Üks põhjus, miks ma viimasel ajal nii harva blogin millestki, mida ma ARVAN, on see, et ma olen ajaga aru saanud, et ma ei tea mitte midagi. Mingisugused põhimõtted, mida ma enne väga julgelt välja öelnud olen ja milles ma super kindel olnud olen, ei pruugi praegusel hetkel enam üldse nii must-valged tunduda. Mida ma siis ikka enam arvan ja soiun, paari aasta pärast raudselt enam ei mõtle nii.
Kes kauem siin lugemas käinud on, mäletavad ehk, kuidas ma omal ajal suure suuga rääkisin, et suhted peavad kerged olema ja kui nad ei ole, siis järelikult ei ole väärt kraam ja tasuks kohe jalapealt minema minna, noh… Ütleme nii, et siis ma ilmselt ei olnud lahutatud kolme lapse ema, kes peale kaheksat aastat ühe inimesega koos olles üritab kuidagigi aru saada, et mismoodi võiks suhtlust klappima panna inimesega, kes sind napilt paar kuud teab. Et jah, see tõepoolest ei ole alati just…kerge olnud.
Meil kõigil on 30+ eluaastaks selja taga nii palju kogemusi ja erinevaid olukordi ja erinevaid inimtüüpe, mille naljal on meil kujunenud enda iseloomud ja mingid suvalised triggerid ja sada muud asja, onju. Ja proovida nüüd seda kõike väga lühikese ajaga klappima panna teise inimesega, kelle kogemused erinevad minu omadest väga palju, on jällegi noh, keeruline.
Ma ei mäleta absull, kas ma olen blogis kunagi love languagest kirjutanud? Issand, mis selle eestikeelne vaste olla võiks…okei, ilmselt armastuse keeled, haha. Ja neid olla siis viis põhitüüpi, ehk siis üks nendest on sulle kõige olulisem ja kui teine inimene just seda ühte viiest sinu peal rakendab, tunned sa ennast hästi ja armastatuna. Need keeled olla siis järgnevad:
tunnustav sõna – hindad kõige enam, kui sind tunnustatakse, kiidetakse jne.
kvaliteetaeg – koos veedetud aeg, ehk siis kui kaaslane leiab sulle aega ühiste tegevuste raames
kingitused – see võib kõlada esialgu super materiaalselt, aga tegelikult on selle armastuse keele taga pigem mitte just see ASI, mida sulle kingitakse, vaid see mõte, mis on kingituse taga. Isegi kui tegemist on mingisuguse suvalise väikse asjaga, aga annab sulle märku, et ta on sinu peale vahepeal mõelnud või jätnud meelde midagi, mis sulle meeldib.
abiteod/teened – teed kaaslasele midagi, mis talle korda läheb ja tähtis on. See eeldab järelemõtlemist, planeerimist, aega ja energiat. On see siis appitulek mingi kodutöö tegemisel, mingi toimetuse tema eest ära tegemist vms.
füüsiline lähedus – see vist ei vaja selgitust.
Muidugi on inimestele mingil määral kõik need punktid olulised, aga tegelikult on üks (mõnedel ka kaks) punkti kõige olulisemad, mille täitmata jätmine jätab su rahulolematuks, isegi kui teised neli on täidetud. Keeruliseks lähebki asi siis, kui inimestel on erinevad armastuse keeled. Näiteks võib üks teist hommikust õhtuni kiita ja nunnutada, aga teine tunneb ennast ikka unarusse jäetuna, sest ta ju ometi nägi, et sa ei jõua täna seda pesuhunnikut ära pesta ja oleks võinud ise selle masina enne tööle minekut pesema panna. Mis veelgi huvitavam – see armastuse keel, mida sina SAADA tahad, on sama, mida sina annad. Ehk siis sulle võib tunduda, et issand jumal, ma näitan talle ju iga sekund välja, et ma hoolin, sest ma ostsin talle poest ta lemmik kommipaki, kuigi ma tegelikult läksin paki piima järgi. Või ma ju pesin nõud ära, et tema puhata saaks. Või musitan ja kallistan teda hommikust õhtuni. Või kiidan teda nii, et silmist hakkab juba vaikselt verd nirisema. Aga teine ei paista nagu kuidagi reageerivat, sest tema love language on nendest viiest miski muu ja tekib segadus. Mõlemad tunnevad, et nad annavad niiiii palju, aga teisele on ikka justkui vähe. Selle pärast öeldaksegi, et kõige harmoonilisemad paarid tekivad seal, kus armastuse keel on juba eos sama. Jääb kogu seletamise ja katse-eksitus meetod vahelt ära.
Mis muidugi ei tähenda, et kui need keeled ei ole samad, et siis suhet toimima panna ei saaks, lihtsalt see on…keerulisem. Issand, see võiks juba joomismänguks kvalifitseeruda – joo iga kord kui Mallu ütleb sõna keeruline.
Aga jah, ma kunagi lugesin head näidet selle kohta. Et kui üks kaaslane on ring ja teine on nelinurk, siis ring võib anda endast kõik, mis tal anda on, aga nelinurgale ei ole sellest ikka küll, sest kui sa paned ringi nelinurga sisse, jäävad ääred tühjaks. Ja vastupidi, nelinurk võib anda endast ringile kõik, aga seda võib jälle teisele olla liiiiiga palju. Ehk siis olgu selle armastuse keelega kuidas on, aga vähemalt sama kujund peaks olema, muidu läheb lappesse.
Ehk siis kuhu ma jõuda tahan, palun unustage ära see “kõik peab olema niiiiiiiii lihtne”, sest näedsa nalja, istun minagi nüüd vahepeal siin ja juurdlen, et oota, kas ma ikka sain õigesti aru ja kas see käitumine tähendab nüüd ühte või teist ja… blaaah! Ei ole alati nii kerge. Samas ei saaks kurta, et huvitav ei ole. Ma olen viimasel ajal nii suureks analüüsivennaks saanud, et ma juba ootan, millal mind kuskile analüütikuks kutsutakse. Millised on käitumismustrid, millest ma aru saan, millest ma aru ei saa. Millega ma suudan ja tahan leppida, millega ei suuda ega taha, you name it.
Aga tore on ka. Nagu Daniel Sloss oma ühes stand upis rääkis sellest ägedast feelingust, kus mõlemate elud on nagu individuaalsed pusled ja siis sa üritad neid tükke kokku panna, aga kuna sul pole karpi alles, seega teed sa seda suht pimesi ja lihtsalt loodad, et kuskilt hakkab lõpuks mingi pilt paistma. Ja kui sa siis ühel hetkel avastad, et ooo, sul on sama tükk mis mul ja SEE tükk matchib siia idekalt, see on jälle omakorda äge tunne.
Sellised lood siis siia nädala lõppu. Muudkui ela ja õpi. Kes veel pole seda armastuse keele värki uurinud, siis ma soovitan soojalt, võib päris palju segadusi lahendada suhete seisukohalt. Inglise keelset testi saab teha SIIN ja SIIN on mingi eestikeelne variant ka. Andke siis mulle teada, mis teil vastuseks tuli ja kas te nõustute sellega?
The post ei julgegi enam midagi arvata appeared first on Mallukas.