Jälle on pühapäev. Ma ei tea, miks ma üldse tegelikult siin heietan, kas on pühapäev või reede või neljapäev. Mulle on kõik päevad suht samasugused, seega on mul laias laastus jumala suva, mis nädalapäev parasjagu on. Ühesõnaga, ma tegelikult tulin suurt uudist jagama.
Paljude arust ei oleks seda kindlastu vaja olnud, kuid minul on see mõte juba ammu peas mõlkunud. Vaatan kogu aeg teiste pisikesi mõtteid ja lõpuks otsustasin, et ma tahan ka. Jah, ma tegin endale Twitteri.
*sisesta aeglane trummipõrin*
Sellega on tegelikult selline naljakas lugu, et ma scrollisin nädal tagasi telefonis, panin last magama, kui mulle jäi ette kuulutus, kus müüdi midagi sõnadega “kasutatud aasta, kaasa annan toote karbi”. Jumala eest, kes hoiavad nii kaua karpe alles? Aasta aega? Ma ei kujuta ette, miks ma üldse millegi karpi peaksin alles hoidma, okei, puslekarbi ikka hoian, aga üldiselt. Ostad rösteri, paned karbi kappi, et äkki… müün kunagi maha, siis hea karbiga anda? Majapidamises on ju tohhuijaa asju, kas tõesti hoiab keegi iga asja karbi alles? Ja kus neid karpe üldse hoida?
Ma võib-olla lähtun enda vaatenurgast, et ma saan suht iga päev midagi, mis on karbi sees ja kui ma kõik need karbid alles hoiaks, siis ma võiks endale karpidest uue maja ehitada või miskit. Arvata on, et teised nii tihti asju ei osta/saa, aga no ikkagi. Miks neid karpe alles hoitakse?! Miks?!
Sellise tagasihoidliku mõtte peale juurdlesin ma, et see on hea küsimus, aga no blogima ma sellest mõttetust teemast küll ei hakka :D (mida ma just tegin, eksole). Igatahes tulin ma ideele teha endale twitter. Ma nagu mäletasin, et ma olen kunagi mingi konto teinud, aga leida ma seda ei suutnud, seega tõmbasin ma selle äpi ja tegin uue konto. Smsiga tuli regamiskood, panin selle sisse ja…”sisselogimine ebaõnnestus” ütles mu telefon mulle nii mitu korda, et ma mõistsin, et see karbijutt NII oluline ka pole, et ma nüüd nii tohutult vaeva nägema peaks. Nõnda see õhtu mööda läkski. Twitteritult.
Kolm päeva hiljem kargas mulle fbis ette kuulutus. “Müün 10 aastat vana telekat, kaasa ostutsekid, paberid ja loomulikult karp”. Okei, ma liialdan, päris selline näide tegelikult ei olnud, aga no midagi sellist. Siis mulle meenus, et nähhh, ma tahtsin ju Twitterit teha. Katse kaks. Saatsin uuesti kinnituskoodi ja….”sisselogimine ebaõnnestus”.
FAIN. Käi siis persse, Twitter. Ma ei tahagi sind. Ma ei oskagi 160 tähemärgiga midagi öelda! (Nagu näha, sest ma oleks võinud selle postituse teha ka ühe lausega: tegin omale twitteri”.)
Kuni täna. Jälle müüdi vaarvanaisa kombaini, karbiga! Ja ma ei suutnud enam. Võtsin siis arvuti, nagu mõni LOOM ja regasin uue konto. Positiivne külg on see, et nüüd on mul arvutis töötav Twitter ja puha, aga telefonis on see eelmine nüüd maagiliselt sisse loginud ja ma ei oska sealt välja logida. Seega jääb Twitter mu arvutilõbuks.
Lisaks ei oska ma seal kedagi jälgida, sest ma tean ainult kaht sõpra, kes twiidivad. Seega jälgin ma Dakit, Evat ja Mihkel Rauda, kes küll pole mu sõber, aga… KEDAGI pean ju mina ka jälgima, mida ma muidu niisama seal verbaalselt ropsin. Ma ei ole ausalt Twitteri poindile pihta saanud ja tõesti on raske 160 tähemärgiga midagi öelda, aga no… nagu noored ütlevad, siis YOLO. Lisaks ei oska ma ka oma twiite muuta, või kas seda üldse saabki? Enivei. SIIT leiate mu Twitteri, aga seda ma võin kohe öelda, et midagi tarka ma seal arvatavasti ei ütle.
Vähemalt sain selle karbivärgi südamelt ära.
Ps! Kellel teist twitter on? Millest te seal räägite? Ja veel tähtsam küsimus: KES HOIAB OMA KARPE ALLES JA MIKS?!
