Ma olen aru saanud, et kogu meie lahkuminek on kõikide meelest maru imelik, sest me ju ei tülitse ja ole vihased ja see jätab inimestele umbes sellise mulje, et miks me siis üldse peame lahku minema, kui ikka veel teineteist armastame ja hästi läbi saame ja koos hea olla on.
Ütlen ausalt, et ma tahaks teile seda kuidagi paremini seletada, aga ma ei taha siin kellestki halba või hoolimatu inimese muljet jätta. Eks ma olen ju ise ka süüdi selles sama palju, et nii palju aastaid lihtsalt enda mõtteid ja tundeid endasse hoidsin ja teist inimest nn eemale hoidsin. Aga praegu mul on nii hea meel, et see on täpselt nii, nagu see on. Et ma saan ju ise ka aru, et mõned asjad on sellised, et kui hakatakse väga noorelt koos olema ja ise ka täpselt ei tea, kes sa ISE oled ja mida sa tahad, siis ei piisa alati armastusest, et kokku jääda. Ning ma pigem siis valin selle, et lähen praegu lahku, kui 10 aasta pärast, kus me juba ei suuda teineteist enam taludagi, sest sisse elatud probleemid ja pahameel igast otsast välja purskub.
Ja kõik need sajad, kes küsivad, et kas ma ikka 100% kindel olen, et me mitte kunagi oma asju korda ei saa ja ära ei lepi – ma ei ole ennustaja, ma ei tea ju, mis juhtub aasta või 10 pärast. Aga praegu ma tean ja tunnen, et see oli õige otsus ja vaikselt on hakanud taanduma ka see maailma suur kurbus ja rõhumistunne, sest minu meelest oleks imelik ka olnud, kui mul see osa vahele jäänud oleks. Ma olen ju ka siiski kõikide uuringute järgi inimene ja iga lahkuminek võib olla valus, isegi kui see toimub ilusasti ja rahumeelselt. Mulle saatis üks tore naine instasse sellise pildi ükspäev ja ma ütlen, et noh, täpselt nii ju ongi, eks?
Me saame Kardoga väga hästi aru, kuidas ja miks asjad nii läksid ja võiks öelda, et me oleme rohkem rääkinud, kui kõigi kaheksa aasta peale kokku, see on kõik super vabastav ja tore olnud. Aga see ei tähenda, et okei, kle saime räägitud, nüüd saame rahus edasi koos olla. Paraku nii lihtsalt on ja see on … elu. See ei tähenda, et me ei saaks koos aega veeta, lastega koos asju teha, omavahel üldse suhelda, teineteisel külas käia ja teineteisele abiks olla. Mis siis, et varsti mitte enam abikaasadena. Ikkagi on koos hea, ma isegi ütleks, et parem, kui see loogilisena üldse kõlab.
Ja mul on hea meel, et kogu selle kaose sees ta ikka minu jaoks olemas on, see on hea pidepunkt.
Muud ma nüüd ei oskagi öelda, loodan, et saate nüüd minust kuidagi rohkem aru või nii.
The post meie imelik lahkuminek appeared first on Mallukas.