Eile oli mul tõesti paha päev. Esiteks oli tervis eriti nadi, vahepeal ei suutnud isegi püsti tõusta, iiveldasin ja olin valmis juba taksot tellima, et läheks võtaks haiglas seda “tilka” mida ämmakas soovitas, aga õnneks suutsin lõpuks natukene süüa ja enesetunne läks natukene paremaks. Aga mitte ainult füüsiliselt ei olnud nadi olla, sees oli ka kuidagi vastik tunne. Keegi näiteks kirjutas mulle instasse kommentaari, et miks ma üldse seda last saan, kui kõikidest minu postitustest, kus ma rasedusest räägin, õhkub läbi vastumeelsust või vastikust või midagi.
See viis tuju nii ära, sest ühest küljest olin ma nagu solvatud, et misasja, ma ei tunne ju mingit vastikust oma lapse vastu, aga teisalt tegi kurvaks, et ma üldse sellise mulje teistele jätan. Ja kui veel sügavamale sisse õngitseda, siis tõsi ta ju on, et seda ehedat rõõmu ja õnnetunnet ma tõesti tundnud ei olnud. Olin rasedusega justkui leppinud ja mõistusega aru saanud, et kui mitte enne, siis beebi sündimisega see tunne kindlasti peale tuleb, aga no kuidagi näotu tunne. Rase, aga ei juubelda. Rase, kes on nii tundetu, et isegi võõrad inimesed arvavad, et mu sündimata laps mulle vastumeelne ja vastik on.
Kogu see tunnete segapundar mu sees muutis mu närviliseks, vihaseks ja kurjaks. Ma nähvasin vist eile vähemalt viiele inimesele ja lõpuks lihtsalt ootasin, et maa mind alla neelaks, sest kõike teha oli nii raske. Tööd teha oli raske, sest kõik ajas vihale, millegagi hakkama ei saanud ja lõpuks kähvasin Kardole ka. Ta nimelt on pidanud 2 aastat ühte pistikut ära parandama ja eile oli see päev, kus minu elu ähvardas lõppeda just seepärast, et see katkine pistik mulle silmaauku vaatas ja see ajas mind NIIIIIIII närvi, et ma pidin Kardole lihtsalt kähvama, nagu poolearuline hüsteerik. Asja positiivse külje pealt – kaks aastat seinast välja rippunud pistik sai mingi viie mintsaga korda tehtud, abiks ikka!
Lisaks ei tekitanud minus just rõõmu ka fakt, et kohe varsti läheb vähemalt ühe osa maja välisosa ülesehitusest ja kui ma kuulsin, palju see maksma läheb ja arvestades, et Kardo isapalk on praeguseks läbi, siis tekkis küll selline tunne, et KÕIK on ainult minu teha, minu otsustada, minu muretseda ja minu orgunnida. Kogu maailm minu kuradi õlgadel ja minul pole mitte mingit muud sõnaõigust, kui ainult tegutseda ja ära teha. Hiljem selgus muidugi, et mu esialgne ärevus oli asjata ja saame ikka hakkama, aga no teate vast ise seda tunnet, kui negatiivsed tunded sees aina süvenevad ja süvenevad ja lõpuks tunduvad isegi kõige väiksemad asjad lausa ahastusse ajavat. Selline tunne mul oligi.
Ja no et ikka igal asjal oleks kirsike tordil, siis loomulikult tekkis mulle kogu selle stressamise peale järjestikuselt neljas ohatis viimase kahe nädala jooksul. Ma läksin sellest nii närvi, et lajatasin sinna sellise pauguga äädikat peale, et kuivatasin endal pool huult peaaegu maha. Õnneks taipasin ma ööseks väga paksu kihi niisutavat huuleasja peale panna, muidu olekski teine vist ära kukkunud.
Hommik. Ärkan selle peale, et Lende kudrutab midagi omaette ja musitab selja tagant mu õlga. See on lihtsalt nii armas, sest enne tegi ta musi nii, et ajas suu pärani lahti ja lihtsalt asetas suu selle inimese peale, kellele ta “musi” tegi. Nüüd aga ajab ta oma väikese suukese prunti ja teeb väikse musimopsu, häälega ja puha! Ja see on NIII armas, et kui see ei ole kõige parem viis maailmas, mille peale ärgata, siis ma ei tea, mis on!
