Meil on jäänud veel kolm päeva Tenerifet ja siis on aeg oma kotid kokku pakkida ja koju ära tulla. Ma ei saagi aru, kas see aeg läheb siin kiiresti või aeglaselt, ega sellel ka vahet ei ole. Samas võib öelda, et selle kuue nädalaga on mulle siin harjumuspäraseks saanud isegi kõige naljakamad ja omapärasemad osakesed Tenerifest, mis alguses imestama panid:

• Kui lause lõpus on küsimärk või hüüumärk, siis pannakse sama märk tagurpidi lause algusesse ka. See tundus mulle nii naljakas, sest no, kas ei kannata siis lause lõpuni ära oodata, et mis märk seal lõpus on. Siis kuulsin säärast selgitust, et hispaania keeles ei olevat küsisõnu (ala kas, kus, mis), mida lause alguses kasutada. Seetõttu pannakse see kohe ette ära, et inimene teaks seda küsilausena lugeda. Ma pead anda ei saa, sest noh, ma ei räägi hispaania keelt.
• Inimesed tervitavad, lehvitavad, naeratavad KOGU AEG. Ma ükspäev avastasin, et ma jalutan poes ringi ja ümisen kõva häälega. Mitte keegi ei vaadanud mind imelikult ja ma isegi ei saanud aru, et ma seda teen, kuni üks mees hakkas minuga kaasa ümisema :D Kas te kujutaks ette, et Eestis selline asi juhtuks? Et ümised poes ja keegi hakkab kaasa ümisema? Pigem vaadataks põlastava näoga ja mindaks kaarega mööda, et mitte segasega kokku puutuda. Lehvitavad KÕIK ja kogu aeg. Taksojuhid teistele juhtidele, bussidele, jalakäijatele. Jalakäijad seevastu lehvitavad neile, kes neid üle tee lasevad. Restoranides lehvitavad teenindajad möödujatele. Kogu aeg käib üks suur lehvitamine. Kui sa ei lehvita, siis pead sa vist surnud olema.
• Väljas käia on ohtlik. Sangria maitseb ohutult ja kokteile tehes ei mõõda keegi, palju seda alkot sinna sisse läheb. Valatakse suvalt pool klaasi kanget alkoholi täis ja muud asja pannakse vist värvi pärast sisse. Suurtele joodikutele vist hea uudis, teistel tasub ettevaatlik olla :D
• Lapsed on tõesti A ja O. Kõik lehvitavad(!) lastele, neile naeratatakse, võetakse sülle, paitatakse ja mängitakse. Poes võtab müüja letilt enamasti esimesena lapse asjad, avab nt jäätise ja siis tegeleb muuga edasi. Lapsed alati ennekõige. Meil on siin üks restoran La Ruela, kus teenindaja meile alati lehvitab (!) ja Marile šokolaadi kingib ja kutsub teda enda väikseseks sõbrakeseks. Kui seal söömas käisime, siis rahvast oli palju, aga ikka ja jälle käis see mees ringi ja mängis lastega.
• Inimesed on nii usaldavad, või on neil lihtsalt suva. see sama La Ruela töötaja oli selline, et meil polnud sularaha (aga ei teadnud alguses, et kaardiga maksta ei saa) ja ta ütles, et ah, pole hullu, tooge homme raha siis. Nagu, ta nägi meid esimest korda elus siis :D
• Rääkides toidukohtadest, siis enamik neist teeb uksed lahti 4-5 õhtul, sest enne ei viitsita tööga tegeleda :D
• Aadressidest ei teata midagi. Enamasti öeldakse, et noh, selle hotelli kõrval, paremat kätt vms.
• Bussis kuulatakse muusikat ja KÕVASTI. Mul kasuisal vedas nii palju, et mingid poisid hakkasid lausa kõva häälega pornot vaatama. Ju siis häda oli nii suur, mis sa ikka ära teed.
• Kohalike jaoks on praegu talv. inimesed jalutavad ringi pusades ja saabastes ja jopedes, kuigi kraadide mõttes võib vabalt olla näiteks 23-25 kraadi. Nad riietuvadki rohkem kalendri, mitte ilma järgi.
• Poes pakivad teenindajad su kaubad ise ära, kui vähegi rohkem aega on.

Selliseid mõtteid ja tähelepanekuid siis siit poolt. Üldse, Tenerife on mõnus koht ja kindlasti teeme järgmisel aastal samasuguse talvepausi siinsamas. Kui pikaks ajaks sedapuhku, eks vaatab. Muidu võikski ju kogu aeg siin olla, aga mõned sellised miinusekesed on ka. Et esiteks, nagu koduigatsus on peal. Ei, mitte Eesti, vaid konkreetselt oma kodu ja oma voodi ja oma vann (kus ei saa soe vesi poole pesemise pealt otsa!) ja oma mugavad padjad ja oma köök ja oma noad ja kõik on oma… Tahakski, et oma kodu siin, mägede ja ookeani kõrval oleks, vot see oleks imeline. Kuigi nüüd, kaugelt vaadates, tundub ka see Männiku metsatuka kõrval elamine kuidagi hubane, soe ja mõnus.

Soovitan soojalt siia tulla just lastega peredel. Muidugi võite ilma lasteta ka tulla, on veel ERITI mugav, aga lastega on siin tõesti hea. Nendega olete igale poole oodatud, igal pool suhtutakse neisse väga hästi ja mitmes restoranis olen märganud seda, et kui võtad vähemalt ühe suure prae, siis on lastepraad tasuta. Ja lastele selline kliima meeldib, nagu te aru saada võite. Ma ei tea, ma pole siin suvel kuumaga olnud, aga mõni päev on MEGA kuum, siis jälle täitsa pilvine (aga ikka soe) ja mõni päev lihtsalt mõnusalt päikeseline. Meie siinoleku ajal on olnud 3-4 kehva päeva (kus ikka mega tuul ja jahe).

Kahju on siit ära tulla, aga selline paus sooja kogumiseks oli väga hea vaheldus. Ma olen lausa peaaegu valmis vaikselt külma kätte tagasi tulema, et siis sõprade ja oma loomadega koos jõule pidama hakata. Loodan veel siin ühe korra ennast korralikult praadida (ma reaalselt olen PÄEVITANUD vist ainult ühe korra 20 mintsa :D), aga päris laibavalgena koju tulla oleks ju ka patt.

See reis on ikka mõnus aasta lõpu värk. Patareid päikesest täis laetud, nüüd jõulud ja kuuselõhn ja sõbrad ja siis tulebki uus aasta, kus Mari hakkab käima uues lasteaias ja minul on paar eriti mõnusat ja ägedat projekti tulemas, mida te kindlasti varsti näete ja kuulete. Argine sumin hakkab jälle pihta, elu hakkab käima ja saan jälle kodumaad vallutada. Kodus on ikka hea, seal olen ma vähemalt Mallukas, siin olen ma lihtsalt üks Ida-Euroopa pervert, kes tahab lapsi pildistada.

Ja laste pildistamisest – issake, kuidas ma igatsen juba neid beebisid. Ma olen uueks aastaks tellinud endale täiesti terve uue arsenali fotopropse beebidele, nii et ma ei jõua ära oodata, et saaks juba pihta hakata ja neid pisikesi ilmaimesid hoida. Uueks aastaks on juba mõned ajad bronnitud, aga ma rõhutan igaks juhuks, et ma võtan vastu bronne ainult siis, kui beebi juba käes on. Siis on lihtsam kuupäevasid paika panna, kui hiromante mängida. Lihtsalt kuna uuel aastal läheb maru kiireks, pildistan edasipidi kahjuks vaid kahel päeval nädalas. Kes veel ei tea, siis mu fotolehe leiate siit: www.mallupildid.com ja beebile aja bronnida saab e-mailil marianntreimann@gmail.com.

Tenerife rannast leitud Eesti vanaisa ja lapselaps :)

Lõpetuseks nutt ja hala teemal, et Mari mängis mu pin-kalkulaatoriga telefoni, mistõttu pani ta sinna 3x vale pin koodi ja nüüd on pinkalkulaator lukus. Loomulikult NÜÜD leian ma netist kõike, mida ma kohemaid endale tellida tahaks, kuradi varblase kõrvarõngad!! Ma võiks Kardo pin kalkulaatorit ka kasutada, aga mulle meeldib enda raha rohkem kulutada. Kardo kaarti kasutades ta ju näeb, mille peale ja palju ma kulutan ja ma eelistan ikka seda elu, kus mu sissetulekud ja väljaminekud on vaid mulle teada (ise ka ei taha tegelt teada!) :D Õnneks oma kaarti saan veel kasutada, abiks seegi. Igapäevaselt Kardolt raha küsida nagu väike laps oleks ikka hirmus imelik.

Haha, tahtsin siia lõpetuseks kirjutada, et tavai, hakkan nüüd edaspidi lotot mängima, et kui ma juhtumisi võidaks kasvõi 100 000 euri, siis ma ostaksin endale siia Tenerifele korteri ja käiksin siin rahumeeli iga talv peesitamas. Aga siis meenus, et mul pole ju pin-kalkukat. Feil.

Aga jah, esimene kohver sai täna juba pakitud. Aeg lendab nagu rebane!

Harva korraldavad firmad kampaaniaid, mis mind nii siiralt positiivselt üllataksid. Sellegipoolest on seda suutnud teha Ferratumi selleaastane kampaania, see on lihtsalt nii äge! Meil kõigil on ju mingisuguseid unistusi ja ambitsioone, mida me tulevikus teha soovime ja mille poole, vastavalt võimalustele, pürgime.

Elu on mulle näidanud, et need asjad, mida sa väga-väga soovid, jõuavad lõpuks alati sinuni, kuid paraku on mõndade unistuste täitumine vaid selle va krabiseva taga kinni. Nõme, eks? Sellega tahabki Ferratum inimesi aidata ja just sellel põhjusel on nad loonud enda kampaanialehe: http://ferratumoutdoyourself.com.

Kuna kampaania toimub korraga 20 riigis, siis on kogu info paraku vaid inglisekeelne, kuid ma julgen arvata, et enamikele meie seast ei ole see probleemiks, ega ju? Ühesõnaga, mida on vaja teha? On vaja vimeosse või youtube’i üles laadida video, kus sa räägid enda unistusest, mille täitumisega sa väheke abi vajaksid. Olgu selleks siis näiteks enda raamatu välja andmine, uue fototehnika soetamine, reis välismaale või vanaemale uue vannitoa ehitamine. Muuseas, video võib, aga ei pea olema inglise keeles, seega kui mugavam on rääkida emakeeles, võib vabalt seda ka teha. Kui video üleval, tuleb ülalantud lingil täita avaldus, kuhu saad siis jätta ka oma video lingi, et žürii selle kenasti leiaks.

Mitte ükski soov ja unistus ei ole “liiga tobe”, sest võimalus võita on ju absoluutselt kõigil. Näiteks mina tahaksin väga avada enda fotostuudio, kuid paraku on sellise asja lahti tegemine alguses tõeliselt kulukas, sest lisaks ruumide rentimisele on vaja maksta ka kogu tehnika eest, mis stuudiosse käib. Suurem rahasüst oleks selle jaoks ideaalne võimalus! Mida ma veel teha tahan (ja arvatavasti mingi hetk teen ka) on avada MTÜ, kuhu ma saaksin korjata raha ja aidata kõiki, kes abi vajavad. Nõme on ENDA kontole midagi koguda, aga aeg-ajalt on olnud nii, et raha tuleb ühele abivajajale rohkem, kui tarvis läheb ja siis hakka selle ülejäänud osaga nuputama, et kellele nüüd anda. Nii mõnus oleks, kui saakski selle MTÜ teha ja kohe mingi väikse pataka raha ka sisse, et kui jälle keegi kirjutab, et tal pole lauale süüa panna või aknad lasevad külma sisse, siis saaks kohe, naks aidata. Ja nii ma teaks ka täpselt kui palju mu nende kampaaniatega kokku tuleb ka abilisi ja nii… Noh, see ei ole muidugi mingi must-have, aga ma olen mõelnud küll, et see teeks ehk sellised korjandused ja kampaaniad veel läbipaistvamaks ja mugavamaks. Aga ma ei tea ka, pole ju proovinud :)

Mis on teie unistused, mis rahasüsti abil kiiremini täituksid? Hea uudisena ütlen, et ka mina kaen kõik Eestist saadetud videod üle ja annan enda lemmikule 200€ lihtsalt peo peale puhtalt kätte, et tema unistuse täitumisele kaasa aidata. Võin kohe ära öelda, et minu jaoks on kõige südamelähedasemad just need teemad, kus inimene tahab just ennast ise edasi arendada. Koolitused, kursused, seminarid. Tarkus ja teadmised ei jookse kunagi mööda selga maha! Aga loomulikult loen huviga ka kommentaariumit – mis on teie see üks suur unistus? 

