Mul oli eile nii tore päev, algusest lõpuni. Mitte, et eilse päeva koristamises ja kraamimises midagi jube harukordset ja glamuurset oleks, aga tore ikka, kui aeg-ajalt saab ennast kätte võetud ja jälle natukene koristatud. Ma siin pakin usinalt kaste, et teisipäeval need MTÜ garderoobile üle anda. Tegelikult paar päeva tagasi andsin neile suure autotäie kraami, aga kuna ma pole veel koristamisega ülemise korruse juurde jõudnud, võin üsna kindlalt väita, et mul on vähemalt sama palju veel anda. See selleks.

Ühel hetkel sattusin oma meili lugema ja avastasin mingi paaritunnise aastalõpusooduka, kus müüdi ühte beebifotograafia online koolitust 299€ asemel vaid 70€ eest! Saate aru, ma nii napilt oleks selle paar päeva tagasi ostnud, aga ma mõtlesin, et ah, uuel aastal ostan, sest see mingi mega kiidetud ja olla täiega hea. No vot, hea et ei ostnud, sest nüüd sain selle nii palju odavamalt ja vaatasin kohe ühe esimese video sealt ära (koosneb 29st videost). Eks ma kunagi teen teile väikse kokkuvõtte ka, keda selline värk huvitab, et mida ma uut juurde õppisin.

Aga nüüd lähme päeva naela juurde. Nimelt passisin ma niisama arvutis, kui ühel hetkel juhtusin kogemata klõpsima ühel iseenda postitusel – sõprade arvustus Parole restoranist. Kell oli veel vähe, minul õhtusöök söömata… Tuligi mõte, et nonii, sinna mina täna lähen. Kuna eelmine õhtu oli Kardo peol käinud, siis tundus ainult aus, et mina võtan nüüd sõbranna kaasa ja lähen ka linna peale. Ma olin sõbrannale ükskord lubanud, et tänutäheks ühe teene eest, viin ma ta välja siis, kui ta seda kõige vähem oodata oskab. Nüüd oli see hetk käes – andsin talle aadressi ja ütlesin, et olgu ta kahe tunni pärast seal.

Mina kasutasin siis ka kohe juhust, et endale nägu pähe teha ja läksin rõõmsalt linna poole. Polnud ju kuid Tallinna kesklinnas üldse käinud ja no tavaliselt kui ka käin, siis ühes kolmest kohast: restoran Argentiina, Seafood Bar või Mehed Köögis. Peale eilselt pean ma kahjuks ütlema, et nendes kolmes kohas mind enam naljalt ei näe, sest ma ei kavatse enam mitte kuskil mujal käima hakata, kui Paroles. Sellest ägedamat kohta lihtsalt ei ole!!

Raske on seda sõnadesse panna, sest selle jaoks peab ikka ise kohal käinud olema, aga no põhimõtteliselt on nii, et söök on ideaalne. Ma pole näiteks üldse suur kaheksajalasõber, aga seal oli see lihtsalt imeline. Päris palju on menüüs mereande, mis on minu jaoks alati pluss, aga loomulikult on ka palju muud valikut, suht igale maitsele. Isegi burksi sain sealt Kardole koju toodud.

Mulle meeldis täiega, et alguses laulab lihtsalt üks tüüp, siis mõne aja pärast on nad kahekesti ja lõpuks mängib ja laulab terve bänd nii kaasahaaravat muusikat, et kisub reaalselt tantsule. Ma ei ole tegelikult üldse suurem asi tantsulõvi, aga no kogu aeg võttis jala tatsuma ja puusa nõksuma seal istudes, kuni ühel hetkel hakkas esinejatel meist ja kahmasid meid Maarjaga tantsima. Eriti feil, et ma olin just kahe suupoolega juustu ampsanud, seega üritasin ma seal leebelt naeratada ja tantsida (see oli suht selline aeglane armastuslaul ka veel) endal kilo juustu põses.

Lõpuks oli laval terve hunnik rahvast ja isegi omanik krahmas endale kitarri kätte ja tuli sinna muusikat kaasa tegema. See oligi üldse nii äge, et kogu see õhkkond ja vibe seal kohas oli ühtaegu hästi viisakas (avame uksed, aitame mantli selga jne), aga samal ajal tehti nalja, tantsiti, isegi ettekandjad vahepeal keerutasid seal jalga ja omanik käis mikriga ringi ja utsitas neid laulma. Nii lahe oli näha, kuidas kõik tundsid ennast vabalt, aga samas ei kadunud kordagi see teeninduse profesionaalsus.

omanik soolot tinistamas

Meil oli sama teenindaja, kes Kerlil ja teistel ka eelmine kord oli ja ma ei imesta, et nad teda spetsiaalselt taevani kiitsid. Tõesti mega äge ja positiivne naisterahvas, kellega sai õhtu lõpuks juba nalja visatud. Ma ausalt ei jõua ära kiita.

Kui keegi juhtub sealt kunagi mööda jalutama (see on kohe Butterfly kõrval), siis ärge heituge sellest, et sinna tundub sisse piiludes, et see on mingi mega fancy pancy koht, kuhu “lihtsal inimesel” asja pole. Hinnad on seal seinast seina ja kindlasti saab igaüks endale seal väikse roakese või klaasikese lubada, kui juba välja tuldud on. Tõesõna ütlen, et sellist meeleolu ja tralli ei ole mina mitte kuskil enne näinud.

Mina, omanik ja esineja, casual :D kõrvallaud tegi ka nendega pilti, ma ei tahtnud kehvem olla :D

Samas kui tantsimine nii väga ei huvita (nagu meie ka arvasime, et ei huvita, aga näed, seal me olime ja vihtusime:D), siis saab minna kõrvalruumidesse, kus on natukene vaiksem. Meile meeldis aga just seal elu sees olla, no nii äge. Rahvast muidugi eile väga palju polnud (öeldi ka, et nad on avatud olnud kaks ja pool kuud, aga nii vähe rahvast pole nad enne näinud), aga asi oli ehk selles, et täna ju vanaasta lõpp ja inimesed ehk linnast ära läinud või miskit. Meil polnud vahet, sest lõpuks oli nii, et inimesed hakkasid juba täiega omavahel suhtlema. Meie näiteks oma kõrvalllauaga.

See oli nii naljakas, et mu selja taga istuv mees kuidagi rabeles nii hooga, et lükkas oma käe mulle kaelusest sisse (selja tagant). Ta muidugi vabandas ette ja taha, ütles, et ta ei tea nüüd, kuhu ta käsi libises, ma ütlesin, et no pole hullu, peaasi, et mitte väga sügavale :D

No ja siis me kõik käisime koos tantsimas seal ja plaksutasime teineteisele ja puhusime juttu ja arutasin ühe mehega kõrvallauast, et siin on küll selline koht, et peaks vist oma sünna siin ikkagi pidama, et no POLE ju sellest lahedamat kohta maailmas olemas. Siis see mees ütles, et ta oli just sama asja mõelnud ja peab enda oma ka. Veel rääkisime selle seltskonnaga, et Parole on just selline koht, et kui juba korra tuled, siis jäädki käima. Ei imesta, sellist värki mujal ei ole.

Isegi külmad eestlased paneb tantsima ja lõbutsema! Ma tegin eile natukene videoklippe (ja laivi) ka, panin nad kõik kokku ja lisan siia ka, siis näete natukene videost ka, kuidas see kõik seal oli. Ega ma seal palju filminud, aga no raske on seda sõnadesse muidu panna ja isegi videos ei ole võimalik seda emotsiooni nii hästi edasi anda, et keda huvitab ja kes tahaks mõnikord mehega või sõpradega välja minna ja tõesti väga ägedat õhtut kogema, siis minge Parolesse, ilma naljata. Selline elamus, et ma kavatsen vist surmani iga ürituse ajal sinna ronida ja käsi südamel, mitte ükski koht ei ole mulle enne nii head muljet avaldanud. Seda on väääää-ääääga raske üle trumbata!

Ps! Kui ma laivi tegin, siis mingi mees kutsus mind keset seda kuskile välja istuma. Mind poldud mai tea…90 aastat keegi välja kutsunud, ma olin nii põnevil selle üle, et punastasin vist isegi natuke :D

Isegi jumal halastas mulle ja kuigi ma jõin päris mitu rummkoolat, ei olnud mul hommikul üldse nadi olla, vaid ma olen elurõõmu ja positiivset energiat ääreni täis.

*Ma ei teagi, kas ma peaksin ütlema, et tegemist on või ei ole reklaampostitusega, sest noh, mind teoorias sinna ju kutsuti, aga mind polnud Eestis, seega saatsin sõbrad. Eilne külaskäik oli minu enda algatusel ja ei mitte kellegi kutsel ja ühegi siin oleva positiivse sõna eest ei ole mulle ka sentigi makstud.

**Ma ei tea, mitu korda ma kasutasin lauset “mujal ei näe, mujalt ei ole, pole enne kohanud”, aga no tõesti. Käige seal ühe korra, öelge, et ei meeldinud ja ma vannun teile, et ma söön karulaane jenkat lauldes ära paari traksipükse.

Öeldakse, et kui sa lapsed saad, siis hakkab aeg justkui kiiremini liikuma. Tõsi ta on. Aastad lähevad muudkui siuh-siuh-siuh mööda. Umbes nagu kui sa autoga või bussiga sõites silmanurgast näed, kuidas elektripostid korraks mööda vihisevad, aga täpsemalt ei jõua neid vaadata, sest auto liigub ju edasi ja kohe tuleb uus elektripost ja uus ja uus ja uus. Mul on sama moodi aastatega, aga õnneks ma ikkagi proovin neist kinni hoida ja neid nii palju nautida, kui ma saan.

Vahepeal on selline õndsusetunne, nagu oleks saanud aja seisma jätta ja aeglaselt sisse-välja hingata. Näiteks kui ma teen oma “kiireid toimetusi arvutis” ja tuleb Mari, ning ütleb: “Mani tuleb nüüd kaissu”. Ja ma panen arvuti ära ja me oleme niimoodi, tema minu kaisus oma pikki koibi sülle mahutades. Siis me räägime juttu, arutame maailmaasju ja mõnikord laulame ja “teeme lolli”.

Lende on üldse selline väike pudilane, et tema veedaks enamuse oma elust nagunii minu külge klammerdudes, seega temaga on neid hetki natukene rohkem. Ta on lihtsalt selline nunnutaja, Mari ei olnud eriti selline, aga Lende ronib vist 50x päevas oma tõsiste toimetuste vahepeal mulle sülle, paneb pea õlale ja kallistab mind.

Need hetked lastega on lihtsalt nii ägedad ja toredad, et ma ei väsi kordamast – veel lapsi! Tooge mulle ainult veel! Mis siis, et nad mõnikord tahavad just öösel üleval olla. Ja mis siis, kui mõne peput on vaja pühkida just siis, kui sul endal süda paha on (ei, ma ei ole rase, ma toon näite Tenerife sellest päevast, kui mul sangriast mega paha oli, Kardo Lendega magas ja mina öökides ühe peput pühkisin :D). Ja mind ei heiduta isegi see, et kui mul ei oleks lapsi, siis ma saaks teha endale mõnusa vahuvanni imeliselt lõhnava vannipommiga, ilma, et keegi sinna sisse ei kargaks, vee alla puuksu laseks ja saatana kombel naeru pugistaks. Lush ja peer käivad nii kenasti kokku.

Aastate möödumisega muutub toredamaks ka see, et mulle tundub, et ma olen iga aastaga normaalsem inimene. Ma tahaks loota, et see tegelikult on kõikidel inimestel nii, aga kui ma mõtlen teinekord enda varasematele arvamustele ja väljaütlemistesse, siis tahaks endale küll mingi tahkema objektiga nuuti anda. Eile just sõbrannaga rääkisime sellest, et kui kellelegi midagi öelda, siis tuleks enne mõelda, kas sellel on mingit tolku ka, või on see miski lihtsalt sinu arvamus, mille ainukeseks “lõpptulemuseks” saab olema see, et see teine läheb kurva tujuga voodisse. Ma enamasti üritan nii mõelda ka, et kas mu arvamusel on üldse mingi POINT, või on see lihtsalt minu arvamus, mida ma saan sõprade ja perega arutada, ilma, et kedagi otseselt häbistada, kurvastada, maha teha.

Nii palju olen ma kuulnud, et Malluka blogi oli vanasti nii äge, ma olin vanasti nii otsekohene, ma olin vanasti nii aus, nii naljakas. Tegelikult olin ma enne lihtsalt palju mõtlematum ja selles suhtes loll, et ei saanud arugi, kui kaugele mu sõnad jõuda võivad ja mis kaalu need kellegi jaoks omada võivad. Ma tean, et kindlasti oli naljakas kellegi teise üle nalja visata ja rääkida, kui lollid ja piinlikud ja mida-kõike-veel nad on, sest noh, naer olla ju terviseks. Kindlasti leiab ka alati mõttekaaslaseid, kes sinuga koos naeravad ja kiidavadki, et issand, sa oled nii otsekohene, nii aus, nii tabav! Lugematu arv kordi olen ma seda teinud ja nüüd on mul nende kordade eest lihtsalt häbi. Kui mõelda, et mis eeskuju see näiteks mu lastele annab, see ongi see, mis lõpuks asjad perspektiivi paneb.

Kas ma tahan õpetada oma lastele, et kui te näete kedagi teistsugust, kelle olemusest või teguviisidest te aru ei saa, siis kõige parem lahendus on seda avalikult tänaval karjuda? Või näiteks tuhandetele blogida? Ei taha, sest teistele haiget tegemine ei ole mitte kunagi okei. Isegi kui enda sees on nii valus, et ainuõige variant tundub kellelegi haiget teha olevat. Ma tean, sest ma olen nii tundnud ja teinud ja ikka ei hakanud endal parem, ainult vastikum. Seega annaks nüüd taevaisa mulle nii palju kainet mõtlemist, et ma enda negatiivseid külge alati näha oskaks, et neid õigel ajal muuta. Ja kui muutmiseks liiga hilja – vabandada. See on absurde, kui palju oma elust olen ma mitte vabandanud, sest “piinlik” on, aga samal ajal haiget teha ei ole piinlik.

Seega olen jõudnud parimale lahenduseni – nalja võib teha ja puid võib alla panna, aga soovitatavalt iseendale :D Sest ise sa vähemalt tead, kus su piir on ja mis solvab või mis mitte. Õnneks olen ma piisavalt sooda ja udupea, et mul neid asju ikka aeg-ajalt juhtub, mille üle nalja visata, seega päris igavusse ma arvan, et te siin blogis vast surema ei pea!

