Ma olen päris leplik inimene. Päris leplik. Ja kui mul ülitihti ohatised on, siis ma lihtsalt… lepin (haha, korra oli typo ja kirjutasin “kepin” hehehe, ma niii täiskasvanulik). Ja kui mul kaks nädalat tagasi tuli ohatis, ma ei teinud sellest suurt numbrit, kui ainult ägisesin kurbusest. Ja kui see esimene ära paranes ja kaks päeva hiljem uus tuli, kas ma vingusin? Ei! Ainult korraks jälle halisesin, et ossa nunnukene, vaesekene, käid siin kärnas suuga ringi nigu pidalitõbi kimbutaks, aga muud ei miskit. Kannatasin nagu tõeline eestlane!
Aga kui see teine ka kenasti ära paranes ja täna täpselt sama koha peale tagasi roomas, siis tekib mul küll tunne, et ma lihtsalt ajan mokad torru, asetan nad pakule ja raiun maha. Ega see huulteta elu vast kerge pole, aga no ikka parem, kui kord nädalas huultpidi mädaneda. Vähe sellest, et see on valus, näeb see ka keskmiselt eemaletõukav välja. Ja musitada ei saa, kes tahakski?! Lapski tiirutab võõrastava näoga ümber ja nendib: “emme suu on katki…”.
Ausalt nagu, ma ei taha langeda tagasi ropendamiseni, aga no mida vit…sakorvikest. MIKS?! MIKS?!?!??!?!?!?! MIKKKKSSSSSSSS??!?!
Ja ma vannun, kui üks inimene veel mulle soovitab sinna peale kõrvavaiku määrida, kuldsõrmusega ohatist hõõruda, viinaga leotada, hambapastaga plätserdada, perearstilt tablette paluda, täiskuul kümne kitse verd juua või midagi säärast, siis säästke enda aega. Ma olen kõike katsetanud. Ma olen leidnud enam-vähem ohjava variandi (Urgo gel), aga mida ma leidnud ei ole, on variant, kuidas neid ohatisi tulemast takistada.
Öeldakse, et see võib stressiga tulla? No ma ei tea, umbes iga nädala kohta võiks ühest küljest öelda stressirikas, teisalt – tavaline elu. Lihtsalt, ma ei taha neid ohatisi! Ma vihkan neid! Nagu… kui need on jumala karistus mu pattude eest, siis jumala eest, halasta lõpuks! Ma olen juba piisavalt kannatanud, kannatan praegugi. Ma lihtsalt ei suuuuuuda enam, tahaks rahus oma mokkadega harmoonias elada. Kas on seda palju palutud?