(peaaegu) 3 kuud rasedust*

Ma avastasin endale üllatusena, et mul saab kohe täis kolm kuud rasedust. Imelik, üheti tundub, et see on juba nii-iii kaua kestnud, teisalt tundub, et misasja, juba? Ehk on asi lihtsalt selles, et esimest last oodates oli kõik nii uus ja põnev, et teadsin kogu aeg sekundipealt palju ma rase olen. Teist ootasin nii väga, et kõik oli samamoodi täpselt teada. Aga nüüd tundub see nii sada korda läbi käidud tee, et laias laastus, mis vahet seal ka on, kaua ma rase olnud olen? Kui teada tahan, teen äpi lahti, mõtlen: “ohhoo, juba!” ja sulgen äpi. Igasugused “see nädal on ta ploomi suurune ja tal arenevad kõrvalestad”….Sorri, uus beebi, ei huvita! Peaasi, et need lestad lõpuks sulle külge kasvavad, aga millal täpselt? Mis vahet seal on? Luban neid lestasid hiljem armastada, kui see sind huvitab. Selle pärast olen ma oma ITK “Rasedus” äpiga väga rahul. Ütleb mulle, millal mul on arstile minna vaja, annab teada, palju rasedust on ja kui huvitaks, oleks seal igasugust arengujuttu ka, aga noh, nagu öeldud, ei huvita.

Issand, kui ebasünnis on rasedana rääkida, et on “kõhubeebi” juures midagi, mis ei huvita. Eksole? Mul endal on ka imelik, sest nagu öeldud, olen ma alati selline ülevoolavalt rõõmus ja “issand see kõik on nii harukordne ja imeline” tüüpi inimene olnud, nüüd aga lihtsalt ohkan ja mõtlen, et jumal tänatud on, et selle kolmanda lapse siia saabumiseni veel aega on. Kuigi ma olen kindel, et kui ta ükskord tuleb, siis see on väga tore ja puha, aga praegu ei viitsi ma küll siin juubeldada ja oma “kõhutibu” paitades talle rääkida, kui väga ma teda armastan. Sorri, kõhutibu, aga mul on siin veel kaks kanapoega, kes palju reaalsemalt mu armastust ja tähelepanu tahavad, lisaks üks massiivne isaskukk, nii et siin majas käib asi nii, et armastuse saamiseks pead sa kahjuks üsast väljaspool olema. Majareeglid, pole midagi teha.

Just meenutasin, kuidas Marile iga kuu rasedusest kuni ma ei tea mis ajani kirju kirjutasin. Lendele vist kirjutasin mõne üksiku. Kolmas laps, issand, vaene hing, ma luban, et ma kunagi midagi kirjutan, aga ma olen siiani aru saanud, et ma armastan kõiki oma lapsi sama palju ja täie rauaga, seega kui ennast väga kõrvalejäetuna tunned, siis ava mõni kiri, mis ma Marile kirjutasin ja kujuta ette, et seal on sinu nimi. Ja noh, ma üsna otseselt kirjutan sulle ka praegu, nii et ole lahke, kiri sulle! Ära siis väga isiklikult võta, et su õdede kirjades õhkan ma oma suurest õnnest ja armastusest, siin aga ühman, et suht suva on, elan ja olen rase! Lihtsalt rasedused on mul kõik nii ühesugused, et pole nagu midagi nii uut ja põnevat selle juures. Seetõttu pole ma sellest nii väga kirjutanud ka (paar kommentaari on olnud, et kirjuta ometi rohkem), aga mul pole midagi uut öelda, ausalt kah.

