Kolm aastat tagasi (okei, kuu rohkem, kui kolm aastat tagasi), kui Mari oli üheseks saanud, kirjutasin ma oma blogisse postituse, et teise beebi isu on peal (link). Täpselt aasta ja kaks kuud peale selle postituse kirjutamist olingi ma rase, aga tee beebile valla tegime millalgi suvel, ehk siis pool aastat peale postituse kirjutamist. Ja ausalt öeldes, ega ma seda kirjutades ju PÄRISELT ei mõelnud, et me teise lapse otsa teme. Samas see soov põhjendab vist seda, miks meil kõik panipaigad ääreni titeasju täis olid. Kui Lende ära sündis, siis leidsin iga nurga pealt neid titeriideid alates 68 suurusest ja imestasin, et huvitav, miks ma nad alles jätsin, kui ma kindlasti nii vara veel teist beebit ei tahtnud. Vot nüüd lopsu, tahtsin ja sain.
Lende asju ma alles ei ole hoidnud. Kuigi seekord on vastupidi, et ma tean 100%, et veel lapsi tuleb, aga no millal ja kes ja kui suur, see on nii omaette küsimus, et ma ei viitsi neid asju alles jätta. Küllap, kui õige hetk käes, saan uuesti rõõmu tunda nende piiiisikeste kombede ja tudukate ostmisest.
Igatahes naljakas oli enda juurdlemist selle üle, et kas ma suudan teist last nii palju armastada. Ja naljakas oli vaadata, et ma siis lootsin tütart saada teise lapsena, kuigi kui ma päriselt rasedaks jäin, kaldusin ma hinges pigem poisi poole. Ja tore näha, et mu hirm selle üle, et kuna Mari oli ideaalne väike beebi, et Lende kuidagi kehvem oleks. Praegu võin öelda, et võib küll nii vedada, et saad jutti ainult idekaid beebisid.
Kardo ükspäev naeris siin mu üle, et ma olen ikka üks lapsetegemise masin. Et laias laastus jään ma suhteliselt kiiresti rasedaks, rase olla mulle meeldib (saab rahus paks olla) ja sünnitan ma nad kiiresti ära, peale mida nad siis lihtsalt magavad, söövad ja nohisevad, kuni piisavalt suureks kasvavad, et saavad rahus rüüstama hakata. Nii see tõesti on, iga päev rüüstatakse siin üht koma teist, aga no ma ei vahetaks neid rüüstajaid mitte millegi vastu.
Aga kolmandast lapsest rääkides – sellega on meil nüüd mitu probleemi. Esiteks on mu suureks probleemiks Kardo, kes ütles, et “vaatame paari aasta pärast”, mis on juba parem, kui see saates välja öeldud “mulle õpetas lapsega kodus olemine see, et rohkem lapsi ma ei taha!” :D Selles suhtes, et… mina küll tahan ja küllap Kardo ka TEGELIKULT tahab, tal on lihtsalt raskusi suurte otsuste vastuvõtmisega ja ta vajab aega, et need enda jaoks läbi mõelda ja seedida.
Tegelikult ma nõustun temaga, sest Kardo on meil majas see mõistuse hääl (ja arvestades, mis juttu ta ajab, siis kaitsku armas jumal meid, kui SEE vend on meie maja mõistuse hääl :D see on mees, kes täna rääkis neljaastasele elu õppetunde teemal “süstlaid ei tohi võõrastega jagada”…). Ma näen, et on tegelikult hea, kui meil on vahepeal aega ka natukene meie ise olla, sest tegelikult keerleb meie elu väga suuresti laste ümber ja kui ma nüüd kohe rasedaks jääks ja uue vastsündinu saaks, siis jääksime MEIE jälle mõneks ajaks tagaplaanile. Kuigi see on lapse saamisega paratamatus ja täitsa okei, siis seda enam tuleb vahepealset aega, kus kõige väiksemad pudinad juba natukene ka meieta hakkama saavad ja suuremad kohe täitsa mühinal iseseisvuvad.
Me oleme Kardoga tegelikult suht algusest peale olnud rohkem lapsevanemad, kui ainult paar, sest ma jäin ju suht kohe rasedaks ja siis tuli Mari ja siis varsti juba Lende ja… Vahepeal on aega vaja, ma mõistan seda ja ma lepin sellega. Nii kaua saan ma ju neid beebisid nunnutada, kes mul siin pildistamas käivad. Nad on lihtsalt niiiii armsad, et ma ei teagi kohe mida öelda. Siinkohal tundub näiteks ühte viimase aja nunnukest näidata. Selliseid pisikesi saan ma siin kussutada ja paitada, kuigi ma ei ole kindel, kas see just leevendab mu beebiisu, või vastupidiselt suurendab seda :D
Igatahes selge on see, et paar aastat veel ootame. Aga… mida me ootame? Kas me teeme jälle selle kadalipu läbi, et jään rasedaks ja olen rase ja saan beebi, võiiiii lähme seekord siis seda rada, mida me pikalt mõtisklenud oleme ja adopteerime lapse? Ma ei taha uskuda, et Lende mu viimaseks raseduseks jääb, seega mul laias laastus vahet pole, kas ma esimesena saaksin ühe bioloogilise lapse veel, või vahepeal adopteeriksime ja saaksime lõpuks mingisuguse pesamuna (ma loodan, et kui Kardo seda siin loeb, siis ta ise endal laua all paberikääridega seemnejuhasid läbi ei ürita saagida praegu :D).
