Issand püha jeesus, uus päev, uus elu. Või noh, ma sain lapsed! Selles suhtes naljakas, et kui ma eile kassisin, siis mul oli selline tunne, et ma olen justkui kõigest ilma jäänud ja ma korrutasin endale järjest, et ma ei tea, mida ma tahan ja ma ei tea, mida ma teha tahan ja tulevik tundus pehmelt öeldes tume.
Täna läksin …männikule. Kurat, ma tahaks kogu aeg koju kirjutada, aga noh, saate aru küll. Pakkisin seal lastele asju kokku ja viisin Marta ise tuttu ja kui ta mu peale nohisedes magama jäi, ei raatsinud ma püstigi tõusta, sest see oli lihtsalt NII hea. Mõne aja pärast ajasin ennast siiski üles ja võtsin paberi ja pliiatsi. Mida ma tahan? Nonii, hakkame siis mõtlema onju, selle asemel, halada, et ma ei tea, polnud ma selle peale isegi ausalt öeldes mõelnud.
Et list kuidagi tehtavam tunduks, alustasin ma punktiga “sprotte!” ja läksin keerasin endale ühe sprotileiva kokku, sõin selle ära ja panin taha linnukese. Näed, tehtud. Mida ma veel tahan?
Ja järjest hakkas neid punkte tulema, mida ma kõike teha tahan. Mida ma saada tahan. Kui list valmis sai, oli täiesti arusaadav, et need on ju kõik sada protsenti tehtavad. Tuleb lihtsalt pihta alata ja muud midagi. Lihtne, nagu sprotileib.
Enne olid nii paljud asjad sellised, et ma tundsin, et ma ei SAA neid teha, sest äkki Kardo ei viitsi või ei taha või … ah ma ei teagi, ega ta ju mind milleski keelanud ei ole loomulikult, aga pahatihti jäid asjad selle taha, et ma justkui lootsin, et äkki need asjad juhtuvad ise? Aga ega nad ikka ei juhtu, kui ma ise ei tee. Eks?
Ühesõnaga kui list valmis sai, tundsin ma ennast kohe kõvasti paremini. Ja ma sain aru, et ma ei ole mitte millestki ju ilma jäänud, mul on kõik alles ja miljon asja veel ees. Ja see list on hea abimees. Vähemalt kümme tehtavat asja.
Tassisin siis lapsed ja asjad koju, Kardo tuli ka läbi, sest üks mees ei osanud siin ise kohvimasinat kuidagi tööle pandud, aitas mind ja läks koju sõbraga tsillima. Mina jäin siia lastega ja konkreetselt sekundiga selline kaos, et hoia ja keela. Lapsed jooksevad, tahavad vanni, süüa, raamatuid lahti pakkida. Telekas mul ei tööta, tahvelarvuti jäi issi juurde, seega ütleme nii, et kui ma neid praegu kõiki vanni poleks tõstnud, siis ega mul seda sekundit siin kirjutamiseks ei oleks ka. See muuseas oli enivei üks mu punkt, et nii kaua kuni ma lastega olen, siis arvutisse tulen alles nende uneajal. Okei, ütleme siis nii, et siis kui nad vannis kah on, hehe. Ma lihtsalt tahtsin kohe selle hea emotsiooni kirja panna. Jeesus, ma isegi panin täna autos muu muusika, kui max kassid lood, niiet asjad liiguvad lausa ülesmäge.
Ja kuigi siin on kaos, siis see kaos on nii hea. Tuttav tunne kohe elada selle automaatse asjahunniku ja naeru ja kraaklemise sees. Ma ei ole millestki ilma jäänud.
Aga okei, lapsed tahavad vannist välja saada, sööme siin ühe jäätise ja lähme õue jalutama ja ümbruskonda uurima, ehk leiame mõne mänguväljaku või kamalutäie tammetõrusid, millega saab pärast miskit meisterdada.
Ning ärge muretsege, ma kirjutan kindlasti teile varsti seda ka, et… miks asjad nii läksid. Lihtsalt mul on veidi aega vaja, sest ma tahan seda ise ka täitsa aru saada ja mõista. Lisaks veel see, et see on ju mitte ainult minu teema, seega ma tahan, et see oleks selline.. hmm..mitte nii ühepoolne jutt, nagu ma hetkel kirja panna oskaks. Eks?