Aga halada, halada ma võin! Viimasel ajal olen ma jõudnud faasi “ma suren”. Ma tean, et see lõppeb varsti ära, sest esimene trimester saab kohe läbi, aga jube on selline elulaadne toode, kus paugust enam püsti tõusta ei saa, kõrvades kohiseb ja silmade eest mustaks tõmbub. Vett joon korralikult, näksin kogu aeg (mida on ka ettekasvavast punust näha), aga surmatunne ei hüüa tulles. Eriti ebameeldiv, kui see poes või koduseintest väljaspool toimub. Tahaks lihtsalt pikali heita ja vaikselt haliseda. Miskipärast usun ma, et poes vaadataks sellele väga viltu.

Ka hommikused iiveldused on hullemaks läinud. Vahepeal kadusid üldse ära, aga nüüd tulid jõulisemalt tagasi. Mõni ime, et see vats kasvab, kui mul on hommikul selline tunne, nagu mu organism hoiaks mul nurga kõril nõuaks: “Anna fantat! Kommi! Peekonit! Ei, oota! NEED ASJAD ON RÕVEDAD, parem mõtle sellele, kui väga need sind iiveldama ajavad!”. Näiteks leban ja halisen, et Kardo, anna saia. Kardo toob saia. Sai on rõve. Ei saa peale ka vaadata, rõve on. Tihu ja halise. Söö sai ära. Tunne end paremini.

Huvitav, kas ma juba säran rasedusest, või mis :D?

Mitte ainult surmatunne ei ole ainus põhjus, miks ma ootan esimese trimestri lõppu. Nimelt need muud sümptomid, mis mul veel on, tekitavad mulle SOOVI surra. Piinlikkusse. Reaalselt, kelle jaoks on üks puuksu sahistus TMI, siis ärge edasi lugege, aga just selline mu elu on. Olukord on nii hull, et ma olen kaalunud ennast kuskile tuppa lukustada, et ülejäänud pere ei peaks selle gaasirünnaku all kannatama, aga ma kardan, et kui ma kinnises ruumis oleksin, siis leitaks mind sellest hiljem mürgituse kätte surnuna. Ma ei tee nalja, kui ma üks nädal lastega enne Kardot magama läksin ja kui ta üles tuli ja ukse avas tekkis tal kahtlus, et peaks vb laste pulssi kontrollima, et kas teised üldse eluski on.

Ja siis imestatakse, et miks rasedad naised lähedust ei taha (okei, väidatakse, et mõni läheb hormoonidega mega jäneseks, aga ma ei tea ÜHTEGI sellist :D). Raske on kellegagi lähedane olla, kui on oht, et sa võid nagu tühjaks läinud õhupall vaikselt minema vihiseda poole kudrutamise pealt. Kardo muidugi ütles, et tal on jumala suva, lasku ma aga rahus oma puuksu ja ta ei pilgutaks silmagi, aga ma annan väikse vihje, et ma ei tunne ennast kuigi seksikana :D

Seega, kõik, kes on tahtnud minuga kohtuda ja ma teid üle lasknud olen, siis a) mul on väga sitt olla olnud. b) Ma hoolin teie heaolust ja ma ei taha teile ühte peeretavat taaka kaela asetada. Aga no tehke mulle selgeks, mismoodi on levinud selline vale, et rase naine sirab ja särab, kui tegelikult sahiseb ta vaikselt pussu ja võitleb iivelduse ja surmatundega. Aga okei-okei, ma TEAN, et see möödub, sest see on ka eelmiste rasedustega nii olnud, lihtsalt ma ei mäleta millal. Seega, enne kui keegi mulle ukse taha tuleb, andke enne märku, tean tuulutada.

Aga, et lõpetada positiivsemate tuultega (pun intented), siis heal juhul saan ma juba HOMME teada, mis soost beebi me saame. Mitte nii heal juhul esmaspäeval, aga mõlemad on üsna pea. Seega ma pean kiirelt välja mõtkema, kuidas ja mismoodi ma Kardole teada annan, sest lihtsalt öelda: “See on poiss/tüdruk” on igav, seega ma mõtlesin mingi aaretejahi laadse asja teha ja see üles ka filmida!