Kohe avastasin ka seda, et mu eilne äädikarünnak huulele aitas ja hilisem niisutus oli hea mõte, sest mu huulelt koorus lahti meetrine latakas kuivanud huult, mille all ootas värske ja ohatisevaba huulekene. Ütleme nii, et jumal oli armuline! Ja piima jagus ka täpselt kahe kohvi jaoks, süda ei olnud üldse paha ja isegi see, et me olime liiga kaua maganud ja Lotte oma põit keset tuba tühjendanud oli, ei tundunud enam väga hull. Lotte oli ise kõrval NII süüdlasliku näoga ja ega see ju tegelikult tema süü ei olnud, et meie rahumeeli põõnasime ja koera õue ei lasknud.
Jõime kohvi ja vaatasime Lendega koos raamatuid, kui mulle meenus, et täna saan ma ju võib-olla oma Panorama testi tulemused. Haarasin arvuti, avasin meili ja kuigi ma arvasin, et no isegi kui ma need täna saan, siis mitte kindlasti kohe hommikul, siis sellegipoolest just Panorama testi tulemus mind postkastis ootas. “Oumaigaaaad, Kardoooo, ma sain testi tulemused!!!”. Ja kui mul enne oli peas olnud mingi sada mõtet, kuidas ma Kardole soo teada annan, siis ma lihtsalt ei suutnud seda kirja mitte avada, või isegi mitte temast eemale minna, et ta ei näeks. Ma lihtsalt tahtsin selle testi tulemusi näha! See osa, et “lapsega on kõik korras” oli juba seal meilis kirjas, millega kiri tuli, aga täpsemate tulemuste (ja soo) nägemiseks pidin faili avama.
Ja kui ma selle avasin ja tulemust nägin, siis ma lihtsalt puhkesin nutma. Ma lihtsalt, ei saanudki aru, et kas see sugu iseenesest mulle nii palju rõõmu tegi, või oleksin ma pisaraid valama hakanud ka teistsuguse tulemuse puhul, aga ma ihtsalt tundsin, et ma olen NII õnnelik. Nii otsast lõpuni rõõmu täis, et ma pole selle kolme kuu jooksul veel kordagi isegi pooltki nii õnnelik olnud, kui ma just praegu, sellel sekundil olin. Nüüd oli kõik nagu… päris. Ta on päris inimene, minu päris lapsukene, mitte mingi paganama loode, kes mul südant pahaks ajab ja spiraalidest hoolimata ennast mu emakasse ja meie eludesse pressis. Ma juba kujutasin ette, kuidas ma saan ta esimest korda endale sülle ja kuidas ma imetlen ta pisikesi näpukesi ja nuusutan ta beebilõhnalisi juukseudemeid ja tunnen seda tunnet, et ta on nii pehme ja õrn ja habras, et minu käed on tema jaoks liiga karedad. Ja kuidas ta käed-jalad on nagu väiksed pikad makaronilaadsed rootsukesed ja kuidas ta nuttes teeb väikse kitsekese häält ja kui ta läbi une võpatab ja käed enda ette sirgu ajab, nagu multikategalne. Ja kuidas ta juba mõne aja pärast istuma hakkab, kilkab naerda ja üritab elu eest pääseda oma õdede helluserünnakutest, mida ilmselgelt hakkab tihti ette tulema.
Ma näen vaimusilmas, kuidas Kardo vahetab süvenenud pilguga mähkmeid ja joriseb vaikselt mingit laulujuppi, mille ta jooksvalt välja mõtleb. Sõnadeks kõik, mida ta teeb või näeb. Ja kuidas ta selle väikse rootsu üle oma õla viskab ja ringi jalutab, et ta ei nutaks. Ja kuidas ma õhtul kõik oma kolm tüdrukut kaissu võtan ja mõtlen, et ma olen maailma kõige õnnelikum inimene.
Ja ma olengi maailma kõige õnnelikum inimene.
Ei hakka isegi praegu üldse halama selle üle, et keegi ründab mu blogi ja IT mees põrguvaeva näeks, et sellest vennast lahti saada*, et blogi ikka töötaks. Ei kurda üldse, et keegi üritab elu eest mu FBi parooli ära muuta ja ma isegi pilguta silma, et mu arvuti jamab, kõik mu tähtsad notesid ära kustutas ja iga sekundi tagant mind miskipärast “hoiatab”. Minu poolest plahvatagu mulle kätte kui tahab, sest kammoon, mul saab olema kolm tütart! Ja kõik mu tütred saavad üles kasvades näha, kuidas käitub armastav, viisakas ja hea abikaasa, et nad oma elus ka kunagi säärase leiaks, see oleks ju puhas õnn.
Kõik on üks suur õnn!
*Sai ka, võttis ainult 10 tundi! Ei tahtnud teid nii kaua ka ootama panna, aga ei saanud enne, sorri!
Pilt: Kukupesa