Muuseas, ma tahan ära mainida, et video üleslaadimisega kaasnevad ka tingimused, et firma võib neid videoid hiljem kasutada mõnes kampaanias. Samuti on suur võimalus, et võitjaga tehakse peale auhinna kätte saamist video, kus uuritakse, kuidas ta võitu realiseeris jne. Need tingimused on ka seal veebilehel olemas, kuid need on samuti ainult inglise keeles, nii et kui keegi aru ei saanud, siis nüüd vähemalt teate!

Hea osaleja! Sellel lingil (http://ferratumoutdoyourself.com/) on saadaval Ferratumi Grupi rahvusvaheline kampaania. Pidage meeles, et kampaania ja kogu kampaaniaga seotud dokumentatsioon on saadaval ainult inglise keeles.

Elame ja unistame täiega!

*Postitus sündis koostöös Ferratumiga

Teate, mis on kuidagi jube rõhuv? Iga jumala kord, kui ma kedagi aidata proovin, siis lõpuks tuleb alati selline tuim kurbus peale. Et…isegi kui saab aidata ja inimesed ongi jälle kõik nii ilusad ja head, siis kuidagi raske hakkab. Keeruline on leppida sellega, et maailmas on nii palju inimesi, kellega juhtuvad hirmsad asjad. Mis me siin maailmast räägime, Eestiski. Ja kui ma nendega räägin ja seda kirja panen, et teilegi neist rääkida, siis ma lähen alati kuidagi nii sügavale enda sisse, et…Mida ma sellises olukorras teeks? Kuidas ma edasi elaks? Millest ma rõõmu tunneks? Ma lausa nagu TUNNEN seda ahastavat ja nöörivat valu, mida ma ainult arvan, et nad on tundnud. Ja siis ma mõtlen, et okei. Saime raha kokku. Aga mis siis? Laias laastus ega see väga paljudel juhtudel suure pildi olukorda ei muuda. Ikka on inimesed haiged ja ikka on vanemaid, kelle süda jääb elu lõpuni valutama.

Kui ma täna nägin seda Inglite aja videot väikesest poisist, kes õnnetuse tagajärjel halvatud on ja on voodisse aheldatud, siis hakkas aina tulema. Mida tundis tema ema, kui ta nägi, et ta poeg on viga saanud. Mida tundis Jürgeni ema, kui ta sai kõne, et ta väike poeg uppus? Milline valu võis olla nende südames, kui arstid neile diagnoosi ütles. Kuidas tunneb ennast väikese Joanna ema, kui ta teab, et tema tütar kunagi talle isegi ei naerata? Mida tundsid need vanemad, kelle väike laps vankriga tiiki lendas ja kelle elu jäi nii üürikeseks, et nad ei saanudki kunagi teada, mis oleksid olnud tema esimesed sõnad.

Lihtsalt, ma ei tea. Ma ei suuda, ma ei suuda mõeldagi. Ja tõesti, nad peavad kõik olema tugevad inimesed ja kindlasti oskavad nad rõõmu tunda ka kõige väiksematest asjadest, mida me kõik harjutada võiksime, aga mulle ei mahu pähe, miks osad inimesed peavad selliseid asju läbi elama? Miks? Mis kuradi “õppetund” see on?

Mulle väga meeldib aidata, ausalt. Aga mõnikord voolab see kurbus nii üle minust, et raske on hingata.

Palun tunnistage mulle üles, kas te eelistate shopata netis või päris elus? Ma loogiliselt võttes tean, et päris elus saad ikka katsuda ja selga proovida ja vaadata, aga ma ei saa midagi teha, et just netishoppamine on mu suur pahe. Mõnikord läheb õnneks ja ma laon endal virtuaalse ostukorvi täis, siis mõtlen, et ah, ei… Ei ole vaja! Ja panen akna kinni. Teinekord hoian mõnda lisaakent mitu päeva lahti, et ma iga kord avutis istudes saaksin mõelda, kas mul on seda ikka vaja. Praegu on mul näiteks lahti üks tugitooli link ja ühe värgenduse link, mille kohta ma veel juurdlen, kas Leale meeldiks see kingituseks saada või mitte.

Samas on netis kuidagi mugavam oste teha. Kõik on ühe koha peal, saad võrrelda erinevatest kohtadest hindu jne. Teisest küljest on netis kergem arutuid oste teha. Klikk-klikk ja makstud! Ei mingit rahakotis sobramist ja oma hoolega teenitud rahatähtede poemüüja pihku ladumist. Kahe otsaga värk!

Seetõttu ma ahastasingi, kui avastasin enda jaoks uue e-poe www.astri.ee. Tegelikult on see platvorm väga-väga paljudele e-poodidele, mistõttu on ostlemine eriti mugavaks tehtud. Valid sobiva kategooria ja saad rahus läbi lapata kasvõi mitmekümne poe kaubad.

Astri.ee palus ka mul teha nende sortimendi seast väike valik ja leida 20 toodet, mida mina soovitaksin või ise kingiks ihkaksin. Nii ma siis tegingi. Mõned asjad on sellised, mida tahaks endale kohemaid koju saada, näiteks need superägedad kausid (link). Eesti disain ja tõesti ägedad elemendid igasse kööki.

Mida ma veel tahaks oleks Click & Grow nutipott. Ma tean, et see on juba “vana asi”, aga no kui ma leiaks sellise, mis mulle järjest  koriandrit kasvataks, siis ma oleks küll õnnetipul, sest miski siin maailmas ei ole nii hea, nagu üks roog, mida ehib korralik hunnik koriandrit, saate aru?! Ma saan aru, et need algsed kit’id on kõik basiilikuga ja siis saad juurde osta, mida tahad? Nagu näiteks koriandrit (link). Võib-olla saan valesti aru.

Ma ei tea, kus ma elanud olen, aga hõljuvast lillevaasist ei ole ma enne kuulnudki (link). Muidugi lastega peredes ei ole see vist mõnda aega eriti mõistlik ost, aga no minu meelest ikka super äge! Kas kellelgi on selline imeasi päriselt kodus ka olemas?

Üks asi, mille ostuga ma ei saa kaua viivitada, on Lottele uue pesa ostmine. Ma ausalt ei mäleta täpselt, palju ta esimene maksis, aga ta sõi selle lõpuks nii ära. See (link) on küll üsna kallis, aga see on ju ometi tema voodi, tahaks, et see oleks mugav, vastupidav ja no ilus ka.  Millised teie koertel on?

Mida ma aga omast kogemusest julgen soovitada, on näiteks Tula kandekott (link) beebiemmele, või -issile, sest mugavamat ja stiilsemat varianti oma mudilast kanda ei eksisteeri. Ma poleks siin reisil ilma enda ustava Tulata hakkama saanudki, tõesõna! Kahju on vaadata, et siin Hispaanias ei teata ergonoomilisest kandmisest suurt midagi ja nii näen ma pea iga päev mõnda beebit ebamugavalt, hargivahe pidi, nägu välja poole rippuvat. Võtab võdisema see kurb vaatepilt. Kahju on eriti sellest, et vanemad ei TEA. Beebit kanda võib olla nii mugav ja hea, aga mitte selliste halbade kottidega kahjuks.

Iga kell tihkan ma soovitada ka Yummikomme (link), sest nii maitsvaid ja teistest kasulikumaid komme te mujalt ei saa. Suur karp kestab vist päris kaua…Vähemalt neil, kes pole sellised magusasõbrad nagu mina. Sobivad kaalulangetajatele ja väikestele lastele ja noh, kõigile! Ei mingit keemiat ja jama, ainult puuviljamahl.

Kellel veel soolaplaati pole, siis soovitan osta endale ja sõbrale. Hea taskukohase hinnaga (9.99€) ja on parim asi sinu kööki! Ma lõigun selle peal alati salatit, sest siis saavad kurgid-tomatid kohe sisse soolatud, sest “lõikelaud” soolab nad ära. Suvel kasutasime seda ka grilli sees krevettide valmistamiseks. Üli äge asi! Ja kui kasutatud, pesed lihtsalt ära ja asi ants.

Ah, mida ma siin ikka lobisen, minge vaadake Astri.ee lehele, kus on tehtud eraldi kaust MALLUKAS (LINK), kus on kõik minu soovitused kenasti üleval.

*Postitus sündis koostöös astri.ee’ga

Ma ei tea, kui paljud minu lugejatest on veganid, aga selles ma olen küll kindel, et meil kõigil on ehk ikka keegi lähedane inimene, kes on vegan, või vähemalt tunneb selle maailma vastu huvi ja on oma elukorralduses mõningaid muudatusi teinud, et rohkem sinna veganelu poole liikuda. Mul on endal ka üks armas sõbranna vegan ja kuna mul oli nii keeruline välja mõelda, mida talle siis jõuludeks kinkida, siis mõtlesin teile ka jagada erinevaid variante, mis ma siis internetiavarustest välja otsisin.

Kui ma kunagi erinevaid vegantooteid mekkida tahtsin, avastasin ma enda jaoks veggo.ee lehekülje. Seal müüakse igasuguseid erinevaid toiduaineid – alates taimsetest piimadest ja maitsepärmist, kuni erinevate taimsete võileivakatete ja sinkideni välja. Suur oli minu rõõm avastada, et seal on müügil ka kinkekaarte. Nõnda saab kingisaaja ise valida, mida ta soovib – kas proovida uusi maitseid, või tellida endale vanu tuttavaid maitseid, mis ennegi juba mokkamööda olnud on. Valikut on seal igatahes väga-väga palju (näete siit).

Ma tean, et vegantoit võib olla ülimaitsev ja ma olen kindel, e mitte keegi ei oska õpetada tegema nii häid toite, kui vegantoidu kuninganna Sandra. Ta on välja andnud juba lausa viis raamatut, aga tema kõige uuem raamat “Gluteenivabad taimetoidud” on alles hiljaaegu lettidele jõudnud ja on täis imelisi retsepte kõikidele, kes vegantoitu armastavad, või tahavad selle suunas katsetusi teha.

Yummikommidest olen ma rääkinud sada miljon korda, aga ma rõhutan veelkord, et lisaks sellele, et nad on väga maitsvad, on nad ka 100% vegan, nii et ka veganitele võib selle ägeda karbi rahuliku südamega kingikotti pista ja ma garanteerin, et saaja jääb enam kui rahule.

Arutasin täna siin Tenerifel veganist sõbrannaga sedasama kingiidee värki ja tema ütles, et on kuulnud ägedast meigikunstnikust, kes teeb 100% vegan meiki – Make-up by Sevil.  Ehk siis kõik tooted, mida ta kasutab on vegan ja cruelty free! Minu meelest on see äärmiselt tore, sest ma tean, et mõned minu vegantuttavad ei kasuta iial muid meigivahendeid ja seetõttu on neil ka raske enne üritusi kuskil “nägu pähe saada”. Kui ma Sevelile oma blogipostituse mõttega kirjutasin ja temaga natukene juttu ajasin, selgus, et oleme mõlemad praegu samal saarekesel :D Milline kokkusattumus!

