Viimasel ajal on lihtsalt nii kiired ajad, et parima tahtmise juures ei ole aega blogida. Ma võin küll hommikul mõelda, et oh, teen selle-tolle ära ja siis blogin, aga õhtuks olen lihtsalt nii laip, et jään lastega koos magama ja blogimisest võin ainult und näha. Kuigi täna öösel nägin ma oma eksi unes ja ärkasin nuttes, sest ta hülgas mu kuskile peole, haha.
Esiteks, homme on sõbranna pulmad. Halleluuja ja hõissvalleraa, aga seoses sellega on minu meelest kogu aeg mingi sahmerdamine. Esiteks tüdrukuteõhtu korraldamine, siis tüdrukuteõhtu ise, siis nende piltide töötlemine. Siis kleidi otsimine pulma (vol 1, 2 ja ka 3
) Kardole ülikonna otsimine ja miljon tundi poes käimisi. Ma VIHKAN poes käimisi. Ma ei saa aru, miks ma seda endale üldse tegin, oleks võinud kohe Kleidibutiiki minna ja asi ants. Muidugi ülikonda poleks Kardo sealt saanud.
Lisaks sellele ehitab Kardo ISE meile aiamajale terrassi. Ma saan aru, et enamikele naistele on see justkui tavaline, et mees muudkui ehitab midagi, aga Kardo pole kunagi suurem asi nobenäpp olnud ja nüüd vaadata, kuidas see terrass vaikselt valmib, on üliii äge. Muidugi ta sai Decorast mega palju nõu ka, et mida kasutada ja kui palju ja kuidas, aga eks ma seda näitan, kui ta valmis saab.
See, et ta muudkui aias nokitseb (lisaks kasvuhoonele jne) tähendab seda, et toas teda pole, ülla-ülla. Seega üritan ma siin kolme lapse parves midagi tehtud saada, aga no ei lähe nagu üldse õnneks. Eriti suureks work-blockiks on see kõige pisem naaskel, sest ta nüüd liigub nii kiiresti ühest kohast teise, vinnab ennast püsti, kisub ja sikutab kõike maha ja üldse proovib ennast igal sammul ülikiiresti maha tappa. Pistikud, juhtmed, rasked klaasist objektid – jeee, kisume neid ja lihtsalt naudime seda, kui ema jälle kriisates “MIDA SA TEEEED” sind kenasti kuskile mujale tassib. Suva, saab nagunii kohe tagasi minna. Jumal, kuidas ma ei igatsenud seda osa beebiajast. Mitte, et ta endiselt ebanormaalselt armas ei oleks.
Ka öösiti ei jäta ta kasutamata juhust ennast vigastada, sest juba sada korda on ta ööpimeduses minema roomata üritanud, mis võrdub lihtsalt sellega, et ta nägu ees voodist alla sajab. Kahju juba inimesest, kogu aeg muhk otsaees. Kui see ka rääkima ei hakka, siis ma vähemalt tean miks 
Et jah, andke andeks, et ma siia palju ei jõua, aga mul pole eriti midagi tarka öelda ja päris elu nõuab oma. Eile tahtsin ma näiteks kirjutada sellest, kuidas mõned naised on idioodid, et elavad vägivaldsete meestega koos (ärge muretsege, nii must-valge mõtlemisega ma ka päris pole, seal oli pikem storyline mõeldud, et kes veel debiilikud on) aga ma ei jõudnud ja täna mõtlen juba, et ah. Suva, keda see minu arvamus sellest ikka huvitab. Üldse laksib mul see täiskuu ikka täiega, kogu aeg tahaks saagi käima tõmmata.
Selle asemel mängisin lastega uut Drako mängu. Või no, 4773663 aastat üritasin aru saada, kuidas see käib ja lõpuks mängisin Mariga seda mingit moodi, aga ma pole kindel, kas see ka õige oli. Oh well, mõte on see, mis loeb.
Igatahes, ma ei saa praegu ka edasi kirjutada, Marta tahab vist magama minna, joriseb siin, endal tatti pritsib kahte lehte (jaa, ta haige ka veel kõigele lisaks), seega ei ole mul selle sisuka posti lõpuks öelda midagi muud, kui nägemiiiiin. See ya, wouldn’t wanna be ya!
Sry, Brooklyn 99 vaatamine on mind eriti sassyks teinud
The post lihtsalt pole aega blogida, pagan võtku! appeared first on Mallukas.