Kas teil on vahepeal tunne, et te nagu teeskleksite täiskasvanud inimest ja ootate poolhirmuga, et millal keegi aru saab, et teil on umbes null oskust eluga adekvaatselt hakkama saada ja te ei suuda eluga kunagi jõuda sinna punkti, kus ÕIGED täiskasvanud on?
Teate küll, need, kelle toad korras, kõik plaanitu tehtud, lapsed nõuetekohaselt moekates riietes, klanitud ja mängimas ainult harivaid mänge? Ja loomulikult peaks sinna kuskile mahtuma see, et sa kaalud 50 kilo ja käid mängleva kergusega, nagu nii muuseas kolm korda nädalas trennis ja no otseloomulikult ei saa suhtet soiku lasta, mistõttu on teil ilmselgelt mehega kord nädalas kohtinguõhtu, tänu millele on teil ka peale kümmet koosveedetud aastat liblikad kõhus ja armute teineteisesse iga kord, kui teine nina teisest toast välja pistma juhtub.
Nendel täiskasvanud inimestel on kindlasti nii hea sissetulek, kes saavad öelda: “Vaene X, ta saab ainult 1000€ euri palka!” ja siis kaastundlikult pead vangutada, sest selle eest ei saa ju nädal aegagi mitmekülgselt ja toitvalt söönuks. Ja mille eest nad zen-laagrites käivad, seda teab küll ainult vanajumal. “Vaesed lapsed pole iial Bali näinud…” nutavad nad koos vaese X laste hirmsa lapsepõlve üle.
Oi ja kuidas ma sain unustada, et lisaks trennis käimisele on see õige täiskasvanud naine ka nii ennastarmastav, et käib kord kuus juuksuris, vahatamas, pediküüris, maniküüris ja miks mitte ka LPG massaažis. Tavalises massaažis saab ju näiteks siis käia, kui kord kuus perega spa tripi ette võtad, sest millalgi peab ju inimene kogu perega koos puhkama. Tõeline täiskasvanu ei väsi oma lastega koos olemisest ja tahab nendega minna igale poole ja ei tuleks selle pealegi, et lasteta puhata, sest need on tal nii hästi kasvatatud ja viisakad, et nendega koos reisimine on ainult puhas lust ja rõõm.
Samas võib reisida ja puhata ka sõpradega, keda üks tõeline täiskasvanud inimene suudab alati meeles pidada ja iial ei kuule sa tema käest vabandust, et sorri, et ma su sajanda peikakandidaadi nime ei mäleta, sest anna andeks, mul on lapsed ja elu, ma üritan ennast seal kuidagi elus hoida. Oh ei. Tõeline täiskasvanu küsib sõbrannalt iga nädal õhinaga, et kuidas asjad Jaagu/Peetri/Kalle/Ivariga lähevad. Ja mitte kunagi ei lase ta oma sõbrannasid üle, et kodus hambad laiali shit-tv’d vaadata, vaid paneb selga enda kokteilikleidi ja rüüpab kokteile just sel nädalapäeval, millal sõbrannal seltsi vaja on.
Tõeline täiskasvanu ütleb, et retuusid pole püksid ja alla soti pole mõtet teksaseid vaadatagi.
Tõeline täiskasvanu ei tee kodus praemakarone, vaid paneeritud rohemerekarpe siidise lillkapsapüreega.
Tõeline täiskasvanu teeb oma tööasjad ära kellapealt ja ei jää kunagi asjadega hiljaks, sest ta on TÄISKASVANUD inimene ja oskab oma aega võimalikult adekvaatselt planeerida.
Tõeline täiskasvanu käib teatris ja ooperis ja väisab muuseume, sest kammoon, kultuur!
Tõeline täiskasvanu ei loe Elu24’ja, blogisid ega passi Instagramis. Tal on oma elu elamisega kiire.
Tõeline täiskasvanu ei murdu kunagi, ta ei unusta ära oma auto hooldust, ta elektriarve läheb maha automaatse maksekorraldusega, sest ta on täiskasvanud inimene ja ta paneb selle peale igale oma püsivale maksele, mitte ei toksi seda iga kuu käsitsi sisse nagu loom.
Ma kunagi arvasin, et kui ma olen 25, siis ma olen täiskasvanud inimene. Nüüd olen ma 30 ja mõtlen, et ilmselt on neid, kes arvavad, et ma olen täiskasvanud inimene ja vanus passis ütleb ka, et ma nagu oleks täiskasvanud inimene, aga siin ma istun –
oma sassis korteris, poolpaljaste ja sasijuusteliste laste vahel, kellest kolmest kaks passivad telefonis, sest ema blogib ja isa teeb ma ei tea mida teisel korrusel ja aed näeb välja nagu bardakk, sest keegi ei viitsi konterinerit tellida ja liivakast istub värvituna kurvalt õues, sest keegi pole viitsinud värvi osta, ega talle liiva sisse tellida. Ja autohoolduse unustasin ma ära ja sõbranna on mu peale pahane, sest ma lasin ta üle ja oma plaane ei suuda ma normaalselt kalkuleerida ja retuusid ON mu jaoks püksid, mis muuseas vedelevad koos ülejäänud pestud riietega meetrises kuhjas mu riidekapi põhjas, kust ma endale vahepeal riideid kaevan, sest mul pole seda momenti olnud neid sorteerida, hea kui midagi üldse pestudki saab, eks. Ja millal ma viimati kultuuri tarbisin, seda teab ainult vanajumal, sest mul pole sellise asja jaoks aega. Ja rääkides asjadest, mille jaoks mul veel aega ja viitsimist ei ole, nende asjade list läheks kuuni ja tagasi, nii et ma parem lihtsalt manan endale selle täiskasvanud inimese näo ette ja teesklen teistele, vaesekestele edasi, et ma olen eluga hakkama saav täiskasvanu, et nemad saaksid kodus istuda ja mõelda, et oota… kas ma teesklen ka täiskasvanut?!
Mina igatahes kohe kindlasti teesklen 
Ärge siis kellelegi öelge, eks.
The post mis ma ikka enam edasi valetan… appeared first on Mallukas.