HOIA tooted on mul ühed suured lemmikud ja pea kõik nende tooted on täitsa vegan värk! Ainukeseks erandiks on deodorandid ja huulepalsamid, sest need sisaldavad mesilasvaha. Kõike muud võivad ka veganid julgelt endale peale määrida ja õnnest juubeldada, sest näiteks HOIA kehavaht ja kohvikoorija on nii-iiii hea lõhna ja toimega, et ma ei imestaks, kui teie nahk teid pärast sulaselges eesti keeles tänaks, et te talle midagi nii hääd peale määrisite. Otse Saaremaalt ja väga ägeda naise kätetöö! Ps! Sooduskoodiga “mallukas” saab 10% allahindlust ka!

Ja kui ma juba säärase listi kokku olin pannud, võtsin ükshaaval ühendust kõikide nende viiega, keda teile siin ette lugesin ja küsisin, et ehk oleksid nad käpad ühele mu lugejale vägeva kingikoti kokku panema ja noh, nad olid nõus! Seega saab üks eriti õnnelik inimene endale kõik need asjad, mis ma siin ette lugesin! Ehk siis võitja kingikotis saab olema:

• Veggo.ee 20€ kinkekaart.
• Sandra Vungi uhiuus raamat “Gluteenivabad taimetoidud”.
• Purk Yummikomme.
• Õhtu- või fotomeik Sevili poolt (seda saab realiseerida uuest aastast, sest usin meikar peab ju ka vahepeal puhkama!)
• Kolm HOIA toodet, ehk siis enda valikul üks kehavaht, üks kehakoorija ja lillevesi.

Et loosis osaleda ei tule teha mitte midagi muud, kui jätta siia alla kommentaar enda teekonnast veganluses, või kui soovid seda kellelegi kingituseks, siis… ütlegi nii :D!

*Ilmselgelt on postitus sündinud koostöös kõikide nende firmadega :)

Täna on siis meie viimane päev Tenerifel. Nii palju töötlemata pilte, nii palju kokku panemata videosid, nii palju mõtteid ja emotsioone ja mälestusi. Tõesti äge, et mul see mõte tuli kuueks nädalaks Tenerifele pageda. Nagu oleks kogu elu pausinupule pannid ja tulnud sooja kätte akusid laadima. Kuigi ma vihkan seda väljendit “laen akusid”. Persse, ega ma taskulamp ei ole.

Igatahes ma ütlen ausalt, et Tenerifel on hea, aga mõte kodust teeb mind kohe väga-väga õnnelikuks. Ainukene asi, mis mind õnnelikuks ei tee, on see, et ma tean, et meil on ees pea seitsmetunnine lennureis kahe rüblikuga, kellest ühte ma saan veel heal juhul tegevustega lõbustada, aga teine tahab ainult KÄIA. Juba teel siia siiberdasin ma pidevalt edasi-tagasi mööda vahekäiku ja lõbustasin Lentsu. Ütleme nii, et see pole eriti mugav seal kitsastes oludes ringi ukerdada, aga mis sa hädaga ära teed.

Niru on ka see, et me jõuame Helsingisse kell 00:30, mis tähendab seda, et lapsed on lennukis juba ööunne jäänud. See omakorda tähendab seda, et nad saavad korraliku mitmetunnise powernapi teha ja sellisel juhul võime väsinuna hotellituppa jõudes unest ainult… und näha :D Muidugi on variant, et me keerame laste unegraafiku peapeale ja nad magavad lennukis väga hilist lõunaund ja siis on meil mingigi võimalus nad hotellis magama saada.

Ah, mis ma ikka põen, eks läheb nagunii nagu ta läheb ja tuleb see “imelised” 24 tundi lihtsalt üle elada. Ma enne siiatulekut ka põdesin, et kuidas ja mida, tegelikult oli natukene tüütu ja raske, aga no welcome to life with kids, eksole :D Hämminguga pean tõdema, et Mari on täiesti imeline reisisell ja temaga pole pea üldse mingit probleemi. Käib ringi, räägib inimestega, lõõritab laulujuppi ja sööb, mida ette antakse. Mis sellisega kurta? Lendekene aga tahab oma äsjaavastatud supervõimet, kõndimist, harjutada. Kes teda keelata saaks, ise ka harjutaks, kui just nii ägeda asja ära õppinud oleks.

kõik, enam ei suuda pakkida

Asju on kuidagi nii palju ja lapsi on kuidagi nii palju ja käsi on kuidagi nii vähe ja aega tundub kuidagi nii vähe. Natukene on kurb, et otsa sai see “paus”, aga meie armas-kallis kodukene… ei jõua ära oodata! Niiet kõik sõbrakesed, hoidke pöidlaid pihus, et lapsed käituksid viksilt ja viisakalt ja et me lennukiga alla ei sajaks. Muuseas, kõige ohvriterohkem lennuõnnetus oli just … Tenerifel :D Õnneks see oli päris ammu, 1977 aastal, aga selles hukkus üle 500 inimese. Tore, et ma seda eile teada sain, tänks, Emma :D

Kodu, siit ma tuleeeeeeeen.

Aasta lõpp tahab kokkuvõtteid ja kokkuvõtteid peab tema saama. Ma sattusin kellegi blogis sellise postituse peale, et selle aasta kolm ebaõnnestumist ja jäin mõtlema, mis olid minu kõige suuremad ebaõnnestumised? Tegelikult midagi sellist katastroofilist, et “issand, never poleks pidanud seda tegema” värki ei olnud, aga no selliseid asju, mis välja ei tulnud, oli küll.

• Melu.TV – Meil tuli see mõte ja see tundus igati äge värk, aga ainult kaks kuud tegemist ja me saime aru, et kolmele inimesele on see liiga suur amps, mis võetud sai. Eriti just see, et iga videoga kaasnesid supakad. Selliseid lühikesi “suitse” oli veel ok teha, aga need pooletunnised Suure M’i show värgid olid küll ikka nii hull nokerdamine, et lihtsalt ei jõudnud valmis. Võtsime suvel paar kuud, et ennast koguda ja uus strateegia välja mõelda. Mõtlesime, et okei, kuna meil FBis on juba nii palju fänne, hakkame siis sinna lihtsalt edaspidi laive tegema. Ma tean, et need inimestele enivei väga meeldivad. Tahtsin tegelikult alustadagi just Tenerifel, et mis me seal teeme jne, aga ma ei taibanud, et sel oli nii nadi nett, et sellest ei tulnud essugi välja. Mis me edasi teeme selle Meluga, seda ma ei tea. Võib-olla tuleb kunagi mingi idee ja võib-olla ei tule. Igatahes nii sellega meil läks. Küll aga ei saaks ma öelda, et see nüüd eluebaõnnestumine oli, sest inimene elab ja õpib ja just täna saime sama tiimiga kokku, et arutada meie uut projekti. Ega proovima peab alati ja kui see meil rohkem läbi mõeldud, räägin jälle teile ka.
• Pekk – Mul oli grandioosne plaan selle aasta jooksul alla võtta kümme kilo. Reaalselt siht oli nii silme ees, et ma kujutasin juba ette, kuidas ma kirjutan raamatu “Kuidas võtta alla 10 kilo!”. Ütleme nii, et kui keegi kuskil on sellise raamatu juba kirjutanud, siis võiks keegi mulle seda laenata, sest minul see ilmselgelt välja ei tulnud. Olgem ausad, ega ma väga üritanud ka, kui üdini aus olla. Aga vist iga aasta alguses ma mõtlen sellele, et no tavai, täiega võtan ennast kätte. Samas, ega ma ennast päris jälestusega ka peeglist ei vaata, lihtsalt ei ole selline sale ja prink, nagu Instas oldakse :D
• Saate aru, see postitus seisis siin niimoodi kolm tundi ja no ei suuda välja mõelda kolmandat asja, mis ma saaksin konkreetselt ebaõnnestumiseks lugeda. Mul oli küll lootus, et saame sellel aastal majale uue fassaadi ja värgi, aga no laias laastus pole see ebaõnnestumine, sest ma ei alustanud ise paljaste kätega fassaadi panemist ja ei saanud hakkama vms. Lihtsalt nagu mingi lootus või nii. Mis mind aga väga kurvastanud on, on kaks sõprust, mis selle aasta jooksul kadusid. Eks see vast ole ka osaliselt minu enda ebaõnnestumine. Ahjaa, rahaga ei oska ma ka ikka ringi käia, aga no peaasi, et vastavalt oma võimetele ja siis on ikkagi okk.

Kindlasti on veel mingisuguseid ebaõnnestumisi olnud, aga tee või tina, mul tulevad sellest aastast ainult ilusad asjad meelde. Muidugi nüüd võivad sõna võtta kõik kurjad kommentaatorid, kes kindlasti väga hästi mu äpardumisi mäletavad, aga laias laastus on vist hea, et minul vähemalt ainult ilusad asjad meelde tulevad.

Nii palju ilusaid momente perekonnaga – nii äge, et Kardo meiega kodus on! Kui palju peretrippe, spapäevi ja no lõpetuseks muidugi meie pikk Tenerifereis. Lisaks nii palju uusi ägedaid sõpru, nii palju vahvaid ja inspireerivaid inimesi mu ümber. Mulle meeldib kõik see, mida mööduv aasta mulle tõi ja ma olen kõige eest lõpmatult tänulik. Näiteks mu kodu – ma ei mõelnud sellest enne kuigi palju, aga nüüd ma lihtsalt istun diivanil ja mõtlen, et vau. Ma pean olema nii õnnelik, et mul on nii ilus ja mõnus kodu, nii pehme voodi, nii-nii-nii… Mul pole sõnu lihtsalt. Ja mis siis ikka, kui uut fassaadi pole. Armas ja hea on ta sellegipoolest.

Üldse tundub mulle, et ebaõnnestumised on osa elust ja neid pole üldse põhjust häbeneda. Teiste vigadest on hea õppida, aga paraku kiputakse ikka ise neid vigu tegema, enne kui õpitakse ja pole ju hullu ka. Iga äpardumine võib vabalt viia kuskile edasi ja ma olen alati olnud mentaliteediga, et noh, ma võin ju proovida! Et enamasti olen päris kõva yes-man! :D Kui ei riski, siis ei näe kunagi, mis saada võib. Nii kaua kui oma proovimistega teistele haiget ja liiga ei tee, pole ju lugu :)

Kui uus aasta sama hea on, siis võin juba ette öelda, et saab olema üks imeline aasta ja no ma ei jõua isegi ära oodata. Ja kui selles uues aastas ka mõni ebaõnnestumine on, siis  – bring it on! Eks mina ka muudkui elan ja õpin, mis seal ikka, kui selle jaoks tuleb vahepeal vigu teha ja murduda ja noh, kogu see sitt, mis elul meile teinekord pakkuda on.

Mida ma aga sel aastal olen väga palju mõelnud on see, et ma proovin olla alati võimalikult lahke ja sõbralik. Iial ei tea, millal me ise oleme halvas olukorras ja siis on ju hea mõelda, et ka teised mind aitaksid ja minu vastu lahked ja sõbralikud oleksid, kui mul seda kõige rohkem vaja oleks. Ma tean väga hästi, et mul on paha komme mõnikord nähvata ja olla väga ebakannatlik, neid omadusi proovin ka vähemaks saada. Mitte uuest aastast, aga juba tegelikult jupp aega.

Aga ega keegi meist täiuslik nagunii olla ei saa ja ei pea ka, seega pole hullu ja elame muudkui edasi.

Ma olen lihtsalt nii õnnelik, ebaõnnestumised-šnebaõnnestumised. Lende vist nii õnnelik ei ole :D

Mida teie loeksite enda selle aasta suurimaks ebaõnnestumiseks?

Nagu lubatud, kinkisin kellelegi veel enne jõule uhiuue Samsung Galaxy S8 telefoni. Võite ise nüüd arvata, et kellega koostöös, ikka Samsungiga. Pikka juttu tegema ei hakka, aga hoopis näitan teile videot, kelle võitjaks valisin ja kuidas ma eluaeg vaeva nägin kingi pakkimisega, mis kohe hävitati :D

Esiteks on mul teile välja kuulutamata eelmise postituse all lubatud võitjad, ehk siis üks Facebookist ja teine siit blogist. Armsa taevaisa ja muude elukate tahtel osutusid võitjaks Eva emailiga evaliisak@gmail.com, kes kommenteeris blogis ja Facebookis üks kaunis naisterahvas nimega Mailis Klaus. Minuga ühendust pole tarvis võtta, kirjutage otse heaga Bredenile, et olete Malluka loosi võitjad ja küllap nad siis teiega edasi toimetavad :) Palju õnne!

