Millal ma suureks kasvasin? Ei, ma ei mõtle siinkohal seda ekstra 15 kilo, mis kaalunumber mulle näitab (okei, ma vist liialdan, sest kui ma 15 kilo alla võtaks, kaaluks ma 47 kilo, mis oleks ehk liiga vähe :D). Ma mõtlen seda, et mul on mingisugused mõtted ja plaanid ja ideed, nagu ma teile aeg-ajalt siin ette söödan ja halan, et valida ei oska. Ega ma valinud siiani ei ole, siiani ei tea täpselt, mida tegema peaks ja mis õige oleks, aga kõik head plaanid tunduvad niiiii palju tööd olevat, et noh, ma ei ole kindel, kuidas ma selle kõigega peaks hakkama saama, et see on ju mingi suurte inimeste värk, aga mina olen mingi suva lambiants, midagi ma ei oska veel ja midagi ma ei tea.
Näiteks ma mõtlesin välja, et ei. Ei hakka see sügis ikka kooli minema. Vaatan, ehk saab järgmine aasta minna, siis kõik tited suuremad ja oleks vähe mugavam seda elu niimoodi korraldada. Lähen hoopis seda rada, et pühendan ennast taas rohkem pildistamisele. Tegin selle sammu ära, et ütlesin Järve stuudiole, et lõpetan lepingu (kolm kuud saan veel seda siiski kasutada, no worries) ja lähen esmaspäeval uut kohta vaatama.
Ütlen kohe ära, et ma näen uues kohas MEGA suurt potensiaali ja see on mingi poole suurem ka (sisehooviga!!), aga see on paras peldik ja selle korda tegemine oleks mega suur töö korda tuhat. Ma ei hakka ennast tegelikult isegi üles kütma, sest äkki see koht ikka ei sobi ja äkki ei saa asja, aga vähemalt see on kindel, et kuskile ma edasi liigun ja mingi suurema oma päris koha ma teen. Esimene stuudio ajas asja ära küll, aga hiljem selgus palju asju, mida alguses ei osanud märgata. Esiteks et üsna ebamugav sinna tulla, kolmas korrus, paras rännak sinna naistele, kes just sünnitanud. Käru kehv tassida. WC eraldi koridori peal jne. Uues kohas oleks kõik mugav ja kuna peaks ise suht nullist tegema, saakski teha täpselt nii, nagu mina tahan.
Eriti naljakas oli see, et ma olen seda kuulutust mitu päeva vahtinud ja alles täna sain aru, et see on konkreetselt sealsamas peatuses, kus ma olen enamuse oma elust elanud, õikal, meelespea peatuses. Me elasime kunagi seal ühes viiekordses, siis mu vanemad ostsid sinna tornmajja korteri ja siis kui ma aussist tulin, siis ma kolisin ka viiekordsesse, vanematekorterist pmst üle tee. Ja nüüd see stuudio on ka sealsamas.
Just kaks päeva tagasi mõtlesin, et kui see kõik on see, mida ma tegema pean, siis taevaiša, ole armaš, köhi märki. Kas see on märk?
Imelik on see ka, et ma võin kohati endas nii kindel olla ja mõelda, et suva, kõik on tegemise taga kinni, et ma saan kõigega hakkama. Siis teine osa minust mõtleb, et kas ikka saan? Blogimine on tore hobi küll ja tore, et see on aidanud meid laste beebiajal kõigil kodus olla suuremate rahaprobleemideta, aga ma ei saa ju eeldada, et ma terve elu muudkui käin ringi ja olen… Mallukas. See on ju üsna absurdne. Seega ma pean mõtlema tulevikule ja selliste oma päris asjade loomisele. No nagu raamat on päris asi, seda ma ju tegin ja sellega ma sain hakkama. Ja see on niiiii hästi vastu võetud, esimene tiraaž müüdi kohe ära ja teine pandi nüüd just müüki (kellel veel pole, siis kirjastuse lehelt saab!). Nii tore on näha, kuidas te tag’ite mind instas raamatupiltidel ära ja nii armas on ka see, et paar blogijat on raamatust juttu teinud, näiteks Liivi, Jane ja Jaanika.
Saates olen, aga mis pärisasi see ka on. Niisama mina kitsesid kuskil põlla peal taga ajamas ja kapsast istutamas. Endal tore käia ja teha, aga jällegi ei saa ma seda terve elu tegema jääda. Kellel nii palju kapsaid ikka vaja oleks? (Kui sa ei näinud viimast osa, siis ma seal panin selle feili, et ma arvasin, et kapsad maa all kasvavad. Saate teises pooleks nägin välja nagu kodutu hulgus mingil põhjusel- vaadata saab SIIT).
See kõik tekitab vahepeal sellise segaduse endas. Et ühest küljest mõnikord mind tänaval tuntakse ära ja sosistatakse ebaloomulikult kõva häälega, et “kle see on SEE ju!”, aga teisest küljest, kes ma ikka olen. Ei ole ma mingi tuntud näitleja, laulan nii hirmsa häälega, et kurdid inimesed paluvad vaikida, mingit modelli minust ei saa (kui keegi just parasjagu lotimodelli ei otsi) ja mingiks tähtsaks ärinaiseks ei ole mul ka lootust saada. Seega ma ju pean leidma midagi, mis mulle teha meeldib ja neid ongi täpselt kolm: kirjutada meeldib (ja kuigi ma kirjutan veits ühte raamatut, siis ma olen nii aeglane, kui kuupäeva kuklas pole, et jumal teab, millal see valmib), beebid ja sünd meeldivad ja pildistada meeldib. Seega proovingi nii, et arenen ehk veidi selles pildistamise maailmas ja siis vaatan edasi, mis mul teha annab.
Sest ma siiani ei tea, kelleks ma saada tahan, kui ma suureks saan!
Ärge seda juttu kuidagi kassimisena võtke, lihtsalt mingisugused küsimused minu enda sees, et kes ma olen ja kelleks ma saan ja mis minust saab ja kas ma olen üldse keegi, või olengi surmani see lambimutt männikult. Iial ei tea!
Kelleks te saada tahate, kui suureks saate? Kelleks ma saama peaks??
The post kas ma olen üldse keegi? appeared first on Mallukas.