Ma hakkasin mõtlema, et kui paljud teie seast üldse mäletavad mingisuguseid tegemisi koos vanematega? Okei, ma mäletan ala rannas käimisi ja mingisuguseid üritusi, kuhu mind kaasa võeti, aga no et hullult oleks mänginud emaga või meisterdanud koos või mingid sääraseid asju…no absull ei mäleta. Ja absull ei usu ka, et siis oleks hullu teemat tehtud sellest, sest kõik elasid nii.
Tänapäeval peab HEA lapsevanem ikka lapsega aovalgest südaööni koos olema, temaga kvaliteetaega veetma, arendama tema mõistust erinevate mängude ja harjutustega. Loomulikult ei tohi last kogu aeg õpetada, tuleb ka niisama mängida ja mürada, et laps ikka tunneks, et teda armastatakse. Last tuleb viia restoranidesse ja kohvikutesse, kindlasti ka teatrisse ja muuseumidesse, ega muidu saab lapsest kindlasti viimane mats.
Mul lihtsalt vahepeal tekib selline tunne, et kui ma teeksin kõiki neid asju, mida erinevate allikate põhjal lapsega kindlasti tegema peab, siis mul poleks konkreetselt absoluutselt mitte mingit oma aega ja mu elu keerlekski ainult laste ümber. Jah, siinkohal head emad ütleksid, et kui oled lapsed juba saanud, siis peabki elu nende ümber keerlema. Mõnele ehk sobibki selline ainult lastele pühendumine, tean isegi selliseid inimesi ja ma ei arva, et selles midagi halba oleks üldse. Lihtsalt mulle isiklikult ei sobi, sest mul ei ole seda püsivust ja kannatust ja enamasti on laste mängud nii igavad, et karju appi, haha. Õnneks Mari ja Lende vaikselt hakkavad omavahel ka mängima, et polegi mind sinna kampa alati enam nii palju vaja. Ainult nii palju pean tegema, et vahepeal pean neile käratama, et teineteist pole viisakas kägistada ja peksta ja näpistada.
Eelmise postituse kommentaaride põhjal tegin juba järelduse, et ma ilmselt olen üsna kehvake ema – kõik teised panevad oma lapsed voodisse ja need magavad nagu miškad. Ainult minu omad hakkavad öö saabudes marutõbiseid paaviane meenutama, kelle elueesmärgiks on kriisates karata ja hüpata ja 448474 korda pissil käia. Ja nüüd raudselt kõik ütlete, et issand muidugi ma naudin beebiga sada korda torni ehitamist ja muidugi ma naudin lastega meisterdamist, mis siis, et nad umbes 2 mintsa teevad kaasa ja siis su üksinda liimi ja kastanitega laua taha istuma jätavad nagu debiiliku. Ja otseloomulikult väisate te lastega alates teisest elukuust Kumu iga uut näitust ja teatris käivad lapsed juba ise bussiga Vanemuises parimaid tükke vaatamas alates sellest ajast kui nad neli olid.
Ma lihtsalt ei tea. Ma üritan oma elu kuidagi nii elada, et saaks omi asju teha ja lastele rõõmsat elu pakkuda, aga ma ehk tõesti ei ole kõige parem selles tänapäeva lapsevanemaks olemises. Ei teagi, kas sobin nii ka, või peaks kiirelt muuseumisse jooksma? Kahjuks vastust ei saa enne, kui lapsed suured on ja ise ütlevad, kas ma normaalne ema v mitte. Eile ütles Mari mulle igatahes, et ta kutsub mulle politsei, kui ma ei oska normaalselt käituda (ei viitsinud temaga ülakorrusele kaasa minna).
Oh well, elame-näeme.
Mulle tundub, et vanasti oli vähem pinget peal HEA ema olla, samas vanasti jäeti lapsi üksi koju ka, kui ise peole mindi, vähemalt mind küll 
Ise päris seda ei tahaks teha, tundub vähe ohtlik, aga tahaks mingi rahus lihtsalt olla ja elada ja kasvatada neid lapsi, ilma, et iga raamat ja artikkel ja kommentaar mega süümekat ei tekitaks, et nüüd keeran pekki need lapsed, sest ma ei tee seda või teist või kolmandat.
Blöö.
Täna lähme lastega mänguväljakule, aga raudselt see ka liiga labane meelelahutus
The post kas vanasti oli lihtsam? appeared first on Mallukas.