Ja kuna täna on jõulud (jehhuuu) siis on meil Triinuga teile väike üllatus – meie kingisadu pole veel teps mitte läbi ja meil on veel kahepeale lausa 300€ väärtuses kinkekaid teile ära anda. Nagu ikka, 50€ kaupa. Kuidas neid endale saada? Noh, asi on lihtsamast lihtne.

Esiteks: OLE BREDEN_KIDS’i INSTA FÄNN! Seda saad teha nii, nagu seda ikka tehakse. Mine oma instasse, pane otsingusse “breden_kids” ja kliki follow nuppu. Oled seda juba teinud? Väga hea! Sa oled juba päris lähedal võitmisele.

Teiseks: Mine minu Instasse (kasutaja mallukaz) ja otsi sealt üles mu viimane pilt, mis peaks olema selline:

Selle pildi alla ei pea sa kirjutama mitte essugi muud, kui ära tag’ima enda sõber, kes võidu puhul ühes sinuga 50€ kinkekaardi võrra rikkamaks saab. Niiet mõtle nüüd see hea sõber välja, kellele sa tahaksid koos sinuga võimaluse võiduks anda ja mine tag’i ta ära. See muidugi eeldab seda, et ka sõbral on Instagram olemas, seega vali nende sõpside seast, kes seda äppi kasutavad. Ma olen kuulnud, et meil siin Maarjamaal pidi veel seitse inimest olema, kes ei kasuta… :D

Bredeni loosiga pildi leiad sa ka Triinu Instast (kasutaja triiinuliiis) ja seal all võid sa täpselt samamoodi talitada. Mitte keegi ei keela sul osaleda mõlemas loosis ja samamoodi ei keela mitte keegi loosis osaleda ka sinu sõbral, keda sa ise tag’isid. Sest noh, tema saab ju kommentaariks sinu nime panna ja nõnda on teie võiduvõimalus kohe duubeldunud.

Kolmandaks: Nii mina kui Triinu riputame selle sama ülemise pildi ka oma FBi lehtedele. Ma loodan, et te teate ikka meie Facebookilehti? Noh, ma olen see mallukas ja Triinu on see costany, teate ju küll. Kes tahab, võib seal ka seda pilti jagada, sest noh, ülla-ülla, me mõlemad loosime ka oma FBi lehtedel selle pildi jagajate vahel välja 50€ kinkeka.

Tundub nagu oleks üks jube keeruline loos, või ma seletan seda jube keeruliselt (sest isegi Triinu ei saanud alguses aru, et mida nüüd kes kus täpselt tegema peab :D) aga tegelikult on lihtne. Hakka Bredeni sõbraks, mine minu ja/või Triinu instasse, tagi sõber ja kui tahad, jaga FBis pilti, et see äge loos võimalikult paljudeni jõuaks.

Ja no tõesõna vannun, et ma nüüd rohkem mõnda aega seda Bredeni juttu teile ei aja, sest selle aastaga tõmbame kampaaniale kriipsu peale, seega lõppeb ka meie suur 300€ väärtuses kinkekaid täis loos just selle aastaga – võitjad kuulutame välja 30. detsember.

Vot, siin pole teil enam midagi teha, aga kui jõululauas kõht nii täis saab, et enam sõnagi vahetada ei jõua, siis haara laualt telefon, tsekka instasse ja võta loosist osa… Ah, mis ma ajan, homme on ka päev! Täna naudi jõule! Jehhuu!

PS! Lisaks loosile kehtib sellel perioodil ka sooduskood “MALTRI25”, mis annab kõikidele täishinnaga toodetele nende e-poes -25% soodustust. Selleks, et soodustus rakenduks, peab olema sisse logitud!

*Postitus sündis koos Triinu ja Bredeniga :)

Ma pean tunnistama, et Tenerife ei ole mu rakkudest ikka kadunud ja kuigi kodus on hea, siis ütleb minu aju miskipärast ikka, et praegu on mingi… september. Et just oli soe ja nüüd tuli, laks, külm peale. Seega kuigi toas on (surnud) kuusk ja tuled säravad, siis mingit otsest jõulutunnet mul sel aastal tõesti ei ole. Mitte, et ma selle üle kuidagi õnnetu oleks, sest hea on sellegipoolest olla, aga sellist… fiilingut lihtsalt ei ole. Muidu on jõulud olnud ikka selline värk, et juba detsembri algusest hakkab see muudkui tulema ja tulema, aga see aasta jäi tulemata.

Täiesti ausalt, ei ole mul isegi Kardole mingit kingitust :D Ma küsisin, mis ta tahaks, aga tema ei tea ja mina ei tea ja… Ega mul ka midagi vaja polnud ja minu meelest mingit kinki pressida läbi ussi emmi ei ole ka mõtet. Las see raha olla ja teen temaga hoopis midagi kasulikumat. Näiteks meenus mulle üks kommentaar mingist vanemast postitusest, kus üks noor tüdruk kirjeldas oma elu ja olu, kommentaari kirjutamise momendil oli ta lausa päevi tühja kõhu käes kannatanud, sest raha oli lihtsalt otsas. Ma praegu kogu seda sisu täpselt ei mäleta, aga ta on hästi tubli õpilane ja see rahapuudus ei ole mitte tema süü, vaid… Ah, ma otsin selle kommentaari üles:

Hei, hei!

See mida nüüd lugema asud võib tunduda väga kurva ja haletsust otsiva loona. Minu silmis see seda ei ole. Olen 21-aastane noor Tartumaa neiu, kes on elus palju kurja talunud, aga siiani elan ja hingan ning olen emotsionaalselt tugevam kui kunagi varem. . Lähen ajas tagasi looga pisut, kuna see kõik mis juhtus mõjutab mu elu siiani. Olin pisike 4-aastane neiu, kui juhtus õnnetus ja mu vend auto alla jäi. Jooksime koos üle tee, mina jõudsin üle tee ja tema mitte. Kahjuks kummitab see vaatapilt mind siiani. Peale õnnetust keeras mu isa täiesti segi. Ta tarbis ka varem alkoholi, kuid mitte mitmeid pudeleid päevas. Peale seda muutus minu ema ja minu elu täielikult. Kodus läks olukord niivõrd hulluks, et raevuhoos sain kristallvaasiga vastu pead ning teisel korral kartulikoorimis noaga kõhtu. Muidugi läksid EMOs kõik juhtumid kirja “õnnetusena”.

Elu läks edasi ja keskkooli lõpus kolis mu isa lõpuks välja. 2014. aasta 4. jaanuar on mu elu kõige õnnelikum päev. Sain aastate pikkusest depressioonist lahti ja lõpetasin keskkooli. Asusin Tartu Ülikooli esimesele ettejuhtuvale õppekavale. Mul ei olnud aimu ka kes või mis võiks minust saada.. Ema oli mul juba toona töövõimetuspensionär ja pidin võtma õppelaenu, et toime tulla. Lisaks käisin poole kohaga tööl. Eriala aga mulle kahjuks ei sobinud ja tulin ära eelmise aasta kevadel. Need kaks aastat andsid mulle nii palju, et alates koolist lahkumisest teadsin, et minust peab saama ****. Valmistusin selleks ligi aasta ja siin ma nüüd olen. Täiekoormusega ****  tudeng ***. Suvel käisin Norras tööl, et teenida raha kooli jaoks ja maksta tagasi õppelaen, kuid ema kortermajal oli katus sisse kukkumas ja andsin emale 3000 eurot. Kuidas ma jätan oma lihase ema puu alla??

Kahjuks, aga on hetkel olukord selline, et õppetoetust riigilt ma ei saa, kuna mu isal on “tõenäoliselt” liiga kõrge palk ja ma peaks elama justkui kuninga kass. Miks ma kirjutan “tõenäoliselt”? Pole näinud enda isa alates sellest hetkest kui ta uksest välja astus. Tean vaid ta nime, isegi vanust ei mäleta. Õigusabist öeldi mulle, et noh Eesti riik ei saa midagi teha. Vanemat ei saa perekonnast isegi välja arvata kui ta on su bioloogiline vanem. Saatsid mind koju end haletsema.

Nii ma nüüd hetkel elan: täiskoormusel koolis, täiskoormusel tööl, igakuiselt ligi 200 eurot õppelaenu, 100 eurot üüri, toetan enda haiget ema ja süüa endale kuu lõpus osta ei saa.Mu kontol on viimased 5 päeva olnud 0,16 senti. Külmkapis on täielik tühjus ja kõht nii koriseb. Puljongi vesi on ainus “söök” mul viimase viie päeva jooksul. Uskumatu, aga Eesti riigis selline asi toimub siiani.

Minu vaimu see nõrgendanud ei ole. Ma ikka pingutan. Teen juhutöid kui aega jääb peale kooli ja töö ja annan endast 100%, et see semester lõpetada hinnetega A. Siis on stipendiumi võimalus saada. Selle 115€ eest saaksin homme endale süüa lubada. Alates eilsest on magu hakanud valutama ja palgapäevani näljas ma olla ei suudaks (10.dets).Soovisin, enda loo pikemalt lahti kirjutada kuna need jamad mis algasid nelja aastaselt mõjutavad mu elu siiani, aga pead ei tohi norgu lasta – muidu kukub kroon maha. :)

Igatahes ma juba siis kandsin talle natukene söögiraha, aga eile tuli ta mulle jälle meelde ja mõtlesin, et äkki oleks see talle jõuluajaks ka ilus üllatus. Ma saan tõesti palju abipalveid, aga mõni lihtsalt kõnetab mind rohkem kui teine ja olen temast vahepeal ikka mõelnud. On ikka inimestel elusid ja olukordi, kuid imetlusväärne on see, et ta on tubli õpilane ja mul pole kahju selliseid tublisid inimesi natukene aidata ka. Nagu ma ütlesin, raha tuleb ja raha läheb, aga kui kellelgi on kõht tühi (või võib olla), siis mis ma ikka hoian endale. Seda enam, et noh, Kardole ju kinki ei teinud :D Ahjaa, need tärnid panin selle pärast, et äkki ta ei taha, et teda niimoodi ära tuntakse, see on siiski päris privaatne jutt inimese lapsepõlvest. Kommentaaride seas ei olnud see nii silmatorkav ehk, aga no niimoodi mu blogi pealehel… Igaks juhuks panin peitu.

Aga miks ma selle üldse siia kopisin – ma mõtlesin, et äkki kellelegi veel tundub, et sellele neiule võiks tänase jõulupäeva puhul väikse kõhutäie jagu raha saata, siis mul on konto nummer täitsa olemas. Ta lihtsalt tundub mulle selline… kes seda vääriks. Kindlasti paljud väärivad, aga ma ei tea ka kõiki imesi siin ilmas, niiet jah… Kui kellelgi juhtumisi koodikaart või pin-kalkulaator käes on ja noh, natukene raha ka “üle” sellisel kulukal ajal, siis lihtsalt pakun teile väikse võimaluse head teha. Noor tüdruk, elu alles ees! (Issand, ma kõlan nagu ma oleks ise 50-aastane).

Rääkides siis veel meie “säästujõulukinkidest”, siis Kardo muuseas tellis mulle jõuludeks selle pusa, millest ma siin ka mingi aeg rääkisin – mille tulu läheb loomade varjupaigale. Pusa ise on väga armas, aga näeb natukene välja, nagu teda oleks punases pesus pestud ja värvi andnud. Valge kass on punakas, aga no ma ei hakka VARJUPAIGAGA kaigast vedama, kannan ikka :D Ja no Kardo tellis selle mulle jõuludeks, aga mina käisin pakiautomaadis, kus oli mingi 10 pakki ja ma harutasin need kõik lahti ja leidsin selle üles ja noh, näete, see on minu jõulukink siis :D

Lendele tõin “jõulukingiks” alla paar mänguasja ülevalt lastetoast, sest no RAUDPOLT ta ei mäleta, mis seal on või ei ole. Ta ei mäletanud koju tulles, et meil koergi on ja kartis esimesed pool tundi Lottet nii hüsteeriliselt, et klammerdus värisedes mu külge ja lihtsalt kriiskas, kui ta Lotte varjugi nägi. Mingi poole tunniga harjus uuesti ära, niiet praegu on kõik jälle cool.

