Ma ei ole kunagi sellest aru saanud, et kui keegi räägib, et appi, nägin nii õudsat filmi/sarja/midaiganest, siis keegi alati peab ütlema, et kle kammoon, see on ainult film, miks sa seda hinge võtad. Või õudusfilmidega, et kuidas sa karta saad, see pole ju päris? Ainult siis, kui dokumentaale vaatad, siis vist võib oma arvamust avaldada, muidu võid heaga vait olla, sest see ei olnud ju päris ja mis sa ikka muidu sellest peale vaatamist mõtled.
Ma pole üldse suur sarjavaataja. Kunagi fännasin megalt Grei Anatoomiat, aga nüüd pole mitu-setu hooaega vaadanud. Jooksvalt vahepeal netflixis jääb midagi ette, aga üldiselt ennast mega suureks sarjavaatajaks ei pea. Ma lihtsalt lähen kõikide nende asjade sisse nii räigelt, et ma vahepeal ei suuuuuuda lihtsalt rohkem vaadata. Olgu see siis ainult sari või mitte, ma panen ennast kogu aeg tegelaste olukorda ja mis siis, et need tegelased KONKREETSELT pole päriselt olemas, aga kõik situatsioonid sarjadest on ju kellegi jaoks on kõik asjad, mida sa telekast näha võid, reaalsus. Okei, vb mitte mingi kondised deemonid koridoris sinu poole jooksmas, aga jumal teab, kes olen mina, et öelda, et neid ei eksisteeri (siiralt loodan, et ei eksisteeri, tho 
).
Praegu vaatan Orange is the new black viimast hooaega ja omggg, ma pean lihtsalt rantima, et ma suren seest, kui ma selliseid asju vaatan. Nii jube on mõelda, et inimesed ongi vanglates, mõned täitsa tühiste asjade eest, aga et seal käib nii hull võimuvõitlus ja alandused ja peksud ja surmad ja. Okei, ma ei tea, kas Eestis ka (arvan, et Eestis mitte nii hullult), aga laias laastus pole vahet, kus toimub. Sest kui üldse kuskil toimub, on õudne.
Ja isegi kui me ei räägi otseselt vanglasituatsioonist, siis üldse seal praegu paaris viimases osas räägib kimbatusest ja lõksu surumise tundest. Et ala kui pole raha, siis sa oledki nurka surutud. Pole raha. Pole kuskilt võtta ka. Tänaval elada ei taha, pead igast asju tegema, et saada raha, et üldse elus püsida.
Appi, ma kõlan nagu mingi segane, aga ma kohe mõtlen ennast nende inimeste asemele, et mida ma teeksin, kui ma oleksin sellises olukorras, et ma peaksin oma pere ülal pidama mingi paari kopikaga ja kuskilt seda võimalik juurde ka teenida pole ja…Tundub niiiii õudne kuidagi. Muidugi see vanglasituatsioon seal ümber muudab seda palju muserdavamaks, aga kuidagi maru kurvaks teeb see, et üldse on meie ümber iga päev inimesi, kellel on mingi kurb stoori ja meie ei tea seda iial.
Et kui vaatad poes müüjat, siis sa ei mõtle eriti midagi, inimene nagu inimene ikka. Aga kui mõelda sinna taha stoori, et äkki tal on mingi supersuur mure. Näiteks tal on vaja lapsele midagi osta, ekskursiooni jaoks raha anda, issand ma ei tea, no mingi asi, mida ta PEAB tegema, aga tal pole üldse võimalik seda teha, või kui on, siis näiteks enda kõhu arvelt. Ja nii ta istub need tööpäevad seal Selveris, kõht koriseb, sest pole raha lõunat süüa. Teeb tööd tuimalt kellast kellani, südames see raske tunne, paha tunne, et pole saanud hakkama selle täiskasvanu mängimisega, mida kõik ülejäänud ümber nii hästi teevad. Vähemalt näiliselt eks. Sest mitte keegi ei käi ringi ja räägi eriti enda raskustest. Ajakirjad, ajalehed, sotsiaalmeedia – kõik on täis inimesi, kes naeratavad, räägivad oma imekaunist koduaiast, uhketest brändiriietest. Millest iganes ilusast.
Samas on nii palju inimesi, kellel on nii raske, et võtab hinge kinni. Et südames pitsitab. Et isegi ei mäleta, millal viimati südamest naerdud sai, sest muresid on nii palju, et isegi lastele suudad hädapärast ainult korraks mokaotsast naeratada, et jälle oma muremõtetesse sukelduda.
Konkreetselt saan aru, et kõlan nagu mingi hullumeelne, laupäeva öösel sellist jura kirjutamas, aga ma ei saa midagi teha, lihtsalt sellised mõtted tulid pähe ja see kurvastab mind. Mis siis, et see ei ole minu elu ja mitte kellegi elu, keda ma otseselt teaks, aga KELLEGI elu see ju on. Ja kurb on.
Ilmselt ma ei peaks lihtsalt keset ööd kassima panevaid sarju vaatama, aga ega ma ju ei õpi. Sama rumal oleks praegu mingit õudukat vaadata ja siis imestada, et miks ma kardan, eksole. Vähemalt ma alati kardan peale õudukate vaatamist ja nui neljaks, peale selliste draamade vaatamist alati kurvastan, et issand jumal, kui raske võib mõnel inimesel elada olla. Et mida ma üldse halan (ok praegu ei ole ammu haland väga, aga elus ikka olen) aga üldse ei peaks, sest kõik on ju hästi. Mul. Aga võiks ikka kõigil olla.
Kae perra, ema theresa välja karand siin hilisööl
Sorri, pidin lihtsalt rantima, lähen nüüd magama. Ja loodan, et keegi teist ennast praegu väga kurvana ja nurka surutuna ei tunne! Kui jah, siis… varsti saab parem! Head ööd!
(Kas te võtate ka telekast nähtut mega hinge?)
The post see on ju ainult film…? appeared first on Mallukas.