Lisaks lastele on mind sellel teekonnal “enam-vähem adekvaatse täiskasvanud inimeseni” saamisel aidanud ka kõik teie. Kõik need kirjad, kommentaarid ja head sõnad on mind väga-väga palju aidanud. Samas on mind ka VÄGA palju aidanud negatiivsed kommentaarid. Ei.. mitte “vastik paks libu oled” stiilis üllitised, aga pigem sellised konstruktiivse kriitikaga kommentaarid, sest tõesti on alguses niimoodi, et ma võin mõelda, et issand jumal, mis sitta see inimene suust välja ajab, aga tegelikult hiljem mõistan, et eks mingi tõetera on seal sees olnud. Mitte küll alati, aga on selliseid juhtumeid olnud küll.

Ma toon suva näite – kui Mari oli väike 1-2 aastane, siis mulle kogu aeg kirjutati, et “kas sa ikka lapsega räägid piisavalt” ja see tundus mulle nii loll küsimus, sest no obv, et ega me siin vait nagu sukad ei istunud – ikka rääkisime lapsega. Nüüd, Lendega, näen ma, et me räägime temaga sada korda rohkem. Kohe päris ausalt. Muidugi siinkohal ei mängi rolli see, et nagu mind poleks huvitanud Mariga rääkimine, või et mul oleks suva olnud, aga kuna Mari ei näidanud ise mingit huvi üles, siis oli temaga justkui vähem rääkida või.. Noh, ma ei oska seletada. Lende aga juba jupp aega näitab iga asja peale näpuga ja isegi proovib järgi öelda sõnu, seega saabki temaga PALJU rohkem räägitud, sest ta reageerib ja tunneb huvi ja ei ole justkui apaatne. Ma ei väida ka, et kui ma siis väevõimuga oleks Mariga rohkem rääkinud, et kas siis oleks see kõne enne tulnud, laias laastus, mis vahet seal enam on.

Kuigi jah, ma pean tunnistama, et ma olen mõelnud küll, et ma olen Lendega justkui parem ema, kui Mariga. Imelik mõelda, et isegi kui Mari juba aastane oli, oli mul ikka veel IMELIK talle öelda, et tule emme juurde. Imelik oli enda kohta emme öelda. Pikalt! Miks? Seda ma ei tea, ei oska seletada. Igatahes tunnen ma aeg-ajalt süüd, et kui Lendele ma olen kohe full-on emme, siis Marile olen ma justkui paremaks emmeks kasvanud. Muidugi on see siiski parem, kui mitte midagi ja mineviku üle masetseda suurt pointi ei ole ka. Lihtsalt räägin teile, mida ma tunnen. Et aastatega tunnen ma, et ma tahangi kogu aeg lastega olla ja nendega koos teha ja toimetada ja olla ja õpetada ja rääkida ja nautida nendega koos nende vigureid ja nalju ja vingerpusse. Sest enne kui ma jõuan silmagi pilgutada on möödas 15 aastat ja toad on küll korras, kuid pole enam kedagi kodus, kes neid sassi ajada tahaks, sest lastel on omad huvid ja omad elud ja ainus mis ma siis teha saan, on meenutada, kui nad mulle ennast kaissu sättisid ja ma tundsin ennast kui maailma kõige armastatuim inimene. Ja maailma kõige rohkem armastust täis inimene.

Seega – olge alati lahked mulle oma mõtteid avaldama. Nii kaua, kuni see on viisakas ja argumenteeritud, võib see mulle vägagi kasulik ja vajalik olla, ning ma olen selle eest väga tänulik. Võib-olla mitte iga mõtte üle ja kindlasti mitte kohe, aga ehk ühel päeval. Võiiii siis ma lähen mega hüsteeriasse ja saadan persse teid või miskit :D Sorri kohe ette ära, kui see juhtuma peaks (ja no raudselt kunagi juhtub).

Ma olen alati mõelnud, et sellest hetkest, kui minust sai “Mallukas” suurenes see ring “minu inimestega” nii suureks, et ma poleks kunagi uskunud, et see nii suur olla võib. On nii palju kommentaatoreid, kelle nime nähes juba naeratus peale tuleb ja nii mitmed teie seast on mulle justkui tuttavaks saanud, sest kui mõelda kõiki teemasid, millest me siin rääkinud oleme, saan ma iga uue kommentaariga väikese killukese teie kohta jälle teada ja need killukesed on nii armsad mulle. Sest nii tihti ei leia ma “päris elus” seda inimest, kes mõistaks mind teatud hetkel, või oleks sama kogemusega, aga siit blogist leian ma selle inimese alati.

Ja ma olen teile nii tänulik, et te olete kõik minu inimesed, et persse, mul tuleb pisar natukene silma, aga ma nagu siiralt tahan teile ainult parimat ja kui teil on mure, siis kirjutage mulle ja kui teil on mingi suur rõõm, mis südamesse ära ei mahu, siis kirjutage ka, sest ma olen väga harjunud sellega, et mul on tuhandeid parimaid sõbrannasid, lihtsalt ma pole enamikke oma silmaga veel näinud :D

Te olete nii suure osast minu 2017. aastast ägedaks teinud ja ma tahaks loota, et mina teil ka, kasvõi natukene. Ja uueks aastaks meile kõigile ikka rohkem armastust, rohkem kannatust ja rohkem neid momente, kus me tunneme, et niiiii-iii hea on, et aeg justkui jääks seisma.

Ja et selle aasta viimane postitus kokku võtta, siis lobisege natsa kaasa, vastates kolmele küsimusele:

1. Kuidas teie Malluka blogisse sattusite?
2. Mis oli 2017 aasta kõige ägedam osa?
3. Mis oleks teie suurim soov 2018. aastaks?

Nagu te teate, siis täna sai alguse Teeme koos 2018 võistlus ja kui ma meie grupist lugesin, et Henry kavatseb täna oma esimese liigutamisringi kolmest ära teha, siis ei saanud ka mina kehvem olla. Ainult, et enne kui uksest välja minna, tuli hommikust ka süüa. Teate kui raske on nii elada, et pooled perest ärkavad kell 12 päeval… Ehk siis mina ja Mari oleme kuke ja koiduga üleval, kuni kõige suurem ja kõige väiksem ka luugid lahti teevad. Ei tasu vist mainidagi, et mõne mehe unegraafik on ikka omadega täitsa pees.

Ühesõnaga tegime Mariga koos mõnusa hommikusöögi  – Mari lemmik. Ei, mitte söömise mõttes, aga kokku segamise mõttes on ta alati rõõmus, kui meil omletiteoks läheb. Aga ega tühja kõhuga saa omletti teha, jõime tüdrukutega kõik omakeskis smuutit. Ma tean, et see on vist räme suhkrupomm ja parem oleks ise teha, blaablaa, aga see on nii hea!

Mari sai täna esmakordselt hakkama ka niimoodi muna katki löömisega, et pool elamist muna täis ei ole :D

Omleti juurde tegin salati ka – kurk, tomat, roheline jama, juustukuubikud, avokaado, sibul. Mmm!

Minu hommikusöök

Peale hommikusööki ajasime kargu alla, võtsime kõik majapidamisest kaasa ja läksime Lottega ühele ringkäigule. Me oleks isegi pikema tiiru teinud, aga Lende protesteerib peale Tenerifelt tulekut igasuguse õues olemise üle, nii vankris, kui ka kotis, seega ei julgenud me päris rabaradadele minna, sest sealt poleks saanud väga kiiresti koju, kui ühel mehel oleks eriti suur masendus peale tulnud.

Muidugi just enne koju jõudmist andis Lende alla ja jäi lihtsalt magama ära. Ei no tänks! :D

Igatahes esimene “treening” läks korda, sest vajaliku 45 mintsa asemel jalutasime tunnikese ja arvestades, et mulle oli veel lisaraskus külge seotud ja Mari kõndis teosammul, siis hea, et üldse midagi tehtud saime. Ainult kaks korda veel vaja mingi liigutamine välja mõelda ja siis saan ma ka öelda, et selle nädala eesmärk saab täidetud. Salateid teen ma nagunii iga päev, see osa mulle katsumuseks ei ole.

Motist räägitud, nüüd tutist ka. Nimelt pean ma homme mitte ühele, vaid kahele inimesele oma alumist korrust lehvitama. Nimelt olen ma täpselt tunnise vahega endale pannud nii depilatsiooni, kui ka güneka aja. Otse depist pean jooksma günekoloogi juurde, kes kontrollib üle, kas mu spiraal sedapuhku ikka sees püsib, või kavatseb see ka kuskile rändama minna. Ainuke asi on see, et… ma käisin viimati depis enne pulmi ja ma ei mäleta, kuidas see käib. Kas ma pean mingi… eeelkasima ennast natukene? Et nagu enne kui koristaja tuleb, siis koristad ikka ise ka tube, et koristaja ei vaataks, milline räpane siga sa oled? Kas ma peaks natukene… hekki piirama?

Kodukal oli kirjas, et läheb 45 min, aga mõtle kui mark, kui ta sinna alla vaatab, võtab oma walkie-talkie ja ütleb “we need backup” ja siis hakkab see motiveeriv trennimuusika, kus on näha, kuidas 10 naist elu eest muudkui sheivivad ja higi lendab ja karvatuustid vedelevad siin-seal ja vahepeal nad teevad lõunapausi ja väsinumad vahetatakse välja siis saja aasta pärast mais on nad sellega ühel pool.

Või no äkki ta lihtsalt ütleb, et oh shit sõbrake, 45 mintsaga ei jõua ma ennast nii palju kokkugi võtta, et laost vajalik tünnitäis vaha tuua.

Igatahes loodame, et ma homme seal depilatsioonis hakkama saan ja veel güneka juurde ka jõuan. Vähemalt teisele kohtumisele minnes olen kasitud AF.

Korra aastas satun ma ikka horoskoopi lugema. Tavaliselt on selleks Mangi horoskoop, aga MIKS ma seda loen, jääb mulle arusaamatuks, sest horoskoobid tunduvad mulle sama usutavad, kui heronarkar, kes lubab, et järgmise kuu palga eest ostab ta endale heroiini asemel baleriinisussid ja pange paska.

Sõbranna just täna naeris, et tal vanaema oli üks aasta jaanuaris endale uue teleka ostnud, sest oli kuskilt horoskoobist lugenud, et just aasta algus on parim aeg suurte väljaminekute tegemiseks ja just siis ostetud asjadel pidada olema kõige pikem eluiga. Vanaemal oli maru hea meel, lõpuks ometi olid tähed talle öelnud, et aeg on uue teleka jaoks küps. Vanal pilt kogu aeg värises ja vahepeal kadus heli ka ära. Rahagi oli sukasääres ammu olemas, aga kuna tegemist ikka kalli kaubaga, oli ta vanaema pikalt vaaginud ja sooduspakkumistel pilku peal hoidnud. Peale horoka lugemist helistaski ta aga mu sõbrnna isale ja palus linnast uus pill tuua, luges täpselt ette, et kust poest ja mis hinnaga, et ikka õige saaks. Läkski ta poeg poodi, ostis teleka ära ja veel sama õhtu viis oma emale koju ja ühendas ära ka.

Ja veel samal õhtul hüppas kass, kes muidu oli vana teleka suure “tagumiku” peal külitama, uue teleka maha sodiks.

“Ju siis ostsin ikka liiga hilja!” kirus vanaema ennast maapõhja. “Oleks pidanud kohe esimesel ostma…”.

Igatahes jah, minul sellesse hookus-pookusesse erilist usku ei ole. Kuidas peaks mingi habemega vanamees teadma, mis minuga uuel aastal juhtub? Ja kuna tähtkujusid on 12, siis kuidas oleks loogiline, et maailmas on 12 gruppi inimesi ja igaühel neist on sarnane uus aasta? Muidugi lisaks tavalistele kalad-kaalud-ambrid, on ju veel need looma-aastad ja neel on veel omakorda omad horoskoobid ja no takkatipuks nägin ma telekas, kuidas see põhi horoskoobitädi rääkis, et loomadele on ka horoskoobid ja tema näiteks nuputas välja oma kassi uue aasta horoskoobi ja sellest sai ta teada, et ta kass on uuel aastal aktiivsem kui enne.

Muidugi ma vabandan kohe ette ära, kes olid juba selle aasta horokaid lugenud ja veendunud, et neid ootavad rahamäed, või veelgi ootamatum “lood uusi tutvusi”. Samas lohutan neid, kes kehva horoka said, sest olgem ausad, see on mingi random inimeste random väljamõeldis :D Täitsa huvitav, kuidas nii paljud neid loevad ja usuvad. Ma tööl pidin ükskord nädal aega horokat kirjutanud, sest keegi teine ei viitsinud  – see oli MEGA TÜÜTU JA IGAV!

Igatahes mõtlesin ma täna teha sama värki, mida ma 2015 aastal juba teinud olen – võtan Mangi eelmise aasta horoskoobi ja vaatan kui palju Mangi käojaanist huupi täppi läks. Kuna “ei läind täppi” oleks vist muidu iga teise sõna taga, siis ma teen punaseks, mis vähegi natukenegi läks.

KALAD
20.02.–20.03.

Aeg vaimselt areneda

Kalad on uuel aastal väga huvitatud endale materiaalse vundamendi loomisest, täpsemini – selle valmis saamisest, sest tööga ses suunas alustas ta juba varem. Põhiline, miks need tegemised venima on jäänud, seisneb rahapuuduses. Muidugi, päris rahata ta just pole, sest riigiteenistuses olles saab üle keskmise palka, rääkimata sellest, kui ta on firma juht. Kalad ehitavad üles nii oma isiklikku kodu kui ka parteid või kollektiivi. Sellele viitab Saturn, mis on maaelu ja ehitamise planeet. Ma kohe ütlen, et ma ei saa aru, mis “poliitikute eri” see eelmise aasta horokas oli, aga noh, ma pean tunnistama, et ma ju tõesti tahtsin majale VUNDAMENDI soojustust. 

Kalad jagavad oma elu linna ja maa vahel. Olles linnapea või riigimees, peab mõtlema kogu linna või riigi peale, aga ka siin ei jätku raha kõigeks.

Pluuto Kaljukitses tunnistab, et Kaladel on sõpru militaarsüsteemis ja mõnel isegi salapolitseis. Nii et nad ei kindlusta end ainult materiaalselt, vaid ka taktikaliselt, kuna on huvitatud karjääriredelil kõrgemale pulgale jõudmisest. Selleks on vaja sõpru, kes aitaksid tõusta pjedestaalile.

Kalad on märk, kes kõige teravamalt tajub kaose tähendust universumis ja aeg-ajalt võib seda tunda ka omal nahal: hakkab jooma, aga kui ärkab ja kaineneb, kogeb ilmutust ning kukub hardalt põlvili aukartuses taevavägede ees. Teatavasti ka prohvet elab ametlikust süsteemist väljaspool.

