Öelge palun, et ma ei ole ainukene, kes aeg-ajalt endale tuka lõikab, siis seda aasta aega välja kasvatab, ise pühalikult vandudes, et mitte kunagi enam ta tukka lõigata ei lase. Seda täpselt selle hetkeni, kuni sa leiad kuskilt selle ühe pildi, kus sa tukaga üli hea välja nägid ja hakkad mõtlema, et oota tegelikult sobis ju tukk väga hästi! Ja nii sa lasedki endale tuka lõigata ja imetled enda uut imelist soengut selle hetkeni, kui sa esimest korda kodus pead pesed ja avastad, et kui sa ise juukseid kuivatad, hoiab tukk viide lehte laiali ja ei näe nagu enam üldse nii hea välja, kui juuksurist tulles.
Nagu te võite aru saada, siis mul oli igakuine Sarita külastus. Ega ma palju ei viitsi igasuguseid iluasju teha, aga kuna Sarita juures olen ma aastaid käinud, siis see on nagu vanale sõbrannale külla minek. Alati lobiseme, et mis vahepeal tehtud on ja kuidas läheb ja no niisama selline tsill aeg. Boonuseks saan ma oma väljakasvu üle võõbatud ja viimased kaks korda olen kasutanud ka Sarita salongi maniküüriteenuseid. Nimelt ei taha Sarita mind väga blondeerida ja üritab elu eest mu juukseid säästa, mistõttu istun ma seal alati tunde. Toonijad, Olaplexid, maskid särgid-värgid, kõik, et enda juukseid paremasse korda saada. Ja kuna ma seal nagunii olen ja ootan, siis päris hea mõte oli vahepeal lasta küüned korda teha.
Pikad ja teravad kunstküüned on minu jaoks nii inetud, aga lihtsalt enda tavalise küüne geellakiga üle tõmbamine on jumala hea variant. Esimene kord olid mul küüned täiesti lühikesed, siis värvisin nad punaseks, sedapuhku lasin teha prantsuse maniküüri. Kavalus – siis pole väljakasvu nii palju näha ka, sest kuu ajaga kasvavad nad kahjuks ikka välja küll. Life hack, või kuidas selle kohta öeldakse.
Ma olen üldse suur aja kokkuhoidja, kui vähegi võimalik. Kord kuus käin ripsmetes ka ja nii kaua, kuni see lash lifti vedelik mõjub, siis samal ajal teeb Lydia mu kulmupuhmase ka korda. Kaks ühes on päris hea ajasääst ja nõnda ei pea ma rohkem üldse mõtlema, et kuhu ma veel ronima pean, et inimene olla. Okei, vahatama võiks tihemini jõuda, aga kahjuks ei ole sellega veel ühtegi samaaegset tegevust välja mõeldud. Kuigi nüüd rasedana peab umbes kord kuus ämmaka juures käima, aga ma kardan, et ta vaataks mind natsa viltu, kui ma pakuks talle välja, et ta võiks hakata vahatamisteenuseid ka pakkuma. Vähemalt see käimata jätmine pole teistele näha…Nii kaua kuni püksid jalga mahuvad :D
Kaldun siin teemast kõrvale, aga ühesõnaga käisin Sarita juures ja ütlesin, et kuule, ma mõtlesin siin endale uuesti tuka lasta lõigata. Ainult 15 mintsa anumist, palumist ja veenmist, oli Sarita kenasti nõus, ise ainult pobisedes, et kui ma seda hiljem kahetsen, siis süüdistagu ma vaid iseennast. Ega mul kedagi teist muidugi süüdistada ei oleks ka!
Muuseas, vastupidiselt sellele, mis ma postituse alguses kirjeldasin, ei ole ma veel oma tukka vihkama hakanud. Võib-olla on asi selles, et ma pole veel pead pesnud ja Sarita sätitud tukk on veel omal kohal ja päris kabe! Ja kuna ma eile niimoodi ennast vuntsida lasin, siis tegime väikse grilli ja natukene perepilte ka, enne kui meid on veel sama palju kui lapsi ja jõud veel üle käib.
Clik here to view.
Nagu näha, siis alati ei käi praegu ka. Pagan, laps nagu lutsukala, valgub käest ära :D
Clik here to view.
Praegu mulle küll tundub, et tukk sobib täitsa ilusasti!
Clik here to view.
Minu perekond :)
Image may be NSFW.
Clik here to view.
Clik here to view.
Muidugi päris hea oli avastada, et sul on sõbrannaga suht üks-ühele sama soeng :D Pildi pealkiri võiks olla “Kerli vanaemaga” :D
Clik here to view.
Vaieldamatult kõige kaunim tukakandja maailmas!
Rääkige välja, kellel veel tukk on? Ja mitu korda te selle lõikamist kahetsenud olete? Ja kui me juba lobiseme, siis millistel igakuistel iluteenustel teie käia viitsite?