Ma vannun teile, et mingisugusest blogimisest ei saa nende kolme röövliga suurt mingit juttu olla, sest nad on lihtsalt…igal pool. Pole ka ime, sest see korter on lihtsalt mega pisike ja loomulikult on neil vaja iga sekund mingit segadust tekitada. Ma ei ole veel selle korteriga nii ära ka harjunud, et oskaks kohe kõik näpitavad asjad eemaldada, seega ma istun siin lapseparve keskel kullipilguga ja vaatan, et keegi ometi seda pleissi ära ei hävitaks.
Omast arust võtsin küll hunniku laste kraami kaasa, aga muidugi ma unustasin fakti, et mida võtab üks, tahab raudselt teine ka. Mari on siin võrrandis välja jäetud, sest ta on päriselt nagu mingi suur inimene. Muudkui koristab ja aitab ja toimetab ja taltsutab väiksemaid, ei olnudki tähele pannud, et ta nii suur tüdruk juba on.
Eile õhtul oli selline imelik tunne. Käisin lastega jalutamas ja poes, konkreetset tundsin, kuidas ma siia absoluutselt ei kuulu. Männikul tundsin sama asja, kui lapsi peale korjasin. Seega tekkis veits selline error, et kuhu ma siis üldse minema peaks. Et nagu seda oma kohta ei olegi.
Hommikul oli kõik jälle klaar. Selles suhtes, et ma lihtsalt leppisin sellega, et hetkel on nii. Ja ega mul aega ei olnud mõelda ka, sest iga sekund lastega on siin selline, et ma avastan pidevalt asju, mida mul ei ole, aga oleks vaja (konserviavaja, tolmuimeja, hari jms), aga ma arvan pigem seda, et ah, las olla. Läheb nagunii, nagu ta läheb. Ja kui ma juba siin pisikeses kohas hakkama saan, siis saan kuskil mujal veel paremini. Küllap see, et kus see “kuskil mujal” on, selgub ka varsti.
Ahjaa, ma instas mainisin, et see korter, mille ma pidin saama nov lõpp, dets algus, kirjutas eile, et aa kle arendaja ütles, et võib saada küll. Aga et samas VÕIB juhtuda, et see juhtub alles veebruari lõpus. Vot seda ma küll ei viitsi oodata, sest see on ikka liiga väike koht ja kuidagi nii ajutine tunne on siis.
Igatahes imelik vabanemise tunne tuli täna hommikul iroonilisel kombel, sest tegelikult oli see täis konkreetset kaost. Sellegipoolest küpsetasin ma neile pannkooke (mida nad otsustasid, et nad ikka ei taha), raamatute lugemist, joonistamist, voodil hüppamist, koristamist-koristamist-koristamist, pesu pesemist, puldijahti (mul pole parkla pulti ja olen maja ees juba 2x trahvi saanud, ok vb kolm, ma täna pole vaadanud) ja kõiksugu muud tralli. Ja ma lihtsalt tundsin, et issand küll, ma saan vabalt hakkama. Ma võin küll 89 närvivapustust saada, aga hakkama ma saan igal juhul.
Nagu te võite arvata, istuvad need kolm tüüpi loomulikult jälle vannis, mistõttu ma otsustasin, et ma pesen nõud veidi hiljem, et lihtsalt jälle miskit kirja panna. Ma olen kindel, et ühel päeval ma loen neid postitusi ja mõtlen, et issand jaaaa, ma mäletan seda päeva, see oli hull :D
Selle pean ka ära mainima, et nii kaua kuni ma Martat magama panin, ma olin just toidu valmis saanud, aga ei jõudnud seda taldrikutele tõsta, siis tegi Mari seda minu asemel. Nagu, issand, ta on niiii suur inimene, ma ei või!
Igatahes ma naudin praegu seda olukorda, kus ma ei tunne ennast enam jõuetuna, vaid väsinuna ja sellegipoolest powerit täis. Mõnus vaheldus või nii.
The post tänane update appeared first on Mallukas.