Viimasel ajal on kõik blogijad usinalt meisterdusjuttu ajanud. Lipsuke näiteks vaimustus võimalusest lasteaeda midagi lastele meisterdada ja tegi valmis supernunnu öökulli ja orava (LINK) ja Jane tegi mehega koostöös valmis eriti võimsa ämbliku (LINK). Insta ja FB täitus ka laste erinevate sügisnunnudega. Isegi mina mainisin siin ükspäev, et ma viimasel hetkel koos Mariga midagi kokku klopsisin. Muuseas, esimest korda. Enne küll mingit survet ei tundnud, et lasteaed nii hullult nõuaks, et midagi tegema peaks vastu tahtmist.
Kui vaene Jane sai puid alla, et kuidas ta küll julges lasteaeda ise meisterduse valmis teha, siis meie peame Jane hoopis toreda idee eest tänama. Sellest ajast peale, kui Mari seda pilti nägi, tahtis ta ka ämblikku teha. Ta jõudis täna maru hilja koju, alles poole seitsme paiku, sest tal on käimas üks kõnetesti värk, millest ma ehk räägin, kui tulemused teada saan, aga no igatahes olin mina ette valmistunud. Ma tegelikult lihtsalt teadsin, et tema saabudes võib hämar olla ja isegi valges ei olnud nende tammetõrude korjamine lihtne, sest ühel hetkel ilutses mul peos tammetõru asemel pesuehtne kakajunn, aga see selleks.
Minu plaan oli asi hoida võimalikult lihtne, et Mari viitsiks minuga lõpuni kaasa meisterdada, seega panin ma kogu kraami tema tulekuks valmis. Lõuendi peale kleepisime PVA liimiga ämbliku kodu, selle osaga sai Mari kenasti ise hakkama ja minu abi selles plätserduses vaja ei olnud.
Ämbliku kehaks sai valitud kartul, millele Mari silmad peale kleepis. Siis läks lahti minu tähetund, ehk siis kuuma liimiga mässamine. Olgem ausad, ei anna ju lapsele kuumaliimipüssi kätte, ma isegi kõrvetasin ennast kaks korda ära. Selle asemel sai Mari kõigepealt loendada mulle välja vajalikud 12 tammetõru ja need mulle ükshaaval ulatada, kuni ma neid kleepisin. See paganama ämblik lagunes sada korda laiali, enne kui ma taipasin kartuli ka alusele kleepida. Siis oli värk stabiilsem ja saime jalad külge.
Mari silmi valimas. Taustal inspiratsiooni-ämblik 😂
Kui üks ämblik valmis, nõudis Mari ka beebiämblikku. Selle tegime käbist ja pehmest traadist. St selleks ajaks oli Mari juba meie meisterduskarbist välja sorteerinud oma plastiliini hambaarstikomplekti ja otsustas, et teda enam see ämbliku meisterdamine ei huvita ja edasi võiks jätkata hoopis plastiliinindusega. Ma tegin ikka selle beebi ka lõpuni, ennast 100x ära põletades.
Mitte just kõige prom, aga no abiks ikka.
Nagu öeldud, tegutses Mari nüüd hambaarstina, seega võttis lende annikorvi enda valdusesse ja tegutses oma äranägemise järgi. Ehk siis lihtsalt valas tõrusid purki ja sealt tagasi kaussi.
No ja nii meil see õhtu mööda libiseski. Meisterdasime, lapsed sõid, Mari vahib nüüd haimultikat ja Lende kasutas juhust, et õde hambaarstikomplekti hooleta jättis ja puurib seal ise neid hambaid nagu segane. Egas midagi, varsti on laste uneaeg ja saan jälle ristseliti diivanil lebada, ning oma põletushaavadega kaetud näppe silitada.
On see lapsevanemdus ikka keeruline ja raske!