Küsisin just ta käest, et kumba pidi tema arvaks, et loogilisem oleks, ta vastas, et aga äkki teeks nii, et adopteerime ja paneme siis poe kinni, aga no see pole mingi vastus :D Samas nagu ma enne ütlesin, Kardo ei tee kunagi selliseid otsuseid või lubadusi mulle pikalt ette. Enne peame selle esimese plaani osaga hakkama saama ja siis vaatame edasi. Ega me ju iial ei tea, kuidas see elukene meil on või mis seiklusi ta meile toob tulevikus.
Äge on aga see, et kui ma mõtlen praegu meie pere peale, siis on ta juba hetkel üks segasummasuvila, kus kogu aeg keegi jookseb, hüppab, naerab, kargab, tahab vanni ja muud sellist värki, siis see on juba praegu nii lahe. Ja no mõtle kui lahe see veel olema saab, kui neid suuremaid ja väiksemaid pudinaid rohkem majas on. Ning ma tean väga hästi, et mul on suurepärane tugisüsteem ja võimalus meil kõigil kodus olla ja väga paljudel seda luksust ei ole, aga no ma ei saaks öelda, et mul kordagi peale laste saamist oleks olnud selline tunne, et issand ma ei suuda, ma ei taha, ma ei saa. Jah, mul on olnud momente, kus ma mõtlen, et apppppiiii, see kõik on nii väsitav, aga no nagu Charlotte Seks ja linnas ütles, et ma olen iga jumala päev õnnelik, mitte iga päev, iga kell, aga iga jumala päev. Mul sama värk.
Aga kogu see õnnelikkus ja rahulolu on mu beebiisu viinud staadiumisse, kus ma olen juba peast natukene rase. Mitte küll nii hullult, et ma Kardot põlvili anuks, et jeerum, PALUN anna mulle see lapseseeme, KOHE! Vaid rohkem nagu… klomp tuleb kurku ilusaid asju vaadates ja tahaks süüa sibulat, kapsast ja suitsukala korraga (persse, pidin ma sellele mõtlema, sest see tundub ÜLI hea ja mul pole neist ühtegi asja kodus, peale sibula, mida paljalt süüa oleks vist imelik). Ärge nüüd üle ka mõelge, ma tean 100%, et ma tegelikult rase pole :D!
Naljakas, kui palju ma aastatega muutunud olen. Ma poleks kunagi uskunud, et ma võiks olla see inimene, kes teiste beebisid sülle kahmata tahab ja kes võiks SÜNNITUSI pildistamas käia ja üldse. Ma ei uskunud iial, et minust saab läbi ja lõhki pereinimene. Et nagu, muidugi mulle meeldib natukene ringi seigelda ja natukene restoranides käia ja natukene sõbrannadel külas käia ja muud sellist, aga KÕIGE parem on ikka koju tagasi tulla, oma väänikud kaissu võtta ja koos olla. Ei kolmas, neljas, viies laps ei tundu üldse hirmutavad, vaid ÄGEDAD. Ja sünnitus ei tundu enam hirmus, sest ma tean, et see on tegelikult tehtav ja armastuse jagamine ei tundu raske, sest nüüd ma tean, et seda polegi jagada vaja, see duubeldub ise. Kõik mu mõtted tuleviku peale mõeldes ei lõppe hirmuga, vaid selle mõttega, et huvitav, kui suur voodi meil siis olema peaks, kui meil näiteks neli last oleks….
Muidugi ma ei arva, et astud kuskile lastekodusse sisse, valid lapse ja lähed temaga koju, see kõik on tegelikult väga keeruline protsess ja kindlasti mitte lihtne, ma olen selle kohta palju uurinud. Aga samas ma ei kahtle, et me sellega hakkama saaks, ma tunnen, et mina isiklikult ei jõua seda ära oodata, kui see hetk ükskord käes on ja me oma perele väljaspoolt lisa saame, see saab alles seiklus olema.
Öeldakse, et kui sa midagi tahad, siis ütle see välja ja nn paiska see universumisse. Ma ütlen vaid seda, et kammoon lapsed, ma ei jõua ära oodata, kuni ma teiega kohtun. Meil siin on väga lahe, tulge kaege üle. Mari ja Lents kiidavad igatahes siinse seltskonnna heaks ja annavad kümme kümnest.
Lõpetuseks väike katkend meie vestlusest Mariga. Üks õhtu tuli ta minu kõrvale lamama, võtsin ta kaissu ja hakkasime magama jääma, kui ma Marile ütlesin: “Head ööd, Mari. Emme armastab sind!”. Selle peale ohkas väike inimene väga demonstratiivselt ja sügavalt ja pomises omaette: “…no palun….”. Ei no sorri, et peenet preilit siin niimoodi oma armastuseavaldustega häirida julgen keset uneaega :D
Mitu last teie peres kasvab ja mitu te veel juurde tahaks(kui üldse tahate)?