Marile sain kellegi poolt kasutatud Sylviani (või mis iganes asja) maja ja üks hea lugeja saatis talle veel täitsa puhtamuidu endale koju seisma jäänud rebasepere komplekti. Seega see on olemas ja kuuse all ootamas. Ta tegelikult tahtis mingisugust interaktiivset kassi või koera ka (mingised fur real friends), sest neid reklaamis Tenekal kogu aeg ja ta leidsis selle pagana looma ka kuskilt poeletilt ja sai seda näppida. Kuna ma googeldasin seda Eestis, siis lükkas nett mulle pidevalt neid loomi reklaamidesse ja iga kord kui Mari seda siin üle mu õla vilkumas nägi, siis hakkas õhinal seletama, et “pikkanen” toob talle selle eluka. Eks näis, ehk satun homme poodi? Ehk ei satu? Vahet pole ka, ega ta nagunii varsti unustaks selle ära ja üks asi on ka enam kui küll. Eriti kuna see maja on suur asi, mööblit ja loomi ka täis.

Eile käisime esimesel jõuluõhtusöömaajal kah, vahetasime esimeseid väikseid kingitusi ja sõime kõhud täis. Ma proovisin esimest korda elus silmukala ka, aga ei olnud väga suur fänn. Lende sõi silmagi pilgutamata, aga ta sööb nagunii kõike, mis kätte anda, seega see mind ei üllatanud.

Täna läheme Kardo perekonnaga Muugale sööma ja aega veetma, paari päeva pärast tuleb minu juures sõpradega väike jõuluistumine. Kuigi… kõik istumised alates 15 dets-15.jan võib liigitada vist jõuluistumiseks, niiet saab istutud küll ja veel. Kes teab. äkki see jõulumeeleolu veel tuleb? Kuigi ma pean tunnistama, et kuna see kuusk mul kodus jumala surnd on, siis ma juba mõtlesin, et äkki venitab ta veel paar päeva välja ja saan ta ära visata, lasta Kardol sellest üks korralik lõke teha ja osta endale hoopis elutuppa üks korralik palm. Kui keegi oskab midagi ilusat soovitada, siis olen üks suur virtuaalne kõrv :D Ilmselgelt olen ma veel otsaga soojal maal, kui kibelen kuuske palmi vastu vahetama.

Aga sellegipoolest soovin teile täna ilusaid jõule ja kellel on, nautige oma jõulumeeleolu ja sööge kõhud kenasti punni, sest noh, nii on vist kombeks. Igatahes ärge oma saleda joone pärast täna muretsege – kui mure peale kippuma hakkab, siis mõelge minu pehmele ja ümarale ihule, rehmake käega ja pugige edasi.

Ja juhul, kui keegi pole teile pikka aega seda öelnud, siis: Sa oled äge inimene, sa ei pea alati olema parim, sa oled imekaunis, sa oled humoorikas ja tuus, sul on ilus särk, pohui see puru põrandal, su juuksed hoiavad täna ilusasti, sa pingutad piisavalt, sa oled piisav ja sa oled nii paljudele inimestele nii kallis.

Häid pühi!

Lõpetuseks tahtsin siia lisada tänahommikuse jõulupildi Lendest, aga need olid kõik nii naljakad, et sorri, lisan kõik! :D

see hetk, kui keegi sulle kingituse ulatab

“omg ma armastan kinke!”

“Tahaks tänada armašt taevaisa..”

Kui kink ei olnud päris see, mis sa lootsid

See hetk, kui sulle meenub, et sul endal pole kellelegi kinke ostetud ja jõulud on täna…

“Kuidas see võimalik on? Ma kavatsesin ju see aasta varakult kinke ostma hakata?”

“KAS MA MAGASIN ALATES NOVEMBRIST?”

šokeeritud

“Järgmine aasta ostan ma kõigile megapersionaalsed ja ilusad kingitused kuu aega ette!”

See hetk, kui sa tead, et sa oled terve aasta hea laps olnud

“Ah? Mulle? Issand, ei oleks vaja olnud!!”

Tahtsin tegelikult eile teha postituse meie jõuludest, aga kuna ma kirjutada ei viitsinud, tegin hoopis video, mille ma lisan postituse lõppu. Küll aga hakkas mind eile painama üks küsimus, mida ma pean küsima kõikidelt oma lugejatelt, kes on oma peikside ja abikaasadega aastaid koos olnud – kas te ikka veel magate kaisus? Kui ma meenutan meie suhte algust, siis kogu aeg magasime kaisus. Lausa sellist asja mäletan, et keegi blogis, et nad magavad oma mehega eraldi tekkide all ja ma mõtlesin kohe, et issand kui imelik, et siis ei saa ju kaisus olla. Eile öösel ma mõtlesin, et kui ma enda 220×220 suuruses teki pooleks lõikaks, kas me saaks kokku kaks normaalset tekki, ei suutnud magama jääda lihtsalt.

Mitte, et mul ajaga Kardo vastu midagi oleks tekkinud, et ma tast eemale hoida tahaks, aga no NII PALAV ON. Ma ei saa olla nii, kui Kardo mind kaissu võtab, sest ma oleks nagu mingi kuumakotis ja ma ei saa nii magama jääda. Mai saagi aru, et kas ma siis meie suhte alguses olin kuumale immuunsem, või on meie suhe lihtsalt surnud ja ma ei talu enam ta puudutust :D

Muidugi tuleb lapsevanemana arvestada sellega, et keegi võib sulle nagunii ennast öö jooksul külje alla libistada ja seega ma tahaks nautida iga uneminutit ilma, et keegi oma 90 kraadise käe mulle peale või ümber paneb. Ma olen olukorra lahendand praeguseks nii, et ma mingi 30 sekundit ronin kaissu, siis rooman oma voodi poolele, kõhisen Kardo poole, keeran ennast oma tekiotsa sisse rulli ja üritan talveunne jääda.

Teemaväliselt lisan teile mõned pildid meie eilsest jõuluõhtust ja lõpetuseks lisan teile ka lubatud video, mille ma muuseas  eile kell neli öösel tegin. Ma lihtsalt ei suuda normaalsel ajal magama jääda enam peale tagasi Eestisse naasemist. Huvitav, mis juhtunud on, sest ma ei ela kaua nii üle, et lähen kell 4, pool 5 magama ja ärkan kell 9-10. Mul tuleb juba zombie tunne peale.

Kuidas endal jõulud möödusid ja mida head kingiks saite? Mina paljastan videos, et Kardo siiski tegi mulle kingituse ja see on maailma ilusaim kink :D 

Kuigi mulle tundub, et ma olen juba suur tüdruk ja täitsa täiskasvanud inimene, siis suurte inimeste reaalsus tabab mind alati ootamatult. Alati leidub midagi, mida ma enne teinud pole ja ma pean jälle avastama, et elu oli palju lihtsam, kui ma sellise jama peale mõtlema ei pidanud.

Te oleksite pidanud nägema mu šokki, kui ma kolisin kodust välja ja sain aru, et ma pean ise vetsu paberit ostma ja nõudepesuvahendit ja pesu pesema ja… öäkk. Ja kui ma esimest korda poolenesti vannitoakappi ronisin, et veenäite võtta, oh sa jutt, ma mõtlesin, et vaata elu. See olen mina! Täiskasvanud Mariann! Võtan veenäite and shit.

Noh, jumal õnneks halastas ja veenäite võtab nüüd Kardo, aga eks ma ikka siin teate kasvatan lapsi ja teen süüa ja teenin raha ja hoian majapidamist ja võiks nagu eeldada, et ma viimase 27 aastaga olen teinud kõike, mida suured inimesed tegema peavad, aga siis ta tuleb. PAUH. Asi, mida ma enne teinud ei ole. Täpsustus – rõve asi, mida ma enne teinud pole.

Ma niigi vihkan triikimist, aga täna võtsin ette kaheksa kardina triikimise. Ma tõesti ei ole kunagi vajalikuks pidanud neid triikida ja kui ma üdini aus olen, siis mu ema on vist üldse paar korda mu kardinad alla kiskunud, ära pesnud, ju siis ka triikinud ja mulle tagasi toonud. Nüüd aga ostsin ma uued kardinad ja need olid nii kortsus, et ma lihtsalt pidin selle jubeda taaga ette võtma.

Ma triikisin neid kuradi KOLM TUNDI. Ja mis oli tulemus? No ma lootsin midagi sellist:

Noh, et nad oleksid ilusti ühtlased siledad ja kortsuvabad ja kaunid, eksole. Aga kuidas? KUIDAS neid selliseks saadakse? Ah? See triikimilaud on ju selline väike näkats, et korraga sain ma triikida ainult väikse jupi kardinat ja iga kord kui ma nn edasi liikusin piki kardinat, siis valgus see triigitud osa maha ja läks uuesti kortsu. Ma reaalselt läksin lõpuks juba nii pahaseks, et mõlgutasin mõtteid nendest kardinatest hoopis köis keerata ja endale pael kaela panna. Muidugi see oleks päris hea.

“Ma kuulsin, et see Mallukas tõmbas ennast oksa!”

-“Issand, miks?”

“Ah, ta ei saanud kardinaid nii sirgeks, kui ta tahtis.”

Lõpuks andsin suht alla ja panin kardinad ebatäislikuna akende ette. Siis avastasin, et kõik kardinad on u 10-15 cm liiga pikad. Eiiiiiiiiiii… Aga noh, suva. Üritan endale zen-mode peale ajada ja mõelda, et maailmas elab inimesi, kellel polegi kardinaid ja ma peaks rahul olema, et mu akende ees need liiga pikad ja kortsus riidejupid ripuvad.

#blessed

Nii hea oli ikka laps olla. Mega pohui oli, kas kardinad olid triigitud või ei olnud triigitud. Või kas üldse kardinaid oli. Issand… Kas ma üldse lapsena ühtegi korda elus mõtlesin oma kodu kardinatest või üldse kodu väljanägemisest ja sisustusest? Ma kahtlen siiralt…

Selle teooria järgi on ka lastel suva, millises kodus me elame. Kardol on ka suva, ta enamasti ei saa arugi, mida ma muutnud või teinud olen. Ainukene, keda huvitab ja kes selle nimel tõmbleb, olen mina ise. Naljakas, sest kui ma üürikas elasin, siis oli mul küll suht suva, milline kodu laias laastus välja näeb. Peaasi, et mugav oli. Aga nüüd kogu aeg sätin ja paigutan ja jeblan. Kohe näha, et inimene palgatööl ei käi, aega selliste mõttetustega aega kulutada :D

Huvitav, mida ma järgmiseks tegema pean, mida ma veel teinud pole? Isegi vetsuummistust olen ma kunagi palja käega (!) likvideerinud, aga peale tänast kardinatriikimist ütlen ma ausalt, et ma pigem õngitsen palja käega potist junni välja, kui elus ühtegi kardinat triigin.

Ps! Mul on mingi 20 fototausta, mis on vaja ära triikida, kas on kedagi, kellele ma võiks maksta selle eest, et nad need ära triigiks? Palun öelge, et kuskil on mingi salajane ametiühing nimega “triikimisprod” ja nad tulevad inimese koju igasuguseid asju triikima.

Ma pean tunnistama, et mul on täna sada korda rohkem jõulutunne, kui eelnevatel päevadel. Sain selle paganama kuuse välja tassitud (neid okkaid leian ma veel raudselt neli kuud siit-sealt), uued kardinad ära triigitud, tuled üles tagasi riputatud ja isegi koristustöödega sain ma algust tehtud.