Kalad püüavad nüüd luua tugevamat sidet maaga või riigisüsteemiga, suundudes tööle prokuratuuri või salapolitseisse. Mõni läheb tööle ehitusse, andekamatest saavad arhitektid ja skulptorid, kes loovad ilusaid vorme, korrastatud maailma, mille kõrgeim tase on sakraalarhitektuur.

Jaanuar tõotab tulla huvitav ja seltskondlik. Kalad on igale peole oodatud, sest neis nähakse tulevast tähtsat ametnikku. Nende auras on midagi salapärast ja külgetõmbavat, seetõttu tõmbavad nad hästi ligi vastassugu, kelle tõttu tuleb ka suuri rahalisi väljaminekuid. Ma olen üsna kindel, et ei kutsutud mind kuskile üritusele :D

Kuu lõpus alates 24. kuupäevast on näha tervise halvenemist ja üleväsimust, seetõttu tööd jäävad seisma. Suuri rahalisi väljaminekuid tuleb veelgi, ja kuigi kodus on tehtud uhke remont, head elu see ei võimalda. Kodus ehitasime uue ahju mingi hetk küll, ei tea, kas see “uhke remont” oli. Suuri väljaminekuid ei olnud. 

Veebruaris jätkub üldsuse huvi Kalade vastu, kusjuures ka tähtsatel kohtadel olevatelt inimestelt. Pakutakse uut töökohta, uusi projekte või paremaid teenimisvõimalusi. Kahjuks Kalad ise pole heas vormis – on pooltõbised või muidu apaatsed. Tuleks hoiduda rahvarikastest kohtadest, et mitte mõnda viirusesse nakatuda. Aga nõrgenenud organismi võib ka lihtne külmetus tungida. Ei pakutud midagi, tõbine ei olnud, apaatne ka vast mitte. 

Veebruari esimesel poolel ei tasuks pangalt laenu võtta – läheb raskeks tagasi maksta. Kuu teisel poolel alates 19. kuupäevast muutuvad nad enesetunde tugevnedes sotsiaalsemaks. Ajavahemik 21.–23. veebruarini näitab konflikte. Tundub, et nad peavad vajalikuks kedagi õpetada. Ei.

Märtsis tunnevad Kalad end heas vormis olevat nii füüsiliselt kui hingeliselt, energiat on rohkem. Nad on nüüd võimelised juhtimisohjad enda kätte haarama ja ka teistele tööd organiseerima. Intuitsioon töötab hästi ja nad oskavad raha õigesse kohta paigutada. Sealjuures ei tohi unustada oma ehitajatele palka õigel ajal välja maksta. Kui Kalad ise tööd teevad, siis küsivad suuri honorare. Ei.

Mingid arusaamatused alluvate või kolleegidega võivad ette tulla 20.–22. märtsini. Ka 28. kuupäev näitab suuri pingeid tööl. Ei.

Aprilli esimene pool kerge ei ole. Kinnisvaraga seotud asjaajamised ei edene ladusalt: remont on valesti tehtud, naabritel lagi lekib, krohv on laest maha kukkunud – asi võib minna kohtusse. Igatahes mingeid täiendavaid väljamakseid tuleb sel kuul teha. Ei. 

Kuu algul pole soovitatav teha suuremaid sisseoste – pärast tuleb kahetseda, sest asi polnud välja käidud raha väärt. 19. kuupäevast algab parem aeg, kokkuleppeid võib uskuda, sest need on realistlikumad. Naabrid rahunevad ja sugulastelt võib abi saada.

Mai tuleb suuremas osas hea kuu. Kõik ettevõtmised, mis eelmisel kuul jäid toppama, saab nüüd uuesti käima lükata ja ka lõpetada. Mais on eriti suur abi sõpradest, kes tõmbavad neid kaasa oma ettevõtmistesse, mis loob võimaluse uuteks sissetulekuallikateks. Lisa sissetulekuallikaid ei tekkinud.

Sageneb kirjavahetus kaugemal elavate mõttekaaslastega, võimalik on välisreis ja lühemad sõidud siia-sinna. Avalikud esinemised tõs­tavad autoriteeti. Kaladel on võime tõmmata oma meeskonda uusi inimesi, et saavutada ärilisi või poliitilisi eesmärke. Omg, ma käisin küll mais Kreekas!

25. maist kuu lõpuni on arusaamatusi maksuameti, raamatupidamise või muu paberimajandusega. Juunis tahaks rohkem pühenduda perele ja kodustele asjadele, kolida linnast maale. Küllap see ka õnnestub, kuid välised olud ei luba jääda ainult perekonna rüppe. Ühiskonnas, poliitikas ja isegi äriringkondades käärib ning 13.–23. juunini satuvad Kalad intensiivsete sündmuste keerisesse.

Juuli esimesed kümme päeva on üsna rahutud, see on enamjaolt eelmise kuu sündmuste järelkaja. Nad jäävad jälle opositsiooni, olgu poliitikas või maailmavaates. Sellest pole häda, pigem tõuseb nende autoriteet ja kunagi tuleb ka võit. Igatahes Kalade kuulsus sel kuul kasvab ja tunnustust tuleb juurde.

Juulis on loomevõimed ja elujõud suuremad kui eelmisel kuul ning seetõttu on nad läbilöögivõimelisemad ja isegi agressiivsed. Seda eriti kuu esimesel poolel, kus nad võivad osaleda militaarõppustel või raudtee ehitamise vastases aktsioonis. 21. juulist algab rahulikum eluperiood.

Augustis pööravad nad rohkem tähelepanu tööasjadele, ja seda mitmel rindel – nii kodustesse töödesse, lastehoidmisse kui ka oma ettevõtte päevapoliitikasse süvenemisega. Kuu algul ei kulge asjad pahanduste ja riiuta, sest alluvad või kolleegid on lohakad või venitavad asjaajamistega. Olles ise heas vormis, on Kalad nõus suurema osa töödest enda kanda võtma.

Alates 17. augustist kuni kuu lõpuni on nad romantiliste suhete lainel. Noored ja vallalised leiavad oma teise poole, või kui see juhtus juba aasta esimesel poolel, siis nüüd teevad nad abieluettepaneku. Juba abielus Kalad lähevad aga perega metsa marju korjama. Igal juhul on see rohkem tunnete kui mõistuse järgi elamise aeg.

September toob Kalad reaalsusse tagasi, sellele aitavad kaasa kolleegid või sõbrad, pakkudes osalemist head sissetulekut tõotavates projektides. Võimalusi tuleb palju, mistõttu Kalad vajavad aega süvenemiseks, seda enam et eelmise kuu kõrge temperatuuriga tunded pole veel maha jahtunud. Nii mõnigi on otsustanud oma abielu registreerida septembris. Õnneks on Kalad heas vormis, mis võimaldab kõigega hakkama saada. Nali on Mangi kulul, ma pole üldse heas vormis. Või on see nali nüüd minu kulul?

Kuu viimane nädal toob aga mõttetuid väljaminekuid, näiteks liiklustrahvi näol. Never pole saanud liiklustrahvi. Muidugi ma pean tunnistama, et mul mõttetuid väljaminekuid on ka raudselt terve aasta jooksul omajagu olnud. 

Oktoober pole kahjuks nii hea. Siin võib jätkuda eelmise kuu lõpul alguse saanud ebameeldivuste jada. Mingid tüübid on otsustanud kärbsest elevandi teha ja sellega neilt suuremaid rahasummasid välja nõuda. See võib olla seotud päranduse, aga ka ehitustegevusega, mil materjalide eest küsitakse rohkem raha, kui need väärt on. Ahjaa, ma sain maja soojustus+fassaad pakkumise 40 000 euri :D 

Juhul kui selle tähemärgi esindaja on jurist või kohtunik (nagu neid Kalade seas palju on), saavad nad endale klientideks kahtlasi tüüpe. See kuu nõuab ettevaatust võõraste inimestega läbikäimisel. Õhtul hilja on parem üksi tänaval mitte liikuda. Olud paranevad alates 23. oktoobrist.

November võimaldab saavutusi eri eluvaldkondades. See on kuu, mil nad tõmbavad ligi ilusaid ja tarku, intuitsioon töötab selgemalt. Suureneb huvi vaimsete eluväärtuste vastu, nad hakkavad osalema joogatrennis või paravõimete arendamise kursustel, külastavad sagedamini näiteks tao-keskust.

Nii mõnedki avastavad endas ekstrasensoorsed võimed või lihtsalt suhtlevad rohkem selliste inimestega. Mõni uurib maailma religioone. Sellist laadi tegevus annab Kaladele erilise aura, mis tõmbab ligi samade püüdlustega inimesi ja neil on võimalik astuda mõttekaaslaste gruppi.

See kuu võib olla aasta teise poole parim, kus valgustatust ja õnnelikke läbielamisi on rohkem kui eelmistel kuudel.

Detsembris saavad nad jätkata oma edukat vaimset arenemist, mis novembris hea hoo sisse sai. Samas tuleb võimalusi rohkem reisida, esineda, tutvustada oma vaateid teistele, näiteks ka seminaride korraldamisega välismaal. Kalad leiavad oma vaadetele toetajaid, tuleb juurde noori fänne, kes nende talenti austavad.

Paraku võivad hobidega tegelemise tõttu jääda töökohustused unarusse. Võimalik, et nad üldse lahkuvad senisest töökohast või ametist, et täielikult pühenduda vaimsetele asjadele. Psüühikale võib aasta viimane kuu olla üsna kurnav, kuid hingeliselt on nad rõõmsad, sest näevad oma pingutustel mõtet.

***

Ma küll ei ole suuremat sorti “tähtpäevataja”, aga kuna Mari täna esimest korda üle poole aasta lasteaias käis, siis mõtlesin ma enne Järvelt läbi joostes, et kuna mul kotis veel täpselt parajalt Apollo kinkekaid üle oli, et siis ostaks talle mingi väikse kingituse. (Ahjaa, sellega meenus praegu, et ma pidin ju Väike Jänku aastatellimuse välja loosima ja selle võitis kaunis daame e-mailiga krista86@hot.ee. Pliis kirjuta mulle!).

Raamatuid on tal maa ja ilm, paar lauamängu ka, mis talle eakohased, lisaks oli poes veel palju VÄGA imelikke mänge, mis olid peeru ja sitaga seotud. Lõpus rehmasin käega ja ostsin vana hea plastiliini. Ma ise kujutasin ette, et ma lähen Marile lasteaeda järgi ja ta on oma silmad peast välja nutnud, kargab mulle dramaatiliselt kaela ja nõuab koju viimist, et siis on hea kingitus välja kraamida ja last vähe lohutada.

No vot. Läksin mina kohale, Mari viipas mulle korraks tervituseks ja kadus siis mängutuppa tagasi. Vot sulle itkevat last, tutkit. Lõpuks kulus plastiliinikarp hoopis selleks ära, et teda koju meelitada, niiet asja ette läks ta sellegipoolest. Marile meeldis lasteaias nii väga, et on terve õhtu rääkinud, et “varsti jälle aeda!” ja vaikselt jalanõusid jalga pannud, et äkki ometi viidakse siis.

Valisin talle mingisuguse, mida tal enne polnud. Kalad ja kolm värvi.

Näitasin Marile, kuidas krabitemplit teha. Nagu näha, on Mari amazed :D

Mul on nende plastiliinidega tegelikult üsna kahetised tunded. Ühest küljest meeldib lastele täiega seda näppida ja see on peenmotoorikale väga hea, eksole. Mis aga ei ole väga hea on see, et isegi kui ma mängin lapsega koos, siis müstilisel viisil suudab ta sekundiga a) kõik värvid kokku pruuniks massiks mökerdada, b) igale poole plastiliini ajada, nii et minu sokitallad ja Lende pihud on seda täis.

Lotte nagu mõtleks: “Issand, kui ta selle vaiba sisse hõõrub, ei saa me seda kunagi välja!”

Lende pingsalt juurdlemas, mis kuramuse mass see on.

Üldse in Play Doh samal pulgal selle kineetilise liivaga – lastel on maru tore ja vanemad lihtsalt kannatavad ja koristavad, kuni enam ei suuda ja selle koristamise käigus kirudes prügikasti loobivad. Kuni jälle uue ostavad, sest noh. Lapsel on ju maru tore…

Kui kellelgi on vihjeid, kuidas tema oma lapsed nende kahe asjaga niimoodi mängima saab, et maa ja ilm pärast igast jama täis ei oleks, siis olen üks suur kõrv!

Ma juba mitu päeva löön käsi kokku, et küll inimesi kogu aeg midagi ärritab ja häirib. Kord on selleks väike Oliver, kes “maja kerjas”, või hoopiski Oliveri ema, kes “last tsirkuseahvina kohtleb”. Muidugi ei tasu ka ära unustada kohutavalt jubedat ja piinlikku hetke, kui uusaastaööl peale presidendi kõne ei lastudki hümni!

Küll on minu elu lihtne – ei vaadanud mina seda hiiglaste saadet, ei tea mina üldse, kui armas või meelt lahutav see Oliver oli (arvestades, et ta on juttude järgi humoorikas väike poiss, siis kujutan kenasti ette, üle vaatama hakata ei viitsi) aga no mul ei saaks olla rohkem ükskõik, kas ta ema tolle palve tegi või mitte. Võib-olla saan mina tema loogikast lihtsalt liiga hästi aru – ta vaatas, et fänne nagu on, tunduvad ju kaasa elavat, miks siis küsida ei võiks. Loogiline oleks eeldada, et kes tahab, see annab, kes ei taha see ei anna. Muidugi, olgem ausad, selle loogika tõttu kutsuti mind hea kaks aastat staarkerjuseks, sest kui mul kunagi läpakas katki läks (mingi 4 aastat tagasi), siis lugejad annetasid mulle paarsada euri. Täitsa ise küsisin. Ütlesin, et arvuti läks katki ja kes tahab, aidake uus osta.

Mul vist toona ei olnud ka eriti seda rahanatukest, ega ma muidu küsima poleks hakanud. Raha sain päevaga kokku ja uue arvuti sain selle eest kenasti kätte. Ma olin ikka super õnnelik. Mäletan, et üks naine kandis 50€ ja see tundus mulle nii kohutavalt suur summa, et ma pidin talle üle kirjutama, et veenduda, et ta kogemata ühte nulli otsa ei pannud oma kandele.

Olid ajad.

