Mul on viimasel ajal täiega selline tunne, et ma muudkui sunnin ennast zen olema. Nii raske on pidevalt ennast kellegi teise kingadesse panna, aga samas arvan ma, et see on üks heaks inimeseks olemise alustalasid, kas pole mitte nii? Mitte, et ma nüüd ennast mingiks imeliselt heaks inimeseks peaks, aga proovida võib ju alati. Ma isiklikult mõtlen sellele sellest ajast saadik, kui kuskil fbis oli mingi küsitlus, et kas teie peate ennast heaks inimeseks. Enamik seal kommentaariumis vastasid, et ei pea.
Miks? Huvitav miks? Kas selle pärast, et enda kohta pole sobiv öelda, et sa oled hea inimene? Või mõtlevadki inimesed päriselt, et nad pole head inimesed? Või on hea inimene olla kuidagi häbiasi? Ma tõesti ei kujuta ette. Ma isiklikult arvan küll, et ma olen täitsa hea inimene. Loomulikult on mul vigu, ma täna olen seda eriti kibedalt endale tunnistama pidanud, sest ma kutsusin ühte facebooki grupi administraatorit hitleriks ja suutsin kuidagi vestluse käigus solvata teist inimest, keda ma isegi ei tahtnud solvata. Üldse olen kuidagi vähe pinges olnud ja natukene lühikese süütenööriga ja kogu selline tunne paneb mind kogu aeg mu enda hinges ja iseloomus ja käitumises kaevama.
Selline enesetunne on korraga hea ja halb. Võeh, mu peas on see kõik nii loogiline, aga ma ei tea, kas ma suudan seda sõnadesse panna. Näiteks ütleme, et ma scrollin facebookis ja korraga kargab mulle ette kellegi sõnavõtt, mis mulle üldse ei meeldi ja mind ärritab. Ütleme, et see inimene kirjutab, et “avalik imetamine on nõme ja kõik avalikult imetavad emad on hinges vastikud liputajad”. Ma loen seda ja lähen närvi. Kurdi loll! Kes on tema, et kritiseerida midagi nii loomulikku ja tavalist, onju. Ja isegi kui ta nii arvab, siis miks ta peab seda suure suuga kuskil kuulutama, eks. Keda tema loll arvamus huvitab?!
See, et ma lähen kuskile midagi vastu kirjutama….Pffft, seda ei tee ma juba ammu. Nagu öeldakse, et pole minu tsirkus ja pole minu ahvid ja muu säärane. Aga selle asemel, et seda ärritust alla suruda ja rahus edasi kerida, mõtlen ma hoopis, et MIKS see mind ärritab. Miks? Ja see kuradi MIKS iga asjaga paneb täiega niiöelda enda hinges kaevama.
Miks?
Öeldakse ju, et teiste juures häirib sind see, mis enda juures häirib. Niiet äkki häirib mind selle sõnavõtu juures see, et see on nii agressiivne, nii “ainult minu viis ja ei midagi muud!” ja nii vähe teistega arvestav, kes võivad teisiti mõelda. Ja siis avastan ma ennast mõttelt, et oh shit, järelikult olen ma ise ka selliseid asju teinud ja näed, ise ka alateadvuses mõistnud, et nii pole õige käituda. Vahet pole, et minu teema või põhimõte ei ole samad olnud, siis laias laastus olen ma seda ju teinud. Huh, mõeldud, läbi analüüsitud ja elan edasi. Ehk paremini.
