Ma ärkasin täna hommikul selle peale, kuidas elutoast-magamistuppa marssis edasi-tagasi Marta, kes kriiskas oma kõige kiledamal häälel “KASSI! KASSI! KASS-SSS-IIIII! KIIISU! KIISU! KIISU! KASSSSIIIII!”. Ma vannun, kui mul silmad kinni olid, kangastusid mulle vaimusilma need vanaaegsed Inglismaa lehepoisid, kes oma suure lehekotiga mööda tänavat käisid, kella tilistasid ja kisasid: “Step right up, step right up!”.
Ja kuigi oleks võinud arvata, et ka Marta, suur õlakott puusal, mis tuugalt kasse täis on, ringi tuiab ja kasse müügiks pakub, siis tegelikult ajas ta lihtsalt vaest Priitu mööda elamist taga, aga no jumal, proovi sa niimoodi magada. Ajasin ennast ka püsti ja sain koheselt köögis rabanduse. Kell oli freaking POOL SEITSE hommikul.
Esiteks hakkas mul naabritest maru kahju, ei tea palju nemad seda inglise kassiparseldajat läbi seinte ja lagede kuulsid, aga endast hakkas ka kahju. No ei mõista magada need lapsed (va siis, kui on vaja, et nad üles ärkaksid, siis on und kamaluga). Mis seal muud, kui viskasin lastele Actimelid ja Lotte maisipulgakesed näppu (aasta ema siinpool, tereee), panin multikad peale ja läksin voodisse tagasi. Mari suudab Martat kantseldada küll ja Lende, see ei tee nagunii kunagi midagi erilist, nii et ma päris tihti magan (no selles suhtes laman voodis ja olen poolunes) edasi, kui lapsed “üksi” üleval on. Mulle tundus see normaalne, aga ma sattusin just FBis ühest grupist lugema, kus üks naine kurtis, et ta viiene ärkab nii vaikselt, et tema ei kuule ja on seeõttu mõnikord hommikuti üksi üleval ja kuna see on maru-ohtlik-ja-ilmselt-surmav, siis kuidas ometi seda peatada.
Seega jah, ärge palun kuskile ametivõimudesse teada andke, et mul siin üks seitsmene, neljane ja kahene teinekord hommikuti ise olelusvõitlust peavad. Saati veel seda, et kõige väiksem ise kassimüügiga leiba teenida üritab. Samas patt kurta, töömoraal on paigas ja päeva tulebki varakult alustada.
*Avapildil Marta järjekordsele kliendile kaupa ulatamas
The post kassilee-kassilee appeared first on Mallukas.