Vaatasin praegu isegi järele, et see sündis 2013 aasta novembris. Mari oli siis kuu ajane. Jumal tänatud, et ma seal postituses last ei maininud, see oleks asjad äkki kümme korda hullemaks ajanud :D Aga praegu on neid kommentaare nii naljakas lugeda, säh, kes tahab, lugege ise. Oih, hõiskasin enne õhtut, ikka on ära mainitud, et lapsega äri teen:

Niiet jah, võib-olla ma sellest Oliveri ja ta ema skandaalist aru ei saagi, sest ma olen ise samasugune kerjus ja mul polegi sellest vaja aru saada. Igatahes on maru naljakas näha, kuidas inimesed sellest nii hüsteerias on, nagu Oliveri ema oleks neile ukse taha tulnud ja haluga piki pead tagudes raha nõudnud.

Kuigi jah, kui head elutingimused on olemas, siis ma ka pigem ei annetaks. Aga see tähendakski seda, et loen palvet, kehitan õlgu, ei anneta ja elan edasi. Mitte loen abipalvet, hüsteeritsen mitu päeva netis ja siis elan edasi.

See hümni värk on mulle veel arusaamatum. No ei lastud hümni peale presidendi kõnet, mis siis? Ma saan aru, et vabariigi aastapäev oleks, et hümni puudumine selle kohe nadimaks muudaks. Aga vana aasta õhtu? Mis teha tahtsite selle hümni saatel? Või ei, see mind isegi ei huvita. Huvitab pigem see, et mis inimestel endal pole ÜHTEGI vahendit kodus, kust hümni kuulata, kui nii suur hümnikas (hümni isu) peal on. Ja no kui tõesti netti pole, siis nii suurtel hümnifännidel võiks ju vähemalt olla mingi mõnus kassett, mis algusest lõpuni ainult hümni lõõritab. Ja no kui SEDA ka ei ole, siis oleksid need hümnifännid võinud lihtsalt suu lahti teha ja ise laulda nii kuidas torust tulnud oleks.

Ja polekski üldse vaja jälle kuskil mööda netti ahastada, et mul on uus aasta persses, ei kuulnudki aastavahetuse esimestel sekunditel hümni.

Teate, mis on PÄRIS mured? Päris mured on need, kus üks mure loob teise mure ja teine mure loob kolmanda mure ja kolmas neljanda ja nii edasi. Elust enesest: Lende unerežiim on täiesti mööda. Ükskõik, mis ajal me teda ei ärataks või magama paneks, 21-24 vahemikus avab ta silmad ja on üleval. Tuiab tähtsa näoga mööda elamist, nagu turist, kellel on vaja kõik ära näha, enne kui hotelli tagasi minema peab.

Sellega kaasneb see, et ma ei saa vaadata enda äsjasoetatud koolitusi beebifotograafiast (ja mul on neid kaks erinevat, ehk siis 20 tunni jagu materjali!) ja lisaks ei saa ma Kardoga mingit kahekesti aega veeta, kui siin üks imik punnis silmadega meie poole kõõritab ja rosinaid mugides sülle tahab.

See omakorda viib selleni, et meie suhe Kardoga sureb ja kümne aasta pärast ei mäleta me viimast korda, millal me üldse teineteisega rohkem kui ühe lause päevas vahetasime, mis poleks lastega seotud ja üheteist aasta pärast jätab ta mu maha, sest leiab endale uue naise, kellel on aega temaga koos Stranger Thingsi vaadata ja kudrutada.

Selle peale võtan mina masendununa veel 100 kilo juurde ja kuna ma ei saanud neid koolitusi vaadata, siis fotograafi ametist võin ma ainult und näha ja ainuke variant raha teenida saab mul olema see, et ma pean tegema veebilehe, kus ma raha ees videodes terve tordi ära söön või bikiinides olles ennast õliga kokku hõõrun. (See on päriselt ka thing!). Teine variant oleks kasutatud alukaid müüa, aga te kõik teate, et selles äris olen ma juba hävinud (loe äpardunud truspariärist siit), nii et jään selle 200 kilosena raha eest netis koogi söömise peale.

Kui te ei taha mulle sellist tulevikku, siis palun kandke mulle hümni lauldes 300€  öelge mulle, mis sellel Lendel viga olla võib, et ta IGA õhtu sellist pulli korraldab. See on reaalselt varsti juba kaks nädalat nii olnud ja kui ma alguses arvasin, et tegemist on ajavahe ja muu säärasega, siis praeguseks peaks see nagu ju üle olema läinud ja inimene võiks magada nagu ristirahvale kohane, mitte siin keset ööd mööda maja töllerdada.

Pidin tervisetõendi saamiseks digiloos mingisugused paberid ära täitma, mistõttu jäin seal pärast veel ringi vaatama. Mida kõike on võimalik sealt põnevat leida. Näiteks seda, et ma olen elus kaks korda haiglas olnud, mõlemal korral ühe päeva, Mõlemad korrad siis, kui ma sünnitasin.

Päris palju fakte on seal sünniepikriisides, mida muidu ei mäletaks.

Näiteks see, et Mari sünnitades läksin ma haiglasse 19.18 ja Mari sündis 22:53. Ma ise arvasin, et see kestis tunduvalt vähem, aga kui aus olla, siis on mul Mari sünnist ainult meeles, et see oli kohutavalt valus ja õudne ja kohutav ja eelkõige ropsimaajav. Väga suur oli mu üllatus epikriisist lugeda, et mul oli siis esimese astme lahkliharebend. Kuidas see võimalik on? Mind õmmeldi küll, aga ma hüppasin kolm päeva hiljem Mariga fitnesspallil. Huvitav, miks keegi mulle ei maininud, et mul mingi massiivne lahkliharebend on? Aga noh, ju siis ma ei pand ise tähele ja polnud oluline või nii…

Ma mäletan, et ma küsisin, kas ma koju tohiks minna, nad ütlesid, et no ok mine, aga enne kindlasti vaatame imetamistehnika üle ja näitame, kuidas õigem oleks teda rinnale panna. Vaatan, et kenasti kirjas ka, aga kui te arvate, et keegi seda tegi, siis eksite küll siiralt :D Lihtsalt ühel hetkel öeldi, et tavai, umbes kell kolm võid ära minna ja nagu paberitest näha, siis 11. 10 kell 15.30 läksingi ma Mariga kenasti koju.

Hehe, vaadake vaid seda tattnokast Kardot ja Marikest, kes juba üsast välja karates ühe silmaga kavalalt ringi piilus.

Lende sünnitusest on juttu palju rohkem. Ma ei tea, kas vanasti ei pandud selliseid asju lihtsalt kirja (hehe, vanasti, 4a tagasi), või oli nüüd midagi viga, et nad iga sammu üles kirjutasid, aga ega ma aru suuremat ei saa enivei. Seda sain, et haiglasse läksin 16:14 ja Lents sündis 18:44 ehk siis täpselt kaks ja pool tundi võttis see pull aega.

Ma ei tea, misasi see konservatiivne sünnitusplaan oli, mis mul kaasas oli ja samuti olen ma segaduses, et mis pagan on iseeneslik sünnitus? Et… ise hakkas sündima? Kas nad enamuses kõik ei hakka ise sündima? Selles suhtes, et … Mariga igatahes sellist lauset kirjas ei olnud, selle pärast tundub imelik, sest no mõlemad sündisid ju üsna ise (kuigi mina pidin kogu pressimise ära tegema). Ja haha, see “KASUTATUD RAVIMID: eitab” kõlab nagu “Rauuuuuudselt kasutab, aga noh, eitab, raisk!”.

Veel huvitav fakt, mis ma leidsin: Lende sünnitamine läks haigekassale maksma 939 eurot. Mari andmeid pole (alates 2015 on olemas, kõik perearstil käigud ja värgid).

Ma ei mäletanudki, et Lende 38 nädalal sündis muuseas, ma arvasin, et nad mul mõlemad 39 sündinud. Vot kuidas aeg lendab, ei tohi siin meenutada midagi, sest nüüd ma mõtlen, et issand, sünnitada on nii lebo, asi see kaks ja pool tundi kannatada (ja kui vaadata, et ma iga sünnitus poole kiiremini hakkama saan, siis kolmanda saaks raudselt tunniga :D) ja ma pean lõpetama sellest mõtlemise, sest muidu ma lähen Kardo pükse alla sikutama, et kle pliiiiiiiiiiis, ma tahan veel beebit. Üldiselt ta vist muidu selle püksikiskumise vastu ei oleks, aga sellise jutu peale jookseks ta kohe särgiväel Männiku metsa ja jääks sinna vähemalt nädalaks, kuni mul kahe lapsega üksi tegeledes mõistus pähe tuleks.

Aga jah, huvitav, millal ma kolmandat korda rasedaks jään? Ja neljandat. Ja viiendat :D (Kardo, ära loe seda lauset!).

Ma koukisin nüüd oma Google Analyticu lahti ja võtsin sealt TOP 10 välja. Paraku panin ma GA peale alles 10. aprill, seega ma päris täpset aasta statistikat ei tea, aga selline pooltäpne TOP 10 on siin. Endale oli ka üllatav, aga ega ma midagi muud pakkuda ka poleks osanud, et mis see top olla võiks.

1. Lugu sellest, kuidas ma spiraali sain. Paistab, et Eesti naist huvitab ikka väga see spiraalimajandus. Ja eriti meeldib neile lugeda, kuidas ma selle paigalduse käigus surin. Kui keegi juhuslikult pole mu spiraaliteemalisi heietusi enne lugenud ja vaid seda lugema satub, siis ma ütlen kohe ära, et see esimene spiraalipaigaldus oli ka takkajärgi vaadates jube. Esiteks paigaldus oli mega valus, siis ma veritsesin mingi miljon kuud ja lõpuks kukkus see lihtsalt välja. Teine kord ei olnud valus, ei veritsenud üldse ja oli kohe norm. Ei teagi nüüd, kas esimene kord paigaldati siis valesti või mis? Igatahes, karta ei maksa, maha seal ei sure.
2. Minu mõtted peale 2017. aasta blogiauhindade üritust. Täitsa huvitav, et just see post lausa teisel kohal on. Igatahes jäid need kriipivad tunded mulle nii sisse, et suure tõenäosusega mina 2018 aasta EBA’st osa ei võta. Ei näe sellel mingit pointi, sest mingisugust silda turundajate ja blogi vahel mul luua vaja pole, uusi lugejaid ma sealt vaevalt, et leiaks ja tegelikult ei viitsi neid “hääletage minu poolt, sest ma parim blogija!” jutte ka teha. Mis ma iga aasta selle “parim elustiili blogija” tiitliga ikka teen. Ja veel vähem viitsin ma korraldajate rõõmuks hiljem pikki eeposeid oma auhindadest kirjutada. Ma parem annan välja oma auhinna: “Malluka aasta lemmikblogi”. Mitte, et ma teaks veel, mis see on :D
3. Blogid ja draamad ja minu kass. Nüüd loen ja mõtlen, et blogidekauge inimene ei saaks sealt küll essugi aru ja kurvaks see teema mind ka enam ei tee. Elus tulebki kaotada selliseid inimesi enda ümbert, kellega enam ei klapi ja nii see elu käibki. Tuleb lihtsalt ära tabada, et millal üle saada ja ma vist seda postitust kirjutades lõpuks sain kah.
4. Pimedast Avost ja üleskutse teda aidata. Seda me ka koos tegime, jehhuu!
5. Viiendat kohta ehib alles väga uus postitus sellest, kuidas üks kaval naine ostab neljaeurist Aliexpressi kraami ja müüb seda 50€ kallimana Eesti disaini pähe. Vot see on juurdehindlus!
6. Lugu sellest, kuidas mul rämedad päevad olid ja mu ema (ja ämm) arvasid, et ma ennast täis sittusin. Lugesin praegu ja naersin kõva häälega. Mu perekond ikka arvab must hästi…
7. Marist, tema kõnepuudest ja minu emotsioonidest emana. Ütlen ausalt, et siiani on seda raske lugeda, sest kuigi posituses kirjutatud areng on olnud praeguseks lausa hämmastavalt kiire, siis sellegipoolest ei ole ta veel päris “tavalisel tasemel” ja ikka pean ma seletama, miks ta ei oska seda või teist. Või miks ma julgen oma puudega lapse üle naerda. Võeh!
8. Lugu sellest, kuidas üks naine mult raha lunis. Kas te kujutate ette, et ta on mulle kokku vist 20 kirja lambihetkedel saatnud, et kuule pliiis, äkki ikka kannad viieka või kümpsi või midagigi, ma ausalt maksan tagasi. Ega ise olin vist loll, et esimene kord andsin. Ja no suure tõenäosusega oli see naine veitsa kukuu ka.
9. Lugu sellest, kuidas mu lugejad kandsid vanaisa Aleksandrile 1700€ selle 900€ asemel, mis tal tänavalt rööviti. Lugesin praegu seda üle ja mõtlesin, et kurat, te olete nii nunnud ikka.
10. Lugu sellest korrast, kui ma tasuta asju ära andsin ja sõimu sain. Peale seda olen oma asjad kenast MTÜ Garderoobile andnud. Nad ei sõima mind vähemalt, kui ei tule näiteks nii hea kraam kui lootsid, või et ma telekat kaasa anda ei taha või miskit :D

Päris kena kokkuvõte sellest, mis teid siis huvitab. Ütlen kohe etteruttavalt, et spiraaliga pean tagasi minema alles aasta pärast ja arst just ütles, et see on kenasti seal “kinni”, nii et sellest mul vist rohkem rääkida ei oleks. EBAst vast ikka juttu teen, sest kuigi ma olen 99% kindel, et minu osalemisel seal mingit pointi pole, siis no ÄKKI on selleks aastaks üritust nii drastiliselt muudetud, et isegi oleks pointi? Ei tea…Mis te arvate?

Luban pühalikult ka see aasta vähemalt korra kassida, Mari arenguga teid kursis hoida, tabada parimaid pakkumisi ja koti pähe tõmbajaid, ennast täis veritseda ja valimatult neile raha anda, kes seda väärt pole. Ja muidugi ennast sõimata lasta, kui ma tasuta asju annan, siis peaks ka see aasta sama edukas olema, kui möödunud aastake oli. Nojah, ega ma ka inimeste aitamist ei lõpeta, seda ka karta vaja pole :)

Kas teie suudaksite meenutada, mis teil on olnud minu lemmikpostitus läbi aegade? Mina nt alati naeran, kui mulle see siili müügikuulutus silme ette tuleb. Kui lemmikut välja ei suuda mõelda, siis mis vähemalt kõige meeldejäävaim oli, või mis sellest TOP 10nest meeldis?

