Ega sellistest probleemidest lihtne rääkida pole, aga ma pean tunnistama, et meie majas on ühel inimesel ikka tugev joomisprobleem. Oleks siis nii, et see ongi vaid ÜHE probleem ja teisi see ei mõjuta, aga nagu te kindlasti kursis olete, siis säärane probleem mõjutab tervet perekonda. Kuna mina olen vaid kannataja, siis võite järeldada, et mul endal joomisprobleemi ei ole.
Igatahes, tegemist ei ole kellegi teise, kui Mariga. See on lihtsalt kohutav, kui halvasti saab üks inimene juua. Nagu, ma mõistan, et inimene ikka vajab päeva jooksul vett ja kuna Mari veel nii palju skilli ei oma, et endale kraanist ise normaalse temperatuuriga vett lasta (meil tuleb kraani valesti keerates pmst keevat vett), siis jätan ma siia-sinna veeklaase ja veepudeleid, et Mari neist rüübata saaks, kui janu tuleb. Isegi tahaks teinekord natukene märjukest, et blogimisehoos ei peaks püsti tõusma ja kööki koperdama.
Aga iga kord, kui ma siin majas lonksu vett võtan, on see kui õnnemäng. Nimelt suudab Mari nii juua, et pool tassi/pudelit on paksult mingi saia-vorsti-baranka-juustu-kisselli-viinamarja-tomati tükke täis. Ka isegi siis, kui meil pole kodus kuu aega ühtegi nendest komponentidest olnud.
Kujutage ette mu tülgastust, kui ma olen endale äsja teinud pudeli kurgivett, selle pahaaimamatult lauale asetanud ja kui ma pool tundi hiljem sellest lonksu tahan võtta, on pudel ÄÄRENI NÄRITUD SAIA TÄIS. Nagu… mismoodi need lapsed joovad? Kas nende suu on seest kogu aeg mingit jama täis? Kas neil on suus eraldi salatasku “tuukritele”, mida siis iga joogi sisse poetada? HOW? WHY?
Millal õpivad lapsed inimese kombel jooma? Päris kopp ees sellest, et tahaks rahus lonksu värskat rüübata ja siis avastad suust mingi poolenesti nätsutatud leivatüki. Ma olen üritanud Marile rääkida, et äkki prooviks mitte oma poolt päeva menüüd joogiklaasi suunata, aga ta ainult naerab, kui ma öögin. Kas ma olen maininud, et mul on eriti kerge okserefleks :D
This is gonna end up in my mom’s tea!