Eilne oli selline segadust täis päev, sest ma olin nii kahevahel, et mis ma siis selle esmaspäevase protseduuriga teen, aga lõpuks otsustasin ära, et fine. Tavai. Ma käin siis ära. Mis mul ikka peale selle üüratu loti kaotada on 
Et otsust tähistada (ja ignoda fakti, et pisemad trashisid ära mu uhiuue magamistoa vaiba ja meigikoti sisu), läksime Andraga suhteliselt uude mereannirestorani “Love mussle“, mis asub Mere puiesteel ja on lihtsalt imeline koht, kuhu peavad minema kõik, kes on mereannifännid. Mina annan 10/10st. Lisaks on ka hinnad hääd, niiet soovitan üle kaeda, kellel kesklinna asja.
Loomulikult juhtus see, et “korraks restosse” minek lõppes sõbrale külla minekuga ja seal sain ma kerge šoki. Nimelt rääkis seal külas olnud 22-aastane neiu, kuidas tänapäeval KEEGI kondoomi ei kasuta, sest “its 2020, nobody does it!”.
Ma ei tea, kas see on tõsi, et temavanused kondoomi tõesti ei kasuta, tema väitis igatahes, et ta on elus kohanud ühte meest, kellel oleks kondoom kaasas ja endal olla “imelik” seda välja pakkuda. Ma reaalselt istusin seal ja nägin juba vaimusilmas ette, kuidas mu lapsed on 25 ja anuvad, et palun lase mind keldrist välja ja mina ütlen, et sry, ma ei saa, maailm on nii rõve ja pekkis koht, et paar aastat peate raudselt veel keldris vastu pidama.
Palun öelge mulle, et see oli ainult see tüdruk ja tema imelik seltskond, mitte “tänapäeva 2020 mood”.
Igatahes vaatasime liialt kaua Andrei Zevakini videosid (need on kuld) ja kui lõpuks taipasime koju tulla, oli kell juba neli? Ehk siis liiga palju. LIIGA palju, kui ma kell 8 silmad avasin ja lapsed lasteaeda transportima pidin. Ja see ei olnud mu ainus kohustus – olin lubanud kella kümneks Katuga kalamaja kanti minna ühe falafelikohaga tutvust tegema minna. Normaalne täiskasvanu olen eks, endal asju vaja teha varakult, aga eiii, koju ka ei taipa normaalsel ajal tulla .
Hommik oli raske. Esiteks oli nii suur uni oli peal. Teiseks suutis kassipoeg viimasel hetkel teha spurdi välisuksest välja, mida ma isegi ei märganud. See kulmneerus sellega, et ta käpp jäi ukse vahele ja ta siiani lonkab. Nii kahju beebist. Kirsiks tordil lugesin ma taksos, et üks väike tüdruk suri ära, keda ma instas followsin. Ta ema läks 13 aprill oma 2-aastase lapsega emosse (tasakaaluhäired jne) ja eile suri ta ära. Väga agressiivne ajuvähk… NII jube, ma ei kujuta ettegi, mida see ema tunneb. Veel 2 kuud tagasi elasid nad oma tavalist elu ja viimased kuu aega vaatas ta, kuidas ta tütreke iga päevaga aina rohkem hääbub ja valud teda enda alla matavad. Vähemalt sai ta nüüd valust priiks, aga no NII kurb. Maailm on ikka nii random ja ebaaus.
Peale seda, kui me olime paar tundi veetnud õppides valmistama hummust, seesamikastet, falafeleid ja wrape, pidasime Katuga pikniku ja jalutasime Balta turul ringi. Päike siras ja nii mõnus, vaba tunne oli sees.
See kadus kohe, kui ma koju tagasi jõudsin, kus sukeldusin tavapärasesse “mul on kolm last ja miljon kohustust” ellu, aga elan sellegi üle. Mida ma võib-olla EI ela üle, on see covid test, mida ma homme tegema pean, et esmaspäeval protseduurile saada. Tundub mega rõve.
Aga vot, sellised lood. 2h pean veel üle elama, siis saab magama minna. Reaalselt ei jõua ära oodata 
MA OLEN NII VÄSINUD!
The post elu update, sest teid kõiki raudselt megalt huvitab, eks… appeared first on Mallukas.