Kas keegi palun seletaks mulle, mis värk mul selle haledaks olemisega on. Ma olen alati harjunud olema selline… eeem… strong and independendent woman onju. Selline, kes saab ise kõige hakkama ja võtab kõike hästi ladnalt ja mängleva kergusega. Muidugi on mul ka mingisuguseid nõrkushetki, aga üldiselt kui mul need peale roninud on, siis istun ma kodus kookonis ja parimal juhul suudan blogisse oma mõtted kirja panna, sest kui imelik see ka ei oleks, siis siin paarikümnele tuhandele inimesele enda tunnetest rääkida on palju lihtsam, kui päriselt mingile teisele inimesele neist rääkida.
Tihtipeale aitab juba see välja kirjutamine, aga kui ei aita ja mõni sõber mult nende probleemide või tunnete kohta küsib, siis ma pigem pisendan olukorda või räägin kõigest sellises pool nalja võtmes. Sest ma ütlen ausalt, kui mul on valida, et kas ma päriselt, ausalt kellelegi oma nõrkust näitaksin, või peaksin ma paljakäsi kuskilt jõest 900 kilo forelli välja tõmbama, siis… kus pool see jõgi nüüd ongi?
Ja kui ma veel täiesti aus olen, siis mul on tunne, et mul pole mitte ainult teiste eest oma tunnete peitmisega probleem, ma teen seda enda eest ka. Ma kuhjan endale 63364 erinevat ülesannet, et lihtsalt mitte mõelda. Ainult tegutseda. Mõnikord täitsa töötab – ignoreerin ja surun alla nii kaua, kuni olukord ise laheneb või ununeb. Aga mõnikord, umbes nagu praegu, on nii, et ma olen kogu aeg seltskonnas, kogu aeg otsin nagu mingit võimalust, kuidas ma saaksin seda kõike, mis mu sees toimub, maha matta ja alla suruda, aga kohe, kui ma sekundiks selle unustan, siis on emotsioonid nagu, oh, naiss, ta korraks lasi ennast vabaks, seega tulgem, sõbrad pisarad, pressime ennast koheselt ta silmadest välja.
Mul on sellega enam kui raske leppida, sest mul on tunne, et kui ma ei ole see võimas naine, siis mis kurat ma üldse olen? Mingisugune hunnik õnnetust, kes ei suuda ennast kokku võtta ja lihtsalt enda ja teiste otsustega leppida. Ma olen täpselt selline inimene, kes ma olla ei taha. Nõrk ja… hale? Ja mulle ei meeldi see Mallu kohe mitte üks teps.
Eks ma tean ise ka, et kogu see olukord ja asi on veel nii värske ja ma ei saagi loota, et laupäeval kolin välja ja teisipäevaks olen juba omadega mäel, aga mul on tunne, et mu sees on lihtsalt nii palju emotsioone, mis kõiguvad kuskil viha ja abituse ja kurbuse vahel, et ma ei suuda neid lihtsalt enam taluda. Millal see ometi üle läheb?
Arvan, et kui homme lapsed nädala lõpuni siia tulevad, siis läheb paremaks. Sest kolme lapse keskel ei ole aega just istuda ja kassida, pean ennast nagunii kokku võtma ja saan jälle kenasti kõike enda sisse matta ja lastega tegeleda, neile kokata, nendega mängida ja neid kaisutada. Olin täna lausa nii tubli, et tellisin endale Prismast sööki ka. Kaua ma ikka nii elan, et mu külmiku on ainult Värskat, Red bulli ja üks purk marineeritud seeni.
Ma lihtsalt nii tahaks, et tekiks mingisugune päris elu tunne juba. Kus ma jälle saaks niimoodi naerda, et ma ei tunneks kogu aeg mingisugust klompi kurgus. On seda siis palju palutud või?
Tegelikult on ju nii palju asju hästi, ma peaksin rohkem nendele keskenduma. Aga nii raske on ennast sundida, kui kogu keha ütleb, et ah suva, vedele oma diivanil ja vahi lakke. Kuid ma proovin ikka. Toon homme Kardo juurest enda jooksutossud ka ära, kui ma enam kunagi ei blogi, siis ma ilmselt jooksin omadega Leetu välja.
Võeh. Kas te olete Grey Anatoomia seda osa näinud, kus Yang karjub, et somebody sedate me? Mul on konkreetselt kogu aeg selline tunne.
Et jah, sellised fiilingud siis siit poolt.
The post niii raske on appeared first on Mallukas.