Mul on terve elu sügised olnud põnevad. Ma pole ilmselt ainuke, sest sügisel hakkab näiteks alati uus kooliaasta ja seda on kõik ilmselt kogenud, kui te mingi… elus koolis käinud olete. Mul on aga sügisel on näiteks olnud Aussi kolimine kunagi, kui ma ei eksi, siis oli ka see oktoobris. See oli tol hetkel ju nii drastiline elumuutus. Ja aasta peale seda alustasin ma sügisel esimest “päris -päris” tööd ajakirjanikuna, seegi oli väga põnev ja elumuutev. Ja siis Mari, muuseas kelle ootuse ajal ma ju kirjutasin oma esimest raamatut rasedusest, nii et ka siis oli mul raamatu tähtaeg sügiseks, ühes lapse sünniga. Aga kui ma õigesti mäletan, siis oli see tähtaeg ikka PEALE lapse sündi. Lende sünnisügis oli ka suurt ootust ja tundmatust täis: kuidas ma saan hakkama kahe lapsega? Mis moodi hakkab meie elu edasi minema? Kas ma lähen tagasi tööle? Milliseks meie elu kujuneb? Põnev ja hirmus korraga.
Eelmine sügis oli vist üle pika aja “vaikne”, aga see sügis. Issand jumal, iga jumala õhtu laman ma voodis ja tänan taevaisa, et ma üldse veel elus olen. Kuidas ma olen?! Mul on iga päev nii palju erinevaid toimetusi, et ma lihtsalt korrutan endale, et “ela ainult oktoober üle” ja siis kui ma selle üle elan, siis ma olem nagu mingisugusest finshijoonest üle saanud.
Aga praegu see finish tundub niiiii kaugel.
Ma ei kurda (v.a see, et natsa kurdan vist praegu), sest ma olen ise need kõik asjad endale võtnud tegemiseks ja ega kõik on tehtav, lihtsalt MULLE on see raske, sest nii paljude asjade vahel laveerimine nõuab praegu palju organiseeritust, milles ma just kuigi hea ei ole, nagu te vast aru saanud olete.
Kes mu instas on, siis vist nägite, et ma täna hakkasin suure hurraga raamatuga tegelema ja miskipärast vaatasin korraks enda lepingut kirjastusega ja mida ma näen. Esiteks ei pea ma mitte kirjutama 350 000 tähemärki, vaid hoopis 500 000 tähemärki. Jällegi, ei midagi tehtamatut, aga mul just sai 250 000 TM tehtud ja ma olin nagu jeee, pmst valmis, aga nüüd selgub, et ma olen alles pooooooole peaaaaaaaal.
ma ahastuses olemas :D
Rääkides veel raamatust, siis ma tahan raamatut lõpetada peatükiga, kus inimesed hoopis minust räägivad ja mind iseloomustavad. Et no MINA võin endast rääkida ja mõelda mida tahan, aga tegelikkuse loovad vast ikka rohkem need, kes minu ümber on ja kes mind kõrvalt näevad. Ma olen mingi kümne inimese iseloomustused kätte saanud ja eeeee noh ma hakkan juba mõtlema, et vb ma peaks selle peatüki vahelt ära jätma 
Kes te mind päriselt ei tea, võite vist rõõmustada, sest mulle tundub sõprade ja tuttavate kirjeldusest, et ma olen pohuistlik, hea südamega joodik… #normaalne.
Tahate teada, mis ma näteks uuel nädalal teen? Esmaspäeva hommikut alustan ma kell KAHEKSA tutivahatusega. Te saate ju aru, et olukord peab olema kriitiline, sest kes normaalne inimene roniks kell kaheksa kuskile tutti lehvitama? See koht, kus ma muidu käin, seal polnud nii asap aega pakkuda, seega võtsin uue koha ja põen juba ette, et see vahataja äkki tunneb mu ära ja siis pärast ma saan lugeda kuskilt, et issand, see Mallukas komberdas oma värdja kõnniga meile siia vahatusse, karvad olid poolde põlve, ise oli ta nii labane ja ropp, hääl oli tal jäme ja perse oli tal ka paks ja nüüd meil pool salongi peab teraapias käima, sest see mutt ja tema tutt (riimiaeg!) olid kohutavad.
Samas kui seda EI juhtu, siis kuule nii on päris hea, kuule nii on päris hea, või nii.
Siis hakkavad meil võtted, lähme ehituspoodi, prillipoodi, titeasjadepoodi. Mu uued uksed saabuvad, kaminamees peab tulema kaminat liigutamam et see remondile ette ei jääks, sest MEIL HAKKAB REMONT! Ja me peame titenurga Kardo arvutituppa üles saama, sest issand, ma saan ju kohe lapse ja kuhu me ta riided rippuma paneme, ah? MUL POLE ISEGI BEEBIRIIETE RIIDEPUID! MIS EMA MA OLEN?!