Lõuna paiku rääkis Mari, et tahab Lottega õue minna, aga kuna neid kahekesti välja lasta on umbes sama ohutu, kui penskar libedale lagendikule jätta, siis läksime kõik kaasa. Tuiasime siin Männiku metsade vahel ja mina imestasin, et nagu oleks mingit sügisesest seenekat tunda. NAGU, sest mul on tegelikult niii räige nohu, et karju appi ja ma ei tunne mingit lõhna. Kahjuks olen ma selle haigusepisiku Lendele ka andnud, niiet tema nautis meie jalutuskäigust ainult kiikumise osa ja siis hakkas juba tihkuma, ju tal ka nadi olla.

Pikkkõrv Lotte

Kodus polnud külmikus mitte midagi muud, kui sulaselgelt jõulutoitu. Seega pistsime me lõunaks verivorste, seapraadi, sülti, rosoljet ja praekapsaid. Nüüd jäi Lende suurest lõunast magama ja meie hakkame Mari ja Kardoga piparkooke tegema ja seejärel kaunistama. Vot, jõulud missugused. Ja täitsa ilma kingitusteta :D Saaks ainult terveks, siis oleks eriti hea olla.

Mitte, et ma aktiivse sportlase elust midagi teaks, aga tundub raske, selle pärast ma seda harrastanud ei olegi. Küll aga pani Jaanika mulle mõtte pähe, et üks aasta ma tegin ju aasta alguses paarikuulise kaalulangetamise ühisürituse, kus kõik kambakesti alla võtta proovisid. Kui ma õigesti mäletan, siis ma võtsin küll midagi alla, aga mitte kauaks, sest ma olin rase või nii. Ma küll ei garanteeri, et ma ikka viitsin sellega alustada ka selle jaanuariga, aga ma lausa isegi mõtlen sellele.

Vaatasin oma eelmiste jaanuarikuude postitusi ja IGA JUMALA AASTA ALGUS luban ma endale, et nüüd võtan ma ennast kätte ja hakkan trenni tegema. Ma olen alustanud küll, aga kui kauaks, eksole. Laias laastus tahaks täiega, et mul seda viitsimist oleks, sest kuigi peeglisse vaadates veel päris ketti panema ei pea, siis sellegipoolest on kopp ees, et kõik riided väiksed on, või pean alati vaatama, et mu kuradima vats kuskilt üle ääre või välja ei ripuks.

Ja kui ma kunagi elus veel kaalul viiega algavat numbrit näeks, siis ma paneks vist küll väikse pisara rõõmust maha, sest sellist nalja pole ma küll vist … ammu näinud. Vahepeal mõtlesin, et see on ju naeruväärne, et ma ei suuda alla võtta. Et ma tegelikult ju valmistan tervislikke roogasid ja ma TEAN, kuidas toituda, aga ometi teen ma nii, et söön tervisliku söögi ära ja siis vitsutan peale pool pätsi saia ja kui on, kulistan magusat jooki peale. Ma ei tea miks ometi? Kõht ju nagu tühi pole.

Igatahes ma mõtlesin alustada väikeste, tillukeste, kilpkonnasammudega ja otsustasin, et ma lihtsalt ostan endale mingi aktiivsusmonitori ja hakkan esiti lihtsalt jälgima, et ma mingi teatud sammude arvu täis saaks. Mis see soovituslik on, 10 000? See tundub mulle hetkel isegi utoopiline, mingi 5000ga võiks alustada ehk :D

Mul tegelikult on mingisugune Polar Loop 2 täitsa olemas, koos selle pulsivöö ja värkidega, aga juhe on kadunud ja ausalt öeldes ei meeldinud ta mulle ka nii väga. Ma muidugi kasutasin ammu seda, aga ma olen nii loll tehnikas, et ma ei saanud midagi aru seal, et kuidas kasutada jne. Seega olen uue otsingutel.

Pole mingi suur tehnikavend, seega võtsin “vaatlusesse” need, mida lugejad soovitasid. Ja ei, see ei ole mitte mingi reklaamartikkel mitte mingile firmale või e-pole või millelegi. Googeldasin ja võtsin esimesed lehed, esimeste hindadega.

Esiteks Polar Loop A360 ja A370. Pildilt tunduvad samasugused ja süsteem paistab ka neil üsna samasugune olevat. See A370 on vist nagu uuem ja lihtsalt selle võrra parem? Naljakas on see, et A360 maksab Euronicsi lehel 179€, aga see uuem Reseti lehel 178€ sentidega. Muidugi need hinnad on raudselt igal pool erinevad. Vanemat mudelit pakkusid kaks inimest mulle tegelikult ka sotiga müüa, niiet ma kujutan ette, et selline nende järelturu hind on. Kallimat pole keegi pakkunud kasutatuna, seega ei tea öelda.

Internett väidab, et nende erinevuseks on see, et vanema mudeliga (A360) ei või ujumas käia, aga need, kes kasutanud on, ütlevad, et on ikkagi veekindel ja midagi ei juhtu, kui sellega pessu ronida. Samas vanema aku peaks kestma 12 päeva ja uuemal ainult kolm. Ühesõnaga, kui nende kahe vahel valida, siis võtaksin vist ikka A360. Korraks vaatasin M360‘t ka, aga see on üldse mingi tippjooksjatele, seda mul küll vaja pole.

Ise ma poleks selle peale esimese laksuga tulnudki, sest kui öelda aktiivsusmontor, siis tuleb pähe ikka Garmin või Polar, aga näedsa, Samsung teeb ka aktiivsusmonitore ja loogiliselt võiksin ma just selle võtta, sest mu telefon on ju ka Samsung ja siis nad oleksid nagu… ühest perest ja sobiksid arvatavasti kenasti kokku. Kuigi ma usun, et kõik telefonid ja aktiivsusmonitorid nagunii omavahel sobivad, aga no ikka.

Ma nüüd olen siis kahte vaadanud: Samsung Gear Fit2 ja Samsung Gear Fit2 Pro. Ülemisel pildil on see Pro variant, aga see tavaline on minu meelest natukene ilusam, või no… väheke naiselikum. Mitte just oluliselt, aga tsutt ikka.

Mis nende erinevused siis on? Imelikul kombel tundub jälle, et vanem versioon on parem. Näiteks selle Pro’ga ei saa seda unevärki teha, et mõõdaks su und ja ütleks, kui kaua ja hästi sa magasid. Samas Proga tohib ujuda, tavalisega mitte. Pro aku peab u 2 päeva, tavaline 3-4 päeva. Uuemasse saab vist rääkida ka ja teda telefonina kasutada, nagu Kitiga räägiks :D

Kui ma nüüd kohe valima peaks, siis võtaks vist ikka Samsung Gear Fit2, mitte selle uuema. Esiteks hinnavahe on juba mingi 50€. Hetkel vaatasin hindasid Euronicsist, seal on uuem 199€ ja eelmine mudel siis 149€ (Resetis üldse 145€) Ja kui nüüd võrrelda, et kasutatud polari saan 100€ kätte, siis ma pigem maksan see 45 € peale ja saan uue, mis tundub mulle isegi vähe parem olevat?

Seda FitBit Charge2‘te soovitasid ka väga paljud. Et noh esiteks näeb ta üsna edev välja, võrreldes teistega. Rihmasid saab vahetada, veekindel, kõik pulsimõõdikud ja värgid sees. Aku kestab üsna kaua (5 päeva on lubatud). Küll aga on ta ainukene, millel pole värvilist ekraani. Mitte, et seal suurt vahet oleks, aga kas mäletate, kui müügile tulid värvilise ekraaniga telefonid ja need olid niiiiii ägedad? :D Igatahes see maksab u 159€.

Igatahes kui ma nüüd selle uurimustöö ära tegin (ja mingil põhjusel teile ka kirja panin), siis ma pean ütlema, et olen kahevahel. Kas Polar A360 või Samsung Gear Fit2. Viimane on nagu rohkem miskipärast meelepärane, tal see GPS sees ka, et ei pea kogu aeg telefoniga vms ühendama, et saab rahus minna ja kõndida ja ikka on kenasti pärast sammud näha. Ma ju kõnnin nii vähe, et pole tarvis, et see viimnegi kuskile ära kaob. See Gear Fit2 lehekülg on ka kuidagi selline.. kutsuv ja informeeriv. Ja Reseti lehel on S suurus ja ilus roosa värv ka umbes 145 euri (siin).

Ps! Mõnus on mõelda, et mu kiitsakad randmed on ainukene osa minust, mis veel S suuruse säilitanud on :D

Näete, SIIT vaatasin erinevusi, kui kedagi huvitab. Mul on seal üht sorti monitorid sees, aga seal saate muuta ka ja panna just need võrdlusesse, mis teile huvi pakuvad.

Igatahes, mis aktiivsusmonitor teil on? Ja millist minu valikutest teie soovitaksite? Ja kas kellelgi on see Samsung Gear Fit2 olemas ka? Mis kostate selle kohta?

*Postitus on sündinud koostöös mu hetkelise motivatsiooniga olla kõhnem.

Kas te olete kuulnud sellisest poest, nagu Lumivalge? Okei, mis pood ta ka on, lihtsalt mingi facebooki leht, kus müüakse ehteid. Ma kunagi kuskil blogis nägin neid ehteid ja minu meelest isegi sheerisin oma FBis, sest kaelaehted olid tõesti ilusad, aga ma praegu ei viitsi välja otsida, et millised mulle täpsemalt meeldisid, pole ka eriti vahet vist.

Natukene aega tagasi sain aga kirja:

Tere Mariann! Häid jõule!

Kirjutan sulle, sest arvan, et sinu kaudu jõuaks see info ilmselt kõige rohkemate inimesteni.

Nimelt avastasin, et ehteid, mida müüb bränd nimega Lumivalge Eesti disaini pähe, müüakse Aliexpressis oluliselt soodsamalt (sealt saab 10 paari kõrvakaid sama hinnaga, mille eest Lumivalgest ühe paari). Lisaks väidab Lumivalge facebooki postitus, et tegu on käsitööga: “Detsembri alguseks valmivad sellised SELENIIDIST LUMIVALGE iludused.”

“valmivad” kuskil hiina laste käes :D

Lisan siia lingid, mis sellistele kahtlustele aluse andsid:

1. Toode Aliexpressis – https://goo.gl/VYCsZ4

2. Lumivalge – https://goo.gl/QiTt5S

Lumivalge loojaks on Hälys Laanemäe ja kui Aliexpressis (see töötab ainult desktopi versioonis, nutitelefonis omas mitte) vajutada nupule “orders” (kohe toote nime juures), näeb selle toote tellimise ajalugu. Seal figureerib keegi kelle nimi algab H tähega ja kes on pärit Eestist.

Ei teagi nüüd, kas Aliexpress on varastanud Lumivalge disaini ja käsitööd või esitab Lumivalge Aliexpressist tellitud ehteid oma käsitöö ja disaini pähe?

Igatahes arvasin, et peaks seda kahtlust laiema avalikkusega jagama eriti seetõttu, et olen näinud ka mitmeid blogisid õhkamas, kuidas Lumivalge on nii äge Eesti disaini bränd jms :)

Parimat!

Tere Mariann! Pühade ajal olime arvutist eemal.  LUMIVALGE ehted ei kuulu juba mõnda aega eesti disaini alla ja samuti kõrvarõngaste pildi juures pole öeldud, et need on valminud Eestis. Meil on allhankijaga oma kokkulepe kes neid meile toodab ja müüb ning hind on vastavalt turule. Häid ja rahumeelseid pühi

Ma uurisin ja puurisin nende lehte ja ei leidnud tõepoolest ühtegi vihjet, et tegu peaks olema Eesti disainiga. Küll aga saan ma aru, et kui nad poe alguses tegid, reklaamisid nad ennast kui Eesti disainivärki. Väike googeldus näitas, et selle brändi looja, Häli, on andnud isegi intekaid, kus ta räägib, et ta on Veenuselt pärit ja kiidab, kuidas müstilised metsad teda inspireerivad ehteid disainima. Ühesõnaga ju siis Hälike alguses disainis ise hoolega, aga siis vaatas, et oh shit, aliexpressis müüakse täpselt sama stiili asju ja miljon korda odavamalt! Lihtsam on ju sealt tellida ja siis müüa kallimalt maha. Noh, arvestades, et Alist saad sa 10 paari tellida 46 euriga ja Lumivalge müüb ühte paari 55€ eest, siis ütleme nii, et nupukas naine :D Eriti kaval on see, et jah, kuskil pole ju ENAM väidetud, et tegu on Eesti disainiga, siis pole ka kuskil öeldud, et enam ei ole tegu Eesti disainiga.

