Issand, kuidas ma tahaks mõnikord olla keegi teine. Ei, ma ei mõtle mingit vitspeenet ja ulmerikast supermodelli, vaid keegi, kes oleks hullult punktuaalne ja detailne. Jah, ma tean, et ma olen korduvalt rääkinud, et mul on kindlasti lihtsam elada nii, kui ma lasen asjadel lihtsalt juhtuda ja suuremat ei põe, aga mul on järgnevatel päevadel NII palju rahmeldamist, et ma ei ole isegi kindel, kuidas see kõik ära hallata.
Ma pean kogu selle kammiga juba täna alustama, sest esiteks peame me terve maja asjad niimoodi eest ära koristama, et remonditiimile midagi ette ei jääks, kes juba homme alustavad. Samas ei saa asju nii ära panna, et neid üles ei leia, sest me lähme ju teisipäeval Tartusse ja sinna peame pakkima asjad arvestusega, et jätkub nädala lõpuni Tartus olemiseks ja lastele ka. Muidu tõstaks kõik asjad suvalt Kardo tuppa eest ära, aga me peame sinna homme võtete ajal beebinurka meisterdama ja seega peab see siiski korda jääma. Krt, meil suuremat maja vaja vist, esimese maailma probleemid.
Ja kuna meil homme terve päeva võtted, siis ma pean kuidagi välja mõtlema, mismoodi ma mahutan homsesse kõik poetretid, ehitusmeeste juhendamised, uksepaigaldajad ja lisaks lastehaldus. Me ju lähme ise teisipäeval, aga lapsed jäävad Tallinna. Alguses tundus see suht lihtne ettevõtmine, et Lende Leale ja Mari mu emale. Nüüd aga selgus, et mu ema viib hoopis My sünnareisile ja Mari läheb hoopis Kätu juurde ööseks. Ta esimene ööseks jäämine, omg! Ja issand, ma peaks siis juba täna talle asjad kokku pakkima, aga mis ma talle kaasa panen??
Ühesõnaga ma tahtsin lihtsalt kurtma tulla, et nii rõhuv on elada sellise kohustustetaaga all, et tahaks lihtsalt voodis lebada ja omada null kohustust, oleks see alles imeline elu. Aga eiii, teisipäeval on vaja kiiresti Tartusse minna ja beebid maha jätta (tahaks juba nutta selle mõtte peale, kuigi kahekesti VSpas olla tundub ka max mõnus…). Kolmapäeval sõidab Kardo uuesti Tallinna, et sealt sõpradega koos tagasi Tartu sõita. Nad nimelt võtavad meie lapsed ka peale ja kanaisa Kardo ei julge nii, et lapsetud inimesed peavad transportima meie lapsi nii kaugele. Või noh, pigem ta kardab, et lapsed hakkavad sõbrale sõidu ajal pinda käima, seega teeb sellise treti.
Praegu on blogides hull “feik” teema au sees. Kes on feik, kes ei ole. Minust käib see kauge kaarega mööda, sest ma ei ole kunagi varjanud, et ma päris elus samasugune tropp olen, kui teile siin jagan, nii et pea kõik patud võite mulle omistada, aga võlts olemist vast mitte. Kui läheb hästi, siis ütlen nii. Kui läheb halvasti, kurdan teile ka. Kui kardan, siis nutan natukene teile, kui rõõmustan, siis juubeldan. Ei kujutaks ettegi, et kirjutasin siin, et oo nii hea elu, Kardo nii hea mees, lapsed nii toredad ja tegelt saan üle päeva peksa, kakleme ja kraakleme, lapsed ammu turvakodus vms 
Ja et ikka üdini aus olla, siis mul on tegelt üks mure küll. Palun aidake! Lende piinab Mari! Reaalselt… see vist selline surnud ring. Mari keelab Lendet (pmst IGA asjaga), Lende läheb närvi ja hammustab/näpistab Mari. Ja ikka nii, et veri väljas ja sinikad peal lausa. Siis Mari nutab ja tuleb kaebama, et Lende teeb haiget. Siis me pragame Lendega, et ei tohi haiget teha, aga ta ise tundub nii tuim selle suhtes, nagu tal oleks max suva.
Ehk siis nüüd me oleme jõudnud punkti, et kui Mari tahab midagi Lende käest saada, või teda keelata, siis tekib refleks hüüda, et issand, Mari JOOKSE, enne kui Lende sind hammustab. Tõeline terror tite poolt. Kuigi noh, Mari võiks ka oma asju jagada ja mitte kogu aeg möliseda selle Lendega :D Ma olen isegi väga ebapedagoogiliselt soovitanud Lendet vastu hammustada, aga selle tulemus on see, et nad mõlemad nutavad ja see on palju tüütum, kui ainult ühe nutt.
Et siis jah, sellised uudised meie ideaalsest perekonnast, kus ühte üritatakse surnuks närida, üks on paanikahoo äärel, sest ta ei suuda oma tegevusi ära hallata, ühel on sadistitunnused ja viimane kurdab, et tal oleks näomaski vaja teha. Ideaalne, I say!
feik pilt õearmastusest, ma käskisin musi teha