Eile oli selles suhtes tavaline õhtu, et Lende läks 9 paiku magama ja ärkas kell 00:07 üles. Umbes tunnikese tuias ta siin tähtsa näoga ringi, siis läks Kardo teda magama panema. Ma ju tegelikult tean, et ma peaks ka vähemalt 12 paiku voodisse ronima, aga mina ei tea, kas mu magneesium enam ei mõju mulle, või hoian ma ennast väevõimuga üleval, aga no ma ei saa midagi parata, et ma lõpuks ikka kella kaheni öösel oma online beebipildistamise koolitusi vaatasin.

“Õnneks” ärkas Lents poole kolme paiku korraks üles ja kui ma teda vaatama läksin, sundisin ennast ka voodisse, kuigi ma oleks tahtnud veel üleval olla. Mõistusega sain aru, et teglikult peaks ju nagu magama ka. Kell 8 ärkas Lende jälle nutuga ja palavikuga. Juba kolmandat hommikut on tal palavik, mistõttu ta terve päeva suht maha magab ja siis alles õhtul virgub. Mingi imelik viirus.

Hommikul ei olnud mul enam huvi magama minna ja ajasin kargu alla, et ma saaks jälle rahus ja vaikuses oma videosid edasi vaadata. Unetunde sai siis kuskil viis, aga viimased paar nädalat on see üsna tavaline olnud. See on mind mõtlema pannud, et kas ongi mingi sort inimesi, keda vähene uni ei mõjuta? Mul on olnud perioode, kus ma magan täiega palju (seda küll rasedana :D), aga üldiselt ei ole mulle vahet, kas ma saan magada 10 tundi, 8 tundi või 5 tundi, sest silmad avades olen ma nagunii väsinud, aga kui püsti tõusen, siis olen juba üleval ja und nagu pole.

Igatahes, täna hommikul meenus mulle, et ma lubasin suure suuga 8-10 jaanuar osa võtta smuuti väljakutsest. See tähendab siis seda, et 3 päeva võib juua ainult smuutisid ja süüa ainult värskeid vilju. Ma ei ole kindel, kas ma võin mingi salatikastme ka enda salatile otsa keevitada või mitte, aga eks näis. Igatahes ei saa ma ise ka aru, miks ma selle lubaduse tegin, sest ma lihtsalt ei ole smuutiinimene.

Jah, nad on tervislikud. Jah, nad maitsevad hästi. Aga kui selle ära joon, siis on selline tunne, et eee.. aga kus söök on? Täna panin oma smuutisse väikse paki kookospiima, ühe banaani, värsket ananassi, avokaado ja peotäis spinatit. Imesin selle siis sisse, aga praegu mõtlen, et vahet pole, lähen teen endale ühe korraliku pasteedi-avokaado-tomati võiku, et midagi hamba alla ka saaks. Smuutijäänuse võib Lende ära juua, kui ta üles ärkab, tundub rohkem selline laste lürr, mitte söök :D

Mis te arvate, suren ma smuutiväljakutse ajal nälga? Ja mis värk mul sellega on, et mul vahet pole, et ma normaalselt ei maga? Ainukene naljakas näht selle juures on see, et mu õlad hakkasid valutama :D Vana hea unetuse õlavalu.

Muidu on mul see aasta väga tervislikult läinud. Hehe, nii hea on seda öelda, et “see aasta”, mis siis, et see vaid neli päeva kestnud. Igatahes ei ole ma selle aasta jooksul joonud midagi niru (nagu karastusjoogid ja alkohol), ei ole saia kahe käega näost sisse ajanud ja olen proovinud ennast rohkem liigutada. Päris hulluks ma ka minna ei kavatse, et hakkaksin kahe käega proteiinipulbrit mugima ja muud säärast, aga tasa ja targu pidi inimene päris kaugele jõudma.

Ma 31 jaanuaril tegelikult mõõtsin ennast ka igalt poolt, ma ei jõua ära oodata, et nädal läbi saaks, et näha, kas juba on mingigisugust muutust näha. Või on see ikka liiga vara ja poleks mõtet veel peale esimest nädalat, vaid pigem iga kuu? Ah ma ei tea! Igatahes on mul vaja täna teha üks trenn ja üks salat, siis on #teemekoos2018 esimese nädala väljakutse minu jaoks vastu võetud ja ära tehtud!

Ma vannun teile, et see moment, kui vanajumal mõistust jagas, olin mina ennast sättinud sinna järtsu, kus saiakesi pakuti. Seks ajaks, kui mul sai söödud sai, olid mõistusest alles ainult riismed ja isegi need sai üks teine vend enne mind omale, seega jäin mina puhta ilma.

Reaalselt, ma ei ole päris täpselt kindel, mis otsaga ma eile mõtlesin, kui siin Mangi horoskoopi jagasin, sest ma vist unustasin ära, et ma olen paraku liiga suurte lugejanumbritega veebipäevikukene, et see kellelegi märkamatult mööda libiseks. Mõtlesin, et jumala eest, miks ma ei või enda ostetud asja heast südamest jagada, aga nüüd saan aru küll, et see oleks sama hea, et tuleb uus ajakiri/raamat välja, ma skännin sisse ja rahumeeli jagan teiste inimeste tööd ja vaeva tasuta.

Mul sõbranna soovitas, et ma peaks endale puude taotlema, sest siis saaks ma iga oma lolli käigu puhul (üle nädala), käes üles tõsta ja siira pilguga kinnitada, et ma lihtsalt ei ole võimeline enda sõnade eest vastutama. Noh, nagu väike laps, et ma ju tahtsin sõpradele ka näidata, et mis neile Mangi horoskoop uueks aastaks lubab. Mis teha, et mul nii palju netisõpru on… Tänapäeva nutimaailm, pole midagi teha.

Mis siis muud teha, kui juba akvokaatidelt kirju tulema hakkas, siis võtsin kõik kiirelt maha, aga ütleme nii, et mure sellega lahendatud pole, sest neil jääb ikka õigus sisse nõuda minu kaudu tekitatud jama tõttu neile saamata jäänud tasu. Ma küll ise tahaks loota, et need, kes seda siit lugeda jõudsid, tegid seda rohkem huvi pärast niisama ja ei oleks enivei seda muidu ostma läinud, aga no ega iial ei tea, mis Ekspress Grupi suured pead sellest asjast arvavad ja mitu milli sisse kasseerivad.

Kui ma nüüd suure arve saan, siis ei jää mul muud üle, kui teha kui ikka klassikat ja öelda, et klge, tarbisite teenust – tarbisite. Ma komme ei taha, aga kandke raha pliis asjade eest, mille eest te alguses ei teadnud, et raha maksta tuleb. Muidu lõpetan võlavanglas või kohtus. Oma lapsi seekord mängu tooma ei hakka, nad ei oska arvutit kasutada ega horoskoope lugeda, aga võite muidugi nende armsa näo peale mõelda, kui te mind Viru väravate kõrval, müts jalge ees, laulujuppi kähisedes näete.

Pagan, ei saa esimest kohtuasjagi lahendatud, kui juba teise lollusega suudan napilt uue kaela tõmmata.

Loodame, et 28. eluaasta mulle seda mõistust juurde toob. Lugesin, et peale 30dat eluaastat hakkab see mõistus hoopis nürinema, nii et mul on suht koht täpselt 2 aastat aega, et natukenegi areneda :D

Ps! Kellel siiski ikka veel huvi Mangi horokat lugeda, siis kirjutage mulle, ma saadan… (okei, too soon vist, see oli nali! :D). Tegelikult minge naks-naks Delfi lehele SIIN ja makske neile südamerahus see paar euri ja lugege terviseks. Et noh, jah… just sayin’….Kes juba siit enne lugeda jõudis, siis soovitan rahakotirauad irvakil hoida, sest ma võib-olla tulen varsti kraapima :D

Ma istun juba mitmendat tundi siin nii, et mul on blogi lahti, aga kirja ei oska midagi panna. Kõik kirjutavad, et noh, mis värk on, kuidas sa ennast tunned, mis nüüd saab. Aus vastus on, et ma ei tea.

Eile oli küll tore naerda siin enda lolluse üle, aga kui summat nägin, mis Ekspress Grupp mult sisse nõuab, siis kadus naerutuju küll ära. Aga nagu ma eile ütlesin: loll pea on ihu nuhtlus. Kuskilt tuleb 6424 eurot välja kraapida ja seda lausa teiseks veebruariks.

Muidu ma nõustun, et ma tegingi valesti, aga no kas just nii suure summa väärtuses? Õnneks on paar inimest mulle abi pakkunud vastulause kirjutamisel, seega loodame, et ehk saab selle summa vähemalt väiksemakski.

Kuskil hakkas ringlema mu kontonumber ja sinna on inimesed praeguseks hetkeks kandnud lausa 900€. Muidugi suured tänud selle eest, aga teisalt on nii vastik. NII vastik. 900€, mille eest saaks aidata kedagi, kellel tõesti hädasti raha vaja on. Inimesed on nälgas ja ei saa endale ravimeidki lubada, neid ei aita keegi nende jamas. Aga mina olen padudebiilik, kopeerin kuradima Mangi horoskoopi ja naks, palun võta see 900€ ja ole muudkui aidatud.

Mitte, et ma ei oleks tänulik neile, kes ülekande teinud on, aga endal on lihtsalt nii sitt. Muidugi, olgem ausad, ega mul ei ole ka kuut ja poolt tonni varnast võtta, et see ise ära maksta ja lihtsalt koolirahaks kirjutada. Aga kui ka oleks, siis tundub see ikka nii naerväärselt suur summa, mida mingile suurkorporatsioonile anda. Nagu neil vähe raha oleks. Ma hea meelega korjaks selle raha kuidagi kokku (ja krabaks jälle endale staarkerjuse tiitli) ja annaks selle hoopis kuskile, kus seda vaja oleks. Muidugi vaevalt, et Ekspress Grupp sellise asjaga nõus oleks. Ma olen ju puhta kriminaal ja see raha peab ikka neile minema. Hoiatuseks teistele ja nii.

Ühesõnaga, nii vastik on olla. Selline segaduses ja väsinud ja pettunud ja no kord minutis mõtlen, et no MIKS ma küll nii lollakas olema pean. Eile oli veel eriti selline tunne, et teate… Lihtsalt ei osanud midagi teha ja kuidagi käituda. Enne juba oli kokku lepitud, et lähen ühe blogilugejaga välja. Mõtlesin, et see on hea viis mõtteid eemale saada, aga muidugi pani veinikene mind veel rohkem selle teema üle kassima ja abi ei olnud ka sellest, et kui ma arvet palusin ja mulle öeldi, et kuule, sul on niigi rasked ajad, me ei anna sulle täna arvet… Vähe ma ei hakanud siis keset Parolet nutta halama.

Ausalt, miks inimesed mu vastu nii armsad ja toredad on? Ah?! See tundub lihtsalt uskumatu. Aga aitäh kõikidele, kes hea sõnaga lohutasid ja kaasa elavad. Nii toredad olete ja soojendate mu südant. Küllap kuidagi selle jama ka ära lahendan ja saab edasi elada. Iga asi on õppetund ja minu omaks pidi vist niimoodi saama, et ei maksa mangi torkida, läheb haisema. :D

Päeva kommentaar: “Mine tööle, lehm!”

Nagu te teate, siis eelmisel nädalal, uue aasta saabumisega, alusasime me Henryga kampaaniat “Teeme koos 2018”. Lühikokkuvõte: iga nädal saavad soovijad valida tiimi, peavad täitma nädalaülesande ja kui see tehtud, jääda ootama, kumma tiimist oli rohkem tublisid lõpetajaid. Kes ei mäleta, lugege SIIT.

Eks algused on ikka keerulised. Ei, mitte tervislikum olemine, vaid inimestel asjadest aru saamine. Hullumaja, mitusada korda küsiti ühte ja sama asja. Mul vahepeal oli juba tunne, et mu silmamunad kukuvad peast välja. Ala pollis oli suurelt kirjas, et “SIIA VAJUTA ALLES 7. JAANUARIL, KUI SUL ON NÄDALA ÜLESANNE TÄIDETUD!” ja siis ikka mingi viis matsi klikivad sinna ja panevad kommentaari “kus ma muidu tiimi valida saan?”

Ühesõnaga, esimese nädala võistluse võitis Henry tiim, minu tiimist täitis ülesande vaid 25%. Muidugi võis olla, et seda oli natukene rohkem, aga mõni lihtsalt ei saanud jälle aru, kuhu ja millal klikkida. Ega vahet pole ka, sest vähemalt 25% inimestest elas juba ühe nädala tervislikumana, kui nad seda enne tegid ja see ongi tegelikult selle väljakutse point.

Minul läks see nädal väga hästi, kuigi tegelikult alustasin ma 29. detsembrist. Vanaasta õhtal jõin vist natsa kokat, aga muidu olen “puhas” olnud. Või noh, kui Paroles käisin, siis sõin seal paar viilu saia ka. Aga muidu olen ma öelnud kõikidele karastusjookidele EI ja kui ma viimane kord Paroles olin, siis ma küll tellisin coca, aga see tundus nii lääge, et ei joonudki ära. Esimest korda elus!

Minu 3×45 mintsa liikumist sai ka kenasti tehtud. Käisin jalutamas ja tegin kodus WII’ga trenni “My shape” virtuaalse eratreeneriga. Võtsin meelega ette pikemaid trippe jala ja proovisin üldse rohkem liikuda kui ennist. Väiksed asjad, sest tegelikult enne kui ma olen “täie rauaga” trenniga alustanud, siis on alati see, et no VÄHEMALT 5x nädalas trennis käimist, vähem on mõttetu, kodus ei saa midagi teha, blablabla. Nüüd ma olen üsna vabalt võtnud, pole nagu väga hulluks ka läinud selle trenni asjaga, aga 3x lükkasin ikka selle nädala jooksul WII sisse ja vihtusin selle eidega ühes trenni teha.

Toitumisega on nii, et mulle nagunii meeldib salateid süüa. Iga päev olen vähemalt ühe pintslisse pistnud. Teen kas ise, või kui olen Järvele sattunud, siis Green Box’i oma. Kui näksida tahan, siis söön õunu või banaani või pähkleid. Siinkohal olen avatud sponsorlusepakkumistele Värska ja Arimexi tudengieinega, sest need kaks asja on mul iga päev näpus :D

Tegelikult on jube huvitav jälgida, kuidas vähese vaevaga saab nii palju muuta. Ma ise küll ei tunne, et oleks hullult pingutanud.

Numbritest. Kaalusin ma ennast 2. 01 güneka juures, kodus mul kaal läks katki. Täna sain aga reset.ee’lt kingitusena FitBit Charge 2 aktiivsusmonitori ja sellega ühes veel uue kaalu ka. See uus kaal näitas mulle, et ma olen 200 grammi raskem, kui nädal tagasi, aga ma ei tea, kas arstil oli vale kaal või on see vale kaal, või ma lihtsalt olengi 200g juurde võtnud, aga laias laastus see mind ei huvita ega morjenda, sest mõõtmine näitab rohkem, kui kaalumine.

