ka peas olnud nii mitu erinevat asja, mida ma olen tahtnud rääkida, mida selline kellegi teise ja enda mõtete, tegude, tunnete jne analüüsimine mulle andnud on, aga ma ei hakka seda siin praegu tegema, sest nagu öeldud, nett on sitt ja kell on palju, ehk mõni teine kord.
Aga nii palju ma võin küll öelda, et kui see üks kord, kus ta mälleris peaga mingit eite surnuks k***ppida tahtis, on mul temaga koos palju toredam olla, kui ilma temata. See on ilmselt üks romantilisemaid lauseid, mida te iial kuulete, seega võite heaga kirja panna ja ära raamida. Aga ma ei oska seda paremini seletada. Sest ma PROOVISIN jääda lõplikult vihaseks ja olla ilma temata. Ja ma olen proovinud olla temaga koos, ilma, et ma üldse vihaseks saaks, aga see ka nagu ei taha alati välja tulla. Niiet ma ütlen ausalt, me ei tee siin suurt muud kui proovime. Ja ma olen inimesega juba KAKS korda avalikult meedia ees lahku läinud, ma ausalt tundsin, et kolmandat ma ära ei händeliks lähiajal, seega mõtlesin olla mõnda aega nagu Koit Toome, kes surmtõsiselt mingi aastakese käsi piiblil ja vaarisa haual vandus, et Triisa laps ei ole tema oma. Aga näe, kae perra, mis välja tuli.
Ma ausalt ei taha olla mingi pettumus naisühiskonnale, kes hakkab looma mingisugust kuvandit, et pohui, mida keegi sulla teeb, roni aga rahumeeli tagasi ja lepi. EIII. Te ju teate, et ma tahan olla strong independent woman! Ma ei taha olla keegi, kes lepib sellise käitumisega. Aga samal ajal ma tahan olla keegi, kes suudaks võib-olla mingisugustest teatud asjadest üle saada, kui no kohe muidu üldse ei oska ilma olla. Kas ma seda ka suudan, ma ei tea. Seda näitab aeg.
Aga aega mul ei ole, sest ilmselt selleks ajaks, kui ma selle postituse üles panen, on elu24 juba need pildid kuskile üles riputanud (või panevad suht kohe, nagu nad mulle kirjutasid), seega tahaks ma lihtsalt lõpetuseks öelda, et ma tänan siiralt seda naist, kes need pildid tegi (sest ma ei usu, et ükski mees sellise asjaga tegeleks) ja kui ma iial teada saan, kes sa olid, siis ma vb lihtsalt prostalt situn sulle ukse taha. Sest ma ei taha siin praegu oma elu lahata ja avalikustada ja ennast “paljaks kiskuda” sest ma tunnen, et ma ei ole absull selleks valmis, aga kuna sina tundsid, et oleks norm neid pilte teha, siis ole aga lahke. Siin see postitus on, pühendusega sulle.
Ärge siis minu vastu liiga karmid olge eks, ma olen seda juba endale ise nii kaua teinud, et ma rohkem praegu väga vastu võtta ei suudaks, ekssss, pliis.
PS! SIIT POSTITUSEST ON KEELATUD POOLT SILPI KA KASUTADA MEEDIAS. OK, OK, 20 000K EEST ARVE TEHA VÕIN PÄRAST, SIIS ÜHE LAUSE VÕITE VÕTTA
PS2! Ma vähemalt nii palju luban, et me Uudot ei tee ja poole reisi pealt tagasi ei tule 
The post postitus, mida ma ei tahtnud teha appeared first on Mallukas.