Hoiatus, häbitu tissi ja nibujutt!
Põhimõtteliselt nädala aja pärast saab Lende aastaseks ja siin ma olen, ikka imetan. Kui Mari sündis, siis ma mõtlesin, et ehk pool aastat imetan, aga lõpuks sai ta rinda vist mingi… neli kuud? Kuna ta võttis algusest peale pudelit ja lutti, siis ei olnud sellest minu jaoks hullu midagi. Lugesin aeg-ajalt naiste kogemusi, et ei saanud lapsele rinda anda ja kui suurt stressi see tekitas, aga mul polnud küll selle pärast halb tunne, et ta pudelile üle läks. Peaasi, et lapsel kõht täis on. Ja no olgem ausad, palju lihtsam oli ka selle suhtes, et kogu söötmise värk ei olnud ainult minu peal, vaid kõik said kaasa aidata ja beebit hoida.
Lende on pudelit võtnud ühe korra elus, seda on vist kõik näinud, kes seda beebisaadet vaatavad. Ei enne, ega pärast ei ole Lents nõus olnud pudelit võtma ja nõnda olengi ma pmst aasta aega tissipidi tema külge klammerdatud olnud. Muidugi mingi hetk hakkas ta päris toitu sööma ja vett jooma ja tissitamine ei olnud talle enam absoluutselt eluliselt vajalik, aga… ma ei osanud sellest ka kuidagi loobuda. Ega ma mingit erilist mõtet ka ei näinud sellel, palju ta enam rinda nagunii ei tahtnud. Mõni kord ainult 1-2 korda päevas. Seega mulle tunduski, et ta vaikselt ise võõrdub.
Mul on tõesti hea meel, sest…Ma ei oska seda vist hästi kirjeldada, aga see imetamine ei ole just väga meeldiv tunne. Alguses oli valus, hiljem valu kadus, aga selline nagu ebamugavustunne jäi sisse. Mitte valus, aga tuim ebamugavus. Ma ükskord kirjeldasin seda Kardole nii, et nagu mul oleks nibu raamatu vahele pandud ja surutud :D Et mitte nagu omg nii jube valus, aga noh, ei taha väga oma nibu raamatu vahel hoida, eksole.
Kuna öösiti haarab see puuk ka veel aeg-ajalt tissi, siis mul on paar korda selline asi olnud, et läbi une olen peaaegu Lentsule tohlaka kirja pannud, sest ma tunnen läbi une ainult, seda, et nibu sügeleb ja tahaks seda nii kiiresti sügada. Ja siis avastan, et ah ei, see on ainult Lende, kes nagu puuk mu nibu imeb ja see on niiiiiii ebamugav, et tahaks lihtsalt oma nibud kinni teipida ja ära peita.
Eriti kuna tal on all kaks mega teravat hambakest, mis vahepeal haiget teevad. Ta mitte ei hammusta otseselt, aga need kuidagi kriibivad vastu mu hella tissi, kui ta seda sada aastat imenud on ja…õõõh. Ebamugav lihtsalt, aga kogu aeg olen mõelnud, et kauaks seda beebiiga ikka on, et küllap seegi aeg läbi saab ja ma seda igatsema hakkan. Eks ta on ju mega nunnuke ka, kui tissi otsas nohiseb ja magama jääb. Ja muidugi on ka tiss kõige lihtsam rahustamise viis, nii et hea, kui selline “abimees” alati kaasas on varnast võtta. Või rinnahoidjast…
Nüüd tal tulevad (vist) ülemised hambad ja ta ripubki kogu aeg mul rinna küljes. Mul on juba selg valus sellest sundasendist ja nibud on ka varsti põlvini imetud, aga no mis sa hädaga ära teed. Kui tal paha on ja tiss aitab, siis ikka annan ja olen ise nagu…jeesus, palun anna mulle mu nibud tagasi. Ma ei palu palju. Ma olen juba loobunud pissil või pesus käimast, ilma, et keegi ukse taga ei kobistaks ja “EMMMEEE” ei kisaks. Ma olen harjunud, et mu taldrikust süüakse parimad palad kohe ära. Ma olen harjunud, et Lende mulle iga päev näppe silmakoobastesse ja ninaaukudesse topib. Ma olen leppinud sellega, et beebi mu juuksed peast kiskuda tahab. Ma olen isegi sellega leppinud, et enne aevastamist pean ma väga intentsiivselt keskenduma enda mitte täis kusemisele.
Aga palun, jumal, ma tahaks oma nibusid tagasi. Pliiis. Samas ei tahaks ma vaesele Lentsule mingit eluaegset traumat ka tekitada, et röövin talt ta armsa tissi. Mina ei tea. Äkki peaksin veel kannatama ikka? Aga kui kaua? Kaua teie imetasite? Kuidas lõpetasite?