Mõõtmine näitas mulle täna seda, et naba juurest mõõtes (kõige pekisem koht) olen kaotanud 6cm, taljest 3cm, rinnast 4cm, pepust 3cm. Kints ja käsi jäid sentimeetri pealt samaks. Muidugi olgem ka ausad. Mul ikka on neid volte omajagu, seega ma ei imesta, et esimesel nädalal sellised tulemused on (ok tegelt imestan) ja ma ei eeldagi, et iga nädal nüüd samapalju läheb. Muidu oleks kõik inimesed ühe kuuga saledaks.

Küll aga on laias laastus muutus elustiilis suur. Liikumine, rämpsu vältimine. Ma vahepeal jõin IGA päev liitrikese cocat, fantat, sprite’i ära. Lisaks mingid veinitamised, järgmine päev pitsa ja coca. Nüüd on nagu kahju raisata enda tehtud tööd mingi ühe pitsa sisse õgimisele. Väljas olen ikka korra käinud, aga too õhtu jõime natsa veini, sõime normaalset inimese toitu ja järgmine päev oli mul jumala hea olla, sest ma jõin täiega vett ka.

Mul oli vahepeal see, et kui ma cocat lürpisin, unustasin ma absull vee joomise. Näiliselt kustutasin oma janu, aga tegelt olin vist vedelikupuudusesse suremas. Nüüd kaanin värskat. Ma pean vist tänama seda inimest, kes kunagi soovitas mul coca värskaga asendada, sest ma miskipärast enne arvasin, et mulle ei maitse värska. Siis hakkasin jooma (mis siis, et cocat ka), aga nüüd saan aint vee peale jääda kenasti.

Mai tea muidugi kaua ma selline tubli suudan olla, aga erinevus eelmiste kordadega on see, et vanasti ma alati tundsin, et ma räiiigelt pingutan. Praegu on nagu selline, neeh, ok, teen veits paremaid valikuid. Ja varem ma tegin küll rohkem trenni, aga sõin ikka sama jama edasi :D

Ühesõnaga, kes tahab meiega koos tervislikum olla, siis fbi grupp “teeme koos 2018” alustab homme oma teise nädala väljakutsega, milleks on kolm ülesannet:

• 3×45 minutit liikumist. Olgu see pikk jalutuskäik, rühmatrenn, kodus võimlemine. What ever!
• Teha uuel nädalal üks vegan päev, et avastada enda jaoks mõni uus ja äge taimne söök.
• Teha 5 päeva planku! Ja iga päev pead sa seda tegema 5 sekundit kauem, kui eelmisel päeval. See tundub mulle kõige suurem väljakutse, sest ma olen nõrk ja lödi nagu makaron, aga seda huvitavam on :)

Lõpetuseks kujuta ette, et siin on mingi leim ääs motiveeriv trennipilt. Mina proovin homme aga Lendega lastejoogat teha, selle raamatu järgi:

Mul oli tegelikult eile väga tore päev, aga ma tundsin ennast nagu lõhestunud inimene. Et mul on nii äge, aga samas on selline “klomp kurgus ja silmad niisked” tunne sees. Me käisime Mariga tsirkusetrennis, mida ma soovitan küll igale siitkandi lapsevanemale, kes viitsib pühapäevahommikuti hirmus vara kuskile kebida. Põhimõtteliselt saad sa oma lapsega lihtsalt tund aega mürada ja ise natsakene ennast liigutada. Muidugi põhirõhk on siiski lastel.

Peale seda käisime me Kius restoranis hommikust söömas ja peale seda Järve keskuses, sest mind ootas seal paar pakki. Lasime Maril seal uuel mängualal ringi sahmida ja tulime koju ära. Nii kaua suutsin ma vist üsna okeiks olla, kuni ma lihtsalt ei saanud Facebookis kuskile scrollida, ilma, et ma ei näeks artikleid minust. Teada on, mis see värk kaasa toob – ainult üks suur viha ja sõim ja sajatused. Et kui alguses oli mul stress suure nõude pärast, siis sellest üle saades tuli uus põhjus. Põhjused pigem.

Mine tööle, paks lehm. Vastik pettur, kerjab raha. Ise teenid 18 000 eurot kuus, ma tean küll! Sa ajad mul südame pahaks. Issand see Mallukas on ikka tülgastav inimene. See Mollukas võiks ennast põlema panna. Kes see libu üldse on? Mis lollakad toetavad varast? Mida see debiilik üldse kunagi elus midagi kasulikku on teinud? Lastest on kahju. Kuidas saab üks inimene nii loll olla? Samahästi võiks inimene kellegi surnuks sõita ja siis pärast raha trahvi jaoks anuda! Las vireleb, äkki kasvab talle ka aju! Tema kihistab ainult kodus naeru, et lollakad fännid tal kõik kinni plekivad! Iga mullikas peab oma vitsad saama! Senti ka ei anna sellele ajukääbusele! Karma – vaadake, kui haige inimene ta ise on! Lõpuks sai see karma tema ka kätte! Kaval nõid, videos pisarad valla ja ajudeta fännid kohe usuvad. Manipulaator! See on üldse neil Maalehega kokkumäng, et reklaami saada! Iga “heategu”, mis see kunagi teind on, on ainult klikkide pärast! Aa, see on ju see eit, kes nõuab firmadelt raha, vastasel juhul lubab neid blogis laimata! 

Pauh-pauh-pauh. Ma olen muidu üsna kõva närviga ja suudan päris tihti teha seda Scarlett O.Hara nippi, et ei mõtle sellest täna, mõtlen homme, aga ega iga kord ei õnnestu. Ja ma loen ja loen ja tekib natukene selline ahistuse tunne. Mida mul öelda oleks? Millega ma veel saaksin sellest sitarahest välja tulla? Kas ma tegin valesti? Tegin? Kas ma tunnistasin? Tunnistasin. Kas ma palusin kelleltki sentigi raha? Ei.

Reaalselt mulle jääb praegu tunne, et ma olen enda teadmata käinud tuhandete inimeste taskuid paljaks röövimas. Või kuskil kirvega hülgepoegasid pooleks löömas. Või vanainimestelt kortereid välja petmas. Või vähihaigete laste tagant nende ravimid rotti lasknud.

Vahepeal tekkis küll tunne, et tahaks lihtsalt kõva häälega karjuda, et issand jumal, inimesed, ma KOPEERISIN MANGI HOROSKOOPI! Jah, I done fucked up, tasun oma trahvid ja elame palun edasi. Kas on vaja mind nüüd päevi ja päevi järjest tükkideks kiskuda. Ega ma keelata saa. Aga no absurd tundub lihtsalt, et keegi arvab, et ma 10 aastat blogin ja TEESKLEN kedagi, et lihtsalt ühel ilusal päeval teilt oma feik pisaratega mega summasid kokku kraapida. Kuigi ma ei saa aru, miks ma seda tegema peaks, kui ma lausa 18 000 eurot kuus teenin (hehe, kas te teate üldse kedagigi, kes sellise kuupalga saaks? nagu… kedagigi? ja lisaküsimus, kas sellel inimesel on maja fassaad soojustatud või elab ta 15 aastase õhksoojuspumba armust?).

Vahepeal on see tunne, mis ma Tenerifel olles kirjeldasin. See, et elu nagu liigub teiste jaoks edasi ja on jumala tavaline, aga mul on nii-nii paha. (Palun ärge hakake nüüd siin rääkima, et inimestel üle maailma on ikka veel rohkem paha. Kindlasti on, aga ma ei saa õnneks kõikide teiste valu ja paha-olla tunnet ka tunda. Ainult enda omi.)

Eks ma ise annan muidugi mahlast konti, mida närida. Näiteks hakkan nutma! See on ju põhi värk, et kiusatakse ka üldiselt neid, kes lasevad. Ja need, kes lasevad, need hakkavadki nutma. Ja need on siis nõrgad ja neid muudkui trambitakse edasi. Ma ütlen teile kohe ära, et mind on üsna lihtne nutma panna. Ma nutan kurbade lugude ja filmide ja ilusate hetkede ja nukrate laulude üle. Seega pole vast väga ime, et kogu see sitt mind lihtsalt korra katki tegi. Pole isegi vaja nii palju pingutada ja puha.

Mu sõbranna ütles mulle täna nii ilusasti, et niiöelda avalikuks inimeseks olemisega tekib inimestel tahtmine kõige üle hirmsasti moraalitseda, sest miskipärast tundub, et ma justkui nagu ei olegi täiesti tavaline inimene, kes teeb mingisuguseid vigu. Ma reaalselt kahtlen, et kõik need, kes mul, kui paksul lehmal, soovitasid töö otsida ja mitte siin kerjata, ei ole elus kunagi ÜHTEGI viga teinud? Erinevus on ainult selles, et neid vigu ei kajastata kollases meedias. Inimesed paistavad aeg-ajalt unustama, et mul on ka päris emotsioonid, mida ma ei saa iga kord alla suruda ja käituda nii, nagu alati eeldatakse. Ole alati vaoshoitud, ära murdu, be cool. Sorts, ma tahaks selline inimene olla, aga paraku ma lihtsalt eiiii oska. Ja kui minu ehedus ja ausus jätab mulje, et ma olen võlts, siis see teeb mind küll kurvaks, aga ei jää muud üle, ma lihtsalt pean leppima ja edasi elama. Mis muud.

Mis mind aga hämmastab on see, et ma saaks isegi inimeste pahameelest aru, kui ma oleksin oma tegu tõesti eitanud või kuidagi vastu mölisenud. Ma tegin, mida mult nõuti, ma olen valmis selle probleemi lahendama, aga ei. Varas! Kerjus! Sitt ema! Õudne morsk!

Aga teate, ma sattusin täna õhtul lugema mingit kirja, mille kirjutas 27-aastane naine Holly Butcher oma hüvastijätukirjaks. Ta suri sellel teisipäeval ja kolmapäeval jagas seda kirja tema õde. Kes inglise keelega kodus on, võib seda lugeda SIIT. Ma lugesin seda, nutsin muidugi jällegi, aga see kiri on lihtsalt nii valusalt õige. Kes lugeda ei taha, või ei oska, siis põhimõtteliselt kirjutabki ta selle valmis paar päeva enne oma surma. Ta teab, et ta sureb, sest ta on oma vähiga kaua maadelnud ja ta nimetab kõiki asju, mida ta jääb mäletama ja igatsema. Mis te arvate, mis need olla võiksid? Eks ikka perekond, lähedased ja selle tegemine, mida sa armastad teha. “Imelikul kombel” ta ei nutagi taga seda õhtut, mida ta veetis millegi üle nuttes või netis võõraste inimeste kommentaare lugedes.

Üks osa rääkis ka endaga leppimisest ja seda võib võtta nii mitme nurga pealt. Mõni ei ole endaga rahul, sest tal on väiksed tissid. Teine arvab, et ta on liiga paks. Kolmas on liiga suur põdeja, neljas tahaks osata paremini laulda, mis iganes, eksole. Meil kõigil on “see miski”, mis paneb meid tundma, nagu me peaksime muutuma, et ennast armastada.

Ma tean, et see kõlab mega klišeena, aga ma tunnen ka tihti, kui ma jälle ennast kuskle mässinud olen, et no miks ma ometi ei mõtle rohkem ja miks ma ometi nii suur tuulepea olen ja miks ma ometi kõike usun ja miks ma ometi ei oska olla selline, nagu need õiged ja intelligentsed ja haritet täiskasvanud inimesed on. Aga samas, teisalt. Mis siis? Ma võin lihtsalt elada sellega, et ma tean, et keskmiselt kord aastas keeran ma endale ühe korraliku sita kokku, sest nagu öeldakse, kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ma võiksin neid olukordi hinnata selle järgi, et kes mulle toeks on (ja ei, ma ei mõtle siin, et kellelt ma palju raha kerjatud sain :D) ja kes mind raskel ajal üles upitada üritavad, mitte jääda kuulama nende sõnu, kelle eesmärk ei olegi kaasa mõelda, vaid lihtsalt maha tampida.

Olen üsna kindel, et kui ma hommepäev sureksin, siis saaksin ma olla tunduvalt rahul enda elatud eluga, kui see inimene, kelle suurim kahjurõõm tuleb sellest, et saab kedagi internetis materdada ja lamajat peksta, kuni vähegi veel midagi togida on.

Ma ju ise tean, et ma ei ole nadi inimene. Päris paljud teavad seda. Nii et pistke mulle või halg persse, mina just sellise õppetunnina seda võtta kavatsen. Et sai tehtud, mis sai, aga et ma hindaksin veel rohkem seda, milline jõud mul tänu teile, armsad lugejad ja kaasaelajad on. Sitta neist teistest, neid ei eksisteeri mu päris elus. Nad ei ole minu jaoks mitte mingit muud moodi olemas, kui mingid kurjad sõnad internetis, mis homseks on unustuste varna vajunud. Okei, seda õppisin ka, et Ekspress Meediaga ei maksa jamada. Uskuge mind, mul ei ole plaanis mitte kunagi enam Mangi horoskoopi enda blogisse panna, või veelgi enam, mitte ühtegi pagana artiklit rohkem kui ühe seadusega lubatud lausega refereerida.

Ma ju tegelikult olen õnnelik. Alles üleeile küll olin nii õnnelik, et ma ei suutnud isegi mõelda mitte ühelegi negatiivsele aspektile oma elus. Neid lihtsalt ei eksisteerinud. Aga nagu öeldakse, mõõnad on selle jaoks, et oskaks tõuse nautida, niiet ok ok tavai, ma sain oma mõõna, ootan nüüd härdalt tõusu.

Ja nagu Holly ütles: Let all that shit go.. I swear you will not be thinking of those things when it is your turn to go. See kehtib meile kõigile. Ainult tähtsad asjad. Head asjad. Ilusad asjad. Sitta sellest muust, ükskõik, kui imalalt see ka ei kõlaks. Eks? Ja mina hingan sisse-välja, võib-olla vahepeal pressib mõni pisar ennast välja, aga see on kõik lihtsalt stress ja küllap see ka üle läheb, ning mina olen jälle vana hea muretu Mallu. Ma ei saa ju kaua kassida, teate miks?

Aa issand, mida ma unustasin teile eile rääkida! Kui ma Mangiga telefonitsi juttu puhusin, hakkas ta uurima, et mis tähtkujust ma olen ja mis aastal sündinud ja kõike seda, eksole. Nagu te teate, siis ta ütles, et oluliselt muretseda ei ole vaja, et läheb hästi. Ma midagi seal vastasin, et eks näis, kui hästi läheb, mille peale tuli tal äkki hea idee:

“Tellige minult aga horoskoopi, ma ütlen teile täpselt, kui hästi teil veel see aasta läheb.”