Ok hüsteeriaminut läbitud, räägime edasi.
Teisipäeval jälle võtted, me lähme jälle Tartusse kohe vara ära, sest noh, remont ja lauspahteldamine ja muu säärane. Tartusse jääme me muuseas lausa reedeni ja kuigi me ideeliselt spaatame ja võiks arvata, et milline lust ja lillepidu, siis tegelikult ma pean ju raamatut kirjutama, koostöövärke ette valmistama, lastega tegutsema ja… Mul on mujal raske töölainel olla, sest üks osa minust ütleb, et kuule, puhkus on ju! Teine osa ütleb, et kle mida sa lebad siin?! TEE TÖÖD! Tee tööd, kuni sa murdud
Okei, ma omast arust halan, et mul on nii raske elu, sest ma pean raamatut kirjutama, lube tegema ja lisaks pean ma teisipäevast reedeni spas olema. Õudne elu… Muuseas, 2-3 saame me Kardoga lausa kahekesti spas olla. Saate aru jah? Kahekesti! Spas! Whaaaaaaaa….!!!
Lubade värgist räägin ka natukene – ma seda ütlesin, et ma sain oktoobrisse aja, aga ma ei julge öelda, millal see on. Sest kui tavaliselt on nii, et keegi kukub ARKis läbi (kas teooria või sõidu), siis sõbrad ütlevad, et kle no worries, järgmine kord teed ära vms. Kui ma kukun läbi, siis saan ma sada irvitavat kommentaari, et haha, ma ju ÜTLESIN, et ta ei oska sõita. Ma ju ütlesin! Ma teadsin! Eveliis kirjutas oma blogis ükskord, et Perekoolis taheti lausa ARKile allkirju koguda, et ma lube EI SAAKS, sest ma olen liikluses nii ohtlik. Nii ohtlik, saate aru jah?
Keegi anonüümne blogija paksuke (mitte minu arvamus temast, vaid nii on ta nimi blogis :D) kirjutas mingi kommentaari vastuseks, et mul ei tohiks vist lube olla, sest ma olen nii laisk…? Ma ei mäleta krt, ma otsin kohe täpselt mida ta ütles, aga see lause ajas mind lausa hulluks.
“Samamoodi nagu on igal inimesel õigus autoga sõitmiseks ametlik õigus saada (oskusega muidugi teised lood), on ka minul õigus oma arvamusele. Nagu ka mainisin, siis natukene olen seda saagat jälginud ja minu arust ei ole see tõesti normaalne, kuidas inimene enda laiskust õigustab.”
Kuidas ja millega olen ma ilmarahvale edastanud teadmise, et a) ma ei oska sõita. b) et ma õigustan oma laiskust. Millest seda välja saab lugeda? Et ma manikaalselt teooriat õppisin ja sõidutunde võtsin nädalas 2+x hommikuti kell 9. Või mis osa minust on väljendanud, et ma lihtsalt olen sitt juht, keda tuleb karta?
Ühesõnaga sellised arvamusavaldused on mind nii stressi ajanud. Et… mida nad teavad, mida ma ei tea?! Et mulle tundub, et ma ju oskan sõita? Koolist sain ju läbi? Sõiduõpetaja arvab, et ma “võin rahulikult ARKi minna”, aga… tegelikult? Äkki ma ei oskagi? Äkki ma olengi Eesti halvim juht enda teadmata? Ja no kui ma nüüd läbi kukun, siis see ongi ju tõestus sellele, et neil oligi õigus, või mis?
Niiet pmst on mu võimalused ARKis järgmised:
Saan läbi – küllap koostöö, ega ta ISE ju sõita ei oska enivei.
Kukun läbi – haha, ongi sitt juht! Ma ju ütlesin!
Halastage keegi mulle palun ükskord elus! Ma saan muidu varsti südamerabanduse :D
Aga noh, ma seda luban, et oktoobri lõpuks ma saan teile öelda, et kas ma sain siis ARKiga koostööle või kukkusin läbi ja kes rõõmustada tahab, saab rõõmustada. Kahjuks ma alla anda ei kavatse, kui kukun, siis teen veel. Aga noh, vahepeal kassin lihtsalt natsa :D
Vot, selline lobapost teile siia reedeõhtusse. Kõik on raudselt pidulised, ma siin istun üksi oma elutoadiivanil ja mõtlen, et äkki kui ma spasse endale mingi kalipso ostaks, siis saaks vahatamise üle lasta? Üks kohustus vähem on parem kui mitte midagiii!
*Avapildiks sobis hästi see pilt, kus ma haige olin ja halasin :D