See oleks umbes sama hea, et ma müüks Eesti õunu, käiks igal pool rääkimas, kuidas mul on head Eesti õunad ja reklaamiks oma Eesti õunu hoolega, aga ühel hetkel jätaks sildi “õunad” ja arvaks, et nüüd on OK Poola õunu müüa, sest sildil pole ju enam kirjas Eesti õun. Vahet pole, et teised ARVAVAD, et tegu on Eesti õunaga.

Laias laastus pole ju tõesti vahet. Iga äri ostab kuskilt odavamalt ja müüb ise kallimalt, selline see elu ongi. Küll aga on ikka eriti kaval 5 eurise omahinnaga võtta vahelt 50€ per paar. Vot see on ärimutt, ma ütlen teile! Kindlasti on selliseid firmasid veel. Vt kõik need “butiigid” Facebookis, mis müüvad suva Aliexpressi räbalaid kümnekordse hinnaga. Ja kui keegi julgeb öelda, et oot kle ma nägin just sedasama kleiti, mida sa 70€ eest müüd kuue euriga Alis, siis lähevad inimesed jumala närvi. Imelikul kombel tavaliselt ostjad, mitte müüja ise, too on vait. “HINDA EI KOMMENTEERITA!”, “OSTA SIIS ODAVAMALT KUI SA TAHAD!!”. Kõik nii vihased, nagu nad ise müüksid seda:D

Ma kohe ütlen ära, et kui ma hakkan midagi ostma ja keegi ütleks mulle, et kle, ma tean kohta, kust sa saad sama asja 20x odavamalt, siis ma tänaks inimest siiralt ja südamest, ning läheks ostaks odavama asja, mitte ei läheks hüsteeriasse, et persse, ostan sellise hinnaga nagu ma tahan, ega ma rott ei ole, et soodukat otsin! Mina igatahes otsin :D

Et jah, muud mul tegelikult öelda ei olegi, et kui keegi juhtumisi neidsamu kõrvakaid tahab, siis säästke 50€ ja tellige endale ise. Või noh, kui rahaboss oled, siis saad neid muidugi Lumivalgest kah. Selles suhtes, et ilusad kõrvakad on ju nagu küll ja ju siis keskmine eestlane on nii loll, et on heldelt nõus 50€ peale maksma, sest nagu mulle kirjas öeldi “hind vastavalt turule”. Ju siis meie turul on see normaalne hind, mida saab küsida.

Mõnikord on tore Mariga meisterdada. Eriti meeldib Marile asjadega pläkerdada, seega tuli mõte lima teha. Plastiliini oleme ka enne teinud (loe siit). Ma olen aru saanud, et see lima tegemine on maru popp värk juutuubis, aga mul polnud pooli asju, mida seal vaja oleks läinud, ala läätsevedelikku ja habemeajamisvahtu. Seega otsisin ma sada aastat mingit retsepti, kus oleks kasutatud neid, mida mul kodus olemas, sest eraldi poodi ma selle jaoks küll ronida ei viitsinud.

Lõpuks leidsingi retsepti, kus oli kasutatud maisitärklist, kehakreemi, šampooni, PVA liimi ja pesuloputusvahendit.

Teha oli seda üsna kerge. Esiteks paned kaussi tassikese tärklist ja tassikese šampooni ja segad kokku.

Siis lisa surakas liimi – ma panin terve totsikutäie ära. Oleks võinud vähem panna. Lisaks pane lusikatäis kreemi ka.

Kõik see jama sega kokku ja siis tuleb panna natukesehaaval pesuloputusvahendit. Mari ei saanud väga aru sõnast “natukene” ja valas pool pudelit sinna sisse, niiet ma ei saa siiani normaalselt hingata :D

Kuna see sai nii vedel, siis läks meil veel kaks karpi tärklist ja hunniku penoplastimullikesi, et saada kaks erinevat laari. Üks limasem, teine selline… vormitavam versioon.

Pärast tahtis Mari aidata koristada, aga olgem ausad, ta lihtsalt ajas seda valget pläga mööda maja laiali. Lõpuks olin ikka mina see, kes seda küüris :D 

Ja no see, kes sellega mängis ka :D

Pärast meisterdusi meenutab seda vaid üks väsinud konn söögilaual.

Tore on Mariga asju koos teha, aga koristada küll tore pole :D Homne ühistegevus saab olema Jänku ajakirja täitmine, siis ei pea vähemalt nii palju kraamima :D

Kui ma Lentsu ootama jäin, siis tekkis mul komme mitte rinnahoidjat kanda. No ma ei tea, ebamugav suht, ahistab nagu kuidagi. Muidugi võimalik, et ma ei oma lihtsalt “häid” rinnakaid ja olen üks pekine kärakas, kellele kõik vanad väiksed on. Mul on reaalselt üks ainukene rinnakas*, mis on ülimugav ja mida ma siis kannan, kui noh… väga peab. Mõndade riietega ei saa nagu ilma, kui ma just eriti palju liputada ei soovi. Kodus on ju suva.

Mingi hetk keegi jättis kuskile kommentaari, et mis see Mallukas oma rippuvate rindadega ringi jookseb, et pangu rinnahoidja ometi selga. Ma ei tea, mis häda inimestel sellega on? Mis vahet seal on, kas kellelegi on rinnahoidja või mitte? Selles suhtes, et ma ise ka vaatan, et läbi ei paistaks midagi, või mõndade riietega on tõesti VÄGA aru saada, aga no ala pusa või kampsuni all küll pole. Vähemalt mina ei saa. No ja kui saakski, siis oleks kõige hullem asi see, et keegi teaks, et mul on tissid :D Ma ikka tavaliselt küsin Kardolt ka üle, et kas on aru saada või mitte :D

*Persse, otsisin seda linki ja nüüd avastasin, et seal on aled! Eiii, mul polnud seda infot vaja :D Et teil sama halb oleks, siis ütlen teile ka. Ps! Irregular Choise’is on ka mega aled..

Igatahes, kas teie kannate rinnakaid? Häirib, kui keegi teine ei kanna? 

Ma olen ikka kõige stereotüüpsem naine üldse – iga aasta alguses tunnen ma suurt motivatsiooni kaalu alandada ja ennast vormi saada. Seda täpselt nii kaua, kuni kõik see pingutamine mul üle pea jookseb ja ma alla annan. Nimelt on mul mingi imelik komme kõike asju alati korraga teha. Et noh, kui ma juba tervislikum olla tahan, siis ma pean ju kindlasti trenni tegema. Kui ma juba trenni teen, siis ei tohi ma enam grammigi saia ega cocat näha ka. Ja oota, kui ma juba tervislik olen, siis ma võiks ju sama laksuga mitte enam lihatooteid ka tarbida, sest see lihatööstus on ikka jube värk ja no issand, loomulikult on mul vaja uusi trenniriideid ja trennijalanõusid ja lisaks peaksin ma uurima hakkama, et milliseid valgujooke ma tarbima hakkama peaks ja… oota. Mida?! “Seda kõike oli lihtsalt liiga palju, mul pole aega tervislik olla,” lõin ma lõpuks alati käega ja mugisin kahe suupoolega saia näost sisse.

Selle aastakese lõpus ei olnud mul mingit plaani aasta alguses ennast “kätte võtta”. Miks? Me ju kõik teame, et maksimaalselt kaks kuud oleksin ma hull trennimutt ja räägiks ainult spordirinnahoidjatest ja hantlitest, kuni ma ühel hetkel vaikselt kirde saia promoma hakkaksin. AGA! Selgub, et neid naisi on veel, kes tahaksid uue aasta algusega alustada natukene tervislikumat eluviisi ja just need naised hakkasid mulle kirjutama ja “pinda käima”, et Mallu, võtame jälle kõik koos alla. (Tsau, Jaanika!). Ja mida rohkemad mulle kirjutasid, siis seda rohkem hakkas see mõte mind painama, sest no kamoon, kui kõik need naised ILMA minuta alla võtma hakkavad, siis lõpuks on nad kõik vormis ja aktiivsed ja mina olen ainukene püdel mass. Seega, ei! Ma otsustasin, et okei, alustame siis uut aastat koos. Ja mitte nii räigelt, nagu ma tavaliselt hakkan, et kurat, 66454 nädalas trenni ja 3 toidukorda, milleks on ainult peekon ja keedumunad.

Ei. Võtame tasa ja targu, ning proovime esialgu olla lihtsalt natukene aktiivsemad, kui me enne olime. Ja seda üheskoos!

Üks teine blogija on veel, kes tahab alla võtta. Mis te arvate, kes see on? No eks ikka Henry, kes mulle eile öösel kirjutas, et hää-häää, mina leian raudselt rohkem inimesi, kes minuga koos alla tahavad võtta! Ja et tema tiim olla raudselt tublim, ägedam ja aktiivsem! MIDA?!? Ei, ei! Sellist juttu mina küll ei talu! Mis siis, et mul veel tiimi polegi, siis kui oleks, oleks #teammallukas kindlasti sada korda ägedam, kui #teamamht. Eks?

Ühesõnaga, me siis Henryga natukene aega kraaklesime chatis, kuni tulime järeldusele, et me võime oma olematuid tiime homse päevani kiita, aga äkki võtaks siis ennast kokku ja paneks paika ametliku blogijate sõja – pekkidele (ja natukene teineteisele ka).

Kas sa oled mõelnud, et uuel aastal olen natukene tervislikum ja liigutan ennast natukene rohkem? Kui jah, siis ole inimene ja ühine meie supersalajase “Teeme koos 2018” grupiga Facebookis. Selle grupi tegime sinna lihtsal põhjusel – iga nädal saavad osalejad valida tiimi, kus nad kaasa löövad (võite vabalt olla üks nädal #teammmallukas ja järgmisel nädalal reeturina #teamamht).

Iga nädal on meil siis erinev eesmärk, mida me koos saavutama peame. Ja need eesmärgid on üsna tagasihoidlikud, et ei tekiks tunnet, et issand, ma ei viitsi, ma ei jõua nii palju ja ma ei saa nii palju. Esimese nädala eesmärk on nädalas KOLM korda ennast 45 minutit treenida + valmistada tervislik salat. 45 minutit treeningut ei pea tähendama just mingit rühmatrenni, vaid võib vabalt olla pikem jalutuskäik koeraga, väike matk lastega/kaasaga. Ja no ÜHE salati valmistamine nädalas ei ole ka kindlasti kontimurdev ülesanne.

Kõikidest oma liikumistest ja toitudest ja asjadest võite vabalt panna ka instasse pilte, kas siis #teammallukas või #teamamht. Kes teab, ka nende hässhtäägide kasutamise eest võib teile heast peast aeg-ajalt auhindu pudeneda.

Aga kuidas iganädalane võistlus käib? Nii käibki, et igal nädalal valid oma tiimi (grupis on alati kaks pilti, ühel minu hässtääg, teisel Henry oma). See pilt, kuhu sa oma südame alla jätad, märgistab sinu tiimi nädalaks. Nädala lõpus peavad endast ausalt märku andma (samas pildi all) kommentaariga kui nädala ülesanne sai sooritatud. Näiteks: Lisatud pilt, “siin on peedi-kitsejuustu salat. Retsept: röstitud peet, ruccola, spinat, oliiiviõli, kitsejuust, natuke sidrunit ja soola. Kõik kokku segada ja voila. Tehtud ka kolm trenni – pilates 48 minutit, korvpall 60 minutit, kõnd 45 minutit #teamMallukas PS! Leia trennipildid instagramist kasutaja @janunejoodik.” Ja meie lööme kokku osalejad ja vastajad ning arvutame välja protsendi

Kumma tiimi liikmed protsentuaalselt tublimad olid, see tiim ongi nädala võitja ja võitjatiimis loosime iga nädal välja ka mingi auhinna. Mis need auhinnad on, me Henryga veel välja mõelnud pole, sest see kraaklemine sai meil alles eile öösel alguse, aga ärge muretsege. Enne, kui esimene võistlusnädal läbi saab, on meil auhind kindlasti olemas.