Ma üritasin talle selgitada, et ma juba tegelikult ju ostsin Maalehe horoskoobi ja ma olen juba kursis kõigega, mis see aasta tema sõnul toob, aga Igor ei jätnud jonni. “Ma kirjutan teie andmed üles ja kirjutan valmis. Horoskoop ei ole väga kallis!” kinnitas ta, et personaalse ja palju täpsemat horoskoopi on võimalik lubada küll.

“No kui on odavam kui 6500… ” kõhklesin ma edasi.

“On on, alla saja,” naeris Mang ja hakkas mult vastust ootamata kirja panema mu sünniandmeid, kohta ja kellaaega. Teate, ega ma väga seda aastahoroskoopi just ei ihka, aga ma ei tahtnud Igorile ära ka öelda, teine veel nii kenasti oli sõbralik ja ennustas head aastat. Seega mõtlesin ma, et no okei, inimene nii usinalt pakub ja kui mu elu üks suur Mangi ümber trall on, siis las ta olla aga rahumeeli edasi. Ma ei tihanud talle ei ka öelda, kui inimene nõnda rõõmsalt pakub.

“Kui päriselt tellid, siis ma hakkan kohe tööle!” lubas Mang.

-“No ma tellin siis päriselt…”

“Veebruariks teen valmis! Aga tore, helistame, kõik läheb hästi!” lõpetas Mang rõõmsameelselt kõne.

Ma oleks ka vist rõõmus olnud, kui ma selle kõne umbes soti võrra “rikkamana” lõpetaks :D

Aga jah, lapsed. See on lugu, kuidas Igor Mang suutis mulle mu kõige horoskoobivaenulikumal ajal sajaeurise personaalse horoskoobi maha parseldada. Mis see väljend eskimote ja lumega oligi?

Ma nüüd vahelduse mõttes ei soiu siin Mangist, vaid räägin hoopis Marist. Mitte, et Mangil midagi häda oleks, aga Mari on ikka palju nunnukesem mulle. Kuigi jah, Mang oma habemega on ka üsna nunnu, nagu naksitrallidest mihingune tegelane. Igatahes, ma lubasin siin teid Mari värkidega kursis hoida ja tänasest algas midagi päris huvitavat.

Olen rääkinud, et Mari käib Adeli rehabilitatsioonikeskuses teenuseid saamas, ning just alustas ta ka lasteaiateed tasandusrühmas, kus on vähe lapsi ja iga päev tegeleb nendega ka logopeed. Lastega koos, aga individuaalselt kah. Kuidagi suutis mu ema igatahes Marile välja kaubelda kaheks nädalaks natukese “teistsuguse” lasteaia. Nimelt pakub Adeli sellist “riikliku lapsehoiuteenust”, mis töötab sama põhimõttega nagu lasteaed, aga kestab tunduvalt vähem. Meie puhul siis 10 päeva (ehk siis kokku kaks nädalat). Laps läheb hommikul sinna, nagu lasteaeda, saab süüa, mängida, magada, aga kogu “mäng” toimub erinevate ekspertide käe all ja kõik arendavad tegevused annavad neile spetsialistidele aimu just Mari oskustest ja tasemest, mistõttu on pärast kaht nädalat neil palju kergem koostada talle vajalik plaan, sest nad selleks ajaks juba teavad teda.

Ma mäletan, kui alguses oli nii ahastav käia mööda arste, kes kõik nägid teda pooleks tunniks ja tegid selle põhjal igasuguseid pakkumisi. Seega on väga hea teada, et selline võimalus on olemas. Kahe nädalaga suudavad eksperdid kindlasti nende paari lapse oskustest, iseloomust ja annetest sotti saada, et mõista, mismoodi oleks neid kõige tõhusam edasi arendada. Lapsevanemana ei oskaks ma sellist asja ise kunagi teha, seega olen väga tänulik!

Pean tunnistama, et kui ma alguses selle “päevaplaani” avasin, siis sain küll minisüdari, et no, kuidas peaks üks väike neljane laps jõudma kogu aeg muudkui ühest teraapiast teise joosta. Siis aga seletatigi ära, et need kõik teraapiad on lastele erinevad mängud, mitte mingi drillimine ja muu selline. No seda ma näiteks tean, et eripedagoogi juures joonistatakse ja mängitakse nukumajaga ja… füsios tehakse erinevad turnimisi ja möllamisi. Näiteks esimese nädala “päevaplaan” on selline.

Muidugi seda, mida nad TÄPSELT teevad, ma veel ei tea. Aga me lähme homme sinna kohapeale ka, et saada infot, mida meie saaksime paraleelselt kodus teha, et arengule kaasa aidata.

Igatahes ega midagi muud ei olegi, lihtsalt tahtsin jagada, et on võimalik sellist teenust saada. Kerge ja kesmise puudega lapsele on see tasuline, aga raske ja sügava puudega kohalikus omavalitsuses taotluse tehes maksab riik selle kinni.

Nii paljud teist kirjutavad ja uurivad, et kuidas mind aidata saaks. No kuna ajusiirdamist tänapäeval ei tehta (vist) ja kellelgi teist ajamasinat ka ei ole, siis teeme nii, et selle vana värgiga jääme sinna seisukohale, et oli mis oli ja saab, mis saab. Kunagi, kui see kammajaa läbi on, siis saan täpsemalt teile kogu sellest värgist rääkida, aga praegu on mul vist targem oma mõtted endale hoida, loodan, et mõistate :)

Ma uuesti palun seda ka, et ärge saatke mulle raha. Ma poleks iial uskunud, et ma sellist lauset kasutama pean, aga no päriselt. Nii nunnu, et te aidata tahate, aga küll mina hakkama saan. Teate ju küll, et ma olen nagu paha hais, raske minust lahti saada, seega ärge muretsege, ma saan hakkama. Hoidke oma raha enda pere jaoks, või kui üle on, siis aidake varjupaikasid ja neid, kellel pole midagi lauale panna. Mul on täna näiteks kartulid ja kotletid, seega minul on juba päris hästi :)

Kui aga no NIII rämedalt tahaks mind aidata, et ei tea kohe mida ära teha ja see surve ei lase isegi öösel magama jääda, siis tegelikult üks viis küll on. Sa võid minna OutDo konkursi lehele ja klikkida minu video all VOTE! SEDA SAAD TEHA SIIN! Lühidalt siis konkursist nii palju, et see on ülemaailmne konkurss, kus inimesed saavad üles laadida video enda unistusest, millega ja kuidas nemad sooviksid areneda. Mina tahaks täiega netist erinevaid koolitusi osta, aga olgem ausad, need on päris kallid. Seega oleks mul super hea meel, kui ma selle võistlusega saaksin kasvõi mõne koolituse võrra rikkamaks.

Teilt see tükki vast küljest ei võta see väike klikk teha, aga mina saan võib-olla kunagi eriti heaks fotograafiks. Praegu on mul tunne, et iga asi, mida ma õpin, paneb mind mõistma, et ma tean nii vähe! Tahaks rohkem! Täna töötlesin tund aega ühte pilti, sest üritan endale Photoshopi selgeks teha :) Enne töötlesin ainult Lightroomiga, aga inimene peab ju ometi õppima ja arenema.

Ühesõnaga, selline lugu. Mine vaata videot, kui tunned, et viitsid selle ühe näpuliigutuse teha, siis ma olen südamest tänulik. Olenemata sellest, et tegelikult valib võistluse võitjad žürii, aga ma mõtlesin, et poleks ju paha häältega ka eespool olla, ehk on sellest ka mingit tolku ja saan kasvõi mingi eriauhinnana ühegi koolituse (mul on üks, mida ma täiiiiiiega tahan :D).

Muidugi võite ise ka osaleda, viis päeva on aega!

Igatahes, tänks sõbrad!

Kohe, kui ma olin eelmise postituse ära kirjutanud, sain ma aru, et kui ma inisen siin, et mul pole motivatsiooni, siis olen ma ju ise täpselt samasugune, kes ootab, et keegi TEINE talle seda müstiliselt kuskilt kühvliga tooks. Esiteks tegin endale ühe kanasalati, sest mida perset ma siin ikka nägin nagu mingi paganama Robinson.

Siis olin juba valmis oma Wii Nitendo soojaks kütma ja seal selle My Shape eidega ühe trenni maha vihuma, aga siis meenus mulle, et mulle kirjutati Hopa TV’st (sorri, et ma teile sõnagi ei vastanud, kui te seda nüüd kohe loete, ma homme vastan :D). See on samamoodi täis treeningvideosid ja mingi alla 15€ eest kuus saad endale sellise “kava”, et iga päev on uus trennivideo. Noh, kui sa tahad iga päev trenni teha. Kui ei taha, siis suvalt võid ka endale meelepärase video valida.

Suure hurraaga hakkasin alguses tuharate kava tegema, aga peale kümnendat minti tuli mulle meelde, et seal oli ju kirjas, et enne, kui sa hakkas treenima, tee läbi fit test, mis näitab ala mis tasemel sa oled ja kui sa nüüd paar nädalat treenid ja siis selle uuesti läbi teed, siis peaks nagu nägema oma arengut. No ok ok, loobusin siis hea meelega oma tuharate kavast (jalad olid juba tuimad :D) ja tegin selle pagana fit testi ära. Ma eeldasin, et ala kui kiiresti sa kümme kükki teed, aga tegelikult oli see 20 mintsa väga intiivset treeningut.

Lõpetuseks venitused ja siis, kui ma juba omadega TÄIESTI sült olin, meenus, et plank on ju ka vaja ära teha. Ja veel 5 sekki kauem, kui esimene kord (Ehk siis 45+5). Öäkk. Otsustasin, et enne käin pesus ära, et saaks vahepeal natukene ennast kosutada. No ja peale pesu hakkasin veel koristama, et seda ühte minutit planku oma elust võimalikult kaua eemale hoida. Ja nüüd kirjutan seda postitust, et jumala eest mitte seda planku teha.

*ohkan*

Ok, ma nüüd tegin nii, et ma otsustasin mitte taimerit vaadata, et ennast mitte masendada ja tuli hoopis 1:07. No pole lugu, peaasi, et tehtud sai. Ainult, et nüüd ma pean homme 1:07+5 sekki vastu pidama. Oh tuska, ma juba tunnen, kuidas mu käed-jalad süldistuvad ja tagument valutab.

Aga ega see pekkide maha raputamine kerge töö olema ei pidanudki. Eriti kiivalt hoiavad sellel silma peal mu beebidega kunded, kes mulle komme ja šokolaade tassivad, aga mina panen need kenasti hunnikusse ja seal stuudiotoas nad vedelevad. Ei anna alla. Kuigi üks kukekomm karjub juba nädal aega sulaselges eesti keeles mu nime. Tõesõna. Iga õhtu, kui ta eriti kõvasti kisab, siis ma silitan teda ja ütlen, et hommikuti soovitatakse magusat süüa, et homme panen su pintslisse, aga hommikuti kunagi pole isu ja kukk siis ei karju ka. Aga no kohe kui pimedaks läheb, siis hakkab seal teisel korrusel mölisema, et ou kle, tule üles ja võta mind suhu.

Ma alguses arvasin ka, et see on Kardo, aga ei. Kuradi kukekomm.

Kui ta kaua möliseb, annan Marile, et ta sellega terve elamise täis plätserdaks ja prügikastis lõpetaks.

Kukk, mitte Mari.

Selle kõige valguses ma annan teada, et ma küll keelan endale komme (ükspäev sõin neli tutti frutti kommi küll), aga lihtsalt seetõttu, et ma ei piirdu never ühega. Kergem on mitte üldse võtta ja nii ma teha proovingi. Aga pole mõtet mulle öelda, et kle ära söö enam ÜLDSE magusat ja nisu ja tatart ja kaera ja puuvilju ja pähkleid ja rosinaid ja… Jeerum nagu! Ainuke, mida ma kavatsen mitte süüa/juua, on pätside viisi saia ja cocat kaanida. Muu on ikka ratsionaalsuse piirides lubatud.

Ma pigem mõtlesin, et kui ma homme näiteks trenni teeks, siis ma võiks ju kuke ära süüa küll…

Mmmm….kukkk.

Pilt: www.teeise.com

Ma vanasti jõin üliharva kohvi. Täpselt nii tihti, kui Kardo seda tegi ja mulle valmis kohvi näppu pistis. Mingisugune kohvigurmaan ma ei ole, halba kohvi heast ei erista. Joon kõike, mis pakutakse. Küll hakkas mulle huvi pakkuma, et mismoodi teie kohvi joote? Ma tean, et mõned teevad nii, et panevad puru otse tassi. Uuh, mulle nii üldse ei meeldi. Kõik see puru on pärast hammaste vahel ja ei saa rahus ju juuagi nii.

Meil on praegu uhke Jura masin (Saku lättest laenutatud), aga enne tegime presskannuga. Minu meelest sai nii jumala hea kohvi, aga no teha ei viitsinud. Siis saime selle Jura masina ja no, kui hea kohvi on nupuvajutuse kaugusel, siis olen seda juba igapäevaselt jooma hakanud. Mõni päev lausa kaks tassi.

Ennist kuhjas Kardo mulle tassi sisse 3 lusikat suhkrut, aga nüüd olen uuest aastast suhkru vahetanud välja mee vastu. Jõululauas Kardo vennanaise ema soovitas ja ma siis jäingi nii jooma, reaalselt üldse pole teistsuguse maitsega ja parem ikka, kui suhkurt sisse juua mega kogustes.

Täna mõtlesin, et teen “Teeme koos 2018” raames selle veganpäeva ka ära. Isegi kohvi tegin sojapiimaga, mis mul on iidamast-aadamast selleks puhuks olemas, kui Kätlin külla tuleb ja ka kohvi tahab. Kuna ta täna pidi ka külla tulema, siis mõtlesin, et ongi hea pakk lahti teha.

Ütleme nii, et see mee ja sojapiimaga kohvi ei ole just parim valik… Ma joon ta ära, aga no mingit erilist kohvinaudingut ta just ei paku. Muidugi mu veganpäeva algusest nii palju, et mul polnud mitte midagi veganit hommikuks süüa, nii et pean ikka veganpäeva homme tegema, kui olen vahepeal poodi saanud, sest kuigi ma tahan veganpäeva teha, siis nälgida ma ei soovi. Seega tegin endale ikka vorsti-kurgiga võikse ja mugisin need sisse. Huvitav, kas nii läheks veganpäev arvesse, et ma alustan peale hommikusööki ja lõpetan homme hommikul hommikusöögiga? Grupikaaslased võiksid arvamust avaldada :D

Kuidas teie kohvi teete? Mismoodi joote? Kaasarääkijate vahel on mul juba üliammusest saati üks kingitus pakkuda, mida ma olen kogu aeg unustanud teile loosida – suur kingikast Saku Lättelt. Ei mitte õlu ega vett ei saa, vaid kvaliteetseid kohviube ja muud säärast (kellel on säärane masin, siis vast kulub ära :)

Warning. Tissijutud.

