Viisin oma auto täna Mobiresse, et see kriips auto küljel korda tehtaks. Kaua ma vahin seda ja meenutan enda lollust ja oskamatust autot lihtlabaselt piisavalt keerata 
Jumal tänatud, et mul see täisteenusrent ikka on, viisin auto kohale, sain uue vastu ja rahus minema sõita ja enda elu edasi elada. Wohhoo.
Naljakas on teise autoga sõita. Kes teab, milline minu auto rool on, siis mõistab, et igasugune normaalmõõdus rool tundub mulle nii suur, et mul endal on kohati tunne, nagu mingi kruiisilaevakaptenil, kellel mega suur rool ees on Aga no küllap ma harjun ja juba reedel saan enda auto ka enivei tagasi, seega pole vast hullu. Ilma autota oleks muidugi keerulisem, kuidas ma 28 aastat ilma hakkama sain, elasin nagu loom…
Rääkides loomaks olemisest, siis vahepeal toimus mu elus ka suur läbimurre. Nimelt saime me Mariga mõlemad oma elu esimesed medalid. Mari puhul ma ei imesta, sest ta jookseb pidevalt edasi-tagasi ja räägib, et talle meeldib sporti teha, aga enda puhul olen küll enam kui imestunud. Nimelt võtsime me Peetri jooksust osa ja nõnda me need medalid saime. Mari osales lastejooksul, mina tegin aga Martaga 5km kärujooksu. Okei, terve aeg ma muidugi ei jooksnud, aga 43 mintsa ja oligi 5 km maha jalutatud/sörgitud. Lõpus ikka üritasin veits joosta ka, et mitte päris finishisse loivata.
Ma starti ootamas
Ma välja nägemas nagu methi narkomaan mingil põhjusel
Mari ka vudis veits
Igatahes on mul nüüd medal! Nagu… ESIMENE elus, päris hea! Ja ausalt öeldes tekitab tunde, et krt, tahaks veel medaleid. Kust ma neid saada võiks, andke nõu. Aga see ei tohi olla väga keeruline ja kindlasti mitte üle 5 km :D Järgmine aasta muidugi jälle Peetri jooksule 
Kas teil on medaleid? Mille eest saanud olete?
The post vahepealne elukene, olen nüüd pärjatud sportlane appeared first on Mallukas.