Kui ma eelmise postituse lõpuks taevaiša palusin, siis uskuge mind, ma ei mõelnud selle all seda, et ta aitaks mul näha, kuidas olukord saaks hullem olla. Sest nüüd tabas meie pere kõige väiksemaid kõhutaud, nii et peale pasase koera on meil üldse olukord pask. Ja kuigi see olla tuleviku väetis, siis ma eelistaks rohkem seda väetist, mis on kuiv ja tuleb graanuli kujul. Ma lihtsalt olen näinud, et sellist on ka.
Vähemalt nüüd ma saan mõelda, et kui Lende sellest sekundist, kui ta lasteaiast väljub, kuni ta magama heidab, ainult vingub, siis asi on selles, et tal on nadi olla, mitte, et ta sees on deemon või midagi. Kuigi see deemon võib seal lisaks viirusele olla, sest kui ma Lendele lasteaeda järele läksin ja küsisin ta käest, et noh, mis sa täna lasteaias ka tegid, siis tuli üks väike tüdruk ja käratas: “Näpistas päev läbi!”. Täitsa pekkis noh, kodune vägivald on levinud ka mujale. Aga noh, nüüd saab siis karistuseks kodus keset pasanteeriat lamada ja ainult koduseid nüpeldada, nagu viisakam on. Annaks jumal, et see komme varsti üle läheks, aga ma ei tea mida teha ka otseselt. Lasteaias öeldi, et nemad ka rohkem ei tee, kui keelavad lihtsalt, ma ka keelan ja seletan, et ei tehta ai-ai, aga kui sa arvad, et see meie minihitlerit huvitab, siis oh ei.
Marta puhul ei saa aru, et tal midagi väga viga oleks, sest ta elab ikka oma tavalist söön-magan režiimil, aga vahepeal oksendab konkreetselt viimse tilgani kõik välja, mistõttu ma pean teda 2x tihemini söötma. Ega mul kahju pole, aga mu vaesed tissid arvavad, et piima on vaja ka 2x rohkem toota ja ma näen välja nagu Pamela Anderson.
Võib-olla on asi selles, et ma ei oska oma lapsi kasvatada, nagu üks kommenteerija pakkus. Et kui ma oma beebisid väiksena kussutanud oleks, nagu normaalsed emad normaalsete beebidega, kes NUTAVAD, siis võib-olla ei oleks nad praeguseks sellisteks vingatsiteks kasvanud. Ega jah, iial ei tea. Eks ma edaspidi üritan seda Martat läbi une rohkem solgutada, et ta ikka tunneks, et keegi hoolib. Muidu on ka piinlik, et endal kolm last, aga õige ema ei ole, sest mul pole ju nutvaid beebisid olnud. Kas see ei loe, et mul on üks igisev kahene, kelle mute nupp on katki?
Lisaks on kindel ka see, et ma ei oska peale emaks olemise ka blogija olla. Lugejad kurdavad, et liiga palju olla beebijuttu ja lastejuttu. Ma tean, et see on minust väga ebaviisakas, sest arvestades kõiki mu sadu tegemisi iga päev, nagu langevarjuhüpped, narkopeod ja presidendivastuvõtud, blogin mina, vana kanaema, ainult lastest ja nüüd ka kanaemale kohaselt olen jõudnud punkti, kus räägin ka juba kakast ja muust säärasest. Andke andeks ja ma omakorda luban, et ma edaspidi kajastan kõiki oma muid tegemisi rohkem, mis lapsi ei hõlma. Näiteks on mul plaanis täna duši alla minna. Ilma lasteta! Tuleb vast põnev lugemine, oodake vaid ära!
Üks lugeja lausa ähvardas, et kui ma kohe põnevamaid teemasid ei leia, kaovad mu lugejad ära ja ma pean PÄRIS tööd tegema hakkama. Esiteks haha, nali on teie kulul, sest iga loll teab, et mis päristööd minusugune ka teha oskaks, isegi Maximasse mind ei võetaks, sest ma ei oska vene keeltki. Samas pean tunnistama, et juba siis, kui ma veel Mari ootasin, sain ma aeg-ajalt kommentaare, et oodaku ma vaid, kui laps ära sünnib, kes seda igavat blogi siis ikka enam loeb. Ka peale seda olen pisteliselt saanud ennustusi, et mu blogi on “so yesterday” ja “hääbuv” ja muud säärast. Ma vaielda ei taha, selles suhtes ei hakka ka isegi, võib-olla ongi see tõsi. Mul nimelt iga aasta lugejanumbrid aina tõusevad ja tõusevad, aga ka inimestel pidi enne surma parem hakkama, nii et võib-olla need tõusvad lugejanumbrid ongi see enne surma virgumine, eks näis.
Ehk suudan ma ikka välja mõelda mingi lahenduse, kus keegi mu blogi ikka lugeda viitsiks? Tööle ju minna ei saa, midagi peale lebamise ma enam ei oska…Loomulikult väldin ma edaspidi lasteteemasid, sest keda need ikka huvitavad. Eriti beebijutud. Kammoon, inimene juba 18 päeva vana, kaua ma seda kummi venitan, võiks eluga edasi liikuda, eks?
Lõpetangi selle postituse siirate vabandustega, et ma ei oska olla ei õige ema ega blogija ja lähen tänan kiirelt siiski taevaiša otsuse eest nahkdiivan osta. Üks siit perest otsustas salaja vedelal number kahel käia ja ilma pühkimata peega diivanile potsatada. Eks te ise arvake, kes. Ma vihjena ütlen, et MINA see ei olnud, aga ülejäänu jätan lahtiseks.
Võtab lausa ohkama, ei oska ma muust kirjutada, kui sitajutte. Kui piinlik ja labane!!! Mõni ime, et ma hääbun
The post midagi ma ei oska appeared first on Mallukas.