Kuni järgmise ärritumiseni. Näiteks tulen mina koju ja elutuba on nagu pagana sealaut, kuigi ma enne lahkumist tegin selle täiesti korda. Kuradi Kardo! Mina teen korda ja siis läbustatakse see lihtsalt ära. Hakkaks juba mölisema, kui astun kööki. Kurat, see ka segamini. Ja siis meenub, et Kardo koristas köögi eile nii põhjalikult ära, et paha hakkab. Sest mina ei viitsinud. Ja elutuba koristades tassisin ma ise hunniku jama köögi tasapinnale. Ja kui ma nüüd täitsa aus olen, siis iga jumala kord, kui Kardo köögi ära koristab, siis lagastan ma selle söögi tegemisega ära ja ei pane asju enda järgi kappi. Ja kas Kardo möliseb? Ei! Ma poleks isegi tähele pannud, et ma seda teen, kui ma poleks talt meie reisil juhuslikult küsinud, et mis teda minu juures kõige rohkem häirib. Siis ta mainiski mokaotsast, et mõnikord ta näeb koristamisega nii palju vaeva ja siis mina jätan kõik enda järgi laiali vedelema ja ei pane toitu külmkappi tagasi.
Või näiteks Kardo pahandab Mari peale, selle asemel, et talle rahulikult seletada midagi. Mis siis, et juba sada korda on seletatud, aga ikkkkkkkagi! Mitte, et ma isegi seda teinud ei oleks, eksole. Ja see ajabki siis närvi, et mitte see, et Kardo ärritus, vaid enda peale olen tegelikult pahane, et miks ma ei suuda 100% alati jääda täiesti rahulikuks.
Vot. Hakkad ärrituma. Juurdled. Annad endast parima mitte ärrituda. Surnud ring. Aga natukene hea ka, sest kui suudad ära mõistatada, et miks sa ärrituma hakkad ja endale aru annad, et põhimõtteliselt kõik teiste inimeste “vastikused” on mu enda vastikused, siis lõpuks võibki paremaks inimeseks saada. Proovida ju võib. Asju panen küll nüüd hoolsamini kappi ja mõnikord kui Mari juba viietuhandet korda mulle emme-emmme-emme ütleb ja midagi saada tahab, siis ma hingan sügavalt sisse ja ütlen: “Jaaaaa tibuke, kuidas ma saaan sind ometi aidata?”Abiks ikka. Mis ei tähenda muidugi, et see IGA kord nii on, aga no enamasti :)
Aga jube vastik on endale kogu aeg niimoodi “sisse vahtida” ja enda vigadele näkku vaadata. Jube ebamugav on enda vigu ja puudujääke endale tunnistada. Ja see ärritab omakorda :D See kõik paneb mind omakorda mõtlema nendele, kes juba esimese sammu juures niiöelda alla vannuvad ja selle asemel, et mitte midagi kaasa kobiseda kuskil netis, ikka tunnevad vajadust möliseda, sõimelda, alandada. Tüüpilised netikommentaatorid.
Äkki on igaühe aju selline, et suudab ärrituse hetkel nanosekundiks sulle mõista anda, et joujou kuule, asi pole selles, mida see teine inimene teeb! Vaata enda sisse! Ja siis selle nanosekundi jooksul sa mõistad, miks see sulle närvidele käib, aga sa ei taha seda tunnistada. Ei taha sellest mõelda. Ei taha oma vigasid meenutada. Meil kõigil on selliseid vigu, ma usun? Ei? Ei tea. Ja see, et sa selle nanosekundi jooksul korraks TEAD, see ajab omakorda veel rohkem närvi. Ja niimoodi, kallid sõbrad, sünnivad netikommentaatorid. Kurjad, õelad ja vihased netikommentaatorid. Sest nad ongi vihased, küll tegelikult enda, mitte teiste peale.
