Ma ei saa sellest Nomi toolist siiani üle ega ümber. Miks ma sellest juttu teen on see, et Lents jõudis meil nüüd kauaoodatud teise faasi ja raudselt enne kui ma silma pilgutada suudan, istub ta samamoodi laua taga nagu Marigi. Oh neid lapsi, kuhu neil selle kasvamisega kiiret on?
Muuseas, kui keegi veel tahab endale seda Nomi tooli osta (SIIT) ja tahabki kõiki osasid, ehk siis beebi osa ka, siis ma võin enda oma niisama ära anda, sest meile seda enam tarvis ei ole. Mis ta siin ikka seisab, ehk kellegi on huvi ja saab selle komplekti palju odavamalt. See beebiosa maksab muidu 119 euri! SOOVIJA OLEMAS!
Ma tegelikult tulin hoopis Lentsu söömisest rääkima. Ikka veel ei ole ma suutnud ühestki piimakorrast päevas “päris söögiga” toidukorda teha. Ma ei tea, ma kardan, et ta topib endale midagi kurku ja lämbub ära :D Kuigi, olgem ausad, huvi toidu vastu on VÄGA SUUR. Hetkel julgengi talle vaid võrgust banaani anda, väga harva lasen mingit õuna ka lutsutada. Ma absull ei mäleta, millal ma Marile hakkasin tükilist toitu andma ja pmst ma tean, et ega need lapsed vist ära ei lämbu, aga Lents on mul ju alles nibin-nabin vastsündinud (7 kuune :D) beebi, kuidas ma talle siis midagi peale piima ikka annan? Ma isegi ei mäleta, mis vanuses neid kamapalle pakkuma hakatakse? Seega ma ei imesta, kui 10 aastane Lende ikka veel võrgu seest sööma peab, sest mõni ema siin ei julge talle sööki kätte anda.
Mul oli tegelikult kindel plaan talle näputoitu pakkuda, aga kuidas ma pakun, kui ma pidevas “appi!!!ta läbmbub!!!” olekus olen? Ega ma neid püreesid ka nii tihti paku, siis kui meelde tuleb, suht suvaliselt. Piima joob ta hoolega, ei ole küll sellist tunnet, et ta nälga jääks, aga samas nähes kui ahnelt ta päris sööki, rabab, siis peaks ennast vist kokku võtma?