Kõik on ikka veel pausil. Ikka veel ei ole mul uut kaamerat (eile pandi küll Nikoni poolt teele, aga jõudvat Tallinna selle nädala teisel poolel millalgi), kuigi üks obje on kenasti ülemistes ootamas. Aga kuna objega üksi pole miskit teha, siis pole talle isegi veel järele läinud. Lähen siis, kui kaamera ka jõuab, mis seal ikka.
Käisin eile seda kohta õikal ka vaatamas, mille kohta ma “paras peldik” ütlesin. Ei eksinud. Oligi paras peldik, aga endiselt mega suure potensiaaliga. Kahjuks selgus seal, et mõne aasta jooksul on neil enivei plaanis see maja maha võtta ja üldse tahavad nad kohe võimalikult palju teenida. Mina tahtsin esimene aasta kommusid maksta ainult, sest korda tegemine võtaks kindlasti mitmeid ja mitmeid tuhandeid, mida oma taskust maksta oleks lamp. Eriti kummaliseks tegi mulle kogu asja omaniku tütre jutt, et kle loomulikult üür ikka iga aasta tõuseb, sest kinnisvaral nii praegu ongi, et ma lausa kaks aastat tegelenud kinnisvaraga ja ma tean küll. Nagu eee see on praegu paras peller, 350€ kuus sellegi eest küsida on minu meelest enam kui overkill. Ja et ma teen korda ja hakkan selle eest rohkem üüri maksma tundub ka vähe ebaaus.
Aga no eks näis, kui nad leiavad kellegi, kes seda pellerit pellerina tahavad üürida ja kohe maksta, siis jään ilmselt ilma. Aga kui nad ei leia, siis ehk õnnestub mul nad siiski ära rääkida ja teha mingi eriti solid leping ka nendega, sest ma tegelikult väga tahaks seda kohta, aga samas ei tahaks ka hiljem selliseid üllatusi, et ok tegid korda, kao naaksu nüüd. Paari päeva jooksul peaks teada saama, aga eks otsin samal ajal edasi. Kuskil peab ju see minu perfektne koht ka olema, eks?
Muudest asjadest nii palju, et laupäeval käisin sõbranna sünnal. Ta oli mega palju vaeva näinud ja enda korterist pmst klubi teinud – mega äge oli. Mina olen aga vana mutt, seega hakkasin Krissuga kell 11 koju liikuma. Kes mu instas on, see teab, aga räägin siin ka. Et Pihlaka tänaval sõidame ja äkki ma mingi, eeee, kas see on inimene, kes seal lamas v? Sõitsime tagasi ja kae perra, oligi. Pea verine, toidukotid laiali, püksid täis lastud, aga silmad pmst lahti, ainult väga kontaktivõimeline ta ei olnud. Kutsusime kohe kiirabi, aga selle peale üritas ta ennast püsti ajada ja “ära joosta”, sest tal polnud vist kiirabile huvi ennast letti laduda.
Üks külg minust oli nagu nojah, kuidagimoodi ta ju liigub ja äkki vinnab ennast ikka koju ära, et mis me ikka segame teda. Aga samas kiirabi pidi enivei kohe jõudma ja tal oli suur peahaav ja ma pigem kartsin, et pärast kukub veel uuesti poolel koduteel, sest ega ta ju ei öelnud, kus ta elab. Kõndisime tal siis järgi. Erilist pingutust see ei nõudnud, sest ta koperdas pmst aegluubis edasi. Mingi moment vaatas ta selja taga, et vaadata, kas me ikka tal kannul olema, kaotas tasakaalu ja kukkus lihtsalt räntsaki peaga vastu asfaldit. Nagu see oli NIII õudne, pea konkreetselt ragises vastu teed põrkudes ja peale seda hakkas ta nagu norsates hingama. Autokoolist mäletasin, et nii võib juhtuda õnnetuste korral, aga MIDA teha tuli? Külili panna? Mitte liigutada? Konkreetselt olin paanikas ja ei osanud midagi teha. Eriti õudne oli see, kui ta ühel hetkel lihtsalt lõpetas igasuguse hingamise. Õnneks siis jõudis kohe kiirabi ja ta kähises edasi, et vast said ta ikka elule aidatud.
Mina tundsin ennast aga pärast sitasti. Oleks võind lasta tal ennast äkki lihtsalt välja magada, siis poleks ta ju teist korda veel kukkunud ja … Ma ei tea. Arvatavasti KEEGI oleks ikka inimesele kiirabi kutsunud, eks? Eks?! Igatahes ma loodan, et tal saab kõik korda. Muuseas, iga kord kui ma näen vilkuritega kiirabi, siis ma alati oma peas mõtlen, et issand, ma loodan, et selle inimesega ikka korda saab ja et väga hull lugu pole #sendingpositivevibes 
.
The post life update appeared first on Mallukas.