Vähemalt nii arvan mina,
Täna jõudsin ma sellisele järeldusele, et miks mind üldse härib see, mida minust kommentaarides räägitakse. Et ju siis sealt ikka MIDAGI kõnetab. Mingid hirmud, mingid mõtted, mingid… osadki. Ala näiteks siiani peale iga saadet teeb Delfi või mingi muu kollane meedia mingist minu lausest kuskile online uudise. Miks, seda ma küll ei tea, sest minu sõnakasutus ja vaba kõnepruuk ei ole just mingi eriline uudis ja mina seda kirjutada palunud ei ole, aga ometi tulevad sinna alla kommentaarid, et “mulle pole see Mallukas Mollukas never meeldinud! Ta on ainult kõigi vastu nii jube halb ja nii labane!” Halvimal juhul olen ma veel paks kah :D
Ja siis mina mõtlen, et no KUIDAS ta saab öelda, et ma ei meeldi talle, kui ta ei teagi mind? Kuidas ta saab minust omada (õiget) arvamust? Ja teisalt mõistan kohe, et nagu mul endal poleks nende inimeste kohta arvamust, keda ma ei tea. Ikka oled näiteks võtnud mingi hoiaku mingi kuulujutu või artikli või suvalise arvamusavalduse tõttu ja arvamus ongi loodud. Nii kuidas mina teistele, nii teised mulle. Ei ole mina midagi erilist siin ilmas, et minuga need asjad nii ei käiks.
Hea on ja halb on, nagu ma ütlesin. Hea on see osa, et ma päriselt tunnen, et kogu see läbimõtlemine aitab olla parem inimene. Nii et kui keegi mu lugejate seast kahtleb, kas ta on hea inimene, siis proovige sama asja tegema hakata, töötab päris korralikult. Või siis kõik inimesed teevad seda kogu aeg ja pole mulle lihtsalt seda 27-aasta jooksul kordagi maininud ja lasknud mul totaalse munnina ringi käia :D
Seda enam on minu jaoks nii imelik, kui inimesed mulle mingi järjekordse rahakogumise kampaania peale kirjutavad, et oo Mallu, sa oled nii hea inimene. Nagu… Jah, nagu öeldud, ma olen jumala arvestatavalt hea inimene küll, aga SEE mind küll heaks ei tee, kui ma ma kellelegi natukene raha annan või saan teisi inimesi kellelegi natukene raha andma. See, sõbrakesed, on minu arust tavaline inimlikkus. Kui on, siis annan. Minu meelest töötavad enamik head inimesed nii. Ja minu meelest enamik inimesi ongi head.
Sest kui sa enamike neid inimesi analüüsid, kes (sinu vastu) halvad on, siis laias laastus on see ise endale kaela tõmmatud. Keegi teeb sulle haiget – ju siis oled sina neile haiget teinud (eieieiei, sellest ma ei räägi, kui keegi füüsiliselt haiget teeb muidugi). Kui keegi räägib sinust taga, paneb sind halvasti tundma jne – kõige selle taga on alati haavumine. Ja jälle, kae perra, pead oma hinge sisse vaatama, et mida perset sa jälle teinud oled. Mida sa öelnud oled. Kuidas ennast väljendanud oled. Täitsa vabalt võidki sa selle viha endale kaasa toonud olla millegagi, mis on selle inimese enda sisemusse korra vaatama pannud ja neile see lihtsalt ei meeldinud.
Ega alati neid vigu ei saagi parandada, aga nagu öeldakse, vead ongi ju õppimiseks.
Kogu värk on selles, et kõik inimesed ja nende elukogemused ja maailmavaated on nii erinevad, et need ei saagi alati klappida. Me ei saagi maailma ühesugusena näha ja tegelikult see just ju ongi hea.
Vot, sellised diibid mõtisklused siis täna minu poolt, et te kõik ikka ainult paremad inimesed oleksite, aga ma hoiatan, et see võib teine kord niiiiii sitt olla :D Proovida ikka võib. Mina igatahes proovin, eks näis, kuidas välja kukub. Mõne inimesega ei ole veel täpselt otsi kokku pannud, et no MIS osa mitte meeldivus minus endas peegeldab. Aga nagu öeldud, elad ja õpid ja mõtled ja arened. Lihtsalt hoia nendega kokku, kes sind armastavad ja keda sina armastad, siis on see heaks inimeseks olemine palju kergem.