Ahjaa, kuidas me teame, et inimene ei valeta? No me ei teagi. Samamoodi ei tea teie, et meie teile ei valeta ja pool aastat kodus hambad laiali pitsat sisse ei kühvelda. Kogu see grupp ja võistlus ja tiimid on kõik meie enda heaks, niiet valetada pole vist väga mõtet, eks. Me ju tahame vähem pekke ja väiksemat numbrit kleiti selga ajada! (Eriti Henry…).

See küll tiimiliikmetele kohustuslik pole, aga mina soovitan igatahes võtta mõõdulint ja enda mõõdud kuskile kirja panna. Kaalunumber on väga suhteline asi ja kui ainult langevaid kilosid oodata, siis võib mott vahepeal päris maha joosta. Mõõdulint peaks aga kenasti näitama, kas ja kust midagi “maha voolab”. Lisaks soovitan ma osalejatel teha endast üks räme “ENNE” pilt. Ei, mitte selline. kus sa elu eest kõhtu sees hoiad ja üritad saledam paista. Pigem selline, kus sa lased enda pekid rippuma ja oled “lödi”. Seda selleks, et kui me saamegi üheskoos pool aastat hakkama, siis peaksid enne-pärast võrdluspildid meile endale ikka väga palju heameelt tegema.

Igatahes, mis ma siin kaua soiun. Tule liitu meie “Teeme koos 2018” grupiga ja oleme koos uuel aastal natukene aktiivsemad, natukene tervislikumad ja natukene paremad, kui #teamamht. Muidugi võivad liikmed grupis igasuguseid huvitavad nippe jagada, oma raskuste üle halada, riputada üles ilusaid toidupilte (retseptidega) ja üldse… oleme teineteisele toeks ja vaatame, mis saab. Sest mida meil ikka peale pekkide kaotada on?

Ps! Kuna kogu see grupp sai alguse sellest, et meie Henryga teineteisele väljakutse esitasime, siis olen ma natukene salakaval ja esitan Henryle omakorda eelväljakutse. Enne uue aasta algust peab Henry võtma kõik oma lapsed selga ja tegema ringi ümber maja. Fototõestusega! 

Loe ka Henry postitust meie väljakutsest SIIT, ning ära unusta olemast #teammallukas!

Aasta vaikselt lõppeb, mina tiksun üksi kodus. Kuigi ma ei tea, miks ma ütlen ÜKSI, sest tegelikult on Lende ja Lotte ka kenasti esindatud. Täna oli igati mõnus päev, seega oleks patt see ära unustada. Mida ma kirja ei pane, läheb mul enivei meelest, seega mõtlesin tänaõhtase postituse kirja panna piltide abil.

Kuna hommikul kutsusime inimesi kaasa lööma uuel aastal tervislikum olema, siis tundus imelik kohe peale seda eilset pitsat süüa, seega keerasin ühe mõnusa omleti kokku.

Peale hommikusööki ootas mind Sarita. Ma polnud 7 nädalat juuksuris käinud! 7!! Tavaliselt ikka kord kuus käin. Vanasti muuseas käisin heal juhul aastas korra, aga peale Saritaga tutvumist ma lihtsalt pean tema juures oma juukseid üles pimpimas käima. Asi oli juba päris hull ja Tenerife päiksega olid juuksed maru kuivaks läinud.

Jeee! Peale lõikust ja värvimist olin niiii õnnelik! Ma tulen Sarita juurest alati õnnelikuna koju.

Kuna ma juba Kristiines olin, siis käisin poes ka ja ostsin AINULT tervislikku toitu. Isegi mitte coca poega ei lipsanud mu toidukorvi. Plaanis oli teha salatit ja kana ja kartulat.

tehtuuuud!

Sain Mari uued saapad lõpuks kätte. Mul oli nendega see teema, et täishinnaga ei raatsinud osta ja siis tuligi ale, jeee! Ostsin kiirelt ära, aga mida ma siis 3 päeva hiljem nägin – VEEL SUUREM ALE! See muuseas ikka käib, kes lastele midagi ägedat tahab (näe, siin).

Siis tulid mulle külla üks perekond, kellele aitasin kunagi raha koguda. Nii vahva perekond ja mul on hea meel, et nad abi said ja raskest olukorrast välja said, ning natukene õnnetunnet keerulisel ajal tunda võisid. Aitäh teile ka, kes perekond Veiksaart aitasid – teie raha läks õigesse kohta! Niiiiiii toredad inimesed! Tõid mulle kingituseks pildil oleva ilusa lille ka. Niii armas kuidagi. Ma ei suuda meenutada, kas ma üldse olen kunagi kedagi näinud, keda ma aidanud olen, või kes ise minuga kohtuda oleks soovinud :D Harukordne juhus minu jaoks, aga mega nunnu.

Lõpetuseks üks just praegu tehtud pilt (23:25). Ma ei tea, mis värk Lendel viimasel ajal on, aga ta ärkab mingi 22-23 üles ja on lihtsalt… üleval. Ei nuta, tahab lihtsalt voodist välja tulla ja oma elu edasi, ringi sahkerdada. See on väga imelik, sest terve aja Tenekal läks lende 19-20 ööunne ja EI ärganud üles, nüüd lihtsalt lambist ärkab. Ma olen isegi proovinud, et ei lase tal päeval rohkem kui ühe une teha – ikka ärkab.

Mitte, et mul selle vastu midagi oleks, et see väike rõõmsameelne väike inimene siin ringi sahmib ja “tätäätätätättäää” laliseb. Lihtsalt noh, ta on väike titt ja võiks ju nigu magada või nii :D

Et siis jah, sjuuke päev.

Ma hakkasin mõtlema, et mida ma üldse selleks aastaks kokku lubasin endale. Eks midagi sai ikka tehtud ka, aga päris palju oli sellist, mida lihtsalt ei teinudki. Näiteks meenub mulle, et ma otsisin eelmise aasta alguses head kohta, kuhu depilatsiooni minna. Ütleme nii, et ma pole siiani sinna jõudnud :D Ma olen muidugi ennast vahepeal muude vahenditega kasinud, aga tegelikult ikka veel mõtlen, et kurat, kunagi käisin ja nii mugav oli, kuidas ma nüüd siis terve aasta ei ole suutnud leida seda paganama tunnikest, et endale aeg panna. Mul on lisaks see asi ka, et mitte, et ma nüüd arvaks, et ma mingi Anne Veski olen, keda kõik ära tunnevad, aga no ma kohe kindlasti ei sooviks oma võssiga minna kuskile depilatsiooni, kus see tegija pärast sõpradele rääkida saaks, et no sa ei kujuta ette, mul käis see Mallukas siin ja no mineeeeee persse mis võsaga see kohale sahises.

Niiet kui keegi teab soovitada mõnda poolpimedat Ukraina vanamutti, kes netti ei tarbi ja blogisid ei loe, kuid on samal ajal kibe käsi depilatsiooni tegema, siis ootan ta konktakte.

Eelmine aasta ootasin ma mitu kuud selle järgi, et saaks Mari tantsutrenni viia. Kolm kuud kirjutati iga päev, et väikeste rühm alustab uuel kuul, kuni peale kolme kuud öeldi, et sorri, ei saand ikka gruppi täis. Kuidagi sinna see jäigi. Nüüd läheb Mari teisipäevast juba lasteaeda ja kohe ei tahaks teda veel mingi uue kohaga harjutada, aga ma ise mõtlesin, et äkki teeks nii, et lasteaias käib 4x päevas ja siis üks päev on siis mingi trenni ja meie ühistegevuse jaoks.

Näiteks Mari kogu aeg lõõritab laulda ja seega ma mõtlen, et laulutund võiks ju talle väga meeldida, aga siinkohal paneb muretsema, et kui ta ikkagi päriselt-päriselt rääkida ei oska, et kas see oleks üldse võimalik? Või leiaks ehk mingi muusika-tantsutrenni? *15 mintsa hiljem*. Uurisin läbi Nõmme kultuurikeskuse lehekülje ja avastasin, et seal on üks muusikatund lastele, kuhu kirjutasin ka juba, siiski Lende asjus, sest Mari on selleks nii vana, aga Lendele meeldib ju ka mõmm-mõmm laulda ja no kaua ma olen SEE EMA, kelle lapsed kuskil huviringis ei käi.

Eelmine aasta soovitasid paljud ka Marile tsirkusestuudiot, sinna saatsin ka just kirja ära. Kuigi tunnid algasid sügisest, ehk saame veel nendega liituda. See toimub pühapäevahommikuti ja tegelikult oleks ju päris lahe Mariga koos seal möllata ja võimelda. Endale ka hea :D Ma muidugi ei tea, kas nad üldse niimoodi poole aasta pealt võtavad uusi liikmeid juurde, aga eks näis, mis mu kirjale vastatakse.

Mul tegelikult on päris mitmeid mõtteid, mida ma uuel aastal korda tahaks saata. Näiteks tahan ma ikka veel (mingi sajandat aastat järjest) oma telesaadet. Tõestõna ma ei tea miks, sest ma alati telekast vaatan ennast, et issand, ma nii paks ja mehe häälega, aga ikka ronin sinna.

Siis tahaksin ma endale load teha, aga kuna ma esimene kord nii kaua autokoolis käisin, siis mulle on jäänud mulje, et see autokool on mingi aastatepikkune taak, mida on lihtsalt täiesti võimatu normaalse ajaga ära teha. Muuseas, ainukene põhjus, miks ma tahan lube ära teha on see, et ma lihtsalt tahan, et meil oleks oma auto, kuhu normaalsed ja head turvatoolid panna, siis oleks elu palju lihtsam, kui neid toole ja hälle mööda taksosid edasi-tagasi lohistada. Ma kuskil teoorias ei viitsiks kohapeal ka käia, kas sellist… netiversiooni ka on? Et teen teooria netis ära ja siis lähen teen kuskil need sõidutunnid, naks, ära? Palju neid sõidutunde üldse tegema pidigi? Jah, ma võiks googeldada, aga… ma olen juba siin teiega lobisemise soonel :D

Nagu te teate, proovin ma sel aastal vahelduse mõttes tervislikum ka olla, seega ma vähemalt üritan kasvõi korra nädalas trennis käia. Ma mäletan, et kui ma kunagi trenni tegin, siis lugesin, et alla nelja korra pole mõtet tegemagi hakata. Ütleme nii, et liigne pinge. Ma parem võtan eesmärgiks ÜHE korra, sest seegi on juba ühe korra rohkem, kui ma enne tegin – lisaks kui tuleb rohkem, siis on ju ka hästi. Ma täna mõtlesin enda mõõdulindi üles otsida ja ennast igalt poolt üle ka mõõta. Kaalunud pole ma ka iidamast aadamast. Ei tea, kas peakski.

2018. aasta sees võiks ju ometi selle paganama maja soojenduse+ fassaadi värgiga ühele poole saada? Sellel aastal tahtsin uut ahju ja stuudiotuba, need on nüüd täitsa olemas, seega võiks ehk see “väike unistus” ka täituda.

Iseendale ka väike “väljakutse” selle näol, et enne kui ärritun, siis mõtlen kaks korda ja enne kui mölisen, olen pigem vait.

Ühesõnaga, ootan põnevusega uut aastat, sest juba see aasta oli nii tore ja äge, et no ega see uus halvem olla ei saa. Teile, kallid lugejad, soovin ma ainult kõike paremat, mida muud mul ikka soovida oleks :D!