Esiteks sry, ma otsisin avapilti ja ei leidnud paremat 
Vabandage, aga kas kellelegi teist on jäänud mulje, et ma olen kuidagi ebakindel inimene? Nii paljud kirjutasid mulle, et palun õpi ennast lihtsalt koos lotiga armastama ja siis sa ei pea kuskil protseduuridel ja asjadel käima. Aga kas see ei ole variant, et ma armastan ennast nii ehk naa, aga lihtsalt… tahan minna?
Ärge valesti aru saage, ma ei arva, et ma oleksin nüüd mingisugune ebamaine kaunitar, aga minu meelest olen ma ikkagi päris kena naisterahvas ja ma ei häbene oma keha juures enam mitte midagi (enam, sest kui mul ikka esihambad suus viltu olid, siis neid varjasin ma ikka nii palju kui ühel inimesel esihambaid varjata võimalik on ). Mul on päevi, kus ma näen parem välja ja päevi, kus näen kehvem välja, aga vot nii hea enesekindlusega olen ma siia ilma küll sündinud, et kuidagi enda välimuse üle masetsenud ma ei ole.
Olgu, jätame siinkohal välja need eidelikud “omg, ma naq nii pax, peax alla võtma” jutud, sest neid vahepeal leelotavad pooled naised, aga isegi sellega on nii, et ma tean, et alla võtta on küll, aga kui ka ei võtaks ja jääks eluks ajaks selliseks, siis ma masendusse ära ei sureks. Mõni ekstra voldike ja pehme kohake küll mind nii metsikult ei muserda.
Ma olen üldse selline nats tont inimene, et TEISTE arvamus mind rivist välja ei vii. Et kõik need, kes arvasid, et ma nüüd lugejate või kommentaatorite peale jooksen lotiimusse, siis kammoon, eiiii, sõbrad. Mind lihtsalt ennast häirib, et kui must pilti või miskit teha, siis 40% fotost on lott (va, kui ma just ise selfit ei tee, siis saab nurka sättida jne). Ja kuigi see pole mingi mega suur asi, siis võimaluse korral lahendaks selle ära küll.
Eile otsisin Youtube’ist ka mingeid loti imu kogemusi ja need kaks, mis ma vaatasin, mõlemad rääkisid, et neil on nii häbi seda videot teha ja nii häbi enda pärast, et ise sellega hakkama ei saanud jne. Ka üks kommentaar mulle eile oli, et kui ma käin, siis hakkan ennast hiljem väga alaväärsena tundma, et ise oma lotist lahti ei saanud
Las ma räägin teile midagi: minu meelest on iga inimese keha tema enda asi ja mida ta sellega teeb, on ka iga inimese enda asi. Seetõttu ma leian, et keegi ei peaks häbi tundma mitte ühegi protseduuri üle, mis paneb teda ennast paremini tundma. Jah, loomulikult on kahjuks inimesi, kellel on vaimselt tugevad probleemid ja kujutavad endale ette, et neil on vaja “maailma suurimaid rindu” ja ebaloomulikke huuli jne, et selle suhtes peaks küll minu meelest mingid nõuded ja asjad olema, et inimene oma keha päris ära rikkuda ei saaks, lihtsalt selle pärast, et tal mingid alaväärsuskompleksid või soov teistele meeldida vms. See on juba teine jutt.
Aga minu point on see, et kui on midagi, mis paneks paremini tundma ei võrdu automaatselt ju sellega, et enne oli jube vastik ja vihkad ennast jne. Ei ole üldse nii. Vähemalt minu puhul küll mitte. Ja need, kes eile kirjutasid, et see protseduur on neile ka huvitav ja on ka mõelnud ja suured tänud, et julgen avalikult rääkida ja näidata, et mis moodi see kõik välja näeb, siis no kammoon. Miks ma peaksin seda varjama? Selles suhtes, et ma oleks võinud muidugi, mul ei ole ju ühtegi kohustust seda teile rääkida ja ma oleks võinud ühel hetkel lihtsalt öelda, et ooo, ma nii palju alla võtnud, wow ma nii tubli. Aga mis point sellel oleks? Ma ei tea, minu meelest ei ole absull häbiasi ja ma ise vaataks ka põnevusega kellegi teise vlogi sellest või enne-pärast pilte ja kogemusi. Huvitav lihtsalt.
Niiet jah, aitäh muret tundmast, minu enesehinnanguga on kõik ok ja ma olen well aware, et ma võin sellest sitast üsna korraliku saia kokku mätsida kui tahan, aga sellegipoolest puudub mul soov ja huvi iga päev ennast üles lüüa, sest ala instasse ilusamaid pilte ja storysid kütta, haha. Ükspäev lõin ennast lille ja mine pekki, mul oli postkast umbes, et omggg, sa niii ilus Mul ausalt hakkas veits piinlik lausa, nagu rahunege maha, mul on nii awkward neid komplimente vastu võtta, sest me kõik teame, et ma tavaliselt selline ei ole. Ja meigiga saab iga moor endale korraliku morda ette maalida, mis seda siis ikka nii väga kiita.
Ma olen väga kehv komplimentide vastu võtja nagu näha, sorry
ma komplimente vastu võtmas
Igatahes… Kuhu ma jõuda tahtsin: ma arvan, et lott ei tee mind sitemaks ja koledamaks naiseks. Samas ei arva ma ka seda, et selle puudumine mind kehvemaks teeks, niiet täna käisin ja andsin covid testi (see oli korraga nagu pohhui ja mega räme, ei oskagi seisukohta võtta, haha) ja esmaspäeval kell 11 kebin siis haiglasse, kust ma lotituna langen te käte vahelee-eee.
Kõigile teile ka, kes on mingi “sul pole mingit lotti” juttu ajavad, siis ma näitan teile kahte pilti, mis ma just praegu mõlemad tegin. Üks filtriga, instasse tehtud, teine mina niisama scrollimas Ma loodan, et need 2 sekundilise vahega tehtud pildid panevad kedagi teie seast ka aru saama, et mingid suva pildid ja asjad instas ei ole mingi “ooo sa nii ilus”. Mitte, et inimestele ei võiks komplimente teha, see on nice, aga see on lihtsalt nurk ja filter, sõbrake. Nurk ja filter.
Kuidas teil on? Olete enesekindlad inimesed või pigem mitte? Häirib midagi enda juures? Laseksite selle korda teha? Let me know ja niikaua – baiiii bitches. 
The post õpi ennast armastama? kle kammoon… appeared first on Mallukas.