Kas teie olete otsekohesed inimesed? Ma jäin täna mõtlema, et otsekohesus kui selline, on väga õrna piiriga värgens, sest otsekohesel ja lihtsalt ülbeks tõpraks olemisel on õhukene piir. Kui juba enda sõpradegagi on väga raske aru saada, kust läheb see piir, kust üle minna ei või, siis võõrastega on asi hoopis keerulisem, sest kui sa ka juhtud veidi üle piiri tõbras olema, otsekohesuse märgi all, siis puudub võõral vähemalt mõni hea kogemus sinuga, et lihtsalt õlgu kehitada ja mõelda, et ah, ju siis tal on täna paha päev.
Näide elust enesest, kui mulle kirjutab mingi lugeja, et kuule, ma mäletan, et sa kirjutasid ükskord mingisugusest laste klaverist, aga ma ei suuda seda postitust leida, siis mõnikord ma saadan lingi, aga mõnikord, otsekohese inimesena, kirjutan vastu: “kui oleks vaid võimalus minna google.com lehele, panna sinna otsingusse “mallukas laste klaver” siis oleks elu ikka ilus koht, aga eks ma teen siis seda sinu eest, mul nagunii muud teha pole 
”.
Ma võiks täitsa enda sõbrale ka nii vastata ja ilmselt nad vastaksid mulle, et jah obv tee minu eest, mis ma pean ISE googeldama asju, mida ma tahan leida nagu pööbel v?? Et noh, saate aru küll, ei võtaks seda kuidagi ülbitsemisena, vaid keeraksid selle samamoodi naljaks. Samas kui võõrale nii vastata, siis nad üldiselt kas vabandavad ette taha, et issand sorri, ma ei tulnud ise selle peale, palun väga vabandust (ilmselt kardavad avalikku nimelist mõnitamist, või mis need asjad on, mida inimesed blogijate juures kardavad), või siis on mingi: ah krt käi pekki, Mallukas, sa ikka nii haigelt ülbe, ma tahtsin ainult seda laste klaverit leida ja sa pead kohe ülbama kukkuma!!!
Aga sellegipoolest on palju olukordi, kus tahaks inimesele öelda, et klge vabandage, te ei ole mitte otsekohene, vaid lihtsalt totaalne taktitundetu jobu. Umbes nagu üks kutt küsis naisterahvalt, et ou, sa rase vä. Naisterahvas oli ka, aga hästi väge aega olnud, selle pärast ta eeldas, et mehe naine oli talle lihtsalt rääkinud. Siis selgus, et ei olnud, aga mees ütles, et “ah ma lihtsalt vaatasin, et sa paks. Ma otsekohene inimene!”. Nagu, see ei ole otsekohesus, kui sa ütled kellelegi, et sa oled paks. See on lihtsalt ebaviisakus, ei muud.
Mõnikord on aga jälle teistpidi, et tahadki heasoovlikult olla otsekohene, aga tegelikult oled kogemata jobu. Seda on sõpradega kerge juhtuma, sest tegelikult ei taha keegi kuulda, mida ta siin ilmas valesti teeb ja seetõttu on vaja säärastele asjadele lähenda ülima ettevaatlikusega. Kõik suhete, laste kasvatamise ja muud sellised “hellad” teemad on väga keerulised hallata ka sõbrasuhetes. Nt mul on ühel sõbral väga sitt kaaslane. No VÄGA sitt kaaslane. Sõber teab seda ise ka ja aeg-ajalt isegi räägib, mida talle jälle korraldati, aga enamuse ajast hoiab moka maas, sest saab ka ise aru, et muidu on üks pidev hala ilma tegutsemiseta. Maha ju ei jäta, mis halad siis, eks. Minul sõbrana on aga kehv, sest mina ei taha, et mu sõber oleks kehvas suhtes. Mina ju tean, et mu sõber on imeline inimene ja vääriks siin ilmas ainult suurt ja puhast armastust ja kuna ma näen, et praeguses suhtes seda ei ole, siis tahaks ma tegelikult iga päev talle näkku karjuda, et ISSAND, MIKS SA RAISKAD OMA AEGA SELLE MÖLAKAGA? MIKS SUL POLE ENESEVÄÄRIKUST? MIKS SA ENDALE NII TEED? TA EI OLE SIND VÄÄRT! TA EI ARMASTA SIND!
Aga vot seda ma teha ei saa. Sest esiteks see pole minu elu. Ma ei tea, mis neil kodus toimub ja ma ei tea nende suhte iga nüanssi, ainult neid, mida mulle jagatud on. Ja ma tean, et lahku on raske minna ja sellised suured otsused on keerulised ja ikka üritatakse päästa suhteid, mida ehk ei peaks päästma. Ja teiseks, mitte miski, mida mina ütlen, et muudaks selle inimese otsust oma kaaslase suhtes. Pigem oleks selline peale lendamine hoopis minu poolt tõprana käitumine, mis siis, et see on otsekohene. Minu silmis.
Ise alles paar päeva tagasi tegin selle vea. Avaldasin sõbrannale arvamust laste teemal (ilma, et ta küsinud olen) ja alles järgmine päev sain aru, et tegelikult ei olnud see absull minu koht midagi öelda ja minu arvamus jättis mulje, nagu ma arvaksin, et sõbrannat ei huvitanud piisavalt vms. Seega ei jäänd muud üle, kui minna ja vabandada. Seda ma ka tegin ja kõik ok meil nüüd, aga seda ma soovitan teile kõigile – kui teile tundub, et olete liiga teinud või üle piiri läinud, siis tuleb vabandada. See on juba teise asi, et kas ta teile andeks annab või ei, aga minu meelest näitab see, et inimene on vähemalt võimeline oma sõnu ja tegusid analüüsima, seegi võit!
Aga nii keeruline on vait olla, noogutada ja rääkida ainult siis, kui küsitakse. Aga peab, sest nii need elu reeglid käivad. Vanadel eestlastel oli õigus, kui nad ütlesid, et rääkida on tark ainult siis, kui sinult konkreetselt küsitakse. Muidu tänitad sa niisama. Seetõttu ma elangi selle nimel, et oh plz jumal küsiks keegi mult nende asjade kohta, millest ma arvamust avaldada tahaks 
Samas isegi sellel on erandeid. Vahel tuleb lihtsalt teisele öelda ebameeldivusi, sest teine PEAB seda kuulma. Noh, ala kui sõbranna käib ringi ja haiseb, siis peaks talle seda ehk kuidagi ütlema. Umbes sellised asjad. (Ennetamaks, et kõik sõbrannad nüüd kirjutaksid mulle, et ee kas ma haisen, siis ei, keegi ei haise, rahunege, see oli näide ).
Mulle öeldakse tihti, et oo Mallu, sa nii otsekohene! Et jah, aeg on tõel välja tulla. Ma ei ütle teile tegelikult pooli asjugi! Või no vähemalt üritan, sest tegelikult päris ausalt ongi nii, et enamik need “otsekohesed” vennad on lihtsalt filtrita ja ebaviisakad. Krt, nii raske on täiskasvanulik olla, I hate it! Palju mugavam oleks öelda, mis sülg suhu toob, eks
A kuidas teil on siis? Kas olete otsekohesed? Kas teile meeldib, kui keegi teiega otsekohene on? Avapildil minu best crew, kellega mõnikord oleme liiga otsekohesed, aga enamasti teineteise eest väljas ja natukene liiga suure suuga, hehe.
The post kas sa oled otsekohene või lihtsalt tõbras? appeared first on Mallukas.