Viimasel ajal on kuidagi nii läinud, et pikka aega ei ole blogis keegi tõmblemas käinud. Selles suhtes, et ikka on neid kah, kes minuga ei nõustu igal teemal ja see on ütlemata fine, sest mina ka kõigiga ei nõustu ja nii kaua, kuni inimesed jäävad viisakaks ja normaalseks, on igaühe vaba maa öelda ja arvata mida ta soovib. Aga vot sellist “loll ja mõttetu ja sitt ema oled!” stiilis komme pole ammu olnud. Küsi ja antakse, onju. Mitte, et ma küsinud oleks, aga selle teemaga on minu meelest sama, mis ohatistega. Tasub sul ainult korraks mõelda, et oh, ÜLI AMMU pole olnud, kui ärkad selle peale, et pool nägu on kärnas. Ja mina siin just ükspäev rääkisin sõbrannale, et vanasti ikka oli sellist lahmimist rohkem, aga on nagu kuidagi ära kadunud.
Võta nüüd näpust, sest ükspäev lendas siis selline kommentaar blogisse:
Ma siin ei hakka isegi selle sisusse niivõrd süvenema, sest ma juba vastasin talle seal postituse all ka, aga ma tegelikult tahtsin öelda, et kui nii hirmsasti tahate mu blogis mulle ära panemas käia teemadel, kuidas ma kümne lapsega üksinda suren (kuigi ma ei tea, kuidas kümne lapsega üksinda oleks võimalik surra, teoreetiliselt peaksime me siis üheteistkümnekesti olema :D), siis väike vihje teile: kui te elus olete kunagi mu blogisse kommentaare pannud enda päris kontoga (st kasutanud oma kehtivat e-maili), siis võite te seda nime muuta endal nii Nimetuks, kui Viivikaks, või Meelikeseks või Heleriniks, aga eelmised kommentaarid on ikka sinu IP’ga seotud. Et ma lihtsalt soovitan sul mitte niii hirmsasti vaeva näha “anonüümseks” olemisega, sest kallis Silvia, ma nagunii tean, kes sa oled ja ma ausalt ei tule sulle ukse taha kriiskama, et miks sa mu blogis tõmblemas käid. Seega võid rahumeeli teinekord enda passinimega enda arvamust avaldada, kuigi ma tean nagunii, mis see on, sest kõik su kommentaarid lähevad suht ühte auku: kõik, mida ma teen on vale :D Ja ausalt, minu poolest on täitsa ok, kui inimene vahepeal saab pingeid maandada kuskil võõrast inimest sõimates, sest minu elu see suurt ei muuda, ainult maru kahju on mõelda nendele viha täis mutikestele, kes kuskil raevust vahutades kommentaare trükivad, sest kuidas ma julgen nt arvata, et blogimine on töö?! Ei ole, kurat!!
Aga see selleks, seda tahtsingi öelda, et te mind kartma ei pea. Ei hakka ma teie aadresse välja otsima ja isegi selle Sarvenirakale ei viitsiks teid üles anda, kui oma nimega arvamust avaldate. Sest kui ma seda viitsiks, siis ei oleks suur asi ka teid ala IP järgi ära tuvastada, kui mu kehas oleks seda jõudu kuskil kohtu vahel käia mingisuguste pooletoobistega. Sorry, not sorry. Ja kui tõesti ei taha, et ma teaksin, et sa oled Tartu kandist pärit Silvia, siis jumala eest, vaheta enda IP vähemalt ära :D
The post kuidas blogikommides heitida appeared first on Mallukas.