Just hiljaaegu küsiti mu käest, et kuidas ja millal ma Lende rinnapiimast võõrutasin. Ausalt öeldes ei ole ma seda üldse teinud, sest mul otsest vajadust selle järgi olnud ei ole. Kui Lende oli väiksem, siis ei saanudki eriti kuskil käia, kui ainult paari tunni kaupa, nüüd on ta juba ammu nii suur, et kui mind ja tissi ei ole, siis elab ta selle kenasti üle ja söögiks on tal ammu sada miljon muud asja, kui rinnapiim. Ometi loobuda ta sellest tahtnud pole, kuigi on olnud päevi, kus talle meenub tiss ainult korra päevas, samas on ka aegu, kus ta ainult rinna otsas elaski.

Ma sain ammu aru, et piimaga ei ole seal just parimad lood. Algusest peale olen ma nn tundnud, kui piim rinda tuleb. Et noh, laps alguses imeb, siis tuleb piim, siis ta neelatab ja joo täiega ja siis imeb jälle niisama suht edasi. Mida aeg edasi, seda kauem tuleb seda piima tulemist oodata (praeguseks juba mingi 15 mintsa kindlasti) ja seda joomise osa on mingi 30 sekundit maksimum. Aga ma olen mõistnud, et see rind on talle justkui nagu turvatunne ja lohutus ja ega ta seda piima oluliselt tahagi. Mõnikord näiteks kukub, siis komberdab minuni ja ütleb haledalt “tssss, tssss!” ja kisub mind pluusist.

Jah, kõik kommentaarid teemal “issand, kui laps juba KÜSIDA oskab, siis ei tohiks küll enam rinda anda” võite endale jätta. Isegi WHO soovitab kuni teise eluaastani anda. Ja no kui ainult rääkimise järgi arvestada, siis on see küll natukene ebaaus, sest mõni lihtsalt oskab varem öelda asju, mis talle tähtsad on (Lende) ja mõned hiljem (Mari).

Igatahes ei olnud mul plaani ega vajadust Lendet otseselt võõrutada. Vahepeal oli küll selline tunne, et apppi, mul on kopp juba nii ees, aga siis hakkasin öösiti talle ta tudulappi andma ja ei pidanud enam sundasendis, tiss kellegi suus, magama. Seega mõtlesin, et noh, eks näis, kaua ta ise seda tahab. Päris koolini poleks andnud, aga ega ma ei pidanud nii täpset plaani ka, et millal ma lõpetan.

Paar kuud tagasi mõtlesin küll, et ma enam ei suuda. See oli siis see kord, kui mul äkitselt VÄGA valus hakkas imetada. No tõesti nagu alguses. Küll inimesed arvasid, et mul on mingi seen (sooriga lähevad nibud valusaks), või on Lendel vale võte, aga lõpuks selgus, et see oli lihtsalt hormonaalne – mul hakkasid päevad ja valu kadus. Ühe korra peale seda päevade ajal oli ka natikene valus, aga mitte enam nii hullult.

Kuni nüüd siis selleni, mis juhtus eile. Kätu tuli lastega külla ja tahtis, et ma teeksin temast ja Henrist mõned imetamisepildid. Et noh, ei tea ju kaua seda aega ikka on ja miks mitte teha. Ma kohe tahtsin ka, et muidugi teeme minust ja Lendest ka. Teate, mis me saime:

Ehk siis jah, nagu näha ei tahtnud kumbki laps pildistamisest midagi kuulda. Ma ise mõtlesin, et okei, võib-olla need eredad valgused ja nii, aga kui külalised olid läinud ja Lende juba “tss-tsss” korrutas, siis IGA kord kui ma talle pakkusin, hakkas ta nutma. Nüüd meenus mulle, et ka üleeile oli ta ainult 1x piima tahtnud ja seda ka VÄGA korraks. Nojah, üleeile hakkasid mul päevad ka ja ma olen kuulnud küll, et lapsed ei taha siis mõnikord eriti rinda. Lende konkreetselt kiljus täiest kõrist ja ajas ennast vibusse, ise korrutab “tssss!”, aga kui pakun, lükkab mind eemale ja nutab. Proovisin, mis ma proovisin. Isegi läbi une läks mega närvi ja täna ka vaatab mind vihaselt, nagu pidalitõbist.

Ma ei teagi nüüd, kas saigi siis nii see imetamispull otsa, või ta ikkagi paari päeva jooksul leebub ja võtab mind tagasi. Eks näis. Ta muidugi juba suur tüdruk ka, ega ei peagi inimesele eluaeg rinda toppima, eriti, kui ta seda ei taha ka. Juba 1aasta ja 3 kuud vana inimene ikka. Aga kuidagi kahju ka, et ei saanudki siis pilti mälestuseks, kui see nüüd peakski see lõpp olema. Tahaks nagu kuidagi mäletada seda viimast korda. Õõõõõh, mu beebi saab suureks vist.

#pisar

Suslik ise on oma pulliga väga rahul, no vaaaadake seda nägu :D

Kaua teie oma lapsi imetasite? Ja kas on võimalik, et ta mind veel enam tahab, või võin ma nüüd heaga oma tissid kokku pakkida? 

Küll oleks lihtne, kui tootearvustuste tegemine oleks nii lihtne, et avan firma kodulehe, kopeerin sealt kogu info, teen paar pilti juurde ja lajatan üles. Paraku on nii, et tõesõna testin ma kõik asjad korralikult läbi. Ma ei saa ju soovitada midagi, mida igaüks ise järele proovides katsetada saab. Sellisel juhul oleks mul palju pettunud lugejaid, kes minu sõnu absull enam ei usuks. Kuna ma aga nii ei tee, siis võite rahumeeli mu sõnu puhta kullana võtta :D Muidugi seda ma garanteerida ei saa, et kui ma midagi kiidan, et see teatud asi elu lõpuni just PARIMAKS jääb, sest nagu te näete, annab mu blogijatöö mulle pidevalt võimaluse aina midagi uut proovida.

Seega kui meile saabus koju kastitäis Enzypin puhastusvahendeid Ecorun firma käest, pööritas Kardo jälle silmi ja ütles, et need kaseleotised ei puhasta ju mitte midagi, mis sa ostad neid kokku. Kui ma ütlesin, et esiteks ma ei ostnud neid, vaid ma pean neid testima ja LISAKS, et tema neid arvatavasti nagunii pea kunagi ei kasuta (sest Kardo põhitöö on köögi koristamine), siis oli ta üsna rahul ja elas oma elu edasi. Minul oli aga kastitäis rohelisi ja ökoloogilisi puhastusvahendeid, mis tuli proovile panna.

Ja nüüd me jõuamegi algusesse tagasi, et täna käärisin ma oma varrukad üles, võtsin oma “kaseleotised” välja ja hakkasin koristama. Tahaks öelda, et töö ja vile koos, sest koristada oli nagunii vaja, aga no mulle tõesti ei meeldi eriti koristada. Kuna aga Kardo parasjagu mudilastega tegeles, siis ei saanud ka mina niisama passida ja alustasin vetsust. Vets peab meil alati väga puhas olema sest noh… vaadake ise:

Ma häguselt mäletasin seda aega Mari titeeast kah, kus iga jumala sekund oli keegi kättpidi vetsus, aga kuidagi maru ruttu tuli see kätte. Nüüd ongi meil väike isiklik sibi, kes paljaste kätega vetsupoti puhtust testimas käib. Vana Domestose viskasin ma kohe ära, sest see on nii räige keemia, et endalgi võtab silma vesiseks, kui seda kasutan. Lisaks pidin ära viskama kõik need lõhnavad jullad, mis vetsupotti käivad. Puhas mürk ju. Seega kraamisin ma täna terve vetsu Enzypini bioaktiivse WC puhastusgeeliga ära. Mitte, et mul nüüd oleks just jube hea meel vaadata, kuidas Lende seal solberdab, aga vähemalt ei ole see mingisugune Domestos. Abiks ikka. Muuseas, puhastas sama hästi, aga haises vähem!

Sellisel viisil hoiame me praegu Lendet vetsust väljas, aga noh, ega see ka parim variant pole, sest Mari ei oska seda tagasi panna. Peaks sinna väljapoole ka mingi haagi või midagi panema, kuigi see oleks super imelik. Samas need, kellel samasugused sobrajad lapsed on, need vast mõistavad :D Kui kellelgi on paremat lahendust pakkuda, siis ma kuulaks hea meelega :D

Kui WC puhas nagu prillikivi oli, liikusin oma koristusega edasi vannituppa, kus võtsin kasutusele Enzypini vannitoa jaoks mõeldud sprei (link). Vannituba oli päris näästi ja eriti rõvedad olid need paganama vanniuksed, või mis nende nimetus ka on.

Ma mitu korda olen vaadanud, et pekki, võtaks need üldse maha ja paneks vannikardina, sest no nii närvidele käib see, et nad lähevad mega rõvedaks ja puhtaks neid ei saa. Näiteks tekkis klaaside alla mingi rõve pruun kiht, mida ma üritasin isegi kloori ja NOAGA kraapides maha saada, aga ei saand. Siis sündiski see vannikardina idee, aga kuna ideid on palju, siis ma lükkasin selle kuskile tulevikumallule tegelemiseks. Absoluutselt mitte mingi ootuseta määrisin oma “kaseleotist” ustele ja lasin 15 minutit seista, nagu pakend palus. Nii kaua pesin põrandad ja kraanikausi.

Kraani ümbrus ENNE

Kraani ümbrus PÄRAST

Kui oli aeg uksi pesema ja kraapima hakata, tulin ma hoopis ideele, et lükkasin nad vanni kohale ja lasin duššiga kuuma vett peale. Täiesti uskumatu, aga kogu see sodi tuligi maha! Ma olin nii šokeeritud, et ma jooksin kohe Kardole rääkima, et omg tule vaata neid uksi, MÄNNILEOTIS TÖÖTAS! Mitte, et teda vast väga huvitaks :D Lende tuli ka kohe appi kuivatama, hea laps.

Et noh, kui see pole hea tulemus vannitoas, siis ma ei tea, mis on. Minu loogika ütles alati, et kloor on kõige parem ja puhastab kõige paremini, aga et no on mürgine. Tegelikult ei puhasta isegi väga hästi, muidugi mürgine on ikkagi, niiet sellega pigem ei soovita mässata. Aga vannitoa sain mega puhtaks ja korda!

Seejärel võtsin ma pihku klaasipuhastusvahendi (link) ja mõtlesin, mis oleks kõige mustem klaas meie majas. Mis muud, kui terrassiuks, mida Lotte usinalt kraabib, kui tuppa tulla tahab. Kohe, kui õues natukenegi must on, läheb ka see mega näkaseks, vanasti sain kardinad ette tõmmata, aga nende uutega ei anna nii ette panna, sest need on nii pikad (peaks laskma lühemaks teha, siis ei peaks aknaid pesema).

Kuna õues oli niiiii külm, siis ma pidin ise ka õue ronima, et pesta saaks, sest ma ei tahtnud seda vähest soojagi õue ära lasta, mis meile siin suure hädaga sisse köetud sai. Ajasin aga jope selga, plätud jalga ja läksin õue akent küürima.

Õuest nägi see veel räigem välja. Pihustasin ja… See jäätus kohe ära :D Selge. Ronisin tuppa, võtsin kausiga sooja vett ja käsna, ning sulatasin ja pihustasin üheaegselt. Seega ei saa ma öelda, et just see sprei nii hea puhastusvahend oli, sest ma kasutasin ju vett ja nuustikut ka, aga kuram, kiiresti pidi tegutsema, sest ka soe vesi tahtis pidevalt ära jäätuda. Minu käed ka! Seega küürisin ma nii ruttu, nii palju kui sain ja tulin jooksuga tuppa ära. Parem sai küll! Alles pärast uurisin, et kuna see aken oli nii must, siis oleks pidanud tegema vee ja sprei segu ja seista laskma, aga no sellise ilmaga poleks see nagunii välja mänginud :D Toas peeglid tegi küll puhtaks.

Kuna ma enam palju koristada ei viitsinud, kraamisin välja köögipuhastusvahendi ja sundisin ennast veel kööki ka puhtaks tegema. Ma tõesti pidin ennast sundima, sest köök oli nii sassis ja ma olin juba sellest kraamimisest parajalt tüdinenud. No vaadake, kui hull see köök oli (muuseas Kardo oli selle eile täiesti ära koristanud, aga ma ei tea mis deemon selle tänaseks selliseks teinud oli):

Lõhn oli selline keskmine, mitte just da best, aga mitte hull ka. Samas lõhn-lõhnaks, puhastas jälle kenasti isegi rasvase kubu ära, seega sain mingi poole tunniga sellest köögiurkast täitsa inimliku köögi, kus võib isegi süüa teha, ilma, et kardaks mingit tiisikust või lihasööjabakterit külge korjata :D

Pakend soovitab ise mitte nii nõusid pesta, et vesi muudkui voolaks, vaid panna suurde kaussi naaaaatukene pesuvahendit ja lasta nõudel seal liguneda, ning seejärel vaid loputada. See säästab vett ja puhastusvahendit. Mina pesin ikka matsi kombel, voolaga veega, aga ma kunagi proovin selle säästliku variandi ka ära.

Ühesõnaga, mina jäin väga rahule Enzypini toodetega ja eriti äge on see, et iga toote peal on ka juhend, kuidas see vahend kõige paremini töötab. Need on kodukal ka olemas (siin). Niiet kes soovib kodus ökovahenditega kraamida, siis soovitan neid tooteid soojalt. Alustuskomplekt terve kodu koristamiseks on hetkel -10% ja maksab 47€, lisaks sooduskoodiga Mallukas on kogu suure komplekti hind vaid 39.95€!

Vot, sellise suure koristustaaga tegin täna teie jaoks ära. Ecorun perekond tahab aga teada, kas te olete kasutanud mingisugust puhastusvahendit, mis kohe ÜLDSE oma tööd ei teinud. Umbes nagu mul see CIF kloorisprei oli… Kõikide kaasarääkijate vahel loosivad nad välja ühe tasuta alustuskomplekti!

*Postitus on sündinud koostöös Ecorun’iga